Kohanimede andmisest sõja ajal
Kui väed mingi ala okupeerisid, ei olnud alati võimalik konkreetsete majade, alevike või külade nimesid välja selgitada. Kohalik elanikkond oli evakueeritud ja polnud kedagi, kellelt küsida, seega kipusid sakslased kohtadele ise nimesid panema. Wilischkis asuva maja kohta on säilinud lugu. Pioneerikompanii ülem, reservohvitseride kursusel osalenud kolonelleitnant Koch kirjutab oma memuaarides, et üks suurtükiväeüksustest paiknes maja lähedal.
Patareiülem Willi ei teadnud majade nimesid, seega nimetas ta need enda järgi, kohandades neid kohanimede kohalike eripäradega. Kuna Leedu asub lähedal, pole haruldane, et kohanimedele (Biruliški, Kamariški, Ragauniški) lisatakse lõpp „-ki“. Sel juhul oli tulemuseks Viliški (saksa keeles – Wilischki). See kohanimi kanti ka diviisi kaartidele ja hiljem ka Saksa sõjaväe kartograafiateenistuse välja antud kaardile Karte des westlichen Russlands (Lääne-Venemaa kaart, mõõtkava 1:100 000). Sellist kohanime hilisematel sõjajärgsetel kaartidel enam ei leidu. Praegu vastab asukoht Brāļi maja asukohale.
Tihti olid kohtadel teadaolevad nimed, kuid neid muudeti, et need oleksid võõrvõimudele arusaadavamad. Näiteks maja nimi „Lejas Ķuzāni” oli Vene impeeriumi kaardil kirjas kui „Лес-тюзанъ”, sakslaste avaldatud kaardil aga kui „Lje Tjusan” ning see nimi trükiti ka Daugava rindelt Saksamaale saadetud postkaartidele.
Teine lugu on asula ja künka Zelta kalnsiga. See on praegu Medumu valla küla nimi. Teise maailmasõja ajal nimetati küngast Zelta kalnsiks, mis oli strateegiliselt soodne koht (võtmemaastikul). Sel ajal oli territoorium Zelta kalnsilt kaugelt nähtav. Mäe pärast peeti ägedaid lahinguid ja see vahetas mitu korda poolt. 1917. aasta juulis osales siinses rünnakus ka üks nn surmapataljonidest (pataljonid, kuhu vabatahtlikult liitusid ohvitserid ja sõdurid, kes nõudsid sõja jätkamist sakslastega ka pärast revolutsiooni). Nende lahingute kohta on tõendeid tänapäevalgi. 7. juulil 2004 avastati Medumu vallas Juneļis mullatööde käigus hukkunute säilmed. Võimalik, et see oli endine kalmistu, kuhu maeti Zelta kalnsi lahingutes langenud Vene sõdurid. Hukkunute säilmed maeti ümber vennastehaudadesse Līkais tiltsi asula lähedal.
See on üks näide toponüümikast, kus sõjaaegsed sündmused annavad alust kohanimele, mis jääb püsima.
Tänapäeval on Kuldsel künkal säilinud ümber mäe kulgevad kaevikud ja Saksa poolelt lähenemiskraav. Kaevikud on suhteliselt sügavad ja nende murtud profiil on selgelt nähtav, mis oli tüüpiline kaitselahendus ja pole tegelikult isegi tänapäeval vananenud.
