Latgales atbrīvošana no lieliniekiem
Neatkarības kari

Latgalos atskirosios eskadrilės standartas Latgalos išlaisvinimo metu. Nuotrauka iš Latvijos karo muziejaus.
Latgales atsevišķā eskadrona standarts Latgales atbrīvošanas laikā. Foto no Latvijas Kara muzeja.

Po pergalės prieš Pavelo Bermonto pajėgas Latvijos vyriausybė nusprendė vykdyti Latgalos išlaisvinimo operaciją, kuriai reikėjo kaimyninių šalių paramos. Po nesėkmingų derybų su Lietuva, gruodžio pabaigoje vyriausioji vadovybė susitarė dėl bendradarbiavimo su Lenkijos kariuomene. 1920 m. sausio 3 d. Lenkijos ir Latvijos pajėgos perėjo į puolimą Pietų Latgaloje, lenkams išlaisvinus Daugpilį, o sausio 9 d. Latvijos armijai – Šiaurės Latgaloje, iki vasario pradžios išlaisvinus visą Latgalą.

Latgalos išlaisvinimo metu Latvijos armijos vyriausiasis vadas buvo generolas Jānis Balodis, o vyriausiojo vado štabo viršininkas – pulkininkas Pēteris Radziņš. Daugpilio užėmimo operacijai vadovavo lenkų generolas Edvards Ridzs-Smiglijs. Rėzeknės ir centrinės Latgalos dalies išlaisvinimui vadovavo Kuržemės divizijos vadas pulkininkas leitenantas Jānis Puriņš. Šiaurės Latgalos išlaisvinimo operacijai vadovavo Latgalos divizijos štabas Vecgulbenėje, vadovaujamas pulkininko Krišjānio Berkio.

Tuo pačiu metu, 1920 m. sausio pradžioje, į Maskvą vyko Latvijos Raudonojo Kryžiaus delegacija, kurios užduotis buvo sudaryti paliaubas, kurios buvo pasirašytos sausio 30 d. (įsigaliojo vasario 1 d.). Taikos derybos prasidėjo Maskvoje balandžio 16 d., tačiau vasarą tęsėsi Rygoje, jos taip pat priklausė nuo įvykių Sovietų Rusijos ir Lenkijos frontuose. Taikos sutartis buvo pasirašyta Rygoje 1920 m. rugpjūčio 11 d.

1920 m. balandžio ir gegužės mėn. naujai suformuota Žiemgalos divizija prisijungė prie kariuomenės Latgalos fronte, o balandžio viduryje Lenkijos kariuomenė paliko Latviją, kol kas pasilikdama tik Daugpilyje. Liepos pradžioje jie buvo priversti palikti miestą dėl Raudonosios armijos puolimo. Tuomet Latvijos pajėgos perėmė dalį dabartinio Gryvos miesto (tuo metu tai buvo atskiras miestas kairiajame Dauguvos krante) ir šešias Ilūkstės apskrities valsčius, kurie buvo paskelbti Lenkijai priklausančiais. Jau po taikos sudarymo 1920 m. rugsėjo pradžioje 12-asis Bauskės pėstininkų pulkas ir kiti daliniai atstūmė Lietuvos kariuomenės dalinius Subatės rajone, tačiau spalį Latvijos kariuomenė užėmė paskutines Ilūkstės apskrities valsčius, kuriuos paliko Lietuvos kariuomenė.

Die Standarte der Latgale Separate Squadron während der Befreiung Latgales. Foto aus dem Lettischen Kriegsmuseum.
Ministru prezidents Kārlis Ulmanis un pulkvedis Krišjānis Berķis pie Latgales divīzijas štāba Balvos 1920.gada februārī. Foto no Cēsu Vēstures un mākslas muzeja.
4. Valmieras  kājnieku pulka 11.rota Latgalē 1920.gadā. Fotogrāfs nezināms. Foto no Cēsu Vēstures un mākslas muzeja.
Papildus izziņas avoti

Ērikas Jėkabsonsas. Latvijos nepriklausomybės karas. Latvijos laikinosios vyriausybės ir jos ginkluotųjų pajėgų kova už Latvijos nepriklausomybę nuo 1918 m. lapkričio 18 d. iki 1920 m. rugpjūčio 11 d. – Nacionalinė enciklopedija: https://enciklopedija.lv/skirklis/22216-Latvijas-Neatkar%C4%ABbas-kar%C5%A1

Juris Ciganovs. Latgalos išlaisvinimas 1920 m. žymėjo Latvijos nepriklausomybės karo pabaigą. SARGS.LV, 2020-01-03. https://www.sargs.lv/lv/latvijas-neatkaribas-kars/2020-01-03/latgales-atbrivosana-1920-gada-iezimeja-latvijas-neatkaribas

Latgalos išlaisvinimas. Vikipedija. https://lv.wikipedia.org/wiki/Latgales_atbr%C4%ABvo%C5%A1ana

Šiaurės Latgalos išlaisvinimo operacija. Vikipedija. https://lv.wikipedia.org/wiki/Zieme%C4%BClatgales_atbr%C4%ABvo%C5%A1anas_oper%C4%81cija

Related objects

Ekspozīcija "Ziemeļlatgale brīvības cīņās" Balvu Novada muzejā

Muzejs atrodas Balvu muižas apbūves kompleksa teritorijā, bijušajā muižas klēts ēkā. Ekspozīcija ļauj ielūkoties Latvijas Neatkarības kara vēsturē no Ziemeļlatgales skatu punkta, izsekojot Latgales partizānu pulka izveidošanās un darbības vēsturei. Apskatāmi iepriekš citur neredzēti foto materiāli un dokumentu kopijas, tostarp, 1919. gada 5. jūlija pavēle par pulka izveidošanu. Unikālas ir pulka darbības iekšējās pavēles, kuras laikā no 1919. gada jūlija līdz oktobrim rakstītas krievu valodā. Tas atspoguļo pulka kā vietējās vienības veidošanās īpatnības un sastāvu, kur kopā cīnījās, latvieši, latgalieši, krievi un ebreji. Uz latviešu valodu iekšējās pavēlēs pulks pārgāja tikai pēc pilnīgas iekļaušanās Latvijas armijas sistēmā, kad to papildināja mobilizētie karavīri no citiem Latvijas novadiem. Ekspozīcijā atspoguļota arī Ziemeļlatgales atbrīvošanas operācija, kuras laikā no 1920. gada 9. līdz 15. janvārim Latvijas armijas Latgales divīzija ar kaujām atbrīvoja Viļakas, Jaunlatgales un Kārsavas apkārtni. Tajā apskatāmas liecības gan par operāciju kopumā, gan Latgales partizānu pulka kaujas darbību Kārsavas atbrīvošanas laikā.

 

Atrodoties pie Balvu novada muzeja var noskenēt QR kodu un doties pastaigā pa Balvu pilsētu, noklausoties audio stāstu par pilsētas vēstures līkločiem. Audio stāsts ir pieejams arī IziTravel platformā ŠEIT. Stāsts pieejams latviešu un angļu valodās.

Avots: Gita Memmēna, Vidzemes tūrisma asociācija
Preiļu Vēstures un lietišķās mākslas muzeja ekspozīcija "Muzeja stāsti Latvijai"

Atrodas Preiļu kultūras centra telpās.

Apskatāma Preiļu Vēstures un lietišķās mākslas muzeja (PVLMM) ekspozīcija "Muzeja stāsti Latvijai" par  Pirmo  pasaules, Neatkarības karu un Otro pasaules karu.

