Suur piiriülene ringreis - Läti ja Eesti 100-aastase iseseisvuse sõjaajalooline pärand

Jõululahingu mälestuspark ja -muuseum asub Jelgava piirkonnas Valgunde vallas Mangaļi talukohas. Muuseum on Läti Sõjamuuseumi filiaal, see avati 2005. aastal ja see asub piirkonnas, kus toimus Jõululahing. Lahingupaikades on ikka veel säilinud ainulaadsed Esimese maailmasõja aegsed kaitserajatised. Muuseumis eksponeeritakse lahinguväljalt leitud esemeid. Vabaõhuekspositsioon tutvustab rekonstrueeritud kaitserajatisi. Muuseumi ümbruses asuvad turismimarsruudid ja õpperajad. Esimese maailmasõja aegsete kaitserajatiste vabaõhuekspositsioon ja siseväljapanekud on külastajatele avatud iga päev. Ložmetējkalnsi ümbrusest võib endiselt leida ainulaadseid tõendeid Esimese maailmasõja aegsetest kaitserajatistest. Seal asub 27 m kõrgune vaatetorn, kust avaneb panoraamvaade piirkonnale, kus toimus Jõululahing, mis on tõenäoliselt kõige tuntum ja dramaatilisem Esimese maailmasõja sündmus Lätis. Sellel on eriline koht Läti sõja- ja kultuuriajaloos. Jõululahingut seostatakse peamiselt Läti küttide rünnakuga Saksa armee üksuste vastu äärmiselt rasketes ja ebasoodsates oludes. See oli ainulaadne olukord, kus suurt lahinguoperatsiooni alustati ilma suurtükiväe toetuseta.

Asub Tukumsi oblastis Lestenes kiriku kõrval.

Vennaskalmistu ehitamine Lestenes algas 1998. aastal. Tegemist on suuruselt teise sõdurite kalmistuga Lätis, kuhu on koos maetud üle 1300 Läti leegionäri. Alles pärast Läti Vabariigi taastamist oli võimalik matta erinevatest kohtadest II maailmasõjas langenud Läti sõdureid.

Läti Leegion oli peamiselt illegaalselt mobiliseeritud lätlastest moodustatud Saksa armee lahinguüksus. Sõdurid tajusid oma kohalolekut leegionis võitlusena Läti iseseisvuse taastamise eest, vaatamata sellele, et see toimus Saksa relvajõudude ridades ja et Saksamaa oli Läti okupeerinud. Polnud ühtegi teist sõjalist jõudu, mis oleks suutnud Nõukogude okupatsiooni naasmist edasi lükata. Läti leegionärid võitlesid Punaarmee vastu, kes oli kaotanud Läti iseseisvuse, hävitas selle armee ja sooritas kuritegusid tsiviilelanike vastu. Saksa armee ridades võitles 110 000–115 000 sõdurit, neist 30 000–50 000 lahkus lahinguväljal.

Lestenes saab täna näha Vennaskalmistut, mille kõrval asub Lestene kirik. See on barokse sakraalkunsti silmapaistev näide. Vanas kirikupubis saab tutvuda Läti Leegioni ajaloole pühendatud ekspositsiooniga. Vennaskalmistu keskse kujutise "Emamaa – ema – Läti" lõi skulptor Arta Dumpe. Lähedal asub Lestene mõis, mis enne Teist maailmasõda kuulus Läti armeekindral Mārtiņš Hartmanisele.

Ekskursioone Lestene kirikusse saab broneerida Lestene Evangeelse Luterliku Kiriku koguduse juhataja Inguna Kokina, tel +371 29993743.

Muuseum asub mõne kilomeetri kaugusel Renda keskusest. Ekspositsioon tutvustab 50 aastat kestnud vastupanuliikumist Lätis: vastupanu esimesele Nõukogude okupatsioonile, Natsi-Saksamaa okupatsioonile ning nii relvastatud kui vägivallatut vastupanu teisele Nõukogude okupatsioonile. Ekspositsioon asub kahes hoones. Ühes hoones asub esimest Nõukogude okupatsiooni ja Saksa okupatsiooni tutvustav näitus. Taastatud aidahoonesse on välja pandud näitus metsavendlusest. Kahe hoone vahel asub punker autentse sisseseadega ja kaevikud, mida mööda sõdurid liikusid. Muuseumi lähedal Rendas asub harjutusväljak – kaevikud, blindaažid ja takistusrada – noorsõduritele ja teistele huvilistele. Külastused tuleb ette tellida.

Siin lähedal leidis 1946. aasta jaanuaris aset üks suurimaid metsavendade lahinguid. Āpūznieki lahingus alistas Kabile metsavendade rühm okupatsioonivõimu väed, kes olid arvulises ülekaalus. Lahingupaika on sisse seatud puhkeala ja püstitatud infostendid.

Dundaga piirkonna Pūpoli külalistemaja peremees Edgars Kārklevalks pakub juba üle 15 aasta ajaloohuvilistele külastajatele võimalust teha väljasõit Põhja-Kuramaale ja sealsetele endistele sõjaväealadele Nõukogude armee veoautodega GAZ-66 (kuni 24 inimest) ja UAZ-3151 (kuni 6 inimest), mille ta on ise renoveerinud. Külalistemaja territooriumil võib tutvuda Nõukogude sõjaväeautode ja muu tehnikaga.

Ventspilsi Rahvusvaheline Raadioastronoomiakeskus, mida tuntakse ka Irbene raadioteleskoobi nime all, asub endises Nõukogude sõjaväelinnakus Irbenes. Kosmoseluurejaam „Zvjozdochka” (Väike Täht) oli kunagi sõjaväeüksus nr 51429. Selle salajase Objekti kogupindala oli 200 hektarit. Objekt sai avalikuks alles 1993. aastal. Algselt oli siin kolm antenni, mille abil võisid sõjaväelased kinni püüda ja pealt kuulata vaenuliku lääne telefonikõnesid.

Praegu tegutseb Irbenes raadioastronoomiakeskus, mis on maailmas suuruselt kaheksas. Selles töötab 32 m kõrgune pöörlev paraboolantenn RT-32, mis on kõige suurem seesugune antenn Põhja-Euroopas ja suuruselt kaheksas maailmas, ning veel üks 16 m kõrgune antenn RTs-16. Seade uurib kosmosesignaale. Kõige kaugemad kinnipüütud signaalid on olnud pärit Luige tähtkujust. Ekskursioon sisaldab jalutuskäiku Irbene endise sõjaväelinnaku territooriumil, tutvumist maa-aluse tunneliga ja raketikonstruktori Friedrich Zanderi mälestustoa külastamist Kristālsi-hoones.

Oviši tuletorn asub Kuramaa rannikul Tārgale vallas Oviši külas ja on vanim tuletorn Lätis (ehitatud 1814. aastal). Oviši tuletorn on 37 m kõrge. Tuletorni konstruktsioon on kahesilindriline: selle läbimõõt on 11,5 m ning kiviseina sees on teine torn, mille läbimõõt on 3,5 m. Selliseid kahesilindrilisi tuletorne kasutati 18.–19. sajandil Euroopas ka kaitserajatistena vaenlase rünnaku vastu. Oviši tuletornimuuseumi majakavarustuse ja navigatsiooniseadmete kollektsiooni peetakse Läti majakamuuseumite kogude seast suurimaks. Sobiva ilma korral võib Oviši tuletornist näha Irbe majakat.

Teise maailmasõja lõpus paiknes Oviši tuletorni lähedal Saksa sõjaväe pataljonistaap ja 530. mereväe suurtükidiviisi 4. patarei ühes mitme õhutõrjesuurtükiga. Võimalik, et tuletorni jalamil asus raadiolokatsiooni ja infrapunakiirguse avastamise seade Donau Gerät. Hiljem asus tuletorni lähedal Nõukogude piirivalvekordon, kuid ükski nõukogudeaegne hoone ei ole tänaseni säilinud. Tuletorni territooriumil asub endiselt Oviši jaamahoone.

46. rannakaitsepatarei taastatud tulejuhtimistorn asub Ventspilsis Saulrieta tänaval ja on külastajatele avatud vaatetornina. Torn koos selle juures asuva nelja suurtükipositsiooniga on ainus nii hästi säilinud Teise maailmasõja aegne rannakaitsepatarei Lätis. Torni välisplatvormile viib trepp ja sealt avaneb vaade merele. Torni kõrvale on paigaldatud infostend, millel asuva QR-koodi abil saab vaadata animatsiooni ajaloosündmustest. Torni juurde on rajatud uus tänav, suur parkla ja laudtee üle looduskaitseala.

See sõjaväekompleks ehitati 1939. aastal, mil NSVL hakkas Lätti rajama oma sõjaväebaase. 46. rannakaitsepatareil oli neli positsiooni suurtükkidele Б-13. Patarei osales esimest korda lahingus 24. juunil 1941, kui Ventspilsi sadamat ründasid Saksa sõjalaevad, mille patarei Läänemere kaldalt eemale tõrjus. 28. juunil 1941 lasi Nõukogude armee suurtükid õhku.

Ventspilsi Mereäärses Vabaõhumuuseumis saab kitsarööpmelisel raudteel sõita veduriga Mazbānītis kahel liinil: ringliini pikkus on 1,4 km ning mäeliini pikkus on 3 km. Vedur Mazbānītis vedas aastatel 1916–1963 reisijaid ja kaupa 600 mm laiusel kitsarööpmelisel raudteel. Raudtee on Esimese maailmasõja aegne pärand, mis etendas olulist rolli Põhja-Kuramaa kultuurilises ja majanduslikus arengus, sest ühendas asulaid ja lõi töökohti.

600 mm kitsarööpmelise raudteevõrgu ehitamist alustati Esimese maailmasõja ajal, kui Saksa armee hakkas 1916. aastal okupeeritud Läti territooriumil ehitama nn Sõjaväe Väliraudteid (saksa keeles Heeresfeldbahn). Nende raudteede ehitamine käis kiiresti, neid oli lihtne lammutada ja teistele rindejoontele viia. Läti kitsarööpmelist raudteevõrku kasutati pidevalt ka Teise maailmasõja ajal. Ligi 60 aastat oli kitsarööpmelisel raudteel sõitev rong ainus kindel veok reisijate, põllumajandustoodete ja puidu transportimiseks suurematesse linnadesse nii talvel kui suvel.

