Kurelians II II maailmasõda

Rubenise Pataljoni Muuseum asub Ugāles. See annab ülevaate Roberts Rubenise pataljonist, mis teenis 1944. aastal kindral Jānis Kurelise alluvuses Kuramaal, ning Kurelise sõdurite tegevusest ja rahvuslikust vastupanuliikumisest. Muuseumis on väljapanek Läti Kesknõukogu ja selle Ventspilsi rühma tegevuse kohta ja seal eksponeeritakse Läti Kesknõukogu memorandumit 188 allkirjaga ja allakirjutanute fotodega; see dokument on kantud UNESCO maailma mälu Läti registrisse. Läti Kesknõukogu oli Läti kõrgeim poliitikajuhtimiskeskus põrandaaluse valitsusega Läti okupatsioonide ajal 1943–1994; see loodi eesmärgiga koordineerida erinevate läti vastupanuliikumiste tegevust Läti riikliku iseseisvuse taastamiseks. Muuseum korraldab ka väljasõite pataljoni ajaloo seisukohalt olulistesse kohtadesse, nt rekonstrueeritud punkri juurde Usma vallas ja lahinguväljadele Renda ja Zlēkase vallas.

Rubenise pataljoni 2. roodu restaureeritud muldonn asub Usma valla metsas Ilziķi järve ääres. Väljastpoolt saab seda näha igal ajal tasuta, kuid tasulised ekskursioonid punkrisse tuleb ette tellida.

Leitnant Roberts Rubenise pataljon kuulus kindral Jānis Kurelise moodustatud väeosa koosseisu, mis ei alistunud Saksa vägedele ja osutas tugevat vastupanu. 14. novembrist 9. detsembrini 1944 pidasid Kurelise väeüksuse pataljonid leitnant Roberts Rubenise juhtimisel Ugāle, Usma, Renda ja Zlēkase vallas ägedaid lahinguid politseikindral Friedrich Jeckelni juhitud Saksa armee 16. väeosa, SD- ja SS-üksuste vastu. Rubenise mehed olid hästi relvastatud ja organiseeritud, nad ei seostanud end kummagi vaenuliku okupatsioonivõimuga ning nende võitlus on Läti rahvusliku vastupanuliikumise ajaloos kõige laiaulatuslikum ja pikem. Renda ja Zlēkase juures peetud lahingutes langes umbes 250 Saksa sõdurit; Rubenise pataljon kaotas vaid 50 inimest. Nende päevade sündmusi tuletab meelde restaureeritud punker metsas: see on pinnasega kaetud ning maasse kaevatud palkhoone, kus Rubenise pataljoni mehed elasid.

Muuseum asub mõne kilomeetri kaugusel Renda keskusest. Ekspositsioon tutvustab 50 aastat kestnud vastupanuliikumist Lätis: vastupanu esimesele Nõukogude okupatsioonile, Natsi-Saksamaa okupatsioonile ning nii relvastatud kui vägivallatut vastupanu teisele Nõukogude okupatsioonile. Ekspositsioon asub kahes hoones. Ühes hoones asub esimest Nõukogude okupatsiooni ja Saksa okupatsiooni tutvustav näitus. Taastatud aidahoonesse on välja pandud näitus metsavendlusest. Kahe hoone vahel asub punker autentse sisseseadega ja kaevikud, mida mööda sõdurid liikusid. Muuseumi lähedal Rendas asub harjutusväljak – kaevikud, blindaažid ja takistusrada – noorsõduritele ja teistele huvilistele. Külastused tuleb ette tellida.

Siin lähedal leidis 1946. aasta jaanuaris aset üks suurimaid metsavendade lahinguid. Āpūznieki lahingus alistas Kabile metsavendade rühm okupatsioonivõimu väed, kes olid arvulises ülekaalus. Lahingupaika on sisse seatud puhkeala ja püstitatud infostendid.

Mälestusmärk asub Zlēki mõisaansambli lähedal, Karātavkalnsi lääneosas.  Umbes kakskümmend kiviklibu hukkunute nimedega moodustavad ringi ja keskel on umbes kolme meetri kõrgune mustast marmorist obelisk.