Preiļu vēstures un lietišķās mākslas muzeja ekspozīcijas "Muzeja stāsti Latvijai" (atklāta 2018. gadā) sadaļa ""Drywys" stāsts" veltīta Pirmajam pasaules karam, Neatkarības karam un Latgales atbrīvošanai, kā arī Lāčplēšana kara ordeņa kavalieriem. Ekspozīcijas sadaļa "Karoga stāsts" vēsta par Otrajam pasaules kara perioda sarežģītajiem notikumiem, kura laikā preiliešus skāra deportācijas, holokausts, iesaiste karojošo pušu militārajās vienībās, pēc kara - nacionālo partizānu rindās. Apskatāma arī preilietim, ebreju glābējam Vladislavam Vuškānam piešķirtā medaļa “Taisnīgais starp tautām”.

Iepriekš piesakoties, pieejama ekskursija krievu un angļu valodā. 

Avots: Preiļu Vēstures un lietišķās mākslas muzejs
Piemineklis Latgales partizānu pulka kritušajiem karavīriem 1919. - 1920.gads

Latvijas Neatkarības kara (1918.-1920.g.) laikā Balvu novada teritorijā pēc vietējo iedzīvotāju iniciatīvas izveidojās Balvu partizānu nodaļa, kura drīz tika pārveidota par Latgales partizānu pulku.

Doma par pulka pieminekli radās jau 1927. gadā. 1933. gadā bijušais Latgales partizānu pulka karavīrs, akmeņkalis Jānis Pilmanis par saviem līdzekļiem uzcēla 5 metrus augsto akmens postamentu piemineklim. Savukārt pašu bronzas pieminekli veidoja mākslinieks Kārlis Jansons.

Pulka kritušo karavīru piemiņai veltīto pieminekli, piedaloties ģenerālim Jānim Balodim atklāja 1938. gada 14. augustā. Lai arī oficiālais pieminekļa nosaukums bija “Sargājošais partizāns”, tautā piemineklis drīz vien tikai iesaukts par “Balvu Staņislavu”.

Pēc tam, kad Latviju okupēja PSRS, 1941. gada pavasarī ar Abrenes apriņķa izpildkomitejas lēmumu piemineklis tika nojaukts. Augstais postaments tika nojaukts, bet pats bronzas piemineklis palika Balvu milicijas pagalmā.

Vācu okupācijas laikā pieminekļa postaments netika atjaunots, bet pašu bronzas pieminekli novietoja iepriekšējā vietā. Pēc padomju okupantu otrreizējās atgriešanās 1944. gadā piemineklis tika iznīcināts pilnībā.

Latvijai atgūstot valstisko neatkarību, balvenieši vāca ziedojumus Latgales partizānu pieminekļa atjaunošanai. 1993. gada 11. novembrī Balvos atklāja mākslinieka Kārļa Jansona dēla Andreja Jansona atjaunoto pieminekli.

Pieminekļa postamenta aizmugurē tika pievienota papildus piemiņas plāksne ar tekstu “Atjaunots godinot arī 1940. – 1954. gada Latgales nacionālās brīvības cīnītājus”.

Avots: Ziemeļlatgales biznesa un tūrisma centrs
Piemineklis Latvijas atbrīvošanas cīņās kritušo karavīru piemiņai Jaškovā

Atrodas ceļa posma Viļaka – Vientuļi (P35) kreisajā ceļa pusē, pie Jaškovas kapu kapličas.

Piemineklis Neatkarības karā kritušajiem latviešu un igauņu karavīriem.

Tēlnieka Kārļa Zemdegas veidotais piemineklis 1920.gadā Brīvības cīņās kritušo karavīru piemiņai Jaškovā pirmo reizi tika atklāts 1935.gada 22.septembrī pie 1929.gadā ierīkotajiem Viļakas brāļu kapiem.
Brīvības cīņās pret sarkano armiju Viļakas novadā sākās ar Latvijas armijas un Latgales partizānu pulka uzbrukumu 1920.gada 9.janvārī. Tajā piedalījās arī igauņu karavīri. Viļaku atbrīvoja jau 9.janvārī, bet cīņas uz austrumiem no tās turpinājās vēl vairākas dienas. Gan pirms, gan pēc Viļakas atbrīvošanas kritušie karavīri tika apbedīti dažādās vietās, ko zināja vietējie iedzīvotāji. Nostabilizējoties Latvijas valstij, Viļakā sāka domāt par kopēju brāļu kapu iekārtošanu. Jau no 1923.gada 18.novembra pēc svinīga dievkalpojuma katoļu baznīcā, kuru noturēja dekāns P.Apšinīks, liels gājiens devās uz jaunveidojamo brāļu kapu vietu uzkalniņā, tā sauktajā Jaškovā - tiešā Viļakas tuvumā. Drīz uzbūvēja pieminekļa pamatus, sākās ziedojumu vākšana piemineklim. Kritušo karavīru kapavietu apzināšana prasīja laiku, tikai 1929.gada 3.novembrī notika pārapbedīšana topošajos brāļu kapos. Tajos apbedīti Viļakas apkārtnē kritušie 31 latviešu un 14 igauņu karavīri.1935.gadā piemineklis bija gatavs un 22.septembrī to svinīgi iesvētīja.
Pirmskara Latvijas valsts neatkarības gados ar brāļu kapiem un šo pieminekli bija saistīti visi valstiski svarīgākie pasākumi Viļakas pagastā.
Piemineklis tika sagrauts pēckara padomju varas gados, bet tā granīta daļas, lai gan bojātas, bija saglabājušās. Pieminekli atjaunoja un 1990.gada 11.novembrī - Lāčplēša dienā.

 

Pieminekļa atklāšana 1933. gada 22.septembrī. Avots: Viļakas muzeja fonds
Piemineklis “Vienoti Latvijai” jeb Latgales Māra

Piemineklis “Vienoti Latvijai”, tautā saukts “Latgales Māra”, atrodas Rēzeknē. Tā centrālais sievietes tēls ar krustu rokā simbolizē 1920. gadā no lielinieku varas atbrīvoto Latgali un tās kristīgās civilizācijas garu.

Pieminekļa celšanu iniciēja Latgales sabiedriskie darbinieki 20 gs. 20-tajos gados. Pamatakmens tika ielikts un iesvētīts 1930. gada 8. jūnijā. 1934. gada jūnijā tika izsludināts pieminekļa konkurss, kurā uzvarēja Kārļa Jansona projekts. Pieminekli atklāja 1939. gada 8. septembrī, un iesvētīšanas dievkalpojumu vadīja bīskaps Jāzeps Rancāns.

Pēc padomju okupācijas 1940. gada novembrī piemineklis tika nogāzts. Bronzas skulptūras nepaspēja iznīcināt un vācu okupācijas laikā 1943. gada 22. augustā pieminekli atjaunoja. Atgriežoties padomju okupācijai, piemineklim sākotnēji tika nozāģēts krusts, bet 1950. gadā to pilnībā iznīcināja. Padomju okupācijas laikā tā vietā tika uzcelts Ļeņina piemineklis, kuru novāca tūlīt pēc Latvijas neatkarības atjaunošanas 1991. gadā.

Atmodas laikā 1989. gadā radās ideja par vēsturiskā pieiminekļa “Vienoti Latvijai” atjaunošanu. Pieminekli pēc tēva materiāliem un fotogrāfijām no jauna darināja Kārļa Jansona dēls, tēlnieks Andrejs Jansons, sadarbībā ar Intu Folkmani. Atjaunoto pieminekli atklāja 1992. gada 13. augustā, Pirmā pasaules latgaliešu saieta laikā.