Užava tuletorn asub Užava külast 3 km kaugusel asustamata kohas, 28 m kõrgusel liivaluitel. Tuletorn on ehitatud 1879. aastal. 1910. aastal rajati 7–8 cm paksustest laudadest sulundsein, mis täideti eestpoolt kividega, sest sealne rand on lauge ning merelained olid hakanud uuristama luite jalamit. Esimese maailmasõja ajal sai Užava tuletorn kõvasti kahjustada: hävis tuletorni ülemine silindriline osa ning suurtükitules hävisid ka abihooned. Terveks jäi vaid torni kaheksanurkne vundament, mille peale ehitati 1925. aastal uus tuletorn. Uus torn sarnaneb välimuselt eelmisega. Nii kaua, kui tuletorn on selle koha peal seisnud, on tegeletud selle all oleva rannanõlva tugevdamisega. Torni kõrgus on 19 m, kõrgus merepinnast 44 m ja signaaltuli on nähtav 15 meremiili kaugusele.

Teise maailmasõja ajal 1944. aasta lõpus asus Užava tuletorni läheduses Saksa armee 113. julgestusrügemendi staap ühes mitme rannakaitsepatareiga. Otse tuletorni kõrval asus suurtükiväe eelvaatlustorn koos prožektoritega. Teise maailmasõja lõpus jäi Užava tuletorni lähedusse ainult 530. mereväe suurtükiväediviisi 7. patarei viie õhutõrjesuurtükiga.

Nõukogude piirivalvetorn asub Pāvilosta lõunapoolse muuli lähedal. Nõukogude piirivalve kunagine vaatlustorn, mida alates 1990. aastate algusest enam ei kasutatud, on nüüd muudetud vaateplatvormiks, millel asub 360 kraadi pöörlev maismaateleskoop. Sealt avanevad ilusad vaated merele ja laevadele ning seal võib vaadelda linde. Torni on lubatud ronida ainult suveperioodi valgel ajal. Kuna torni trepid on üsna järsud, peavad külastajad hindama oma võimeid, tervislikku seisundit ja võimalikke riske. Vaatetornis ja selle ümbruses on videovalve. Talvel on torn külastajatele suletud.

Pāvilosta Koduloomuuseumis võib vaadata näitust „Pāvilosta, suletud ala”, mis räägib elust Pāvilostas Nõukogude okupatsiooni aastatel: täitevvõimust, piiritsoonist, kalurikolhoosist, kultuurielust ja olmest. Lisaks püsiekspositsioonile on välja pandud interaktiivne tundeküllane diginäitus kahes keeles ning audiovisuaalne installatsioon filmiga Pāvilostast.

Lisaks on muuseumis välja pandud uus näitus „Pāvilosta kuldsed liivaterad”. Digitaalne väljapanek tutvustab ammuseid sündmusi, Pāvilosta kujunemist ja tähtsamaid arenguid alates 1918. aastast tänapäevani. Militaarpärandit puudutatakse vabadusvõitlejatest rääkivas Läti Vabadussõja sektsioonis ja Nõukogude okupatsiooni sektsioonis.

Akmeņragsi tuletorn asub Saka vallas, Pāvilostast 10 kilomeetrit edelas. Majaka tippu viib keerdtrepp ning sealt avaneb vaade merele ja ümbritsevatele metsadele. Praegune 37 meetri kõrgune tuletorn ehitati 1921. aastal. Eelmine tuletorn hävis Esimese maailmasõja ajal.

Akmeņragsi tuletorn paistab teiste Läti tuletornide seast silma, sest see asub ühes meresõidu jaoks kõige ohtlikumas kohas kogu Läänemere rannikul. Majaka tuli tähistab umbes kahe meremiili ehk 3,7 km pikkust kivist madalikku, mis loode suunas merre ulatub. Selles madalikus on meri vaid veidi üle kahe meetri sügav. Majaka asukoht on jäänud endiseks, kuid rannajoon on aastate jooksul taandunud. Kuigi navigatsioonituli on siin olnud alates 1879. aastast, on Akmeņrags olnud tunnistajaks mitmele laevahukule. Nendest tuntuim on Läti aurulaeva Saratow madalikule jooksmine 1923. aasta septembris. 1919. aastal asus Saratowil lühikest aega Läti Ajutine Valitsus. Akmeņragsis asus varem piirivalvekordon ja siin võib näha endiseid Nõukogude sõjaväehooneid.

Läti suurim holokaustiohvrite memoriaalansambel asub Liepājas Šķēde liivaluidetes. Memoriaalansambel on pühendatud rohkem kui 3000 Liepāja juudi mälestusele, kes tapeti Teise maailmasõja ajal. See on Iisraeli rahvussümboli menoraa ehk 7-harulise küünlajala kujuline. Memoriaali kontuur, mida on hästi näha linnulennult, on valmistatud lõhutud kivirahnudest ja graniitplokkidest. Menoraa tuled on valmistatud graniitsammastest, millele on raiutud heebrea, inglise, läti ja vene keeles värsid Jeremija nutulauludest.

Põhjafordid on Liepāja kindluse tuntuim ja visuaalselt kõige muljetavaldavam osa. Selle ajalooline nimetus on Kindlusepatarei nr 1 ja selle ehitas Vene tsaariarmee 19. sajandi lõpus.

Vähem kui 10 aastat pärast Liepāja kindluse ehitamist, 1908. aasta novembris, see likvideeriti, sest selle ehitamist peeti strateegiliseks veaks. Osa kahureid demonteeriti ja viidi Leedus asuvasse Kaunase kindlusesse, osa aga sulatati ümber. Kaitserajatisi detoneeriti kaks korda nende hävitamiseks. Plahvatustest on tänapäevani osaliselt säilinud suurtükipatareid ja maa-alused rajatised. Nii nagu Karosta, olid ka Põhjafordid Nõukogude okupatsiooni ajal suletud sõjaväeala. Põhjaforte külastades tuleb olla väga ettevaatlik. Nagu ka teistel Läti rannikualadel, on ka Karostas Läänemere järsk rannikuala võimalike maalihete tõttu ohtlik. Seetõttu ei ole lubatud kõndida kindluse varemete all.

Karosta on Baltimaade suurim ajalooline sõjaväeala, mis hõlmab peaaegu kolmandiku kogu Liepāja territooriumist. Karosta on ainulaadne sõjaväe- ja kindlustushoonete kompleks Läänemere kaldal, mis on eriline Läti ja kogu maailma ajaloos ja arhitektuuris. Karostas asuvad sellised militaarpärandi objektid nagu Põhjamuul ja -fordid, redaan, Karosta vangla, Karosta veetorn, Püha Nikolai õigeusu merekatedraal ja Oskars Kalpaksi sild.

1941. aasta juuniküüditamise ja 1949. aasta märtsiküüditamise mälestuseks on Skrunda raudteejaama juurde püstitatud mälestuskivi ja neljateljelisse vagunisse sisse seatud muuseum. See on esimene vagunimuuseum Lätis, kus on püsiekspositsioon: fotod, kirjad, memuaarid, dokumendid ja küüditatud inimeste valmistatud esemed. Skrunda jaam oli koht, kuhu välja saadetavad inimesed kokku koondati, ja üks kolmest piirkonnajaamast, kuhu toodi inimesi Skrunda ja Kuldīga ümbruskonnast. 1941. aastal küüditati siit Siberisse Krasnojarski kraisse hiljem taasiseseisvunud Läti Vabariigi esimeseks presidendiks saanud Guntis Ulmanise perekond.

Ekspositsioon Skrunda raadiolokatsioonijaama ja Läti Rahvarinde tegevuse kohta on välja pandud Skrunda mõisa. Skrunda raadiolokatsioonijaam, mille varjunimi oli kombinaat, oli NSVLi läänesektoris asuv rakettide hoiatussüsteem. Kohanimi Skrunda-2 tähistab NSVLi sõjaväelastele ehitatud linna Skrundast 5 km Kuldīga poole. Selles tegutses radarijaam Dņepr ja sinna rajati uus moodne jaam Darjal. Ehitus peatati ja Darjali radarijaam õhiti 4. mail 1995. Radarijaam Dņepr suleti riikidevahelise lepingu alusel 31. augustil 1998.

Oskars Kalpaksi muuseum ja mälestuspaik Airītes asub Salduse ja Skrunda vahel, A9 maantee lähedal. Näitus sisaldab ulatuslikku teavet kolonel Oskars Kalpaksi ja tema pataljoni kohta ning tutvustab Läti Rahvusarmee ajalugu ja mälestuspaika Airītes. Näitus näitab kolonel Oskars Kalpaksit kui isiksust, sõdurit ja Läti iseseisvuse eest võitlejat. Ekspositsiooni osana on saadaval ka läti, inglise ja saksa keeles heliprotokollid. Need rõhutavad 1918/1919. aasta ajalooliste sündmuste tähtsust Läti riikluse kaitsmisel. Muuseumihoone on restaureeritud.

Sissepääs on tasuta; giidiga ekskursioon - tasuline. Kompleksis on puhkeala, park, takistusrada, on võimalik võtta mitmesuguseid kursusi, samuti on olemas seminarisaal kuni 30 inimesele.

"Ohvitseride kurgan" asub vähem kui kilomeetri kaugusel Zvārde kiriku varemetest. Kurgan koosneb ümberkaudsete majade ja mõisa varemetest ja jäänustest, mis on kokku buldoositud. Kurganile on ehitatud vaatetorn. Praegune torn on kande järgi ehitatud 1981. aastal. Torni kasutati pommitamiste registreerimiseks. Harjutuspommid olid vähendatud lõhkeainesisaldusega, mistõttu nende tabamusi tuli hoolikamalt jälgida. Plahvatamata pommid neutraliseeriti kohe, kuid kõiki ei suudetud leida.

 Torni jäänused on täna siin näha - telliskiviseinad. Kuna barjäär on suhteliselt kõrgel, võib selgel päeval näha isegi Leedu naftatöötlemistehast Mažeikiai linnas.

Olaine Ajaloo- ja Kunstimuuseumi näitus tutvustab Nõukogude okupatsiooni aega Olaines. Muuseumi territooriumile on rajatud Esimese maailmasõja teemaline õpperada kaitserajatiste restaureeritud elementidega. Kohale, kus kunagi asus Esimese maailmasõja aegne Vene armee kaitseliin, on rajatud vene sõdurite punker. Külastajad saavad tutvuda osaga lasketornist. Jaunolaines Plakanciemsi ristmikul asub Esimese maailmasõja aegne raudbetoonist kindlustus. Esimese maailmasõja ajal peeti siin Vene ja Saksa armee vahel lahinguid. Luure- ja muude operatsioonidega olid seotud ka Läti kütipolgud. Soine maastik muutis selle ala raskesti kaitstavaks, aga väga oluliseks võitluspaigaks Läti sõjaajaloos. Olaine tekkis tänu heale asukohale Jelgava ja Riia vahel, kus praegu asub Jaunolaine. Lähedal asus Olaine mõis. Tänapäevane Olaine ehitati Nõukogude okupatsiooni ajal, kui seal hakati arendama tööstusettevõtlust.

