Külm sõda
IV Nõukogude okupatsioon, Restored Independance

cold war political cartoon good

Külm sõda (an. Cold War, vc. Kalter Krieg, fr. Guerre froide, kr. холодная война) - 20. sajandi teisel poolel toimunud vaenulik poliitiline ja majanduslik vastasseis ühelt poolt NSV Liidu ja selle satelliitriikide ning teiselt poolt lääneriikide vahel.

See sai alguse 5. märtsil 1946, kui endine Briti peaminister Winston Churchill postuleeris Fultonis (USA) peetud kõnes, et Euroopat jagab ideoloogiliste vastuolude tõttu "raudne eesriie" Nõukogude okupeeritud tsooni ja ülejäänud Euroopa vahel. Sellest ajast alates kasutati terminit "raudne eesriie" kui eraldusjoont NSVLi mõjusfääri ja lääneriikide vahel kogu maailmas. USA ja NSVL konkureerisid omavahel, provotseerides või osaledes sõjalistes konfliktides maailma eri osades, luues satelliitrežiime, otsides uusi liitlasi, konkureerides majanduslikult ja poliitiliselt ning vahetades süüdistusi, et suurendada oma mõju teise poole mõju vähendades.

See rivaalitsemine säilitas üldise poliitilise destabiliseerituse tunde maailmas kuni 1980ndate lõpuni, mil NSVLi majandus ei suutnud konkureerida ja varises kokku.

Aukstaiskarš.jpg
cold-war-political-cartoon-good.png
Rohkem teabeallikaid

Kuidas ja miks külm sõda algas? / Artikkel (lsm.lv)

Külm sõda – Wikipedia (wikipedia.org)

 

Seotud objektid

Ventspilsi 46. rannakaitsepatarei tulejuhtimistorn

46. rannakaitsepatarei taastatud tulejuhtimistorn asub Ventspilsis Saulrieta tänaval ja on külastajatele avatud vaatetornina. Torn koos selle juures asuva nelja suurtükipositsiooniga on ainus nii hästi säilinud Teise maailmasõja aegne rannakaitsepatarei Lätis. Torni välisplatvormile viib trepp ja sealt avaneb vaade merele. Torni kõrvale on paigaldatud infostend, millel asuva QR-koodi abil saab vaadata animatsiooni ajaloosündmustest. Torni juurde on rajatud uus tänav, suur parkla ja laudtee üle looduskaitseala.

See sõjaväekompleks ehitati 1939. aastal, mil NSVL hakkas Lätti rajama oma sõjaväebaase. 46. rannakaitsepatareil oli neli positsiooni suurtükkidele Б-13. Patarei osales esimest korda lahingus 24. juunil 1941, kui Ventspilsi sadamat ründasid Saksa sõjalaevad, mille patarei Läänemere kaldalt eemale tõrjus. 28. juunil 1941 lasi Nõukogude armee suurtükid õhku.

Ventspilsi Rahvusvaheline Raadioastronoomiakeskus

Ventspilsi Rahvusvaheline Raadioastronoomiakeskus, mida tuntakse ka Irbene raadioteleskoobi nime all, asub endises Nõukogude sõjaväelinnakus Irbenes. Kosmoseluurejaam „Zvjozdochka” (Väike Täht) oli kunagi sõjaväeüksus nr 51429. Selle salajase Objekti kogupindala oli 200 hektarit. Objekt sai avalikuks alles 1993. aastal. Algselt oli siin kolm antenni, mille abil võisid sõjaväelased kinni püüda ja pealt kuulata vaenuliku lääne telefonikõnesid.

Praegu tegutseb Irbenes raadioastronoomiakeskus, mis on maailmas suuruselt kaheksas. Selles töötab 32 m kõrgune pöörlev paraboolantenn RT-32, mis on kõige suurem seesugune antenn Põhja-Euroopas ja suuruselt kaheksas maailmas, ning veel üks 16 m kõrgune antenn RTs-16. Seade uurib kosmosesignaale. Kõige kaugemad kinnipüütud signaalid on olnud pärit Luige tähtkujust. Ekskursioon sisaldab jalutuskäiku Irbene endise sõjaväelinnaku territooriumil, tutvumist maa-aluse tunneliga ja raketikonstruktori Friedrich Zanderi mälestustoa külastamist Kristālsi-hoones.

Zvaigznīte - Irbene militaarhooned

See 200 hektari suurune ala oli kunagi ülisalajane sõjaväebaas, kus asus sõjaväeüksus 51429.

Nõukogude piirivalvetorn Pāvilostas

Nõukogude piirivalvetorn asub Pāvilosta lõunapoolse muuli lähedal. Nõukogude piirivalve kunagine vaatlustorn, mida alates 1990. aastate algusest enam ei kasutatud, on nüüd muudetud vaateplatvormiks, millel asub 360 kraadi pöörlev maismaateleskoop. Sealt avanevad ilusad vaated merele ja laevadele ning seal võib vaadelda linde. Torni on lubatud ronida ainult suveperioodi valgel ajal. Kuna torni trepid on üsna järsud, peavad külastajad hindama oma võimeid, tervislikku seisundit ja võimalikke riske. Vaatetornis ja selle ümbruses on videovalve. Talvel on torn külastajatele suletud.

Nõukogude sõjaväeautode kogu

Dundaga piirkonna Pūpoli külalistemaja peremees Edgars Kārklevalks pakub juba üle 15 aasta ajaloohuvilistele külastajatele võimalust teha väljasõit Põhja-Kuramaale ja sealsetele endistele sõjaväealadele Nõukogude armee veoautodega GAZ-66 (kuni 24 inimest) ja UAZ-3151 (kuni 6 inimest), mille ta on ise renoveerinud. Külalistemaja territooriumil võib tutvuda Nõukogude sõjaväeautode ja muu tehnikaga.

Nõukogude armee vaatlustorn (ohvitseride kurgan)

"Ohvitseride kurgan" asub vähem kui kilomeetri kaugusel Zvārde kiriku varemetest. Kurgan koosneb ümberkaudsete majade ja mõisa varemetest ja jäänustest, mis on kokku buldoositud. Kurganile on ehitatud vaatetorn. Praegune torn on kande järgi ehitatud 1981. aastal. Torni kasutati pommitamiste registreerimiseks. Harjutuspommid olid vähendatud lõhkeainesisaldusega, mistõttu nende tabamusi tuli hoolikamalt jälgida. Plahvatamata pommid neutraliseeriti kohe, kuid kõiki ei suudetud leida.

 Torni jäänused on täna siin näha - telliskiviseinad. Kuna barjäär on suhteliselt kõrgel, võib selgel päeval näha isegi Leedu naftatöötlemistehast Mažeikiai linnas.

