Miks olümpiamänge ei peetud Lätis...või allveelaevade remont Daugavgrīvas, Balti mereväe remonditöökojas

Isegi nõukogude ajal töötas bürokraatia ilmselt üsna aeglaselt, sest aparaat oli üsna tohutu ja kohmakas. Selle küsimuse kooskõlastamise ajal oli keegi juba välja mõelnud, et olümpiamängude jaoks tuleks ehitada uus ja moodne maantee, mis ühendaks Pārdaugavat Bolderāja ja Daugavgrīvaga... Plaaniti uut neljarealist maanteed ja selle ehitus oli isegi alanud. Kui nüüd sõita Pārdaugavast Daugavgrīva suunas, siis umbes kohast, kus praeguse maantee vasakul küljel on endiselt näha endise Spilve lennujaama lennurada, näeme tee vasakul küljel tegelikult ikka veel umbes kilomeetri pikkust tasandatud pinda, mis muudab tee kahekordse laiuse. Ilmselt oli see tasane, nüüdseks rohu ja põõsastega ning kohati isegi väikeste puudega võsastunud, tasandatud teeäärne alustatud, kuid ehitamata maantee... Nüüd on selle jäänuseid näha peaaegu Kremeri pöördeni. Aga - miks kõik tegelikult seiskus ja purjetamine Eestisse koliti?

Sõjavägi pidurdas ja peatas projekti ja plaani. Bolderājas asus Balti mereväe remonditöökoda, kus, nagu 1980. aastate lõpus selgus, ei parandatud mitte ainult Nõukogude, vaid ka Iraagi allveelaevu, sest Saddam Hussein oli sel ajal veel NSV Liidu sõber. Bolderāja väljaõppebaasis treeniti ka Liibüa meremehi. Lähedal asus ka Mangaļsala, kus asus spetsiaalne antennivarustus, mille abil kuulati pealt NATO lennukite vestlusi Läänemere kohal. Võib-olla oli läheduses veel midagi, mida Vene sõjavägi ei tahtnud reklaamida. Meenutagem, et neil päevil ei saanud välismaised jahid lihtsalt Lätti purjetada, sest nad ei pääsenud läbi Irbe väina. Ilmselt ei tahtnud Vene sõjavägi avaldada oma saladusi, mis olid peidetud Bolderājas ja Daugava suudmealal. Veel üks huvitav fakt – enne sõda Talvesadamas, samas kohas, kus 1980. aastatel, Läti Vaba Riigi ajal, remonditi välisriikide – NSV Liidu sõbralike režiimide – allveelaevu, asus Bolderāja laevatehas AS Vairogs. Otsuse selle üleandmiseks NSV Liidu Mereväe Rahvakomissariaadile allkirjastas 1940. aasta septembris keegi muu kui Läti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimees Vilis Lācis. Loomulikult ei toimunud see tema enda algatusel, vaid tolleaegsete NSV Liidu pädevate asutuste otsuse alusel.