Rannakaitserajatised asuvad Riias Mangaļsalas, Daugava suudmes Daugavgrīva vastas. Siin võib näha eri sõjavägede (Vene, Läti, Saksa ja Nõukogude) ehitatud kaitserajatisi. Mangaļsala kaitserajatised ehitati Riia linna kaitsmiseks vaenulike merevägede eest. Piirkond oli pikka aega strateegiliselt tähtis. Pärast Esimest maailmasõda ei olnud Läti sõjaväel veel tugevat mereväge. Merepiir oli pikk ja rannakaitse keeruline. Läti armee võttis üle Vene impeeriumi 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses ehitatud kindlustused ja laiendas kaitsesüsteemi. Daugavgrīva ja Mangaļsala suurtükivägi pidi avama tule Daugava suudmesse siseneda püüdvate vaenlaste laevade pihta. Lielupe ja Koiva (Gauja) jõgede suudmetes Jūrmalas ja Carnikavas asusid tugipunktid, mis pidid pidurdama vaenlase dessante. Rannakaitsel oli üks spetsiaalselt varustatud soomusrong, mis võimaldaks suurtükiväe toetuse ja lisavägede saatmise Saulkrasti või Jūrmala suunas. Strateegiliste paikade kindlustamise eesmärk oli tõhustada relvakasutust spetsiaalsete hoonete ja maastikueeliste abil. Rannakaitserajatised olid laiali suurel territooriumil, et sõja korral vähendada vaenlase mõju.

Endine Nõukogude sõjaväelinnak asub Ādaži piirkonnas Mežgarciemsis, maantee P1 lähedal. Nõukogude armee õhutõrjeüksuste linnaku juurde, mida kasutati sõjaväe väljaõppebaasina, on paigaldatud infostendid. Külastajad pääsevad endise sõjaväebaasi alale. Nõukogude okupatsiooni perioodil väljaantud kaartidel Mežgarciemsi sõjaväelinnakut ei olnud. Miski ei viidanud sellele, et seal asus Nõukogude armee jaoks ehitatud õhutõrjelinnak. Pärast Teist maailmasõda hakati Läti alal kiiresti ja laiaulatuslikult ehitama Nõukogude sõjaväebaase. Võõra sõjaväe baasid olid nagu riik riigis. Sõjaväeüksused asusid peaaegu igas Läti osas. Eriti privilegeeritud ühiskonnaliikmed olid pensionile jäänud NSVLi sõjaväelased ja nende perekonnad, kellel oli eelisõigus elamispinna saamiseks. Paljud tegid valiku Läti linnade kasuks, sest siinne elujärg oli parem kui mujal Nõukogude Liidus. Nõukogude armee kohalolekut Lätis iseloomustas kuritegelik käitumine, imperialistlik suhtumine ja karistamatus, mis peegeldas režiimi ükskõikset suhtumist Lätisse ja selle põliselanikesse. Hoolikalt hoitud müüt õnnelikust elust Nõukogude Lätis ja Nõukogude armeest kui vabastajast meenutas tegelikult elu püssirohutünnil.

Näitus Ādaži garnisoni ajaloost asub Kadagas Ādaži Riikliku Õppekeskuse territooriumil. Ekspositsioon tutvustab külastajatele militaartehnikat ja sõdurite igapäevaelu. Ādaži lähistel asub Baltimaade suurim polügoon ja ainulaadne väliõppeala. Polügooni ajalugu ulatub 1920. aastate lõppu, kui see rajati Riia lähedusse Lilastesse. Pärast Esimest maailmasõda ja Läti Vabadussõda moodustati sõjast laastatud maal Läti sõjavägi. Läti elanikud olid puutunud kokku sõjaga ja võõrvägede ükskõikse suhtumisega. Suhteliselt lühikese ajaga kasvas sõjavägi tugevaks ja suureks. Sõdurite igapäevaelu polügoonides ja suvelaagrites matkis sõjatingimusi ja võimaldas sõduritel parandada oma oskusi ja teadmisi. Lilaste ehk Koiva (Gauja) polügooni arengu jaoks oli tähtis 1930. aastastel välja ehitatud Riia-Saulkrasti raudteeliin, mis võimaldas vedada laskemoona ja tehnikat ning mida sai kasutada rannakaitseks. Nõukogude okupatsiooni ajal laiendati polügooni oluliselt, see sümboliseeris Nõukogude armee sõjalist ulatust. Garnison – ühel haldusala alaliselt või ajutiselt paiknevad sõjaväeosad. Polügoon – paik tehniliste vahendite katsetamiseks ja sõjaväe väljaõppeks.

Jalgrattamuuseum asub Saulkrastis Valge luite (Baltā kāpa), maantee A1 ja Pabaži raudteejaama läheduses. Muuseumikogu koosneb tehniliselt kõige põnevamatest Läti jalgrattaajaloo näidetest. See on Baltimaade suurim jalgrattakollektsioon, kuhu kuulub umbes 60 Lätis valmistatud ja kasutusel olnud jalgratast, sealhulgas sõjaväe näidisrattad. 20. sajandi alguses hakati sõjavägedes laialt kasutama jalgrattaid tänu nende kättesaadavusele ja eelistele. Moodustati spetsiaalseid ratturite üksuseid, mis suutsid kiiresti liikuda. Ratturid suutsid kergemini luureandmeid koguda, korraldada ootamatuid rünnakuid vaenlase vastu ning tegutsesid suurel maa-alal jalaväest osavamalt. Pärast Esimest maailmasõda olid ka Läti armees ratturite üksused, mis kasutasid Lätis toodetud sõjaväejalgrattaid. Ratturite üksusesse kuuluv sõdur pidi vastama rangetele nõuetele. Ta pidi olema vastupidav, hea nägemise ja kuulmisega ning tema süda ja kopsud pidid olema terved. Ta ei tohtinud kaaluda alla 80 kg ning pidi olema 165–180 cm pikk. Läti sõjaväes oli kindlaks määratud, et hea ettevalmistuse saanud rattur pidi päevas läbima 80–100 km ja kui olukord nõudis, siis ka 150 km. Talvel, kui jalgratast kasutada ei saanud, sõideti suuskadel. Rattur pidi päevas suutma suusatada 50–60 km. Paljudest sõjaväe ratturitest said professionaalsed sportlased.

Samba kavandi valmistas Amandus Adamson. Sammas avati Pärnus Alevi kalmistul 16. juulil 1922. aastal. 1929. a sängitati ausamba kõrvale ka samba autor professor A. Adamson.

Mälestussammas õhiti 15. aprillil 1945. a. Samba osad maeti samasse. „Poisi lillevanikuga” matsid kohalikud keskkoolitüdrukud 175 m eemale. Sõdurite hauad jäid õnneks puutumata.

1987. a korrastati garnisoni kalmistu. 1988 .a kaevati samba osad välja, sh. „Poiss lillevanikuga”. 24. veebruaril 1989. a avati endise mälestussamba kohal leitud samba ülemine ots koos graniittahvliga, millel oli tekst: „1918 1920 / SIIN AVATI 16. JUULIL 1922. a. MÄLESTUSSAMMAS / EESTI VABADUSSÕJAS LANGENUTELE / SKULPTOR AMANDUS ADAMSON / LÕHUTUD 1945. a. / 24.II 1989 P.M.S.” Monumendi ja kalmistu täielik taastamine toimus etappide kaupa. Mälestussammas taasavati 17. juulil 1993. a.

Mälestusmärk asub Pärnu kesklinnas Iseseisvuse väljakul.

Graniidist mälestusmärk avati 2008. aastal endise Endla teatri asukoha läheduses ning selle autorid on Kaarel Eelma, Mart Aas ja Mikk Mutso.

23. veebruaril 1918. a loeti Pärnu Endla teatri rõdult esimest korda avalikult ette iseseisvusmanifest „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“. Teises maailmasõjas sai Endla teater tugevasti kannatada ja hiljem hoone õhiti.

Mälestusmärk kujutab ajaloolise Endla teatri rõdu selle algses suuruses. Rõduehitise seinale on graveeritud manifesti tekst nii vanas kui tänapäevases kirjastiilis ning ka pimedate punktkirjas.

Isesesivusmanifest avaldati Tallinnas 24. veebruaril ning pealinnas kuulutati välja iseseisev Eesti Vabariik ja riiklik võim läks selleks valitud organite (esialgu Eestimaa Päästekomitee, siis Ajutise Valitsuse) kätte. 24. veebruari 1918. a. loetakse Eesti Vabariigi sünniks.

Eesti Muuseumraudtee asub Pärnumaal, Pärnust 17 km loodes Lavassaare asulas, kunagisel turbatööstuse alal.

Eesti Muuseumraudtee on ainuke kitsarööpmelise raudtee muuseum Eestis, mille eksponaatide hulka kuulub mh töötav auruvedur. Muuseumis on üle 80 veeremiühiku, sh viis auruvedurit ning rida tehnilisi seadmeid, millest enamus paikneb väliekspositsioonis. Muuseumi territooriumil asuvas endises turbatööstuse eramus on siseekspositsioon, kuhu kuulub üle 700 ajaloolise foto, eseme ja dokumendi Eesti kitsarööpmelistest raudteedest.

Kitsarööpmeline raudtee rajati 19. ja 20. sajandil Eestimaa ja Liivimaa kubermangus piirkondlike tööstusettevõtete majandustegevuse arendamiseks.

Hästi nähtav lõik I maailmasõja aegseid Väikese väina äärseid kaitsekraave asub Muhu saarel Kuivastu-Kuressaare maantee kõrval, tuntud turismiobjekti Eemu tuuliku vahetus läheduses.

Need kaitsekraavid on väike osa kaitsekonstruktsioonide mitmekilomeetrisest tsoonist. Kaevikud ehitati aastatel 1915-1917 kaitseks pealetungiva Saksa armee vastu ja neid kasutati nii esimeses kui ka II maailmasõjas.

Korrastatud objekt on hea näide Muhu sõjaajaloost. Siksakiline tranšee on hästi vaadeldav. Kaitsekraavid on külastajatele väga ligipääsetavad – suure maantee ääres ja parkla kõrval. Vaadet rikastavad  ajastutruud traatpiirded.

See militaarajaloo näidis  on omakorda täienduseks sealsamas seisvale tööstuspärandi objektile – Eemu tuulikule, mis elas üle I maailmasõja lahingud, kuid hävis II maailmasõjas ning taastati 1980. aastal.

