Barrikaadid
IV õukogude okupatsioon, Taastatud iseseisvus

Esimese 1991. aasta barrikaadide aega meenutava mälestusmärgi Lätis valmistas Jānis Sprudzāns Valmierist graniidist toodete individuaalettevõttes, aluse lõi SIA "Grods". Mälestusmärgi idee autor oli Valmiera politseimajor Aleksandrs Melngārs (1954-2014), kes juhtis Valmiera miilitsate rühma 1991. aasta jaanuari sündmuste ajal Riias. Mälestusmärgi visandid ja kavandi lõi Dainis Saulītis. Avatud 24. jaanuaril 2002. aastal. Algselt paigutati mälestusmärk Rīgas ja Grantsi tänava nurgale eraomaniku maale, hiljem 2010. aastal viidi see riigipolitsei Vidzeme piirkonna administratsiooni vastasmajja.

Muuseum asub Riia vanalinnas toomkiriku lähedal. See asutati 2001. aastal, et säilitada ajalootõendeid 1991. aasta sündmuste kohta Lätis. Muuseum pakub ka virtuaalset ekskursiooni. 1991. aasta jaanuaris avas Nõukogude armee Leedus tule Vilniuse teletorni juurde kogunenud inimeste pihta ja sõitis tankidega rahva sekka. Vastuseks nendele sündmustele kogunes Riias umbes 500 000 inimest meeleavaldusele, et näidata toetust leedukatele ja valmisolekut Läti riikliku iseseisvuse eest võitlemiseks. Vältimaks sarnaste sündmuste kordumist Lätis hakkasid elanikud Riia vanalinna kitsastele tänavatele rajama barrikaade, et takistada Nõukogude armee võimalikke rünnakuid. Barrikaade rajati erinevate strateegiliste objektide kaitseks mitte ainult Riias, vaid kogu Lätis. Barrikaadide kaitsmisel osales umbes 50 000 inimest üle kogu riigi. Barrikaadide aeg oli rahvaliikumine, mis soodustas Läti omariikluse taastamist. See on suurepärane näide vägivallatust vastupanust kogu maailma ajaloos.

Asub Vaidava Kultuuri- ja Käsitöökeskuses.

Seal on välja pandud ekspositsioon, mis on pühendatud 1949. aasta küüditamiste mälestusele, aga ka riialaste osalemisele 1991. aasta jaanuaribarrikaadidel Riias. Näitusel on näha ka tõendeid maailmasõdadest (peamiselt trükised).

Loodus- ja ajalooobjektid, mõisad, hariduslugu, kultuur, silmapaistvad isikud, kolhoosiaegsed materjalid, majapidamistarbed, rahatähed, ajalehed, ajakirjad Vaidava kihelkonna kohta.

Toomväljaku tähtsus ärkamisajal tulenes peamiselt kahest asjaolust – see asus Läti NSV Ülemnõukogu hoone vahetus läheduses, samuti asjaolust, et väljakul asub Läti Raadio hoone. Toomväljakul korraldati mitmesuguseid aktsioone, kus esitati Ülemnõukogule nõudmisi, näiteks 26. juulil 1989 korraldas Läti Tööföderatsioon 60 000 inimese osavõtul miitingu, kus nõuti Ülemnõukogult suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmist. Just sellel miitingul tõstatati tollal populaarne loosung „Midagi minevikus, aga vabas Lätis“.

Toomväljak oli 1991. aasta jaanuaris barrikaadide kaitsjate peamine kogunemiskoht, kus kaitseti Ülemnõukogu ja Raadiomaja. Barrikaadide kaitsjad soojendasid end lõkete ääres. Samuti peatusid nad Raadiomajas ja Toomkirikus. Kirikusse oli rajatud esmaabipunkt ja peeti jumalateenistusi. Õhtuti esinesid väljakul improviseeritud laval populaarsed rokkbändid. Igal aastal korraldatakse Toomväljakul barrikaadide mälestusüritusi.

Toomväljaku lähedal, aadressil Krāmu tänav 3, asub 1991. aasta barrikaadide muuseum. 13. jaanuaril 2018 avati Toomkirikus kunstnike Krišsi ja Dzintars Zilgalvji vitraažaken „Kirglikult vaba Läti eest“ – pühendus 1991. aasta barrikaadidele ja Läti iseseisvusele.

Endine Vidzeme Rüütlimaja on olnud alates 1922. aastast Läti parlamendi koduks. Nõukogude okupatsiooni ajal asus siin pseudoparlament - Läti NSV Ülemnõukogu. 1990. aasta märtsis toimunud Ülemnõukogu valimistel oli peamiseks küsimuseks Läti riikliku iseseisvuse taastamine. Seda tehti vastavalt Läti Rahvarinde seisukohale, mille kohaselt on realistlikum seda teha NSV Liidu olemasolevate võimustruktuuride abil. Ülemnõukogus kvalifitseeritud hääletuse võitmiseks oli vaja 134 häält.

