Soome vabatahtlike rügemendi "Põhjapoisid" lahing Bejas
23. veebruaril 1919 saabus Soome vabatahtlike rügemendi "Põhja poisid" luureüksus Beja kooli kuristikku, kus toimus kokkupõrge bolševikega (Babecka lahing), lootes saada lisarelvi ja laskemoona. Selles lahingus langes 10 Soome rügemendi sõdurit.
„Vabadussõja ajal õppis mu ema vend Eino Soriola Kurkijo põllumajanduskoolis. Ühel päeval tulid punased kooli ja teatasid, et kavatsevad kapitalistide kutsikad tappa. 22 meest viidi õue ja lasti maha, kuid mu ema vennal ja veel ühel mehel õnnestus ellu jääda. Nad lamasid haavatuna seltsimeeste surnukehade hunniku all. Teine mees, kes oli haavatud kõhtu, leiti hiljem üles ja pussitati tääkidega. Mu ema vend sai kopsudest haavata, oli raskelt külmunud ja pärast kahepäevast otsijate vältimist puges ta lauta sõnnikuhunnikusse ning soojendas end mädanenud hobusesõnnikuga. Varjupaigas tuli ta Kuhmosse perekonna juurde, mis oli punaste poolt okupeeritud. Lähedal asus tuberkuloosivastane sanatoorium, kus ta oma tervist parandas. Siin kogus Eino koos ühe seltsimehega salaja punastelt infot ja see oli eriti edukas, kui ta käis punastega saunas. Kalmina saadeti. Tema ema vend Eino oli aktiivne...“ Kuhmo kogu Vabadusvõitluse vältel, soovides oma vihas koolikaaslaste surma eest kätte maksta. Kodusõja ajal osales ta Aunu ja Vieni kampaanias, sai 29. septembril 1918 Vuokkiniemeni suures lahingus haavata ning pärast paranemist polnud tal enam mingit soovi Eesti lahingutesse minna. Kuid Hans Kalm saatis oma ema vennale Einole kirja, milles tuletas Soome vabatahtlikele meelde nende saabumist ja ootas vastuteeneid Eesti vabastamisel.
Ema vend läks Põhjapoiste Teele, millest kirjutas Hans Kalm. Onu teenis kuulipildujarühma ülemana, ülendati Valka lahingus seersandiks. Marienburgi marsi ajal ratsutas 56-meheline rühm valeandmete tõttu peidupaika, kus ema vend sai 23. veebruaril 1919 haavata. Ta jäi kuulipilduja juurde, kates ülejäänud haavatute põgenemist hobustel. Onu surnukeha ei leitud. Ka tema kohta ei saadud mingeid teateid.
Juho Kallinen, kes oli samuti Aunu kodusõjas ja ka Eesti kampaanias, rääkis oma onu vigastusest, sest nad olid lahingus samas grupis. Vanaisa ja vanaema püüdsid oma poja saatuse kohta midagi teada saada, kuid kõik pingutused olid asjatud. Selgus, et ta oli Babecka lahingus langenud ja maetud koos teiste langenud Soome sõduritega kohaliku taluniku Bērziņši maale Lätis.
Video Soome sõdurite vennashaudadest Bejas ja Babecka lahingust. https://www.youtube.com/watch?v=GbN5d9Y5ju8
Matti Matinolli jutustus oma emapoolsest vennast Eino Schōneman-Soriolast, kes hukkus 23. veebruaril 1919 Babeki (Beja) lahingus ja maeti Beja Soome Sõdurite Vendade kalmistule. Beja raamatukogu.
https://timenote.info/lv/Finnish-Soldier-Grave-of-Bralu-Beja
https://lv.wikipedia.org/wiki/Bejase_lahing
https://www.sargs.lv/lv/starpkaru-periods/2015-01-10/somu-ziemelu-zenu-cinas-latvija#viimanekommentaar
Seotud ajajoon
Seotud teemad
Seotud objektid
Soome vabatahtlike rügemendi "Põhja poisid" mälestuskivi
Asub Alūksnes, aadressil Jāņkalna tänav 52, Alūksne kitsarööpmelise raudteejaama lähedal.
