Allikas: Balti keti elavad tunnistused
Ajakirjanike silmade läbi jutustab film 1989. aasta Balti keti osalejate muljetest ja emotsioonidest ning leedulaste ja lätlaste ühistest kogemustest sel päeval.
Katkendid Pasvalys'e piirkondlikus ajalehes "Darbas" 26. augustil 1989 avaldatud artiklist "Balti tee, 23. august 1989. Pasvalys: meeleheitest – või juba lootusesse?", mis annab muljetavaldavalt ja tundlikult edasi Balti tee emotsioone ning leedulaste ja lätlaste ühtsust.
Sel tunnil, kui Leedu-Läti piiril lehvisid Läti ja Leedu lipud, kui inimesed seisid üksteise kõrval, kui Leedu ja Läti tõrvikutest sädemeid lõi ning Leedu tamburiini 50 löögile vastas Läti kella 50 lööki – me mäletasime seda hetke aasta tagasi – ainult aasta tagasi! – kui Arvydas Juozaitis hüüdis Biržais rahvahulgale oma kirgliku loosungi:
– Leedu on jõud!
Kui palju halli uskmatust oli tollal rahvahulgas – ja kui palju usaldust meie vastu täna! Tunnen siiani oma kätes sooje, vennalikke peopesasid. Sel määratud kell 19.00 [23. juuni 1989, Balti keti päev] oli meid nii palju, nii palju, et me mitte ainult ei hoidnud käest kinni, vaid toetasime üksteist paljudes kohtades. Kes oleks uskunud, et kui Sąjūdis hüüab, kuuleb kogu Leedu uuesti. Nad kuulevad – ja nad ei jää ükskõikseks!
Tund enne inimmüüri aktsiooni. Lõputu autode vool, teeääred täis gruppe, gruppe, kes tähistasid Balti keti uusi riste. Meid oli nii palju, et isegi Sąjūdis Seimi liikmed, kes olid teel Pasvalys pargi miitingule, jäid teele kinni ja sõnad, mida nad pidid rahvale edastama, ei jõudnud ettenähtud kohas kohale. Ärgem olgem vihased. Sel päeval polnud kõige olulisem sõnad, vaid meie tahe olla ühtsed, kõik koos. Me olime seal. Ilmselt seetõttu tugevnes arusaam sellest, kui oluline on kolme rahva [leedulaste, lätlaste ja eestlaste] ühtsus. Me kõik korraldasime miitingud, kõikjal Leedu rahus, mis oli sellele päevale kohane. […] Pidi nägema kogu 47-kilomeetrist lõiku läbi meie [Pasvalys] rajooni, et tunda seda Leedu tugevust – mitte kedagi ähvardades, vaid valmis oma õigusi ja au tõsiselt ja väärikalt kaitsma. Ja me ilmselt kõik tundsime oma kampaania vaimu ja tugevust tänu otseülekandele raadiost, mida kuuldi kogu Baltikumis.
Leedu-Läti piirile miitingule pääsemine polnud kerge: esimestel tundidel pärast inimpiiri ületamist […] ei mahtunud tee enam autodele. Ja miitingul oli tuhandeid leedulasi ja lätlasi. Nad laulsid ja vestlesid kuni pimedani. Pärast läti koori ja meie laulja F. Adomonienė leinava laulu kõlasid võimsalt hümnid. Rahva poole pöördusid Läti Rahvarinde duuma liige Agris Freimanis ja Leedu Peristarky Sąjūdise seimi nõukogu liige Romualdas Ozolas. Nad hindasid 50 aastat tagasi toime pandud kuriteo tagajärgi ja väljendasid meie rahvaste püüdlusi. […]
Miitingu juhid, Kaunase Draamateatri näitleja, meie kaasmaalane Petras Venslovs ja tema kolleeg, Läti näitleja, olid kutsutud pikalt oma sõnu kordama:
– Leedu, ole vaba! Läti, ole vaba! Eesti, ole vaba!
Sel õhtul langetati lipud, kui süüdati püha tuli – ohverdus, kannatused, vabaduseiha. Seejärel tõusid lipud kõrgele võimsate vabadussõnadega.
Ja taas nägime Balti ketti – jooksvat autotulede linti…
* * *
Päevad ja aastad mööduvad. Leetu sisenedes tervitab lätlast otse piiril leedu valvur (selle seina jaoks on Biržaist pärit Algirdas Butkevičiuse loodud skulptuur), teel seisavad 23. augusti ristid, kaetud lillede ja pärgadega. Pasvalyse põhjapiiril, meie vangipõlve kivialtari ümber, sündis Balti ristide ansambel [kõik mainitud objektid ja paigad on säilinud isegi pärast enam kui 30 aastat!]. Kuidas särasid uued monumendid küünaldega teel!
R. Butėnienė, A. Kazlauskas, "Balti tee, 1989. 23. august. Pasvalys: meeleheitest – või juba lootuseni?", in: Darbas, 1989-08-26 (nr 102-103), lk. 1.
Seotud objektid
Mälestusmärgid Balti tee lõigu ääres Balti keti mälestuseks
Mööda Balti maanteed Vilniusest Škilinpamūšisse.
