Rezeknest 1991. aasta barrikaadideni
Jutustajad kirjeldavad barrikaadiperioodi meeleolusid ja isiklikke läbielamisi. Mälestused illustreerivad hästi, kuidas teave võib jõuda Läti elanikeni kogu Läti territooriumil.
Juris Kudurs: “1991. 2006. aastal töötasin õpetajana Feimaņi algkoolis ja olin aktiivne rahvapiirkond. Jälgin regulaarselt poliitilisi sündmusi Lätis ja maailmas. Kui kuulsin Vilniuse sündmustest ja Dainis Ivansi üleskutsest koguneda 13. jaanuari varahommikul Daugavmalas Läti Rahvarinde korraldatud "Ülelätilisele protesti manifestatsioonile", ei tekkinud mul kahtlust – ma pean minema! Sõitsime Pēteris Viļumsiga varahommikul bussile Rēzeknesse, kus rajoonikomitees olid bussid juba organiseeritud, et sõita meeleavaldusele, millest võttis osa umbes 500 000 inimest, et avaldada toetust leedulastele ja Läti valitsusele. Pärast meeleavaldust kutsusid Dainis Īvāns ja Romualds Ražuks inimesi Riiga jääma, et kaitsta tähtsamaid strateegilisi objekte. Minu kohus oli jääda Riiga, et neil üritustel osaleda. Sellist otsust polnud kerge teha, sest kodus ootasid noor naine ja väike tüdruk. Õhtul asusid Riia elanikud ehitama betoonplokkidest barrikaade ja kaitseks ka põletatud rasketehnikat - Ülemnõukogu, Ministrite Nõukogu, Raadio Toomväljak, Zaķusala telekeskus ning Telefoni- ja Telegraafikeskus. Järsku kuulsin Toomväljakul Daugava poolt tohutut müra, tundus, et tankid sõidavad, need olid esimesed veoautod, mis hakkasid barrikaade ehitama. Süttisid ka esimesed lõkked, kus külmadel talveöödel end soojendasime. Nendel segastel päevadel ja öödel külastasin mitmeid objekte. Eredamad hetked jäid meelde, kui miilitsapolkovnik selgitas Toomväljakul meestele, kuidas tanke kangidega peatada. Vaatasin, et majade ülemistel korrustel valmistati küttesegu pudeleid. Kõik valmistusid halvimaks. Õhtuti tundsime kogukonnatunnet - muusika mängis, jõime teed, soojendasime end lõkke ääres, kuid meid ei jätnud kogu aeg homne või homne põnevus. Päris selgust polnud kellelgi, nii et kõik ootasid, mis siis saab. Need 1991. aasta jaanuari sündmused jäävad mulle alati eredalt meelde ja saan pealtnägijana rääkida oma lastelastele.
Antons Reiniks meenutab: „Kuna olin Rahvarinde liige, oli minu jaoks ilmselge, et pean Riiga sõitma. Vallavolikogu esimees Elvīra Pizāne teatas, et 14. jaanuari õhtul sõidab buss Rēzekne rajoonivolikogust Riiga. Kutsuti ka teisi, kuid nad vaidlesid vastu, et väikesed lapsed jäävad koju ja majapidamist tuleks hoida. Elvira viis mind Rezekne rajooni volikokku "Moskvitši" kogudusega, kuhu olid juba kogunenud mehed teistest valdadest. Bussis soovitati kõigil oma nimi ja veregrupp paberile kirjutada ning taskusse pista. Teadsime Vilniuse veriseid sündmusi, oli ebakindlus, kuidas saab, aga pidime sõitma. Mäletan, kuidas julged, isamaalised mehed Deksares bussi peale läksid ja vaim elavnes.
Riiga sisenesime südaöö paiku. Meid viis Zaķusalasse teletorni juurde. Salu sillal seisid rasketehnika ja palgivedajate kolonnid. Teletorni juures oli juba tuhandeid inimesi, lõkked põlesid, muusika mängis. Küttepuud olid juba sisse toodud ja süütasime oma lõket, et üleöö soojeneda ja olla muu rahvaga ühtne. Päeval oli rahvast vähem, aga õhtuti ja öösiti olid põllud täis. Nii tugev rahva ühtsus saab eksisteerida ainult barrikaadidel. Peame tänama Jumalat, saatust ja rahva vaimujõudu, et täna on meil oma riik ja vabadus. Hindame seda."
