Jēkabs Selionovs Lāčplēsise sõjaordu kangelastegu

„10. jaanuaril 1920 Latgales, kui vaenlane ründas varahommikul Borisova mõisast ja Cūkinesist 8. Daugavpilsi jalaväerügemendi 2. pataljoni, murdis jalgrattakompanii ülem Selionovs väikese rühmaga kompanii sõduritest vaenlase tagalasse ja lõikas läbi vaenlase tee Viļaka (Marienhauseni) jaama ja Tarusu küla vahel. Vaenlane, märgates meie sõdureid tagalas, sattus segadusse ja taandus kiiruga Viļaka (Marienhauseni) jaamast, kus asus brigaadi staap. Leitnant Selionovs märkas vaenlase taandumist Gorki küla lähedal (Venemaa territooriumil), ajas ise koos oma sõduritega põgenevat vaenlast taga, haavas tema hobuseid ja jõudis selle kaudu järele 2. eraldi Petrogradi brigaadi ülemale ja komissarile. Viimane, kasutades teeäärset metsa, põgenes sinna, kuid leitnant Selionov ajas neid isiklikult taga, kuni jõudis järele. Vaatamata sellele, et kõik teed olid vaenlase poolt hõivatud, andis leitnant Selionov siiski kaks vangi rügemendile üle.“ peakorter."

Jacob Selionovi elulugu

Sündinud 1. oktoobril 1890 Jēkabpilsis, lõpetanud kihelkonnakooli

Mobiliseeriti Venemaa keisririigi armeesse juulis 1914. Alates 23. juulist 1914 määrati reamehena 2. Daugavgrīva Kodukaitsepataljoni 24. kompaniisse. Pataljoni koosseisus osales lahingutes Klaipėda, Kretinga, Plungė, Jelgava, Skrunda, Mažeikiai, Vecauce ja Kalnciema lähedal. Lahingute käigus sai kaks korda haavata, ülendati jaoülemaks ja rühmaülemaks ning talle anti III klassi Püha Georgi rist.

Novembris 1915 värvati ta 6. Tukumsi Läti laskurpataljoni, hiljem rügementi ja määrati kompaniiveebel (kompaniiveebel). Märtsis 1916 osales ta lahingutes Ķekava lähedal, kus ta sai haavata. Detsembris 1916 osales ta jõululahingutes, kus ta sai kaks korda haavata ja talle anti II ja I klassi Püha Jüri rist. Augustis 1917 ülendati ta lipnikuks (leitnandiks). Augustis-septembris 1917 osales ta lahingutes Ikšķile, Mazā Jugla ja Nītaure lähedal. Detsembris 1917 lahkus ta vabatahtlikult armeest ja naasis koju Ungurmuiža kihelkonda.

22. märtsil 1919 mobiliseeriti ta Nõukogude Läti armeesse ja määrati Jēkabpilsi tööüksusesse.

19. mail 1919 deserteerus ta ja 5. juulil 1919 liitus Põhja-Läti brigaadi partisanide rügemendiga ning osales lahingutes bolševike vastu.

Alates 1. septembrist 1919 oli ta 8. Daugavpilsi jalaväerügemendis, mille koosseisus osales oktoobris 1919 lahingutes Lääne-Venemaa vabatahtlike armee vastu, saades 8. oktoobril haavata. Alates 29. detsembrist 1919 määrati ta 8. Daugavpilsi jalaväerügemendi jalgratturite kompanii ülemaks ja osales Latgale vabastamises.

Läi Läti armeest erru 4. novembril 1920 leitnandi auastmes, määrati talu Upeniekis Medumu kihelkonnas. 8. veebruaril 1927 viidi Vabariigi Presidendi korraldusega kirjaoskamatuna sõjaväkke.

Suri 10. mail 1960, maetud Daugavpilsi Grīva kalmistule.