Avots: Latgales tūrisma asociācijas mājaslapa latgale.travel
Ģenerāļa Pētera Radziņa piemiņas vieta

Atrodas Valkas pagastā, braucot pa autoceļu Valka – Rūjiena (P22) 4 kilometrā, pa labi, sekojot norādes zīmēm.

Pēteris Radziņš dzimis 1880.gada 2.maijā Lugažu pagasta “Jaunvīndedzēs”. Mācījies Lugažu draudzes skolā, Valkas pilsētas skolā un Valkas Nelsona reālskolā. Iestājies kā brīvprātīgais krievu armijā. 1919.gada rudenī atgriezās Latvijā un 27.oktobrī iecelts par Armijas virspavēlnieka štāba priekšnieku, uzņemoties šo amatu brīdī, kad bermontieši apdraudēja Rīgu. Kā štāba priekšnieks vadījis visas Rīgas, Zemgales un Latgales kaujas. 1920.gada 5.februārī paaugstināts par ģenerāli.

Mūsdienās netālu no dzimtas mājas aplūkojams piemiņas akmens, kas veltīts ģenerālim Pēterim Radziņam (1880 - 1930).

2017.gada 11.novembrī Rīgā, Daugavas gates stūrī, tika atklāta piemiņas plāksne Pēterim Radziņam.

Video: Ģenerāļa P. Radziņa piemiņas pasākums Rīgas Brāļu kapos 2019.gadā

Video: 2019.gada 2. maijā, ģenerāļa Pētera Radziņa 139. dzimšanas dienā, 11.novembra krastmalā, pie Prezidenta pils, goda sardzei un interesentiem piemiņas plāksni aptverot, notika atceres pasākums.

Valkas novadpētniecības muzeja ekspozīcijā “Valka - Latvijas neatkarības šūpulis” atspoguļota arī ģenerāļa Pētera Radziņa dzīve un darbība.
Blakus tradicionālajiem krājuma eksponēšanas veidiem ekspozīcijā izmantoti interaktīvi multimediju risinājumi. Informācija un anotācijas tulkotas igauņu un angļu valodā.
 

Pēteris Radziņš (1880 - 1930). Avots: Timenote.lv
Piemineklis 1. Liepājas kājnieku pulka karavīriem 1919. gada cīņu vietā

Atrodas Madonas novada, Murmastienes pagastā, Meža Strodu ciemā, 6km no Varakļāniem.

Apskatāms Brīvības cīņu piemineklis 1. Liepājas kājnieku pulka kaujas vietā, kur viņi 1919. gadā cīnījās pret ” sarkano” karapulku. Netālu no šīs vietas kaujā smagi tika ievainots novadnieks Aleksandrs Lakstīgala. Tika atrasts miris pie tuvējām mājām. Tādēļ arī izvēlēta šī pieminekļa atrašanās vieta.

1936. gada 16. augustā Brīvības cīņu atcerei atklāj granīta Uzvaras pieminekli ( tā tika saukts tā laika presē ), kurā iegravēti vārdi: ” 1. Liepājas kājnieku pulka cīņu, upuru un uzvaras vieta Latgalē, 1919. gada 26. augustā ar asinīm mēs pirkām katru savas dzimtās zemes stūrīti-tā tagad mūsu.” To uzstādīja Rēzeknes aizsargu pulka vadība, iesvētīja Rēzeknes aizsargu pulka vecākais mācītājs Vincents Tomašūnas ar vietējo draudzes prāvestu Kalinku. Atklāšanas parādi pieņēma Zemgales divīzijas komandieris, Lāčplēša ordeņa kavalieris Žanis Bahs. 1950. gadā tas tika nogāzts un sapostīts. 1996. gada 16. novembrī svinīgi atklāja atjaunoto pieminekli, arī par godu Latvijas Republikas proklamēšanas 78. gadadienai.

Piemineklis 1. Liepājas kājnieku pulka karavīriem 1919. gada cīņu vietā. Avots: Gita Memmēna, Vidzemes tūrisma asociācija
Ekspozīcija „Latvijas armija Pļaviņās 20. gs.”

Atrodas Odzienas ielā 2, Pļaviņās.

Apskatāma pastāvīgā ekspozīcija „Latvijas armija Pļaviņās 20. gs.”.

Ēkai Pļaviņās, Odzienas ielā 2, ir sena vēsture – no laika, kad Stukmaņu lieltirgotājs Hugo Apeltofts tajā uzsāka aktīvu saimniecisko darbību, tādējādi veicinādams Pļaviņu pilsētas attīstību, līdz brīdim, kad Brīvības cīņu jeb Neatkarības kara laikā šeit tika izveidots Latvijas Austrumu frontes štābs. 1919. gadā tieši no Pļaviņām tika vadīta Latvijas armijas vienību darbība pret Sarkano armiju Latgalē.

1934. gadā pie šī nama tika atklāta piemiņas plāksne ar uzrakstu: “Šai namā 1919. gadā atradās Austrumu frontes štābs, un šeit ģenerālis Jānis Balodis uzņēmās Latvijas Nacionālās armijas virspavēlniecību.” Padomju vara 1940. gadā  to noņēma un iznīcināja, bet 1990. gada 16. jūnijā ar LNNK Pļaviņu nodaļas atbalstu tā tika atjaunota.

Tagad pie kādreizējā štāba ēkas atrodas piemiņas stēla, kas veltīta 15 Pļaviņu novadā dzimušajiem Lāčplēša Kara ordeņa kavalieriem, bet telpās izveidota ekspozīcija „Latvijas armija Pļaviņās 20. gs.”, kura stāsta par notikumiem Brīvības cīņu laikā, Latvijas armijas 3. Latgales divīzijas štāba darbību Pļaviņās, kā arī sniedz ieskatu Lāčplēša Kara ordeņa kavalieru dzīves stāstos.

Netālu no ekspozīcijas ēkas atrodas Latgales divīzijas štāba ēka, kuru 1913. gadā, kā Stukmaņu liķiera fabiku būvēja grāfs Teodors Medems. 1919.gadā to pārņēma P. Stučkas režīms, kur tas bija izveidojis arī cietumu. Pēc boļševiku padzīšanas, 1925.gadā ēku pārņēma Latvijas armija, kura tajā izvietoja Latgales divīzijas štābu. Šajā ēkā savu militāro karjeru izgāja 10 Latvijas armijas ģenerāļi un citi virsnieki. 1940.gadā ēku pārņēma Sarkanā armija. Pēckara gados tajā izvietojās skola, kā arī pašvaldība. Ap 1970.gadu ēku sāka izmantot ražošanas apvienība “Rīgas Apģērbs”. 

Ekspozīcijas apmeklējumu iepriekš jāpiesaka zvanot T. 28442692.

Avots: Gita Memmēna, Vidzemes tūrisma asociācija
Privātekspozīcija “Abrenes istabas”

Ekspozīcija “Abrenes istabas” atrodas Viļakas pilsētā, ēkā ar daudzveidīgu vēsturi. Pirmsākumos ēka atradās uz senā Marienhauzenas tirgus laukuma, vēlāk tajā atradās dzīvokļi, biroji, dažādi veikali, bet Otrā pasaules kara laikā tur darbojās latviešu pašaizsardzības štābs, gestapo un arī čeka. Vairākas ekspozīcijas atklāj dažādus notikumus un vēstures posmus Viļakas pilsētā un tās tuvākajā apkārtnē laikā no 1920. līdz 1960. gadam, kad Viļaka ietilpa Jaunlatgales Abrenes apriņķī. Tajās redzami priekšmeti no Stompaku purva partizānu mītnes, kas saistīti ar nacionālo partizānu kustību Latgalē. Apskatāmi arī dokumenti un fotogrāfijas, kas saistīti ar Neatkarības karu. Jaunākā ekspozīcija ir veltīta kādreiz slavenajai motokrosa trasei “Baltais briedis”.

