Läti Leegioni 42. rügemendi kompanii ülema Werner Preijeri mälestusi Kurzeme lahingutest.
Kurzeme kindlus tekkis pärast Riia langemist 13. oktoobril 1944 ja Venemaa lahkuminekut Klaipedast 10. oktoobril, peatades sellega maanteeliikluse Saksamaaga.
(..) Lahingud Kurzemes olid nii rängad ja sageli ebaselgetes, keerulistes oludes, et iga lahing tuli improviseerida, sageli riskides, vastuolus üldtunnustatud sõja põhimõtetega. See, mis ühes lahingus töötas, ei toiminud teises. Rangeks ja muutumatuks jäi vaid üks põhimõte – see, mida nimetatakse sõdurimoraaliks. Sellest põhimõttest pidas siis kinni kogu Kuramaa kindlus, aga eriti meie üheksateistkümnes, aga ka 106. grenaderirügement. Kui ma noorena Läti sõjaväkke läksin, mainiti paljude muude sõdurile vajalike omaduste hulgas esikohal moraali ja moraalseid jõude. Mul kulus veidi aega, enne kui sain täielikult aru, mida see funktsioonide komplekt tegelikult tähendab. See mõiste ei ole päris see, mida see tsiviilelus tähendab või mida kapten Līdums hiljem nimetab "puhtaks ja häbiväärseks" elamiseks, vastandina samalaadsetele elamis-, neelamis-, rebimis- ja lihalikele ihadele. (..)
(..) Meil on pikka aega kehtinud range laskemoona limiit - 5 padrunit kuulipilduja kohta. Iga kuulipilduja teab aga hästi, et 5 padruniga on raske kontrollida, kas kuulipilduja töötab, nagu esemete vahetumisel kipub see juhtuma. Asi polnud enam selles, et me kriitilistel aegadel laskemoona ei varunud. Tõsised ohvitserid ütlesid mulle, et üldiselt piisab Kuramaas laskemoonast kuuks või veidi kauemaks. Terve mõistus aga näitas, et lõpp pole enam kaugel, kuigi olime otsustanud lõpuni võidelda, eks siis näe. Ainus, mis mind saksa leitnandi juures rõõmustas, oli see, et tema ja teised peavad meid, lätlasi, usaldama. Tegelikult oli juba see, millele toetuda, ja selle 6. pataljoni, Kurzeme ühe raskeima lahingu, on juba võitnud kolonelleitnant Kocins, Kurzeme viimased leegionärid, viimane üheksateistkümnendast.
Seotud ajajoon
Seotud objektid
Kurzeme kindlustuse kaitsjate mälestuskivi
Asub Tukumsi piirkonnas, kiirtee A9 ääres, pöördest Lestenisse Riia suunas 500 m.
Mälestuspaik rajati 1991. aastal Rumbu majade juurde, mille ümbruses käis aktiivne sõjapidamine. See on austusavaldus II maailmasõjas Punaarmee vastu võidelnud "Kurzeme kindluse" kaitsjatele. Lahingud olid märkimisväärsed, kuna peatasid ajutiselt Läti täieliku okupeerimise Punaarmee poolt. Umbes 300 000 lätlast emigreerus, vältides Nõukogude režiimi kuritegusid tsiviilelanikkonna vastu.
Teise maailmasõja lõpus oli Läti territooriumil kujunenud omapärane olukord. Kurzemes olid Saksa armee väed, mida Punaarmee püüdis likvideerida või takistada nende osalemist lahingutes Ida-Preisimaal või Berliini ümbruses. "Kurzeme kindlus" - kõige levinum termin Kurzeme sõjapidamise kirjeldamiseks aastatel 1944–1945. "Kurzeme lahingud" olid Saksa armee lahingud Punaarmee ulatuslike rünnakute tõrjumiseks. Kurzeme kindlus lakkas eksisteerimast varsti pärast Saksa kapitulatsiooni.
Täna saab näha mälestus- ja puhkepaika, mis on olnud Läti leegionäride seas populaarne alates Läti taasiseseisvumisest.
Lestene luteri kirik
Asub Tukumsi oblastis Lestenes kiriku kõrval.
Vennaskalmistu ehitamine Lestenes algas 1998. aastal. Tegemist on suuruselt teise sõdurite kalmistuga Lätis, kuhu on koos maetud üle 1300 Läti leegionäri. Alles pärast Läti Vabariigi taastamist oli võimalik matta erinevatest kohtadest II maailmasõjas langenud Läti sõdureid.
Läti Leegion oli peamiselt illegaalselt mobiliseeritud lätlastest moodustatud Saksa armee lahinguüksus. Sõdurid tajusid oma kohalolekut leegionis võitlusena Läti iseseisvuse taastamise eest, vaatamata sellele, et see toimus Saksa relvajõudude ridades ja et Saksamaa oli Läti okupeerinud. Polnud ühtegi teist sõjalist jõudu, mis oleks suutnud Nõukogude okupatsiooni naasmist edasi lükata. Läti leegionärid võitlesid Punaarmee vastu, kes oli kaotanud Läti iseseisvuse, hävitas selle armee ja sooritas kuritegusid tsiviilelanike vastu. Saksa armee ridades võitles 110 000–115 000 sõdurit, neist 30 000–50 000 lahkus lahinguväljal.
Lestenes saab täna näha Vennaskalmistut, mille kõrval asub Lestene kirik. See on barokse sakraalkunsti silmapaistev näide. Vanas kirikupubis saab tutvuda Läti Leegioni ajaloole pühendatud ekspositsiooniga. Vennaskalmistu keskse kujutise "Emamaa – ema – Läti" lõi skulptor Arta Dumpe. Lähedal asub Lestene mõis, mis enne Teist maailmasõda kuulus Läti armeekindral Mārtiņš Hartmanisele.
