"Dzelzs priekškars"
Padomju okupācija, Atjaunotā neatkarība
Mõistet "raudne eesriie" kasutati eraldusjoonena NSVLi mõjusfääri ja lääneriikide vahel üle maailma. See vastasseis säilitas üldise poliitilise destabiliseerituse tunde maailmas kuni 1980. aastate lõpuni, mil NSVLi majandus ei suutnud konkureerida ja varises kokku.
Pärast Teist maailmasõda järgis Nõukogude Liit sihikindlat poliitikat kommunistlike režiimide kehtestamiseks Nõukogude armee poolt okupeeritud Euroopa riikides. Euroopa idabloki riigid olid Albaania Rahvavabariik (kuni 1961. aastani), Bulgaaria Rahvavabariik, Tšehhoslovakkia Sotsialistlik Vabariik, Poola Rahvavabariik, Rumeenia Rahvavabariik, Ungari Rahvavabariik ja Saksa Demokraatlik Vabariik. Kuigi Jugoslaavia oli kommunistide kontrolli all, valisid nad 1948. aastal Stalinist sõltumatu tee. Hiljem kuulusid idabloki hulka ka mitmed riigid, kus kommunistid olid võimule tulnud - Kuuba, Vietnam, Laos -, samuti mitmed sotsialismile sümpaatsed Kolmanda Maailma riigid, mis koos moodustasid ülemaailmse Nõukogude impeeriumi.
Idabloki riike iseloomustasid: Sotsialismi ülesehitamine. Kõigi riikide poliitiline sõltuvus Moskvast. Planeeritud majandus (5-aastased plaanid). Relvastus. Terror režiimi suhtes umbusaldavate inimeste vastu. Tsensuur. Kodanikuõiguste ja -vabaduste piiramine. Üheparteiline režiim. Majanduslik stagnatsioon. Liikmelisus või koostöö Varssavi pakti organisatsiooniga, mis loodi 14. mail 1955 NATO vastuseisus.
Euroopa lääne blokki kuulusid Saksamaa Liitvabariik, Belgia, Taani, Prantsusmaa, Island, Itaalia, Luksemburg, Madalmaad, Norra, Portugal, Prantsusmaa, Türgi ja Ühendkuningriik. Neid riike iseloomustas: kapitalism. Relvastus. Mitmeparteisüsteem. Sõna- ja ajakirjandusvabadus jne. Kiire majanduslik areng. NATO liikmelisus või koostöö NATOga, mis loodi 4. aprillil 1949. aastal.
Külm sõda kestis 1947. aastast kuni NSVLi lagunemiseni 1991. aastal.
Papildus izziņas avoti
Raudne eesriie - Vikipeedia (wikipedia.org)
Saistītās laikalīnijas
Saistītie objekti
Ventspils 46. krasta aizsardzības baterijas uguns koriģēšanas tornis
Atjaunotais 46. krasta aizsardzības baterijas uguns koriģēšanas tornis atrodas Saulrieta ielā, Ventspilī un ir pieejams apmeklētājiem kā skatu tornis. Šis tornis ar blakus esošajām četru lielgabalu pozīcijām ir Latvijā vienīgā tik labā stāvoklī saglabājusies krasta aizsardzības baterija kopš 2.pasaules kara. Tornis apmeklētāju apskatei ir pieejams, paredzot iespēju pa iekšējām kāpnēm doties augšā uz āra skatu platformu, no kuras paveras skats uz jūru. Blakus tornim ir uzstādīts informatīvais stends, kas papildināts ar QR kodu, ar kura palīdzību var atvērt un noskatīties animācija par vēstures notikumiem.
Šis militārā mantojuma komplekss būvēts 1939. gadā, uzsākot PSRS militāro bāžu būvniecību Latvijā. 46. krasta aizsardzības baterijā ietilpa četras Б -13 tipa lielgabalu pozīcijas. Pirmā šīs baterijas kauja – 1941. gada 24. jūnijā, kad Ventspils ostai uzbruka vācu torpēdkuteri, kas ar baterijas pretuguns palīdzību tika padzīti no Baltijas jūras krasta. 28. jūnijā padomju armija lielgabalus uzspridzināja.
Ventspils militārā mantojuma objekts ir unikāls, jo tā ir viena no retajām krasta aizsardzības būvēm Latvijā un Baltijā, kas ataino 2. pasaules kara fortifikācijas vēsturi. Unikāls arī ar to, ka tas ir Padomju Savienības būvēts militārs objekts vēl Latvijas Republikas neatkarības gados, un savā veidā simbolizē mazas valsts nespēju stāties pretī lielvarām 2. pasaules kara priekšvakarā. Tā ir vienīgā tik labi saglabājusies krasta aizsardzības baterija, bez vēsturiskajiem uzslāņojumiem un pilnā būvju komplektā. Šis objekts parāda visu padomju militārās koncepcijas attīstību no 1939.gada līdz pat padomju karaspēka izvešanai 1994.gadā. Ģeogrāfiskā atrašanas vieta un tai līdzās izbūvētā izeja ar stāvlaukumu pie jūras, padara to labi pieejamu. Pie tam šim objektam ir saistoša vēsture, kas saistīta gan ar 2. pasaules karu, Padomju laiku, Kubas krīzi un Padomju Savienības sabrukumu, kā arī ar jaunās Latvijas valsts Bruņotajiem spēkiem (arī šie spēki atradušies šajā objektā, lai arī neilgu laiku).
Blakus tornim izveidota jauna iela, plašs stāvlaukums un koka laipa pāri aizsargājamai dabas zonai ērtai nokļūšanai līdz jūrai.
Zvaigznīte - Irbenes militārā apbūve
200 hektāru lielā platībā te kādreiz atradusies ļoti slepena militārā bāze, kuru aizņēmusi kara daļa Nr. 51429. Pie tās atradās kādreiz dzīvelīga armijas pilsētiņa
Olmaņu baterija Nr.456 (kādreizējā padomju militārā bāze "Krasnoflotskaja")
Pirmās krasta aizsardzības baterijas Irbes jūras šauruma aizsardzībai sāka veidot pēc 1912. gada, kad apstiprināja Baltijas flotes mīnu-artilērijas aizsardzības pozīcijas plānu, kas ietvēra vairākas krasta aizsardzības baterijas un jūras mīnu aizžogojumus.
Vistālāk uz dienvidiem atradās Irbes jūras šauruma pozīcija, kuras uzdevums bija nosprostot iespējamā pretinieka piekļūšanu Rīgas jūras līcim. Galvenais uzsvars bija jūras mīnām, tās Pirmā pasaules kara laikā Irbes jūras šaurumā izvietoja vairākus desmitus tūkstošu, kuras nodrošināja Baltijas Kara flotes kuģi. Krasta aizsardzības baterijas sāka būvēt tikai 1916. gadā Sāremā salas Sirves raga dienvidos. Kopā izveidoja septiņas baterijas, un baterijā Nr. 43 izvietoja 305 mm lielgabalus. Irbes jūras šauruma Latvijas piekrastē nekādas aizsardzības baterijas neizbūvēja.
Arī pēc Latvijas Republikas izveidošanas Latvijas armija un Kara flote Irbes jūras šauruma aizsardzībai artilērijas pozīcijas neveidoja.
Situācija mainījās pēc 1939. gada 5. oktobra Latvijas Republikas un PSRS savstarpējās palīdzības pakta, kas paredzēja Kurzemē izvietot Sarkanās armijas un Baltijas Kara flotes kontingentu. Padomju plānos ietilpa arī krasta aizsardzības sistēmas izveidošana, kas balstījās uz 1912. gada plānu, to pilnveidojot. Plānoja izbūvēt krasta aizsardzības baterijas Liepājas cietokšņa vietā, bet jaunas baterijas izveidot uz dienvidiem no Ventspils (Baterija Nr. 46) un divas baterijas Irbes jūras šauruma šaurākajā vietā pie Miķeļtorņa. Jau pēc Latvijas okupācijas un aneksijas Baltijas Kara flotes krasta aizsardzības plānus papildināja un līdz 1941. gada jūnijam Kurzemes ziemeļu daļā plānoja izveidot 207. artilērijas divizionu ar piecām baterijā. Miķeļtorņa apkārtnē plānoja izveidot divas baterijas – 40. bateriju pie Lūžņas ar 130 mm lielgabaliem B-13 dzelzsbetona nocietinājumos un 117. bateriju pie Olmaņiem (Latvijas armijas kartēs vieta apzīmēta ar no nosaukumu Ķesteri) ar 152 mm lielgabaliem MU-2. Tā kā 152 mm lielgabalu izstrāde nebija pabeigta, tad baterijas dzelzsbetona nocietinājumu vietā izbūvēja pagaidu koka platformas un uzstādīja vēl četrus 130 mm lielgabalus. Abu bateriju izveido līdz 1941. gada jūnijam bija pabeigta, tomēr karadarbībā pret vācu 291. kājnieku divīziju bateriju darbība nav izsekojama, to apkalpes pārcēlās uz Sāremā salu.