Foto: Gita Memmēna, Vidzeme Turismiliit
Mälestusstele Lāčplēsi sõjaordu kavaleritele

Asub Viļakas Jeesuse Püha Südame Rooma-Katoliku kiriku kõrval.

Viļaka vallas avati Lāčplēsise sõjaordu kavaleride mälestusmärk 11. novembril 2017. Viļaka valla nimega on seotud 28 Lāčplēsise sõjaordu kavaleri saatus.
Graniidist steel loodi Läti riigi 100. aastapäevale pühendatud projekti „Mälesta Lāčplēšist“ raames. Läti Vabadussõjas langenud sõdurite auks paigaldatakse üle kogu Läti ühtse mudeli mälestussteel. Projekti algatajaks on Noortekaitse ja Infokeskus.

Pärast Vabadussõja lõppu elasid praeguse Viļaka rajooni territooriumil viis Lāčplēsise sõjaordu rüütlit, kelle nimed on graveeritud mälestussteleele:
– Jānis Kuļšs oli Šķilbēni kihelkonna Apsīši noortalunik,
– Aleksejs Ľubimovs (Lavrentjevs) elas Šķilbēni kihelkonnas Fortepjanova talus, hiljem Viļakases,
– Teodors Mende majandas talle määratud talu ja oli metsnik Katleši külas Žīguri kihelkonnas,
– Eduards Tenisons elas Vecumu jaamas, hiljem Čabatrova külas ja töötas Viļaka postkontoris,
– Jānis Burmeistars elas pärast 1928. aastat mõnda aega Šķilbēni kihelkonnas.

Viļaka rajooni vennaste kalmistul on maetud 45 sõdurit, kes andsid oma elu 1920. aastal Lätit bolševike eest kaitstes. 9. jaanuaril algasid Põhja-Latgales rünnakud ja vaatamata tolleaegsetele rasketele ilmastikutingimustele vabastati Viļaka samal päeval.
Viļaka piirkonnas Latgale vabastamise lahingutes võitlesid Eesti sõdurid õlg õla kõrval Läti armee sõdurite ja partisanidega Punaarmee vastu. Paljud neist andsid oma elu vaba Läti eest.

Steele avamine ja pühitsemine Lāčplēsise päeval 2017. Allikas: Viļaka valla veebisait
Alūksne muuseum

Alūksne muuseum asub 19. sajandi lõpus uusgooti stiilis ehitatud Alūksne Uues Lossis, mis on riiklik arhitektuurimälestis. Muuseumis on välja pandud näitused „Totalitaarse režiimi ohvrite mälestustuba”, mis jutustab Alūksne valla elanike saatusest Siberis ja Kaug-Idas, ja „Ajastute pidusöök“, mis tutvustab Alūksne ajalugu eelajaloost tänapäevani. Eraldi väljapanek on pühendatud 7. Sigulda jalaväepolgu panusele sõjas, kultuuris ja ühiskonnaelus. 7. Sigulda jalaväepolku hakati moodustama 20. juunil 1919 Naukšēni mõisas. Esialgu moodustati Põhja-Läti Brigaadi reservpataljoni põhjal lahingurühm, kuhu kuulus 22 ohvitseri ja 1580 sõdurit; seda kutsuti Dankersi diviisiks. See kuulus 3. Jelgava polgu 2. pataljoni koosseisu, aga pärast 23. augustit, mil täiendati roodude arvu, 7. Sigulda jalaväepolgu koosseisu. Polk võitles Bermondti vastu ning viidi 5. jaanuaril 1920 üle Latgale rindele enamlaste vastu võitlema. Pärast rahulepingu sõlmimist Nõukogude Venemaaga valvas polk Läti idapiiri. Läti Vabadussõjas kaotas elu üle 200 polgu sõduri, 85 sõdurile anti Karutapja orden. 1921. aastal paigutati 7. Sigulda jalaväepolk Alūksnesse. Polgu staap seati sisse Alūksne Uues Lossis. Pärast Teist maailmasõda võtsid lossi üle Nõukogude julgeolekuasutused. Alates 1950. aastate lõpust on seal tegutsenud kultuuriasutused: täitevkomitee kultuuri- ja kinematograafiaosakond, pioneerimaja, raamatukogu, kino ja muuseum.

Alūksne uus loss, kus asuvad Alūksne muuseum ja Loodusloomuuseum. Allikas: Alūksne turismiinfokeskus
Mälestusmärk Sigulda 7. jalaväerügemendi sõduritele

Asub Alūksne järve kaldal Pskevase tänava (Kolbergi tänava) ääres.

22. juunil 1923 avas Läti president Jānis Čakste mälestussamba 7. Sigulda jalaväerügemendi langenud sõduritele. Monumendi kujundas kunstnik Jūlijs Miesnieks.

Samuti parandasid ja hooldasid rügemendi sõdurid monumendi ümbrust. Sõdurid kogunesid monumendi juurde rügemendi aastapäeva tähistamise eelõhtul, kui nad süütasid püha tule, samuti rügemendi aastapäeva päeval pärast paraadi ja eestpalvet Garnisoni kalmistul.

Aastatel 1940/1941 eemaldasid ja hävitasid bolševikud mälestustahvli, kuid monument ise lammutati 1953. aastal ja selle kivid ehitati kasarmuhoone nurgavundamentidesse.
Ärkamisaja alguses koristati 1989. aasta sügisel hävinud monumendi ümbrus, mis asus sel ajal veel NSV Liidu okupatsioonivägede territooriumil. 11. novembril avati monumendi endises asukohas ajutine graniidist mälestusmärk, millele oli graveeritud tekst: "7. Sigulda jalaväerügemendi monument taastatakse selles asukohas 11. novembril 1989."

Tänu Alūksne vendade kalmistukomitee juhi U. Veldre algatusele alustati monumendi restaureerimistöid ja restaureeritud monument avati 16. oktoobril 2009.
Erinevalt algsest monumendist loodi obeliskile rügemendi rinnaplaadi asemel rist. Mõlemad monumendi reljeefid sepistas skulptor Ainārs Zelčs. Restaureeritud monumendi jaoks kasutati nii osi 22 originaalsest obeliskiplokist, mis leiti Rahvuslike Relvajõudude Jalaväekooli territooriumilt, kui ka äsjavalminud plokke.

20. juunil 2019 avati 7. Sigulda jalaväerügemendi sajanda aastapäeva ürituste raames monumendimäe jalamil rügemendi monumendi mälestuspaik ja üksuse langenud sõduritele pühendatud graniidist mälestustahvel, millele on graveeritud tekst: "Teie tugev vaim on alati meiega...". Mälestuspaik ehitati Rahvusrelvajõudude jalaväekooli personali annetatud vahenditest.