Ekskursioone Lestene kirikusse saab broneerida Lestene Evangeelse Luterliku Kiriku koguduse juhataja Inguna Kokina, tel +371 29993743.
Lestene vennaskalmistu, mälestusnäitus ja punker
Lestene vennaskalmistu asub Tukumsi piirkonnas Lestene kiriku kõrval. Lestene vennaskalmistu rajamist alustati 1998. aastal. See on Läti suuruselt teine sõdurikalmistu, kuhu on maetud üle 1300 läti leegionäri. Alles pärast Läti Vabariigi taasiseseisvumist oli võimalik Teises maailmasõjas langenud läti sõdureid ümber matta. Läti leegion oli Saksa armee lahinguüksus, mis moodustati peamiselt ebaseaduslikult värvatud Läti elanikest. Hoolimata sellest, et leegionärid kuulusid Saksa relvajõudude ridadesse ja Saksamaa oli Läti okupeerinud, pidasid sõdurid oma leegionis teenimist Läti iseseisvuse taastamise eest võitlemiseks. Läti leegionärid võitlesid Punaarmee vastu, mis oli hävitanud Läti iseseisvuse ja sõjaväe ning pannud toime kuritegusid tsiviilelanike vastu. Saksa armee ridades võitles 110 000–115 000 sõdurit, kellest umbes 30 000–50 000 jätsid oma elu lahinguväljale. Vennakalmistu keskse teema „Kodumaa – ema – Läti“ on loonud skulptor Arta Dumpe. Üle tee asuvas endises kõrtsihoones on välja pandud Läti leegioni ajaloole pühendatud näitus. Kohe selle kõrvale on Läti Ohvitseride Ühingusse kuuluvad mehed kapten Jānis Slaidiņši juhtimisel ehitanud maa-aluse punkri, et näidata, kuidas sõdurid ja ohvitserid rindel elasid.
Kuramaa Koti Muuseum Zantes
Muuseumi (ainus Kurzeme kindlusele pühendatud muuseum) ekspositsioon jutustab rikkalikult ja kaasahaaravalt sõjakäigust Kurzeme linnuses ja Läti sõdurite edasisest saatusest. Seevastu vabaõhunäitusel saab ringi jalutada ja vaadata taastatud sõjaaegseid kaevikuid, punkriid ja rasket sõjatehnikat.
Tööaeg:
Esmaspäevast teisipäevani - suletud
Kolmapäev - laupäev - 10.00 - 17.00
Pühapäeval - 10.00 - 15.00
Soovitav on eelnevalt ühendust võtta telefonil 29442311.
Teise maailmasõja aegsed lahingupaigad Pampāļi ja Arthurs Hartmanise erakogu
Pampali vallas asuvas "Dzirnavas" asub muljetavaldav antiigikogumik, mida noor kollektsionäär hakkas juba varakult koguma. Erakogusse kuulub palju ümbruskonnast leitud II maailmasõja aegseid reliikviaid.
Kollektsionääri entusiastlikku jutustust kuulates saab tutvuda Pampāļist ja selle ümbrusest leitud antiikesemetega, alates majapidamistarbedest, kaasavara kirstudest, raadiotest ja töötavatest patafonidest kuni sõjaaegsete reliikviateni ja imelise postmarkide kollektsioonini.
Pampāļi ajalugu algas 1835. aastal, kui Ludwig von Stiglitz alustas mõisa ehitamist. 1837. ja 1839. aastal pühitseti Pampally uus kirik.
Vabadussõda
Läti Vabadussõja ajal oli Pampāļi oluline teekonnakoht Järve ja Salda vahel ning selle ümbruses toimus mitu lahingut Dzelzdivisjoni saksa üksuste ja nõukogude Läti vägede vahel. Just Pampāzdļi juurest suundus von Borke pataljon 6. märtsi varahommikul 1919. aastal ühismissiooni täitmiseks ja sattus hiljem arusaamatusse lahingusse Läti eraldiseisva pataljoniga, mille tagajärjel hukkus kolonel Oskars Kalpaks.
Teine maailmasõda
Vaenutegevus Pampally ümbruses algas 21. novembril 1944, kui Nõukogude 4. löögiarmee alustas Venta jõe kaudu rünnakut Salduse suunas. 24. novembriks stabiliseerus olukord ja rindejoon jäi muutumatuks kuni 21. detsembrini.
21. detsembril 1944 algas nn. 3. lüheme bolshoi, mille käigus 1. Balti rinde 4. šokkarmee 4. laskurkorpuse (12 laskurdiviisi) ja 3. kaardiväe mehhaniseeritud korpuse koosseisus ründas Salduse suunas, et ühineda sealse 2. Balti rinde üksustega. Saksa 132. jalaväediviis kaitses Pampally piirkonnas, kusjuures 436. grenaderirügemendi 1. pataljon kindlustas end mõisa ja kiriku läheduses.
Rünnakut Pampallyle viisid läbi 1. laskurkorpuse 357. ja 145. laskurdiviis, mida toetas 39. kaardiväe tankibrigaad, massiivse suurtükitule all. Lahingu esimese 24 tunni jooksul piirati Pampally garnison, mida juhtis 436. Grenaderirügemendi 14. (tankitõrjekompanii) kompanii ülem kapten Eberard Coll, ümber ja hävitati peaaegu täielikult ägedates lahingutes.
Kuna Pampally asus otse rindejoonel, kannatasid kõik hooned suurtükitule all ja on tänapäeval praktiliselt olematuks jäänud. Siiski on säilinud kunagise kiriku piirjooned, mis nõukogude ajal muudeti töökojaks, ning mürskude jäljed endise ... hoone seinal.
