Allikas: Balti keti elavad tunnistused
Ajakirjanike silmade läbi jutustab film 1989. aasta Balti keti osalejate muljetest ja emotsioonidest ning leedulaste ja lätlaste ühistest kogemustest sel päeval.
Katkendid Pasvalys'e piirkondlikus ajalehes "Darbas" 26. augustil 1989 avaldatud artiklist "Balti tee, 23. august 1989. Pasvalys: meeleheitest – või juba lootusesse?", mis annab muljetavaldavalt ja tundlikult edasi Balti tee emotsioone ning leedulaste ja lätlaste ühtsust.
Sel tunnil, kui Leedu-Läti piiril lehvisid Läti ja Leedu lipud, kui inimesed seisid üksteise kõrval, kui Leedu ja Läti tõrvikutest sädemeid lõi ning Leedu tamburiini 50 löögile vastas Läti kella 50 lööki – me mäletasime seda hetke aasta tagasi – ainult aasta tagasi! – kui Arvydas Juozaitis hüüdis Biržais rahvahulgale oma kirgliku loosungi:
– Leedu on jõud!
Kui palju halli uskmatust oli tollal rahvahulgas – ja kui palju usaldust meie vastu täna! Tunnen siiani oma kätes sooje, vennalikke peopesasid. Sel määratud kell 19.00 [23. juuni 1989, Balti keti päev] oli meid nii palju, nii palju, et me mitte ainult ei hoidnud käest kinni, vaid toetasime üksteist paljudes kohtades. Kes oleks uskunud, et kui Sąjūdis hüüab, kuuleb kogu Leedu uuesti. Nad kuulevad – ja nad ei jää ükskõikseks!
Tund enne inimmüüri aktsiooni. Lõputu autode vool, teeääred täis gruppe, gruppe, kes tähistasid Balti keti uusi riste. Meid oli nii palju, et isegi Sąjūdis Seimi liikmed, kes olid teel Pasvalys pargi miitingule, jäid teele kinni ja sõnad, mida nad pidid rahvale edastama, ei jõudnud ettenähtud kohas kohale. Ärgem olgem vihased. Sel päeval polnud kõige olulisem sõnad, vaid meie tahe olla ühtsed, kõik koos. Me olime seal. Ilmselt seetõttu tugevnes arusaam sellest, kui oluline on kolme rahva [leedulaste, lätlaste ja eestlaste] ühtsus. Me kõik korraldasime miitingud, kõikjal Leedu rahulikkuses, mis oli sellele päevale kohane. […] Pidi nägema kogu 47-kilomeetrist lõiku läbi meie [Pasvalys] rajooni, et tunda seda Leedu tugevust – mitte kedagi ähvardades, vaid valmis oma õigusi ja au tõsiselt ja väärikalt kaitsma. Ja me ilmselt kõik tundsime oma kampaania vaimu ja tugevust tänu otseülekandele raadiost, mida kuuldi kogu Baltikumis.
Leedu-Läti piirile miitingule pääsemine polnud kerge: esimestel tundidel pärast inimpiiri ületamist […] ei mahtunud tee enam autodele. Ja miitingul oli tuhandeid leedulasi ja lätlasi. Nad laulsid ja vestlesid kuni pimedani. Pärast läti koori ja meie laulja F. Adomonienė leinava laulu kõlasid võimsalt hümnid. Rahva poole pöördusid Läti Rahvarinde duuma liige Agris Freimanis ja Leedu Peristarky Sąjūdise seimi nõukogu liige Romualdas Ozolas. Nad hindasid 50 aastat tagasi toime pandud kuriteo tagajärgi ja väljendasid meie rahvaste püüdlusi. […]
Miitingu juhid, Kaunase Draamateatri näitleja, meie kaasmaalane Petras Venslovs ja tema kolleeg, Läti näitleja, olid kutsutud pikalt oma sõnu kordama:
– Leedu, ole vaba! Läti, ole vaba! Eesti, ole vaba!
Sel õhtul langetati lipud, kui süüdati püha tuli – ohverdus, kannatused, vabaduseiha. Seejärel tõusid lipud kõrgele võimsate vabadusesõnadega.
Ja taas nägime Balti ketti – jooksvat autotulede linti…
* * *
Päevad ja aastad mööduvad. Leetu sisenedes tervitab lätlast otse piiril leedu valvur (selle seina jaoks on Biržaist pärit Algirdas Butkevičiuse loodud skulptuur), teel seisavad 23. augusti ristid, kaetud lillede ja pärgadega. Pasvalyse põhjapiiril, meie vangipõlve kivialtari ümber, sündis Balti ristide ansambel [kõik mainitud objektid ja paigad on säilinud isegi pärast enam kui 30 aastat!]. Kuidas särasid uued monumendid küünaldega teel!
R. Butėnienė, A. Kazlauskas, "Balti tee, 1989. 23. august. Pasvalys: meeleheitest – või juba lootuseni?", in: Darbas, 1989-08-26 (nr 102-103), lk. 1.