Osa hukkunutest on ümber maetud Zlēki mälestusmärgi juurde.

1944. aasta detsembris viis Saksa natside armee Zlēki ümbruses läbi ulatusliku operatsiooni tsiviilelanikkonna vastu. 9. detsembril 1944. aastal kell 17.30 on armeegrupi Nord lahingutegevuse päevikusse tehtud kanne, et "Rubensi brigaadi ja Punase Noole üksuste" 161 inimest on selle tegevuse käigus vaenlase poolt hukkunud. Nõukogude ajal võeti see arv ilmselt Zlēki tragöödia ohvrite koguarvuks, viidates tapetud tsiviilisikutele.

Aktsiooni käik on osaliselt dokumenteeritud Saksa 16. armee vastuluureosakonna juhataja 31. detsembri 1944. aasta aruandes. Selles selgitatakse, et 5.-9. detsembrini toimus 5. ja 9. detsembri vahel Ida-Virumaa kõrgeima SS- ja politseijuhi, SS Oberruppenführer ja politseikindral Friedrich Jekelni juhtimisel Eichensumpfis ("Tamme soos") ulatuslik operatsioon "Punanoolte" ja kindral Kureli rühma jäänuste vastu Abavas.

1944. aasta juuli lõpus, kui Punaarmee tungis Läti territooriumile, lubasid Saksa okupatsioonivõimud Riia ringkonnapolitsei ülemal ja taastatud Läti kaardiväeorganisatsiooni 5. Riia kaardiväerügemendi komandöril Jānis Veidelisel luua "Riia kaardiväerügemendi kindral Kurelise rühma". Selle juhiks sai Läti Kesknõukogu sõjalise komisjoni juht, Läti armee kindral Jānis Kurelis.

Kurelis tegutses Vidzemes kuni 1944. aasta septembrini, mil ta kolis Kurzemesse, kus ta oli paigutatud Puzese valla Stiklis, Usma valla Ilziķi, Ģibuli valla Iliņi ning Põhja-Kurzeme Edole ja muudes kohtades. 1944. aasta oktoobri lõpuks oli Kurelies umbes 3000 relvastatud meest, nende hulgas palju endisi Läti SS vabatahtliku leegioni üksuste sõdureid, kes liitusid üksusega, et teostada oma unistust - võitlust Läti iseseisvuse eest.

1944. aasta novembri alguses hakkasid Saksa okupatsioonivõimude ülempolitsei ja SS-i ülemjuhataja Ida-Virumaal SS Oberruppenführer Friedrich Jeckeln piirama rühmituse tegevust ning 14. novembril arreteeriti Kureliesi peakorter ja üle 700 sõduri Stikliais, Puse vallas. Pataljon, mida juhtis leitnant Robert Rubens, umbes 500 mehega Usma piirkonnas, pidas vastu ja jätkas võitlust kuni 1944. aasta detsembrini.

Ööl vastu 19/20/1944 võitlesid sakslased sakslaste vastu. 19. novembril 1944 toimus Liepāja Karaostase vanglas Saksa okupatsioonivõimude sõjakohus, mis mõistis surma kaheksa kindral Kurelisi rühma staabiohvitseri - kolonel Pēteris Liepiņši, kapten Kristaps Upelnieks, kapten Jūlijs Mucenieks, leitnant Jānis Gregoras, leitnant Teodorma Prikulis, leitnant Jānis Rasas, leitnant Filipson ja adjutant Kārlis Valters. Kolm staabiohvitseri, kolonelleitnant Eduards Graudins, leitnant Arthurs Ankravs ja seersant Vili Pavulāns said erinevatel põhjustel armu. 20. novembri pärastlõunal lasti süüdimõistetud Karosta vangla lähedal olevates luidetes maha, kus täna on näha valge rist.

