Suur piiriülene ringreis - Läti ja Eesti 100-aastase iseseisvuse sõjaajalooline pärand

Jõululahingu mälestuspark ja -muuseum asub Jelgava piirkonnas Valgunde vallas Mangaļi talukohas. Muuseum on Läti Sõjamuuseumi filiaal, see avati 2005. aastal ja see asub piirkonnas, kus toimus Jõululahing. Lahingupaikades on ikka veel säilinud ainulaadsed Esimese maailmasõja aegsed kaitserajatised. Muuseumis eksponeeritakse lahinguväljalt leitud esemeid. Vabaõhuekspositsioon tutvustab rekonstrueeritud kaitserajatisi. Muuseumi ümbruses asuvad turismimarsruudid ja õpperajad. Esimese maailmasõja aegsete kaitserajatiste vabaõhuekspositsioon ja siseväljapanekud on külastajatele avatud iga päev. Ložmetējkalnsi ümbrusest võib endiselt leida ainulaadseid tõendeid Esimese maailmasõja aegsetest kaitserajatistest. Seal asub 27 m kõrgune vaatetorn, kust avaneb panoraamvaade piirkonnale, kus toimus Jõululahing, mis on tõenäoliselt kõige tuntum ja dramaatilisem Esimese maailmasõja sündmus Lätis. Sellel on eriline koht Läti sõja- ja kultuuriajaloos. Jõululahingut seostatakse peamiselt Läti küttide rünnakuga Saksa armee üksuste vastu äärmiselt rasketes ja ebasoodsates oludes. See oli ainulaadne olukord, kus suurt lahinguoperatsiooni alustati ilma suurtükiväe toetuseta.

Asub Tukumsi piirkonnas Lestenes kiriku kõrval.

Lestene ühishaua rajamine algas 1998. aastal. See on suuruselt teine sõjaväekalmistu Lätis, kuhu on maetud üle 1300 Läti leegionäri. Alles pärast Läti Vabariigi taastamist oli võimalik ümber matta Teises maailmasõjas erinevatest kohtadest langenud Läti sõdureid.

Läti Leegion oli Saksa armee lahinguüksus, mis moodustati peamiselt ebaseaduslikult mobiliseeritud Läti elanikest. Sõdurid tajusid oma kohalolekut leegionis võitlusena Läti iseseisvuse taastamise eest, hoolimata asjaolust, et see toimus Saksa relvajõudude ridades ja Saksamaa oli Läti okupeerinud. Puudus ükski teine sõjaline jõud, mis oleks võinud Nõukogude okupatsiooni taastulekut edasi lükata. Läti leegionärid võitlesid Punaarmee vastu, mis oli likvideerinud Läti iseseisvuse, hävitanud selle armee ja toime pannud kuritegusid tsiviilelanikkonna vastu. Saksa armee ridades võitles umbes 110 000–115 000 sõdurit, kellest umbes 30 000–50 000 kaotas lahinguväljal elu.

Tänapäeval saab Lestenes külastada Vennaste hauda, mille kõrval asub Lestene kirik. See on silmapaistev barokk-sakraalkunsti näide. Iidses kiriku kõrtsis saab tutvuda Läti Leegioni ajaloole pühendatud näitusega. Vennaste haua keskse kujutise "Kodumaa - Ema - Läti" lõi skulptor Arta Dumpe. Lähedal asub Lestene mõis, mis kuulus enne Teist maailmasõda Läti armee kindralile Mārtiņš Hartmanisele.

Lestene kiriku ekskursioone saab broneerida Lestene Evangeelse Luterliku Kiriku koguduse preestri Inguna Kokina käest telefonil +371 29993743.

Muuseum asub mõne kilomeetri kaugusel Renda keskusest. Ekspositsioon tutvustab 50 aastat kestnud vastupanuliikumist Lätis: vastupanu esimesele Nõukogude okupatsioonile, Natsi-Saksamaa okupatsioonile ning nii relvastatud kui vägivallatut vastupanu teisele Nõukogude okupatsioonile. Ekspositsioon asub kahes hoones. Ühes hoones asub esimest Nõukogude okupatsiooni ja Saksa okupatsiooni tutvustav näitus. Taastatud aidahoonesse on välja pandud näitus metsavendlusest. Kahe hoone vahel asub punker autentse sisseseadega ja kaevikud, mida mööda sõdurid liikusid. Muuseumi lähedal Rendas asub harjutusväljak – kaevikud, blindaažid ja takistusrada – noorsõduritele ja teistele huvilistele. Külastused tuleb ette tellida.

Siin lähedal leidis 1946. aasta jaanuaris aset üks suurimaid metsavendade lahinguid. Āpūznieki lahingus alistas Kabile metsavendade rühm okupatsioonivõimu väed, kes olid arvulises ülekaalus. Lahingupaika on sisse seatud puhkeala ja püstitatud infostendid.

Dundaga piirkonna Pūpoli külalistemaja peremees Edgars Kārklevalks pakub juba üle 15 aasta ajaloohuvilistele külastajatele võimalust teha väljasõit Põhja-Kuramaale ja sealsetele endistele sõjaväealadele Nõukogude armee veoautodega GAZ-66 (kuni 24 inimest) ja UAZ-3151 (kuni 6 inimest), mille ta on ise renoveerinud. Külalistemaja territooriumil võib tutvuda Nõukogude sõjaväeautode ja muu tehnikaga.

Oviši tuletorn asub Kuramaa rannikul Tārgale vallas Oviši külas ja on vanim tuletorn Lätis (ehitatud 1814. aastal). Oviši tuletorn on 37 m kõrge. Tuletorni konstruktsioon on kahesilindriline: selle läbimõõt on 11,5 m ning kiviseina sees on teine torn, mille läbimõõt on 3,5 m. Selliseid kahesilindrilisi tuletorne kasutati 18.–19. sajandil Euroopas ka kaitserajatistena vaenlase rünnaku vastu. Oviši tuletornimuuseumi majakavarustuse ja navigatsiooniseadmete kollektsiooni peetakse Läti majakamuuseumite kogude seast suurimaks. Sobiva ilma korral võib Oviši tuletornist näha Irbe majakat.

Teise maailmasõja lõpus paiknes Oviši tuletorni lähedal Saksa sõjaväe pataljonistaap ja 530. mereväe suurtükidiviisi 4. patarei ühes mitme õhutõrjesuurtükiga. Võimalik, et tuletorni jalamil asus raadiolokatsiooni ja infrapunakiirguse avastamise seade Donau Gerät. Hiljem asus tuletorni lähedal Nõukogude piirivalvekordon, kuid ükski nõukogudeaegne hoone ei ole tänaseni säilinud. Tuletorni territooriumil asub endiselt Oviši jaamahoone.

46. rannakaitsepatarei taastatud tulejuhtimistorn asub Ventspilsis Saulrieta tänaval ja on külastajatele avatud vaatetornina. Torn koos selle juures asuva nelja suurtükipositsiooniga on ainus nii hästi säilinud Teise maailmasõja aegne rannakaitsepatarei Lätis. Torni välisplatvormile viib trepp ja sealt avaneb vaade merele. Torni kõrvale on paigaldatud infostend, millel asuva QR-koodi abil saab vaadata animatsiooni ajaloosündmustest. Torni juurde on rajatud uus tänav, suur parkla ja laudtee üle looduskaitseala.

See sõjaväekompleks ehitati 1939. aastal, mil NSVL hakkas Lätti rajama oma sõjaväebaase. 46. rannakaitsepatareil oli neli positsiooni suurtükkidele Б-13. Patarei osales esimest korda lahingus 24. juunil 1941, kui Ventspilsi sadamat ründasid Saksa sõjalaevad, mille patarei Läänemere kaldalt eemale tõrjus. 28. juunil 1941 lasi Nõukogude armee suurtükid õhku.

Die zum Küstenfreilichtmuseum Ventspils gehörende Schmalspurbahn, auch „Mazbānītis“ genannt, bietet Fahrten auf zwei Fahrstrecken: auf der 1,4 km langen Ringbahn und der 3 km langen Hügeltour. Die als Kleinbahn bezeichneten Züge, die auf 600 mm Schmalspurgleisen fahren, beförderten von 1916 bis 1963 Personen und Güter. Es handelt sich um ein militärhistorisches Erbe aus dem Ersten Weltkrieg, das seinerzeit eine wichtige Rolle für den kulturellen und wirtschaftlichen Aufschwung Nordkurlands spielte, indem es Wohnsiedlungen und Arbeitsplätze miteinander verband.

Der Bau von Eisenbahnen mit 600 mm Spurweite wurde im Ersten Weltkrieg forciert, als die deutsche Armee 1916 mit dem Bau einer Reihe von sog. Heeresfeldbahnen in den eroberten Gebieten im heutigen Lettland begann. Solche Kleinbahnen konnten schnell aufgebaut, aber auch schnell wieder abgebaut und an neue Frontlinien verlegt werden. Die lettischen Schmalspurbahnen waren auch während des Zweiten Weltkriegs durchgehend in Betrieb. Fast 60 Jahre lang war die Schmalspurbahn sommers wie winters das einzige zuverlässige Transportmittel für Personen sowie land- und forstwirtschaftliche Erzeugnisse vom Lande in die größeren Städte.