Läti Vabadussõjas langenud 7. Sigulda jalaväerügemendi sõdurite mälestusmärk. Allikas: Alūksne vald
Gulbene raudteejaam

Gulbene raudteejaam asub Gulbene linnas. Esimese maailmasõja ajal 1916–1917 ehitati Pļaviņasesse suunduv kitsarööpmeline raudteeliin ümber 1524 mm laiuseks, et see ühendada Riia-Daugavpilsi liiniga. Lisaks ehitati raudteeliin Ieriķisse ja Sita külani, luues seeläbi ühenduse Põtalovoga (Abrenega). Niiviisi sai Gulbenest raudtee sõlmpunkt. Praegune jaamahoone (arhitekt Pēteris Feders) ehitati 1926. aastal. Vabadussõja ajal 31. mail 1919, kui Gulbene vabastati enamlaste käest, sai 1. (4.) Valmiera jalaväepolk siit märkimisväärse hulga sõjatrofeesid. 14. juunil 1941 küüditati Gulbene raudteejaamast nii tsiviilisikuid kui ka Litene suvelaagris arreteeritud Läti armee ohvitsere. 1944. aasta kevadel pommitati raudteejaama, kuna see oli oluline sõlmpunkt, kuid pärast sõda taastati see algsel kujul. 2018. aastal avati interaktiivne hariduskeskus „Raudtee ja aur”. Gulbene jaama kõrval asub ettevõte SIA Gulbenes-Alūksnes bānītis, mis pakub interaktiivseid tegevusi ja ekskursioone. Külastajad pääsevad jaamahoonesse ja perroonile. Samuti asub seal mälestustahvel ja -märk represseeritutele (skulptor Indulis Ranka).

Gulbene jaam. Allikas: Gulbene turismi- ja kultuuripärandi keskus
Arendole'i mõis

Arendole mõisa on ajalooallikates esmakordselt mainitud 16. sajandil. Aja jooksul on mõisa omanikud mitu korda vahetunud. Mõis on kuulunud Grappenbruckide, Lydinghausen-Wulfide ja Plater-Zyberkide perekondadele. Mõisahoone sai oma praeguse ilme aastatel 1895–1901 toimunud ümberehituse käigus. 14. jaanuaril 1921 võõrandati mõis põllumajandusreformi seaduse alusel ja anti Kalupe vallavalitsuse käsutusse. Mõisa mõisnikumaja renoveeriti ning 1925. aastal asutati sinna algkool ja lastekodu, teenijate majas aga sõjainvaliidide kodu. Kool ja invaliidide kodu tegutsesid kuni 1975. aastani.

1995. aastal ostsid Arendole mõisa mõisnike hoone eraomanikud ja alustati selle restaureerimist. Alates 2002. aastast tegutseb mõisas ühing „Es Latgalei” (Mina olen Latgale poolt), mis hoolitseb selle säilitamise ja arendamise eest.

Mõisa külastajatel on võimalus tutvuda renoveeritud ruumidega ja Latgale suurima antiiksete esemete koguga, samuti tutvuda 20. sajandi ajalooliste sündmustega Latgales. Erinäitus on pühendatud Kalupe kihelkonna endisele politseinikule Jānis Babrisele (1904–1982), kes 14. juunil 1941 osutas vastupanu küüditamisüksusele, tulistas miilitsaagendi Slicsi ja haavas kommunistliku partei täievolilist esindajat Jozānsi.

Arendole mõis pakub ööbimisvõimalusi ja rendipinda erinevateks üritusteks.

155 Arendole
Vabadussõja võidusammas

Monument 3. Jelgava jalaväerügemendi 16. jaanuari 1920. aasta vabadusvõitlusele Latgales. Pealdisega: „3. Jelgava jalaväerügemendi lahingute toimumiskoht, võidukäik läbi Latgale. 1920.16.1. Me tõime Lätile päikese, vabaduse ja iseseisvuse.“

Monument avati 1936. aastal. 16. augustil pühitses selle sisse kindral Žanis Bachs (1885–1941), kelle eest vastutas pastor Ādams Vizulis (1891–1970). Monumendi kavandi autor oli insener Zilēvičs.

Läti Vabadussõja (1918–1920) operatsioon Latgale vabastamiseks algas 3. jaanuaril 1920. Jaanuari keskpaigaks olid Läti ja Poola armeed vabastanud Daugavpilsi ja suurema osa Lõuna-Latgalest kuni Dagda-Indra jooneni Venemaal võimu haaranud bolševike vägede käest. 9. jaanuaril alustas Läti armee pealetungi Põhja-Latgales, liikudes kiiresti Kārsava ja Pitalova jaamade suunas.

Kahe rünnakusuuna vahele jäi bolševike kontrolli all olev ala Varakļāni, Viļāni ja Rēzekne ümbruses. 20. jaanuaril alustasid Läti armee üksused Rēzekne vabastamise operatsiooni. Rēzekne vabastati 21. jaanuaril. Läti armee jõudis kogu idarinde ulatuses lätlaste asustatud alade piirile jaanuari lõpuks. Juba 1. veebruaril sõlmis Nõukogude Venemaa Lätiga vaherahu lepingu.

Latgale lahingute võiduga kindlustati Läti idapiir ja avanes võimalus Latgale Lätiga liita. Läti armee saavutas Läti lõpliku ühendamise ja iseseisvuse 1920. aastal.

Monument, mis on dateeritud 1920.16.I., on pühendatud hetkele, mil 3. Jelgava jalaväerügement asus sisse oma lähtepositsioonidele enne Rēzekne vabastamise operatsiooni.

Foto2 3 kajinieku pulks Rušenica LTA arhivs 5
Kindral J. Balodise mälestustahvel

1919. aasta juulis kolis Kurzeme diviisi staap Pļaviņasse. Peagi loodi Pļaviņasse kogu idarinde staap, mille juhtimine usaldati kolonel Jānis Balodisele. J. Balodis määrati Läti Rahvaväe ülemjuhatajaks 16. oktoobril 1919.

17. juunil 1934 avati suurte pidustuste ja paraadiga mälestustahvel. Tahvlil on kiri: "Selles majas asus 1919. aastal Idarinde peakorter ja siin võttis kindral Jānis Balodis üle Läti Rahvaväe ülemjuhatuse." Mälestustahvli avamisel osalesid kindral K. Berķis ja peaministri asetäitja M. Skujinieks, öeldes: "Avan selle tahvli õnnistuseks meie rahvale ja annan selle avalikkusele hoiule ja kaitseks." Enne seda pidas Pļaviņa linnapea P. Lacītis lühikese kõne. Tahvli pühitses sisse Koknese ja Pļaviņa koguduste pastor Rozenbergs, rääkides kaunite ja südamlike sõnadega kodanike kohustusest riigi ees. Pühakiri ütleb: kui Jumal on meiega, kes saab olla meie vastu. – Uue Läti hällil oli palju vaenlasi, aga Jumal oli meiega, Jumal oli Läti õiglase asjaga ja tõstis selle päikese kätte. Nüüd, kui Läti on taastatud, vajab see uut vaimu. Me ei pea küsima – mida Läti meile annab, vaid – mida mina saan anda sulle, meie isade kallis maa? Sellele mälestustahvlile oleme kirjutanud mehe nime, kes Jumala abiga korda saatis suuri asju. Olgu meil kõigil ühine eesmärk: Jumalaga uue Läti eest!

Sel ajal kirjutas ajaleht "Latvijas Kareivis" (19.07.1934. nr 133) suursündmusest:

"Ilus, päikeseline pühapäevahommik täidab väikelinna. Kõigil majadel lehvivad riigilipud, kõikjal on tunda pidulikku tunnet. Isegi Daugava sahin võimsatel kaljukallastel, otsekui pidulik muusika, liitub piduliku meeleoluga. Pļaviņas tähistab suurt püha – oma vabastamise 15. aastapäeva ning avaldab austust meie armee ülemjuhatajale ja praegusele sõjaministrile kindral J. Balodile, avades mälestustahvli maja juures, kus elas meie armee suur juht ja tema peakorter."