Otrā pasaules kara beigās vācu armiju grupa “Kurzeme” visai nopietni vērtēja iespējamos padomju desantus Kurzemes ziemeļu daļā, jo sevišķi pēc ledus nokušanas Somu jūras līcī un Igaunijas rietumu piekrastē. Improvizētas krasta aizsardzības baterijas bija izvietotas gar visu Kurzemes piekrasti. Padomju baterijas Nr. 40 dzelzsbetona pozīcijās pie Lūžņas bija izvietota 289. artilērijas diviziona Gerate Batterie Sommer ar divām 122 mm padomju trofeju haubicēm. 117. baterijas pozīcijas rajonā izvietojās 530. artilērijas diviziona 2. baterija ar trijiem padomju trofeju 152 mm lielgabaliem, trijiem 37 mm zenītliegabaliem, vienu 20 mm četrstobru zenītliegabalu, diviem 75 mm prettanku lielgabalu un diviem mīnmetējiem apgaismošanas veikšanai.
Pēc aktīvās karadarbības beigām 1945. gada maijā PSRS sāka atjaunot krasta aizsardzības sistēmu Kurzemes piekrastē. 1945. gada rudenī pie Olmaņu mājām, kuras pārdēvēja par “Krasnoflotskaja” izvietoja pagaidu Bateriju Nr. 456 ar 152 mm Kanē sistēmas lielgabaliem.
1952. gadā baterijas pagaidu lielgabalus nomainīja ar jaunākajām 152 mm MU-2 ieroču sistēmām. Baterija sastāvēja no četrām dzelzsbetona lielgabalu pozīcijām, dzelzsbetona komandpunkta ar tālummērītāja torni un tehniskajām ēkām. Baterijas būvniecību pabeidza 1958. gadā.
1958. gadā pēc Lūžņas krasta aizsardzības baterijas demontāžas, tās vietā izvietoja pārvietojamo 130 mm SM-4-1 lielgabalu Bateriju Nr.343. Pārvietojamiem lielgabaliem nebija dzelzsbetona pozīcijas, bet izveidoja vairākas baļķu un smilšu konstrukcijas.
Baterija Nr. 343 darbojās līdz 1960. gadu sākumam, bet Baterija Nr. 456 līdz 1975. gadam, kad to iekonservēja. Baterijas pozīcijās izvietoja pretgaisa aizsardzības raķešu kompleksus S-125, kā arī 10. krasta aizsardzības artilērijas-raķešu pulku ar CP-2 “Sopka” raķešu kompleksiem, atbilstoši pārveidojot infrastruktūru.
Padomju armija Olmaņu un Lūžņas bateriju infrastruktūru Latvijas Republikai nodeva 1993. gadā.
Padomju robežsardzes novērošanas tornis - skatu tornis Pāvilostā
Kādreizējais padomju robežsardzes novērošanas tornis, kuru neizmantoja kopš 90. gadu sākuma, tagad kļuvis par skatu platformu, uz kuras novietots 360 grādu leņķī grozāms sauszemes teleskops un trīs novērošanas kameras. Skaists skats uz jūru un kuģiem, var vērot arī putnus. Tornī atļauts kāpt tikai diennakts gaišajā laikā.Apmeklētājiem jārēķinās ar fizisko un traumatisma risku un jāizvērtē savas spējas un veselības stāvoklis. Skatu tornī un apkārtējā teritorijā notiek videonovērošana. Ziemas sezonā tas apmeklētājiem slēgts.
Pāvilostas novada dome atgādina, ka skatu tornis atrodas militāro objektu aizsardzības zonā, uz Aizsardzības ministrijas īpašumā esošas zemes, kas nodota pašvaldībai lietošanā.
Padomju armijas automašīnu kolekcija
Viesu nama "Pūpoli" saimnieks Edgars Kārklevalks Dundagas novadā jau vairāk kā 15 gadus ar paša atjaunotu Padomju armijas kravas automašīnu GAZ-66 (līdz 24 personām) un UAZ-3151 (līdz 6 personām) piedāvā doties vēsturiski izzinošā braucienā pa Ziemeļkurzemi, maršrutā iekļaujot bijušās militārās teritorijas. Viesu nama teritorijā ir apskatāmas Padomju armijas automašīnas un cita tehnika.
Padomju armijas mērķpoligona novērošanas tornis (Virsnieku kurgāns)
“Virsnieku kurgāns” atrodas nepilnu kilometru no Zvārdes baznīcas drupām. Kurgāns veidots no apkārtējo māju un muižas drupām un paliekām, kas ar buldozeru sastumtas vienuviet. Uz kurgāna uzbūvēja novērošanas torni. Kā vēsta uzraksts, tad pašreizējais tornis uzbūvēts 1981. gadā. Torni izmantoja lai reģistrētu bumbu trāpījumus. Mācību bumbas bija ar samazinātu sprāgstvielas daudzumu, tāpēc to trāpījumi bija uzmanīgāk jāvēro. Nesprāgušās bumbas centās uzreiz neitralizēt, tomēr ne visas bija iespējams atrast.
Mūsdienās šeit redzamas torņa paliekas – ķieģeļu sienas. Tā kā kurgāns ir salīdzinoši augsts, skaidrā laikā no tā iespējams pat saskatīt Lietuvas naftas rūpnīcu Mažeiķos.
Padomju slepenais bunkurs Līgatnē
Atrodas 9 metrus zem SIA “Rehabilitācijas centrs “Līgatne”” ēkas un tai piegulošās teritorijas; “Skaļupes”, Līgatnes pagastā.
1968. gada aprīlī Latvijas PSR Ministru padome iesniedza priekšlikumu Komunistiskās partijas Centrālās komitejas birojam par objekta “4. pārvaldes pansionāts” celtniecību. Objekta uzdevums – nodrošināt minimāli nepieciešamos apstākļus ilgstošam darbam Latvijas PSR Ministru Padomei, LPSR Komunistiskās Padomes vadībai, LPSR valsts plāna vadībai - ap 250 cilvēkiem, ja šie cilvēki tiktu pārvietoti no Rīgas pēc draudoša stāvokļa izsludināšanas (kodolkara situācijas gadījumā). Bunkurs ir iekārtots 9 metrus zem zemes, 2000 m2 platībā. Tā bija spēcīgākā autonomā saimnieciskā struktūra ar visu nepieciešamo un vismodernāko tā laika aprīkojumu, kā arī viena no stratēģiski svarīgākajām vietām padomju laika Latvijā kodolkara situācijas gadījumā.
Objekta būves sastāvā ietilpst: darba telpas, telpas atpūtai un ēdināšanai, sanitārie un sadzīves iekārtojumi un pārtikas bloks. Tam ir aizsargāta pazemes darba telpa – patvertne, sanatorijveida guļamkorpuss ar 250 vietām, nodrošinājuma objekti – dīzeļģeneratora telpa, garāža, veļas mazgātava, kurināmā/degvielu/smērmateriālu noliktavas, ūdensapgādes un kanalizācijas iekārtas, ārpusteritorijas tīkli, piebraucamais autoceļš, augstsprieguma kabeļtrase, telefonkabelis, kā arī 24 dzīvokļu dzīvojamā māja apkalpojošajam personālam. Līdz mūsdienām saglabāts viss autentiskais pazemes aprīkojums. Objektā apskatāmi plāni un dažādu situāciju atspoguļojumi - kas notiek, ja kara gadījumā tiek pārrauti visu hidroelektrostaciju dambji, kādas teritorijas applūstu ar ūdeni, kā tas ietekmētu pārējās lielākās pilsētas. Tāpat apskatāma autonomā elektrostacija ar dīzeļģeneratoriem un degvielas noliktavu, kondicionēšanas iekārtas gaisa attīrīšanai ar skābekļa rezervēm, ūdensapgādes un kanalizācijas iekārtas, kas darbojas pēc zemūdenes principa, telekomunikāciju bloks, kas spēj nodrošināt tiešos sakarus ar Maskavu – Kremli un autonomus sakarus ar visiem svarīgākajiem dienestiem valstī, unikālu karti ar vēsturiskiem kolhozu nosaukumiem, autentisku ēdnīcu ar tipisku padomju laiku ēdienkarti, dažādu padomju laika atribūtiku, kā arī sadzīves lietas.
Padomju armijas kodolraķešu bāze Zeltiņos
Atrodas “Medņukalni”, Zeltiņu pagasts, Alūksnes novads.
No 1961. līdz 1989.gadam Alūksnes rajona “Zeltiņos” darbojās padomju armijas īpaši slepens militārs objekts – kodolraķešu bāze. Te izvietotas virszemes vidējā rādiusa ballistiskās raķetes R-12(8K63) ar 4 starta laukumiem. Lidojuma attālums 2200 km. Šajā periodā armija izmanto apmēram 300 ha lielu, ar dzeloņdrātīm iežogotu teritoriju. Sadzīves (dzīvojamā) zona un īpaši slepenā zona – palikušas mantojumā arī šobrīd. Betonētie ceļi ved uz tajā laikā acij slēptām vietām – angāriem, palaišanas laukumiem, bumbu patvertnēm.