Der Wachturm des sowjetischen Grenzschutzes liegt an der südlichen Mole von Pāvilosta. Der ehemalige Beobachtungsturm des sowjetischen Grenzschutzes, der seit Anfang der 1990er Jahre nicht mehr genutzt wird, verfügt heute über eine Aussichtsplattform mit einem um 360 Grad drehbaren Fernrohr. Von hier aus bietet sich ein schöner Blick auf das Meer und die Schiffe. Auch lassen sich von hier aus gut Vögel beobachten. Der Turm ist nur im Sommer und nur bei Tageslicht geöffnet. Das Betreten erfolgt auf eigene Gefahr, insbesondere in Anbetracht der steilen Treppe. Der Turm und seine Umgebung sind videoüberwacht. Im Winter ist er nicht zugänglich.

Das Heimatmuseum von Pāvilosta zeigt die Ausstellung „Pāvilosta – Leben im Sperrgebiet“. Sie informiert über die Gebietsverwaltung, das grenznahe Sperrgebiet, die Fischereikolchose, Kultur und Alltagsleben in den Jahren der sowjetischen Besatzung. Darüber hinaus wurde eine an Emotionen reiche zweisprachige interaktive digitale Ausstellung sowie eine audiovisuelle Installation mit einem Film über Pāvilosta zusammengestellt. Eine neue Ausstellung läuft unter dem Namen „Goldene Sandkörner von Pāvilosta“. Die digitale Ausstellung informiert über die Geschichte und die Entstehung von Pāvilosta sowie die wichtigsten Ereignisse von 1918 bis heute. Dem militärhistorischen Erbe widmet sich der Ausstellungsteil über die lettischen Freiheitskämpfer des Unabhängigkeitskrieges und die Zeit der sowjetischen Besatzung.

Der Leuchtturm gehört zur Gemeinde Saka und liegt etwa 10 km südwestlich von Pāvilosta. Er ist über eine Wendeltreppe zu erreichen und bietet einen Rundblick auf das Meer und die umliegenden Wälder. Der heutige 37 m hohe Leuchtturm wurde 1921 errichtet, nachdem der Vorgängerbau im Ersten Weltkrieg zerstört wurde.

Der Leuchtturm von Akmenrags ragt in seiner Bedeutung über alle anderen Leuchttürme Lettlands hinaus – steht er doch an einer der gefährlichsten Stellen für die Schifffahrt an der gesamten Ostseeküste. Sein Leuchtfeuer markiert eine etwa zwei Seemeilen bzw. 3,7 km lange steinige Sandbank, die sich in nordwestlicher Richtung im Meer erstreckt. Die Wassertiefe beträgt hier nur etwas mehr als zwei Meter. Der Leuchtturm steht an seiner ursprünglichen Stelle, aber die Küstenlinie hat sich ihm bis heute immer mehr angenähert. Obwohl hier seit 1879 ein Leuchtfeuer die Schifffahrt warnt, hat Akmensrags schon mehrere Schiffsunglücke erlebt. Das meiste Aufsehen erregte im September 1923 das Aufsetzen des lettischen Dampfers „Saratow“ auf die Sandbank. 1919 während des lettischen Unabhängigkeitskrieges hatte die Provisorische Regierung Lettlands kurzzeitig Zuflucht auf eben diesem Dampfer gesucht. In Akmensrags lag früher eine Einheit der sowjetischen Grenztruppen. Gebäude aus jener Zeit sind noch heute vorhanden.   

Unweit von Liepāja in den Dünen von Šķēde befindet sich die größte Holocaust-Gedenkstätte Lettlands. Das Denkmal ist den mehr als 3000 jüdischen Einwohnern der Region Liepāja gewidmet, die während des Zweiten Weltkriegs hier ermordet wurden. Die Anlage hat die Form einer Menora, des siebenarmigen Leuchters – eines der nationalen Symbole Israels. Die Umrisse der Gedenkanlage, die aus Bruchsteinen und Granitblöcken besteht, ist aus der Vogelperspektive am besten erkennbar. Die Lichter der Menora bestehen aus Granitsäulen, in die Verse aus den Klageliedern Jeremias auf Hebräisch, Englisch, Lettisch und Russisch eingemeißelt sind.

Põhjafordid on Liepāja kindluse tuntuim ja visuaalselt kõige muljetavaldavam osa. Selle ajalooline nimetus on Kindlusepatarei nr 1 ja selle ehitas Vene tsaariarmee 19. sajandi lõpus.

Vähem kui 10 aastat pärast Liepāja kindluse ehitamist, 1908. aasta novembris, see likvideeriti, sest selle ehitamist peeti strateegiliseks veaks. Osa kahureid demonteeriti ja viidi Leedus asuvasse Kaunase kindlusesse, osa aga sulatati ümber. Kaitserajatisi detoneeriti kaks korda nende hävitamiseks. Plahvatustest on tänapäevani osaliselt säilinud suurtükipatareid ja maa-alused rajatised. Nii nagu Karosta, olid ka Põhjafordid Nõukogude okupatsiooni ajal suletud sõjaväeala. Põhjaforte külastades tuleb olla väga ettevaatlik. Nagu ka teistel Läti rannikualadel, on ka Karostas Läänemere järsk rannikuala võimalike maalihete tõttu ohtlik. Seetõttu ei ole lubatud kõndida kindluse varemete all.

Karosta on Baltimaade suurim ajalooline sõjaväeala, mis hõlmab peaaegu kolmandiku kogu Liepāja territooriumist. Karosta on ainulaadne sõjaväe- ja kindlustushoonete kompleks Läänemere kaldal, mis on eriline Läti ja kogu maailma ajaloos ja arhitektuuris. Karostas asuvad sellised militaarpärandi objektid nagu Põhjamuul ja -fordid, redaan, Karosta vangla, Karosta veetorn, Püha Nikolai õigeusu merekatedraal ja Oskars Kalpaksi sild.

1941. aasta juuniküüditamise ja 1949. aasta märtsiküüditamise mälestuseks on Skrunda raudteejaama juurde püstitatud mälestuskivi ja neljateljelisse vagunisse sisse seatud muuseum. See on esimene vagunimuuseum Lätis, kus on püsiekspositsioon: fotod, kirjad, memuaarid, dokumendid ja küüditatud inimeste valmistatud esemed. Skrunda jaam oli koht, kuhu välja saadetavad inimesed kokku koondati, ja üks kolmest piirkonnajaamast, kuhu toodi inimesi Skrunda ja Kuldīga ümbruskonnast. 1941. aastal küüditati siit Siberisse Krasnojarski kraisse hiljem taasiseseisvunud Läti Vabariigi esimeseks presidendiks saanud Guntis Ulmanise perekond.

Ekspositsioon Skrunda raadiolokatsioonijaama ja Läti Rahvarinde tegevuse kohta on välja pandud Skrunda mõisa. Skrunda raadiolokatsioonijaam, mille varjunimi oli kombinaat, oli NSVLi läänesektoris asuv rakettide hoiatussüsteem. Kohanimi Skrunda-2 tähistab NSVLi sõjaväelastele ehitatud linna Skrundast 5 km Kuldīga poole. Selles tegutses radarijaam Dņepr ja sinna rajati uus moodne jaam Darjal. Ehitus peatati ja Darjali radarijaam õhiti 4. mail 1995. Radarijaam Dņepr suleti riikidevahelise lepingu alusel 31. augustil 1998.

Oskars Kalpaksi muuseum ja mälestuspaik Airītes asub Salduse ja Skrunda vahel, A9 maantee lähedal. Näitus sisaldab ulatuslikku teavet kolonel Oskars Kalpaksi ja tema pataljoni kohta ning tutvustab Läti Rahvusarmee ajalugu ja mälestuspaika Airītes. Näitus näitab kolonel Oskars Kalpaksit kui isiksust, sõdurit ja Läti iseseisvuse eest võitlejat. Ekspositsiooni osana on saadaval ka läti, inglise ja saksa keeles heliprotokollid. Need rõhutavad 1918/1919. aasta ajalooliste sündmuste tähtsust Läti riikluse kaitsmisel. Muuseumihoone on restaureeritud.

Sissepääs on tasuta; giidiga ekskursioon - tasuline. Kompleksis on puhkeala, park, takistusrada, on võimalik võtta mitmesuguseid kursusi, samuti on olemas seminarisaal kuni 30 inimesele.

"Ohvitseride kurgan" asub vähem kui kilomeetri kaugusel Zvārde kiriku varemetest. Kurgan koosneb ümberkaudsete majade ja mõisa varemetest ja jäänustest, mis on kokku buldoositud. Kurganile on ehitatud vaatetorn. Praegune torn on kande järgi ehitatud 1981. aastal. Torni kasutati pommitamiste registreerimiseks. Harjutuspommid olid vähendatud lõhkeainesisaldusega, mistõttu nende tabamusi tuli hoolikamalt jälgida. Plahvatamata pommid neutraliseeriti kohe, kuid kõiki ei suudetud leida.

 Torni jäänused on täna siin näha - telliskiviseinad. Kuna barjäär on suhteliselt kõrgel, võib selgel päeval näha isegi Leedu naftatöötlemistehast Mažeikiai linnas.

Olaine Ajaloo- ja Kunstimuuseumi näitus tutvustab Nõukogude okupatsiooni aega Olaines. Muuseumi territooriumile on rajatud Esimese maailmasõja teemaline õpperada kaitserajatiste restaureeritud elementidega. Kohale, kus kunagi asus Esimese maailmasõja aegne Vene armee kaitseliin, on rajatud vene sõdurite punker. Külastajad saavad tutvuda osaga lasketornist. Jaunolaines Plakanciemsi ristmikul asub Esimese maailmasõja aegne raudbetoonist kindlustus. Esimese maailmasõja ajal peeti siin Vene ja Saksa armee vahel lahinguid. Luure- ja muude operatsioonidega olid seotud ka Läti kütipolgud. Soine maastik muutis selle ala raskesti kaitstavaks, aga väga oluliseks võitluspaigaks Läti sõjaajaloos. Olaine tekkis tänu heale asukohale Jelgava ja Riia vahel, kus praegu asub Jaunolaine. Lähedal asus Olaine mõis. Tänapäevane Olaine ehitati Nõukogude okupatsiooni ajal, kui seal hakati arendama tööstusettevõtlust.

