Zlēki tragöödia koht Läti ajaloos on siiani ebaselge.

Kureli leitnant Roberts Rubeņši pataljoni meeleheitlik ja idealistlik sõjaline vastupanu Saksa 16. armee, SD ja SS üksuste osadele kestis 14. novembrist kuni 9. detsembrini 1944 Ugāle, Usma, Renda ja Zlēki kihelkondades ning lõppes traagiliste sündmustega 9. ja 10. detsembril 1944 Zlēki kihelkonnas ventspilsi piirkonnas.
Nende kahe päeva jooksul, võitluses rahvuslike ja nõukogude partisanide vastu, otsustasid sakslased karistada neid toetavat kohalikku elanikkonda – nad joonistasid kaardile Zlēkā ümber ringi ja piirasid selle sisse. Kõik seal viibinud inimesed tapeti ja kõik kaheksa maja märgitud alal põletati maha. Enamik mõrvatutest olid põgenikud täiesti erinevatest Läti osadest, kellest paljud olid saabunud väga hiljuti.

Kas me pole veel piisavalt mõistnud ja hinnanud Zlēki tragöödia tähtsust Läti ajaloos, sellest rääkides vestleb ka Läti Teaduste Akadeemia liikme, füüsiku Oļģertas Lielausiga. Ta juhtis kümme aastat tagasi loodud Läti Teaduste Akadeemia algatusrühma, mille ülesanne oli säilitada ajaloo ja rahvusliku mälu jaoks kõige eredamad tõendid Teise maailmasõja aegse Läti vastupanuliikumise ja selle ohvrite kohta.

Lielaus oli 1944. aasta detsembris 14 aastat ja kolm kuud vana ning mäletab siiani tolleaegseid sündmusi ja mitmeid eredaid episoode.

„[Rubenise pataljoni] jalavägi läks mööda Abavat, aga vankrid läbisid Cirkale. Seal oli tee. Mäletan, et Cirkale oli põgenikke täis. Sõdurid sisenesid suurde hoonesse, mida enam pole. Neid huvitas, millised relvad sakslastel on. Kas neil oli jalaväge või muid relvi? Inimesed rääkisid, et haavatud leitnant Rubenist veeti vankriga.“

Cirkale lähedal on majad, mille [sakslased põletasid maha 7. ja 10. detsembri 1944 vahel] - "Grauči", "Grauči" kõrval on "Jaunarāji", kus elasid minu sugulased, kes kõik lasti maha. Kokku põletati maha kaheksa maja. Kõrgeim Saksa SS- ja politseiametnik Ostlandis, Jekeln, olevat kaardile joonistanud veelgi suurema ringi, kuhu oli märgitud ka Cirkale, kus karistus pidi täide viidama, kuid selle vastu protesteeriti.

"Suurim ebaõiglus on see, et siin lasti maha umbes 160 inimest. Enamasti räägivad kõik sõdurite kangelaslikkusest, aga kuidas nad saavad seda tragöödiaga seostada? Isegi Teaduste Akadeemia moodustas spetsiaalse komisjoni, et säilitada Zlēki tragöödia tõendeid ajaloo jaoks, kuid see juhtum on soiku jäänud ja seni pole olnud võimalik seda tõsiselt edasi viia."

Sõjaaegsed veidrused ja kurioosumid

Küsimusele, kas see polnud mitte suurim lahing, kus lätlased sakslastega väga tõsiselt kokku põrkasid, osutab Lielauss, et kohati polnud ühtegi sakslast. "Abriņase lähedal, üle Abava jõe, ropendati vene keeles, sest seal olid vlasovlased, aga siinpool olid latgalid. Sel ajal oli moes, et vapraimad mehed tulistasid vene raskekuulipildujaga "Maxim" õlalt. Ja üks neist, latgallane, ropendas tulistades vene keeles ning teiselt kaldalt kostis ka venekeelseid ropendamisi."

