Kohanimede andmisest sõja ajal

Zelta kalns2

Kui väed selle ala hõivasid, ei olnud alati võimalik välja selgitada konkreetsete majade nimesid, skrajciems või sajja. Kohalik elanikkond oli evakueeritud ja kelleltki küsida polnud, nii et sakslased kipuvad kohtadele oma nimesid panema. Wilischki maja lugu on säilinud. Reservohvitseride kursusel käinud pioneerikompanii ülem asefeldfebel Koch kirjutab oma mälestustes, et maja lähedal asus üks suurtükiväeosa.

Patarei komandör Willi ei teadnud majade nimesid, mistõttu nimetas ta need kohalike kohanimede eripäraga kohandudes enda järgi. Kuna Leedu on lähedal, siis pole harvad kohad, kus kohanimedel on lõpp "-ki" (Biruliški, Kamariški, Ragauniški). Sel juhul tuli kokku Viliški (saksa - Wilischki). See kohanimi kanti ka jaoskonna kaartidele ja hiljem ka Saksa sõjaväekartograafiateenistuse poolt välja antud kaardile Karte des westlichen Russlands (Lääne-Venemaa kaart, mõõtkava 1:100 000). Seda kohanime hilisematel sõjajärgsetel kaartidel enam ei leidu. Hetkel vastab asukoht Vendade maja asukohale.

Sageli olid kohad tuntud nimed, kuid võõrvõimud muutsid need arusaadavama häälduse nimel. Näiteks majade nimeks "Lejas Ķuzani" on Vene impeeriumi kaardil kirjas "Лес-тюзанъ", sakslaste välja antud kaardil aga juba Lje Tyusan ning see nimi on trükitud ka postkaartidele. saadeti Daugava rindelt Saksamaale.

Teine lugu on asula ja mäega nimega Zeltas Kalnas. Praegu kannab see Medumu kihelkonna küla nime. Maailmasõja ajal kutsuti mäge Kuldmäeks, mis oli strateegiliselt soodne koht (võtmemaastik). Sel ajal oli Zelta Kalnasest väga kaugel näha vaenlase positsioone. Üle mäe on toimunud ägedad lahingud ja see on korduvalt poolt vahetanud. Juulis 1917 astus siin vabatahtlikult rünnakule üks nn surmapataljonidest (pataljonid, kus ohvitserid ja sõdurid, kes nõudsid sakslastega sõja jätkamist ka pärast revolutsiooni). Tõendeid nende lahingute kohta leidub tänapäevalgi. 7. juulil 2004 leiti Medumu vallast Junelist mullatööde käigus hukkunute säilmed. Võimalik, et just kunagisele surnuaiale maeti Kuldmäe lahingutes hukkunud vene sõdurid. Surnute säilmed maeti ümber Līkais tiltsi küla lähedal asuvatesse vendade haudadesse.

See on üks toponüümika näidetest, kui sõjaaegsetest sündmustest tuleneb kohanimi, mis muutub püsivaks.

Tänapäeval jäävad Kuldmäele mäe ümber olevad kaevikud, samuti Saksamaa poolelt lähenemiskraav. Kaevikud on suhteliselt sügavad ja nende purunenud profiil on selgelt näha, mis oli tüüpiline kaitselahendus ega ole tegelikult aegunud ka tänapäeval.

Wilischki.jpg
Zelta-kalns1.jpg
Zelta-kalns2.jpg