Rannakaitserajatised asuvad Riias Mangaļsalas, Daugava suudmes Daugavgrīva vastas. Siin võib näha eri sõjavägede (Vene, Läti, Saksa ja Nõukogude) ehitatud kaitserajatisi. Mangaļsala kaitserajatised ehitati Riia linna kaitsmiseks vaenulike merevägede eest. Piirkond oli pikka aega strateegiliselt tähtis. Pärast Esimest maailmasõda ei olnud Läti sõjaväel veel tugevat mereväge. Merepiir oli pikk ja rannakaitse keeruline. Läti armee võttis üle Vene impeeriumi 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses ehitatud kindlustused ja laiendas kaitsesüsteemi. Daugavgrīva ja Mangaļsala suurtükivägi pidi avama tule Daugava suudmesse siseneda püüdvate vaenlaste laevade pihta. Lielupe ja Koiva (Gauja) jõgede suudmetes Jūrmalas ja Carnikavas asusid tugipunktid, mis pidid pidurdama vaenlase dessante. Rannakaitsel oli üks spetsiaalselt varustatud soomusrong, mis võimaldaks suurtükiväe toetuse ja lisavägede saatmise Saulkrasti või Jūrmala suunas. Strateegiliste paikade kindlustamise eesmärk oli tõhustada relvakasutust spetsiaalsete hoonete ja maastikueeliste abil. Rannakaitserajatised olid laiali suurel territooriumil, et sõja korral vähendada vaenlase mõju.

Endine Nõukogude sõjaväelinnak asub Ādaži piirkonnas Mežgarciemsis, maantee P1 lähedal. Nõukogude armee õhutõrjeüksuste linnaku juurde, mida kasutati sõjaväe väljaõppebaasina, on paigaldatud infostendid. Külastajad pääsevad endise sõjaväebaasi alale. Nõukogude okupatsiooni perioodil väljaantud kaartidel Mežgarciemsi sõjaväelinnakut ei olnud. Miski ei viidanud sellele, et seal asus Nõukogude armee jaoks ehitatud õhutõrjelinnak. Pärast Teist maailmasõda hakati Läti alal kiiresti ja laiaulatuslikult ehitama Nõukogude sõjaväebaase. Võõra sõjaväe baasid olid nagu riik riigis. Sõjaväeüksused asusid peaaegu igas Läti osas. Eriti privilegeeritud ühiskonnaliikmed olid pensionile jäänud NSVLi sõjaväelased ja nende perekonnad, kellel oli eelisõigus elamispinna saamiseks. Paljud tegid valiku Läti linnade kasuks, sest siinne elujärg oli parem kui mujal Nõukogude Liidus. Nõukogude armee kohalolekut Lätis iseloomustas kuritegelik käitumine, imperialistlik suhtumine ja karistamatus, mis peegeldas režiimi ükskõikset suhtumist Lätisse ja selle põliselanikesse. Hoolikalt hoitud müüt õnnelikust elust Nõukogude Lätis ja Nõukogude armeest kui vabastajast meenutas tegelikult elu püssirohutünnil.

Näitus Ādaži garnisoni ajaloost asub Kadagas Ādaži Riikliku Õppekeskuse territooriumil. Ekspositsioon tutvustab külastajatele militaartehnikat ja sõdurite igapäevaelu. Ādaži lähistel asub Baltimaade suurim polügoon ja ainulaadne väliõppeala. Polügooni ajalugu ulatub 1920. aastate lõppu, kui see rajati Riia lähedusse Lilastesse. Pärast Esimest maailmasõda ja Läti Vabadussõda moodustati sõjast laastatud maal Läti sõjavägi. Läti elanikud olid puutunud kokku sõjaga ja võõrvägede ükskõikse suhtumisega. Suhteliselt lühikese ajaga kasvas sõjavägi tugevaks ja suureks. Sõdurite igapäevaelu polügoonides ja suvelaagrites matkis sõjatingimusi ja võimaldas sõduritel parandada oma oskusi ja teadmisi. Lilaste ehk Koiva (Gauja) polügooni arengu jaoks oli tähtis 1930. aastastel välja ehitatud Riia-Saulkrasti raudteeliin, mis võimaldas vedada laskemoona ja tehnikat ning mida sai kasutada rannakaitseks. Nõukogude okupatsiooni ajal laiendati polügooni oluliselt, see sümboliseeris Nõukogude armee sõjalist ulatust. Garnison – ühel haldusala alaliselt või ajutiselt paiknevad sõjaväeosad. Polügoon – paik tehniliste vahendite katsetamiseks ja sõjaväe väljaõppeks.

Jalgrattamuuseum asub Saulkrastis Valge luite (Baltā kāpa), maantee A1 ja Pabaži raudteejaama läheduses. Muuseumikogu koosneb tehniliselt kõige põnevamatest Läti jalgrattaajaloo näidetest. See on Baltimaade suurim jalgrattakollektsioon, kuhu kuulub umbes 60 Lätis valmistatud ja kasutusel olnud jalgratast, sealhulgas sõjaväe näidisrattad. 20. sajandi alguses hakati sõjavägedes laialt kasutama jalgrattaid tänu nende kättesaadavusele ja eelistele. Moodustati spetsiaalseid ratturite üksuseid, mis suutsid kiiresti liikuda. Ratturid suutsid kergemini luureandmeid koguda, korraldada ootamatuid rünnakuid vaenlase vastu ning tegutsesid suurel maa-alal jalaväest osavamalt. Pärast Esimest maailmasõda olid ka Läti armees ratturite üksused, mis kasutasid Lätis toodetud sõjaväejalgrattaid. Ratturite üksusesse kuuluv sõdur pidi vastama rangetele nõuetele. Ta pidi olema vastupidav, hea nägemise ja kuulmisega ning tema süda ja kopsud pidid olema terved. Ta ei tohtinud kaaluda alla 80 kg ning pidi olema 165–180 cm pikk. Läti sõjaväes oli kindlaks määratud, et hea ettevalmistuse saanud rattur pidi päevas läbima 80–100 km ja kui olukord nõudis, siis ka 150 km. Talvel, kui jalgratast kasutada ei saanud, sõideti suuskadel. Rattur pidi päevas suutma suusatada 50–60 km. Paljudest sõjaväe ratturitest said professionaalsed sportlased.

Samba kavandi valmistas Amandus Adamson. Sammas avati Pärnus Alevi kalmistul 16. juulil 1922. aastal. 1929. a sängitati ausamba kõrvale ka samba autor professor A. Adamson.

Mälestussammas õhiti 15. aprillil 1945. a. Samba osad maeti samasse. „Poisi lillevanikuga” matsid kohalikud keskkoolitüdrukud 175 m eemale. Sõdurite hauad jäid õnneks puutumata.

1987. a korrastati garnisoni kalmistu. 1988 .a kaevati samba osad välja, sh. „Poiss lillevanikuga”. 24. veebruaril 1989. a avati endise mälestussamba kohal leitud samba ülemine ots koos graniittahvliga, millel oli tekst: „1918 1920 / SIIN AVATI 16. JUULIL 1922. a. MÄLESTUSSAMMAS / EESTI VABADUSSÕJAS LANGENUTELE / SKULPTOR AMANDUS ADAMSON / LÕHUTUD 1945. a. / 24.II 1989 P.M.S.” Monumendi ja kalmistu täielik taastamine toimus etappide kaupa. Mälestussammas taasavati 17. juulil 1993. a.

Mälestusmärk asub Pärnu kesklinnas Iseseisvuse väljakul.

Graniidist mälestusmärk avati 2008. aastal endise Endla teatri asukoha läheduses ning selle autorid on Kaarel Eelma, Mart Aas ja Mikk Mutso.

23. veebruaril 1918. a loeti Pärnu Endla teatri rõdult esimest korda avalikult ette iseseisvusmanifest „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“. Teises maailmasõjas sai Endla teater tugevasti kannatada ja hiljem hoone õhiti.

Mälestusmärk kujutab ajaloolise Endla teatri rõdu selle algses suuruses. Rõduehitise seinale on graveeritud manifesti tekst nii vanas kui tänapäevases kirjastiilis ning ka pimedate punktkirjas.

Isesesivusmanifest avaldati Tallinnas 24. veebruaril ning pealinnas kuulutati välja iseseisev Eesti Vabariik ja riiklik võim läks selleks valitud organite (esialgu Eestimaa Päästekomitee, siis Ajutise Valitsuse) kätte. 24. veebruari 1918. a. loetakse Eesti Vabariigi sünniks.

Eesti Muuseumraudtee asub Pärnumaal, Pärnust 17 km loodes Lavassaare asulas, kunagisel turbatööstuse alal.

Eesti Muuseumraudtee on ainuke kitsarööpmelise raudtee muuseum Eestis, mille eksponaatide hulka kuulub mh töötav auruvedur. Muuseumis on üle 80 veeremiühiku, sh viis auruvedurit ning rida tehnilisi seadmeid, millest enamus paikneb väliekspositsioonis. Muuseumi territooriumil asuvas endises turbatööstuse eramus on siseekspositsioon, kuhu kuulub üle 700 ajaloolise foto, eseme ja dokumendi Eesti kitsarööpmelistest raudteedest.

Kitsarööpmeline raudtee rajati 19. ja 20. sajandil Eestimaa ja Liivimaa kubermangus piirkondlike tööstusettevõtete majandustegevuse arendamiseks.

