Latgale idapiiri korrahoidjatest – piirivalvuritest ja nende igapäevaelust ajavahemikul Läti asutamisest 1918. aastal kuni Nõukogude okupatsioonini 1940. aastal.

Tänapäeval tundub piiride jälgimine tänu moodsale tehnoloogiale suhteliselt lihtne, kuid sada aastat tagasi oli piiride valvamine tõsine väljakutse, mis nõudis lisaks füüsilisele vastupidavusele ka suurt julgust ja vastutustunnet. Tol ajal lootsid inimesed riigi julgeoleku tagamisel vaid oma võimetele, kogemustele ja koostööle kolleegidega, kaitstes pikki ja sageli raskesti ligipääsetavaid territooriume, eriti Ludza piirialal. Tuleb arvestada, et piirid ei ole mitte ainult geopoliitiline üksus, vaid ka elukoht inimestele, kellel on oma sotsiaalne, kultuuriline ja majanduslik elu.

Piirirada jälgib Läti piirivalve ajalugu selle algusest tänapäevani, eriti tutvustades Läti-Vene piiri valvamist Ludza valla Līdumnieki ja Pasienese aladel. Loodame, et need uudised ja lood julgustavad teid hindama Läti piirivalve panust, professionaalsust ja julgust.

osa

Aja jooksul on Läti piirivalve kogenud mitmeid olulisi muutusi nii organisatsioonilises struktuuris kui ka vastutusvaldkondades, mis peegeldavad riigi muutuvaid sise- ja välispoliitilisi olusid.

Pärast Läti iseseisvumist 1918. aastal ja selle taastamist 1990. aastal sai piirikaitsest riigi peamine ülesanne tagada oma suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus. Piir oli nii riigi iseseisvuse sümbol kui ka praktiline väljendus, luues elanikkonnas kuuluvustunde oma riigi, selle rahva, väärtuste ja eesmärkidega.

Esimestel aastatel pärast Läti iseseisvumist 1919. aastal teostas piirikaitset sõjavägi. Läti piiride kehtestamine ja rahvusvaheline tunnustamine võttis aega: piirilepingud Venemaa ja Eestiga sõlmiti 1920. aastal ning Leeduga 1921. aastal. Poola piir jäi ametliku lepinguta kuni Teise maailmasõja alguseni. Üldiselt muutus Läti piiride kaitse aja jooksul, et kohaneda poliitiliste ja sõjaliste oludega. Piiride tähistamine looduses, nende ehitamine ja ametlike piirikirjelduste loomine jätkus kuni 1930. aastani, et tagada riigi territooriumi terviklikkus ja piiride selge määratlemine. Ühte sellist silti - valveposti - näete otse Līdumnieki küla ääres, teel kabelist Bārtuļi poole, ja seal näete ka ühte valve- või piirivalvekordoni asukohta.

1928. aastal, vastuseks kasvavale ohule Nõukogude Liidust, anti välja uued eeskirjad piiride tugevdamiseks ning 1935. aastal militariseeriti piirivalve täielikult, tagades selle valmisoleku kaitsta riiki väliste ohtude eest.

Riigipiirivalvurid jaotati pataljonipiirkondadesse, mis katsid tõhusalt Läti ja NSV Liidu, Leedu, Eesti piire ning rannikut. Eriti olulised olid kolm pataljoni 351 km pikkusel NSV Liidu piiril, sealhulgas Zilupe pataljon Ludza rajoonis, kus paiknes suurim arv piirivalvureid. Zilupe pataljon oli suurim, koosnedes neljast kompaniist (Zilupes, Krivandas, Goliševas ja Mežvideses) 12 rühma, 40 valvuri ja 339 sõduriga. Liikuvuse tagamiseks olid kõigil ohvitseridel ratsahobused ning kompaniilaagrites olid ka talukärud. Selline struktuur ja varustus võimaldasid piirivalvuritel oma ülesandeid tõhusalt täita, tagades Läti piiride kaitse ja turvalisuse kriitilistes piirialadel. Piirivalvebrigaad koosnes ligikaudu 100 ohvitserist ja 1200 sõdurist ja instruktorist, kellest enamik, ligikaudu 919 meest, määrati valvama Läti-NSVL piiri, mida peeti kõige ohtlikumaks. Läti ja Nõukogude Liidu vaheline piir oli sel ajal rangelt suletud ning liiklus oli võimalik ainult kolme raudteeliini kaudu läbi Indra, Rītupė ja Zilupa.

osa

Aastatel 1935–1940 koges piirivalve silmapaistva juhi ja patriootliku liidri kolonel Ludvig Bolšteini juhtimisel õitsengut – ehitati uusi piirivalvehooneid, kus elasid ka nende pered. Hooned olid vastupidavad ja kaunilt sisustatud, sageli aedade ja puukoolidega. Bolšteini ajal osalesid piirivalvurid aktiivselt kohaliku kogukonna kultuuri- ja spordielus, korraldades mitmesuguseid üritusi ja ehitades staadione, samuti asutades mitu kooli. Silmapaistva koloneli juhtimisel saavutas piirivalve kvaliteet ja professionaalne väljaõpe kõrge taseme. Piirivalvurite kultuuritegevus hõlmas rahvamajade ehitamist Asūnes, Šķaunes, Krivandas, Goliševas ja Kācenis. Nendesse rahvamajadesse paigaldati elektrivalgustus ning ürituste saalidesse filmiprojektorid ja klaverid. Piirivalve juhtkond asutas ka kolm algkooli Indras, Zilupes ja Rītūpes, kus anti haridust piirivalvurite ja kohalike elanike lastele. Piirivalvurid korraldasid spordifestivale, metsapäevi, talviseid suusavõistlusi ja kontserte, kuna pataljonidel olid ka keelpilliorkestrid. 1928. aastal asutati Piirivalve Spordiklubi.