 

Plāksne
Läti Vabadussõjas langenute mälestusmärk Bozovas, Ludza oblastis

Kārsavas Ludza vallas Bozova kalmistu Vendade hauaosas on püstitatud arhitekt P. Pavlovsi projekteeritud betoonmonument Läti Vabadussõjas langenute mälestuseks. Monumendi külge on kinnitatud mustast graniidist mälestustahvel kirjaga: "Läti Vabastusvõitluses novembrist 1918 kuni 11. augustini 1920 langenute mälestuseks. Panin pea siilile, Isa maa kaitsmiseks, Parem oli pea võtta, Kui isamaa. 1928."

Monument avati 9. septembril 1928 ja see maksis 700 latti. Kalmistu ümber ehitati kapten Ž. Birznieksi projekti järgi 75 cm kõrgune tara ja värav ning paigaldati monumendile sissepääs terrassiga.

Kalmistule maetud: Zaņķe Alma, Vidz. jaotus; Zamurs Jānis, Vidz. jaotus; Kurmis Jānis 5. C. k. rügement; Klētnieks Pēteris, 5. C. k. rügement; Apinis Augusts, 6. R. k. polk, Drāvers Osips, 5. C. k. rügement; Dzenis Jānis Kārļa d. 6. R. k. rügement; Stekergatefs Atis, Vidz. divisjon ja kuus tundmatut.

Mälestusi Latgale vabastamisest Lāčplēsi sõjaordu kavaleride seltsi väljaandest "Lāčplēsis", 1934

Vabadussõja ajal oli Ludza maakond üks viimaseid piirkondi riigis, mis vabastati – 1920. aasta alguses.
Niipea kui Bermont-Goltzi väed Kuramaal purustati, alustas kindral J. Baložsi juhtimisel ülemjuhatus vägede viimist Latgalesse, et seda Punaarmeest puhastada. Uus-Latgale'is - Rēzekne, Daugavpilsi ja Ludza piirkonnas - olid Punaarmeel märkimisväärsed jõud, rikas suurtükiväe, kuulipildujate, soomusrongide ja muu tehnilise varustuse poolest.
Meie vägedest, mis olid endiselt väga halvasti varustatud riietuse ja väga erinevate ning kulunud relvadega, võtsid Ludza maakonna vabastamisest osa järgmised üksused: 1. Liepāja, 2. ventspilsi, 3. Jelgava, 4. Valmiera, 9. Rēzekne, Latgale partisanirügement ja Landeswehr, samuti vastavad suurtükiväe- ja muud üksused. Šķaune rajooni puhastasid bolševikest Poola armee üksused.
Meie vägede raskusi iseloomustab asjaolu, et 26 kraadi Celsiuse juures olid sõdurid riietatud õhukeste mantlite, suvemütside ja ilma soojade kingadeta.

Erinevad memuaarid Vabadusvõitluse käigust:


Esimesena vabastati Nautrēni vald. Siin tegutses 1. Liepāja jalaväerügemendi 11. pataljon kapten Ērglise juhtimisel. 8. I. piiksi 14. päeval okupeeris 5. kompanii Laigali, misjärel oli pataljon teistes piirkondades tekkinud raskuste tõttu sunnitud mõneks päevaks jääma.

11. I. 6. kompanii jõudis Pilniki-Mikitāni-Rekļevka liinile ja 5. kompanii Karānī-Meikali liinile. (Ülevaade on antud põhjast lõunasse.)

3. I. kell 19 oli pataljon juba rindejoonele jõudnud:
Lazdova–Dekteri–Desetniki Maigļi–Rogovka (mille hõivas 8. kompanii). Drikaški–Stropici–Dranki; 5. kompanii Zaļmuiža lähedal sai trofeed: 10 hobust. Öösel üritas vaenlane soomusrongide toel Grivdinisest 5. kompaniid vasturünnata, kuid edutult.

14. I. kell 13 on meie üksused juba asunud liinile: Grivdinieši–Strodi–Meikulāni–Blisēni.
Kokorevast tulev Latgale partisanide rügemendi L-pataljon (mille tegevuse kohta on vähe teavet) okupeeris Kārsava ja selle ümbritsevad asulad.

Kārsava lahing oli äge ja kestis mitu päeva. Vaenlane ei suutnud leppida Rēzekne rajooni tagasitoomisega Pliskavaga liiklusest, mis juhtus Kārsava jaama vallutamisega. Seetõttu koondati Kārsava ümber suured punaväed: nelja erineva rügemendi osad, soomusrong ja teised.

Võitluses osalenud reservleitnant Tālivaldis Lepše, kes oli Latgale partisanide rügemendi 1. kompanii ülem, jutustab sündmustest järgmiselt:

Kārsava jaama vallutamiseks, kus meid soosivate kohalike elanike sõnul asus jaama komandandi käsutuses bolševike raudteepataljon mitme soomusautoga, samuti umbes üks bolševike kompanii ja raudteelaste brigaad, jagasin oma väed kaheks lahingugrupiks. Esimene grupp, mis koosnes poolkompaniist ja luuremeeskonnast (180 laskurit, 2 raskekuulipildujat ja 2 kerget miinipildujat) minu juhtimisel alustas frontaalrünnakut Kārsava jaama suunas, samal ajal kui teine poolkompanii (150 laskurit ja 2 raskekuulipildujat) leitnant Jaegeri juhtimisel liikus esimesest vasakule, tehes möödasõidumanöövri eesmärgiga peatada rongide liikumine Jaunlatgale suunas ning abistada esimest poolkompaniid tule ja külgrünnakuga.
Teel Saļņeva talust Kārsava jaama õnnestus meil suhteliselt kergesti kõik külad ja talud bolševike käest puhastada ning nad taandusid kiiruga rekvireeritud laudadega Kārsava jaama ja linna poole.
Raudteemindal, mis oli looduslik takistus laskuritele positsioonina, osutasid bolševikud tõsist vastupanu. Jaamale lähenedes oli teleskoobiga näha mitut rongikoosseisu ja üksikuid kaubavaguneid. Ühel rongil oli eesotsas suitsev vedur. Meie vägede lähenedes hakkas see rong liikuma ja suundus Jaunlatgale suunas. Varsti pärast seda oli jaama tagant kuulda sagenevat kuulipilduja- ja vintpüssituld; aeg-ajalt oli kuulda ka suurtükipaugu müristamist - seal ründas meie teine rühm lähenevaid...
bolševike rongile. Jaam oli bolševike sõdureid täis: nad kiirustasid positsioonidele asuma jaama arvukate hoonete ääres, majade akendes ja raudteetammil. Kuna jaamas oli näha veel ühte manööverdavat vedurit, mis võis viimasel hetkel rongi peale võtta, võib-olla isegi Rēzekne suunas, andsin luurerühma ülemale kahe miinipildujaga korralduse liikuda mööda raudteetammi, jõuda raudteeni ja seda miinidega kahjustada.
Kui poolkompanii oli jaamast vaid 8-900 sammu kaugusel, avasid bolševikud kuulipilduja- ja vintpüssitule, mis sundis partisane esialgu hetkeks seisma jääma. Pärast väikest ümberkorraldust jätkasime rünnakut suure jõuga ja äge lahing jätkus paar tundi. Lähenesime jaamale samm-sammult.
samm-sammult, kuni lõpuks kiire löögiga valjude lahinghüüetega bolševikud jaamast välja lõime.
Teine poolkompanii oli juba raudteeliinile jõudnud ja liikus jaama poole. Kuid lahkuvat bolševike rongi ei suutnud nad peatada; paar alla lastud telegraafiposti ei peatanud rongi.
Kārsava jaamas saime lisaks vangidele ja relvadele ka suuri trofeesid: 110 vagunit, 4 vedurit, mitu suurt tanki ja petrooleumitünni, vaguneid laskemoona, mantlite ja kingadega, mis olid eriti kasulikud halvasti riietatud partisanidele, seejärel veel 24 telegraafi- ja telefoniaparaati ja muud.

