Kurelians II Maailmasõda

Rubenise Pataljoni Muuseum asub Ugāles. See annab ülevaate Roberts Rubenise pataljonist, mis teenis 1944. aastal kindral Jānis Kurelise alluvuses Kuramaal, ning Kurelise sõdurite tegevusest ja rahvuslikust vastupanuliikumisest. Muuseumis on väljapanek Läti Kesknõukogu ja selle Ventspilsi rühma tegevuse kohta ja seal eksponeeritakse Läti Kesknõukogu memorandumit 188 allkirjaga ja allakirjutanute fotodega; see dokument on kantud UNESCO maailma mälu Läti registrisse. Läti Kesknõukogu oli Läti kõrgeim poliitikajuhtimiskeskus põrandaaluse valitsusega Läti okupatsioonide ajal 1943–1994; see loodi eesmärgiga koordineerida erinevate läti vastupanuliikumiste tegevust Läti riikliku iseseisvuse taastamiseks. Muuseum korraldab ka väljasõite pataljoni ajaloo seisukohalt olulistesse kohtadesse, nt rekonstrueeritud punkri juurde Usma vallas ja lahinguväljadele Renda ja Zlēkase vallas.

Rubenise pataljoni 2. roodu restaureeritud muldonn asub Usma valla metsas Ilziķi järve ääres. Väljastpoolt saab seda näha igal ajal tasuta, kuid tasulised ekskursioonid punkrisse tuleb ette tellida.

Leitnant Roberts Rubenise pataljon kuulus kindral Jānis Kurelise moodustatud väeosa koosseisu, mis ei alistunud Saksa vägedele ja osutas tugevat vastupanu. 14. novembrist 9. detsembrini 1944 pidasid Kurelise väeüksuse pataljonid leitnant Roberts Rubenise juhtimisel Ugāle, Usma, Renda ja Zlēkase vallas ägedaid lahinguid politseikindral Friedrich Jeckelni juhitud Saksa armee 16. väeosa, SD- ja SS-üksuste vastu. Rubenise mehed olid hästi relvastatud ja organiseeritud, nad ei seostanud end kummagi vaenuliku okupatsioonivõimuga ning nende võitlus on Läti rahvusliku vastupanuliikumise ajaloos kõige laiaulatuslikum ja pikem. Renda ja Zlēkase juures peetud lahingutes langes umbes 250 Saksa sõdurit; Rubenise pataljon kaotas vaid 50 inimest. Nende päevade sündmusi tuletab meelde restaureeritud punker metsas: see on pinnasega kaetud ning maasse kaevatud palkhoone, kus Rubenise pataljoni mehed elasid.

Muuseum asub mõne kilomeetri kaugusel Renda keskusest. Ekspositsioon tutvustab 50 aastat kestnud vastupanuliikumist Lätis: vastupanu esimesele Nõukogude okupatsioonile, Natsi-Saksamaa okupatsioonile ning nii relvastatud kui vägivallatut vastupanu teisele Nõukogude okupatsioonile. Ekspositsioon asub kahes hoones. Ühes hoones asub esimest Nõukogude okupatsiooni ja Saksa okupatsiooni tutvustav näitus. Taastatud aidahoonesse on välja pandud näitus metsavendlusest. Kahe hoone vahel asub punker autentse sisseseadega ja kaevikud, mida mööda sõdurid liikusid. Muuseumi lähedal Rendas asub harjutusväljak – kaevikud, blindaažid ja takistusrada – noorsõduritele ja teistele huvilistele. Külastused tuleb ette tellida.

Siin lähedal leidis 1946. aasta jaanuaris aset üks suurimaid metsavendade lahinguid. Āpūznieki lahingus alistas Kabile metsavendade rühm okupatsioonivõimu väed, kes olid arvulises ülekaalus. Lahingupaika on sisse seatud puhkeala ja püstitatud infostendid.