Krivandas, endise valvekordoni kohal, pole piirivalvurite eluruume enam alles – need põletasid partisanid maha ning kauni rahvamaja kivitrepp ja vundament, mis on rikkalik seina- ja laemaalingute poolest, on alles, kuid säilinud on mitu muud hoonet, sealhulgas piirivalve poehoone, hobusetallid ja elamud. Piirivalvur Arvīds Kurcenbaumsi abikaasa Lidija jutustuse põhjal saame luua elava pildi tolleaegsete piirivalvurite elust piiril.

Piirivalvurid elasid kohalikega sõbralikult, mitu neist abiellusid kohalike tüdrukutega, mina ja Arvīda kohtusime 1940. aastal, abiellusime 16. juunil, neil päevil oli juba sõjaseisukord välja kuulutatud, aga Arvīda vabastati kaheks tunniks ja me abiellusime kirikus, istusime laua taga. Piirivalvekordonid olid väga kaunilt kaunistatud, korralikud ja puhtad, lillede ja ilupõõsastega, toekate hoonetega. Krivanda valvepostil ehk kordonil oli ilus rahvamaja seina- ja laemaalingute, kaunite treppide, roosipeenarde ja kasvuhoonetega. Nad kasvatasid viljapuude ja põõsaste istikuid, aga ka köögivilju, näiteks tomatiistikuid, mitte ainult endale, vaid kinkisid neid meelsasti ka kohalikele taludele. Piirivalvurid korraldasid jõuluüritusi kaunistatud jõulupuude ja kommide jagamisega, balle keelpilliorkestriga, kuhu kogunes palju inimesi, isegi Zilupest ja Ludzast, ehitasid koole ja staadione, korraldasid spordimänge ja mängisid teatrit. Kordonisse ehitati ka ilusaid elamuid ja piirivalvepood, kust sai kõike, sealhulgas vorste ja juustusid, nõusid, riideid, kangaid – neid müüdi kõigile. Tallis peeti hoolitsetud hobuseid, nendega ratsutati, aga kasutati ka jalgrattaid ja talvel suuski. Piirivalvurite naistele korraldati kodunduskursusi ja ka kohalikud naised võisid tulla – neile õpetati süüa tegema, kooke küpsetama ja talvevarusid ette valmistama. Kohalikele elanikele olid mõned piirangud, nagu piirilgi, aga kõik elasid sõbralikult, piirivalvurid aitasid palju ja tegid piirialal palju ära.

15. juunil 1940 toimusid rünnakud Läti piirivalvurite vastu, sealhulgas traagiline rünnak Masļenki vahimajale, kus NKVD võitlejad tapsid piirivalvureid ja tsiviilisikuid, piirates sisse piirivalvurid ja nende perekonnad. See rünnak sümboliseeris Läti iseseisvuse peatset kaotust ja tähistas Nõukogude Liidu agressiooni, mis avaldus juba järgmisel päeval, kui esitati ultimaatum ja algas Läti okupatsioon, mis kestis üle 50 aasta. Masļenki 1. kompanii 2. valvet ründasid NKVD võitlejad, kes mõrvasid nii piirivalvureid kui ka tsiviilisikuid. Rünnaku käigus võeti kinni mitukümmend inimest, sealhulgas lapsed, ja viidi üle piiri Nõukogude Liitu. Ludza jõe kaldal asuvad Läti piirivalvurid olid ümber piiratud ja neil polnud põgenemisvõimalust, kuna ründajad olid telefoniliinid läbi lõiganud. Oma kuritegude varjamiseks põletati vahimajad maha. Varsti pärast seda rünnakut toimusid sarnased rünnakud ka teistele vahimajadele.

Maslenki tragöödia ja selle kontekstis toimunud rünnakud piirivalvurite vastu said Läti vabaduse kaotuse ja Nõukogude Liidu brutaalse poliitika ilmekaks sümboliks.

Ludvigs Bolšteins oli üks silmapaistvamaid Läti piirivalve juhte, kelle saatus on tihedalt seotud Läti iseseisvuse langusega 1940. aastal. Tema viimased kirjaread näitavad sügavat lojaalsust kodumaale: "Meie, lätlased, oleme endale ehitanud uue majesteetliku hoone – oma riigi. Võõrvõim tahab meid sundida seda ise lammutama. Mina ei saa selles osaleda."

Varsti pärast seda, 3. oktoobril 1940, allkirjastas Läti NSV rahvakomissar Alfons Noviks korralduse, millega saadeti laiali neli Läti piirivalvebrigaadi pataljoni ja vallandati idapiirivalvurid. 9. oktoobril arreteeris Nõukogude režiim 113 piirivalvurit, kellest paljud küüditati Siberisse, kus nad mõisteti süüdi "spionaažis" ja "revolutsioonivastases võitluses". Paljud said vangistuse või isegi surmanuhtluse.

Teel Opole valveposti ja Zilupi poole näete Mozuļi kordoni asukohta ja monumenti – Valget Risti Mozuļi lahingus langenutele. Lahing toimus 1944. aasta juulis ja oli Teise maailmasõja ajal Latgale piiril oluline episood. Lahingut iseloomustas Läti leegionäride meeleheitlik vastupanu Punaarmee rünnakule Mozuļi mõisa lähedal, mis asub nüüd Venemaa territooriumil, ning just sellest kohast sai kolonelleitnant Kārlis Aperāti juhtimisel Läti sõdurite ohverduse ja kangelaslikkuse sümbol.