Kompakta teritorija nepilna kilometra attālumā no valsts reģionālās nozīmes autoceļa P34 “Sinole-Silakrogs”, vairāku desmitu hektāru platībā izvietotas dažādas būves saistībā ar kodolraķešu uzturēšanu un apkalpošanu (angāri, degvielas u.c. materiālu noliktavas, kara tehnikas apkopes telpas, novērošanas posteņi, asfaltēti un betonēti laukumi, piebraucamie ceļi). Teritorijā bija nodrošināta autonomā elektrības padeve, ūdensapgāde un siltumapgāde, kas ar armijas izvešanu tika iznīcināta. Pēc armijas aiziešanas, daļa tehnikas tika nodota pašvaldības pārziņā.
Šobrīd apskatāmi 20 ha bijušā militārā mantojuma teritorijas, kuras dienvidrietumu daļu piedāvā kā tūrisma apskates objektu. Bāze tūristiem tiek piedāvāta divos veidos – pamatekspozīcija par raķešu bāzes vēsturi, kas atrodas Zeltiņu muzeja telpās un tūrisma maršruts bāzes teritorijā.
Teritorijā iespējams izbaudīt lielisku lāzertaga spēli draugu kompānijā – līdz 12 personām. Iespējams izvēlēties spēles ilgumu 1 stunda 1,5 stundas, vai 2 stundas. Obligāta iepriekšēja pieteikšanās vismaz divas dienas pirms spēles. Pieteikšanās zvanot +371 26520677!
Tūrisma maršrutam bāzes teritorijā ''dzīvā" gida pavadībā (latviešu un krievu valodā) darba laiks no 10.00- 18.00 ( no otrdienas līdz svētdienai) . Brīvdienas - svētdiena, pirmdiena. Ekskursijas pieejamas no maija līdz novembrim. Par citiem ekskursiju laikiem (arībrīvdienās) iepriekš jāzvana uz +371 29492284 . Ekskursijas pieteikt ne vēlākais kā divas dienas iepriekš.
Audioga pavadībā ekskurisjas pieejamas jebkurā sev vēlamā laikā latviešu, krievu un angļu valodā.
Zeltiņu vēstures krātuvē, ar iepriekšēju pieteikšanos, skatāma ekspozīcija "Nesenā pagātne" par sadzīvi un militāro mantojumu padomju laikā.
Vēstures krātuves darba laiks:
No septembra līdz aprīlim - trešdienas un sestdienas no 9.00-17.00
No maija līdz augustam - trešdienas, ceturtdienas un sestdienas no 10.00-18.00
Pieteikšanās zvanot +371 25745577
Padomju armijas karabāze Salacgrīvā
Atrodas Salacgrīvā, ZA virzienā, 1 km attālumā no tilta pār Salacu.
Padomju armijas karabāze Salacgrīvā ir viena no okupācijas karaspēka kādreizējām dislokācijas vietām. Salacgrīvā atradās pretgaisa aizsardzības vienība. Tā bija salīdzinoši maza un kļuva par pirmo karaspēka vienību, kas atstāja Latviju 1992. gadā. Šajā laikā notika vērienīga Latvijas izlaupīšana, kad Latvijas valsts piekāpās Krievijas prasībām, lai pēc iespējas ātrāk teritoriju atstātu okupācijas armija.
Pēc 2. pasaules kara Latvijas teritorijā turpinājās strauja un vērienīga Padomju armijas militaro objektu būvniecība. Karabāzes bija kā valsts valstī. Tiek uzskatīts, ka okupētā Latvija kļuva par militarizētāko vietu pasaulē un kara gadījumā tā tiktu pilnībā nopostīta. Kriminālnoziegumi, impēriskā attieksme un visatļautība visspilgtāk raksturoja Padomju armijas klātbūtni Latvijā. Rūpīgi uzturētais mīts par „laimīgo dzīvi Padomju Latvijā” un Padomju armiju kā „atbrīvotāju” patiesībā bija „dzīve uz pulvera mucas”. Pēc Latvijas neatkarības atjaunošanas, tikai 1994. gadā Latviju pameta svešā armija, taču desmitiem tūkstošu atvaļināto padomju militārpersonu ar ģimenēm palika Latvijā.
Mūsdienās var aplūkot bāzes teritoriju.
Aizkraukles Vēstures un mākslas muzeja ekspozīcija "Padomju gadi"
Svinot Latvijas simtgadi, 2018. gada novembrī Aizkraukles pagasta kultūras namā atklāta Aizkraukles Vēstures un mākslas muzeja ekspozīcija “Padomju gadi” – plašākā 20. gadsimta 1950.-1980. gadu kultūrvēsturiskajam mantojumam veltītā ekspozīcija Baltijā. Ekspozīcija ir izvietota trīs stāvos, 1060 m2 platībā. Tā ataino padomju cilvēka dzīvi tās daudzpusībā: sadzīvi, darbu un atpūtu, izglītību un kultūru. Pirmajā stāvā eksponētas padomju laika automašīnas. Atsevišķi iekārtota bibliotēka – Sarkanais stūrītis. Plaša ekspozīcija aicina iepazīt sadzīvi un dzīvokļa interjeru padomju laikā – mēbeles un sadzīves priekšmetus, traukus, tekstila izstrādājumus un elektroierīces.
Citas ekspozīcijas telpas veltītas emigrācijai, padomju gadu represijām, sadzīvei, medicīnai, valsts struktūrām, tūrismam un sportam, bērnībai un izglītībai. Starp dažādiem eksponātiem aplūkojama arī PSRS militārā atribūtika un formas tērpi.
Kādreizējā padomju armijas raķešu bāze "Raķetnieki"
Kādreizējās padomju armijas bāzes ēkas ir avārijas stāvoklī, taču teritorijā ir iekārtota mototrase. Teritoriju var apskatīt apstaigājot ar kājām, taču nepieciešami labi apavi pret dubļiem un smiltīm.
Jūrmalciema padomju robežsardzes punkts
Latvijā pēc otrā pasaules kara pastāvēja dažādi aizliegumi pierobežas un jūras piekrastes zonās. No 1945.gada 19.jūnija zvejniekiem tika noteiktas piestātnes, kas tika norobežotas ar dzeloņstieplēm, tās apsargāja patruļas un tika ierīkoti novērošanas torņi. 1946.gada 4.septembrī ieviesa LPSR Rietumu robežas aizliegtās krasta apsardzības zonas.
Jūrmalciemā atrodas kādreizējās robežapsardzes kontroles postenis, tornis un pludmalē lepni gozējas traktors! Kā tas tur nokļuvis ir jājautā vietējiem gidiem!
Pasakaini skaista un interesanta vieta - gan ar savu padomju laika auru, gan jūras krasta valdzinājumu.
Kādreizējā padomju militārā bāze un šautuve "Lapsas"
Poligona apkalpes bāze atrodas aptuveni 2 kilometrus uz autrumiem no Striķu muižas, braucot pa Saldus – Auces ceļu. Bijušais Padomju Kara aviācijas mērķu poligons (karaspēka daļa Nr. 15439) Zvārdē atrodas dienvidos no Saldus. Tā teritorijā atrodas vairāki apskates objekti – Zvārdes un Ķerkliņu baznīcas drupas, izpostītā Rīteļu kapsēta, mērķpoligona novērošanas punkts, jeb t.s. “Virsnieku kurgāns” un kādreizējā poligona apkalpes personāla bāze un šautuve “Lapsas”.
Zvārdes aviācijas mērķu poligona apkalpošanai – mērķu uzstādīšanai, bojājumu novēršanai, poligona apsardzei un aviācijas lidojumu koordinēšanai bija nepieciešama aptuveni vienu rotu liela vienība. Tā bāzējās vietā, kur līdz Otrajam pasaules karam atradās mājas ar nosaukumu “Lapsas”. Līdz ar poligona izveidi, šeit tika izbūvētas kazarmas, transporta novietnes, lidojumu vadības tornis un ierīkota šautuve personāla apmācībai.
Pēc Latvijas neatkarības atgūšanas šeit darbojās Aizsardzības spēku Zvārdes mācību centrs, bet kopš 2007. gada teritorija ir nodota pašvaldības īpašumā un to nomā vairāki mednieku kolektīvi. Bijušajās kazarmu telpās aplūkojama ekspozīcija par Zvārdes pagasta vēsturi.
