„PZ” – piiritsoon

1976. aastal asusin tööle Vērgale metsaosakonnas abimetsnikuna, töötasin kuni 1982. aastani. Seejärel veendi mind Vērgale küla rahvasaadikute nõukogu esimeheks. 1980. aastate lõpus lahkusin sellelt ametikohalt, töötasin paar aastat kolhoosis ja 1990. aastate alguses jätkasin tööd Vērgale metsaosakonnas.
Kui ma Vērgalesse tulin ja pere lõin, oli Vērgale vald piiritsoon kõigi sellega kaasnevate tagajärgedega. Sissesõiduvõimalused olid piiratud, need, kes siin registreerusid, said kogu tsoonis reisida, kui nende passis oli kaks tähte – "PZ" – piiriala alamtsoon (piiritsoon).
Kuni 1995. aastani sõitis Liepāja - ventspilsi rong, siis sai osta pileti Liepājast ventspilsi või vastupidi ning maha minna kus iganes soovis. Sama lugu oli bussidega. Apriķis oli liin Liepāja - Aizpute, liinil oli peatus "Binderi", seal sai maha minna ja vilistades Vērgalesse jõuda, aga piletit ei saanud osta enne Vērgalet. Varem peatati autosid teel ja kontrolliti dokumente, aga see range kord leevenes järk-järgult.
Jurmalasse jõudmine polnudki nii lihtne. Mäletan aega, kui meie pere, kuhu kuulus ka kaks väikest last, käis Ziemupes Laiku maja lähedal mere ääres ujumas. Ei läinud kaua aega, kui ilmus välja vene mees kirza saabastes ja kuulipilduja õlal, koer rihma otsas. Ma ei saanud kunagi aru, kust ta pärit oli. Sel ajal oli mul taskus väike punane raamat, teenistuspilet „Lesnaja služba SSSR” (NSVL Metsateenistus), ma näitasin seda, ta „tasus au tagasi” ja lahkus, sest ametnikuna oli mul õigus seal viibida. Punased kaaned ja „SSSR” olid väga olulised, sest see oli kindel garantii, et ma ei ole välismaine spioon ja ma ei kavatse ära joosta.
Sel ajal oli Vērgale küla territooriumil, kui ma ei eksi, kolm sõjaväeosa. Liepāja lähedal asuvas Šķēdes asus piirivalvepunkt, kus oli kokku umbes 50 inimest. Ziemupes asus raketiüksus ("maa-õhk" tüüpi raketid, mida kasutati lennukite allatulistamiseks; minu teada sealt rakette ei tulistatud), kuid tegelikult olid raketid seal, nii positsioonidele kui ka sõidukitele paigaldatud, lahinguvalmiduses. Saraiķis (Ziemupe ja Šķēde vahel) oli samuti üks üksus, aga milline täpselt – ma ei mäleta. Vērgale territooriumil ei olnud strateegilisi ega tuumarelvi.
Praeguse omavalitsuse, Pāvilosta piirkonna piires Akmensragsi lähedal asusid nn mustad ehk merepiirivalvurid. Ka Pāvilostas olid piirivalvurid ja baas, mis merel laevu ja allveelaevu „tankis“.
Sõjaväelastele korraldati sageli väljaõpet, kuid siis hoiatati kohalikku elanikkonda õigeaegselt; sama juhtub ka praegu, kui Läti armee väljaõpet peab.
Asi polnud selles, et kahe poole, elanike ja sõjaväe, vahel oleks olnud vaenu, sest aastatega olid nad teineteisega harjunud. Peab ütlema, et ka sõjaväelastel olid omad hüved, nad aitasid koos meie korrakaitsjatega omavalitsusel korda hoida, hoidsid igasuguseid huligaane ja hulkureid endast eemal.
Teatud aegadel oli suureks eeliseks see, et me toitusime neist, kui meie kauplustes polnud liha, võid, sigarette ega midagi muud, ja siis läksime Ziemupisse raketitehasesse. Neil oli oma pood oma tarvikutega ja nad lasid meil ka sisseoste teha.
Sellel olid juba omad eelised, sest meil on rannikul veel puutumatu loodus, see on saastamata, harimata, arendamata, see on piiritsooni teene. Selles osas oleme juba võitjad, aga seda ei saa ühekülgselt hinnata.
Ka ohvitseride naised osalesid kohalikus elus, üks neist oli Vērgale söökla juhataja. Külal oli sõjaväega teatud koostöö, aga see polnud nii, kui kolhoosi esimees seajalaga ringis karjatas ja tsementi hankis, see oli kohtades, kus toimusid ehitustööd, näiteks Skrundas. Aga vajadusel, eriti pühade ajal, aitasid nad korda hoida.
Sõjaväelaste üle on alati olnud ja tuleb „ülevalt“ kontrolli, eriti kui mõni Moskva kindral tahab kala püüda ja „hammustada“. Niipea kui mingi pahandus tekkis, oli kontroll vältimatu. Mäletan, kui umbes 1980. aastal lendas maisipõld Dobelest Gotlandile, siis „jälgiti“ sõjaväelasi päris palju ja keegi kaotas isegi õlaklapid. Midagi riigivastast siin ei toimunud.
Saraiķis ja Ziemupės olid kohad, kus kohalikud elanikud said ametlikel aegadel mere äärde minna. Suvel oli see aeg pikem, talvel väga lühike. 1980. aastatel rannas enam ei kõnnitud, kuid luidetel sõideti üks rada veel üks või kaks korda päevas kultivaatoriga üle ja seda ei lubatud ületada. Okastraat paigaldati kohe pärast sõda, see ei töötanud kaua. Sideliini hoiti kogu aeg suurepärases korras.
Kalapüügil oli vaja piirivalvurite luba. See oli puhas läbirääkimiste küsimus, sest meie pool merd oli paatidega kalastamine keelatud. Venelased ise tahtsid aeg-ajalt kala ja kui saabus aeg, mil nad tahtsid putkadega viina juua, siis uurisid nad, kas ähvardab kontroll, ja läksid koos kalale. Sel ajal ei pandud mitu päeva võrke, sest see oli seotud korduva merre sisenemisega, see polnud ohutu. Õnge tõmmati regulaarselt, kohtades, kus polnud kive, nii Akmensragsis kui ka Šķēde poolel.
Me kalastasime regulaarselt. Mäletan, et püüdsin nii hiiglaslikke angerjaid, 96 angerjat korraga, midagi paremat polnud!