Hästi nähtav lõik I maailmasõja aegseid Väikese väina äärseid kaitsekraave asub Muhu saarel Kuivastu-Kuressaare maantee kõrval, tuntud turismiobjekti Eemu tuuliku vahetus läheduses.

Need kaitsekraavid on väike osa kaitsekonstruktsioonide mitmekilomeetrisest tsoonist. Kaevikud ehitati aastatel 1915-1917 kaitseks pealetungiva Saksa armee vastu ja neid kasutati nii esimeses kui ka II maailmasõjas.

Korrastatud objekt on hea näide Muhu sõjaajaloost. Siksakiline tranšee on hästi vaadeldav. Kaitsekraavid on külastajatele väga ligipääsetavad – suure maantee ääres ja parkla kõrval. Vaadet rikastavad  ajastutruud traatpiirded.

See militaarajaloo näidis  on omakorda täienduseks sealsamas seisvale tööstuspärandi objektile – Eemu tuulikule, mis elas üle I maailmasõja lahingud, kuid hävis II maailmasõjas ning taastati 1980. aastal.

Saaremaa Sõjavara Muuseum on loodud 2007.a. Muuseumi põhikogu moodustavad asutajaliikmete erakollektsioonid (ca 12 000 museaali).
Muuseum korraldab temaatilisi matku ja taaslavastuslahinguid, et tutvustada 20. sajandi sõdade ajalugu. 650m2 on külastajatele avatud 5 näitusesaali pluss väliekspositsioon (suur sõjaväe tehnika).Vabadussõja saalis on kesksel kohal soomusrongi nr.3 kuulipilduja vagun. Eksponeeritud on Vabadussõja aegsed (1918- 1920) originaalvormid, relvad ja muu isiklik varustus. Ajalooliste vormide saalis on eksponeeritud eelmise EW Kaitseväe ja Kaitseliidu originaalvormid (1925- 1940) ning II maailmasõja originaalvormid koos muu varustusega. Relvaruumis on esindatud euroopa tuli- ja külmrelvad (1450-1970). II maailmasõja isikliku varustuse ja köögivarustuse saalis saab ülevaate sõdurite tarbe-ja olmeesemetest. Tehnika saalis võib näha sidevahendeid, kahureid, miinipildujaid, mootor-ja jalgrattaid ning autosid.

Kuressaare kindlus asub linna lõunapiiril mere ääres.

Kindluses asuva Saaremaa Muuseumi alguseks loetakse 17. veebruari 1865, kui asutatid Saaremaa Uurimise Selts (Verain zur Kunde Oesels). Kuressaare kindluse territooriumile kolis muuseum 1897. aastal. Muuseumis on mitmekesine ekspositsioon Saaremaa loodusest ja ajaloost. Muuseumi suurimaks ja parimaks eksponaadiks on kindlasti Kuressaare kindlus ise, mis on suurepärane näidis fortifikatsiooni põhimõtete arengust 14.-19. sajandini. Kuressaare kindlus on üks ehedamal kujul säilinud kindlusrajatisi terves Põhja-Euroopas.

Maantee küla sõjaväelinnak asub Saaremaal mõne kilomeetri kaugusel Sõrve Militaarmuuseumist vana maantee ääres mõlemal pool teed.

Maantee küla kasarmuid hakati ehitama baaside lepingu sõlmimise järel 1940. aasta aprillis. Töid teostas kohalik firma A. ja M. Edenberg. Kompleksi kuulusid kaks kasarmut, kummaski 350 magamiskohta, söökla, leivatööstus, saun-pesumaja, klubi, velskripunkt ja jääkelder. Siia majutati rannakaitsepatarei nr 315 meeskonnad. Ehitiste alla jäid mitmed talud, mille elanikud pidid välja kolima. Sõja järel baseerusid kasarmutes ümbruskonda ehitatud rannakaitsepatareide meeskonnad.  Külma sõja ajal võeti kasarmud taas kasutusele. Seekord raketiväelaste poolt.  1960. aasta juulis asus sinna S-75 tüüpi rakettidega varustatud divisjon nr 74907. Alustati kasarmute lähedusse raketihoidla Granit ehitamist. Teises kasarmus paiknes üksik raadiolokatsioonirood. 1972. aastal paigutati hoidlasse Granit kolm tuumalõhkepeaga õhutõrjeraketti. 1991. aasta jaanuaris raketiväeosa “koondati”. Raadiolokatsiooniväeosa lahkus Maantee külast 1992. aastal. 

Nüüdseks on hooned lagunenud ja ohtlikud. Raketihoidla on kaotanud rauduksed. Kõigest hoolimata pakub antud kompleks huvi turistidele, kuid seal ringi liikudes  tuleb olla ettevaatlik.

Rannakaitsepatarei asub Saaremaal, Torgu osavallas, Sääre külas Liivi lahe rannikul. 

Säärel asus Peeter Suure merekindluse Moonsundi eelpositsioon rannapatarei nr 43, mida tunti Zereli nime all. Patarei koosnes neljast 305 mm kaliibriga suurtükist. Ehitamist alustati esimese  maailmasõja ajal 1914. aastal ja tegemist oli  nö säästuvariandiga. Suurtükid olid avatud positsioonidel kitsa laskesektoriga Irbenile. Nende juurde kuulusid palkidest liivaga ümbritsetud laskemoonahoidlad, diiselelektrijaamad ja juhtimispunkt. Puitsõrestikuga tulejuhtimistorn oli umbes kilomeetri kaugusel Sääre mõisa juures. Patarei juurde rajati 5 km pikkune kitsarööpmeline raudtee Mõntu sadamast.

Praegu on vaadeldavad betoonist suurtükialused ringikujuliste poldiringidega ja kahe positsiooni betoonist kaitseseinad ning juhtimispunkti liivaküngas. 

Papissaare lennusadam asub samanimelisel poolsaarel, kuhu viib Kihelkonna alevikust ajalooline munakivitee.

Peeter Suure merekindluse koosseisu kuulunud Papissaare vesilennukite baas rajati aastail 1912-1914. Selle koosseisus olid kaks lennukite angaari, varustuse- ja laskemoonalaod, bensiinihoidla, elektrijaam, kasarmud, söökla, leivatehas ja saun-pesumaja. 1914. aasta augustis toodi siia Liepajast üle 9 üheksa lennukit. Sakslased vallutasid baasi 12. oktoobril 1917 ja purustasid enamiku hooneid. Sõdadevahelisel perioodil tegutses siin Julius Teäri puulaevade tehas. 

24. oktoobril 1939 võtsid NSV Liidu baasiväelased Papissaare üle ja rekonstrueerisid selle taas lennusadamaks. Siin baseerunud 15. lennueskadrilli MBR-2 tüüpi vesilennukid osalesid  Soome Talvesõjas. 1941. a hilissuvel pommitasid sakslased vesilennukid rusudeks. Meeskond jättis lennubaasi maha ja pani selle taganedes põlema. Aastatel 1940–1960 oli Papissaare poolsaar suletud sõjaväeala. Hiljem kasutas hooneid kohalik kalurikolhoos. Praegu on osaliselt säilinud hooned kasutusel töökodade ja ladudena. 

Ajaloolisest lennusadamast on saanud tähtis turismisadam, kustkaudu külastaja pääseb looduslikult omapärasele Vilsandi saarele.

Undva jääb Loode-Saaremaale, Tagamõisa poolsaare põhja-kirde ossa. 1940. aasta augustis alustasid Nõukogude võimud ja töödeks värvatud kohalikud elanikud Undva sõjaväebaasi nr 32 rajamist. Pärast teist maailmasõda ehitasid Nõukogude väed sinna kaks 127 mm suurtükipatareid, millest üks hakkas paiknema Suuriku panga lähedal ja teine Undva ninal. Hiljem asendati viimane uuema rannakaitsepatareiga, millele järgnes 1960. aastatel raadiolokatsioonijaama rajamine. Siiani on hästi säilinud neli betoonist suurtükialust, betoonangaarid ja mitmetest rajatistest järele jäänud hoonestik.

Militārā pārgājienu taka atrodas Sāremā ziemeļu piekrastē, 1,5 km uz ziemeļrietumiem no Pangas ciema. Visērtāk Pangā var nokļūt caur Vehmu.

Taka vijas gar Pangas stāvkrastu, kas ir Rietumigaunijas un tās salu augstākais pamatiežu atsegums. Garais stāvkrasts un atklātā jūra padara šo apvidu īpašu un piesaista tūristus. Šeit atrodas Pangas dabas parks, kuru no ziemeļiem un ziemeļaustrumiem ieskauj Baltijas jūra, no rietumiem to apskalo Kidemas līcis (nozīmīga putnu vērošanas vieta), bet tā dienvidos un austrumos šalc meži.

Pangas krastā aktīva karadarbība nav notikusi. Šo teritoriju izmantoja aizsardzības nolūkos, jo tā bija slēgtā zona uz Padomju Savienības robežas.

Saules pulksteņa ciparnīca ir uzstādīta vietā, kur reiz atradās prožektors valsts robežas apsargāšanai.

Mūsdienās 2 km garā militārā pārgājienu taka ved gar dažādu militāro ēku drupām.