Akmeņraga bāka un kuģa "Saratov" liktenis
Akmeņraga bāka atrodas Sakas pagastā, 10 km uz dienvidrietumiem no Pāvilostas. Bākā var uzkāpt pa vītņveida kāpnēm, no tās paveras skats uz jūru un apkārtnes mežiem. Lai nokļūtu Akmeņragā ir jābrauc vai nu no Pāvilostas (12 km) vai Ziemupes (10 km) puses pa tuvāko ceļu jūras krastam un jāseko norādēm.
Pašreizējais 37 m augstais bākas tornis uzcelts 1921. gadā, bet iepriekšējo bāku nopostīja Pirmā pasaules kara laikā. Pašreizējā 38 metrus augstā bāka uzcelta 1921. gadā un atjaunota 1957. gadā. Pēdejie uzlabojumi veikti vēl mūsu gadsimtā – atjaunots bākas krāsojums. Bākas uguns iedegas reizi 7,5 sekundēs. Pie bākas atrodas neliels ēku komplekss – bijusī robežsargu bāze – savukārt tuvākajā apkārtnē atrodamas vēl citas padomju perioda drupas, kas palikušas no pretgaisa aizsardzības vienību ēkām. 1980. gadu beigās parādījās ideja šeit būvēt atomelektrostaciju – tālāk par mieta iespraušanu zemē projekts gan netika.
Pārējo Latvijas bāku vidū Akmeņraga bāka izceļas ar savu atrašanos kuģošanai vienā no bīstamākajām vietām visā Baltijas jūras piekrastē. Bākas gaisma atzīmē akmeņainu, apmēram divas jūras jūdzes jeb 3,7 km garu sēkli, kurš iesniedzas jūrā ziemeļrietumu virzienā. Jūras dziļums šajā sēklī ir tikai nedaudz virs diviem metriem. Vieta, kur atrodas bāka, palikusi turpat, bet piekraste gadu gaitā atkāpusies.
Neskatoties uz to, ka šeit jau no 1879. gada dega navigācijas uguns, Akmeņrags pieredzējis vairākas kuģa katastrofas. No tām zināmākā ir Latvijas tvaikoņa “Saratow” uzskriešana uz sēkļa 1923. gada septembrī. “Saratow” 1919. gadā uz neilgu laiku kļuva par Latvijas pagaidu valdības mājvietu.
Akmeņragā blakus bākai atradusies Padomju armijas karaspēka daļa, robežapsardzības postenis un krasta baterija, kura demontēta un lielgabali no pozīcijām aizvesti 1955.gadā.
Akmeņraga bākas uzraudze bākas tuvumā ir savākusi skaistu dzintaru un akmeņu kolekciju. Apmeklējumu brīvdienās un svētku dienās vēlams iepriekš saskaņot.
Padomju armijas militārā bāze Pāvilostā - aktīvās atpūtas centrs
PSRS laikā šeit atradās robežsardzes daļa, citas padomju armijas daļas - sakarnieki un zeme - gaiss raķešu bāze atradās vairākus kilometrus tālāk mežā. Pēc neatkarības atgūšanas bija izvietota Latvijas armija.
Kādreizējā padomju armijas militārajā bāze šobrīd ir ierīkots rekreācijas, aktīvās atpūtas un nometņu centrs - personības izaugsmei mijiedarbībā ar dabu un apkārtējiem cilvēkiem.
Vieta atpūtai un nakšņošanai gan tūristu grupām, gan ģimenēm. Istabiņas, dušas, WC, ugunskura vietas, plaša teritorija aktivitātēm, dabas skaņas. Rezervācijas veikt iepriekš, zvanot +371 26314505.
Mežgarciems - Padomju armijas pilsētiņas brīvdabas ekspozīcija
Atrodas Ādažu novadā, Mežgarciemā netālu no autoceļa P1.
Padomju okupācijas perioda kartēs Mežgarciems neeksistēja. Teritorija ir daļa no meža vai iezīmēta kā „pionieru nometnes vieta”. Nekas neliecināja, ka tur atradās Padomju militārpersonām būvēta pilsētiņa ar pretgaisa aizsardzības bāzi. Viens no Padomju armijas objektiem, kas Latvijas zemi padarīja par militarizētāko vietu pasaulē. Mežgarciems bija pretgaisa aizsardzības raķešu karaspēka mācību bāze. Bāzē bija izvietotas S75 raķetes apmācību nolūkiem.
Pēc 2. pasaules kara Latvijas teritorijā turpinājās strauju un vērienīgu Padomju armijas dislokāciju vietu būvniecība. Svešās armijas karabāzes bija kā valsts valstī. Karaspēka daļas bija gandrīz katrā Latvijas vietā. Īpaši priviliģēta sabiedrības daļa bija atvaļinātie PSRS militāristi un to ģimenes, kuriem prioritāri bija jānodrošina dzīvojamā platība. Daudzi izvēlējās Latvijas pilsētas, jo tur bija augstāks dzīves līmenis kā citviet Padomju Savienībā. Militārpersonu kriminālnoziegumi, impēriskā attieksme un visatļautība visspilgtāk raksturoja Padomju armijas klātbūtni Latvijā, demonstrējot režīma vienaldzīgo attieksmi pret Latviju un tās pamatiedzīvotājiem. Rūpīgi uzturētais mīts par „laimīgo dzīvi Padomju Latvijā” un „Padomju armiju kā atbrīvotāju” patiesībā bija „dzīve uz pulvera mucas”.
Mūsdienās var aplūkot armijas bāzes teritoriju. Saglabājušies raķešu angāri. Īpaši interesanti ir Padomju armiju reprezentējošie vides objekti.
Pieejamas ekskursijas: Aleksejs Sergējevs +371 26460546
Karostas Ziemeļu mols un Baterija Nr.3
Latvijā garākais mols – Ziemeļu mols – būvēts 19. gadsimta beigās kā ļoti svarīga Liepājas Jūras cietokšņa un militārās ostas daļa. Mola garums ir 1800 metri, platums – 7,35 metri.
Ziemeļu mols ir viena no pirmajām Imperatora Aleksandra III ostas būvēm, kuru izveidoja laikā no 1890. līdz 1892. gadam pirms Karostas kanāla rakšanas. Mols kopā ar Ziemeļu, Dienvidu viļņlaužiem un Dienvidu molu veidoja Liepājas priekšostu.
Liepājas cietokšņa Baterija Nr. 3 atradās blakus Karostas Ziemeļu molam un bruņojuma ziņā tika plānota vislielākā. Izbūvēja platformas četriem 6 collu (152 mm) Kanē sistēmas 1892. gada modeļa lielgabalus, pieciem 11 collu (280 mm) 1887. gada modeļa lielgabalus un divus 57 mm Nordenfelda sistēmas prettrieciena lielgabalus, kā arī 18 9 collu (229 mm) lielgabalus un mortīras.
Šodien Baterija Nr. 3 ir visvairāk cietusi no valdošās dienvidu-ziemeļu jūras straumes, kas aiz Ziemeļu mola veido virpuļa efektu, tā rezultātā izskalojas lielgabalu platformu pamatus.
Ziemeļu mols aizsargā Liepājas ostas akvatoriju no Ziemeļrietumu vējiem. Šī ir liepājnieku un pilsētas viesu iecienīta vieta, kur vērot saulrietus un makšķerēt jūras zivis, kā arī vērot jūru dažādos laikapstākļos. Īpaši iespaidīgi - vētras laikā.
Pie Ziemeļu mola ierīkota plaša stāvvieta, kurā iespējams atstāt automašīnu. Apmeklētāju ērtībām pieejamas arī labierīcības un kafejnīca ar unikālu skatu uz jūru.
Pāvilostas novadpētniecības muzeja pastāvīgā ekspozīcija
Muzeja patstāvīgā ekspozīcija stāsta par Pāvilostas pilsētas vēsturi un par bēgļi gaitām Otrā pasaules kara laikā un pēc tā, padomju laikiem piekrastē, dzintaru ķeršanu pludmalē, kā arī ar svarīgākajiem notikumiem 100 gadu griezumā Pāvilostā. Apmeklētājiem iespēja iejusties zvejnieku lomā un ar 3D brillēm piedalīties reņģu un nēģu zvejā.
Blakus muzejam atrodas Laivu māja, kurā apskatāmi lielgabarīta eksponāti. Savulaik ēkā glabājusies laiva, ar kuru glābšanas dienesta komanda devusies jūrā glābt nelaimē nokļuvušos zvejniekus un jūrniekus.
Ekspozīcija “PĀVILOSTA - SLĒGTĀ ZONA” stāsta par Pāvilostu padomju okupācijas gados, par šādām tēmām: izpildvara, pierobežas zona, zvejnieku kolhozs, kultūras dzīve un sadzīve. Izveidota arī interaktīva emocionāli bagāta digitāla ekspozīcija divās valodās un audio - vizuālā instalācija.