https://rezeknesnovads.lv/tavs-stasts-barikazu-dalibnieku-atminu-stasts/ (vaadatud 20.07.2021)
Seotud ajajoon
Seotud teemad
Seotud objektid
1991. aasta barrikaadide mälestuskivi
Esimese 1991. aasta barrikaadide aega meenutava mälestusmärgi Lätis valmistas Jānis Sprudzāns Valmierist graniidist toodete individuaalettevõttes, aluse lõi SIA "Grods". Mälestusmärgi idee autor oli Valmiera politseimajor Aleksandrs Melngārs (1954-2014), kes juhtis Valmiera miilitsate rühma 1991. aasta jaanuari sündmuste ajal Riias. Mälestusmärgi visandid ja kavandi lõi Dainis Saulītis. Avatud 24. jaanuaril 2002. aastal. Algselt paigutati mälestusmärk Rīgas ja Grantsi tänava nurgale eraomaniku maale, hiljem 2010. aastal viidi see riigipolitsei Vidzeme piirkonna administratsiooni vastasmajja.
1991.aasta barrikaadide Muuseum
Muuseum asub Riia vanalinnas toomkiriku lähedal. See asutati 2001. aastal, et säilitada ajalootõendeid 1991. aasta sündmuste kohta Lätis. Muuseum pakub ka virtuaalset ekskursiooni. 1991. aasta jaanuaris avas Nõukogude armee Leedus tule Vilniuse teletorni juurde kogunenud inimeste pihta ja sõitis tankidega rahva sekka. Vastuseks nendele sündmustele kogunes Riias umbes 500 000 inimest meeleavaldusele, et näidata toetust leedukatele ja valmisolekut Läti riikliku iseseisvuse eest võitlemiseks. Vältimaks sarnaste sündmuste kordumist Lätis hakkasid elanikud Riia vanalinna kitsastele tänavatele rajama barrikaade, et takistada Nõukogude armee võimalikke rünnakuid. Barrikaade rajati erinevate strateegiliste objektide kaitseks mitte ainult Riias, vaid kogu Lätis. Barrikaadide kaitsmisel osales umbes 50 000 inimest üle kogu riigi. Barrikaadide aeg oli rahvaliikumine, mis soodustas Läti omariikluse taastamist. See on suurepärane näide vägivallatust vastupanust kogu maailma ajaloos.
Riia vanalinna Toomväljak
Toomväljaku tähtsus ärkamisajal tulenes peamiselt kahest asjaolust – see asus Läti NSV Ülemnõukogu hoone vahetus läheduses, samuti asjaolust, et väljakul asub Läti Raadio hoone. Toomväljakul korraldati mitmesuguseid aktsioone, kus esitati Ülemnõukogule nõudmisi, näiteks 26. juulil 1989 korraldas Läti Tööföderatsioon 60 000 inimese osavõtul miitingu, kus nõuti Ülemnõukogult suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmist. Just sellel miitingul tõstatati tollal populaarne loosung „Midagi minevikus, aga vabas Lätis“.
Toomväljak oli 1991. aasta jaanuaris barrikaadide kaitsjate peamine kogunemiskoht, kus kaitseti Ülemnõukogu ja Raadiomaja. Barrikaadide kaitsjad soojendasid end lõkete ääres. Samuti peatusid nad Raadiomajas ja Toomkirikus. Kirikusse oli rajatud esmaabipunkt ja peeti jumalateenistusi. Õhtuti esinesid väljakul improviseeritud laval populaarsed rokkbändid. Igal aastal korraldatakse Toomväljakul barrikaadide mälestusüritusi.
Toomväljaku lähedal, aadressil Krāmu tänav 3, asub 1991. aasta barrikaadide muuseum. 13. jaanuaril 2018 avati Toomkirikus kunstnike Krišsi ja Dzintars Zilgalvji vitraažaken „Kirglikult vaba Läti eest“ – pühendus 1991. aasta barrikaadidele ja Läti iseseisvusele.
Parlamendihoone (Saeima)
Endine Vidzeme Rüütlimaja on olnud alates 1922. aastast Läti parlamendi koduks. Nõukogude okupatsiooni ajal asus siin pseudoparlament - Läti NSV Ülemnõukogu. 1990. aasta märtsis toimunud Ülemnõukogu valimistel oli peamiseks küsimuseks Läti riikliku iseseisvuse taastamine. Seda tehti vastavalt Läti Rahvarinde seisukohale, mille kohaselt on realistlikum seda teha NSV Liidu olemasolevate võimustruktuuride abil. Ülemnõukogus kvalifitseeritud hääletuse võitmiseks oli vaja 134 häält.