1989 23. augustil 1993. aastal ühendas inimkett Leedu Ümberkorraldusliikumise, Läti Rahvarinde ja Eesti Rahvarinde eestvedamisel kuritegeliku Molotov-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide sõlmimise 50. aastapäeva tähistamiseks kolme Balti riigi – Vilniuse, Riia ja Tallinna – pealinnad. 2 miljonit inimest ühendasid käed umbes 650 km pikkuses ketis. See Balti keti nime all tuntud kett on üks silmatorkavamaid ja meeldejäävamaid sündmusi Nõukogude okupeeritud riikide jaoks nende iseseisvuspüüdlustel.
Balti tee oli mõnda aega kantud Guinnessi rekordite raamatusse kui pikim inimkett ning sellest sündmusest tunnistust andev dokumentaalpärand kanti UNESCO rahvusvahelisse registrisse "Maailma mälu". Nende üleilmsete ja rahvusvaheliste mälestamise vormide kõrval leidub aga ka tagasihoidlikumaid, kuid mitte vähem kõnekamaid vorme. Leedus on tema mälestusmärgid püstitatud kogu Balti tee ulatuses (tee kulges piki Vilnius–Ukmergė–Panevėžys–Pasvalyse lõiku). Ainuüksi Pasvalyse linnaosas on tänapäeval 12 sellist mälestusmärki – erinevatest materjalidest ja erineva kujuga mälestusmärke. Ja neid on kogu lõigul kümneid. Monumendid ehitati Balti ketis osalejate endi initsiatiivil.
Balti tee Leedus sai alguse Vilniuses Gediminase lossi tornist. Tänapäeval tähistab seda alguspunkti lossikivisse surutud medaljon. Ja Vilniuse Šeškinė mikrorajoonis (piki Ukmergė maanteed, aadressil Ukmergės g. 24) asub kabelisamba kujuline puidust monument, mida võib pidada mälestusraja sümboolseks alguseks. Selle sümboolne lõpp on 200 km kaugusel Saločiai lähedal asuv Balti tee Leedu ja Läti lõikude ühendamise märk.
Cross Valley, et mälestada Balti teed
Pasvali linna idaservas, Via Baltica maantee (E67, A10) läheduses on teeviidad.
aastal 1989 23. augustil, meenutades kuritegeliku Molotov-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide allkirjastamise 50. aastapäeva, ühendati Leedu ümberkorralduse eestvedamisel kolme Balti riigi pealinnad - Vilnius, Riia ja Tallinn. Liikumine, Läti Rahvarinne ja Eesti Rahvarinne. 2 miljonit inimest ühendasid käed umbes 650 km pikkuses ketis. See Balti maanteena tuntud ringrada on üks silmapaistvamaid ja meeldejäävamaid sündmusi Nõukogude okupeeritud riikide jaoks nende iseseisvuse püüdlustes.
Sündmuse meenutamiseks on Balti maantee marsruudi (Vilnius–Ukmergė–Panevėžys–Pasvalys–Saločiai) äärde püstitatud mälestusmärgid. «Et see päev jäädvustaks, toob igaüks teeäärsetele mälestusmärkidele midagi kaasa. Kuhjame oma vangistusena kivi haaval, et ehitada altar... Võib-olla kott mulda - iidse kombe järgi käru täita... Võib-olla rist..." (kirjanik Kazys Saja, 17. august 1989). Pasvaly lähedal Balti teel asuv Ristiorg on üks selle mälestustee mälestisi.
Kryžių oru ajalugu sai alguse Balti maantee eelõhtul, kui Pasvalja kodanikud hakkasid siia põllukividest Vabaduse altarit ehitama. 23. august Ristid asetasid orgu osalejad Pasvalisest, Akmenėst, Joniškėlist, Kretingast, Mosėdisest, Pakruoj. Hiljem püstitati siia riste tähtsündmuste ja silmapaistvate isikute mälestuseks, riste sõbralikele Norra ja Rootsi rahvastele. aastal 2024 Orus seisis 14 risti.
Balti tee Leedu ja Läti lõigu mälestusmärk
1989 23. august Kolm Balti rahvast – leedulased, lätlased ja eestlased – ühinesid ajalooliseks sündmuseks nimega Balti tee. Sel päeval korraldati Molotov-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide allkirjastamise 50. aastapäeva tähistamiseks muljetavaldav rahumeelne vastupanuaktsioon. Umbes 2 miljonit inimest lõid käed inimketis, mis ulatus 650 kilomeetrit Vilniusest läbi Riia Tallinna. Balti ketist on saanud mitte ainult solidaarsuse sümbol, vaid ka tugev sõnum maailmale Balti riikide otsusekindlusest taastada oma iseseisvus.
Üks olulisemaid sellest sündmusest tunnistust andvaid mälestusmärke on Leedu ja Läti piiril seisev silt, mis püstitati 2014. aastal. Leedu Reorganiseerimisliikumise algatusrühma liikmete klubi ja 1989. a Balti keti korraldajate algatus.