Digitālā ekspozīcijā var redzēt senus notikumus un to, kā ir veidojusies Pāvilosta un visas aktivitātes no 1918. gada līdz šim laikam, t.sk. Neatkarības karu, PSRS un vācu okupāciju, bēgļu kustību Otrā pasaules kara laikā
Karostas cietums
Karostas cietums ir unikāls vēstures un tūrisma objekts Liepājā, kas ļauj apmeklētājiem iepazīt vairāk nekā gadsimtu senu militārā cietuma vēsturi un tajā ieslodzīto cilvēku likteņus. Ēka celta ap 1900. gadu un līdz pat 1997. gadam kalpojusi kā militārpersonu disciplinārsodu izciešanas vieta.
Jau sākotnēji tā ir bijusi drūma vieta cilvēku likteņu salaušanai un brīvā gara apspiešanai. Cietumā ir novērotas dažādas neizskaidrojamas parādības – klaudzoši soļi, elektrisko spuldzīšu pašizskrūvēšanās, aizvērtu kameru atvēršanās un šķietamu tēlu parādīšanās gaiteņos.
Šodien tas ir nozīmīgs kultūrvēsturiskais objekts, kas ļauj iepazīt Latvijas militāro vēsturi un saglabā atmiņas par cilvēku likteņiem dažādos vēstures posmos. Šī nav parasta muzeja apskate – tas ir stāsts par cilvēku likteņiem un skaudro vēstures realitāti. Ekskursijas laikā ir iespēja apskatīt cietumu, kas saglabājies gandrīz nemainīgs kopš cara laikiem. Dzirdēt stāstus par Karostas vēsturi un neparastiem notikumiem no cietumnieku ikdienas. Iekļūt kamerās un karcerī, ielūkojoties tumšākajās cietuma vietās. Iepazīt ekspozīcijas par II Pasaules karu, Kureliešiem un padomju laikiem.
Karostas cietums nav tikai tūrisma objekti – tie ir dzīvi vēstures liecinieki.
Mērsraga bāka un krasta robežapsardze
Mērsraga bāka atrodas Mērsraga ciemā, aptuveni 1 km uz ziemeļiem no Mērsraga centra.
Bāka sāka darboties 1875. gadā. Bākas uguns augstums ir 21,3 m. Brīvstāvošs, cilindrisks, kniedēts dzelzs konstrukcijas 18,5 metrus augsts tornis, kura apakšējā daļa nostiprināta ar dzelzsbetona kontraforsiem. Torņa augšdaļā izveidots dzelzs konstrukcijas uz konsolēm balstīts apejas balkons. Bākas tornis izgatavots «Sotera, Lemonjē & Co» fabrikā Parīzē, tāpēc šo bāku tautā sauc par "francūzieti".
Mērsraga apkārtnē karaspēka vienības novietojās sākot ar 1944. gada oktobri. 1944. gada decembra beigās pie bāka pozīcijās novietojās 1003. artilērijas diviziona pirmā baterija ar 60 cm prožektoriem. 1945. gada aprīļa beigās artilērijas bija stipri mazāks. 532. jūras spēku artilērijas diviziona 1. baterija ar četriem 88 mm pretgaisa aizsardzības lielgabaliem, vienu četru stobru 20 mm zenītlielgabalu un trijiem 37 mm zenītlielgabaliem novietojās pie uz dienvidiem no Mērsarga ostas vārtiem. Pašā piekrastē novietoja divus padomju trofeju 45 mm prettanku lielagbalus. Otrā pasaules kara beigās nacistiskās Vācijas vadība plānoja uz Latviju pārcelt latviešu 15. ieroču SS grenadieru divīziju, kurai jau bija paredzēts aizsardzības sektors Mērsraga apkārtnē. Tomēr šie plāni neīstenojās uz latviešu karavīri kapitulēja Rietumu sabiedrotajiem.
Apskate iespējama ar iepriekšēju pieteikšanos, zvanot uz Mērsraga TIC.
Mazirbe piirivalve vaatlustorn
Nõukogude piirivalvekordon asus endise merekooli hoones. Selle kõrval asus piirivalve vaatlustorn, mis on hästi säilinud. Teine vaatlustorn asub merekaldal parkla juures. Vaatlustornid tuletavad meelde Nõukogude okupatsiooni aega, kui Mazirbe oli suletud piiritsoon ja tsiviilisikud tohtisid mere äärde minna vaid valgel ajal selleks ettenähtud kohtades. Piirivalve vaatlustorn on üks paremini säilinud sedasorti objekte Läti rannikul. Sinna ronimine on ohtlik.
Oskara Kalpaka sild Karostas
Oskaras Kalpaka nime kandev sild on Liepāja värav Karostale ja asub Oskaras Kalpaka ja Atmodase tänava ristumiskohas - üle Karosta kanali.
Ainulaadne kippsild avati 19. augustil 1906. aastal. Sild lõhuti I maailmasõja ajal, kuid pärast sõda ehitati see uuesti üles. Sild ehitati uuesti üles pärast seda, kui see sai 1926. aastal kahjustada aurulaev Narne poolt, kuid see kannatas ka Teise maailmasõja ajal, kui sissetungiv Nõukogude armee pommitas Liepaja sadamat. Kuni Läti Vabariigi taasiseseisvumiseni oli Karosta Liepaja suletud ala, mis oli ligipääsmatu isegi Liepaja elanikele. Kogu Karosta oli sõjaline rajatis, mistõttu liiklust üle silla kontrollisid ööpäevaringselt valvepostid. Karosta silla ületamine oli võimalik vaid eriloaga paariks tunniks päevas, ülejäänud aja oli sild avatud nõukogude sõjalaevade liiklusele. Kogu okupatsiooniaja jooksul oli silla nimi "Punaarmee sild". 2006. aasta suvel lendas silla põhjapoolse tugiposti sisse Gruusia lipu all sõitnud tanker "Anna" ning pärast ümberehitust avati Oskars Kalpaka sild ametlikult 2009. aasta augustis.
Sild kaalub 300 tonni ja koosneb kahest osast (põhja- ja lõunakülg), mis on valmistatud kahest identsest kanderakendest. Silla sõidutee laius on 7,3 meetrit ja selle tekk on valmistatud puidust plankudest. Silla kogupikkus on 133 meetrit, kusjuures silla kandevõime on 27,55 meetrit + 77,9 meetrit + 27,55 meetrit. Silla kõrgus veepinnast on 8,32 meetrit. Sild on lõigatud ettenähtud ajal ja vastavalt sadama ohutuseeskirjadele võib laev alustada liiklust ainult siis, kui sild on laevaliikluse jaoks avatud ja Karosta kanalisse sisenemine või sealt väljumine on ohutu. Oskars Kalpaka sild pööratakse laevaliiklusele tagasi 5 korda päevas. Silda ei lõigata ettenähtud aegadel, kui tuule kiirus ületab 10 m/s või kui manöövreid ei ole kavas teha.
Mälestusmärk hukkunud kaluritele, meremeestele ja USA lenduritele
Patarei 6-st 250 meetrit edelas asub kalurite ja meremeeste mälestusmärk, millel on mälestustahvel 8. aprillil 1950 Liepaja rannikul alla lastud USA mereväe luurelennukile PB4Y-2 Privateer. Lennuk, hüüdnimega Turbulent Turtle, kuulus 26. patrull-lennuväeossa ja startis 8. aprilli varahommikul Wiesbadeni lennuväljalt ning suundus Kopenhaageni kaudu seire- ja tõenäoliselt raadiotuvastuse missioonile. Käskkirja kohaselt ei tohtinud lennuk läheneda Kuramaa rannikule lähemale kui 20 meremiili, kuid mingil teadmata põhjusel lendas ta NSV Liidu enda poolt määratletud 12 meremiili tsooni. Kaks La-11 Nõukogude 30. kaardiväe hävituslennuväe rügementi tabasid ja tulistasid relvastamata luurelennuki alla. Langetatud lennuki 10-liikmelise meeskonna saatus ei ole täpselt teada; on vastuolulisi andmeid, et kõik hukkusid või et mõned piloodid jäid ellu ja sattusid sõjavangilaagritesse.
Meeskond:
AT1 Frank L. Beckman
AL3 Joseph J. Bourassa
ENS Tommy L. Burgess
AD 1 Joseph H. Danens
LT John H. Fette
CT3 Edward J. Purcell
LTJG Robert D. Reynolds
AN Joseph N. Rinnier
LT Howard W. Seeschaf
AD 1 Jack W. Thomas
Mazirbe paadi kalmistu
Mazirbe, mis on ajalooliselt tuntud kui suurim Liivi keskus, on märkimisväärne Läti ranniku ainsa kalurite kalmistu poolest. See ehitati 1960. aastatel, viimased paadid toodi sinna 1976. aastal. Paadid sattusid siia nii püügipiirangute kui ka vanuse tõttu.
Tänapäeval on Mazirbes vähem kui kümme kalapaadi vrakki, kuid ajalooliselt on neid olnud palju rohkem. Paadid on maha pandud ka teistes mereäärsetes külades, kuid Mazirbe paadihauaplatsil on see tänapäeval kõige ilmsem.