Nõukogude salajane punker Līgatnes

Nõukogude salajane punker asub Võnnu (Cēsise) piirkonnas Līgatne vallas 9 meetrit sügavusel Līgatne rehabilitatsioonikeskuse hoone ja seda ümbritseva territooriumi all. Punker on külastajatele avatud ja seal korraldatakse giidiekskursioone, pakutakse võimalust einestada punkri sööklas, pidada nõukogude stiilis pidusid ja mängida mängu „Objekt X”. Punkri eesmärk oli tagada Läti NSV Ministrite Nõukogu, Kommunistliku Partei juhtkonna ja Riikliku Plaanikomitee juhtkonna jaoks minimaalsed vajalikud tingimused pikaajaliseks tegutsemiseks tuumasõja korral. 2000 ruutmeetri suurune maa-alune punker oli võimsaim autonoomne isemajandav struktuuriüksus kaasaegseima varustuse ja kõige vajalikuga; see oli tuumasõja ohu oludes üks strateegiliselt tähtsaimaid kohti Nõukogude Lätis. Seal on maa-alune kaitstud tööruum (varjend), sanatooriumilaadne magamiskorpus 250 kohaga, turvaobjektid ja 24 korteriga elamu teenindavale personalile. Tänaseni on säilinud algupärane maa-alune varustus ja plaanid. Tutvuda võib autonoomse elektrijaamaga, millel on diiselgeneraatorid ja kütusehoidla, konditsioneeriseadmetega, millel on hapnikuvaru õhu puhastamiseks, veevarustuse- ja kanalisatsiooniseadmetega, mis töötavad allveelaeva põhimõttel, telekommunikatsiooniüksusega, mis suutis tagada otseside Kremliga Moskvas ning autonoomse side kõigi tähtsamate teenistustega riigis, ainulaadse kaardiga, millele on kantud ajalooliste kolhooside nimetused, algupärase sööklaga, mille menüüs on tavalised nõukogudeaegsed toidud, ning erinevate nõukogudeaegsete tarvikute ja majapidamisesemetega.

Nõukogude sõjaväe raketibaas Zeltiņis

Endine Nõukogude armee raketibaas asub Medņukalnsis Zeltiņi vallas Alūksne piirkonnas. Aastatel 1961–1989 tegutses Zeltiņis Alūksne rajoonis eriti salajane Nõukogude Liidu sõjaväeobjekt, tuumarakettide baas. Baasis paiknesid keskmaa tegevusraadiusega ballistilised raketisüsteemid P-12 (8K63) ja P12Y (8K63Y) nelja maapealse stardiplatvormiga. Rakettide lennukaugus oli kuni 2200 kilomeetrit. Sellel perioodil kasutas sõjavägi umbes 300 ha suurust okastraadiga piiratud maa-ala, mis asus vähem kui kilomeetri kaugusel regionaalse tähtsusega Sinole-Silakrogsi maanteest P34. Tänapäevani on säilinud elutsoon ja eriti salajane tsoon. Betoneeritud teed viivad varasemalt avalikkuse eest varjatud kohtadesse: angaaridesse, stardiplatvormidele ja pommivarjenditesse. Mitmekümne hektari suurusel maa-alal asuvad erinevad hooned, mis olid seotud tuumarakettide hooldamise ja teenindamisega. Territooriumil oli autonoomne elektri-, vee- ja soojusenergiavarustus, mis hävitati, kui Nõukogude armee lahkus. Pärast sõjaväe lahkumist anti osa tehnikast omavalitsuse valdusesse. Praegu võivad külastajad tutvuda 20 hektariga raketibaasist, mille edelaosa on avatud turistidele. Baasiga võib tutvuda kahel viisil: põhiväljapanek, mis tutvustab raketibaasi ajalugu, asub Zeltiņi muuseumi ruumides; baasi territooriumil on turismimarsruut. Territooriumil võivad kuni 12-liikmelised rühmad mängida lasermängu.

Aizkraukle Ajaloo- ja Kunstimuuseumi väljapanek „Nõukogude aastad”

Näitust eksponeeritakse Aizkraukle valla endises kultuurimajas. See kajastab nõukogude inimese eluolu, töö-, puhke- ja kultuurielu ning tutvustab Aizkraukle (nõukogude ajal kandis nime Stučka) ajalugu ning Pļaviņi hüdroelektrijaama rajamise lugu. Külastajad saavad tutvuda punanurgaga: nõukogudeaegsete propagandamaterjalide, parteifunktsionääri kontori ja tavalise nõukogudeaegse korteriga, kus asub elutuba, köök, vannituba ja tualett vastava sisustusega. Mõned ruumid on pühendatud nõukogudeaegsele meditsiinile, turismile, spordile ja repressioonidele. Ekspositsiooni keskel on avar saal nõukogude ajal toodetud sõidukitega. Aizkraukle Ajaloo- ja Kunstimuuseum alustas kolmekorruselise ekspositsiooni loomist 2016. aastal. Tänapäeval on see Baltimaade suurim Nõukogude okupatsiooni perioodile pühendatud väljapanek.

Endine Nõukogude armee raketibaas "Raketnieki"

Endised nõukogude armee baasihooned on lagunenud, kuid kohapeal on mootorirada. Ala saab uurida jalgsi, kuid selleks on vaja häid jalanõusid muda ja liiva vastu.

Nõukogude piirivalvepunkt Jūrmalciemsis

Pärast Teist maailmasõda kehtisid Lätis erinevad keelud piiri- ja rannikualadel. Alates 19. juunist 1945 määrati kaluritele muulid, mis olid okastraatidega piiratud, patrullide ja vahitornidega valvatud. 4. septembril 1946 kehtestati LSSRi läänepiiril rannikuvööndid, kus oli keelatud kalapüük.

Jūrmalci külas on endine piirivalve kontrollpost, torn ja traktor uhkelt rannas kiikamas! Kuidas see sinna sattus, tuleb küsida kohalikelt giididelt!

Muinasjutuliselt ilus ja huvitav koht - nii oma nõukogudeaegse aura kui ka mereäärse võlu poolest. 

Olmani patarei nr.456 (Nõukogude sõjaväebaas "Krasnoflotska")

Esimesi rannakaitsepatareisid Irbe väina kaitseks hakati ehitama pärast 1912. aastat, kui kiideti heaks Balti laevastiku miinitõrje positsiooniplaan, mis hõlmas mitmeid rannakaitsepatareisid ja meremiinipildujaid.

Irbe väina positsioon oli kõige lõunapoolsem ja selle ülesanne oli takistada vaenlase juurdepääsu Liivi lahele. Põhirõhk oli meremiinidel, mida Balti laevastiku laevad panid Esimese maailmasõja ajal Irbe väina kümneid tuhandeid. Alles 1916. aastal hakati Saaremaa saare lõunatipule, Sirvesi neemele, ehitama rannakaitsepatareisid. Kokku ehitati seitse patareid, kusjuures patarei 43 oli varustatud 305 mm suurtükkidega. Läti rannikule Irbe väina äärde kaitsepatareisid ei ehitatud.