„Minu ristiema elas Cirkales koos oma metsniku abikaasaga. Suvel elasin nende juures. Cirkales paiknes Saksa „Jagdverbandi” üksus, mis allus SD-le. Seal oli umbes 40–50 inimest, aga sakslasi nende seas praktiliselt polnud, küll aga oli ungarlasi, tatarlasi, lätlasi. Neid juhtisid sakslased. See üksus hoolitses „Punase Noole” [Nõukogude partisanide] eest. Mäletan episoodi, kus nad ajasid ühes laudas suurde katlasse ööliblikaid, sest sõdurid jõid enne metsa minekut end purju ja nii oli mõlemal poolel.“

Veel üks episood - Cirkales, kus asus Saksa üksus, võeti kaks Läti sõdurit vangi ja lukustati suurde küüni. Ka neid valvasid lätlased. Mäletan, kuidas üks neist ütles: "Janson, mine ütle Fritidele, et üks neist lasi õhku". Valvurid avastasid, et aknatrellid olid liigutatud ja üks kinnipeetavatest, sissemurdja, oli põgenenud, kuid teisel kinnipeetaval oli puhkusetõend, mida peeti turvaliseks dokumendiks, ja kuigi ta oleks võinud põgeneda, ei teinud ta seda.

Kohale jõudis valveülem, austerlane Unterscharführer, kes oli nägus ja tütarde seas väga populaarne. Ta tuli välja ja segaduses, tsiviilpõgenike juuresolekul, lasi maha põgenemata jäänud kinnipeetava, kellel oli puhkusetõend. Segadus oli veelgi suurem, tulistaja oli segaduses, sest õnnetus juhtus tema valvevahetuses, kõik kohalviibijad olid segaduses. Sakslased viisid mahalastud mehe kohe minema...

Veel üks episood Cirkales – mu isa oli raadio valjemaks häälestanud, et saaks kuulata Inglise uudiseid. Kord kuulas ta seda ühes toas ja üks Saksa komandör tuli tema selja taga sisse. Mu isa arvas, et see tuleb suur segadus, aga ei, sakslane lohutas teda ja küsis, kus läänes rinne nüüd on. Tal oli kuskil Saksamaal sugulasi ja ta oli huvitatud, kas sinna olid sisenenud inglased, prantslased või ameeriklased.

Olukord oli selline, et isegi sakslased ei teadnud, mis nende kodudes toimus. Nii oli see tol ajal ka Cirkales.

Zlēki tragöödia mälestusmärk

"Vene ajal oli aktsepteeritud: igal vabariigil pidi olema kõrghoone, meil on Teaduste Akadeemia, ja oli aktsepteeritud: igal vabariigil on reeglina vaja Saksa avariitöid. Valgevenes, Ukrainas võib neid olla nii palju kui tahad, aga meil neid polnud, ainult Audriņis."

Kuni viimase ajani pidasime Teaduste Akadeemias Lätis toime pandud suurimaks sõjakuriteoks Zlēkas, mis on tänaseni unustatud. Zlēka tragöödiat uuris nõukogude ajal akadeemik Vilis Samsons, kes ise oli võidelnud Nõukogude partisanide vägedes.

Sõja lõppjärgus abistasid paljud Zlēki valla elanikud Nõukogude partisane ja luureohvitsere ning toetasid Saksa fašistlikust armeest desertööre. Partisanidevastase võitluse ebaõnnestumisest raevunud karistusretk maksis kindral Friedrich Jekelni juhtimisel kohalikele elanikele jõhkralt kätte.

Kuid Nõukogude partisanid ei olnud Jekelnat vihastanud – „Punane Nool“ istus Zlēka lähedal põõsastes ja jälgis toimuvat. Kureliste võitlus ja Rubeniste sõjaline vastupanu olid Jekelnat vihastanud ning umbes 160 süütut inimest, nii suuri kui ka väikeseid, nii kohalikke kui ka pagulasi, kes olid sõjaväealal viibinud terve nädala, maksid selle eest oma eluga.

Tänapäeval asub Zlēkas võllamägi. Mõned mõrvatud on sinna ümber maetud. Umbes kakskümmend rändrahnu mõrvatute nimedega moodustavad ringi ja keskel on umbes kolme meetri kõrgune mustast marmorist obelisk. See on arvatavasti pärit Riia linna Maskavas forštates asuvalt vanalt "juudi kalmistult".

„Kas poleks aeg see tagastada ja paigaldada asemele Läti rändrahn tänase kirja ja ristimärgiga? Minu arvates tuleks Zlēka tragöödia ohvritele osutada väärilist austust ja selle au avaldamise koht oleks sümboolselt Zlēkas asuv võllamägi. Kurelaste võitluses Läti iseseisvuse taastamise eest hävitati 160 inimest ja need võitlejad ei olnud kasulikud ei Saksa ega Nõukogude okupatsioonivõimule.“