Baterijas celtniecība tika sākta 1914. gadā. Tā bija papildu baterija, tāpēc tā nebija iekļauta jūras cietokšņa sākotnējā plānā, un vairākas reizes tika mainīts ieroču veids. Galu galā tur uzstādīja četrus 120 mm “Vickers” lielgabalus. Lai aizsargātu lielgabalu pozīcijas, virs lielgabaliem tika izveidots 200 m garš un 10–20 m plats smilšu valnis, kuru pārklāja ar betonu. Hindu bija vienīgā baterija Hījumā, ko izmantoja kaujas operācijās Tagalahes desanta laikā 1917. gada 12. oktobrī. Pēc īsas savstarpējas apšaudes ar vācu karakuģiem krievu artilēristi metās bēgt, atstājot bateriju neskartu. Vācu karaspēks nosūtīja karavīru desanta vienību iekšzemē, lai tā uzspridzinātu baterijas lielgabalus. Viens no vācu karakuģiem, kas apšaudīja Hindu bateriju, bija “Bayern” — karakuģis ar lielāko tonnāžu, kāds jebkad iebraucis Igaunijas ūdeņos.

Baterijas radiosakaru staciju pārveda uz Emmasti un izmantoja kā tautas namu (to nojauca 20. gadsimta 80. gados). Vēl 1937. gadā bija saglabājušies lielgabalu stobri un citas lielākas detaļas. Mūsdienās joprojām ir apskatāma pirmā un otrā lielgabalu platforma, bet pārējās divas atrodas lauku sētā aiz žoga. Trešais lielgabalu krāteris ir piebērts ar zemi, un tur ir uzcelta jauna ēka ar skatu uz jūru, bet no ceturtā lielgabala ir palikusi tikai saplaisājusi betona platforma. No divām pretgaisa aizsardzības lielgabalu platformām ir saglabājusies viena (simts metrus pansionāta virzienā ceļa labajā pusē). Neviena ēka nav palikusi neskarta.

Строительный батальон Красной Армии прибыл в деревню Хинду в октябре 1939 года. Местному населению было приказано покинуть свои дома до наступления зимы. К следующей весне территория батареи была окружена колючей проволокой. К осени 1940 года были достроены две казармы, два жилых корпуса для офицеров, столовая, две сауны, продовольственный погреб, два резервуара для противопожарной воды и пост охраны ворот.

Экипаж батареи состоял из 5 офицеров и 125 солдат низшего ранга. Испытательные стрельбы из орудий состоялись летом 1941 года, когда появились суда, похожие на лодки, с мачтами, буксируемыми буксирами на длинных канатах. Батарея так и не была полностью достроена, некоторые укрытия и резервуар для воды не засыпаны землей. Во время высадки немцев в октябре было взорвано укрытие для боеприпасов вместе с остальными боеприпасами батареи.

Остальные три орудийных блока сохранились более или менее нетронутыми и сухими. Недавно местность была расчищена, и позиции довольно хорошо просматриваются. Командный пункт наполовину заполнен водой круглый год.

Вокруг батареи расположены пять пулеметных бункеров, каждый из которых имеет различную конструкцию. В паре сотен метров к северо-западу от позиции батареи находится небольшой открытый наблюдательный пункт. У базы также есть два пулеметных бункера. Рядом с верхним маяком Сыру находятся руины пулеметного бункера с сектором стрельбы из уложенных кирпичей.

Порт Орьяку планировалось построить в качестве базы для торпедных катеров Российского императорского флота. Строительные работы начались в 1912 году, но к началу Первой мировой войны было построено всего лишь два защитных волнореза. Они существуют и по сей день. В последние годы Эстонской республики, перед советской оккупацией,

был вырыт канал глубиной 4 метра, шириной 35 метров и длиной 2,2 километра.

Территория между Южным мысом Ристна и портом Калана в Хийумаа насыщена военными объектами. Поскольку сооружения разных эпох и воинские части беспорядочно разбросаны, можно только догадываться какую функцию несли эти объекты.

30-метровый чугунный маяк Ристна был собран в 1874 году из компонентов, произведенных во Франции. Маяк был сильно поврежден во время Первой мировой войны и был укреплен бетонной внешней конструкцией в 1921 году. Высота самого маяка составляет 29,5 метра, а его световые башни возвышаются на 37 метров над уровнем моря. Свет маяка виден с расстояния 31,5 км.

Задачей маяка было также предупреждение суден о ледовой обстановке в Балтийском море. Если морские каналы были заблокированы льдом, маяк предупреждал их мигающим красным светом.

Военный музей в Хийумаа расположен на территории бывшего пограничного кордона Тахкуна. Гордостью музея является его коллекция артиллерийских стволов береговой обороны – здесь представлены стволы орудий калибра 180 мм, 130 мм и 100 мм. На открытой площадке представлены бронетранспортеры БТР-70 и БРДМ-2, ЗИЛ-157, ГАЗ-66 и другие машины, укрытия гражданской обороны, пограничный катер, морские мины, противотанковое орудие, наблюдательная вышка пограничной охраны, радары и радиомачты. В главном здании музея на своем первоначальном месте размещен радар морского наблюдения. Также представлены боеприпасы и снаряды, каски, головные уборы и униформа, средства связи и оборудование гражданской обороны.

12-дюймовая береговая батарея времен Первой мировой войны, а также 180-мм и 130-мм береговые батареи времен Второй мировой войны расположены в окрестности Тахкуна.

Поскольку первоначальные планы до Первой мировой войны не предусматривали наличия батарей на островах, работы по строительству 12-дюймовой береговой батареи военного времени были поспешно выполнены по упрощенным чертежам. В Тахкуне было завершено лишь около десятой части запланированных бетонных работ. Четыре орудия расположены парно, расстояние между орудиями составляет 64 м.

В Эстонии были построены три 180-мм береговые батареи с башнями-близнецами, одна из них в Хийумаа. Батарея Тахкуна №316 состояла из двух 180-мм двухствольных орудий MB-2-180. Примерно в 500 м к северу от орудий был построен двухэтажный подземный центр управления с двумя входными туннелями (85 м и 38 м). На потолке центра управления расположен бронированный купол с отверстием для козырька.

130-мм береговая батарея Тахкуна была построена в 1941 году. Здания батареи Тахкуна сохранились в довольно хорошем состоянии. На складах боеприпасов рядом с орудийными блоками сохранились отдельные полки для снарядов, их также можно найти на складах боеприпасов в тылу огневых точек.

Батарея Лехтма, построенная в 1916 году, располагалась в 3 км от порта Лехтма в направлении Тахкуны с четырьмя 6-дюймовыми пушками Канэ на деревянных платформах. Огневые позиции трех орудий все еще можно идентифицировать – у одного есть полный круг затвора, а у двух других есть несколько базовых болтов. Четвертая пушка вместе со всем боезапасом батареи была взорвана в 1917 году, и от нее осталась только большая воронка.

Музей расположен на железнодорожном вокзале, построенном в начале XX века для обслуживания приморского курорта Хаапсалу.

Открытый в 1997 году музей демонстрирует полуторавековое развитие эстонских железных дорог и средств связи. Помимо списанных локомотивов, в музее также представлены вежливый начальник станции и телефон-скелет Ericsson Skeleton. Посетители приглашаются и в почтовое отделение вокзала.

На экспозиции под открытым небом представлен немецкий локомотив времен Второй мировой войны.

В усадьбе Виймси, получившей свой внешний вид в стиле историцизма во второй половине XIX века, с 2001 года работает музей, занимающийся исследованием, сохранением и экспонированием военной истории Эстонии. Его предшественниками были Эстонский музей Освободительной войны Эстонии (основан 19 января 1919 года) и музей, посвященный генералу Лайдонеру, созданный в усадьбе по решению волостной управы Виймси в 1993 году. Во время советской оккупации в усадьбе располагалось подразделение военно-морской радиоразведки: после вывода оккупационных войск здание находилось в плачевном состоянии. Музей был основан указом министра обороны Юри Луйка 26 февраля 2001 года. С тех пор музей находится в ведении Министерства обороны Эстонии. Его основная экспозиция рассказывает о войнах, которые велись как в Эстонии, так и за её пределами, в которых довелось участвовать жителям Эстонии. Часть экспозиции посвящена главнокомандующему Эстонии генералу Йохану Лайдонеру, который владел поместьем в 1923-1940 годах. В ангаре военной техники рядом с главным зданием выставлены различные артиллерийские орудия и транспортные средства.

Летная гавань расположена на берегу Балтийского моря, в таллиннском районе Каламая.

Она была введена в эксплуатацию во время Первой мировой войны российским императором Николаем II как часть Военно-морской крепости имени Петра Великого. В музее, расположенном в историческом ангаре для гидросамолетов, представлено около 200 оригинальных экспонатов: подводная лодка "Лембит", 100-летний ледокол "Суур Тылль", поплавковый самолет "Шорт 184", старейшие останки морского судна в Эстонии, мины, пушки и многое другое. Временные выставки дополняют основную экспозицию. Ангары для гидросамолетов уникальны по своей архитектуре: их куполообразная крыша была одной из первых тонкостенных железобетонных купольных оболочек в мире.

Музейные программы и материалы музея для индивидуальных посещений подаются в игровой форме, они расширяют кругозор как для взрослых, так и для детей.

Viru viesnīca Tallinā ir celta 1972. gadā. Arī ārzemniekiem paredzētajai viesnīcai bija jāpakļaujas valsts drošības iestāžu (piemēram, VDK) prasībām.

Muzejā var iepazīt ko vairāk nekā tikai vienas viesnīcas un VDK vēsturi. Šī ir kā dārgumu lāde ar stāstiem par divām dažādām pasaulēm: vienu, kura galvenokārt pastāvēja “uz papīra” un vēstīja par laimīgajiem padomju ļaudīm, kuri dzīvoja draudzībā un pārticībā un kurus vadīja gudru, visvarenu vīru grupa vietā, ko nekad neskāra nekādi negadījumi vai katastrofas, un otru — reālo pasauli, kur dzīve bija pavisam citādāka un daudz skarbāka.