Saaremaa Sõjavara Muuseum on loodud 2007.a. Muuseumi põhikogu moodustavad asutajaliikmete erakollektsioonid (ca 12 000 museaali).
Muuseum korraldab temaatilisi matku ja taaslavastuslahinguid, et tutvustada 20. sajandi sõdade ajalugu. 650m2 on külastajatele avatud 5 näitusesaali pluss väliekspositsioon (suur sõjaväe tehnika).Vabadussõja saalis on kesksel kohal soomusrongi nr.3 kuulipilduja vagun. Eksponeeritud on Vabadussõja aegsed (1918- 1920) originaalvormid, relvad ja muu isiklik varustus. Ajalooliste vormide saalis on eksponeeritud eelmise EW Kaitseväe ja Kaitseliidu originaalvormid (1925- 1940) ning II maailmasõja originaalvormid koos muu varustusega. Relvaruumis on esindatud euroopa tuli- ja külmrelvad (1450-1970). II maailmasõja isikliku varustuse ja köögivarustuse saalis saab ülevaate sõdurite tarbe-ja olmeesemetest. Tehnika saalis võib näha sidevahendeid, kahureid, miinipildujaid, mootor-ja jalgrattaid ning autosid.

Kuressaare kindlus asub linna lõunapiiril mere ääres.

Kindluses asuva Saaremaa Muuseumi alguseks loetakse 17. veebruari 1865, kui asutatid Saaremaa Uurimise Selts (Verain zur Kunde Oesels). Kuressaare kindluse territooriumile kolis muuseum 1897. aastal. Muuseumis on mitmekesine ekspositsioon Saaremaa loodusest ja ajaloost. Muuseumi suurimaks ja parimaks eksponaadiks on kindlasti Kuressaare kindlus ise, mis on suurepärane näidis fortifikatsiooni põhimõtete arengust 14.-19. sajandini. Kuressaare kindlus on üks ehedamal kujul säilinud kindlusrajatisi terves Põhja-Euroopas.

Maantee küla sõjaväelinnak asub Saaremaal mõne kilomeetri kaugusel Sõrve Militaarmuuseumist vana maantee ääres mõlemal pool teed.

Maantee küla kasarmuid hakati ehitama baaside lepingu sõlmimise järel 1940. aasta aprillis. Töid teostas kohalik firma A. ja M. Edenberg. Kompleksi kuulusid kaks kasarmut, kummaski 350 magamiskohta, söökla, leivatööstus, saun-pesumaja, klubi, velskripunkt ja jääkelder. Siia majutati rannakaitsepatarei nr 315 meeskonnad. Ehitiste alla jäid mitmed talud, mille elanikud pidid välja kolima. Sõja järel baseerusid kasarmutes ümbruskonda ehitatud rannakaitsepatareide meeskonnad.  Külma sõja ajal võeti kasarmud taas kasutusele. Seekord raketiväelaste poolt.  1960. aasta juulis asus sinna S-75 tüüpi rakettidega varustatud divisjon nr 74907. Alustati kasarmute lähedusse raketihoidla Granit ehitamist. Teises kasarmus paiknes üksik raadiolokatsioonirood. 1972. aastal paigutati hoidlasse Granit kolm tuumalõhkepeaga õhutõrjeraketti. 1991. aasta jaanuaris raketiväeosa “koondati”. Raadiolokatsiooniväeosa lahkus Maantee külast 1992. aastal. 

Nüüdseks on hooned lagunenud ja ohtlikud. Raketihoidla on kaotanud rauduksed. Kõigest hoolimata pakub antud kompleks huvi turistidele, kuid seal ringi liikudes  tuleb olla ettevaatlik.

Rannakaitsepatarei asub Saaremaal, Torgu osavallas, Sääre külas Liivi lahe rannikul. 

Säärel asus Peeter Suure merekindluse Moonsundi eelpositsioon rannapatarei nr 43, mida tunti Zereli nime all. Patarei koosnes neljast 305 mm kaliibriga suurtükist. Ehitamist alustati esimese  maailmasõja ajal 1914. aastal ja tegemist oli  nö säästuvariandiga. Suurtükid olid avatud positsioonidel kitsa laskesektoriga Irbenile. Nende juurde kuulusid palkidest liivaga ümbritsetud laskemoonahoidlad, diiselelektrijaamad ja juhtimispunkt. Puitsõrestikuga tulejuhtimistorn oli umbes kilomeetri kaugusel Sääre mõisa juures. Patarei juurde rajati 5 km pikkune kitsarööpmeline raudtee Mõntu sadamast.

Praegu on vaadeldavad betoonist suurtükialused ringikujuliste poldiringidega ja kahe positsiooni betoonist kaitseseinad ning juhtimispunkti liivaküngas. 

Papissaare lennusadam asub samanimelisel poolsaarel, kuhu viib Kihelkonna alevikust ajalooline munakivitee.

Peeter Suure merekindluse koosseisu kuulunud Papissaare vesilennukite baas rajati aastail 1912-1914. Selle koosseisus olid kaks lennukite angaari, varustuse- ja laskemoonalaod, bensiinihoidla, elektrijaam, kasarmud, söökla, leivatehas ja saun-pesumaja. 1914. aasta augustis toodi siia Liepajast üle 9 üheksa lennukit. Sakslased vallutasid baasi 12. oktoobril 1917 ja purustasid enamiku hooneid. Sõdadevahelisel perioodil tegutses siin Julius Teäri puulaevade tehas. 

24. oktoobril 1939 võtsid NSV Liidu baasiväelased Papissaare üle ja rekonstrueerisid selle taas lennusadamaks. Siin baseerunud 15. lennueskadrilli MBR-2 tüüpi vesilennukid osalesid  Soome Talvesõjas. 1941. a hilissuvel pommitasid sakslased vesilennukid rusudeks. Meeskond jättis lennubaasi maha ja pani selle taganedes põlema. Aastatel 1940–1960 oli Papissaare poolsaar suletud sõjaväeala. Hiljem kasutas hooneid kohalik kalurikolhoos. Praegu on osaliselt säilinud hooned kasutusel töökodade ja ladudena. 

Ajaloolisest lennusadamast on saanud tähtis turismisadam, kustkaudu külastaja pääseb looduslikult omapärasele Vilsandi saarele.

Undva jääb Loode-Saaremaale, Tagamõisa poolsaare põhja-kirde ossa. 1940. aasta augustis alustasid Nõukogude võimud ja töödeks värvatud kohalikud elanikud Undva sõjaväebaasi nr 32 rajamist. Pärast teist maailmasõda ehitasid Nõukogude väed sinna kaks 127 mm suurtükipatareid, millest üks hakkas paiknema Suuriku panga lähedal ja teine Undva ninal. Hiljem asendati viimane uuema rannakaitsepatareiga, millele järgnes 1960. aastatel raadiolokatsioonijaama rajamine. Siiani on hästi säilinud neli betoonist suurtükialust, betoonangaarid ja mitmetest rajatistest järele jäänud hoonestik.

Militaarmatkarada paikneb Saaremaa põhjarannikul ca 1,5 km Panga külast loodes. Parim juurdepääs on Võhma kaudu Panga külasse. 

Panga militaarrada asub Panga pangal, mis on Lääne-Eestis ja saartel kõrgeim aluspõhja paljand. Panga muudab maastikuliselt eriti väärtuslikuks ning puhkemajanduslikult atraktiivseks selle suhteliselt suur ulatus ning pangaseina avatus merele. Siin asub Panga Maastikukaitseala, mis piirneb põhjast ja kirdest Läänemerega ja läänest Küdema lahe (rahvusvahelise tähtsusega linnuala) suudmega ning ida- ja lõunapiiri moodustavad metsasihid.

Panga pangal aktiivset sõjategevust ei toimunud, see  rajati  kaitse-eesmärgil, sest siin oli suletud piiritsoon, Nõukogude Liidu  riigipiir. 

Praeguse päiksekella asemel kontrollis riigipiiri merel helgiheitja.

Täna on ligi kahe kilomeetri pikkuse militaarmatkaraja ääres näha erinevaid sõjaliste rajatiste varemeid.

Patarei ehitus algas 1914. aastal. Kuna tegu oli lisapatareiga, mida merekindluse esialgses projektis polnud, siis muudeti korduvalt patareisse planeeritud suurtükkide tüüpi. Lõpuks paigaldati neli 120 mm Vickers-tüüpi suurtükki. Suurtükipositsioonide kaitseks kuhjati 200 m pikkune ja 10–20 m laiune liivavall, mis suurtükkide kohal oli betooniga kaetud. Hindu oli Hiiumaa patareidest ainus, mis osales lahingutegevuses Tagalahe dessandi ajal 12. oktoobril 1917. Pärast lühikest tulevahetust saksa laevadega vene suurtükiväelased põgenesid ja patarei jäeti tervena maha. Sakslased saatsid maale väikese dessantsalga, mis patarei suurtükid õhkis. Üks saksa laevadest, mis Hindu patareid tulistas, oli lahingulaev Bayern, veeväljasurvelt suurim Eesti vetes olnud sõjalaev (pikkus 180 m, veeväljasurve 32 200 tonni, kaheksa 380 mm suurtükki).

Patarei raadiojaama hoone veeti Emmastesse rahvamajaks (lammutati 1980. aastatel). Suurtükkide rauad ja muud suuremad detailid olid alles veel 1937. aastal. Tänapäeval on vaadeldavad 1. ja 2. kahurialus, ülejäänud kaks asuvad aiaga piiratud õuemaal. Kolmas kahurisüvend on täidetud pinnasega ja selle eesvallikattest mere poole on ehitatud elamu, neljandast on näha pragunenud betoonplatvorm. Kahest õhutõrje kuulipilduja alusest on säilinud üks (sada meetrit hooldekodu poole, paremal pool tee ääres). Tervena säilinud ehitisi ei ole. 1. ja 2. positsiooni vahel olev dott on valminud 1941. aastal.

Samaaegselt Hindu patarei ehitusega planeeriti mingit ehitust ka Lepiku külla, kuhu veeti kokku suured, tänaseni säilinud kruusavallid. Mis Lepikule tulema pidi, ei ole teada.

Rohkem infot Hiiumaa militaarpärandi kohta on siin:
https://mil.hiiumaa.ee

Punaarmee ehituspataljon saabus Hindu külla 1939. aasta oktoobris. Külarahvas sai käsu vastu talve kodudest lahkuda. Kevadeks oli patarei territoorium traataiaga piiratud. Ehitusmaterjal saabus Sõru sadama kaudu, töö sadamas käis ööpäev läbi kolmes vahetuses. Patarei ehitusel said tööd vähemalt sada kohalikku meest. Suurtes vannides segati käsitsi betoonisegu, kaevati vundamendiauke. Kasarmud pidid algul tulema kahekorruselised, teise korruse vinkelrauast sõrestik oli juba valmis, kui tuli kõrge komisjon ehitust kontrollima. Anti käsk teine korrus maha kiskuda – paistab merele! 1940. aasta sügiseks said valmis kaks kasarmut, kaks ohvitseride elamut, söökla, kaks sauna, toiduainete kelder, kaks tuletõrjeveehoidlat ja väravaputka valvurile. Ehitus pidi jätkuma veel suures mahus, sest ladudes seisis paarsada tonni tsementi.