Mälestusmärk asub Zlēki mõisaansambli lähedal, Karātavkalnsi lääneosas.  Umbes kakskümmend kiviklibu hukkunute nimedega moodustavad ringi ja keskel on umbes kolme meetri kõrgune mustast marmorist obelisk.

Osa hukkunutest on ümber maetud Zlēki mälestusmärgi juurde.

1944. aasta detsembris viis Saksa natside armee Zlēki ümbruses läbi ulatusliku operatsiooni tsiviilelanikkonna vastu. 9. detsembril 1944. aastal kell 17.30 on armeegrupi Nord lahingutegevuse päevikusse tehtud kanne, et "Rubensi brigaadi ja Punase Noole üksuste" 161 inimest on selle tegevuse käigus vaenlase poolt hukkunud. Nõukogude ajal võeti see arv ilmselt Zlēki tragöödia ohvrite koguarvuks, viidates tapetud tsiviilisikutele.

Aktsiooni käik on osaliselt dokumenteeritud Saksa 16. armee vastuluureosakonna juhataja 31. detsembri 1944. aasta aruandes. Selles selgitatakse, et 5.-9. detsembrini toimus 5. ja 9. detsembri vahel Ida-Virumaa kõrgeima SS- ja politseijuhi, SS Oberruppenführer ja politseikindral Friedrich Jekelni juhtimisel Eichensumpfis ("Tamme soos") ulatuslik operatsioon "Punanoolte" ja kindral Kureli rühma jäänuste vastu Abavas.

1944. aasta juuli lõpus, kui Punaarmee tungis Läti territooriumile, lubasid Saksa okupatsioonivõimud Riia ringkonnapolitsei ülemal ja taastatud Läti kaardiväeorganisatsiooni 5. Riia kaardiväerügemendi komandöril Jānis Veidelisel luua "Riia kaardiväerügemendi kindral Kurelise rühma". Selle juhiks sai Läti Kesknõukogu sõjalise komisjoni juht, Läti armee kindral Jānis Kurelis.

Kurelis tegutses Vidzemes kuni 1944. aasta septembrini, mil ta kolis Kurzemesse, kus ta oli paigutatud Puzese valla Stiklis, Usma valla Ilziķi, Ģibuli valla Iliņi ning Põhja-Kurzeme Edole ja muudes kohtades. 1944. aasta oktoobri lõpuks oli Kurelies umbes 3000 relvastatud meest, nende hulgas palju endisi Läti SS vabatahtliku leegioni üksuste sõdureid, kes liitusid üksusega, et teostada oma unistust - võitlust Läti iseseisvuse eest.

1944. aasta novembri alguses hakkasid Saksa okupatsioonivõimude ülempolitsei ja SS-i ülemjuhataja Ida-Virumaal SS Oberruppenführer Friedrich Jeckeln piirama rühmituse tegevust ning 14. novembril arreteeriti Kureliesi peakorter ja üle 700 sõduri Stikliais, Puse vallas. Pataljon, mida juhtis leitnant Robert Rubens, umbes 500 mehega Usma piirkonnas, pidas vastu ja jätkas võitlust kuni 1944. aasta detsembrini.

Ööl vastu 19/20/1944 võitlesid sakslased sakslaste vastu. 19. novembril 1944 toimus Liepāja Karaostase vanglas Saksa okupatsioonivõimude sõjakohus, mis mõistis surma kaheksa kindral Kurelisi rühma staabiohvitseri - kolonel Pēteris Liepiņši, kapten Kristaps Upelnieks, kapten Jūlijs Mucenieks, leitnant Jānis Gregoras, leitnant Teodorma Prikulis, leitnant Jānis Rasas, leitnant Filipson ja adjutant Kārlis Valters. Kolm staabiohvitseri, kolonelleitnant Eduards Graudins, leitnant Arthurs Ankravs ja seersant Vili Pavulāns said erinevatel põhjustel armu. 20. novembri pärastlõunal lasti süüdimõistetud Karosta vangla lähedal olevates luidetes maha, kus täna on näha valge rist.