1994. aastal püstitati Liepaja Karosta luidetel mälestusmärk maha lastud ohvitseridele. 2012. aastal, pärast seda, kui see oli merre uhutud, taastati mälestusmärk oma praegusesse asukohta.
*** Translated with www.DeepL.com/Translator (free version) ***

*** Translated with www.DeepL.com/Translator (free version) ***

Nõukogude partisanide üksus moodustati 30. septembril 1944, kui 19 Saksa 283. politseipataljoni sõdurit Vladimir Semjonovi juhtimisel deserteerusid koos relvadega. Pataljon moodustati 1943. aastal Latgale piirkonna vabatahtlikest ja osales Saksa okupatsioonivõimude partisanide vastastes operatsioonides Läti ja Valgevene territooriumil.

Üksus kandis oma komandöri järgi nime "Semjonovi üksus" ja võttis alles sõja lõpus vastu nime "Punased nooled", mis oli juba pärast Teist maailmasõda nõukogude propaganda poolt levitatud. Detsembriks 1944 oli üksuses 300-400 partisani. Enamik neist olid põgenenud Punaarmee sõdurid, endised leegionärid, sealhulgas kindral Kureli rühma hävitamise järel alles jäänud võitlejad. Ehkki Kurzemes tegutsesid sel ajal paljud Punaarmee luurerühmad, vältisid nad tihedat koostööd, sest partisanide üksuse komandöri ja selle peamise tuumiku tegevus Saksa politsei ridades oli liiga kahtlane. "Punaarmee" tegevus oli suhteliselt nõrgalt organiseeritud ja keskendus pigem sõja lõpu ootamisele. Oma tegevuse käigus teostas ta ulatuslikku kohaliku elanikkonna terroriseerimist.

"Punaste Noorte esimene komandör Vladimir Semjonov uppus 10. detsembri 1944. aasta öösel, kui ta põlvitas üle paisunud Abava jõe. Tema surnukeha leiti alles 1945. aasta kevadel ja maeti maha. Ta maeti ümber Kuldīgas 1961. aastal.

Mälestusmärk asub "Punaste Noorte" ja teiste piirkonna sissilaagrite (umbes 50-70 inimest) asukohas, mis 7. märtsil 1945 piirati ümber ja püüti hävitada Saksa vägede poolt.

Hästi hooldatud, 9 km pikkune matkarada, mis on loodud Läti meeste vapruse ja kangelaslikkuse mälestuseks Läti vabadusvõitluse ajal 1919. aastal.

Rada algab Redanast ja kulgeb läbi Karosta metsaala, piki mereranda ja Cietokšņa kanalit, sealhulgas külastades tsaariaegseid kindlustusi ja nõukogudeaegset sõjalist pärandit. Rajal on 5 infotahvlit, mis tutvustavad Karosta loomist ja kogu linna ümbritsevat kindlustussüsteemi, 1919. aasta Liepāja vabadusvõitlust, hilisematel aastatel ehitatud militaarehitisi ja elu Karostas nõukogude ajal.

18. novembril 1918 kuulutati välja iseseisev Läti Vabariik, kuid vastloodud Läti riigi territooriumil paiknesid endiselt mitmed välisriikide väed.
Olulist rolli Läti vabaduse taastamisel mängis 1919. aasta novembris toimunud Liepaja lahing, kus tänu sõdurite kangelaslikkusele oli vaenlane peaaegu viiekordne ülekaal. Pärast otsustavaid lahinguid Liepajas aeti Bermont Lätist välja

Monument Cirkale kalmistul preestritele Ārija Stiebriņale ja Velta Vaskale, kes sakslaste poolt 9. novembril 1944 maha lasti. Skulptor J. Karlovsi looming.

Saksa natsiarmee üksused lasid need kaks naist 9. detsembril 1944 koos teiste Zlēki piirkonna vangi võetud elanike, Saksa armee desertööride või muude sarnastega maha.

