Latvijos legionieriai

Įsikūręs Lubanos naujosiose kapinėse Indrani parapijoje.

Apžiūrėti galima žuvusių Latvijos legiono karių ir nacionalinių partizanų atminimo vietą.

Memorialas atidengtas 1992 m. liepos 25 d. Atminimo akmenį sukūrė Andris Briezis.

Prasidėjus Atbudimui, 1990 m. spalį žmogaus teisių grupės „Helsinkis 86“ narys Kārlis Doropolskis gavo valdžios leidimą pradėti perlaidoti 1944 m. vasarą Lubanoje žuvusius ir palaidotus Latvijos legionierius, taip pat vėlesniuose mūšiuose su sovietų okupacine kariuomene ir saugumo institucijomis žuvusius nacionalinius partizanus bendruose masiniuose kapuose, kurie buvo įrengti naujose Lubanos kapinėse. Iš viso masiniuose kapuose buvo palaidoti 26 žuvę legionieriai ir nacionaliniai partizanai.

Įsikūręs Cesvainės Ķinderų kapinėse.

Galima apžiūrėti granito atminimo akmenį Latvijos legionieriams, atidengtą 1997 m. birželį brolijos kapinėse, taip pat rasti ir apžiūrėti atskirus Nepriklausomybės kare žuvusiųjų palaidojimus.

Kapinėse įrengta informacinė lenta su žuvusiųjų memorialų ir laidojimo vietų schema:

1. Latvijos legionierių kapinės 1943–1945 m.
2. Jēkabs Markovs 1883 02 08-1917 08 08. 8-ojo Valmieros latvių pulko šaulys
3. Arvīds Alberts Strads, „Žaliųjų“ partizanų vadas, 1894 09 22-1919 04 05. Pirmasis leitenantas
4. Harijas Lezons 1914 03 18-2003 01 19. kapitonas
5. Jānis Purēns 1887 11 15 - 1918 11 18. Lāčplės karo ordino kavalierius.

Gelegen in der Region Tukums, Lestene, neben der Kirche.

Die Errichtung des Massengrabs in Lestene begann 1998. Es ist der zweitgrößte Soldatenfriedhof Lettlands, auf dem über 1.300 lettische Legionäre bestattet sind. Erst nach der Wiederherstellung der Republik Lettland war es möglich, die im Zweiten Weltkrieg gefallenen lettischen Soldaten von verschiedenen Orten umzubetten.

Die Lettische Legion war eine Kampfeinheit der deutschen Wehrmacht, die sich hauptsächlich aus illegal mobilisierten Letten zusammensetzte. Die Soldaten verstanden ihren Dienst in der Legion als Kampf für die Wiederherstellung der lettischen Unabhängigkeit, obwohl sie in den Reihen der deutschen Wehrmacht kämpften und Lettland von Deutschland besetzt war. Es gab keine andere militärische Kraft, die die Rückkehr der sowjetischen Besatzung hätte verzögern können. Die lettischen Legionäre kämpften gegen die Rote Armee, die die Unabhängigkeit Lettlands mit Füßen getreten, seine Armee vernichtet und Verbrechen an der Zivilbevölkerung begangen hatte. Etwa 110.000 bis 115.000 Soldaten kämpften in den Reihen der deutschen Wehrmacht, etwa 30.000 bis 50.000 von ihnen fielen auf den Schlachtfeldern.

Heute kann man in Lestene das Brüdergrab besichtigen, neben dem sich die Kirche von Lestene befindet. Sie ist ein herausragendes Beispiel barocker sakraler Kunst. In der alten Kirchengaststätte kann man sich mit einer Ausstellung zur Geschichte der Lettischen Legion vertraut machen. Das zentrale Bild des Brüdergrabes, „Heimat – Mutter – Lettland“, wurde von dem Bildhauer Arta Dumpe geschaffen. In der Nähe befindet sich das Gut Lestene, das vor dem Zweiten Weltkrieg dem lettischen General Mārtiņš Hartmanis gehörte.

Führungen durch die Kirche von Lestene können beim Pfarrer der Evangelisch-Lutherischen Kirche von Lestene, Inguna Kokina, unter der Telefonnummer +371 29993743 gebucht werden.

Asub Tukumsi piirkonnas, maantee A9 ääres, 500 m kaugusel Lesteni pöörangust Riia suunas.

Mälestusmärk püstitati 1991. aastal Rumbu majade lähedale, mis olid aktiivse sõjategevuse sündmuspaigaks. See on austusavaldus Kuramaa kindluse kaitsjatele, kes võitlesid Teises maailmasõjas Punaarmee vastu. Lahingud olid olulised, kuna need peatasid ajutiselt Punaarmee täieliku okupatsiooni Lätis. Ligikaudu 300 000 lätlast emigreerus, et põgeneda Nõukogude režiimi poolt tsiviilisikute vastu toime pandud kuritegude eest.

