bolševikud
I Maailmasõda, I Maailmasõda ja iseseisvumine

Külastajatele on avatud endine KGB ehk NSVLi riigi julgeoleku komitee hoone. KGB-lased vangistasid, kuulasid üle ja mõrvasid siin Läti kodanikke, keda okupatsioonirežiim pidas enda vastasteks. Hoonesse on välja pandud Läti Okupatsioonimuuseumi näitus KGB tegevuse kohta Lätis. Vangikambrites, koridorides, keldris ja sisehoovis korraldatakse ekskursioone. 1911. aastal ehitatud maja on üks Riia kaunemaid hooneid. Rahva seas kutsuti hoonet Nurgamajaks ja see oli Nõukogude okupatsioonirežiimi kõige hirmsam sümbol Lätis, üks NSVLi võimusambaid. KGB tegutses Nurgamajas 1940–1941 ja uuesti aastatel 1945–1991. Poliitiline tagakiusamine puudutas otseselt kümneid tuhandeid Läti elanikke. Võitlus Nõukogude vaenlaste vastu jätkus ka pärast Teist maailmasõda. KGB tegutsemisviis muutus veidi pärast Stalini surma. Füüsiline piinamine asendus psühholoogilise terroriga. Enamik KGB agentidest olid lätlased (52%). Venelased moodustasid suuruselt teise rühma (23,7%). 60,3% agentidest ei olnud kommunistliku partei liikmed. Kõrgharidus oli 26,9% agentidest. Süsteem oli üles ehitatud kohalike elanike kaasamisele, et seeläbi saavutada kontroll ühiskonna üle. Töötajate nimekirjad ja teenistusdokumendid asuvad Venemaal. Need ei ole Läti ametivõimudele ja teadlastele kättesaadavad.

See asub Ergļis Parka ja Saulese tänava nurgal raudteeviadukti lähedal.

23. mail 1919 ründasid rohelised partisanid Ergli kesklinnas suurmeeste Vezumniki kolonni. Lahing kestis kaks tundi ja partisanid said 78 hobust ja palju vankreid vintpüsside ja muu kaubaga. Lahingus hukkus neli partisani, üks sai haavata. Kokku võitles maakonnas partisanide ridades 61 meest, kellest kuus hukkus.

21. mail 1939 avati Kotkaste külas 121. Kotkasrügemendi mälestuskivi kohas, kus 23. mail 1919 langesid rohelised partisanid Jānis Andriksons, Andrejs Bumbers, Kārlis Baņgieris ja Jānis Gūts.

Nõukogude okupatsiooni ajal lammutati Parka ja Saulese tänava ristmikul asuv mälestussilt. See restaureeriti ja paigaldati uuesti 22. aprillil 1989. aastal.

See asub Valmieras Gīme loodusraja lähedal Leona Paeglese tänaval.

Teraskonstruktsioonist raudsild üle Gauja ehitati 1911. aastal. See ühendas 114 km pikkust marsruuti Ainaži-Valmiera-Smiltene, mis viimati valmis 1971. aastal.

Pärast Riia vabastamist, 22. mail 1919, taganes osa Nõukogude Läti sõjaväest, osutamata tõsist vastupanu, kogu rinde ulatuses. 26. mail okupeerisid Eesti Rahvusarmee ja Põhja-Läti brigaad kolonel Jorģs Zemitāni juhtimisel Valmiera. «Suurmehed lasid raudteesilla õhku kella kuue paiku pärastlõunal. Kell 7.50 süüdati ka mõlemad puitsillad. See ei takistanud Eesti vägedel sama päeva õhtul Valmiera mõisa poolt linna sisenemast* [..]"

Raudsild on tänapäeval lemmik puhke- ja jalutamispaik ning lõik "Rohelise raudtee" jalgrattateest.

* Esimesena jõudis kohale 6. Eesti jalaväerügemendi kadetikompanii, saatjaks mitmed soomusmasinad.

See asub Viļaka Jeesuse Südame roomakatoliku kiriku kõrval.

Viļakase piirkonnas asuv Lāčplēši sõjaordu rüütlite mälestusstele avati 11. novembril 2017. aastal. Viļakase maakonna nimega on seotud 28 Lāčplēši ordurüütli saatused.
Graniidist stele loodi Läti riigi sajandale aastapäevale pühendatud projekti "Remember Lāčplēšus" raames. Läti vabadusvõitluses hukkunud sõdurite auks paigaldatakse kogu Lätis mundrimudeli mälestussteeed. Projekti algataja on Jaunsardze ja teabekeskus.