Mazirbe paadikalmistu on ainus omataoline Läti rannikul.
Barta raketibaas
Paplaki rügement. Barta - Lõuna, Barta - Põhja. Baas on inimese ja looduse poolt hävitatud. Hooned on metsast tagasi võetud, raketiveduautod ja raketihangaarid ise on lammutatud. Samuti on hävitatud sidekeskus ja enamik metallist stardiplatvorme on demonteeritud.
Ametlike andmete kohaselt asusid Barta vallas järgmised Nõukogude armee üksused:
49028 - 279. BKF mereväe saatekeskus
25026, 49393 - 30. BKF laevarakettide ja tuumalõhkepeade hoidlad.
49281 - sideosakond
20480 - 523. sidekeskuse allüksus
1994, lahkumine Lätist (Viimane Lätist lahkunud sõjaväelane, Barta raketibaasi varustus, lahkus Liepaja sadamast 31. augustil 1994. aastal.), esitanud Vene Föderatsiooni Loode- ja Loode-vägede grupp. Barta raketibaasi piirkonna ülevaatuse käigus leidsime ka R-5M (8K51M) ballistilise raketi (NATO klassifikatsioon - SS-3 Shyster) stardipaigad koos selle kõrval asuvate komandopunkritega. Tuumalõhkepeaga R-5M (8K51M) raketid olid esimesed, mille okupatsioonivõimud paigutasid Lätis 1954. aastal Liepāja rajooni Barta metsas. NSVL kaitseministeeriumi 2. juuli 1985. aasta (!) otsusega nr 700-330 eraldati 2 623 hektarit maad Barta metsas väeosale nr 42341 (50. raketiarmee Smolenskis, k/d 55135). Seal on paigutatud kaks 117. raketirügemendi diviisi. Igal diviisil on 4 raketti. 18. septembril 1959 taotleb armee veel 385,25 ha viie ala jaoks Barta Brienampurva lähedal. Kruus baasi ehitamiseks ning angaaride täitmiseks ja maskeerimiseks toodi lähedalasuvast Krute karjäärist. Barta vallas asuvatest Kalnāji, Placēņi, Purviči, Zemturu, Purvu, Knīpupju, Mazturu, Birzmali majadest on talunikud välja aetud. Arhiividokumentides näidatud kahjum 8 talu likvideerimisel on ainult 154 711 rubla. Kõik baaside ehitised viidi Barta vallas ainult öösel, et keegi neid ei näeks. Kuid Barta elanikud on alati teadnud: kui sõjavägi hakkab teid sorteerima, siis kannavad nad midagi. 1968. aastal likvideeriti Barta pinnarelva raketidivisjonid. Moderniseeritud šahtrakette (R-12 ja R-14) ei kasutata Bartas, sest see paik asub soisel alal.
23. rannapatarei kaugusmõõtja nr.2 (1954)
Kaugusmõõtja (aastast 1954) asub mändide vahel 10 m kaugusel 1941. aasta kaugusmõõtjast. Rannapatarei 1. ja 2. suurtüki positsioonid asuvad mere ääres ja on osaliselt erodeeritud, samas kui 4. suurtüki positsioon on kõige paremini näha luidetes.
Liepaja kindluse patarei 2 plaaniti ehitada kaldast kaugemale ja kaitsta kõrge valliga. Patarei relvastuseks pidi olema 16 11-tollist (280 mm) mürsku mudelist 1877. Mürsud kasutasid järske lennuradasid ja ei vajanud otsest sihtimist.
Läti Vabariigi ja NSV Liidu vahel 5. oktoobril 1939 sõlmitud "baasilepingu" kohaselt pidi Kurzemesse paigutama ligi 25 000-liikmelise Punaarmee ja Balti mereväe kontingendi. Märtsiks 1941 rajati Lätis Irbe lahe, Saaremaa ja Liepāja kaitsesektorites Läänemere mereväebaasid, mis koosnesid rannakaitsepatareidest.
Liepaja rannikukaitsesektor hõlmas 208. suurtükiväediviisi kahe 130 mm B-13 suurtükipatarei (nr 23 ja nr 27) ja ühe 180 mm raudteetorustiku patarei. Patarei 23 ehitamist alustati 1939. aasta novembris ja see lõpetati 17. mail 1941, kasutades osaliselt Liepaja kindluse patarei nr 2 raudbetoonist kindlustusi. Patarei 23 koosnes neljast raudbetoonist suurtükipositsioonist mere ääres, komandopunktist ja vaatlustornist (kaugusmõõdistustornist) luidemetsas. Kaugusmõõdistamise positsioonid asusid raudbetoonist tornides, et tagada parem nähtavus, säilitades samal ajal varjamise männimetsas.
Pärast Teist maailmasõda nimetati patarei 23 ümber patareiks 636, mis oli relvastatud samade 130 mm B-13 suurtükkidega, ning 1954. aastal ehitati uus tulejuhtimistorn, mis asus 1941. aasta torni kõrval. 1963. aastal demonteeriti kõik Liepaja rannakaitse suurtükid.
Pärast Läti iseseisvuse taastamist on patarei nr 2 ala kaitseministeeriumi kasutuses.
Saksa sõjaväe rannavalve otsetorni asukoht Ussis ja piirivalvepunkt Kolkas
Sõjalist infrastruktuuri Kolka neemele ei planeeritud, välja arvatud mitmed avamere tuletornid, mis ehitati ümber pika aja jooksul kas enne Esimest maailmasõda, Esimese maailmasõja ajal või Teise maailmasõja ajal. Rannakaitsepatareid kavandati Irbe väina kitsamasse ossa, Sirvesi poolsaare ja Mihkli torni tuletorni vahele.
Ainsad sõjalise iseloomuga kindlustused ilmusid 1944. aasta lõpus, kui Saksa armeegrupp Põhja valmistas end ette Nõukogude Balti laevastiku võimaliku maabumise tõrjumiseks. 1945. aasta kevadel, pärast jää taandumist, kaitsesid 532. suurtükiväediviisi kaks patareid rannikut Kolka neemel. 7. patarei nelja 75 mm suurtüki ja kolme 20 mm zenitpüssiga. Patarei 8 nelja 88 mm mürsu, kolme 20 mm mürsu ja ühe 81 mm mürsuga. Deserteritõrje jalaväe garnison koosnes Saksa mereväe ühest tuntuimast rannikukaitseüksusest, 531. suurtükiväediviisi 5. kompaniist. Kuigi see oli nime poolest suurtükiväeüksus, oli see kasutuse poolest jalaväeüksus, mis alustas sõda 1941. aasta juunis Liepāja juures. Seejärel oli üksus garnisonis Soome lahe saartel ja võttis hiljem osa lahingutest Saaremaal. Diviisi jäänused formeeriti üheks kompaniiks ja, tugevdatuna seitsme tankitõrjekahuri ja kolme 20 mm õhutõrjekahuriga, paigutati Kolka neemele.
Nõukogude mereväe maabumisoperatsiooni ei toimunud ja Saksa üksused kapituleerusid 1945. aasta mais.
Sõjalist infrastruktuuri hakati Kolka neemel rajama pärast Teist maailmasõda, kui siia paigutati nõukogude piirivalvepostid ja Kolka, nagu kogu Kuramaa rannik Mērsragist kuni Leedu piirini, muutus suletud tsooniks.
Rīteļi kalmistu
Pärast seda, kui 1953. aastal rajati selles piirkonnas NSVLi kaitseministeeriumi palvel lennuväli, asusid Zvārde kirik, Ķerkliņi kirik ja Rīteļi kalmistu tegelikult lennuvälja keskel - kunstliku lennuvälja kõrval koos juurdepääsuteede ja kaitsepositsioonidega, mida nõukogude piloodid kasutasid sihtmärgina. Lennukid lendasid siia Lätis ja mujal Nõukogude Liidus asuvatelt lennuväljadelt. Vähem kui 40 aastaga lagunesid kirik, kalmistu, endine mõisahoone ja kümned ümbritsevad hooned. Tänapäeval hooldab seda paika Salduse Martin Lutheri kirik. Ümbritsev ala on ikka veel saastunud lõhkemata lahingumoonaga ja teede ääres võib olla ohtlik kõndida.
Barbaarsus saavutas haripunkti 1988. aastal, kui Rīteļi kalmistu koos haudade ja mälestusmärkidega buldooseriti.
21. juulil 1990 toimus Salduses üks esimesi aktsioone, kus Läti elanikkond nõudis NSV Liidu armee lahkumist Zvārde territooriumilt, ning seejärel läksid inimesed Rīteļi kalmistule. Meeleavaldusel osalejad lubati prügimäele, kus nad koristasid veidi kalmistut ja kaevasid valgeid riste.