Patarei nr 44 meeskonnas oli 5 ohvitseri ja 125 reaväelast. Suurtükkide sisselaskmine toimus 1941. aasta suvel, kui merele toodi laevu meenutavad mastidega alused, mida puksiirid pikkade trosside otsas vedasid. Päris valmis patarei ei saanudki, osa varjendeid ja veereservuaar on pinnasega katmata. Gaasivarjendist (varjend-elektrijaamast) jõuti valmis vaid väljaturritavate armatuurraudadega betoonpõrand. Üks suurtükk koos meeskonnaga viidi 1941. aasta septembris Heltermaale. Oktoobris, saksa dessandi ajal, lasti üks laskemoonavarjend koos kogu patarei järelejäänud laskemoonaga õhku. Plahvatus oli võimas, selle tagajärjel rebenesid ning paiskusid eemale laenguruumi seinad, katus aga tõusis õhku ja murdus paikajäänud seinale kukkudes pooleks.

Ülejäänud kolm suurtükiplokki on säilinud enam-vähem tervena ja varjendid on üldiselt kuivad. Viimastel aastatel on territooriumil tehtud raiet ja positsioonid on üsna hästi vaadeldavad. Komandopunkt on aastaringselt poolest saadik vett täis. Vesise asukoha tõttu on raudbetoon ja tellised tunduvalt rohkem lagunenud kui näiteks Tahkunas.

Patarei ümber on viis dotti, kõik erineva konstruktsiooniga. Patarei positsioonist mõnisada meetrit loodes on väike avatud vaatluspunkt. Kaks dotti on ka linnaku juures. Sõru ülemise tuletorni lähedal on kividest laotud laskesektoriga dzoti vare. Selliseid laskepesi ehitati 1941. aastal Tärkma ja Õngu vahele vähemalt 15.

Aastail 1944–1945 patarei taastati kolme 130 mm suurtükiga. Viimased harjutuslasud tehti 23.09.1957. Järgmise aasta märtsis suurtükid konserveeriti ning seejärel saadeti patarei laiali. Linnakus asub Tohvri hooldekodu.

Rohkem infot Hiiumaa militaarpärandi kohta on siin:
https://mil.hiiumaa.ee

Orjaku sadam kavatseti välja ehitada Tsaari-Venemaa merejõudude torpeedokaatrite baasiks. Ehitustöödega alustati 1912. aastal, kuid I maailmasõja alguseks jõuti rajada kaks kaitsemuuli, mis sadama-ala praeguselgi ajal ümbritsevad. Eesti Vabariigi lõpuaastail süvendati 2,2 kilomeetrit pikk, 35 meetrit lai ning 4 meetrit sügav laevatee.

Rohkem infot Hiiumaa militaarpärandi kohta on siin:
https://mil.hiiumaa.ee

Metallist 30-meetrine tuletorn valmis 1874. aastal Prantsusmaal valmistatud osadest. Esimeses maailmasõjas sai torn tugevalt kannatada ning 1921. aastal valati tuletornile ümber betoonist särk.

Tuletorn on 29,5 meetri kõrgune ja tema tuli kõrgub üle merepinna 37 meetrit. Tuletorni tuli on nähtav 31,5 km kaugusele.

Tuletorni lisaülesandeks oli hoiatada jää liikumisest Soome lahel ja anda laevadele punase plinkiva tulega märku, kui Soome lahe laevateel on takistav jää.

Tuletorn on seotud I maailmasõja sündmustega: 12. augustil 1914 kell 4.00 tulistas Saksa ristleja Magdeburg Ristna tuletorni ja Ristna neemel asuvat sideposti. Selle sündmusega jõudis ilmasõda esmakordselt Eesti pinnale. Ristna tuletorn oli sidepidamise koht patrullivate Inglise ja Vene allveelaevade ning Tallinna merebaasi vahel: raadiosidet välditi. Allveelaevad tõusid kokkulepitud kohal pinnale ja läkitasid sideohvitserid tuletorni linnkusse, kust võeti telefoniühendus Tallinnaga saamaks edasisi juhtnööre. Sama sõja päevil kasutas Vene merevägi Ristna neemel mereluure otstarbel tolle aja kohta üsna haruldast seadet- allveekella e. hüdrofoni, mis püüdis kinni laeva sõukruvi müra. Kaldajaam ja kaablid purustati venelaste taandumisel, kella vare on tänaseni merepõhjas, selle asukoht on teadmata. Tähelepanu väärib 20. sajandi alguses rajatud sireenihoone, mis on üks vähestest Eesti tuletornide juures säilinud sireenihoonetest.

Rohkem infot Hiiumaa militaarpärandi kohta on siin:
https://mil.hiiumaa.ee

Tahkuna tuletorn on Eesti randade kõrgeim malmtuletorn: merepinnalt on selle kõrgus 42,7 meetrit.

Tsaari-Venemaa ostis tuletorni Pariisi maailmanäituselt 1871. aastal. Tuletorn ehitati aastatel 1873-1875. Esimeses ja teises maailmasõjas sai tuletorn kergelt kannatada, kuid remonditi peagi. 1998. aastal tehti tornile kapitaalremont ja vahetati kraana abil välja laternaruum. Ajalooline laternaruum paigaldati tuletorni kõrvale maapinnale. 43 m kõrgune sihvakas silindriline ülespoole aheneva tüvipüramiidi kujuline torn on kokku pandud malmelementidest. Üleval teenistusruumi kõrgusel asub konsoolidele toetuv ringrõdu, mille kohal kupliga kaetud tuleruum. Torni siseküljel on välisseinale kinnitatud malmist keerdtrepp. Tule energiaallikaks on tänapäeval elekter.

Tahkuna poolsaare põhjatipp oli viimane Punaarmee vastupanukolle 1941.aasta 20.-21.oktoobril. Saksa sõjapäevik nendib, et 21.oktoobri hommikul kell 6 alustatakse rünnakut saare põhjatipule, kell 7.45 on tuletorn võetud ilma suurema vastupanuta, võetakse ligi 900 sõjavangi. Nõukogude ajalookirjanduses levitatakse lugu Hiiumaa viimasest kaitsjast madrus Nikolai Tšižist, kes olla Tahkuna tuletorni tipust alla hüpanud, eelistades surmaminekut vangipõlvele.

Rohkem infot Hiiumaa militaarpärandi kohta on siin:
https://mil.hiiumaa.ee

Hiiumaa Militaarmuuseum asub endises Tahkuna piirivalve­kordonis.

Huviliste koondamiseks asutati 2005. aastal MTÜ Hiiumaa Militaarajalooselts. Kui 2005. aasta suvel selgus, et Eesti piirivalve kolib välja Tahkuna kordonist ja hooneid enam ei vajata, tekkis esialgu utoopilisena tundunud idee rajada linnakusse Hiiumaa militaarajalugu tutvustav väljapanek. Hiiumaa Militaarmuuseum avati 9. augustil 2007. aastal. Keskendutakse Hiiumaaga seotud 20. sajandi militaaria tutvustamisele, iseloomulikumad valdkonnad on rannapatareid ja piirivalve. Muuseumisse on teisaldatud väiksemaid ehitisi ﹘ pääsla, relvakontrolli post, kurilka (suitsetamispaviljon), dott (kuuli­pildujapunker), metallist varjend, vaatetorn. Oma koha on leidnud mõned Nõukogude aegsed mälestusmärgid ja -tahvlid.

Rohkem infot Hiiumaa militaarpärandi kohta on siin:
https://mil.hiiumaa.ee

Tahkuna 130 mm patarei sarnaneb arhitektuurilt Tohvri patareiga. Suurtüki­õuede raudbetooni sisse on mitmes kohas kirjutatud kuupäev 20/IV 1941. Sel aastal oli patareis neli 130 mm suurtükki B-13 (suurtüki kaal koos kilbiga 12,8 tonni, meeskond 11, laskekaugus kuni 25 km). Patarei koosseisus oli 151 madrust ja 9 ohvitseri. Tahkuna patareis nr 26 paigaldati suurtükid vahetult enne lahinguid 1941. a oktoobris.

Raudbetoonist suurtükiplokid jäid sõjas terveks ja isikkoosseis saabus kohale juba 1944. aasta oktoobris. Patareis oli algul kolm 130  mm suurtükki B-13. Viimased lasud tehti Tahkunas 1960. aasta jaanuaris ja siis oli suurtükke neli. Patarei tegutsemise ajal oli tuletornini viivast teest viimane kilomeeter tõkkepuu ja pääslaga suletud. Isegi 1959. aasta sõjaväe topokaardile ei ole seda teelõiku märgitud.

Tänapäeval on Tahkuna patarei ehitised valdavalt hästi säilinud. Suurtükiplokkide kõrval laskemoonahoidlates on kohati säilinud mürsuriiulid, need on alles ka positsioonide tagalas asuvates laskemoonaladudes. Varjend-elektrijaamas (gaasivarjendis) on alles narid. Katlamaja ning diiselelektrijaama vahel on omapärane kõrgesse pinnasevalli peidetud veetrass, mille mõlemas otsas on betoonreservuaar. Tulejuhtimistorn ehitati komandopunkti kõrvale 1950. aastatel. Pärast patarei likvideerimist oli selles laevastiku raadiotehnikaüksuse vaatluspost. Kuna mets kasvas kõrgemaks ja meri enam hästi ei paistnud, ehitati tornile veel üks korrus peale. See on ülejäänud ehitisest silmatorkavalt viletsama ehituskvaliteediga. Juurdeehitatud korrusel on ka ahi, algselt oli tornis keskküte. Kogu patarei territooriumil on lahtikaevatud kaablikraave – nii 1960. aastatest, kui kolhoosidel lubati võtta mahajäetud patareist elektrivarustust, kui ka 1990. aastate algusest, kui kaevati välja kõik vahepeal paigaldatud kaablid (mida õnnestus leida). Territoorium on täiesti hooldamata ja tihedalt metsa kasvanud, seepärast on objektide leidmine ja vaatlemine raskendatud.