Kādreizējais jūras cietoksnis atrodas Kalamajas apkaimē Tallinā.

Militāro inženieru Etjēna Luija Bulē un Kloda Nikolā Ledū projektēto Patarei cietoksni sāka celt 1829. gadā pēc Krievijas imperatora Nikolaja I rīkojuma. Kompleksu atklāja 1840. gadā, bet tas nebūt nozīmē, ka būvdarbi bija pabeigti. Cietoksnim ir veikta pārbūve: valdīja bažas par to, ka Lielbritānijas un Francijas karaspēks varētu uzbrukt no Baltijas jūras pēc Krimas kara izcelšanās 1853. gadā. Tā patiesi arī notika, taču uzbrukums nepārauga vērienīgā karadarbībā. No Patarei cietokšņa tika raidīti vien daži šāviņi. Kad karadarbībā sāka izmantot sprāgstošos lādiņus, Patarei 1858. gadā pārtrauca izmantot kā cietoksni, un to pārveidoja par kazarmām. Igaunijas brīvvalsts laikā Patarei pārveidoja par cietumu, kas darbojās līdz 2002. gadam. To kā cietumu izmantoja arī Vācijas un Padomju okupācijas laikā. Šo abu režīmu pastrādāto noziegumu dēļ bijušais cietoksnis tautā ir iemantojis drūmu slavu. Arhitektoniski vērienīgajā celtnē, kuras platība aptver četrus hektārus, šobrīd ir iekārtota izstāde “Komunisms ir cietums”, kas sniedz ieskatu komunisma ideoloģijā, komunistiskā režīma noziegumos un ēkas vēsturē. Šo četrus hektārus plašo, iespaidīgo arhitektūras brīnumu sāka renovēt 2020. gadā. Līdz 2026. gadam Patarei tiks iekļauts pilsētas ainavā, un tur būs komerciālās telpas, dzīvokļi un atpūtas iespējas. Ēkas austrumu spārnā tiks saglabāts autentiskais cietuma interjers un cietumnieku pastaigas boksi. Tur jau ir iekārtota gandrīz 1200 kvadrātmetru plaša izstāžu zona, kas iepazīstina ar komunisma ideoloģiju un noziegumiem, kā arī ēkas vēsturi.

Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu asub Tallinna kesklinnas.

2003. aastal avatud eramuuseum on pühendatud perioodile 1940-1991 Eesti ajaloos. Muuseumi eesmärk on rääkida Eesti lähiajaloost lugusid, mis paneksid inimesi mõtisklema vabaduse väärtuse ja hapruse üle.

Muuseumi püsinäitus ja filmid annavad ülevaate okupatsiooniajast, repressioonidest, rahvuslikust vastupanuvõitlusest ja laulvast revolutsioonist Eestis.

Püsinäitus “Vabadusel ei ole piire” koosneb viiest osast: „Ebainimlikkus”, „Eksiilis”, „Nõukogude Eesti”, „Taastamine”, „Vabadus”. Teekonnal läbi muuseumi on külastajale saatjaks eesti, vene, inglise, soome, saksa, prantsuse või hispaania keelne e-giid, mis viib kaasavale ja mõtisklevale rännakule lähimineviku radadel. Muuseumis on ka tegevused lastele, mis pakuvad meeldejäävat ja põnevat kogemust tervele perele.

Hara sadam asub Hara külas Harjumaal.

Hara saare vastas oleval neeme kaldal asus piirivalvekordon, mis tegutses nii tsaariajal kui ka Eesti iseseisvuse perioodil enne teist maailmasõda. Kordoni võttis Eesti riigi okupeerimise käigus üle Nõukogude piirivalve ning selle vahetusse lähedusse rajati sõjaväesadam, mida praegu tuntakse ajaloolise Hara allveelaevade baasi ehk demagnetiseerimise sadamana. Veealuste tehnorajatiste abil toimus demagnetiseerimine, millega muudeti nii laevade kui ka allveelaevade korpused magnetmiinidele tuvastamatuteks.

Kogu sadamaala oli omal ajal suletud piirkond. Praegu asub sadamas turismikeskus ning väikelaevasadam. Kohapeal saab tutvuda baasi ajalooga, jalutada kail ja hoonete varemetes.

Memoriaal asub Vaivara vana kalmistu lähedal ajaloolises Sinimägede lahingupaigas Grenaderimäe läänenõlval.

Memoriaal sümboliseerib II maailmasõjas põrkunud Nõukogude ja Saksa vägede lahingut Sinimägedes.

Esimene mälestusmärk Sinimägedele paigaldati 1994. aastal, mil sinna paigutati 6,5 m kõrgune puidust rist. Memoriaal rajati aastatel 1997-2000. Umbes hektari suurusel maa alal on 12 meetri kõrgune terasest ratasrist (metallikunstnik H. Müller). Selle keskel on plahvatust sümboliseeriv kompositsioon. 2004. aastal avati memoriaali koosseisus eraldi mälestuskivi 20. Relvagrenaderide Diviisi võitlejatele. 2006. aastal avati mälestuskivid hollandi ja vallooni vabatahtlikele, kes võitlesid kõrvuti eestlastega.

Grenaderimägi käis lahingute käigus korduvalt käest kätte, kaitsjate viimaseks vastupanukoldeks oli memoriaali ristist sadakond meetrit ida pool paiknev „Põrguauk”.

Muuseum asub Sinimäe alevikus renoveeritud Vaivara mõisa aidas.

Väljapanek on pühendatud lahinguile Narva jõel ja Sinimägedes 1944. aastal. Muuseumis eksponeeritakse relvi, mundreid, sõdurite isiklikke esemeid, sõjaaegseid fotosid, vaenupoolte propagandaplakateid jms. Suurelt ekraanilt saab vaadata ajaloolisi filme ja dokumentaalkaadreid. Vaatamata raskele sõjateemale on väljapanekus mõeldud kõigile: sellel ajal kui täiskasvanud detailde uurimisele keskenduvad, on noorematel võimalik üht-teist oma käega katsuda. Muuseumi lähedal on maastikul näha Peterburi 3. eelkaitseliin esimese maailmasõja ja Saksa Idavalli varukaitseliin ehk nn Tannenbergi liin teise maailmasõja ajast.

Avinurme lahingu memoriaal asub Avinurme alevikus, kiriku ja surnuaia juures.

Avinurme lahing toimus 1944. aastal ning traagilisel kombel sõdisid seal ka eestlased eestlaste vastu: Nõukogude poolel eestlaste 27. laskurpolgu ja 921. laskurpolgu mõned pataljonid ning  Saksa poolel Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi ja Eriotstarbelise Jalaväediviisi osad. 

1964. aastal püstitati Avinurme kiriku ette mälestussammas kirjadega: "Au kangelastele, kes langesid võitluses kodumaa eest Avinurme vabastamisel. 20. IX 1944. a.".

Скульптура "Скорбящей девы", которая знаменует собой братскую могилу людей, погибших во Второй мировой войне, находится в городе Муствее на побережье Чудского озера.

В 1944 году здесь, на заброшенном старообрядческом кладбище, были похоронены красноармейцы, павшие в Муствее и окрестных лесах. По советским источникам, в братской могиле похоронены 264 советских солдата, погибших во Второй мировой войне.

8 мая 1973 года здесь была установлена созданная Эльмаром Ребане бронзовая скульптура под названием "Скорбящая дева", а также надгробный камень, отмечающий братскую могилу.

Музей расположен в городе Йыгева, у дороги Тарту - Йыгева - Аравете в Йыгеве.

Он стал логичным продолжением выставки под названием "1900 -1945", на которой были представлены экспонаты, собранные и подготовленные энтузиастами военной истории. Музей открылся в 2012 году. Здесь представлены местные археологические находки, военные и гражданские вещи, связаные с военной историей, и архивные материалы.Здесь широкий ассортимент оружия, в нем также представлена история военных конфликтов от каменного века до современной эпохи. В музее есть учебный класс для проведения образовательных программ, таких, например, как “Не трогайте бомбы, дети!” для школьников.

На почетном месте стоит точная копия бронированного автомобиля Arsenal-Crossley 1927 года, который, после долгой исследовательской работы, был построен сотрудниками музея в 2018 году к празднованию столетия Эстонской Республики.

Das Museumszimmer der Finnland-Jungs befindet sich im Dorf Äksi im Gebäude des Saadjärve-Naturzentrums.

Es wurde 2002 in Äksi auf Initiative und mit Unterstützung des Estnischen Verbandes der finnischen Kriegsveteranen, der Stadt Tartu und des finnischen Staates eröffnet.

Das Museumszimmer vermittelt einen Überblick über die Einsätze der Finnland-Jungs in Finnland und Estland während des 2. Weltkriegs. Besucher können sich neben einem Modell von Kampfhandlungen, die in den Landkreisen Jõgevamaa und Tartumaa stattgefunden haben, auch Uniformen der Finnland-Jungs sowie deren Ausrüstung, Waffen, Auszeichnungen, persönliche Gegenstände und Fotos ansehen. Auch ein Soldatenbunker kann besichtigt werden.

Das Museum befindet sich an der Kreuzung von Riia- und Pepleri-Straße in Tartu.