Isegi pärast Läti Vabariigi loomist ei rajanud Läti sõjavägi ja merevägi Irbe väina kaitseks suurtükiväe positsioone.

Olukord muutus pärast Läti Vabariigi ja NSV Liidu vahel 5. oktoobril 1939 sõlmitud vastastikuse abi lepingut, mis nägi ette Punaarmee ja Balti mereväe laevastiku kontingendi paigutamise Kurzemesse. Nõukogude plaanid nägid ette ka rannikukaitsesüsteemi rajamist 1912. aasta plaanil põhineva, täiustatud rannikukaitsesüsteemi rajamist. Kavas oli ehitada rannakaitsepatareid Liepaja kindluse kohale, uued patareid Ventspilsist lõuna pool (patarei nr 46) ja kaks patareid Irbe väina kitsamas osas Mikeltornise lähedal. Juba pärast Läti okupeerimist ja annekteerimist täiendati Balti mereväe rannikukaitseplaane ning 1941. aasta juuniks kavandati 207. suurtükiväedivisjoni rajamist viie patareiga Kuressaare põhjaosas. Mikeltornise lähedusse kavatseti rajada kaks patareid - Lūžņas asuv 40. patarei 130 mm B-13 suurtükkidega raudbetoonist kindlustustes ja Olmanis (Läti sõjaväekaartidel Ķesteri nime all tähistatud koht) asuv 117. patarei 152 mm MU-2 suurtükkidega. Kuna 152 mm suurtükkide arendus jäi lõpule viimata, ehitati patarei raudbetoonist kindlustustele ajutised puidust platvormid ja paigaldati veel neli 130 mm suurtükki. Mõlemad patareid valmisid 1941. aasta juuniks, kuid Saksa 291. jalaväediviisi vastu peetud sõjas ei suudetud patareisid jälgida ja nende meeskonnad viidi Saaremaale.

Teise maailmasõja lõpus suhtus Saksa armeegrupp "Kuramaa" üsna tõsiselt võimalikesse nõukogude maabumistesse Põhja-Kuramaal, eriti pärast jää sulamist Soome lahel ja Eesti läänerannikul. Kogu Kuramaa rannikul olid paigutatud improviseeritud rannikukaitsepatareid. Nõukogude patarei nr 40, 289. suurtükiväediviisi Gerate Batterie Sommer kahe 122 mm nõukogude haubitsaga, oli paigutatud raudbetoonist positsioonidele Luzhne lähedal. Patarei 117 positsioonide piirkonnas asus 530. suurtükiväediviisi patarei 2 kolme 152 mm nõukogude trobikahuri, kolme 37 mm zenitdrooni, ühe 20 mm neljatahulise zenitdrooni, kahe 75 mm tankitõrjekahuri ja kahe mürsu valgustamiseks.

Pärast aktiivsete sõjategevuste lõppu 1945. aasta mais alustas NSV Liit Kuramaa rannikuväe kaitsesüsteemi ümberehitamist. 1945. aasta sügisel paigutati Olmanski kodu lähedale ajutine patarei 456 Kane'i süsteemi 152 mm suurtükkidega, mis nimetati ümber "Krasnoflotskajaks".

1952. aastal asendati patarei ajutised suurtükid uusimate 152 mm MU-2 relvasüsteemidega. Patarei koosnes neljast raudbetoonist suurtükipunktist, raudbetoonist komandopunktist koos kaugusmõõtja torniga ja tehnilistest hoonetest. Patarei ehitus lõpetati 1958. aastal.

1958. aastal, pärast Luzhnia rannakaitsepatarei lammutamist, asendati see liikuva 130 mm SM-4-1 suurtükipatarei nr 343-ga. Mobiilsetel suurtükkidel ei olnud raudbetoonist suurtükiväepositsioonid, kuid ehitati mitmeid palk- ja liivakonstruktsioone.

Patarei 343 tegutses kuni 1960. aastate alguseni ja patarei 456 kuni 1975. aastani, mil see säilitati. Patarei positsioonidel paigutati S-125 õhutõrjeraketikompleksid, samuti 10. rannakaitse suurtükiväerügemendi raketikompleksid CP-2 Sopka, ja infrastruktuur muudeti vastavalt.

Nõukogude armee andis 1993. aastal Olmani ja Luzhna patareide infrastruktuuri üle Läti Vabariigile.
 

Zvārde lasketiir ja endine nõukogude sõjaväebaas "Lapsas"

Prügila teenindusbaas asub Striķu mõisast umbes 2 kilomeetrit ida pool, Saldus-Auce maanteel. Saldusest lõuna pool asub endine nõukogude sõjaväe lennunduse sihtmärgipolk (sõjaväeosa nr 15439) Zvārde. Lennuvälja territooriumil asuvad mitmed vaatamisväärsused - Zvārde ja Ķerkliņi kirikute varemed, Rīteļi kalmistu varemed, lennuvälja vaatluspost, nn ohvitseride kurgan ja endine lennuvälja personalibaas ja lasketiir "Lapsas".

Zvārde õhulasketiirus oli vaja umbes ühe kompanii suurust üksust õhulasketiiru teenindamiseks - sihtmärkide paigaldamiseks, kahjustuste parandamiseks, õhulasketiiru valvamiseks ja õhulendude koordineerimiseks. See asus kuni Teise maailmasõjani "Lapsas" nimelise maja territooriumil. Koos lennuvälja ehitamisega rajati kasarmud, transpordihooned, lennujuhtimistorn ja lasketiiruväljak väljaõppejõudude jaoks.

Pärast Läti taasiseseisvumist tegutses siin Zvārde kaitseväe väljaõppekeskus, kuid alates 2007. aastast on ala valla omandis ja renditud mitmetele jahikollektiividele. Endistes kasarmutes asub Zvārde valla ajalugu käsitlev näitus.

Akmeņragsi tuletorn ja "Saratovi" saatus

Akmeņragsi tuletorn asub Saka vallas, Pāvilostast 10 kilomeetrit edelas. Majaka tippu viib keerdtrepp ning sealt avaneb vaade merele ja ümbritsevatele metsadele. Praegune 37 meetri kõrgune tuletorn ehitati 1921. aastal. Eelmine tuletorn hävis Esimese maailmasõja ajal.

Akmeņragsi tuletorn paistab teiste Läti tuletornide seast silma, sest see asub ühes meresõidu jaoks kõige ohtlikumas kohas kogu Läänemere rannikul. Majaka tuli tähistab umbes kahe meremiili ehk 3,7 km pikkust kivist madalikku, mis loode suunas merre ulatub. Selles madalikus on meri vaid veidi üle kahe meetri sügav. Majaka asukoht on jäänud endiseks, kuid rannajoon on aastate jooksul taandunud. Kuigi navigatsioonituli on siin olnud alates 1879. aastast, on Akmeņrags olnud tunnistajaks mitmele laevahukule. Nendest tuntuim on Läti aurulaeva Saratow madalikule jooksmine 1923. aasta septembris. 1919. aastal asus Saratowil lühikest aega Läti Ajutine Valitsus. Akmeņragsis asus varem piirivalvekordon ja siin võib näha endiseid Nõukogude sõjaväehooneid.

