Tragöödia koht Läti ajaloos on siiani ebaselge

ZlēkuPiempasākumsLVRU

Teise maailmasõja ajal, kui suurem osa Lätist oli juba Nõukogude Liidu kontrolli all ja Kuramaal valitsesid Hitleri Saksa vikaarid, alustasid nn kurelased Kuramaal võitlust Läti riikliku iseseisvuse taastamise eest.

Kurelase leitnant Robert Rubeni pataljoni meeleheitlik ja idealistlik sõjaline vastupanu Saksa 16. armee üksustele, SD- ja SS-üksustele kestis 14. novembrist 9. detsembrini 1944 Ugāle, Usma, Renda ja Zlēku vallas ning 9. ja 10. detsembril 1944. lõppes traagiliste sündmustega Ventspilsi rajooni Zlēku vallas.
Nende kahe päeva jooksul otsustasid sakslased võitluses rahvus- ja nõukogude partisanidega karistada neid toetanud kohalikke elanikke - nad tõmbasid kaardile ringi ja piirasid selle ümber. Kõik selles viibinud hukkusid ja kõik kaheksa piiritletud alal asuvat maja süüdati põlema. Enamik tapjatest olid pagulased täiesti erinevatest Läti piirkondadest, kellest paljud olid saabunud üsna hiljuti.

Me pole veel piisavalt mõistnud ja hinnanud Zlēku tragöödia olulisust Läti riigi ajaloos, sh vestlust Läti Teaduste Akadeemia liikme, füüsiku Oļģerts Lielausiga. Ta juhtis kümme aastat tagasi loodud Läti Teaduste Akadeemia initsiatiivrühma, mille ülesandeks oli säilitada eredamaid tunnistusi Teise maailmasõja aegse Läti vastupanuliikumise ja selle ohvrite ajaloost ja rahvamälust.

Suur kõrv oli 1944. aasta detsembris 14 aastat ja kolm kuud vana ning suudab toona juhtunust siiani jutustada, samuti mäletab mitut eredat episoodi.

"[Ruubeni pataljoni] jalavägi kõndis mööda Abavat, aga transportijad kõndisid läbi Cirkalast. Seal oli tee. Mäletan, et Cirkale oli põgenikke täis. Sõdurid sisenesid suuremasse hoonesse, mis enam ei säili. jalavägi või muu relvastus. Inimesed rääkisid et haavatud leitnant Rubenit veeti vankris.

Cirkale lähedal on maju, mis [sakslased põletasid 7.-10.12.1944 maha] - "Grauči", "Grauči" kõrval on "Jaunarāji", kus elasid mu sugulased, kes kõik maha lasti. Kokku põles kaheksa maja. Saksa SS-i ja politsei kõrgeim ametnik Ostlandis Jekeln pani väidetavalt kaardile veelgi suurema ringi, sealhulgas Cirkali, kus tuli karistust täide viia, kuid selle vastu protestiti.

Suurim ülekohus on see, et siin lasti maha umbes 160 inimest. Enamasti räägivad kõik sõdurite kangelaslikkusest, aga kuidas seda traagikaga siduda? Isegi Teaduste Akadeemias moodustati Zlēku tragöödia tõendite säilitamiseks erikomisjon, kuid see juhtum on takerdunud ja seni pole tehtud ühtegi tõsist sammu."

 

Sõjaaegne kaos ja uudishimu

Küsimusele, kas see pole mitte kõige suurem lahing, kus lätlastel oli sakslastega väga tõsine kokkupõrge, toob Lielauss välja, et kohati sakslasi polnudki. "Abriņi juures, Abava kohal, kirusid venelased, sest seal olid vlasovlased, aga siinpool latgalid. Tol ajal oli moes, et kõige tüüpilisemad mehed tulistasid raskest Vene kuulipildujast" Maksim "õlalt. Ja üks neist latgalid , tema ees kõlasid teiselt kaldalt ka vene keeles laamad."

"Minu tädi ja tema metsamehest abikaasa elasid Cirkalas. Elasin nende juures suviti. Cirkales elas sakslaste" Jagdverbandi "üksus, mis kuulus SD koosseisu. Seal oli umbes 40–50 inimest. Sakslased käskis neid ja see üksus kutsus "Punane nool" [nõukogude partisanid].

Teine episood - Cirkales, kus oli sakslaste üksus, võeti kaks Läti sõdurit vangi ja vangistati ühte suurde aita. Neid kaitsesid ka lätlased. Mäletan, et üks neist ütles: "Janson, mine ütle veidrikutele, et üks tuli välja." Valvurid tuvastasid, et aknarestid on nihutatud ja üks kinnipeetavatest, Ugalist, oli lahkunud, teisel kinnipeetul oli aga turvaline dokument, ja kuigi ta võis põgeneda, ta seda ei teinud.