Selleks ajaks oli õhtu kätte jõudnud. Koheselt loodud side pataljoni staabiga teatas rünnakust.
Kārsava linn ei olnud edu saavutanud. Meie ratsavägi oli rünnakus kaotusi kandnud ja sunnitud taanduma.
Et Kārsavas endas olukorda välja selgitada, otsustasin öösel läbi viia intensiivistatud luure. Kārsavasse sisenedes oli kõik vaikne. Teel ja isegi linna enda lähedal ei kohanud partisanid ühtegi valveposti, kuid Malnavase tänaval kohtas neid mõlemalt poolt tänavat tihe püssitule.
Hilisõhtul Kārsava jaama tagasi pöördudes algas ootamatult tugev püssituli. Leedulased üritasid jaama rünnata, kuid ebaõnnestusid, sest partisanid tõrjusid rünnaku kiiresti.
Järgmisel hommikul kordasid bolševikud jaama rünnakut, kuid palju organiseeritumal viisil. Jaamaga külgneva metsa taga, Kaskāni küla suunas, puhkes lahing; kui partisanid alustasid vasturünnakut, löödi vaenlane kaotustega tagasi. Selles lahingus leidsime, et bolševike poolel osalesid ka Kārsava eraisikud, kellest mitmed olid juudid.
Pärast vägede ümbergrupeerimist alustasime uut rünnakut Kārsava linnale järgmiselt. Kārsavast lõunas, üle raudtee, liikus 11. kompanii, jalaväeeskadrill ründas linna rindel, samal ajal kui 1. kompanii kaks rühma koos määratud luuremeeskonnaga ründasid Kārsava jaama suunast. See poolkompanii minu juhtimisel suutis samuti bolševikud linnast välja lüüa ja sisenes sinna esimesena. Teine poolkompanii leitnant Jaegeri juhtimisel juhtis rünnakut jaamast Kaskāni suunas. Selle päeva rünnakut kroonis hea edu, sest õhtuks 1. kompanii...
hõivas Kaskāni—Malnava joone. Kaskānist põhja pool asus maanteele jõudnud 3. partisanide kompanii kapten Lāčise juhtimisel, mis oli samuti jõudnud maanteele, Kārsavast lõunas – 11. kompanii ja linnas asus pataljoni staap.

Kārsava–Malnava sektoris tegutsevatel üksustel oli ees järjekordne raskete katsumuste päev, sest suured jõud kogunud bolševikud asusid taas pealetungile. Kaskāņis, kus asus 1. kompanii üks rühm, murdis vaenlase ülekaalukas jõud läbi ja rühm oli sunnitud jaama poole taanduma. Rinde tasandamiseks oli vaja ka 1. kompanii Malnavast Kārsavasse tagasi tõmmata, kuigi selle kolm rühma pidasid vastu ja tõrjusid bolševike korduvaid rünnakuid.

Ka 11. kompanii lükati raudteele tagasi. Eelmise positsiooni taastamiseks ja strateegiliste punktide tagasivõitmiseks valmistati ette vasturünnakut. 3. kompanii ülemale Lācisele
sai käsu liikuda poole kompaniiga Michalčenkist Kaskāni poole ja sealt bolševikud välja lüüa. Samal ajal läksid kogu 1. kompanii ja 11. kompanii vasturünnakule. Pärast ägedat võitlust löödi bolševikud pimeduse saabudes teist korda Kaskānist ja Malnavast välja ning olukord taastati kogu liinil.

Kārsava ümbruse lahingute ajal leidis aset järgmine iseloomulik episood. 20. jaanuaril külastas meie armee ülemjuhataja kindral J. Balodis rinnet ehk kõige esimesi ridu, kaasas diviisiülem kindral K. Berķis, mõned tema lähimad töötajad, mõned ülemused ning Prantsusmaa, Inglismaa ja Ameerika Ühendriikide sõjaliste missioonide juhid.

Malnavasse jõudes juhatas ülemjuhataja oma kaaslased mõisapargi serva, kust avanes avar vaade Punaarmee positsioonidele, mis ümbritsesid meie kaugele ette surutud positsiooni. Meie ülemjuhataja enesekindel tegutsemine kutsus esile ägeda vaenlase tule,
ja erinevatelt pooltelt, kuna rindejoone vaatlejad sattusid risttule alla.

See rindelkäik andis meie sõduritele ja ka välismaalastele uue tõestuse meie ülemjuhataja silmapaistvatest sõduriomadustest.

20. jaanuaril okupeerisid 1. Liepāja jalaväerügemendi üksused Rēzekne–Rītupe raudtee lähedal asuva Rogokalnsi.

Latgale partisanide rügemendi 1. pataljon, mis liikus pärast Lemeševa, Rudneva ja Zastenskije vallutamist taas edasi, positsioneerus liinile Buznikova–Zelcheva–Banderi–Kabilova, misjärel asendati selle 4. Valmiera rügemendi üksustega.

21. I. kolonn 8. 4. Valmiera kp I. pataljon kapten Spulģis-Spulģise juhtimisel, saabudes Jaunlatgale'ist Kārsava jaama, alustas vagunitelt mahalaadimist. Piip. 12. pataljon (soomusrongi saatel) alustas rünnakut mööda raudteed edela-lääne suunas ja piiip. 15. vallutas lahinguga Apanasi ja Dzirkalavu, kuid piip. 16.30 — Mičuri. Siia jõudes kohtasin i. Liepāja kp-d, Valmiera pataljon pööras teel Livzinieki poole Martužani poole.
vaatamata lahingule punastega. Seejärel pataljon jagunes: 1. kompanii läks Kabilovasse, kuid selgus, et Latgale partisanide rügement oli selle juba vallutanud. Ülejäänud kompaniid liikusid Stiglavi suunas ja kell 21.00 okupeerisid linna koos 1. Liepāja kp 5. kompaniiga. Edasitungi jätkates lõi pataljon vaenlase Skrituli ja Pudanova taludest välja. Õhtul paigutati pataljoni üksused: 4. kompanii Pudanova ja Kapacheva taludesse, 2. kompanii Slobodkisse ja Skrituli (Skritivki) poolmõisasse ning 3. kompanii pataljoni reservi Stiglavi.

4. kompanii sai hilisõhtul teada, et ka vaenlane oli Michalovast lahkunud, mistõttu liikus kompanii sinna 24. kuupäeval, täna jõudsid piirkonda osad 1. Liepāja jalaväerügemendist: 5. kompanii järgnes Stiglavile, 6. kompanii Stiglavi külale ja 7. kompanii – Ūdreniekile Ječupesse, kapten Vaivodase juhtimisel pidasid 10., 11. ja 12. kompanii (3. pataljon) vastu punaste rünnakule Śesterile.

Pärast seda, kui 21. jaanuaril vallutati ka Rēzekne, lähenesid Ludza maakonna piiridele 2. ventspilsi rügemendi (rügemendi kapten Ezeriņš) L-pataljon kapten Audze juhtimisel ja 111. pataljon kapten Grosvaldsi juhtimisel. 22. jaanuaril jõudsid nad peaaegu Ludza maakonna piirini: Cirmase järveni.
lääneservas, kuid tugeva pakase (25 kraadi Reamurist) tõttu olid nad sunnitud passiivseks jääma kuni 26. jaanuarini.