Nõukogude armee sõjaväebaas Pāvilostas - aktiivne puhkekeskus

Nõukogude ajal asus siin piirivalveüksus, mõned kilomeetrite kaugusel metsas asusid teised nõukogude armee üksused - sideohvitserid ja maa-õhk tüüpi raketibaas. Pärast iseseisvumist paigutati sinna Läti armee.

Endine Nõukogude armee sõjaväebaas on nüüd puhke-, puhke- ja matkakeskus - isikliku arengu jaoks looduse ja ümbritsevate inimestega suhtlemisel. 

Puhke- ja majutuskoht nii turismigruppidele kui ka peredele. Toad, duššid, WC, kaminad, avar ala tegevusteks, loodushääled. Broneerige eelnevalt telefonil +371 26314505.

Nõukogude sõjaväelinnak Mežgarciemsis

Endine Nõukogude sõjaväelinnak asub Ādaži piirkonnas Mežgarciemsis, maantee P1 lähedal. Nõukogude armee õhutõrjeüksuste linnaku juurde, mida kasutati sõjaväe väljaõppebaasina, on paigaldatud infostendid. Külastajad pääsevad endise sõjaväebaasi alale. Nõukogude okupatsiooni perioodil väljaantud kaartidel Mežgarciemsi sõjaväelinnakut ei olnud. Miski ei viidanud sellele, et seal asus Nõukogude armee jaoks ehitatud õhutõrjelinnak. Pärast Teist maailmasõda hakati Läti alal kiiresti ja laiaulatuslikult ehitama Nõukogude sõjaväebaase. Võõra sõjaväe baasid olid nagu riik riigis. Sõjaväeüksused asusid peaaegu igas Läti osas. Eriti privilegeeritud ühiskonnaliikmed olid pensionile jäänud NSVLi sõjaväelased ja nende perekonnad, kellel oli eelisõigus elamispinna saamiseks. Paljud tegid valiku Läti linnade kasuks, sest siinne elujärg oli parem kui mujal Nõukogude Liidus. Nõukogude armee kohalolekut Lätis iseloomustas kuritegelik käitumine, imperialistlik suhtumine ja karistamatus, mis peegeldas režiimi ükskõikset suhtumist Lätisse ja selle põliselanikesse. Hoolikalt hoitud müüt õnnelikust elust Nõukogude Lätis ja Nõukogude armeest kui vabastajast meenutas tegelikult elu püssirohutünnil.

Karosta põhjapais ja patarei nr 3

Läti pikim muuli - Põhja muuli - ehitati 19. sajandi lõpus Liepaja merekindluse ja sõjasadama väga oluliseks osaks. Muuli pikkus on 1800 meetrit, laius 7,35 meetrit.

Põhjamuuli on üks esimesi keiser Aleksander III sadamastruktuure, mis ehitati aastatel 1890-1892 enne Karosta kanali väljakaevamist. Koos põhjamuuli, lõunamuuli ja lõunamuuliga moodustas muuli Liepaja eeslinnuse.

Liepaja kindluspatarei nr 3 asus Karosta põhjamuuli kõrval ja oli kavandatud suurima relvastusega. Platvormid ehitati neljale 6-tollisele (152 mm) Canet'i süsteemi 1892. aasta mudeli suurtükile, viiele 11-tollisele (280 mm) 1887. aasta mudeli suurtükile ja kahele 57 mm Nordenfeldi tankitõrjekahurile, samuti 18 9-tollisele (229 mm) suurtükile ja mürskudele.

Tänapäeval mõjutab patarei 3 kõige rohkem valitsev lõuna-põhja suunaline merevool, mis tekitab põhjapaisu taga keerisefekti, mille tulemuseks on suurtükiplatvormi vundamentide väljapestud.

Põhjamuuli kaitseb Liepaja sadamaala loodetuulte eest. See on Liepaja elanike ja külastajate lemmikpaik päikeseloojangute vaatamiseks, kalastamiseks ja mere vaatlemiseks erinevates ilmastikutingimustes. Eriti suurejooneline on see tormide ajal.

Põhja muuli juures on piisavalt parkimiskohti. Seal on ka tualettruumid ja kohvik, kust avaneb ainulaadne vaade merele.

Karosta vangla

Karosta vangla Liepājas on ainus turistidele avatud sõjaväevangla Euroopas. Hoone ehitati umbes 1900. aasta paiku haigla tarbeks, kuid seda ei kasutatud kunagi oma algsel otstarbel. Hoone kasutati ümber ajutise distsiplinaarkaristuse kandmise kohaks ja seda kasutati kuni 1997. aastani.

Võimud muutusid, kuid asutuse eesmärk jäi samaks, nimelt vangide, sealhulgas Vene tsaariarmee revolutsionääride, meremeeste ja allohvitseride, Saksa desertööride, Stalini-aegsete rahvavaenlaste ning Nõukogude ja Läti armee sõdurite majutamiseks. Karosta vangla on praegu külastajatele avatud ja seal toimuvad ekskursioonid. Ekskursioonidel tutvustatakse vanglat ja külastajad saavad tutvuda selle ajalooga, vaadata vanglat ja karistuskambreid ning kuulda huvitavaid ja isegi kummituslugusid vangla elust. Julgematel hingedel on võimalus mängida reaalsusemängu "Behind the Bars" või proovida kinnistest ruumidest välja pääseda. Ja need, kes ei tunne hirmu, võivad ööbida vanglakambris. Karosta vanglas on Karosta külastuskeskus, nõukogudeaegne puhvet ja suveniiripood. Kogu Karostas on võimalik kasutada giidi teenuseid.

Tirza kihelkonna NSV Liidu perioodi koduloohoidla ajalootõendite ekspositsioon

Endises kolhoosi dispetšeriruumis asuv ekspositsioon avati 2005. aastal. Külastajatele pakutakse interaktiivsetes tundides kogeda NSVL-aegset õhkkonda: arutleda nõukogude perioodi üle, luua legende ajaloolistest tõenditest, osaleda koorilaulus, tantsida "letkisid", meisterdada paberlennukeid ja hlapuškasid, elades nii üle koolivaheaeg. , samuti nautides kilava kukleid ja pärna teed .

Lood ja ajaloolised tõendid traditsioonide, iidsete ametite ja silmapaistvate elanike kohta.

Palume külastus ette broneerida!

Täiskasvanutele: 2,00 Eur
Õpilastele, pensionäridele: 1,00 Eur
Ekskursioon giidiga kuni 6 inimesele (1-1,5 tundi): 6,00 Eur
Giidiga ekskursioonid rohkem kui 6 inimesele (1-1,5 tundi): 1,00 Eur inimene

Betoonist juurdepääsutee Mārcienast Bērzauna kaudu Gaizinkalnsi

Asub Madona piirkonnas Bērzaune Bērzaune vallas.