4. mail 1990 võttis Läti NSV Ülemnõukogu vastu deklaratsiooni „Läti Vabariigi iseseisvuse taastamisest“. Selle vastuvõtmise poolt hääletas 138 ja 1 jäi erapooletuks, kuid 57 saadikut, kes pooldasid Läti jäämist NSV Liidu koosseisu, hääletusel ei osalenud. Deklaratsiooni vastuvõtmisega taastati Läti territooriumil 1922. aasta põhiseadus, kuid kuni põhiseaduse uue redaktsiooni vastuvõtmiseni peatati selle kehtivus, välja arvatud põhiseaduse kolm esimest artiklit. Selline üleminekuperiood määrati kuni Läti Vabariigi Saeima kokkukutsumiseni. 4. maid tähistatakse Läti Vabariigi iseseisvuse taastamise päevana.

15. mail 1990 üritasid iseseisvusvastased tsiviilriietes sõjaväekadettide abiga Ülemnõukogu vallutada, kuid polütehnilise instituudi ja kehakultuuri instituudi spontaanselt organiseerunud tudengid tõrjusid rünnaku. Teise katse Ülemnõukogu rünnata peatas miilits (OMON-i üksus, mis 1990. aasta juunis keeldus Läti Vabariigi valitsusele allumast ja kellest sai iseseisvusvastaste peamine löögijõud).

Ülemnõukogu oli 1991. aasta jaanuaris üks olulisemaid barrikaadikaitsepunkte. Selle lähenemised olid piiratud raudbetoonplokkidega ja need kaitsekonstruktsioonid olid seal kuni ebaõnnestunud riigipöördekatseni Moskvas 19.–21. augustil 1991. Nõukogude langevarjurid ja OMON-i võitlejad ei suutnud Ülemnõukogu okupeerida ning selle saadikud jätkasid oma tööd. 21. augustil kell 13.00 sisenesid neli OMON-i soomustransportööri Toompea väljakule ja jäid sinna kuni kella 14.10-ni, püüdes hirmutada saadikuid, kes sel ajal (kell 13.10) võtsid vastu põhiseadusliku seaduse Läti Vabariigi riikliku staatuse kohta (poolt hääletas 111, vastu 13 saadikut). See kaotas 4. mail 1990 kehtestatud üleminekuperioodi Läti Vabariigis riigivõimu de facto taastamiseks ning Läti taastas täieliku iseseisvuse. 2007. aastal avati Saeima hoone lähedal Jēkaba tänaval 1991. aasta jaanuaribarrikaadide mälestuspaik ning 2000. aastal paigaldati Läti Vabariigi iseseisvuse taastamise 30. aastapäeva auks Saeima peasissekäigu kõrvale mälestustahvel kirjaga: "Selles hoones võtsid Ülemnõukogu saadikud 4. mail 1990 vastu deklaratsiooni Läti Vabariigi iseseisvuse taastamise kohta."

Bastejkalnsi ümbruses on mitu barrikaadiajastu mälestuspaika. Smilšu ja Torņa tänavate ristmikul, Püssirohutorni vastas asuv väljak nimetati 2016. aastal 1991. aasta barrikaadiväljakuks. Siin paiknenud rasketehnika kaitses vanalinna strateegiliselt olulises asukohas sissetungi eest. Lähedal asuvas Läti Sõjamuuseumis asus barrikaadipost nr 1.

20. jaanuaril 1991 toimus Bastejkalnsi lähedal OMON-i rünnak siseministeeriumile, milles hukkus mitu inimest. Bastejkalnsi vastas kanaliäärses roheluses kohtades, kus ohvrid said surmavalt vigastada, on püstitatud mälestusmärgid - kivid miilitsaleitnant Vladimir Gamanovitšile, siseasjade osakonna inspektorile Sergejs Kononenkole, Riia filmistuudio direktorile Andris Slapiņšile, koolipoiss Edijs Riekstiņšile ja võtteoperaator Gvido Zvaigznesile, kes suri 5. veebruaril. On olemas versioon, et tulistajad polnud mitte ainult ja mitte niivõrd OMON-i liikmed, vaid ka mingi "kolmas jõud" - kas eriüksusest "Alfa" või NSVL Riikliku Julgeolekukomitee töötajad Moskvast, kes provotseerisid OMON-i rünnaku siseministeeriumile.

Kanaliäärsetesse aedadesse on paigaldatud ka mälestuskivi 19. augusti 1991. aasta ohvrile Raimonds Salmiņšile, kelle märulipolitsei Riia linna politseijaoskonna hoone lähedal Aspazijas puiestee ja 13. janvāra tänava ristmikul maha lasi. 2014. aastal paigaldati endise siseministeeriumi hoone lähedale Raina puiestee ja Reimersa tänava nurgale 20. jaanuaril 1991. aastal siseministeeriumile toime pandud rünnaku ohvritele pühendatud mälestustahvel.