Es gehört zur Riege der Historischen Museen der Stadt Tartu. Das Museum befindet sich im "grauen Haus" auf dem Rigaer Berg, wo der NKWD/KGB in den 1940er und 1950er Jahren seinen Sitz hatte. Das Untergeschoss des Gebäudes, wo sich das Untersuchungsgefängnis für aus politischen Gründen Inhaftierte befand, ist für Besucher zugänglich. Einige der Zellen, die Arresträume und der Korridor wurden in ihren ursprünglichen Zustand zurückversetzt. In den anderen ehemaligen Gefängniszellen ist eine Ausstellung zu sehen, die einen Überblick über den Zweiten Weltkrieg, die Freiheitsbestrebungen im Estland der Nachkriegszeit, die Verbrechen des kommunistischen Regimes und das Leben im Untersuchungsgefängnis gibt. Die Idee für das Museum stammt von ehemaligen Mitgliedern der in Tartu ansässigen studentischen Widerstandsbewegung "Sini-Must-Valge", die bei einem Besuch ihrer eigenen damaligen Gefängniszellen feststellten, dass es nicht allzu schwierig sein würde, das einstige Aussehen des Gefängnistraktes wiederherzustellen. Das Museum wurde am 12. Oktober 2001 offiziell eröffnet.

In Raadi am nordöstlichen Rand von Tartu befindet sich ein ehemaliger Militärflugplatz.

Am 14. April 1912 absolvierte der russische Pilot Sergej Utotschkin den ersten Flug eines Motorflugzeugs in Estland in einer Maschine vom Typ Farman über den Feldern des Gutes Raadi. Im Sommer 1914 ließ Baron Liphart, der Gutsbesitzer von Raadi, sein Feld ebnen, um eine Landebahn für Flugzeuge anzulegen. Nach der Unabhängigkeit Estlands war in Raadi die 2. Flugstaffel des Fliegerregiments stationiert. In den 1950er und 1960er Jahren entwickelte sich Raadi zu einem der größten Militärflugplätze in Osteuropa, von dem aus strategische Langstreckenbomber der Roten Armee starteten. Das letzte Flugzeug soll 1996 in Raadi gelandet sein. Die Idee, den Flugplatz zu modernisieren, wurde 1999 endgültig aufgegeben. Heute wird er nicht mehr als solcher genutzt.

Das Landgut Raadi lag in unmittelbarer Nähe des Flugplatzes. Im Jahr 1922 wurde das Estnische Nationalmuseum in den Räumlichkeiten des 1919 enteigneten Gutshofs eingerichtet. In den Kämpfen im August 1944 wurde das Herrenhaus bombardiert und brannte bis auf die Grundmauern nieder. 2016 wurde das neue, futuristische Hauptgebäude des Estnischen Nationalmuseums in Raadi eröffnet. Es befindet sich am westlichen Ende einer der ehemaligen Start- und Landebahnen. Die Idee war, ein 350 Meter langes Gebäude zu schaffen, das aus dem Boden aufsteigt und dabei wie eine langsam in den Himmel aufsteigende Verlängerung der Start- und Landebahn wirkt.

Die Jalaka-Linie (nach Kristjan Jalaka, dem Vorsitzenden des Exekutivkomitees der Stadt Tartu) war ein Panzergraben, der im Sommer 1941 entlang der Rigaer Chaussee in der Nähe des Dorfes Räni, vier Kilometer von Tartu entfernt, zur Abwehr der deutschen Offensive angelegt wurde.

Ein Teil der Jalaka-Linie befindet sich im Dorf Lemmatsi an der E 264 auf dem Weg von Tartu nach Valga. Der andere Teil der Linie wurde am rechten Ufer des Flusses Emajõgi von Kärevere bis Praaga angelegt.

Einwohner von Tartu im Alter von 16 bis 55 Jahren, sowohl Männer als auch Frauen, wurden von den Sowjets als Zwangsarbeiter zur Befestigung der Jalaka-Linie eingesetzt. Später ließen die Deutschen an der Jalaka-Linie Häftlinge, die von 1941 bis 1942 im Konzentrationslager von Tartu inhaftiert waren, ermorden. Ein von Elmar Rebas und Väino Tamme während der Sowjetzeit geschaffenes Denkmal wurde zum Gedenken an die Terroropfer errichtet.

Das Denkmal befindet sich vor dem historischen Gasthaus "Kõver Kõrts" (erbaut ca. 1807-1830) in Rõngu. Das von dem Bildhauer Aleksander Eller entworfene Monument wurde am 30. September 1934 eingeweiht. Die Bronzeskulptur auf einem Granitsockel stellt die estnische Heldengestalt Kalevipoeg dar, der seine Mutter Linda, die hier den estnischen Staat symbolisiert, mit einem Schwert verteidigt. Die Statue wurde im Oktober 1940 demontiert, während der deutschen Besatzung erneut aufgestellt und am 12. Oktober 1941 wiedereingeweiht. Das Denkmal wurde im Jahr 1948 endgültig zerstört. Ein von Villu Jaanisoo in veränderter Form gestaltetes Denkmal wurde am 21. Mai 1995 eingeweiht. Die Gestaltung des heutigen Monuments unterscheidet sich von der des ursprünglichen: Linda steht oben auf dem Denkmal und unter ihr, auf der Vorderseite des Sockels, befindet sich eine Darstellung von Kalevipoeg, der sich auf ein Schwert stützt.

Paju lahing oli Eesti Vabadussõja ajal 31. jaanuaril 1919 Eesti Rahvaväe Tartu-Valga grupi ja Punaarmee Läti punaste küttide vahel Paju mõisa pärast toimunud lahing, millega otsustati sõjaliselt olulise Valga linna ja raudteesõlme langemine Eesti vägede kätte. Lahingus sai surmavalt haavata Eesti vägede rünnakut juhtinud Julius Kuperjanov.

Monumendi kavandi autor oli arhitekt Georg Saar. Mälestussamba püstitamise heaks korraldati üleriigiline korjandus. 12. juunil 1938 asetas kindral Johan Laidoner Paju monumendile nurgakivi. 1940. aastal valmis monumendi muldkeha, kuid seoses Nõukogude okupatsiooniga jäi mälestussammas avamata. Alles 30. jaanuaril 1994, Paju lahingu 75. aastapäeval, avas Eesti Vabariigi president Lennart Meri valminud mälestussamba.

Das Museum ist mit Exponaten zur estnischen Kriegsgeschichte, zur inneren Sicherheit und zur Militärgeschichte von Valga und dem umgebenden Landkreis ausgestattet. Kinder- und Jugendcamps können hier sicher abgehalten werden und dabei Aktivitäten vor Ort und Ausflüge zu einem Schlachtfeld aus dem Zweiten Weltkrieg am Fluss Väike Emajõgi organisiert werden. Vor Ort können die Teilnehmer erlernen, wie man eine Soldatensuppe kocht, Tarnfarben verwendet und sich im Wald orientiert.

Im Freigelände des Museums sind unter anderem militärische Ausrüstungen und Waffen, ein Mi-8-Hubschrauber, ein Feuerlöschfahrzeug, verschiedene Arten von Maschinengewehrständen und Seeminen ausgestellt. Die Tour kann im Unterstand der Waldbrüder zuende gehen, wo Erwachsene einen "Waldbrüdertrunk" und ein geräuchertes Speckbrot mit Zwiebeln bestellen können. An Militärgeschichte Interessierten bietet das Museum die größte Waffensammlung Estlands. Ihre Arbeit stellen im Museum auch die estnischen Streitkräfte, das Polizei- und Grenzschutzamt, der Verteidigungsbund und der Staatsschutz sowie die lettische Polizei, der dortige Grenzschutz und die Rettungskräfte vor.

Im Rahmen des Besuchsprogramms kann auch die Verteidigungslinie "Walk" in der Nähe von Valga besichtigt werden, wo an den Ufern des Flusses Väike-Emajõgi Schützengräben und Geschützstellungen in ehemaligen deutschen Stellungen wiederhergestellt wurden.

Das Hauptgebäude des Bahnhofs von Valga (Leningrader Verkehrsplanungsbüro, Architekt Viktor Tschipulin) wurde 1949 fertiggestellt. Bei dem Gebäude handelt es sich um ein langgestrecktes Gebäude mit Walmdach, das mit Risalit und Gesimsen versehen ist und dessen auffälligster architektonischer Akzent ein sieben Stockwerke hoher Turm mit quadratischem Grundriss ist. Es gilt als eines der wertvollsten und repräsentativsten Beispiele stalinistischer Architektur in Estland. Sein Wert wird durch die Tatsache erhöht, dass das Gebäude weitgehend in seiner ursprünglichen Form erhalten geblieben ist. Das Bahnhofsgebäude wurde unmittelbar nach dem Zweiten Weltkrieg an der Stelle eines aus Zarenzeiten stammenden Gebäudes errichtet, das von der sowjetischen Luftwaffe bombardiert worden war. Da in Valga auch deutsche Kriegsgefangene inhaftiert waren, ist es sehr wahrscheinlich, dass sie beim Bau des Bahnhofsgebäudes herangezogen wurden.