Viis Lāčplēši sõjaordu rüütlit, kelle nimed on graveeritud mälestusstele, elasid praeguse Viļakase rajooni territooriumil pärast vabadusvõitluse lõppu:
– Jānis Kuļšs oli Šķilbēni kihelkonna Apsīse noortalunik,
– Aleksej Ljubimov (Lavrentiev) elas Šķilbēni kihelkonnas Fortepianova talus, hiljem Vilakas
– Teodors Mende juhtis talle määratud talu ja oli metsavahiks Žiguri vallas Katleši külas.
– Eduard Tennyson elas Vecumu jaamas, elas hiljem Chabatrova külas ja töötas p/s "Viļaka",
– Jānis Burmeisters pärast 1928. aastat elas mõnda aega Šķilbēni kihelkonnas.

Viļakase maakonnas asuv vendade kalmistu on puhkepaigaks 45 sõdurile, kes andsid oma elu 1920. aastal, kaitstes Lätit suurkujude eest. 9. jaanuar oli päev, mil Põhja-Latgales algasid rünnakud ning vaatamata toonastele rasketele ilmastikuoludele vabastati samal päeval ka Viļaka.
Latgale vabastamislahingutes võitlesid Eesti sõdurid kõrvuti koos Läti armee sõdurite ja partisanidega Punaarmee vastu Viļakase maakonnas. Paljud neist andsid oma elu vaba Läti eest.

Gulbene raudteejaam asub Gulbene linnas. Esimese maailmasõja ajal 1916–1917 ehitati Pļaviņasesse suunduv kitsarööpmeline raudteeliin ümber 1524 mm laiuseks, et see ühendada Riia-Daugavpilsi liiniga. Lisaks ehitati raudteeliin Ieriķisse ja Sita külani, luues seeläbi ühenduse Põtalovoga (Abrenega). Niiviisi sai Gulbenest raudtee sõlmpunkt. Praegune jaamahoone (arhitekt Pēteris Feders) ehitati 1926. aastal. Vabadussõja ajal 31. mail 1919, kui Gulbene vabastati enamlaste käest, sai 1. (4.) Valmiera jalaväepolk siit märkimisväärse hulga sõjatrofeesid. 14. juunil 1941 küüditati Gulbene raudteejaamast nii tsiviilisikuid kui ka Litene suvelaagris arreteeritud Läti armee ohvitsere. 1944. aasta kevadel pommitati raudteejaama, kuna see oli oluline sõlmpunkt, kuid pärast sõda taastati see algsel kujul. 2018. aastal avati interaktiivne hariduskeskus „Raudtee ja aur”. Gulbene jaama kõrval asub ettevõte SIA Gulbenes-Alūksnes bānītis, mis pakub interaktiivseid tegevusi ja ekskursioone. Külastajad pääsevad jaamahoonesse ja perroonile. Samuti asub seal mälestustahvel ja -märk represseeritutele (skulptor Indulis Ranka).

Skrunda lahingumälestusmärk asub Skrunda kesklinnas, Oskaras Kalpaka pargis Skrunda kultuurimaja lähedal, Kuldīgase ja Liepājase tänava ristmikul. 2005. aastal püstitati mälestusmärgile kivi, mis meenutab 29. jaanuari 1919. aasta lahingut, mil Oskars Kalpaka juhitud pataljon koos Landeswehri saksa ja vene üksustega vabastas Skrunda enamlaste käest. Alates 2004. aastast on säilinud lipupäeva traditsioon, millega mälestatakse esimest enamlastest vabastatud linna ja selle vabastajaid, kes heiskasid 29. jaanuaril 1919 Skrunda kiriku juures Läti lipu.