Seotud objektid
Balti keti lõigul asuvad monumendid Balti keti mälestuseks
Mööda Balti maanteed Vilniusest Škilinpamūšisesse.
23. augustil 1989, Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide allkirjastamise 50. aastapäeva tähistamiseks, moodustasid Leedu Ümberkorraldusliikumine, Läti Rahvarinne ja Eesti Rahvarinne inimketi, mis ühendas kolme Balti riigi – Vilniuse, Riia ja Tallinna – pealinnu. 2 miljonit inimest moodustasid käest kinni hoides umbes 650 km pikkuse keti. See Balti keti nime all tuntud kett on üks silmatorkavamaid ja meeldejäävamaid sündmusi Nõukogude Liidu poolt okupeeritud riikide iseseisvuspüüdlustes.
Balti kett oli mõnda aega kantud Guinnessi rekordite raamatusse kui pikim inimkett ning seda sündmust kajastav dokumentaalne pärand oli kantud UNESCO rahvusvahelisse registrisse „Maailma mälu“. Lisaks nendele globaalsetele ja rahvusvahelistele mälestusvormidele on aga ka tagasihoidlikumaid, kuid mitte vähem kõnekaid vorme. Leedus on selle mälestuseks pühendatud märke püstitatud kogu Balti keti äärde (tee kulges mööda Vilniuse–Ukmergė–Panevėžyse–Pasvalyse lõiku). Ainuüksi Pasvalyse rajoonis on tänapäeval 12 sellist mälestusmärki – erinevatest materjalidest ja vormides monumente. Ja neid on kogu lõigu ulatuses mitukümmend. Monumendid püstitati Balti keti osalejate endi algatusel.
Balti tee sai Leedus alguse Vilniuses Gediminase lossi tornist. Tänapäeval tähistab seda alguspunkti lossikivisse pressitud medaljon. Ja Vilniuse Šeškinė mikrorajoonis (Ukmergė maantee ääres, Ukmergės g. 24) asub kabelisamba kujuline puidust monument, mida võib pidada tähistatud tee sümboolseks alguseks. Selle sümboolne lõpp on märk Balti tee Leedu ja Läti lõikude ühendusest, mis asub 200 km kaugusel Saločiai lähedal.
Ristiorg Balti keti mälestuseks
Balti keti mälestusmärk Ristiorg asub Pasvalyse idaservas Via Baltica kiirtee (E67, A10) ääres.
23. augustil 1989 ühendas Leedu reformiliikumise Sąjūdise, Läti Rahvarinde ja Eesti Rahvarinde algatusel loodud kuritegeliku Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokolli allkirjastamise 50. aastapäeva tähistamiseks kolme Balti riigi – Vilniuse, Riia ja Tallinna – pealinnad elav inimkett. Käest kinni hoides moodustas umbes 650 km pikkune elava keti umbes kaks miljonit inimest. See kett, mida tuntakse Balti tee nime all, on üks tähelepanuväärsemaid ja meeldejäävamaid sündmusi okupeeritud riikide iseseisvuse teel.
nõukogude poolt.
Selle sündmuse mälestuseks on Balti keti marsruudi (Vilnius-Ukmergė-Panevėžys-Pasvalys-Saločiai) äärde püstitatud mälestusmärgid. Balti keti mälestuseks loodud Ristiorg on üks sellele mälestusrajale pühendatud monumentidest. Ristioru ajalugu algas Balti keti eelõhtul, kui Pasvalyse elanikud hakkasid rändrahnudest ehitama Vabaduse altarit. 23. augustil paigaldasid orgu ristid Balti keti osalejad Pasvalysest, Akmenest, Joniškisest, Kretingast, Mosėdisest ja Pakruojisest. Hiljem püstitati riste oluliste sündmuste mälestamiseks ja
tähelepanuväärsed inimesed, aga ka sõbralikele Norra ja Rootsi rahvastele pühendatud ristid.
Balti keti Leedu ja Läti osa mälestusmärk
Mälestusmärk asub Škilinpamūšisest põhja pool, Via Baltica kiirtee (E67, A10) ääres, Läti piiri ääres, kiirtee paremal küljel.
23. augustil 1989 ühinesid kolm Balti riiki – leedulased, lätlased ja eestlased – ajalooliseks sündmuseks, mida kutsuti Balti ketiks. Sel päeval, Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokolli 50. aastapäeva tähistamiseks, korraldati suurejooneline vägivallatu vastupanuüritus. Ligikaudu kaks miljonit inimest moodustasid käest kinni hoides inimketi, mis ulatus 650 kilomeetrit Vilniusest Riia kaudu Tallinna. Balti ketist on saanud mitte ainult solidaarsuse sümbol, vaid ka võimas sõnum maailmale Balti riikide otsusekindlusest taastada oma iseseisvus.
Üks olulisemaid sündmust mälestavaid monumente on Leedu-Läti piiril asuv mälestusmärk, mis püstitati 2014. aastal Leedu reformiliikumise Sąjūdis liikmete ja 1989. aasta Balti keti korraldajate algatusel.