Betoontee oli ette nähtud tuumarakettide üleviimiseks Mārciena sõjaväebaasist Gaizinkalnsi. Tavateed ei kandnud rakettide suurt raskust, nende liigutamiseks oli vaja spetsiaalset pinda

Mārciena ja Bērzaune kihelkonna betoontee (koos katkestustega) on säilinud tänapäevani.

Mälestusmärk hukkunud kaluritele, meremeestele ja USA lenduritele

Patarei 6-st 250 meetrit edelas asub kalurite ja meremeeste mälestusmärk, millel on mälestustahvel 8. aprillil 1950 Liepaja rannikul alla lastud USA mereväe luurelennukile PB4Y-2 Privateer. Lennuk, hüüdnimega Turbulent Turtle, kuulus 26. patrull-lennuväeossa ja startis 8. aprilli varahommikul Wiesbadeni lennuväljalt ning suundus Kopenhaageni kaudu seire- ja tõenäoliselt raadiotuvastuse missioonile. Käskkirja kohaselt ei tohtinud lennuk läheneda Kuramaa rannikule lähemale kui 20 meremiili, kuid mingil teadmata põhjusel lendas ta NSV Liidu enda poolt määratletud 12 meremiili tsooni. Kaks La-11 Nõukogude 30. kaardiväe hävituslennuväe rügementi tabasid ja tulistasid relvastamata luurelennuki alla. Langetatud lennuki 10-liikmelise meeskonna saatus ei ole täpselt teada; on vastuolulisi andmeid, et kõik hukkusid või et mõned piloodid jäid ellu ja sattusid sõjavangilaagritesse.

Meeskond:

AT1 Frank L. Beckman

AL3 Joseph J. Bourassa

ENS Tommy L. Burgess

AD 1 Joseph H. Danens

LT John H. Fette

CT3 Edward J. Purcell

LTJG Robert D. Reynolds

AN Joseph N. Rinnier

LT Howard W. Seeschaf

AD 1 Jack W. Thomas

Mazirbe paadi kalmistu

Mazirbe, mis on ajalooliselt tuntud kui suurim Liivi keskus, on märkimisväärne Läti ranniku ainsa kalurite kalmistu poolest. See ehitati 1960. aastatel, viimased paadid toodi sinna 1976. aastal. Paadid sattusid siia nii püügipiirangute kui ka vanuse tõttu.

Tänapäeval on Mazirbes vähem kui kümme kalapaadi vrakki, kuid ajalooliselt on neid olnud palju rohkem. Paadid on maha pandud ka teistes mereäärsetes külades, kuid Mazirbe paadihauaplatsil on see tänapäeval kõige ilmsem.

Mazirbe paadikalmistu on ainus omataoline Läti rannikul.

Barta raketibaas

Paplaki rügement. Barta - Lõuna, Barta - Põhja. Baas on inimese ja looduse poolt hävitatud. Hooned on metsast tagasi võetud, raketiveduautod ja raketihangaarid ise on lammutatud. Samuti on hävitatud sidekeskus ja enamik metallist stardiplatvorme on demonteeritud. 

Ametlike andmete kohaselt asusid Barta vallas järgmised Nõukogude armee üksused:

49028 - 279. BKF mereväe saatekeskus

25026, 49393 - 30. BKF laevarakettide ja tuumalõhkepeade hoidlad.

49281 - sideosakond

20480 - 523. sidekeskuse allüksus

1994, lahkumine Lätist (Viimane Lätist lahkunud sõjaväelane, Barta raketibaasi varustus, lahkus Liepaja sadamast 31. augustil 1994. aastal.), esitanud Vene Föderatsiooni Loode- ja Loode-vägede grupp. Barta raketibaasi piirkonna ülevaatuse käigus leidsime ka R-5M (8K51M) ballistilise raketi (NATO klassifikatsioon - SS-3 Shyster) stardipaigad koos selle kõrval asuvate komandopunkritega. Tuumalõhkepeaga R-5M (8K51M) raketid olid esimesed, mille okupatsioonivõimud paigutasid Lätis 1954. aastal Liepāja rajooni Barta metsas. NSVL kaitseministeeriumi 2. juuli 1985. aasta (!) otsusega nr 700-330 eraldati 2 623 hektarit maad Barta metsas väeosale nr 42341 (50. raketiarmee Smolenskis, k/d 55135). Seal on paigutatud kaks 117. raketirügemendi diviisi. Igal diviisil on 4 raketti. 18. septembril 1959 taotleb armee veel 385,25 ha viie ala jaoks Barta Brienampurva lähedal. Kruus baasi ehitamiseks ning angaaride täitmiseks ja maskeerimiseks toodi lähedalasuvast Krute karjäärist. Barta vallas asuvatest Kalnāji, Placēņi, Purviči, Zemturu, Purvu, Knīpupju, Mazturu, Birzmali majadest on talunikud välja aetud. Arhiividokumentides näidatud kahjum 8 talu likvideerimisel on ainult 154 711 rubla. Kõik baaside ehitised viidi Barta vallas ainult öösel, et keegi neid ei näeks. Kuid Barta elanikud on alati teadnud: kui sõjavägi hakkab teid sorteerima, siis kannavad nad midagi. 1968. aastal likvideeriti Barta pinnarelva raketidivisjonid. Moderniseeritud šahtrakette (R-12 ja R-14) ei kasutata Bartas, sest see paik asub soisel alal.
 

23. rannapatarei kaugusmõõtja nr.2 (1954)

Kaugusmõõtja (aastast 1954) asub mändide vahel 10 m kaugusel 1941. aasta kaugusmõõtjast. Rannapatarei 1. ja 2. suurtüki positsioonid asuvad mere ääres ja on osaliselt erodeeritud, samas kui 4. suurtüki positsioon on kõige paremini näha luidetes.

Liepaja kindluse patarei 2 plaaniti ehitada kaldast kaugemale ja kaitsta kõrge valliga. Patarei relvastuseks pidi olema 16 11-tollist (280 mm) mürsku mudelist 1877. Mürsud kasutasid järske lennuradasid ja ei vajanud otsest sihtimist.

Läti Vabariigi ja NSV Liidu vahel 5. oktoobril 1939 sõlmitud "baasilepingu" kohaselt pidi Kurzemesse paigutama ligi 25 000-liikmelise Punaarmee ja Balti mereväe kontingendi. Märtsiks 1941 rajati Lätis Irbe lahe, Saaremaa ja Liepāja kaitsesektorites Läänemere mereväebaasid, mis koosnesid rannakaitsepatareidest.