1994. aastal püstitati Liepaja Karosta luidetel mälestusmärk maha lastud ohvitseridele. 2012. aastal, pärast seda, kui see oli merre uhutud, taastati mälestusmärk oma praegusesse asukohta.
*** Translated with www.DeepL.com/Translator (free version) ***

*** Translated with www.DeepL.com/Translator (free version) ***

Nõukogude partisanide üksus moodustati 30. septembril 1944, kui 19 Saksa 283. politseipataljoni sõdurit Vladimir Semjonovi juhtimisel deserteerusid koos relvadega. Pataljon moodustati 1943. aastal Latgale piirkonna vabatahtlikest ja osales Saksa okupatsioonivõimude partisanide vastastes operatsioonides Läti ja Valgevene territooriumil.

Üksus kandis oma komandöri järgi nime "Semjonovi üksus" ja võttis alles sõja lõpus vastu nime "Punased nooled", mis oli juba pärast Teist maailmasõda nõukogude propaganda poolt levitatud. Detsembriks 1944 oli üksuses 300-400 partisani. Enamik neist olid põgenenud Punaarmee sõdurid, endised leegionärid, sealhulgas kindral Kureli rühma hävitamise järel alles jäänud võitlejad. Ehkki Kurzemes tegutsesid sel ajal paljud Punaarmee luurerühmad, vältisid nad tihedat koostööd, sest partisanide üksuse komandöri ja selle peamise tuumiku tegevus Saksa politsei ridades oli liiga kahtlane. "Punaarmee" tegevus oli suhteliselt nõrgalt organiseeritud ja keskendus pigem sõja lõpu ootamisele. Oma tegevuse käigus teostas ta ulatuslikku kohaliku elanikkonna terroriseerimist.

"Punaste Noorte esimene komandör Vladimir Semjonov uppus 10. detsembri 1944. aasta öösel, kui ta põlvitas üle paisunud Abava jõe. Tema surnukeha leiti alles 1945. aasta kevadel ja maeti maha. Ta maeti ümber Kuldīgas 1961. aastal.

Mälestusmärk asub "Punaste Noorte" ja teiste piirkonna sissilaagrite (umbes 50-70 inimest) asukohas, mis 7. märtsil 1945 piirati ümber ja püüti hävitada Saksa vägede poolt.

Hästi hooldatud, 9 km pikkune matkarada, mis on loodud Läti meeste vapruse ja kangelaslikkuse mälestuseks Läti vabadusvõitluse ajal 1919. aastal.

Rada algab Redanast ja kulgeb läbi Karosta metsaala, piki mereranda ja Cietokšņa kanalit, sealhulgas külastades tsaariaegseid kindlustusi ja nõukogudeaegset sõjalist pärandit. Rajal on 5 infotahvlit, mis tutvustavad Karosta loomist ja kogu linna ümbritsevat kindlustussüsteemi, 1919. aasta Liepāja vabadusvõitlust, hilisematel aastatel ehitatud militaarehitisi ja elu Karostas nõukogude ajal.

18. novembril 1918 kuulutati välja iseseisev Läti Vabariik, kuid vastloodud Läti riigi territooriumil paiknesid endiselt mitmed välisriikide väed.
Olulist rolli Läti vabaduse taastamisel mängis 1919. aasta novembris toimunud Liepaja lahing, kus tänu sõdurite kangelaslikkusele oli vaenlane peaaegu viiekordne ülekaal. Pärast otsustavaid lahinguid Liepajas aeti Bermont Lätist välja

Karosta vangla Liepājas on ainus turistidele avatud sõjaväevangla Euroopas. Hoone ehitati umbes 1900. aasta paiku haigla tarbeks, kuid seda ei kasutatud kunagi oma algsel otstarbel. Hoone kasutati ümber ajutise distsiplinaarkaristuse kandmise kohaks ja seda kasutati kuni 1997. aastani.

