Läti Leegioni 42. rügemendi kompaniiülema Werner Preijersi mälestused Kuramaa lahingutest.
Kuramaa kindlus moodustati pärast Riia langemist 13. oktoobril 1944 ja Venemaa läbimurret Klaipėdasse 10. oktoobril, katkestades sellega maismaatranspordi Saksamaaga.
(..) Kuramaa lahingud olid nii rängad ja sageli ebaselgetes, keerulistes tingimustes, et iga lahingu läbiviimisel tuli improviseerida, sageli riske võttes, vastupidiselt üldtunnustatud sõjapidamispõhimõtetele. Mis toimis ühes lahingus, ei toiminud teises. Ainult üks põhimõte jäi rangeks ja muutumatuks – see, mida nimetatakse sõduri moraaliks. Kogu Kuramaa kindlus, aga eriti meie 19. rügement, aga muidugi ka 106. grenaderirügement pidasid sellest põhimõttest kinni. Kui ma noore mehena Läti armeesse astusin, mainiti paljude teiste sõdurile vajalike omaduste hulgas esmalt moraali ja moraalset tugevust. Läks aega, enne kui ma täielikult aru sain, mida see omaduste kompleks tegelikult tähendab. See mõiste ei ole päris sama, mida selle all mõistetakse tsiviilelus või mida kapten Līdums hiljem kirjeldab kui "puhast ja häbitu" elu, mainides vastandliku, sarnase eluviisina õgimist, õgimist ja lihalikke ihasid. (..)
(..) Meil oli pikka aega range laskemoona piirang – 5 padrunit kuulipilduja kohta. Iga kuulipilduja teab aga hästi, et 5 padruniga on raske kontrollida, kas kuulipilduja töötab, nagu sageli tehakse postide vahetumisel. Asi polnud selles, et meil poleks kriitilistel hetkedel laskemoona varutud. Tõsised ohvitserid ütlesid mulle, et üldiselt jätkus Kuramaa laskemoona kuuks ajaks või veidi kauemaks. Selge põhjus näitas aga, et lõpp pole kaugel, kuigi olime otsustanud lõpuni võidelda, siis näeme. Ainus, mis Sarumis Saksa leitnandile rõõmu tegi, oli see, et tema ja, ma arvan, ka teised – lätlased – usaldasid meid. Tegelikult oli millelegi toetuda ja selle 6. suurema lahingu, ühe raskema lahingu Kuramaal, nagu ütles kolonelleitnant Kociņš, võitsime meie, viimased Kuramaa leegionärid, viimased 19. rügemendist.(..)
Seotud ajajoon
Seotud objektid
Kurzeme kindlustuse kaitsjate mälestuskivi
Asub Tukumsi piirkonnas, maantee A9 ääres, 500 m kaugusel Lesteni pöörangust Riia suunas.
Mälestusmärk püstitati 1991. aastal Rumbu majade lähedale, mis olid aktiivse sõjategevuse sündmuspaigaks. See on austusavaldus Kuramaa kindluse kaitsjatele, kes võitlesid Teises maailmasõjas Punaarmee vastu. Lahingud olid olulised, kuna need peatasid ajutiselt Punaarmee täieliku okupatsiooni Lätis. Ligikaudu 300 000 lätlast emigreerus, et põgeneda Nõukogude režiimi poolt tsiviilisikute vastu toime pandud kuritegude eest.
Teise maailmasõja lõpus oli Läti territooriumil tekkinud omapärane olukord. Kuramaal paiknesid Saksa armee väed, mida Punaarmee püüdis likvideerida või takistada lahingutes osalemist Ida-Preisimaal või Berliini ümbruses. „Kuramaa kindlus“ on kõige levinum termin, mida kasutatakse Kuramaal aastatel 1944–1945 toimunud vaenutegevuse kirjeldamiseks. „Kuramaa lahing“ oli Saksa armee võitlus Punaarmee massiliste rünnakute tõrjumiseks. Kuramaa kindlus lakkas eksisteerimast varsti pärast Saksamaa alistumist.