Patarei territooriumil parkla kõrval on 1968. aastal avatud mälestusmärk 1941. aastal hukkunud Balti laevastiku meremeestele. Mälestusmärgi autor on Leningradist pärit Vitali Navoznõhh, 1941. aasta Hiiumaa lahingutes osaleja, kes pärast sõda elas Hiiumaal ja töötas kiviraidurina. Mälestusmärgi kõrval on hauakivi kahele tundmatule sõdurile, kes maeti sinna 1973. aastal.

Rohkem infot Hiiumaa militaarpärandi kohta on siin:
https://mil.hiiumaa.ee

Muuseum asub Haapsalu kuurordi teenindamiseks 20. sajandi alguses rajatud raudtee lõppjaama jaamahoones.

1997. aastast Haapsalus tegutsev Raudtee- ja Sidemuuseum tutvustab Eesti raudteede pea pooleteise sajandi pikkust arenguteed ning ka infovahetuse viise ja võimalusi. Vanaduspuhkusel raudruunade kõrval kohtab siin muuhulgas viisakat jaamaülemat, luukeretelefoni ning saab astuda sisse vaksali postiagentuuri.

Väliekspositsioonis asub muuhulgas teise maailmasõja aegne Saksa auruvedur 52 3368. 

Auruvedur 52 3368 valmis 1943. aasta aprillis Münchenis Krauss-Maffei tehases ja suunati tööle Austriasse Villachi raudteedirektsiooni Bruck an der Mur depoosse. Edasi anti see rendile Ungari Riigiraudteele (MAV), kus võeti 7. juunil 1945 Punaarmee poolt trofeena arvele. Ungari-Rumeenia riigipiiri muutumisel sattus vedur 52 3368 Rumeenia raudteele (CFR). Augustis 1950 tehti vedur CFR Iași remonditehases ringi laiarööpmeliseks (1524 mm) ja anti üle NSV Liidule, kus töötas Odessa raudtee Kotovski ja Vapnjarka depoodes oktoobrist 1950 kuni 1956. aastani, mil arvati NSVL Teedeministeeriumi strateegilisse reservi. 26. augustil 1957 saabus vedur TE-3386 (ТЭ-3368, 1952. aastal oli seeria 52 ümber nimetatud seeriaks TE) Valga veduribaasi, kus sai endale sama aasta novembris veduri TE-450 Berliinis Borsigi tehases 1943. aastal ehitatud vanntendri (Wannentender), mis mahutas 32 m3 vett ja 10 t kütteainet. Vedur oli Valgas (vahepeal 1961-68 Tartu depoos) baasi likvideerimiseni 1997. aastal. Aastail 1950-85 oli tema läbisõit laiarööpmelise vedurina 463 216 km.

1942-45 ehitati 52 seeria vedureid üle Euroopa 14 tehases kokku 6295. Pärast Teist maailmasõda olid seeria 52 vedurid paisatud üle Euroopa Norrast Türgini ja Belgiast Nõukogude Liiduni. Viimases oli üle 2000 veduri – täpne arv on teadmata, kuna vedureid töötas erinevate ametkondade, sh ka julgeolekuorganite valduses. Eestis liikusid auruvedurid seeriast 52 esmakordselt aastail 1943-44 normaalrööpmelistena (laius 1435 mm). Alates 1953. aastast, mil nende veduritega Eesti laiarööpmelistel teedel vahetati kaubaliikluses välja senised Ameerika sõjavedurid seeriast Ša („šarikud“), on Eestis olnud 138 taolist vedurit.

1991. aastaks oli Eestisse jäänud vaid üks selline vedur – TE-3368. 8. mail 1998 toodi see Raudteemuuseumi eksponaadiks Haapsallu ning on üheks unikaalsemaks eksponaadiks ja (militaar)tehnikaajaloo mälestiseks Eestis tutvustades ühtlasi 20. sajandi raudtee-ajalugu laiemalt.

19. sajandi teisel poolel historitsistliku välisilme saanud Viimsi mõisas alates 2001. aastast tegutsev muuseum tegeleb Eesti sõjaajaloo uurimise, säilitamise ja eksponeerimisega.  Praeguse muuseumi eelkäijateks tuleb lugeda juba 19. jaanuaril 1919 asutatud Eesti Vabastamise Sõja muuseumi ning 1993. aastal Viimsi vallavolikogu otsusega mõisa rajatud kindral Laidonerile pühendatud muuseumi. Nõukogude okupatsiooni ajal paiknes mõisas mereväe raadioluure üksus ning pärast võõrvägede lahkumist oli hoone väga kehvas seisus. Praegusel kujul asutati muuseum toonase kaitseministri Jüri Luige 26. veebruari määrusega 2001. aastal. Sellest ajast  tegutseb muuseum kaitseministeeriumi alluvuses.  Muuseumi väljapanek annab ülevaate Eestis ja mujal maailmas peetud sõdadest, millest Eesti elanikel on tulnud osa võtta. Osa ekspositsioonist on pühendatud Eesti Sõjavägede Ülemjuhatajale kindral Johan Laidonerile, kellele mõis aastatel 1923-1940 kuulus. Peahoone lähedal asuvas sõjatehnika angaaris saab näha valikut suurtükke ja sõidukeid.

Muuseum asub Tallinnas mere ääres Kalamajas.

Lennusadam rajati esimese maailmasõja ajal Vene tsaari Nikolai II käsul osana Peeter I merekindluse süsteemist. Ajaloolises vesilennukite angaaris paiknevas muuseumis on ligi 200 originaaleksponaati: allveelaev Lembit, sajandivanune jäämurdja Suur Tõll, vesilennuk Short 184, vanima eesti päritolu laeva vrakk, miinid, kahurid jne. Püsiekspositsiooni täiendavad ajutised näitused. Vesilennukite angaar on arhitektuuriajalooliselt erakordne: selle kuppelkatus kuulub maailma kõige varasemate raudbetoonkoorikute hulka.

Muuseumi programmid ja iseseisvaks külastuseks mõeldud materjalid on mängulised ja avardavad silmaringi nii lastel kui täiskasvanutel.

Tallinnas asuv Hotell Viru ehitati 1972.aastal. Välismaalastele sobiv hotell pidi sobima ka riikliku julgeoleku organitele ehk KGB-le. Muuseumi ekspositsioon räägib palju enamast kui ühest hotellist ja KGB-st. Muuseum on lugude varamu kahest maailmast. Ühes, mis eksisteeris peamiselt paberil, elasid õnnelikud nõukogude inimesed külluses ja sõpruses, targa ainupartei juhtimisel, seal polnud õnnetusi ega katastroofe. Teine, päris maailm, oli oma olemuselt tunduvalt mitmekesisem ja keerulisem. Muuseumi külastamiseks on vajalik eelregistreerimine!

Endine merekindlus asub praeguses Kalamaja asumis Tallinnas.

Patarei merekindlust hakati ehitama 1829. aastal Vene tsaar Nikolai I korraldusel. Kompleks avati 1840. aastal, kuid ehitustööd sellega ei lõppenud. Seoses Krimmi sõja puhkemisega 1853. a asuti kindlust täiustama, sest kardeti Inglise ja Prantsuse laevade ilmumist Tallinna alla. See ka juhtus, kuid suurem sõjategevus jäi ära. Patareist tulistati ainult mõned üksikud lasud. Seoses lõhkemürskude kasutuselevõtuga loobuti 1858. a Patarei kasutamisest kindlusena ning edaspidi paiknes seal kasarm. Vangla sai Patareist Eesti Vabariigi ajal ning nii kasutati seda kuni 2002. aastani. Mõlemad Eestit okupeerinud võõrvõimud kasutasid kohta samuti vanglana; nende seal toimepandud kuriteod muutsid koha laiema avalikkuse jaoks kurikuulsaks. Neljal hektaril laiuvas silmapaistva arhitektuuriga rajatise renoveerimine algas aastal 2020. Aastaks 2026 on seal välja arendatud terviklik linnaruum äripindade, eluruumide ja vaba aja veetmise võimalustega. Hoone idatiivas säilitatakse ehtne vanglainterjöör ja vangide jalutusboksid. Juba praegu paikneb seal ligi 1200 ruutmeetril kommunismi ideoloogiat ja kuritegusid ning hoone ajalugu tutvustav näituseala „Kommunism on vangla“. 

Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu asub Tallinna kesklinnas.

2003. aastal avatud eramuuseum on pühendatud perioodile 1940-1991 Eesti ajaloos. Muuseumi eesmärk on rääkida Eesti lähiajaloost lugusid, mis paneksid inimesi mõtisklema vabaduse väärtuse ja hapruse üle.

Muuseumi püsinäitus ja filmid annavad ülevaate okupatsiooniajast, repressioonidest, rahvuslikust vastupanuvõitlusest ja laulvast revolutsioonist Eestis.

Püsinäitus “Vabadusel ei ole piire” koosneb viiest osast: „Ebainimlikkus”, „Eksiilis”, „Nõukogude Eesti”, „Taastamine”, „Vabadus”. Teekonnal läbi muuseumi on külastajale saatjaks eesti, vene, inglise, soome, saksa, prantsuse või hispaania keelne e-giid, mis viib kaasavale ja mõtisklevale rännakule lähimineviku radadel. Muuseumis on ka tegevused lastele, mis pakuvad meeldejäävat ja põnevat kogemust tervele perele.

Hara sadam asub Hara külas Harjumaal.

Hara saare vastas oleval neeme kaldal asus piirivalvekordon, mis tegutses nii tsaariajal kui ka Eesti iseseisvuse perioodil enne teist maailmasõda. Kordoni võttis Eesti riigi okupeerimise käigus üle Nõukogude piirivalve ning selle vahetusse lähedusse rajati sõjaväesadam, mida praegu tuntakse ajaloolise Hara allveelaevade baasi ehk demagnetiseerimise sadamana. Veealuste tehnorajatiste abil toimus demagnetiseerimine, millega muudeti nii laevade kui ka allveelaevade korpused magnetmiinidele tuvastamatuteks.

Kogu sadamaala oli omal ajal suletud piirkond. Praegu asub sadamas turismikeskus ning väikelaevasadam. Kohapeal saab tutvuda baasi ajalooga, jalutada kail ja hoonete varemetes.

Memoriaal asub Vaivara vana kalmistu lähedal ajaloolises Sinimägede lahingupaigas Grenaderimäe läänenõlval.

Memoriaal sümboliseerib II maailmasõjas põrkunud Nõukogude ja Saksa vägede lahingut Sinimägedes.

Esimene mälestusmärk Sinimägedele paigaldati 1994. aastal, mil sinna paigutati 6,5 m kõrgune puidust rist. Memoriaal rajati aastatel 1997-2000. Umbes hektari suurusel maa alal on 12 meetri kõrgune terasest ratasrist (metallikunstnik H. Müller). Selle keskel on plahvatust sümboliseeriv kompositsioon. 2004. aastal avati memoriaali koosseisus eraldi mälestuskivi 20. Relvagrenaderide Diviisi võitlejatele. 2006. aastal avati mälestuskivid hollandi ja vallooni vabatahtlikele, kes võitlesid kõrvuti eestlastega.