Võimud muutusid, kuid asutuse eesmärk jäi samaks, nimelt vangide, sealhulgas Vene tsaariarmee revolutsionääride, meremeeste ja allohvitseride, Saksa desertööride, Stalini-aegsete rahvavaenlaste ning Nõukogude ja Läti armee sõdurite majutamiseks. Karosta vangla on praegu külastajatele avatud ja seal toimuvad ekskursioonid. Ekskursioonidel tutvustatakse vanglat ja külastajad saavad tutvuda selle ajalooga, vaadata vanglat ja karistuskambreid ning kuulda huvitavaid ja isegi kummituslugusid vangla elust. Julgematel hingedel on võimalus mängida reaalsusemängu "Behind the Bars" või proovida kinnistest ruumidest välja pääseda. Ja need, kes ei tunne hirmu, võivad ööbida vanglakambris. Karosta vanglas on Karosta külastuskeskus, nõukogudeaegne puhvet ja suveniiripood. Kogu Karostas on võimalik kasutada giidi teenuseid.

Cirkale kalmistule maeti ümber Rubeņa pataljoni parameedikud Ārija Stiebriņa ja Velta Vaska, kelle Saksa natside armee üksused lasid maha 9. detsembril 1944 koos teiste Zlēki ümbruses tabatud elanike, desertööride jms.

Juttude järgi järeldub sellest, et noored naised on Rubeni pataljoni astunud vabatahtlikult. Koos Rubeni pataljoniga mindi Suntažist Usmasse. Ent Jekelna kampaania käigus arreteeriti noored naised teel, viidi veelogi metsaülema majja ülekuulamisele ja lasti koos väikese grupi teiste kinnipeetutega maha. Üks Cirkale elanik, naine tundis Aryat ja tal õnnestus mõlema tüdruku säilmed ümber matta Cirkale kalmistu serva ning hoolitses selle kalmistu eest kogu Nõukogude okupatsiooni aja.

Saksa 16. armee vastuluuredivisjoni ülema, SS-i kõrgeima ja Ostlandi politseiülema SS-Obergruppenführeri ja politseikindrali Friedrich Jäckelni juhtimisel toimus Eichensumpfis ("tammesoo") suuroperatsioon. 5.-9.detsembrini, mis oli suunatud "Punase Noole" ja kindrali Kurelise rühmituse jäänuste vastu Abava lähedal.

Aktsiooni käik on osaliselt dokumenteeritud 31. detsembri 1944. aasta aruandes.

Rubeni pataljoni sõdurite hauad asuvad Kuldīga - Sabile maantee ääres. Teest vaid mõnesaja meetri kaugusel asuvad teeviit ja kivi kirjaga "Sinu maa ja vabaduse eest".

Leitnant Robert Rubenise pataljon oli kindral Jānis Kurelise moodustatud väeosa üks osadest, mis ei alistunud Saksa vägedele ja osutas sakslaste ägedat vastupanu. Usma perioodil suurenes pataljoni arvuline koosseis 650 meheni koos nelja täisvarustuses kompanii, kiirabi ja farmimeeskonnaga. Juhtkoosseis: leitnant R. Rubenis, leitnant Filipsons, vv A. Druviņš, vv Šults, vv Briedis, vv. seersant J. Rubenis, J. Bergs, vv Jaunzems.

14. novembrist kuni 9. detsembrini 1944 toimusid Ugāle, Usma, Renda ja Zlēki kihelkondades ägedad lahingud politseikindral Friedrich Jekelni juhtimisel tegutsevate Saksa 16. armee üksuste, SD ja SS-üksuste ning sõjaväelase pataljoni vahel. Kurjala üksus, mida juhatas leitnant Roberts Rubenis. Renda ja Zleki lähedal toimunud lahingutes hukkus umbes 250 Saksa sõdurit, samas kui rubenelaste kaotused olid umbes 50 inimest.