Juttude kohaselt liitusid noored naised Rubenise pataljoniga vabatahtlikult. Nad reisisid koos Rubenise pataljoniga Suntažist Usmasse. Jekelni operatsiooni "Eichensumpf" ajal arreteeriti noored naised aga teel, viidi ülekuulamisele Vēlogi metsniku majja ja lasti koos väikese grupi teiste kinnipeetavatega maha. Cirkale elanik naine tundis Ārijat ja tal õnnestus mõlema tüdruku säilmed Cirkale kalmistu servale ümber matta ning ta hooldas seda kalmistut kogu Nõukogude okupatsiooni aja.

Ostlandi kõrgema SS- ja politseijuhi, SS-Obergruppenführeri ja politseikindral Friedrich Jeckelni juhtimisel toimus 5.–9. detsembrini ulatuslik operatsioon Eichensumpf („Tammesoo”), mis oli suunatud Punase Noole võitlejate ja kindral Kureli rühmituse vastu Abava lähedal.

Kampaania käik on osaliselt dokumenteeritud 31. detsembri 1944. aasta aruandes.

Rubenise pataljoni sõdurite kalmistu asub Kuldīga - Sabile maantee ääres, Renda doktoritöö endise asukoha vastas. Tee ääres on viit ja mälestuskivi asub teest vaid mõnesaja meetri kaugusel.

Leitnant Roberts Rubenise pataljon oli üks kindral Jānis Kurelise moodustatud väeosa osadest, mis ei alistunud Saksa vägedele ja osutas ägedat Saksa vastupanu. Usma perioodil suurenes pataljoni arvuline koosseis 650 meheni, koos nelja täielikult varustatud kompanii, kiirabi ja farmimeeskonnaga. Juhtkond: leitnant R. Rubenis, leitnant Filipsons, reamees A. Druviņš, reamees Šulcs, reamees Briedis, reameesseersant J. Rubenis, reamees J. Bergs, reamees Jaunzems.

14. novembrist kuni 9. detsembrini 1944 toimusid Ugāle, Usma, Renda ja Zlēki kihelkondades ägedad lahingud politseikindral Friedrich Jekelni juhitud Saksa 16. armee, SD ja SS üksuste ning leitnant Roberts Rubenise juhitud Kureli üksuse eraldi pataljoni vahel. Renda ja Zlēki lähedal toimunud lahingutes hävitati umbes 250 Saksa sõdurit, rubenlased aga umbes 50 kaotust.

Pärast leitnant Rubenise surma teatas Druvinš oma meestele, et tegutseb edaspidi vabatahtlikkuse alusel ja selle tulemusel otsustasid mitukümmend meest Rubenise pataljonist lahkulöömise teel lahku lüüa. 20.-21. novembril 1944 võttis Saksa SD üksus vangi 11-liikmelise grupi, kes pärast ülekuulamist viidi kohalikku metsa ja lasti maha.

Stikli linnas asuv Annahiidi jahimaja oli kurelaste peakorter Teise maailmasõja ajal 29. oktoobrist kuni 14. novembrini 1944. See hoone on säilinud tänapäevani.

Stikli ümbrus on rikas mitte ainult soode ja metsade, vaid ka liiva poolest. 1897. aastal alustas tegevust uus Annahiidi klaasivabrik – nii sai see Läti asula oma nime Stikli. 1900. aastal ehitati otse Stikli järve kaldale nn Annahiidi jahiloss ehk hoone, kus elas tehase juhataja.

Mälestuspaik leitnant R. Rubenise pataljoni lahingute toimumiskohas 6.–9. detsembril 1944 Ugāle kihelkonnas "Vēverise" ja "Dzilnsi" majade vahel.

Skrīveri kihelkonnas asuvas "Piiri" majas alustati 28. juulil 1944 kindral J. Kurelise grupi moodustamist.

Kureli rahva mälestuskivi Skrīveri kihelkonnas "Piiride" maja lähedal, avati 2015. aastal.