Grenaderimägi käis lahingute käigus korduvalt käest kätte, kaitsjate viimaseks vastupanukoldeks oli memoriaali ristist sadakond meetrit ida pool paiknev „Põrguauk”.

Muuseum asub Sinimäe alevikus renoveeritud Vaivara mõisa aidas.

Väljapanek on pühendatud lahinguile Narva jõel ja Sinimägedes 1944. aastal. Muuseumis eksponeeritakse relvi, mundreid, sõdurite isiklikke esemeid, sõjaaegseid fotosid, vaenupoolte propagandaplakateid jms. Suurelt ekraanilt saab vaadata ajaloolisi filme ja dokumentaalkaadreid. Vaatamata raskele sõjateemale on väljapanekus mõeldud kõigile: sellel ajal kui täiskasvanud detailde uurimisele keskenduvad, on noorematel võimalik üht-teist oma käega katsuda. Muuseumi lähedal on maastikul näha Peterburi 3. eelkaitseliin esimese maailmasõja ja Saksa Idavalli varukaitseliin ehk nn Tannenbergi liin teise maailmasõja ajast.

Avinurme lahingu memoriaal asub Avinurme alevikus, kiriku ja surnuaia juures.

Avinurme lahing toimus 1944. aastal ning traagilisel kombel sõdisid seal ka eestlased eestlaste vastu: Nõukogude poolel eestlaste 27. laskurpolgu ja 921. laskurpolgu mõned pataljonid ning  Saksa poolel Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi ja Eriotstarbelise Jalaväediviisi osad. 

1964. aastal püstitati Avinurme kiriku ette mälestussammas kirjadega: "Au kangelastele, kes langesid võitluses kodumaa eest Avinurme vabastamisel. 20. IX 1944. a.".

Skulptuur "Leinav neitsi" / II maailmasõjas hukkunute ühishaud asub Mustvee linnas, Peipsi järve kaldal.

1944. aastal maeti siia, mahajäetud vanausuliste kiriku surnuaeda Mustvees ja ümbritsevates metsades hukkunud punaarmee sõjamehi. Nõukogude armee allikate andmeil on ühishauda maetud II maailmasõjas hukkunud 264 nõukogude sõjaväelast. 

1973. aasta 8. mail paigutati siia skulptor Elmar Rebase pronksist monument „Leinav neitsi“ (kunstnik Artur Lok) ja ühishauda tähistav mälestusmärk.

Muuseum asub Jõgeval, Tartu-Jõgeva-Aravete maantee ääres.

Jõgewa Militaarmuuseum kasvas välja sõjaajaloo huviliste tegutsemisel kogutud ja näituseks vormistatud ekspositsioonist "1900-1945". Muuseumina tegutsetakse aastast 2012. Eksponeeritakse paikkonna maapõueleide, sõjaajalooga seonduvaid militaar- ja tsiviilesemeid ning vaimuvara. Muuseumis on suur väljapanek relvi, kajastatakse sõjakonflikte kiviajast tänapäevani. Tegutseb ka õppeklass muuseumihariduslike programmide läbiviimiseks (nt programm koolidele “Laps, ära puutu pommi!”).

Muuseumis on aukohal soomusauto Arsenal-Crossley koopia (aastast 1927), mis valmis pärast muuseumi töötajate pikka uurimistööd ja nende endi kätega Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamise raames 2018. aastal.

Soomepoiste tuba-muuseum asub Äksi alevikus, Saadjärve Looduskeskuse hoones

Soomepoiste tuba-muuseum avati Äksis 2002. aastal Soome Sõjaveteranide Eesti Ühenduse, Tartu vallavalitsuse ja ka Soome riigi algatusel ja toetusel.

Soomepoiste tuba-muuseum annab ülevaate soomepoiste lahinguteedest Soomes ja Eestist teise maailmasõja ajal. Tulge ning vaadake Jõgevamaal ja Tartumaal toimunud lahinguid tutvustavat maketti, soomepoiste mundreid, varustust, relvi, autasusid, isiklikke esemeid ja fotosid! Külastada saab ka sõjameeste punkrit.

Sissepääs tasuta. 

Muuseum asub Tartus Riia mäel Riia ja Pepleri tänavate ristumiskohas.

KGB kongide muuseum kuulub Tartu Linnaajaloo Muuseumide perre. Muuseum asub Riia mäel „hallis majas”, kus 1940.–50. aastatel tegutses NKVD/KGB. Külastajatele on avatud hoone keldriosa, kus asus poliitilistel põhjustel arreteeritute eeluurimisvangla. Osa kongidest, kartserid ja koridoriosa on taastatud originaalsel kujul. Teisi endisi vangikambreid täidab ekspositsioon, mis annab ülevaate teisest maailmasõjast, Eesti sõjajärgsest vabadusvõitlusest, kommunistliku režiimi kuritegudest ning eluolust eeluurimisvanglas. Muuseumi rajamise idee tekkis Tartus tegutsenud õpilasvastupanuorganisatsiooni Sini-Must-Valge endistel liikmetel, kes enda kunagisi vangikonge külastades avastasid, et kelder seisab tühjana ja vangla ilme taastamine ei oleks väga keeruline. Muuseum avati ametlikult 12. oktoobril 2001. aastal.

Raadi sõjaväelennuväli on endine Tartu linna kirdeservas asunud lennuväli.

14. aprillil 1912. aastal tegi Vene lendur Sergei Utotškin Raadi mõisa väljade kohal Farman-tüüpi lennumasinal Eesti esimese mootorlennuki lennu. Raadi mõisnik parun Liphart laskis oma põllu lennukite maandumisrajaks siluda 1914. aasta suvel. Eesti iseseisvumise järgselt paiknes Raadil lennurügemendi 2. eskadrill. 1950.-1960. aastatel kujunes Raadile üks Ida-Euroopa suuremaid sõjaväelennuvälju, kust startisid strateegilised kaugpommitajad. Viimane lennuk maandus Raadi lennuväljal arvatavasti 1996. aastal. 1999. aastal loobuti lõplikult lennuvälja renoveerimise ideest. Lennuväli ei ole enam lennuväljana kasutuses.

Lennuvälja vahetus läheduses asus Raadi mõis. 1919. aastal Liphartitelt võõrandatud mõisa ruumidesse asutati 1922. aastal Eesti Rahva Muuseum. 1944. aasta augusti lahingutes süttis loss pommitamisel ning põles varemeteks. 2016. a avati Raadil Eesti Rahva Muuseumi uus peahoone, mis paikneb ühe varasema lennuraja läänepoolsel otsal, mille arhitektuurseks ideeks oli lennuraja pikendusena mõjuv, justnagu maa seest kerkiv 350 meetri pikkune hoone.

Jalaka liin (Tartu linna täitevkomitee esimehe Kristjan Jalaka järgi) oli 1941. aasta suvel kaitseks Saksa vägede pealetungi vastu kaevatud tankitõrjekraav Riia maantee ääres Räni küla lähedal, nelja kilomeetri kaugusel Tartust.

Üks osa Jalaka liinist asub Tartust Valga poole välja sõites, Lemmatsi külas, E264 maantee ääres. Teine osa liinist rajati Emajõe parempoolsele kaldale Käreverest kuni Praagani. 

Tartu elanikud vanuses 16-55, nii mehed kui naised, saadeti Nõukogude võimu poolt sunnitöö korras Jalaka liini kindlustusi rajama. Saksa okupatsioonivõim kasutas Jalaka liini aastail 1941-1942 Tartu koonduslaagris kinni peetud surmamõistetud vangide hukkamispaigana. Terroriohvrite mälestuseks püstitati Nõukogude ajal Elmar Rebase ja Väino Tamme loodud monument.

Mälestusmärk asub Rõngu alevikus, ajaloolise Rõngu Kõvera Kõrtsi (ehitatud umbes 1807-1830) ees.

Skulptor Aleksander Elleri kavandatud mälestussammas avati 30. septembril 1934. aastal. Graniitalusel pronksist skulptuur kujutas Kalevipoega kaitsmas mõõgaga Lindat, kes sümboliseeris Eesti riiki. Sammas lõhuti oktoobris 1940. a, kuid tehti Saksa okupatsiooni ajal uuesti korda ja taasavati 12. oktoobril 1941. Lõplikult lõhuti mälestusmärk 1948. aastal. Villu Jaanisoo poolt muudetud kujul taastatud monument avati 21. mail 1995. aastal. Tänase samba lahendus on esialgsest erinev: mondumendi tipus seisab Linda ning allpool, aluse esiküljel on kujutatud mõõgale toetuvat Kalevipoega.

Paju lahing oli Eesti Vabadussõja ajal 31. jaanuaril 1919 Eesti Rahvaväe Tartu-Valga grupi ja Punaarmee Läti punaste küttide vahel Paju mõisa pärast toimunud lahing, millega otsustati sõjaliselt olulise Valga linna ja raudteesõlme langemine Eesti vägede kätte. Lahingus sai surmavalt haavata Eesti vägede rünnakut juhtinud Julius Kuperjanov.

Monumendi kavandi autor oli arhitekt Georg Saar. Mälestussamba püstitamise heaks korraldati üleriigiline korjandus. 12. juunil 1938 asetas kindral Johan Laidoner Paju monumendile nurgakivi. 1940. aastal valmis monumendi muldkeha, kuid seoses Nõukogude okupatsiooniga jäi mälestussammas avamata. Alles 30. jaanuaril 1994, Paju lahingu 75. aastapäeval, avas Eesti Vabariigi president Lennart Meri valminud mälestussamba.

Muuseum-teemapark, hõlmab väljapanekut Eesti sõjajaloost, sisejulgeolekust ja Valga ja Valgamaa militaarajaloost. Siin on võimalik turvaliselt korraldada laste- ja noorte­laagreid koos tegevustega koha­peal ja välja­sõiduga II Maailma­sõja aegsesse lahingu­paika Väikese-Emajõe ääres. Kohapeal õpetatakse sõduri­suppi valmistama, maskeerimis­värve kasutama, metsas orienteeruma.
Teemapargi väli­näitustel eksponeeritakse sõja­tehnikat ja kahureid, heli­kopterit Mi-8, tuletõrje­autot, mitut tüüpi kuuli­pilduja­pesasid ja mere­miine. Ring­käigu võib lõpetada metsa­venna­onnis, kus täis­kasvanuile pakutakse ette­tellimisel „mets­avenna jooki“ ja suitsu­peki­leiba sibulaga. Tõsistele sõja­ajaloo huvilistele on mõeldud teema­pargi muuseum Eesti suurima relva­koguga. Muuseumis esitlevad oma tegemisi Eesti Kaitse­vägi, Politsei-ja Piiri­valve­amet, Kaitse­liit ja Kaitse­politsei ning samuti naaberriigist Lätist: Läti politsei, Piiri­valve ja päästjad.