Vabadussõja esimestel kuudel kaotas Läti Ajutine Valitsus bolševike surve all kiiresti territooriumi. 22. jaanuaril 1919 vallutasid enamlased Skrunda. Nädal hiljem, 29. jaanuari varahommikul, algas pealetung Skrunda tagasi vallutamiseks. Läti eraldi pataljon kolonelleitnant Oskars Kalpaksi juhtimisel pidi ründama piki Rudbāržu-Skrunda maanteed ja ajama bolševikud Skrundast välja. Sellele pidi järgnema Saksa üksuste külgrünnak, mille ülesandeks oleks hävitada edasitungiv vaenlane, samal ajal kui Vene kompanii ründaks Läti ja Saksa üksuste vahel, kasutades Skrunda kirikut maamärgina. Rünnakut toetas ka Saksa suurtükipatarei. Rünnaku päeval oli 15 kraadi külma, päike paistis eredalt, Kalpakkidel tuli läbida puhas väli ja enamlased varjusid mõisa kivihoonetes. Kui ründajaahel oli umbes 300 meetri kaugusel, avasid enamlased tule, puhkes kahepoolne tulekahju ja Oskars Kalpaksi juhitud sõdurid tungisid kiirelt edasi, sundides vaenlast tule lõpetama ja taganema üle Venta. Pärast umbes 3 tundi kestnud võitlust vallutati Skrunda umbes kell 9 hommikul, kusjuures Läti eripataljonil oli ainult 2 haavatut.

Skrunda lahing oli Läti Ajutise Valitsuse relvastatud Spek-sõdurite moraalile väga tähtis, sest see oli tegelikult esimene märkimisväärne võit lahingutes enamlaste vastu. Pealegi näitas ülem ise, Oskars Kalpaks, selles lahingus erilist julgust, julgustades oma eeskujuga sõdureid mitte kartma.
 

Tänapäeval on Jaunmuiža, varem Jaunāmuiža, asustatud koht Kuldīga vallas ja asub 7 kilomeetri kaugusel Skrunda - Ezere maantee ääres. Asula on rajatud Jaunā mõisa (Neuhof) endise poolmõisa asemele.

3. märtsil 1919 toimus selle koha eest äge lahing kolonel Oskars Kalpaksi juhitud 1. Läti Eraldipataljoni üksuste ja 2. Nõukogude Läti Laskurirügemendi üksuste vahel.

3. märtsil 1919 algas operatsioon "Tauwetter", Kuramaa vabastamine, mille käigus Saksa armee VI reservkorpus koos Landeswehri ja selle 1. Läti pataljoniga alustas rünnakut kogu rindel, eesmärgiga suruda enamlaste üksused tagasi Lielupe'ile. 3. märtsi varahommikul ületasid 1. Läti Eraldipataljoni üksused - Cēsise kompanii, üliõpilaskompanii ja ratsaväediviis, mida tugevdas Saksa Hauptmann Mülleri suurtükipatarei, Lėnai juures Venta ja ründasid Jaunai mõisa, mida kaitses 2. Nõukogude Läti Laskurirügemendi 2. pataljon. Mitu tundi kestnud lahingu käigus, hõivates järk-järgult Jaunā muiza ümbruses asuvaid maju, jõudsid Kalpaka juhitud üksused Jaunā muizasse ja katkestasid Skrunda-Pampali maantee, katkestades vaenlase liikumise ja surudes vaenlase ida poole. Jaunāmuižas sai pataljon trofeedena pataljoni staabi ja laskemoona. Pataljon võttis positsioonid lähedal asuvate majade juures sisse ja kindlustas end. 5. märtsil algas enamlaste vasturünnak, mis õhtuks peatati. 6. märtsil jätkas pataljon rünnakut, võttes Skrunda kooli ja tungides edasi Airite - Aizupji piirkonna suunas.

Mõisalinnus asub Lēnu külas, Venta jõe ääres. Praegu on loss eraomanduses ja seetõttu saab seda näha vaid eemalt.

Mõisahoonet kasutas 1. Läti lahingpataljon tugipunktina jaanuari lõpust kuni 3. märtsini 1919. aastal.  Läti Eraldiseisev pataljon pidi vabastama Leni mõisa ümbruse, et saaks Jaunmuiža vastas asuvat jõge ületada. 

Mõis kuulus parun Friedrich von Firksile, kellele kuulusid ka Rudbāržzi ja Sieksate mõisad. Mõisahoone ehitati 19. sajandil.  Parunile oli Lēnu loss peamiselt jahi- ja nädalavahetuste puhkekohaks. 