Strazde mõis asub Riia-Ventspilsi maantee ääres ja oli 29. septembrist kuni 28. oktoobrini 1944 kindral Jānis Kurelise grupi staap. Mõisahoonetes paiknes kolonelleitnant Eduards Graudiņši juhitud Skrīveri pataljon. Kurelised olid 1944. aasta suvel Vidzemē Riia ringkonna kaardiväest moodustatud sõjaväeüksus, mille eesmärk oli taastada Läti iseseisvus Saksa armee taandumise ja NSV Liidu vägede rünnaku vahel Läti territooriumile.

Kooli vajadusteks (alates 1922. aastast) ulatuslikult ümber ehitatud mõis on rekonstrueerimise käigus kaotanud oma algse ilme ja proportsioonid. Strazde mõisa ümbritseb kaunis park.

Selles Talsi hoones pidasid kindral J. Kurelis ja kapten K. Upelnieks 3. novembril 1944 läbirääkimisi SS Obergruppeführer F. Jekelni ja teiste Saksa ohvitseridega. Ajalooline hoone on lammutatud ja selle asemele ehitatakse uus hoone.

Endine poe/politseihoone Talsis, Kr.Valdemāra 2, kus kindral J. Kurelise grupi staabiohvitserid olid vangistatud 14.–19. novembrini 1944.

Kurelaste mälestuskivi Annahiidi jahimaja "Stiklos" lähedal Puze kihelkonnas, avastatud 1997. aastal, ümber paigutatud 2023. aastal.

Kivi lähedal asub QR-koodiga infotahvel, kus audiogiid jutustab kurelaste loo.

Mälestuspaik vanal Annahiidi kalmistul, kuhu on maetud 14. novembril 1944 kindral J. Kurelise grupi peakorteri ja peavägede piiramise tagajärjel langenud sõdurid ja tsiviilisikud.

Mälestuskivid kindral J. Kurelise ja leitnant R. Rubenise grupile Dzelzkalni kalmistul Puze kihelkonnas. Avati 1997. aastal.

Mälestusmärgid paigaldati juba enne Rubenise pataljoni muuseumi asutamist.

"Chubu" majad asuvad Ozoli põhja pool Renda kihelkonnas. Kokkupõrge sakslastega leitnant L. Znutēnsi juhitud 2. kompanii (leitnant V. Strautnieksi pataljon) Chubu majade lähedal toimus 16. novembril 1944.

Valge Rist ja hukkamispaik Liepāja Karosta vangla vastas. Avati 2000. aastal.

Mälestuspaik leitnant R. Rubenise pataljoni lahingute toimumiskohas 18. novembril 1944 Renda vallas "Pērkonase" ja "Mežzīļi" majade vahel.

Seotud paikadena mainitakse Hitleri külaskäiku Saksa armeegrupi Põhja peakorterisse Malnavas ja õhutõrjepunkrit. Peale asukoha – Malnava mõisa – pole nende vahel aga muud seost.

12.–28. juulini 1941 asus Malnava mõisas Leningradi vastu rünnakut pidanud Saksa armeegrupi Põhja peakorter. Asukoha valiku põhjus oli praktiline: endises mõisahoones asunud Malnava põllumajanduskoolis olid kaasaegsed võimalused: elektrivalgustus, tsentraliseeritud veevarustus, dušid ja kanalisatsioon. Grupi Põhja peakorter asus mõisa ühes külghoones, ülejäänud hoone jätkas tegevust põllumajanduskoolina. Hitleri visiit Malnavas asuvasse Grupi Põhja peakorterisse toimus 21. juulil 1941. Hitler ja tema saatjaskond saabusid kahe Junkersi lennukiga, keda saatis üheksa Messerschmitti hävitajat. Visiit kestis vaid paar tundi ja on jäädvustatud nii Saksa sõjaväe rindeuudistes kui ka Malnava õpilaste mälestustes.

Mõisast umbes 70 meetri kaugusel asuv õhutõrje punker ehitati 1944. aasta alguses, kui sõja teisel poolel hakkas õhuruumi domineerima Nõukogude lennundus. Sel ajal oli käimas Saksa vägede taandumisprotsess. 1944. aastal viibis Malnavas Saksa armeegrupi Põhja peakorter veebruarist juuli keskpaigani.