Valga raudteejaama peahoone (Leningradi Transpordi Projekteerimiskontor, arhitekt Viktor Tsipulin) valmis 1949. aastal. Hoone on piklik risaliitide ja väljasopististega liigendatud ühe-kahekorruseline kelpkatusega hoone, mille silmatorkavaim arhitektuurne aktsent on seitsmekorruseline ruudukujulise põhiplaaniga kõrge torn. Hinnanguliselt üks väärtuslikumaid ja esinduslikumaid stalinistliku arhitektuuri stiilinäiteid Eestis. Väärtust lisab asjaolu, et hoone on säilinud valdavalt originaalkujul. Jaamahoone rajati vahetult pärast teist maailmasõda tsaariaegse hoone asemele, mille Nõukogude väed olid puruks pommitanud. Kuna Valgas peeti kinni Saksa sõjavange, siis on võimalik, et ehitamisel kasutati nende tööjõudu.

Valka Koduloomuuseum asub Rīga tänavas Valka linnas, Liivimaa kihelkonnakooliõpetajate seminari ajaloolises hoones. Aastatel 1853–1890 tegutses siin Liivimaa kihelkonnakooliõpetajate seminar. Aastani 1881 juhtis seda läti pedagoog ja koorikultuuri rajaja Jānis Cimze. Pärast õpetajate seminari sulgemist on hoonet kasutatud hariduse, kultuuri ja ühiskonnaeluga seotud tegevusteks. Alates 1970. aastast asub hoones Valka Koduloomuuseum. Muuseumi püsiekspositsioon „Valka – Läti iseseisvuse häll“ jutustab Valka ühiskondlikest ja poliitilistest sündmustest aastatel 1914–1920, mil Läti sai iseseisvaks riigiks. Näitus kajastab Läti riigi loomisele eelnevaid korraldustöid ja Põhja-Läti Brigaadi moodustamist Valkas. Näitus annab ülevaate Valka linnast, pagulastest, Läti Põllumeeste Liidu loomisest (1917), Läti Ajutisest Rahvusnõukogust (1917), Läti Ajutisest Rahvusteatrist (1918), Nõukogude Läti Ajutisest Valitsusest, Põhja-Läti Brigaadi asutamisest (1919) ning kindral Pēteris Radziņšist. Lisaks traditsioonilisele väljapanekule kasutatakse näitusel edukalt ka interaktiivseid multimeedialahendusi.

Valmiera memoriaalansambel avati 1985. aastal. Vennaskalmistule on ümber maetud Teises maailmasõjas Valmiera ümbruses langenud Nõukogude sõdurid ja natsiterrori ohvrid. Memoriaalansambli autorid on skulptorid Zigrīda Rapa ja Juris Rapa, arhitektid Ēvalds Fogelis, Jānis Lejnieks, Jānis Rutkis ja Andris Vītols ning projekteerija Ivars Veldrums. Memoriaalansambli kaunistamiseks on kasutatud Allažist pärit allikalupja. Peamine figuur kujutab lõhestatud pärnapuud, mis on ka Valmiera linna vapil. Ansambli mõlemal küljel on kaks skulptuuri, mis sümboliseerivad elu ja surma rütmi. Koiva (Gauja) poole suunatud figuurid moodustavad poolringi ning tähistavad piiri endise ja praeguse vahel. Linnapoolne üldkujund on põimitud võitlusliku kaare vormi. Linna poolt mööda silda tulev külastaja näeb sõdurikuju, kelle käte moodustatud diagonaal toetab surnud kaaslast. Matmispaigas asetsevad hauad ridades, et need, kes võitlesid lahingus õlg õla kõrval, saaksid lamada sama maakamara all. Memoriaalansambli alumisel terrassil asub eraldiseisev kompositsioon „Kuldne õunapuu”. Graniitplaat meenutab siia ümbermaetud juute. Mõned elemendid, näiteks pronksist õunad, mis olid paigutatud õunapuu alla, kadusid 1990. aastatel. Memoriaali juures saab QR-koodi abil kasutada audiogiidile läti, vene, inglise, eesti ja saksa keeles. 

Võnnu Ajaloo- ja Kunstimuuseum asub keset Võnnu (Cēsise) vanalinna Uues Lossis. Muuseumis on välja pandud kahest osast koosnev püsiekspositsioon „Võnnu, Läti ajaloo sümbol”. Näitus „Puna-valge-punane lipp Võnnu ja Läti ajaloos” tutvustab Läti rahvuslipu lugu 13. sajandist 20. sajandini, mil sellest sai riigisümbol, Läti kütipolkude lippe ja rahvusvärvide kasutamise traditsioone Läti Vabadussõja ajal. Näitus „Võnnu ja Läti Vabadussõda” annab ülevaate Võnnu roodu asutamisest 1918. aasta detsembris, eestlaste ja lätlaste ühisest võitlusest 1919. aasta Võnnu lahingus, ajast, mil Võnnu oli Bermondtiaadi ajal lühikest aega Läti ajutiseks pealinnaks, ning Võnnu võidusamba ajaloost. Põgenemistoas „Võnnu lahingu legendid” on osalejatel tund aega mõistatuste lahendamiseks ja peidetud esemete otsimiseks, et leida toast väljapääs. 8. detsembril 1918 asutas vanemleitnant Artūrs Jansons Võnnu lossis Võnnu roodu, mis oli üks esimesi Läti relvajõudude üksusi. 8. detsembril 1933 avati Võnnu Uues Lossis, kus tookord asus 8. Daugavpilsi jalaväepolgu staap ja garnisoni ohvitseride klubi, roodule pühendatud mälestusplaat, millega võib nüüd tutvuda muuseuminäitusel.

Nõukogude salajane punker asub Võnnu (Cēsise) piirkonnas Līgatne vallas 9 meetrit sügavusel Līgatne rehabilitatsioonikeskuse hoone ja seda ümbritseva territooriumi all. Punker on külastajatele avatud ja seal korraldatakse giidiekskursioone, pakutakse võimalust einestada punkri sööklas, pidada nõukogude stiilis pidusid ja mängida mängu „Objekt X”. Punkri eesmärk oli tagada Läti NSV Ministrite Nõukogu, Kommunistliku Partei juhtkonna ja Riikliku Plaanikomitee juhtkonna jaoks minimaalsed vajalikud tingimused pikaajaliseks tegutsemiseks tuumasõja korral. 2000 ruutmeetri suurune maa-alune punker oli võimsaim autonoomne isemajandav struktuuriüksus kaasaegseima varustuse ja kõige vajalikuga; see oli tuumasõja ohu oludes üks strateegiliselt tähtsaimaid kohti Nõukogude Lätis. Seal on maa-alune kaitstud tööruum (varjend), sanatooriumilaadne magamiskorpus 250 kohaga, turvaobjektid ja 24 korteriga elamu teenindavale personalile. Tänaseni on säilinud algupärane maa-alune varustus ja plaanid. Tutvuda võib autonoomse elektrijaamaga, millel on diiselgeneraatorid ja kütusehoidla, konditsioneeriseadmetega, millel on hapnikuvaru õhu puhastamiseks, veevarustuse- ja kanalisatsiooniseadmetega, mis töötavad allveelaeva põhimõttel, telekommunikatsiooniüksusega, mis suutis tagada otseside Kremliga Moskvas ning autonoomse side kõigi tähtsamate teenistustega riigis, ainulaadse kaardiga, millele on kantud ajalooliste kolhooside nimetused, algupärase sööklaga, mille menüüs on tavalised nõukogudeaegsed toidud, ning erinevate nõukogudeaegsete tarvikute ja majapidamisesemetega.

Muuseum asub Mores maantee V319 ääres. See on pühendatud More lahingule, mis peeti 1944. aasta sügisel Punaarmee üksuste ja Saksa armee Läti leegioni vahel. Muuseumis on välja pandud lahinguväljamakett, relvad, autasud, sõdurite vormiriietused ja sõjavarustus. Muuseumi ja mälestuspargi rajasid Läti leegioni endised sõdurid, kes olid More lahingust osa võtnud. Mälestuspargis võib tutvuda kaevikute, punkrite ja lahingupaigaga. Sõjategevus More maastikul oli vaid osa Punaarmee Balti pealetungi ulatuslikust operatsioonist, milles osales kokku 900 000 sõdurit ja kus kasutati palju sõjatehnikat. More ümbruses asus osa Saksa armee kaitserajatiste süsteemist, kus Läti leegionärid takistasid Punaarmee läbimurret Riia suunas. See võimaldas Saksa armeel oma väed Eestist tagasi tõmmata ja vältida lüüasaamist. Punaarmee juhid arvasid, et vaenlase vastupanu More lähistel on lühiajaline ning jätkasid kangekaelselt oma ettevalmistamata ja koordineerimata rünnakuid ning kandsid suuri kaotusi. Maastikueelistel ja Läti leegionäride lahingusuutlikkusel oli oluline roll edaspidises sõjategevuses. Mores asuvad Läti leegionäride vennaskalmistu ja Punaarmee sõdurite kalmistu.

Salaspilsi memoriaalansambel ja ajaloonäitus asub Salaspilsi piirkonnas, 1,2 km kaugusel Riia-Daugavpilsi maanteest A6. Salaspilsi memoriaal avati 1967. aastal kohas, kus Teise maailmasõja ajal asus Salaspilsi laager. See on müütidest ja pooltõdedest ümbritsetud koht, mida kasutati nõukogude propaganda jaoks, natside kuritegude ja kommunistliku ideoloogia näidis. Salaspilsis asus karistuslaager, mis oli osa Saksamaa karistusasutuste süsteemist. See sarnanes koonduslaagritega, kuid ei olnud üks neist. Laager loodi selleks, et Riia vanglates poleks liiga palju vange. Laager oli politseivangla laiendus. Siin hoiti vangis erinevaid inimesi, näiteks juute, Punaarmee sõjavange, tööle hilinejaid, poliitvange, kriminaalkurjategijaid, prostituute, Läti vastupanuliikumise liikmeid ja Saksa armees või politseis teeninud balti sõdureid. Laagris võis ühtaegu olla kuni 2200 vangi. Surma põhjustasid peamiselt (~2000) kehv toit, töötingimused, kehaline karistamine ja haigused.