23. veebruaril 2019, Läti Vabadussõja sajanda aastapäeva tähistamiseks, loodi Soome Iseseisvusvõitluse Traditsioonide Ühingu eestvõttel spetsiaalne mälestuspaik Läti iseseisvuse eest langenud Soome vabatahtlike austamiseks, kus ajaloolistest sündmustest annavad tunnistust spetsiaalne rändrahn ja infotahvel. Mälestuskivi rändas Alūksnesse Soomest – Salpa liinilt, mis ehitati aastatel 1940–1944 Soome idapiiri kaitsmiseks. 1200 km pikkune Salpa liin on üks iseseisva Soome tähelepanuväärsemaid kaitseliine ning üks tugevamaid ja paremini säilinud seda tüüpi kaitserajatisi Euroopas pärast Teist maailmasõda.
Alūksne'sse toodud kivi sümboliseerib kahe rahva – soomlaste ja lätlaste – võitlust oma iseseisvuse eest. Soome vabatahtlike rügement "Põhjapoisid" läks lätlastele appi kaitsma uue Läti riigi vabadust. 21. veebruaril 1919 osalesid "Põhjapoisid" ägedates lahingutes Alūksne (Marienburg) ümbruses. Pärast viietunnist lahingut Alūksne raudteejaama lähedal vallutasid soomlased Alūksne. Selles lahingus kaotas elu 23 Soome vabatahtlikku ja paljud said haavata.
Apriki muuseumi kollektsioonid ja punaste partisanide tegevusalad
Apriķi mõisahoones asub Apriķu muuseum, mille eksponaadid räägivad piirkonna iidsest ajaloost. Muuseumis on välja pandud ekspositsioon Soome sõjaväetegelasest Karl Gustav Mannerheimist - 175 museaali, interaktiivne stend "KGMannerheim ja Apriķi" (kolmes keeles - läti, inglise ja soome) 6 sektsiooniga - Apriķi mõisast, KGMannerheimist ülemana Talvesõjas, kui Soome vabadust lahingute juhina ja tema sidemetest aprikadega.
Muuseumis on väljas ka II maailmasõja aegsed esemed Saksa ja Punaarmee sümboolikaga, samuti kaart - punapartisanide tegevuspiirkonnad) ja kirjeldused. punastest partisanidest.
Aprikku mõisahoone (Apprikken) barokk-ansambel kujunes Alokste jõe äärde 18. sajandil. Esiteks. 20. sajandil alguses on mõisa omanik Carl Gustav Mannerheim, kellest sai hiljem Soome president ja kes on tuntud legendaarse Mannerheimi liini - Talvesõja aegse kindlustussüsteemi - autorina.
Soome džässide mälestustahvel Liepāja Püha Kolmainsuse katedraalis
Soome džaagritele pühendatud mälestustahvel asub Liepāja Püha Kolmainsuse katedraalis, Lielā iela 9.
Soome jagerid olid Soome vabatahtlikest moodustatud Saksa keisririigi üksus, mis võttis 27. kuningliku Preisi jageripataljoni nime all osa Esimese maailmasõja lahingutest Läti idarindel aastatel 1916-1917.
Esimese maailmasõja ajal oli Soome suurvürstiriik osa Vene impeeriumist ja paljud soomlased soovisid Saksa võitu sõjas, et edendada iseseisva riigi loomist. 20. novembril 1914 asutati Helsingis Soome iseseisvusliikumine, mis plaanis ka iseseisva riigi relvajõudude moodustamist. Kui Saksamaa valitsus kinnitas jaanuaris 1915 oma valmisolekut soomlaste väljaõppeks, algas vabatahtlike värbamine ja 1916. aasta kevadeks oli Saksamaal paigutatud ligi 2000 sõdurit, kes said nimeks 27. Kuninglik Preisi Jäägerpataljon.
Alates 1916. aasta juunist oli pataljon Riia rindel, misjärel viidi pataljon kuni märtsini 1917 Liepajasse. Pärast veebruarirevolutsiooni hakkas Vene impeerium lagunema ja 6. detsembril 1917 kuulutas Soome parlament välja iseseisvuse.
13. veebruaril 1918 vandus pataljon Liepāja Püha Kolmainu kirikus truudust Soomele. 15. veebruaril 1918 lahkus pataljon Liepāja sadamast laevaga, et naasta koju Vasa sadamasse ja osaleda Soome kodusõjas punaste vastu, kes olid 27. jaanuaril 1918 korraldanud riigipöörde. Hästi koolitatud ja lahingukogemusega Jägerid moodustasid Soome rahvusliku armee tuumiku ja paljud neist said Teise maailmasõja ajal komandöriks.
Pataljoni lipust, mis pühitseti Püha Kolmainu kirikus, sai iseseisva Soome esimene lipp.