Vabadusmonument oli ärkamisaja sündmuste üks keskseid sümboolseid punkte. 14. juunil 1987 korraldas inimõiguste rühmitus Helsinki-86 Vabadusmonumendi juurde loata avaliku lillede asetamise tseremoonia. Kaks kuud hiljem, 23. augustil, kutsus Helsinki-86 üles Hitleri-Stalini pakti 48. aastapäeva tähistamiseks Vabadusmonumendi juurde miitingule. Selle miitingu käigus peksis ja arreteeris Nõukogude politsei meeleavaldajaid. Järgnevatel aastatel said lillede asetamise tseremooniatest Vabadusmonumendi juurde osa kõigi suuremate meeleavalduste ja muude massiürituste korraldamisel.

Asub Riia kesklinnas Vabaduse väljakul.

Vabadusmonument on üks silmapaistvamaid Läti ajaloo, arhitektuuri ja kunsti monumente. See ehitati Kārlis Zāle projekti järgi avalike annetuste toel. See avati 1935. aastal Läti rahva vabaduse ja kodumaa-armastuse sümbolina. Koos Riia vendade kalmistu ansambliga kuulub see monumentaalarhitektuuri ja -skulptuuri väärtuslikemate näidete hulka.

Vabadusmonument väljendab Läti kultuuri eetilisi ja esteetilisi väärtusi. Sümbolid peegeldavad vabaduse filosoofilist olemust ja Läti rahva ajaloolisi ettekujutusi iseseisvusvõitluse etappidest. Need osutavad füüsilise ja vaimse jõu kehastusele. Kangelaslik keel jutustab loo Läti rahvast kui iseseisvatest, aktiivsetest ajaloo loojatest ja oma saatuse määrajatest.

Selle asemel asus algselt Vene tsaari Peeter I monument. Esimese maailmasõja ajal lammutati see ja transporditi laevaga Petrogradi. Laeva torpeedotas Saksa allveelaev ja see uppus Vormsi saare lähedal. Nõukogude okupatsioonivõim plaanis Vabadusmonumenti mitu korda lammutada, kuid seda ei tehtud.

Tänapäeval saab näha ühte Läti sümbolit ja järgida armee auvalve traditsioone.

Kanali kaldale Vabadusmonumendi kõrvale on loodud taktiilne Vabadusmonument. Selle erilise pronksist miniatuuri lõi skulptor Ivars Miķelsons mõõtkavas 1:50.

1991. aasta jaanuaris oli Läti iseseisvusvastaste üheks eesmärgiks neutraliseerida Ivars Godmanise juhitud Läti Vabariigi valitsus, mis moodustati pärast iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmist 4. mail 1990. 9. jaanuaril 1991 õnnestus Moskva-meelsetel jõududel saavutada Leedus Kazimir Prunskiene valitsuse tagasiastumine, mobiliseerides oma toetajaid protestideks jaehindade tõusu vastu. 10. jaanuaril toimus sama ettekäändega Interfronte korraldatud miiting Ministrite Nõukogu ees. Seal nõudis umbes 10 000 osalejat I. Godmanise valitsuse tagasiastumist ja üritas hoonesse sisse murda. Miilitsatel õnnestus sellised katsed ära hoida. Valitsus ja Ülemnõukogu näitasid ühtset seisukohta ning valitsus ei astunud tagasi.

Pärast 13. jaanuari traagilisi sündmusi Vilniuses oli Ministrite Nõukogu hoone üks esimesi objekte, mille ümber ehitati barrikaadid, mis koosnesid raudbetoonplokkidest, palkidest, liivakottidest ning veoautodest ja traktoritest. Pärast 1991. aasta riigipöörde nurjumist lammutati 25. augusti hommikul Läti NSV Ministrite Nõukogu vastas asuv Lenini monument.

Mälestuspaik "Barrikaad" rajati Ulbrokasse, Riia-Ērgļi maantee äärde Piķurga jõe silla lähedale, kus 1991. aasta jaanuaris oli kaks barrikaadiposti. Üks valvas Riia piiri ja teine Ulbrokas asuvat Läti Raadio torni. Jaanuari sündmuste ajal oli raadio peamine teabe hankimise viis, seega oli oluline mitte lasta raadioside katkeda. 125 meetri kõrgust raadiomasti, mida kasutati Läti Raadio programmide edastamiseks kesklainealas, valvasid nii Ulbroka kohalikud elanikud kui ka naabrid Garkalnest, Ādažist, Tīnūžist ja Ropažist.

Skulptor Uldis Sterģise loodud vertikaalselt asetatud kiviploki "Barrikaad" kahele küljele on raiutud tekst "Ulbroka.1991.I". Igal aastal 20. jaanuaril toimuvad selles kohas 1991. aasta jaanuaribarrikaadidele pühendatud mälestusüritused. 2003. aastal anti siin 33 Stopiņi valla elanikule üle valitsuse autasu - barrikaadil osaleja mälestusmedal. 2024. aastal lõi Ulbroka raamatukogu virtuaalnäituse "Barrikaadid Ulbrokas. Jaanuar 1991".