Prügilat kasutati kuni 1992. aastani ja veel 1992. aasta märtsis kukkus Lielvārdest startiv lennuk teadmata põhjustel prügilasse. Läti kaitsevägi alustas 1993. aasta mais, pärast Vene armee väljaviimist, ala demineerimist. 2008. aastal paigaldasid Zvārde elanikud Rīteļi kalmistule mälestuskivi "Andke meile andeks, et me ei...".
Sõjaväelinna plaat
1962. aastal võeti Plokštinė metsas (Plungė rajoonis) kasutusele üks esimesi R-12 ballistiliste rakettide maa-aluseid stardikomplekse Nõukogude Liidus – Dvina.
Raketiheitmiskohast 0,5 km kaugusele rajati sõjaväelaager. See hõlmas 12 hektari suurust ala ja siia ehitati umbes 30 erineva otstarbega hoonet, sealhulgas elamud (kasarmud), ohvitseride peakorter, kaks sööklat, katlamaja, elektrijaam, meditsiinipunkt, klubi, seakasvatustalu, laod, garaažid ja muud ehitised.
Plokštinė maa-alune raketilaskmiskompleks töötas kuni 18. juunini 1978. Nõukogude sõdurid lahkusid piirkonnast, võttes kaasa vaid oma relvad. 1979. aastal anti endise sõjaväekompleksi haldamine üle Plungė rajooni vabariiklikule põllumajanduslike puhkerajatiste ühingule ning sõjaväelinnaku territooriumile rajati Plateliai pioneeride puhkelaager „Žuvėdra“. See ala rekonstrueeriti ja kohandati laagri vajadustele, mis tegutses kuni 1990. aastani. Pärast Leedu iseseisvuse taastamist pioneerilaager suleti.
Alates 1993. aastast on seda ala haldanud Žemaitija rahvuspargi direktoraat. 2017. aastal lammutati paljud sõjaväelinnaku ehitised nende halva seisukorra tõttu. Tänapäeval on alal alles umbes kümme hoonet, mida külastajad saavad väljastpoolt näha. Paigaldatud on infotahvlid endiste hoonete ja nende funktsioonide kohta.
Külma sõja ekspositsioon
31. detsembril 1962 võeti kasutusele üks esimesi R-12 ballistiliste rakettide maa-aluseid stardikomplekse Nõukogude Liidus – Dvina maa-alune stardikompleks.
Plokštinė metsas (Plungė rajoon).
Aastatel 1963–1978 paigutati kompleksi neli R12 keskmise ulatusega ballistilist raketti (SS-4 Sandal), mis olid varustatud 2,3 megatonnise tuumalõhkepeaga. Kõik raketid olid suunatud Lääne-Euroopa riikidele. See kompleks moodustas koos sarnaste pinnalt lastavate raketibaasidega Leedus ühtse Nõukogude tuumaarsenali, mis oli võimeline hävitama kogu Euroopa. 16 tegutsemisaasta jooksul ei tulistatud välja ühtegi raketti, hoolimata 1968. aasta Praha kevade ajal väljakuulutatud lahinguvalmidusest.
Pärast Nõukogude sõdurite lahkumist 18. juunil 1978 laastati ja rüüstati halvasti valvatud sõjaväeobjekti. 1993. aastal, kui kompleks anti üle Žemaitija rahvuspargi direktoraadile, alustati selle restaureerimist. 2012. aastal avati külma sõja ekspositsioon. Tänapäeval on see kunagi väga salajane ja valvatud koht avalikkusele avatud. Endises raketi- ja varustuse juhtimisruumis on väljas ajalooline ekspositsioon külma sõja perioodist. Praeguseks on see ainus muuseum Euroopas, kus on eksponeeritud säilinud maa-alune raketisilo.
Šateiki maapealse raketibaas
1960. aastal ehitati Plungė rajoonis Šateikiaiga külgnevatesse metsadesse Šateikiai maapealne raketibaas. See oli üks neljast omataolisest baasist Leedus. Baasi oli ehitatud neli keskmise ulatusega ballistiliste rakettide R-12 (SS-4 Sandal) stardiplatvormi. Pärast signaali vastuvõtmist sai rakette tulistada NATO bloki Euroopa riikide pihta.
1962. aastal, Kariibi mere kriisi ajal, viidi tuumaraketid Šateikiai raketibaasist Kesk-Kuubale. Kõrgeim valmisolek selles baasis kuulutati välja 1968. aastal Praha kevade ajal – Tšehhoslovakkia demokraatlike muutuste ajal. Sel ajal oli üks rakettidest suunatud Saksamaa Liitvabariigi pihta, kuna NATO blokk kavatses tõenäoliselt oma relvadega Tšehhoslovakkia mässulisi toetada.
Šateikiai baas suleti umbes 1978. aastal, kuna seda peeti iganenuks ja selle hooldamist irratsionaalseks. Sulgemise ajendiks oli ka asjaolu, et 1980. aastateks oli selge, et USA luureteenistused olid kindlaks teinud statsionaarsete rakettide stardibaaside asukohad. Raketiheitmiskoha hülgamine põhjustas hoonetele konstruktsioonikahjustusi. Baasi territooriumil on endiselt alles kuue raudbetoonist laohoone (angaari) jäänused ja võsaga kaetud rakettide stardiplatvormid.
Šiauliai (Zapalskiai) tuumaarsenal – tuumalõhkepeade hoidla
Šiauliai linnast veidi kaugemal, Zapalskiai külas, asub säilinud NSV Liidu armee maa-alune raketibaas ja raketikütuse hoidla.
1955. aastal alustati umbes 1960. aastal Zapalskiai sõjaväebaasi, mida sageli kutsuti Šiauliai tuumaarsenaliks või ametlikult 1893. PRTB-ks, ehitust. Baasil oli strateegiline tähtsus - see oli Zokniai sõjaväelennujaamaga ühendatud betoontee abil, mida mööda transporditud tuumarakettide lõhkepead jaotati üle kogu Leedu NSV.
Zapalskiai tuumaarsenali valvati hoolikalt – see oli ümbritsetud mitme okastraataia rõngaga ning territoorium oli jagatud kaheks perimeetriks. Esimene perimeeter oli mõeldud kasarmutele, administratiivruumidele ja tehnilisele üksusele ning teine oli lahingutegevuse iseloomuga, milles on säilinud tootmishoone, mis arvatakse olevat seotud elektriseadmete hooldusega.
Maa-aluses hoidlas hoiti tuumalõhkepead, mida kaitsesid võimsate diiselgeneraatorite poolt töötavate kliimaseadmete ja ventilatsioonisüsteemidega. See varustus pidi kaitsma relvi mitte ainult võimalike vaenlase rünnakute, vaid ka väliste keskkonnategurite eest. See baas oli üks kahest tuumarelvade hoidlast Leedus – teine samalaadne rajatis asus Kėdainiais.
Seotud lood
Piirirežiimi tsooni ületamine
„Propusk” ehk luba piirirežiimitsooni ületamiseks oli sama kohustuslik kui bussipilet.
Veedan aega mere ääres.
Edgars Hausmanis, kes veetis peaaegu kogu oma elu Vaide külas asuvas perekodus „Purvziedis“, jutustab elust Läänemere rannikul eri aegadel. Edgaril on, mida meenutada, ja meil on, mida temalt õppida.
Mäss sõjalaeval STOROZHEVOYA
8. novembril 1975 toimus Riias, nagu NSV Liidus kombeks, järjekordne suuremahuline bolševike revolutsiooni aastapäeva tähistamine. Keegi ei osanud isegi oma kõige metsikumates õudusunenägudes ette kujutada, et revolutsiooni 58. aastapäev läheb Läti ja NSV Liidu ajalukku millegi enneolematu ja pretsedenditu - mässu suure allveelaeva Storoževoj pardal. NSVL eitas 15 aasta jooksul, et pardal oleks toimunud mäss.
Liivimaa unustatud rannik
Viimased liivlaste külad Läti looderannikul hävitati süstemaatiliselt ja kuulutati nõukogude poolt alates 1950. aastast keelatud tsooniks. Sellest rahvast jäi ellu vaid käputäis 12 kalurikülas ja nad kogevad praegu omamoodi kultuurilist taassünni.
Keelatud tuletornid ja mererand
NSV Liidu ajal olid Põhja- ja Lääne-Kuramaal asuvad mererannad tegelikult avalikkusele suletud sõjaväetsoonid, kuid tuletornide külastamine või isegi pildistamine oli keelatud.
Läti ja Eesti ehitavad moodsaid allveelaevu
Läti ja Eesti valivad oma sõjavägede tugevdamiseks uued ja moodsad relvad – Prantsusmaal ja Suurbritannias ehitatud allveelaevad. Kaks Läti mereväe allveelaeva ei osalenud hiljem Teise maailmasõja merelahingutes, kuid üks kahest Eesti allveelaevast läks hukku, säilinud Lembit on aga nüüd väljas muuseuminäitusel renoveeritud vesilennukite angaarides Tallinnas.