Liepaja rannikukaitsesektor hõlmas 208. suurtükiväediviisi kahe 130 mm B-13 suurtükipatarei (nr 23 ja nr 27) ja ühe 180 mm raudteetorustiku patarei. Patarei 23 ehitamist alustati 1939. aasta novembris ja see lõpetati 17. mail 1941, kasutades osaliselt Liepaja kindluse patarei nr 2 raudbetoonist kindlustusi. Patarei 23 koosnes neljast raudbetoonist suurtükipositsioonist mere ääres, komandopunktist ja vaatlustornist (kaugusmõõdistustornist) luidemetsas. Kaugusmõõdistamise positsioonid asusid raudbetoonist tornides, et tagada parem nähtavus, säilitades samal ajal varjamise männimetsas.

Pärast Teist maailmasõda nimetati patarei 23 ümber patareiks 636, mis oli relvastatud samade 130 mm B-13 suurtükkidega, ning 1954. aastal ehitati uus tulejuhtimistorn, mis asus 1941. aasta torni kõrval. 1963. aastal demonteeriti kõik Liepaja rannakaitse suurtükid.

Pärast Läti iseseisvuse taastamist on patarei nr 2 ala kaitseministeeriumi kasutuses.

Saksa sõjaväe rannavalve otsetorni asukoht Ussis ja piirivalvepunkt Kolkas

Sõjalist infrastruktuuri Kolka neemele ei planeeritud, välja arvatud mitmed avamere tuletornid, mis ehitati ümber pika aja jooksul kas enne Esimest maailmasõda, Esimese maailmasõja ajal või Teise maailmasõja ajal. Rannakaitsepatareid kavandati Irbe väina kitsamasse ossa, Sirvesi poolsaare ja Mihkli torni tuletorni vahele.

Ainsad sõjalise iseloomuga kindlustused ilmusid 1944. aasta lõpus, kui Saksa armeegrupp Põhja valmistas end ette Nõukogude Balti laevastiku võimaliku maabumise tõrjumiseks. 1945. aasta kevadel, pärast jää taandumist, kaitsesid 532. suurtükiväediviisi kaks patareid rannikut Kolka neemel. 7. patarei nelja 75 mm suurtüki ja kolme 20 mm zenitpüssiga. Patarei 8 nelja 88 mm mürsu, kolme 20 mm mürsu ja ühe 81 mm mürsuga. Deserteritõrje jalaväe garnison koosnes Saksa mereväe ühest tuntuimast rannikukaitseüksusest, 531. suurtükiväediviisi 5. kompaniist. Kuigi see oli nime poolest suurtükiväeüksus, oli see kasutuse poolest jalaväeüksus, mis alustas sõda 1941. aasta juunis Liepāja juures. Seejärel oli üksus garnisonis Soome lahe saartel ja võttis hiljem osa lahingutest Saaremaal. Diviisi jäänused formeeriti üheks kompaniiks ja, tugevdatuna seitsme tankitõrjekahuri ja kolme 20 mm õhutõrjekahuriga, paigutati Kolka neemele.

Nõukogude mereväe maabumisoperatsiooni ei toimunud ja Saksa üksused kapituleerusid 1945. aasta mais.

Sõjalist infrastruktuuri hakati Kolka neemel rajama pärast Teist maailmasõda, kui siia paigutati nõukogude piirivalvepostid ja Kolka, nagu kogu Kuramaa rannik Mērsragist kuni Leedu piirini, muutus suletud tsooniks.

Sõrve muuseum

2004. aastal Sääre ajalootoana loodud Sõrve Militaarmuuseum asub Saaremaal Torgu osavallas Sõrve sääre tipus Sääre külas endises nõukogude merepiirivalveposti hoonetes. Nägemisulatusse, umbes ühe kilomeetri  kaugusele jääb Sõrve tuletorn, mis on üks külastatavamaid turismiobjekte Saaremaal. 

Külma sõja tingimustes oli Saaremaa rannik kaetud selliste valvepostidega, mille meeskonda kuulus paarkümmend madrust ja mõned ohvitserid. Eesmärk oli Irbeni väinas toimuva mereliikluse jälgimine, sest Saaremaa rannik oli Nõukogude Liidu merepiir. Militaarekspositsioon on välja pandud  1955. aastal ehitatud kasarmuhoones ja jaotatud tubade kaupa. Väljapanek on jaotatud tubade kaupa. Ülevaate saab I ja II maailmasõja sündmustest Sõrves, Nõukogude ajast ja praeguse NATO sõjaväe varustusest. Vanemad esemed on kogutud kohalikelt elanikelt ja sealsetest lahingupaikadest. Nüüdseks on samasse hoonetekompleksi kõrvalhoonetesse lisaks sõjateemale lisandunud mereline ja ajalooline väljapanek ning Sõrve loodusmuuseum, mida saab külastada militaarmuuseumi piletiga. 

 

Maantee küla sõjaväelinnak

Maantee küla sõjaväelinnak asub Saaremaal mõne kilomeetri kaugusel Sõrve Militaarmuuseumist vana maantee ääres mõlemal pool teed.

Maantee küla kasarmuid hakati ehitama baaside lepingu sõlmimise järel 1940. aasta aprillis. Töid teostas kohalik firma A. ja M. Edenberg. Kompleksi kuulusid kaks kasarmut, kummaski 350 magamiskohta, söökla, leivatööstus, saun-pesumaja, klubi, velskripunkt ja jääkelder. Siia majutati rannakaitsepatarei nr 315 meeskonnad. Ehitiste alla jäid mitmed talud, mille elanikud pidid välja kolima. Sõja järel baseerusid kasarmutes ümbruskonda ehitatud rannakaitsepatareide meeskonnad.  Külma sõja ajal võeti kasarmud taas kasutusele. Seekord raketiväelaste poolt.  1960. aasta juulis asus sinna S-75 tüüpi rakettidega varustatud divisjon nr 74907. Alustati kasarmute lähedusse raketihoidla Granit ehitamist. Teises kasarmus paiknes üksik raadiolokatsioonirood. 1972. aastal paigutati hoidlasse Granit kolm tuumalõhkepeaga õhutõrjeraketti. 1991. aasta jaanuaris raketiväeosa “koondati”. Raadiolokatsiooniväeosa lahkus Maantee külast 1992. aastal. 

Nüüdseks on hooned lagunenud ja ohtlikud. Raketihoidla on kaotanud rauduksed. Kõigest hoolimata pakub antud kompleks huvi turistidele, kuid seal ringi liikudes  tuleb olla ettevaatlik.

 

Riteli kalmistu

Pärast seda, kui 1953. aastal rajati selles piirkonnas NSVLi kaitseministeeriumi palvel lennuväli, asusid Zvārde kirik, Ķerkliņi kirik ja Rīteļi kalmistu tegelikult lennuvälja keskel - kunstliku lennuvälja kõrval koos juurdepääsuteede ja kaitsepositsioonidega, mida nõukogude piloodid kasutasid sihtmärgina. Lennukid lendasid siia Lätis ja mujal Nõukogude Liidus asuvatelt lennuväljadelt. Vähem kui 40 aastaga lagunesid kirik, kalmistu, endine mõisahoone ja kümned ümbritsevad hooned. Tänapäeval hooldab seda paika Salduse Martin Lutheri kirik. Ümbritsev ala on ikka veel saastunud lõhkemata lahingumoonaga ja teede ääres võib olla ohtlik kõndida.