Tänapäeval saab külastada mälestusmärki ja puhkepaika, mis oli Läti leegionäride seas populaarne alates Läti iseseisvuse taastamisest.
Lestene luteri kirik
Asub Tukumsi piirkonnas Lestenes kiriku kõrval.
Lestene ühishaua rajamine algas 1998. aastal. See on suuruselt teine sõjaväekalmistu Lätis, kuhu on maetud üle 1300 Läti leegionäri. Alles pärast Läti Vabariigi taastamist oli võimalik ümber matta Teises maailmasõjas erinevatest kohtadest langenud Läti sõdureid.
Läti Leegion oli Saksa armee lahinguüksus, mis moodustati peamiselt ebaseaduslikult mobiliseeritud Läti elanikest. Sõdurid tajusid oma kohalolekut leegionis võitlusena Läti iseseisvuse taastamise eest, hoolimata asjaolust, et see toimus Saksa relvajõudude ridades ja Saksamaa oli Läti okupeerinud. Puudus ükski teine sõjaline jõud, mis oleks võinud Nõukogude okupatsiooni taastulekut edasi lükata. Läti leegionärid võitlesid Punaarmee vastu, mis oli likvideerinud Läti iseseisvuse, hävitanud selle armee ja toime pannud kuritegusid tsiviilelanikkonna vastu. Saksa armee ridades võitles umbes 110 000–115 000 sõdurit, kellest umbes 30 000–50 000 kaotas lahinguväljal elu.
Tänapäeval saab Lestenes külastada Vennaste hauda, mille kõrval asub Lestene kirik. See on silmapaistev barokk-sakraalkunsti näide. Iidses kiriku kõrtsis saab tutvuda Läti Leegioni ajaloole pühendatud näitusega. Vennaste haua keskse kujutise "Kodumaa - Ema - Läti" lõi skulptor Arta Dumpe. Lähedal asub Lestene mõis, mis kuulus enne Teist maailmasõda Läti armee kindralile Mārtiņš Hartmanisele.
Lestene kiriku ekskursioone saab broneerida Lestene Evangeelse Luterliku Kiriku koguduse preestri Inguna Kokina käest telefonil +371 29993743.
Lestene vennaskalmistu, mälestusnäitus ja punker
Lestene vennaskalmistu asub Tukumsi piirkonnas Lestene kiriku kõrval. Lestene vennaskalmistu rajamist alustati 1998. aastal. See on Läti suuruselt teine sõdurikalmistu, kuhu on maetud üle 1300 läti leegionäri. Alles pärast Läti Vabariigi taasiseseisvumist oli võimalik Teises maailmasõjas langenud läti sõdureid ümber matta. Läti leegion oli Saksa armee lahinguüksus, mis moodustati peamiselt ebaseaduslikult värvatud Läti elanikest. Hoolimata sellest, et leegionärid kuulusid Saksa relvajõudude ridadesse ja Saksamaa oli Läti okupeerinud, pidasid sõdurid oma leegionis teenimist Läti iseseisvuse taastamise eest võitlemiseks. Läti leegionärid võitlesid Punaarmee vastu, mis oli hävitanud Läti iseseisvuse ja sõjaväe ning pannud toime kuritegusid tsiviilelanike vastu. Saksa armee ridades võitles 110 000–115 000 sõdurit, kellest umbes 30 000–50 000 jätsid oma elu lahinguväljale. Vennakalmistu keskse teema „Kodumaa – ema – Läti“ on loonud skulptor Arta Dumpe. Üle tee asuvas endises kõrtsihoones on välja pandud Läti leegioni ajaloole pühendatud näitus. Kohe selle kõrvale on Läti Ohvitseride Ühingusse kuuluvad mehed kapten Jānis Slaidiņši juhtimisel ehitanud maa-aluse punkri, et näidata, kuidas sõdurid ja ohvitserid rindel elasid.