Aastatel 1927-1937 oli lossis kool ja nõukogude okupatsiooni ajal kolhoosi puukuur. 1965. aastal avati kogukonnakeskus. Hoonete ansambel on kannatanud mitmeid muudatusi ja park ei ole säilinud. Säilinud on mitmed kõrvalhooned. 

Mälestusmärk asub Lēņis, Lēņi mõisa lähedal maantee ristmikul.

Mälestusmärk avati 8. novembril 2007. Selle kujundas skulptor Maija Engele. Mälestusmärgi autor ja rahastaja on Jānis Blūms, kelle isa, 1. eraldi Läti pataljoni 1. ratsadivisjoni 1. leitnant Paulis Blūms organiseeris ja juhtis 3. märtsil 1919. aastal jõe ületamist 10 mehe abiga.

Igal aastal 3. märtsil kogunevad siia noored kaitseväelased, sõjaväelased ja teised huvilised 1. Läti Eraldiseisva Pataljoni mälestusüritusele.

Kirik asub Lēnu külas, Nīkrāce vallas, Skrunda vallas, Skrunda - Embute maantee ääres.

Kiriku lähedal asub Venta jõgi, mille kaldaid 1919. aasta veebruaris valvasid 1. Eraldiseisva Läti pataljoni sõdurid. Kuna pataljoni arvukus ei võimaldanud pidevat rindejoont, valvasid rindejoont vahipostid. Üks neist asus samuti jõe kaldal kiriku lähedal. Kirikutornid olid kasulikud ümbruskonna ja jõe teise kalda jälgimiseks.

Skrunda kool asub Pumpuris, Skrunda - Ezeres maantee 3. kilomeetril. Kool on eraomandis ja seetõttu saab seda vaadata kaugemalt. 

1919. aasta jaanuaris ja märtsis võitles 1. Läti Eraldipataljon kooli lähedal Nõukogude Läti 2. laskurirügemendi üksustega.

Lahing Skrunda kooli juures toimus 22. jaanuaril 1919. Taganeva bolševike ülekaalu ees asusid Saksa ja Läti üksused Venta läänekaldal, samal ajal kui bolševike väed koondusid Saldusesse, et valmistuda laiemaks operatsiooniks, saates samal ajal osa oma jõududest Skrunda suunas. Selleks, et haarata initsiatiiv ja püüda enamlaste vägesid tükeldada, pidi 22. jaanuaril 1. Läti lahingpataljoni Cēsise kompanii, mida tugevdasid 15 ohvitserikompanii sõdurit ja Saksa Radeni kompanii Skrunda rindesektoris, ründama Salduse suunas. Skrunda kool oli määratud mõlema kompanii kogunemiskohaks. Rünnaku ettevalmistusetapil üllatati aga mõlemad kompaniid enamlaste rünnakuga, mis sundis saksa ja läti üksusi taganema Rudbārži poole.

Teine kokkupõrge Skrunda kooli juures toimus 6. märtsil 1919, kui kolonel Oskars Kalpaksi juhitud pataljoni Cēsise ja üliõpilaskompaniid üllatasid vaenlase ja vallutasid Skrunda kooli ning jätkasid edasiliikumist Dutēni, Engurnieki ja Airīte suunas.

Skrunda-Ezeresi tee ääres, kooli lähedal, kus tee ületab Klūga jõge, on väike, 19. sajandi lõpust pärit iidne kivisild kahe poolkaarega, millest jõgi läbib. Varem kasutati üle silla viivat teed, kuid nüüdseks on see järk-järgult rohtu täis kasvanud, kuna nüüd kasutatakse kõrval asfaltkattega teed ja silda. Sellelt kivisillalt avaneb suurepärane vaade, mida rikastavad kivine jõesäng ja paksude puudega kaetud kaldad. Ala on visuaalselt väga atraktiivne ja sobib jalgratta- või jalutuskäiguteeks. 

Asub Drabešu vallas, Vidzeme maantee 79. kilomeetril.

Näha on graniidist monument, kuhu oli raiutud stiliseeritud skeem bolševike pealetungist.
Monument on avastatud ja pühitsetud. 28. detsember 2018. Drabešu vallas takistas kapten Artūrs Jansonsi (1893 - 1941) luuremeeskond 24. detsembril 1918 raskekuulipildujatulega punaarmee skaute Cēsisest Ieriķini. See oli esimene Läti vägede relvastatud kokkupõrge Nõukogude Venemaa Punaarmeega.