Barbaarsus saavutas haripunkti 1988. aastal, kui Rīteļi kalmistu koos haudade ja mälestusmärkidega buldooseriti.

21. juulil 1990 toimus Salduses üks esimesi aktsioone, kus Läti elanikkond nõudis NSV Liidu armee lahkumist Zvārde territooriumilt, ning seejärel läksid inimesed Rīteļi kalmistule. Meeleavaldusel osalejad lubati prügimäele, kus nad koristasid veidi kalmistut ja kaevasid valgeid riste.

Prügilat kasutati kuni 1992. aastani ja veel 1992. aasta märtsis kukkus Lielvārdest startiv lennuk teadmata põhjustel prügilasse. Läti kaitsevägi alustas 1993. aasta mais, pärast Vene armee väljaviimist, ala demineerimist.  2008. aastal paigaldasid Zvārde elanikud Rīteļi kalmistule mälestuskivi "Andke meile andeks, et me ei...".

Seotud lood

Lennukite mootorite katsetamise labor

Nõukogude ajal asus Spilvesi tänavast põhja pool kummaline objekt, kui mälu ei eksi - kahe madala ristkülikukujulise punastest tellistest ehitatud "megakorstnaga", kust lennukimootorite möirgamisega sarnane reaktiivne heli sageli kuulnud.

Mälestusi helikopteribaasist Spilve

Nõukogude ajal oli Spilve lennujaama edelaosas helikopteribaas. Seda oli hästi näha lähedalasuvatest Kleistu metsa luidetest, samuti Riia-Bolderāja raudteeharust, mis viis Riia laki- ja värvivabrikusse.

Miks Lätis olümpiamänge ei toimunud .... või allveelaevade remonti Daugavgrivas, Balti mereväe remonditehases

Kui Moskva 1980. aasta suveolümpiaks valmistus, tekkis küsimus: kus purjetamisvõistlusi korraldada? Selgub, et valik langes esialgu Riiale, sest Liivi lahel on ideaalsed tingimused purjetamiseks ja linn on ka vana ja ilus, ei häbene. Mõni riialane siiski mäletab või on noorem põlvkond Internetist lugenud, et Riia justkui .. on sellest kõrgest auastmest loobunud ja seetõttu on võistluse korraldamine kolitud Tallinna äärelinna Piritale. Eestlased said tohutu rahastuse ning ehitasid purjetamiseks ja puhkamiseks uue ja kaasaegse kompleksi, mida pärast olümpia lõppu keegi imetlema ei sõitnud .... Nüüd aga on selgunud üks huvitav nüanss - on saanud teada, miks Riia on andnud seda au ...

NSVL sõjaväebaas Marcienas

Baltimaad olid Nõukogude impeeriumi jaoks üks olulisemaid kaitseliine, äärmuslik läänebastion, mistõttu vägede koondumine oli siin tohutu. Arvatakse, et Läti oli sel ajal maailma kõige militariseeritud territoorium. Sõjaväelaste täpne arv on teadmata, eri allikates mainitakse eri aegadel 200 000 kuni 350 000. Ainuüksi 50 aastaga paigutati Lätis rohkem kui 700 paika 3009 sõjaväelast. Üks selline koht oli NSVL sõjaväebaas Marcienas.

Sõbralik Ragaciemsi piirivalvur

Muutuste aja lähenedes Lätis muutus rannavalve sõbralikumaks.

Kolka ranniku piirivalvuritest

Kolka elaniku Valija Laukšteine mälestused aegadest Kolkas, kui seal olid piirivalvurid.

Kolka piirivalvuritest

Kolka elanik Baiba Šuvcāne räägib aegadest, mil Kolkas olid piirivalvurid.

Mälestusi Kolka piirialast

Mälestusi Kolka elanikust Biruta Freimanest piiriala kohta.

Košradznieki suhetest Nõukogude armeega

Imants Upneri mälestusi nõukogude ajast.

Kolka rannavalve vaatetorn

Piirivalvetorn on peidetud Kolka neeme viimastesse mändidesse, kus NSV Liidu ajal pidevalt asus piirivalvepost ja selle kõrval olev väike kiviaed on nüüd mahajäetud ja saatust hävitav.

 
Kolka neeme piirivalve vaatetorn

NSV Liidu ajal jälgisid ja kontrollisid piirivalvurid sellest tornist Irbe väina vett ning sel ajal räägiti sageli, et isegi part ei saa piirivalvurite teadmata sellest väinast läbi ujuda.

Võõrad piirialal

Piirivalvuritel on olnud eriline viis piirialal võõraste inimeste kohta teada saada.

 
Botaanilised tööd mere ääres

Botaaniku ülesandeid täites lubati mööda kallast käia ainult koos piirivalvuriga.

Upīškalnsi endise sõjaväeobjekti kohta

Valdis Pigožnsi (endine Kurmale koguduse juht "Upīškalnsi" operatsiooni ajal) mälestusi Upīškalnsi sõjaväebaasist 

Mälestusi piirialast

Mitmesuguseid stseene nõukogude ajast, meenutades kunagi piirialal elanud Gunārs Anševicsit.

 
Piirirežiimi ala

Umbes aegadel piirirežiimi alal.

 
Slītere riigireserv piirirežiimi tsoonis

Mälestusi Slītere riikliku reservi endistest töötajatest nõukogude ajast.

Rannikupatarei Olmaņi juures

Ventspilsi põhja pool on veel üks märkimisväärne rannikupatarei. See asus Olmanis ja kandis nime Krasnoflotskaja.

 
Irbene raadioteleskoopide kahjustused

Enne Irbene lahkumist kahjustas Nõukogude armee kõiki raadioteleskoopide süsteeme

Nagu keegi põgenes Ventspilsi piirivalvurite eest ise ehitatud paadiga

NSV Liidu ajal asusid Ventspilsi sadamas piirivalvepatrull -laevad, mille ülesandeks oli patrullida Läänemere vetes ja takistada piiri ületamist mõlemalt poolt - väljastpoolt sissepoole või pahupidi. 1970ndatel juhtus aga Ventspilsi linnas üks hädaolukord, mille kohta ventspillased ise köögis pikalt sosistasid ja asjata naersid.

“PZ” - piiritsoon

Mälestused Vērgale külarahva saadikute nõukogu esimehe Andris Zaļkalnsi (1982-1989) elust piirialal.

 
Akmeņragsi sõjaväekompleks

Nõukogude ajal oli Akmeņragsis sõjaväekompleks.