Saabusid valvuri boss ja austerlane Tarshfer, kes oli ilus mees ja kellele tütred meeldisid. Ta tuli välja ja tulistas sellest ärritunust tsiviilpõgenike juuresolekul puhkusetunnistusega kinnipeetavat, kes polnud põgenenud. Segadus jäi veelgi suuremaks, tulistaja oli segaduses, sest tema valvevahetuses juhtunud õnnetus ajas kõik kohalviibijad segadusse. Sakslased eemaldasid lasu kohe ...

Veel üks episood Cirkales – mu isa oli raadio sisse lülitanud, et ingliskeelseid uudiseid kuulata. Kord kuulas ta neid ühes toas ja tema selja taha tuli Saksa komandör. Isa arvas, et seal tuleb suur hais, aga ei, lohutas sakslane ja uuris, kus läänes rinne nüüd on. Tal oli perekond kusagil Saksamaal ja ta mõtles, kas sinna on tulnud inglased, prantslased või ameeriklased.

Olukord oli selline, et ka sakslased ei teadnud, mis nende kodudes toimub. See oli sel ajal Cirkales.

 

Zlēku tragöödia mälestusmärk

"Vene ajal võeti vastu: igas vabariigis pidi olema kõrghoone, meil on selline teaduste akadeemia ja võeti vastu: igas vabariigis on reeglina vaja Saksa ohtlikke töid. Valgevenes, Ukrainas .

Kuni viimase ajani hindasime Teaduste Akadeemias, et seni unustusehõlma vajunud Zlēkas on toime pandud Läti territooriumi suurim sõjakuritegu. Nõukogude ajal toimunud tragöödiat uuris Nõukogude partisanide koosseisus võidelnud akadeemik Willis Samson.

Sõja lõpus abistasid paljud Zlēku valla elanikud Nõukogude partisane ja skauteid ning toetasid Saksa fašistliku armee desertööre. Nördinud suutmatusest sissidega võidelda, maksis kindral Friedrich Jekelni juhitud karistusretk kohalikele ägedalt kätte.

Kuid Nõukogude partisanid polnud Jekelni välja vihastanud – "Punane nool" istus Zlēka lähedal põõsastes ja jälgis toimuvat. Jekeln oli raevukas kurjalaste võitluse ja Rubeenia sõjalise vastupanu peale ning maksis selle eest umbes 160 süütu inimese eluga, nii suur kui ka väike, kohalik ja põgenik, kes olid nädal aega hästi sõjaväes viibinud.

Täna asub Zlēkas Karātavkalns. Osa tapetutest on ümber maetud. Umbes paarkümmend rändrahnu moodustavad ringi hukkunute nimedega, kuid keskel on umbes kolme meetri kõrgune mustast marmorist obelisk. Väidetavalt on see võetud Moskva eeslinna vanalt "juudi kalmistult".

Kas poleks aeg see tagasi tuua ja paigaldada selle asemele tänase kirja ja ristimärgiga Läti rändrahn? Arvan, et Zlēku tragöödia ohvritele tuleks väärilist au näidata ja selle au andmise koht oleks sümboolselt Zlēka Karātavkalns. Kurelaste võitluses Läti iseseisvuse taastamise eest hukkus 160 inimest ja need võitlejad ei mahtunud ei Saksa ega Nõukogude okupatsiooni.

 
Loo jutustaja: Oļģerts Lielausis; Loo ülestähendaja: Eduards Juhņevičs, "Talsu vēstis", Valdis Kuzmins
Kasutatud allikad ja viited:

Delfi ( 11.12.2014) 70 aastat Zlēku tragöödiast; selle koht Läti ajaloos on siiani ebaselge . Saadaval: https://bit.ly/3sj6Sdp

 

Seotud objektid

Rubenise pataljoni punker ja lahinguväljad

Rubenise pataljoni 2. roodu restaureeritud muldonn asub Usma valla metsas Ilziķi järve ääres. Väljastpoolt saab seda näha igal ajal tasuta, kuid tasulised ekskursioonid punkrisse tuleb ette tellida.

Leitnant Roberts Rubenise pataljon kuulus kindral Jānis Kurelise moodustatud väeosa koosseisu, mis ei alistunud Saksa vägedele ja osutas tugevat vastupanu. 14. novembrist 9. detsembrini 1944 pidasid Kurelise väeüksuse pataljonid leitnant Roberts Rubenise juhtimisel Ugāle, Usma, Renda ja Zlēkase vallas ägedaid lahinguid politseikindral Friedrich Jeckelni juhitud Saksa armee 16. väeosa, SD- ja SS-üksuste vastu. Rubenise mehed olid hästi relvastatud ja organiseeritud, nad ei seostanud end kummagi vaenuliku okupatsioonivõimuga ning nende võitlus on Läti rahvusliku vastupanuliikumise ajaloos kõige laiaulatuslikum ja pikem. Renda ja Zlēkase juures peetud lahingutes langes umbes 250 Saksa sõdurit; Rubenise pataljon kaotas vaid 50 inimest. Nende päevade sündmusi tuletab meelde restaureeritud punker metsas: see on pinnasega kaetud ning maasse kaevatud palkhoone, kus Rubenise pataljoni mehed elasid.