Valkos kraštotyros muziejus yra Valkoje, dešinėje Rygos gatvės pusėje, istoriniame Vidžemės parapijos mokyklos mokytojų seminarijos pastate. Nuo 1853 iki 1890 m. pastate veikė Vidžemės parapijos mokyklos mokytojų seminarija. Iki 1881 m. jai vadovavo Janis Cimze, mokytojas ir Latvijos chorinės kultūros pradininkas. Uždarius mokyklos mokytojų seminariją, pastatas 80 metų tenkino įvairius švietimo, kultūros ir buities poreikius. Nuo 1970 m. pastate įsikūręs Valkos kraštotyros muziejus. Nuolatinė muziejaus ekspozicija „Valka – Latvijos nepriklausomybės lopšys“ pasakoja apie socialinius ir politinius įvykius Valkoje nuo 1914 iki 1920 m., kai Latvija tapo nepriklausoma valstybe. Ekspozicija atspindi pasirengimą Latvijos valstybės įkūrimui ir Šiaurės Latvijos brigados formavimui Valkoje. Parodoje, perteikiant keturias prasmes – Kelį, Tarybą, Būstinę ir Namus, daugiausia dėmesio skiriama temoms, susijusioms su Valkos miestu, pabėgėliais, Latvijos ūkininkų sąjungos įkūrimu (1917 m.),

Latvijos laikinoji nacionalinė taryba (1917 m.), Latvijos laikinasis nacionalinis teatras (1918 m.), Laikinoji Sovietų Latvijos vyriausybė, žinoma kaip Iskolat, Šiaurės Latvijos brigada (1919 m.) ir generolas Pēteris Radziņš. Be tradicinių kolekcijų eksponavimo būdų, parodoje naudojami interaktyvūs multimedijos sprendimai.

Memorialinis ansamblis Valmieroje atidengtas 1985 m. Brolių kapinėse perlaidoti Antrojo pasaulinio karo sovietų kareiviai, žuvę Valmieros apylinkėse, ir nacių teroro aukos. Memorialinio ansamblio autoriai – skulptoriai Zigrīda Rapa ir Juris Rapa, architektai Ēvaldas Fogelis, Jānis Lejnieks, Jānis Rutkis ir Andris Vītols bei konstruktorius Ivaras Veldrums. Memorialiniam ansambliui papuošti panaudotas Allažių kaimo klintis. Pagrindinis jo atvaizdas – perskelta Valmieros miesto herbo liepa. Dvi skulptūros abiejose ansamblio pusėse simbolizuoja gyvenimo ir mirties ritmą. Figūros, atsisukusios į Gaujos upę, sudaro pusapvalę erdvę, žyminčią ribą tarp praeities ir dabarties. Pagrindinis į miestą atsuktas atvaizdas yra intensyvios arkos formos dalis. Kareivio figūra atsisuka į lankytojus, artėjančius nuo miesto pusės prie tilto, o įstrižainę sudaro kareivio ranka, laikanti savo velionį bendražygį. Laidojimo terasoje eilėmis suleisti kareiviai, kad tie, kurie kovojo petys į petį, galėtų atsigulti po ta pačia velėna. Apatinėje memorialo terasoje atskirai stovi kompozicija, pavadinta „Auksinė obelis“. Granitinė lenta skirta čia perlaidotų žydų atminimui. Kai kurie elementai, įskaitant bronzinius obuolius su autorių užšifruotu ansamblio pranešimu, kurie buvo padėti po augančia obelimi, dingo 1990-aisiais. QR kodas šalia memorialo suteikia lankytojams prieigą prie garso gido su informacija latvių, rusų, anglų, estų ir vokiečių kalbomis.

Cėsių istorijos ir meno muziejus yra įsikūręs pačiame Cėsių senamiesčio centre, Naujojoje pilyje. Muziejuje veikia nuolatinė istorijos ir interjero ekspozicija „Cėsys – Latvijos istorijos simbolis“, kurią sudaro du teminiai skyriai: ekspozicija „Raudona-balta-raudona vėliava Cėsių ir Latvijos istorijoje“ aiškina Latvijos nacionalinės vėliavos istoriją nuo XIII iki XX a., patvirtintą nacionalinį simbolį, Latvijos šaulių batalionų vėliavas ir nacionalinių spalvų naudojimo tradicijas Latvijos nepriklausomybės karo metu. Parodoje „Cėsys ir Latvijos nepriklausomybės karas“ daugiausia dėmesio skiriama Cėsių kuopos įkūrimui 1918 m. gruodžio mėn., bendroms estų ir latvių kovos pastangoms 1919 m. Cėsių mūšiuose, laikui, kai Bermonto aferos metu Cėsys trumpą laiką buvo laikinoji Latvijos sostinė, taip pat Cėsių pergalės paminklo istorijai. Pabėgimo kambaryje „Cėsių mūšių legendos“ dalyviai turi valandą rasti išeitį spręsdami galvosūkius, užmegzdami ryšius ir ieškodami paslėptų daiktų. Cėsių kuopa, vienas pirmųjų Latvijos ginkluotųjų pajėgų dalinių, buvo įkurta 1918 m. gruodžio 8 d. Cėsių pilyje vyresniojo leitenanto Artūrs Jansons. Muziejaus ekspozicijoje eksponuojama Cėsių kuopai skirta atminimo lenta, atidengta 1933 m. gruodžio 8 d. Cėsių Naujojoje pilyje, kuri tuo metu buvo 8-ojo Daugpilio pėstininkų pulko ir garnizono karininkų klubo štabas.

Įsikūręs Lygatnės valsčiuje, Cėsių savivaldybėje, sovietinis slaptasis bunkeris yra 9 metrus žemiau Lygatnės reabilitacijos centro pastato ir gretimos teritorijos. Bunkeris atviras lankytojams ir siūlo ekskursijas su gidu, maitinimą bunkerio valgykloje, sovietinio stiliaus vakarėlius ir realybės žaidimą „Objektas X“. Bunkerio paskirtis buvo sudaryti minimalias būtinas sąlygas ilgalaikiam darbui Latvijos SSR Ministrų Tarybai, LTSR Komunistų tarybos vadovybei ir LTSR valstybinio planavimo komiteto vadovybei branduolinio karo grėsmės atveju. 2000 kvadratinių metrų ploto požeminis bunkeris buvo tvirčiausias autonominis statinys su visa reikalinga ir moderniausia tuo metu įranga, taip pat vienas strategiškai svarbiausių objektų sovietmečio Latvijoje branduolinio karo atveju. Teritorijoje yra saugoma požeminė darbo vieta (slėptuvė), sanatorijos tipo miegamasis blokas 250 žmonių, apsaugos patalpos ir 24 butų gyvenamasis namas aptarnaujančiam personalui. Visa autentiška požeminė įranga ir planai yra išsaugoti iki šių dienų. Svarbiausi objektai – autonominė elektrinė su dyzeliniais generatoriais ir kuro saugykla, oro valymo įranga su deguonies atsargomis, povandeninio laivo principu veikianti vandens tiekimo ir nuotekų sistema, telekomunikacijų įrenginys, galintis užtikrinti tiesioginį ryšį su Maskvos Kremliumi ir autonominį ryšį su visomis pagrindinėmis šalies tarnybomis, unikalus žemėlapis su istoriniais kolūkių pavadinimais, autentiška valgykla su tipiškais sovietmečio patiekalais, taip pat įvairūs sovietmečio atributai ir namų apyvokos daiktai.

Muziejus yra Morėje, V319 greitkelio pakraštyje. Jis skirtas 1944 m. rudenį vykusiems Morės mūšiams tarp Raudonosios armijos ir Vokietijos armijos Latvijos legiono. Parodoje eksponuojamas mūšio lauko maketas, ginklai, apdovanojimai, karių uniformos ir karinė įranga. Morės mūšių muziejų ir memorialinį parką įkūrė buvę Latvijos legiono kariai, dalyvavę Morės mūšiuose. Memorialiniame parke yra apkasų, žeminių ir mūšio laukų. Mūšiai Morės apylinkėse buvo tik dalis didelio masto Raudonosios armijos Baltijos puolimo operacijos, kurioje dalyvavo iš viso 900 000 karių ir daug karinės technikos vienetų. Morės apylinkėse buvo įrengta dalis Vokietijos armijos įtvirtinimų sistemos, kurioje Latvijos legionieriai sutrukdė Raudonajai armijai prasiveržti į Rygą. Tai leido Vokietijos armijai išvesti savo pajėgas iš Estijos ir išvengti pralaimėjimo. Raudonosios armijos vadovybė tikėjosi, kad priešo pasipriešinimas netoli Morės bus trumpalaikis, ir atkakliai tęsė nepasiruoštus ir nekoordinuotus puolimus, patirdama didelių nuostolių. Vietos pranašumai ir Latvijos legionierių koviniai pajėgumai suvaidino svarbų vaidmenį tolesnėje karo eigoje. More yra Latvijos legionierių brolių kapinės ir Raudonosios armijos karių kapinės.

Salaspilio memorialas ir istorinė ekspozicija yra Salaspilio savivaldybėje, 1,2 km nuo Rygos–Daugpilio greitkelio A6. Salaspilio memorialas buvo atidengtas 1967 m. toje vietoje, kur Antrojo pasaulinio karo metu buvo įsikūrusi Salaspilio stovykla. Tai vieta, kuri buvo naudojama sovietinei propagandai ir yra apipinta mitais bei pusinėmis tiesomis. Tai geras nacių nusikaltimų ir komunistinės ideologijos, vykdytos kiekvienos okupacijos metu, atvaizdas. Ši represinė stovykla buvo Vokietijos pataisos sistemos dalis. Ji turėjo panašumų su koncentracijos stovyklomis, bet tai nebuvo tas pats. Ji buvo sukurta tam, kad Rygos kalėjimuose nebūtų neproporcingai daug kalinių. Ši stovykla buvo „policijos kalėjimo tęsinys“. Čia buvo kalinami įvairūs žmonės – žydai, Raudonosios armijos karo belaisviai, pravaikštos dalyviai, politiniai kaliniai, nusikaltėliai, prostitutės, Latvijos pasipriešinimo judėjimo nariai, Baltijos šalių kareiviai Vokietijos armijoje ar policijoje ir kiti. Stovykloje galėjo kalėti iki 2200 kalinių. Pagrindinė mirties priežastis (apie 2000 m.) buvo nepakankama mityba, darbo sąlygos, fizinės bausmės ir ligos.