Samal ajal taandusid Lenaidniekid Zilupe suunas. Saksa valvurid tegutsesid ka Ludzast lõunas.

22. I. 4. Valmiera jalaväerügement piiksub. 8 alustas uut rünnakut. 11. pataljoni 5. kompanii (kpt. Kažociņš) lahkus Zelčevast ja ei kohanud vaenlast, läbis Kalnasala ja Zabarovje. Kostigovka lähedal kohtas kompanii tervet vaenlase pataljoni 4 raskekuulipildujaga, mis pärast lahingut üle praeguse riigipiiri aeti ja piiksub. 17. kompanii okupeeris teisel pool piiri asuva Poroškise. Vaenlane taandus, jättes langenud maha.

Ka 6. kompanii lahkus Zelčevost mööda Goliševa maanteed. Pokuli lähedal puhkes kokkupõrge, kuid see oli läbi. Kell 12.15 vallutasid nad Pokuli, misjärel (8. kompanii taga) vallutasid nad vastupanuta Goliševa ja ületasid Lža (Ludza) jõe – praeguse riigipiiri.

8. kompanii, läbides Banderi, kohtas Baranovka ja Antonovka lähedal Punaarmee vastupanu, mis murti. Goliševa lähedal puhkes ka väike tulevahetus, kuid vaenlane taandus igalt poolt. 1. kompanii liikus edasi Trupi ja ka Antonovka suunas. Kui see jõudis 8. kompanii selja taha Baranovkasse, selgus, et viimane oli punaste poolt taas vallutatud. Pärast lühikest lahingut taandus vaenlane.
4. kompanii jõudis õhtul Lielbati–Mazbati–Dektereva liinile.
1. Liepāja kopp alustas samuti liikumist piiks. 8. Leitnant Bergmanise juhtimisel jõudsid 5. ja 6. kompanii Stiglavist Pirogova kaudu Mērdzenisse (kihelkond). Leitnant Sērdiķise juhtimisel liikusid 7. ja 9. kompanii mööda Ūdrenieki ja Pušmucova teed Staupinka suunas. Kapten Helmanise juhtimisel liikusid 8. ja jalgratturid läbi Yakulinska–Pušmucova Šmati suunas. Eskadron on juba piiks. 7. kompanii, liikudes läbi Stiglavi–Mērdzeni–Staupinkai–Lāči, jõudis Lielmediševasse, kus nad võtsid teed, et punaste taandumiselt tagasi pöörata.
23. I. 1. Liepāja kp piirkonnas ründas vaenlane ägedalt Šmatit ja võttis nad ajutiselt meilt ära. Pärast Smati vallutamist jõudis kapten Ērgļise juhitud 2. pataljon liinidele: Rūzari–Ceri–Kausinieki–Lāči–Smati–lvdri, kuid kapten Grīnbergsi juhitud 1. pataljon hõivas liinid: Ciganovka, Kaziniki, Aizpuri, Rekova, Ūdeņi. Vaenlane kandis olulisi kaotusi.

Zugehörige Geschichten

Põhja-Latgale vabastamine bolševike käest

1. detsembril 1918 tungisid Läti territooriumile punaste laskurüksuste baasil loodud Punaarmee üksused. Oma kodude, perekondade, kodukoha kaitsmiseks ja terrori eest põgenemiseks haarasid Balvi piirkonna mehed relvad ja läksid metsadesse, alustati esimeste „roheliste“ rühmade moodustamist. 1919. aasta kevadel, kui kuulutati välja mobilisatsioon, pidasid paljud Balvi piirkonna mehed Nõukogude Läti armees võitlemist vastuvõetamatuks ja liitusid „roheliste“ rühmadega. Moodustati Balvi, Silakrogsi, Rugāji, Teteru-Dūrupe ja Liepna rühmad. „Roheliste“ rühmade tegevus Balvi piirkonnas aktiviseerus 1919. aasta märtsis.

Läti armee kindrali, kahekordse Lāčplēsise sõjaordu kavaleri Pēteris Radziņši mälestuseks

Kindral Pēteris Radziņš sündis Lugaži kihelkonnas Valka rajoonis lihtsa taluniku peres, kus ta õppis põllutööd tegema. Ta oli väga tark noormees, pärast kooli lõpetamist otsustas ta sõja kasuks ja alustas nii oma sõjaväekarjääri, päästes Läti Bermonti vägede käest. P. Radziņš oli üks Läti armee silmapaistvamaid ohvitsere ning teda autasustati arvukate Läti ja välismaiste ordenite ja mälestusmärkidega.

Läti armee 1. Liepāja jalaväerügemendi 8. kompanii ülema luureretk, 5. september 1919

Komandör Hugo Helmanise luuremissioon 5. septembril 1919. Pikka aega ei teatud midagi vastas seisva vaenlase positsioonide, jõudude ja kavatsuste kohta. Sellise vajaliku teabe kogumiseks oli vaja vange võtta.

Komandör Hugo Helmanise luuremissioon 11. oktoobril 1919

Läti armee 1. Liepāja jalaväerügemendi 8. kompanii ülema Hugo Helmanise luureretk 11. oktoobril 1919

Komandör Hugo Helmanise luuremissioon 14. novembril 1919

Läti armee 1. Liepāja jalaväerügemendi 8. kompanii ülema Hugo Helmanise luureretk 14. novembril 1919

Komandör Hugo Helmanise luuremissioon 3. detsembril 1919

Läti armee 1. Liepāja jalaväerügemendi 8. kompanii ülema Hugo Helmanise luureretk 3. detsembril 1919

Ludwig Hermanni 10. jaanuari 1920. aasta vägitegu

Läti armee Latgale partisanide rügemendi ratsaväeeskadroni ülema leitnant Ludvigs Hermanise kangelastegu Kārsava jaama vallutamisel 10. jaanuaril 1920, mille eest ta sai Lāčplēsise sõjaordeni.

Jānis Zikmanis Lāčplēsise sõjaordu kangelastegu

Läti armee 8. Daugavpilsi jalaväerügemendi 6. kompanii ülema leitnant Jānis Zikanise kangelastegu Viļaka (Marienhauseni) ümbruses 9. jaanuaril 1920, mille eest ta sai Lāčplēsise sõjaordeni.

Jēkabs Selionovs Lāčplēsise sõjaordu kangelastegu

Läti armee 8. Daugavpilsi jalaväerügemendi jalgratturite kompanii ülema leitnant Jēkabs Selionovi kangelastegu Viļaka (Marienhauseni) ümbruses 10. jaanuaril 1920, mille eest ta sai Lāčplēsise sõjaordeni.

3. soomusrongide lahing 20. jaanuaril 1920 Bekši jaama lähedal

Läti armee 3. soomusrongi lahing Bekši jaama lähedal 20. jaanuaril 1920 Rēzekne vabastusoperatsiooni käigus.

Läti Rahvuskaardi löögipataljoni lahing Pokumina mõisa lähedal 21. jaanuaril 1920

Läti armee Läti Rahvuskaardi löögipataljoni lahing 21. jaanuaril 1920 Pokuminas mõisa lähedal, kui Rēzekne vabastamise käigus sai see üksus ülesandeks läbi lõigata Rēzekne–Ludza raudtee, et piirata sisse Nõukogude Venemaa poole taanduvad Punaarmee üksused.