Liepāja pool võlts merevaik
Liepāja rannajoon on juba üle kahekümne aasta olnud ohtlik võltsmerevaigu tõttu, mida meri kipub oma sügavusest eriti ohtralt välja uhtuma kevad- ja sügistormide ajal.
Põgenemiskatse NSV Liidust
Noored ja välismaalased, kes pole nõukogude ajaga tuttavad, suudavad kindlasti uskuda, et Nõukogude kodanikul oli praktiliselt võimatu NSV Liidust seaduslikult lahkuda.
Miinid, pommid, torpeedod ja keemiarelvad Läänemeres
2010. aasta veebruari algusaegadel ilmus Rootsi telekanalis SVT uudis, mis paljusid šokeeris ja sügavalt üllatas.
Akmenragsi sõjaväekompleks
Nõukogude ajal asus Akmeņragsis sõjaväekompleks.
„PZ” – piiritsoon
Vērgale küla rahvasaadikute nõukogu esimehe (1982–1989) Andris Zaļkalnsi mälestused elust piiritsoonis.
Juulis 1976 Irbene lähedal asuval tankipolügoonil „Orlenok” toimunud sõjalis-patriootilised mängud
juuli 1976. aasta sõjalis-patriootilised mängud "Orlenok" Irbene lähedal asuvas tankitreeningplatsil, kus 17-aastane Evalds Krieviņš osales ja pildistas salaja mänge, varustust ja isegi Irbene antenni Sme8M kaameraga.
"Tagasi Mazirbesse" (fragment)
Terav sündmus Vilnis Blumbergi elust, kui ta Mazirbesse tädi külastama tuli, kujunes ebameeldivaks arusaamatuseks Nõukogude piirivalvuritega ja karmiks talviseks ööks.
Irbene raadioteleskoopide kahjustused
Enne Irbene lahkumist kahjustas Nõukogude armee kõiki raadioteleskoopide süsteeme
Užava ranniku ja Nõukogude piirivalvurite loodusfotod
Kaitstud taimede foto lugu piirivalvepiirkonnas.
Krasnoflotskaja kirjade segadus
Nõukogude ajal oli huvitavaid juhtumeid, mille nimi ja geograafiline asukoht oli "Krasnoflotskaja".
Tankide kivistamine
Nõukogude ajal oli kogu Kuramaa rannik suletud tsoon. Targale valla nõukogude sõjaväeüksuse lähedal elavatel lastel, sealhulgas Ovishil, oli kombeks lõbutseda tankide vastu kividega visates.
Kurzeme rannik - suletud ala
Külma sõja ajal oli kogu Kuramaa rannik avalikkusele suletud tsoon - nõukogude piirivalvurid olid siin peamised otsustajad, kellel olid teatud vahemaadel valvepostid ja rannas vaatetornid vaatluspunktidega. Tsiviilelanikke lubati mere äärde ainult päevasel ajal.
Nõukogude lennukid pommitavad Riteli kalmistut
Riteli kalmistu asus tegelikult sihtkoha keskel. Kohalikud said vaid vaadata, kuidas neid hävitati.
Zvardineka lapsepõlv pommiplahvatuste varjus - Polygon Summers
Veetsin lapsepõlve Zvārde lasketiiru lähedal, plahvatuste ja lendavate reaktiivlennukite müra saatel, aga nädalavahetustel sain siiski sinna sisse astuda. Pärast Nõukogude armee lahkumist oli maa täis pommikraatreid ja palju lõhkekehi, mis pärinesid mitte ainult lasketiiru ajast, vaid ka Teisest maailmasõjast.
Laimaja lapsepõlv pommiplahvatuste varjus - fosforkapslid
Veetsin lapsepõlve Zvārde lasketiiru lähedal, plahvatuste ja lendavate reaktiivlennukite müra saatel, aga nädalavahetustel võis siiski sinna sisse astuda. Pärast Nõukogude armee lahkumist oli maa täis pommikraatreid ja palju lõhkekehi, mis pärinesid mitte ainult lasketiiru ajast, vaid ka Teisest maailmasõjast. Poistele meeldis eriti fosforkapsleid põletada ...
Zvardineika lapsepõlv pommiplahvatuste varjus - allatulistatud lennuk
Prügila kasutati edasi kuni 1992. aastani ja isegi 1992. aasta märtsis kukkus Lielvārdest õhku tõusnud lennuk prügila territooriumile teadmata põhjustel alla.
Mälestused piiritsoonist
Erinevad stseenid elust nõukogude ajal, nagu seda meenutab kirjanik, proosa- ja luulelooja Gunārs Anševics oma piiritsoonis elamisest.
Spiooni jälgedes
Inimeste mälu on kohati üsna lühike. Nüüd, kui kõik võivad minna ja minna, kuhu tahavad, nutavad paljud kadunud odava vorsti pärast, aga nad on juba unustanud, et otse Mērsragsi taga, tee ees, maandus sageli triibuline pomm ja relvastatud Vene sõdurid, keda kutsuti piirivalvuriteks, lasid nad läbi ainult kirjutatud ja templiga pääsmetega. Ja mitte iga Läti NSV elanik ei saanud luba, vaid ainult need, kes olid esmalt saanud Roja või Kolka külanõukogult niinimetatud kutse, mille alusel nad kümne päeva pärast said (või ei saanud) oma miilitsaüksuses keelatud piiritsooni sisenemiseks viisat. Olin ostnud maja sellele õnnetust Kuramaa rannikule, nii et igal kevadel pidin mina ja mu pereliikmed palvetama ja end alandama, et võimud pikendaksid sissesõiduluba.
Piirirežiimi tsoon
Piirirežiimi tsoonis valitsevatest aegadest.
Stende jaama oluline koht Karalauskase raudteevõrgus
Irbesi väina piirkonnas asuvate lahinguvälja raudteede peamine ülesanne oli varustada Saksa armee rannakaitsepositsioone kahuri ja laskemoonaga.
"Läti NSV tuumaelektrijaam tuleb siia!"
Andris Zaļkalnsi (sündinud 1951, Vērgale küla rahvasaadikute nõukogu esimees (1982–1989)) mälestused ajast, mil Akmeņragsi peaaegu ehitati tuumaelektrijaam.
Kolka rannavalve vaatetorn
Kolka neeme viimaste mändide vahel on peidus piirivalvetorn, kus nõukogude ajal asus pidevalt piirivalvepost, ja selle kõrval asuv väike kivihoone on nüüd mahajäetud ja laguneb varemetes.
Kolka rannapiirivalve kohta
Kolka elaniku Valija Laukšteine mälestused aegadest Kolkas, kui seal olid piirivalvurid.
NSVL topeltagent - Edvīns Ozoliņš hüüdnimega "Piloot"
Külma sõja ajal Lääne ja NSV Liidu vahel toimunud luure- ja vastuluurelahingutes osalesid mõlema poole agendid ja topeltagendid. Alates 1920. aastatest olid Nõukogude julgeolekuteenistused välja töötanud täiesti uue režiimi kaitsmise vahendi: desinformatsiooni. Mõiste, mis oli läänes varem tundmatu.
Vene armee lahkumine Leedust 1993. aastal.
31. augustil 1993 läbis Kena raudteejaama viimane Vene armee sõjaväeešelon, lõpetades ametlikult ligi 50 aastat kestnud Nõukogude sõjalise okupatsiooni Leedus.
Tuumabaasi salajase angaari kohta
Plokštinė metsades asuvasse maa-alusesse termotuumarakettide baasi paigaldati ülisalajane angaar, millest kohalikud elanikud teavad siiani väga vähe ja mille eesmärki varjutavad kuulujutud tuumarakettide lõhkepeade ladustamisest.
Salajane veterinaararst
Plokštinė sõjaväebaasis töötanud veterinaararst Stanislovas Mikašauskas jagab oma mälestusi ebatavalisest juurdepääsust baasi territooriumile ja rangest salastatusest isegi mitteametlikus õhkkonnas.
K. Meškauskase mälestused Plungė rajooni raketibaasidest
Plungė rajooni endised raketibaasid varjavad külma sõja muljetavaldavat ajalugu – alates raketikütuse salajasest öisest transpordist kuni tehisrõhu abil maa-aluste šahtide ehitamiseni. Doktor Kajetonas Meškauskase memuaarid paljastavad vähetuntud detaile Nõukogude sõjaväe tegevuse ja ehitajate elu kohta. Tema lugu ei räägi ainult baasist, vaid ka mehest, kes leidis end keset ajalugu.
Tuumarelvade jälgedes Šateikiai metsas
Aastatel 1960–1978 tegutses Plungė rajoonis Šateikiai küla metsades maapealne rakettide stardibaas, kus paigutati keskmise ulatusega termotuumaraketid R12U. Pärast rakettide transportimist paigutati baasi 384. suure võimsusega suurtükiväebrigaad. Selle käsutuses olid iseliikuvad 203 mm kaliibrigaad 2S7 "Pion" ja mitmesugused muud relvad, mille hävitamine nõudis inimelusid.