Pärast leitnant Rubenise surma teatas Druviņš oma meestele, et jätkab tööd vaba tahte põhimõttel ning selle tulemusena langetas mitukümmend meest otsuse Rubenise pataljonist eralduda. 20.-21.11.1944 langes Saksa SD-üksuse poolt vangi 11-liikmeline rühm, kes pärast ülekuulamisi viidi kohalikku metsa ja tulistasid.

Teise maailmasõja ajal 1944. aastal asus kurjalaste staap Stikloses Annahite jahilossis. See hoone on säilinud tänapäevani.

Stikli ümbrus on rikas mitte ainult soode ja metsade, vaid ka liiva poolest. 1897. aastal alustas tööd uus Annahitese klaasivabrik - nii sai see Läti asula Stikli nime. 1900. aastal ehitati just sinna Stiklose järve kaldale nn Annahite jahipalee ehk hoone, kus elas vabrikujuhataja.

Mälestuspaik leitnant R. Rubeņase pataljoni 1944. aasta novembri-detsembri lahingute paigas Ugāle vallas "Vēvera" ja "Dzilna" majade vahel.

Mälestustahvel Malnava Kõrgkooli juures, kus 1932.-1937 aastal õppis leitnant R. Rubenis Avatud 2000. aastal

Skriveri vallas "Robežu" majas on koht, kust 28. juulil 1944 alustati kindral J. Kurelise rühma moodustamist.

2015. aastal avatud mälestuskivi kurelelastele Skrīveru vallas "Robežu" majade juures. "Piiripealsed" majad pole säilinud, neist on vaid riismed.

Strazde mõis asub Riia - Ventspilsi maantee ääres ja see oli 29.09.-28.10.1944 kindral J. Kurelise rühma asukohaks.

Kooli vajadustele vastavaks tugevasti ümberehitatud (alates 1922. aastast) kaotas ümberehituse käigus oma esialgse välimuse ja proportsioonid. Strazde mõisa ümbritseb kaunis park.

3. novembril 1944 pidasid kindral J. Kurelis ja kapten K. Upelnieks selles Talsose majas kõnelusi SS Obergrupenführer F. Jekelna ja teiste Saksa ohvitseridega. Ajalooline hoone on lammutatud, asemele ehitatakse uus hoone.

Talsose endine kauplus/politseimaja, kus 1944. aasta 14.-19 novembris vangistati kindral J. Kurelise rühma staabiohvitserid.

1997. aastal avastatud, 2023. aastal teisaldatud mälestuskivi kurellastele Puze vallas Annahite jahilossi "Stiklos" juures.

Kivi juures on QR-koodiga infotahvel, kus on audiogiidi jutustus kurelastest.

Mälestuspaik vanal Annahite kalmistul, kuhu on maetud 14. novembril 1944. aastal kindral J. Kurelise rühma staabi ja põhivägede sakslaste piiramise tagajärjel hukkunud sõdurid ja tsiviilisikud.

Mälestuskivid kindral J. Kurelise ja leitnant R. Rubeni rühmale "Dzelzkalnu" kalmistul Puze vallas. Avatud 1997. aastal.

Mälestusmärgid paigaldati juba enne Rubenise pataljoni muuseumi loomist.

Vanemleitnant V. Strautnieksi pataljoni leitnant L. Znutenase 2. kompanii kokkupõrge sakslastega toimus 16. novembril 1944. aastal.

Valge rist ja hukkamiskoht Liepāja Karosta vangla ees. Avatud 2000. aastal.

Mälestuspaik leitnant R. Rubeņase pataljoni lahingute paigas 18. novembril 1944 Renda vallas "Pērkon" ja "Mežzīļu" majade vahel.