4. mail 1990 võttis Läti NSV Ülemnõukogu vastu deklaratsiooni „Läti Vabariigi iseseisvuse taastamisest“. Selle vastuvõtmise poolt hääletas 138 ja 1 jäi erapooletuks, kuid 57 saadikut, kes pooldasid Läti jäämist NSV Liidu koosseisu, hääletusel ei osalenud. Deklaratsiooni vastuvõtmisega taastati Läti territooriumil 1922. aasta põhiseadus, kuid kuni põhiseaduse uue redaktsiooni vastuvõtmiseni peatati selle kehtivus, välja arvatud põhiseaduse kolm esimest artiklit. Selline üleminekuperiood määrati kuni Läti Vabariigi Saeima kokkukutsumiseni. 4. maid tähistatakse Läti Vabariigi iseseisvuse taastamise päevana.
15. mail 1990 üritasid iseseisvusvastased tsiviilriietes sõjaväekadettide abiga Ülemnõukogu vallutada, kuid polütehnilise instituudi ja kehakultuuri instituudi spontaanselt organiseerunud tudengid tõrjusid rünnaku. Teise katse Ülemnõukogu rünnata peatas miilits (OMON-i üksus, mis 1990. aasta juunis keeldus Läti Vabariigi valitsusele allumast ja kellest sai iseseisvusvastaste peamine löögijõud).
Ülemnõukogu oli 1991. aasta jaanuaris üks olulisemaid barrikaadikaitsepunkte. Selle lähenemised olid piiratud raudbetoonplokkidega ja need kaitsekonstruktsioonid olid seal kuni ebaõnnestunud riigipöördekatseni Moskvas 19.–21. augustil 1991. Nõukogude langevarjurid ja OMON-i võitlejad ei suutnud Ülemnõukogu okupeerida ning selle saadikud jätkasid oma tööd. 21. augustil kell 13.00 sisenesid neli OMON-i soomustransportööri Toompea väljakule ja jäid sinna kuni kella 14.10-ni, püüdes hirmutada saadikuid, kes sel ajal (kell 13.10) võtsid vastu põhiseadusliku seaduse Läti Vabariigi riikliku staatuse kohta (poolt hääletas 111, vastu 13 saadikut). See kaotas 4. mail 1990 kehtestatud üleminekuperioodi Läti Vabariigis riigivõimu de facto taastamiseks ning Läti taastas täieliku iseseisvuse. 2007. aastal avati Saeima hoone lähedal Jēkaba tänaval 1991. aasta jaanuaribarrikaadide mälestuspaik ning 2000. aastal paigaldati Läti Vabariigi iseseisvuse taastamise 30. aastapäeva auks Saeima peasissekäigu kõrvale mälestustahvel kirjaga: "Selles hoones võtsid Ülemnõukogu saadikud 4. mail 1990 vastu deklaratsiooni Läti Vabariigi iseseisvuse taastamise kohta."
Bastejkalnsi naabruskond Riias
Bastejkalnsi ümbruses on mitu barrikaadiajastu mälestuspaika. Smilšu ja Torņa tänavate ristmikul, Püssirohutorni vastas asuv väljak nimetati 2016. aastal 1991. aasta barrikaadiväljakuks. Siin paiknenud rasketehnika kaitses vanalinna strateegiliselt olulises asukohas sissetungi eest. Lähedal asuvas Läti Sõjamuuseumis asus barrikaadipost nr 1.
20. jaanuaril 1991 toimus Bastejkalnsi lähedal OMON-i rünnak siseministeeriumile, milles hukkus mitu inimest. Bastejkalnsi vastas kanaliäärses roheluses kohtades, kus ohvrid said surmavalt vigastada, on püstitatud mälestusmärgid - kivid miilitsaleitnant Vladimir Gamanovitšile, siseasjade osakonna inspektorile Sergejs Kononenkole, Riia filmistuudio direktorile Andris Slapiņšile, koolipoiss Edijs Riekstiņšile ja võtteoperaator Gvido Zvaigznesile, kes suri 5. veebruaril. On olemas versioon, et tulistajad polnud mitte ainult ja mitte niivõrd OMON-i liikmed, vaid ka mingi "kolmas jõud" - kas eriüksusest "Alfa" või NSVL Riikliku Julgeolekukomitee töötajad Moskvast, kes provotseerisid OMON-i rünnaku siseministeeriumile.
Kanaliäärsetesse aedadesse on paigaldatud ka mälestuskivi 19. augusti 1991. aasta ohvrile Raimonds Salmiņšile, kelle märulipolitsei Riia linna politseijaoskonna hoone lähedal Aspazijas puiestee ja 13. janvāra tänava ristmikul maha lasi. 2014. aastal paigaldati endise siseministeeriumi hoone lähedale Raina puiestee ja Reimersa tänava nurgale 20. jaanuaril 1991. aastal siseministeeriumile toime pandud rünnaku ohvritele pühendatud mälestustahvel.