Rubenise Pataljoni Muuseum

Rubenise Pataljoni Muuseum asub Ugāles. See annab ülevaate Roberts Rubenise pataljonist, mis teenis 1944. aastal kindral Jānis Kurelise alluvuses Kuramaal, ning Kurelise sõdurite tegevusest ja rahvuslikust vastupanuliikumisest. Muuseumis on väljapanek Läti Kesknõukogu ja selle Ventspilsi rühma tegevuse kohta ja seal eksponeeritakse Läti Kesknõukogu memorandumit 188 allkirjaga ja allakirjutanute fotodega; see dokument on kantud UNESCO maailma mälu Läti registrisse. Läti Kesknõukogu oli Läti kõrgeim poliitikajuhtimiskeskus põrandaaluse valitsusega Läti okupatsioonide ajal 1943–1994; see loodi eesmärgiga koordineerida erinevate läti vastupanuliikumiste tegevust Läti riikliku iseseisvuse taastamiseks. Muuseum korraldab ka väljasõite pataljoni ajaloo seisukohalt olulistesse kohtadesse, nt rekonstrueeritud punkri juurde Usma vallas ja lahinguväljadele Renda ja Zlēkase vallas.

Zlēku tragöödia mälestuspaik

Mälestusmärk asub Zlēki mõisaansambli lähedal, Karātavkalnsi lääneosas.  Umbes kakskümmend kiviklibu hukkunute nimedega moodustavad ringi ja keskel on umbes kolme meetri kõrgune mustast marmorist obelisk.

Osa hukkunutest on ümber maetud Zlēki mälestusmärgi juurde.

1944. aasta detsembris viis Saksa natside armee Zlēki ümbruses läbi ulatusliku operatsiooni tsiviilelanikkonna vastu. 9. detsembril 1944. aastal kell 17.30 on armeegrupi Nord lahingutegevuse päevikusse tehtud kanne, et "Rubensi brigaadi ja Punase Noole üksuste" 161 inimest on selle tegevuse käigus vaenlase poolt hukkunud. Nõukogude ajal võeti see arv ilmselt Zlēki tragöödia ohvrite koguarvuks, viidates tapetud tsiviilisikutele.

Aktsiooni käik on osaliselt dokumenteeritud Saksa 16. armee vastuluureosakonna juhataja 31. detsembri 1944. aasta aruandes. Selles selgitatakse, et 5.-9. detsembrini toimus 5. ja 9. detsembri vahel Ida-Virumaa kõrgeima SS- ja politseijuhi, SS Oberruppenführer ja politseikindral Friedrich Jekelni juhtimisel Eichensumpfis ("Tamme soos") ulatuslik operatsioon "Punanoolte" ja kindral Kureli rühma jäänuste vastu Abavas.

Monument Rubeni pataljoni parameedikutele

Cirkale kalmistule maeti ümber Rubeņa pataljoni parameedikud Ārija Stiebriņa ja Velta Vaska, kelle Saksa natside armee üksused lasid maha 9. detsembril 1944 koos teiste Zlēki ümbruses tabatud elanike, desertööride jms.

Juttude järgi järeldub sellest, et noored naised on Rubeni pataljoni astunud vabatahtlikult. Koos Rubeni pataljoniga mindi Suntažist Usmasse. Ent Jekelna kampaania käigus arreteeriti noored naised teel, viidi veelogi metsaülema majja ülekuulamisele ja lasti koos väikese grupi teiste kinnipeetutega maha. Üks Cirkale elanik, naine tundis Aryat ja tal õnnestus mõlema tüdruku säilmed ümber matta Cirkale kalmistu serva ning hoolitses selle kalmistu eest kogu Nõukogude okupatsiooni aja.

Saksa 16. armee vastuluuredivisjoni ülema, SS-i kõrgeima ja Ostlandi politseiülema SS-Obergruppenführeri ja politseikindrali Friedrich Jäckelni juhtimisel toimus Eichensumpfis ("tammesoo") suuroperatsioon. 5.-9.detsembrini, mis oli suunatud "Punase Noole" ja kindrali Kurelise rühmituse jäänuste vastu Abava lähedal.

Aktsiooni käik on osaliselt dokumenteeritud 31. detsembri 1944. aasta aruandes.