Miinid, pommid, torpeedod ja keemiarelvad Läänemerel

2010. aasta veebruari esimestel päevadel ilmus Rootsi telekanalis SVT sõnum, mis tekitas paljudes šoki ja sügavat üllatust.

 
Katse NSV Liidust põgeneda

Nõukogude ajal kogenematutel noortel ja välismaalastel on raske uskuda, et Nõukogude kodanikul oli NSV Liidust seaduslikult välja pääsemine praktiliselt võimatu.

Võlts merevaik Liepāja poolel

Juba üle kahekümne aasta on Liepājas mereäärne ohtlik võltsitud merevaigu tõttu, mida meri kipub oma sügavustest eriti kevadiste ja sügistormide ajal ära uhuma.

Läti ja Eesti ehitavad kaasaegseid allveelaevu

Läti ja Eesti valivad oma sõjaliste jõudude tugevdamiseks uusi ja kaasaegseid relvi - Prantsusmaal ja Suurbritannias ehitatud allveelaevu. Kaks Läti mereväe allveelaeva hiljem II maailmasõja lahingutes ei osalenud, kuid üks kahest Eesti allveelaevast hukkus, samal ajal kui ellujäänud Lembit on nüüd eksponeeritud Tallinnas restaureeritud vesilennukite angaarides muuseumi ekspositsioonis.

Google Translate
Keelatud tuletornid ja mererand

NSV Liidu ajal olid Põhja- ja Lääne-Kuramaal asuvad mererannad tegelikult avalikkusele suletud sõjaväetsoonid, kuid tuletornide külastamine või isegi pildistamine oli keelatud.

Liivimaa unustatud kallas

Viimaste Liivi külade ala Läti looderannikul on nõukogu alates 1950. aastast süstemaatiliselt hävitanud ja kuulutanud piirangualaks. 12 kalurikülas jäi sellest rahvast ellu vaid väike käputäis, mis praegu elab omamoodi kultuurilist renessanssi.

Piiriala ületamine

"Propusk" ehk luba piiriala ületamiseks oli sama kohustuslik kui bussipilet.

juuli 1976 sõjalis-patriootiline mäng "Orlenko" Irbene lähedal prügilas

juuli 1976. aasta sõjalis-patriootilised mängud "Orlenok" Irbene lähedal asuvas tankitreeningplatsil, kus 17-aastane Evalds Krieviņš osales ja pildistas salaja mänge, varustust ja isegi Irbene antenni Sme8M kaameraga.

"Tagasi Mazirbes" (katkend)

Terav sündmus Vilniuse Blumbergi elust, kui sisenes Mazirbesse tädi juurde, muutus ebameeldivaks arusaamatuseks piirivalvuritega ja karmiks ööks talvel.

 
Mäss sõjalaeval STOROŽEVOJ

8. novembril 1975 toimus Riias, nagu NSV Liidus kombeks, järjekordne suuremahuline bolševike revolutsiooni aastapäeva tähistamine. Keegi ei osanud isegi oma kõige metsikumates õudusunenägudes ette kujutada, et revolutsiooni 58. aastapäev läheb Läti ja NSV Liidu ajalukku millegi enneolematu ja pretsedenditu - mässu suure allveelaeva Storoževoj pardal. NSVL eitas 15 aasta jooksul, et pardal oleks toimunud mäss.

Loodusfoto Užava rannikul

Kaitstud taimede foto lugu piirivalvepiirkonnas.

Upīškalnsi endise sõjaväeobjekti kohta

Valdis Pigožnsi (endine Kurmale koguduse juht "Upīškalnsi" operatsiooni ajal) mälestusi Upīškalnsi sõjaväebaasist 

Krasnoflotskaja kirjade segadus

Nõukogude ajal oli huvitavaid juhtumeid, mille nimi ja geograafiline asukoht oli "Krasnoflotskaja".

Tankide kivistamine

Nõukogude ajal oli kogu Kuramaa rannik suletud tsoon. Targale valla nõukogude sõjaväeüksuse lähedal elavatel lastel, sealhulgas Ovishil, oli kombeks lõbutseda tankide vastu kividega visates.

Kurzeme rannik - suletud ala

Külma sõja ajal oli kogu Kuramaa rannik avalikkusele suletud tsoon - nõukogude piirivalvurid olid siin peamised otsustajad, kellel olid teatud vahemaadel valvepostid ja rannas vaatetornid vaatluspunktidega. Tsiviilelanikke lubati mere äärde ainult päevasel ajal.

Nõukogude lennukid pommitavad Riteli kalmistut

Riteli kalmistu asus tegelikult sihtkoha keskel. Kohalikud said vaid vaadata, kuidas neid hävitati.

Zvārdenieka lapsepõlv pommiplahvatuste varjus – Polügoonisuved

Lapsepõlv möödus Zvārde sihitiirus, plahvatuste ja lendavate reaktiivlennukite helide all, kuid siiski võis vahel nädalavahetustel ka lasketiiru siseneda. Pärast Nõukogude armee lahkumist oli maa täis pommikraatreid ja palju plahvatusohtlikke esemeid, mitte ainult prügila ajast, vaid ka II maailmasõja ajast.

Zvārdenieka lapsepõlv pommiplahvatuste varjus – Fosforikapslid

Lapsepõlv möödus Zvārde sihitiirus, plahvatuste ja lendavate reaktiivlennukite helide all, kuid siiski võis vahel nädalavahetustel ka lasketiiru siseneda. Pärast Nõukogude armee lahkumist oli maa täis pommikraatreid ja palju plahvatusohtlikke esemeid, mitte ainult prügila ajast, vaid ka II maailmasõja ajast. Eriti meeldis poistele fosforikapsleid põletada ...

Zvārdenieka lapsepõlv pommiplahvatuste varjus – allakukkunud lennuk

Prügila kasutamine jätkus 1992. aastani ja isegi 1992. aasta märtsis kukkus prügila territooriumil seni teadmata põhjustel alla Lielvārdest õhku tõusnud lennuk.

Pinge jälgedes

Inimeste mälu on mõnikord üsna lühike. Nüüd, kui kõik saavad minna ja minna kuhu tahavad, nutavad paljud kadunud odava vorsti pärast, kuid on juba unustanud, et otse Mērsragsi taga möödusid sageli tee ees triibuline poom ja relvastatud vene sõdurid, keda kutsuti piirivalvuriteks. ainult kirjutatud ja tembeldatud rekvisiitidega. Ja mitte iga Läti NSV elanik ei saanud luba, vaid ainult see, kes oli esmalt saanud Roja või Kolka külanõukogult nn kõne, mille alusel ta sai (või ei saanud) sisenemiseks viisat. tema miilits kümne päeva pärast.piiranguga piirialal. Olin ostnud endale selle õnnetu Kuramaa ranniku maja, nii et igal kevadel pidin mina ja mu pereliikmed palvetama ja maanduma, et võimud uuendaksid sisenemisluba.