Teise maailmasõja lõpus oli Läti territooriumil tekkinud omapärane olukord. Kuramaal paiknesid Saksa armee väed, mida Punaarmee püüdis likvideerida või takistada lahingutes osalemist Ida-Preisimaal või Berliini ümbruses. „Kuramaa kindlus“ on kõige levinum termin, mida kasutatakse Kuramaal aastatel 1944–1945 toimunud vaenutegevuse kirjeldamiseks. „Kuramaa lahing“ oli Saksa armee võitlus Punaarmee massiliste rünnakute tõrjumiseks. Kuramaa kindlus lakkas eksisteerimast varsti pärast Saksamaa alistumist.

Tänapäeval saab külastada mälestusmärki ja puhkepaika, mis oli Läti leegionäride seas populaarne alates Läti iseseisvuse taastamisest.

Asub Tukumsi piirkonnas A9 maantee ääres, umbes kilomeetri kaugusel Pienavast Liepāja suunas.

Mälestusmärk asub Kuramaa kolmanda lahingu ehk Jõululahingu toimumiskohas 1944. aastal. Teise maailmasõja lõpus oli Läti territooriumil tekkinud ainulaadne olukord. Kuramaal asusid Saksa armee väed, mida Punaarmee püüdis likvideerida või takistada lahingutes osalemist Ida-Preisimaal või Berliini ümbruses. „Kuramaa kindlus“ on kõige levinum termin, mida kasutatakse Kuramaa lahingute kirjeldamiseks aastatel 1944–1945. „Kuramaa lahing“ oli Saksa armee sõjaline operatsioon Punaarmee massiliste rünnakute tõrjumiseks. Kuramaa lahingutes osalesid aktiivselt ka Läti leegionärid.

Tänapäeval saab mälestuspaika külastada. Piirkonna avatud põllud, kus pole enam vanimaid hooneid, on sõja tunnistajaks.

Muuseum asub Mores maantee V319 ääres. See on pühendatud More lahingule, mis peeti 1944. aasta sügisel Punaarmee üksuste ja Saksa armee Läti leegioni vahel. Muuseumis on välja pandud lahinguväljamakett, relvad, autasud, sõdurite vormiriietused ja sõjavarustus. Muuseumi ja mälestuspargi rajasid Läti leegioni endised sõdurid, kes olid More lahingust osa võtnud. Mälestuspargis võib tutvuda kaevikute, punkrite ja lahingupaigaga. Sõjategevus More maastikul oli vaid osa Punaarmee Balti pealetungi ulatuslikust operatsioonist, milles osales kokku 900 000 sõdurit ja kus kasutati palju sõjatehnikat. More ümbruses asus osa Saksa armee kaitserajatiste süsteemist, kus Läti leegionärid takistasid Punaarmee läbimurret Riia suunas. See võimaldas Saksa armeel oma väed Eestist tagasi tõmmata ja vältida lüüasaamist. Punaarmee juhid arvasid, et vaenlase vastupanu More lähistel on lühiajaline ning jätkasid kangekaelselt oma ettevalmistamata ja koordineerimata rünnakuid ning kandsid suuri kaotusi. Maastikueelistel ja Läti leegionäride lahingusuutlikkusel oli oluline roll edaspidises sõjategevuses. Mores asuvad Läti leegionäride vennaskalmistu ja Punaarmee sõdurite kalmistu.

Punaarmee sõjaväekalmistu asub More'i läbiva peatee ääres. See on viimne puhkepaik umbes 2000 More'i lahingus langenud sõdurile. 1974. aastal haljastati kalmistu ja avati skulptor B. Grīsle loodud monument.

Avatakse alates 1. maist.

Lestene vennaskalmistu asub Tukumsi piirkonnas Lestene kiriku kõrval. Lestene vennaskalmistu rajamist alustati 1998. aastal. See on Läti suuruselt teine sõdurikalmistu, kuhu on maetud üle 1300 läti leegionäri. Alles pärast Läti Vabariigi taasiseseisvumist oli võimalik Teises maailmasõjas langenud läti sõdureid ümber matta. Läti leegion oli Saksa armee lahinguüksus, mis moodustati peamiselt ebaseaduslikult värvatud Läti elanikest. Hoolimata sellest, et leegionärid kuulusid Saksa relvajõudude ridadesse ja Saksamaa oli Läti okupeerinud, pidasid sõdurid oma leegionis teenimist Läti iseseisvuse taastamise eest võitlemiseks. Läti leegionärid võitlesid Punaarmee vastu, mis oli hävitanud Läti iseseisvuse ja sõjaväe ning pannud toime kuritegusid tsiviilelanike vastu. Saksa armee ridades võitles 110 000–115 000 sõdurit, kellest umbes 30 000–50 000 jätsid oma elu lahinguväljale. Vennakalmistu keskse teema „Kodumaa – ema – Läti“ on loonud skulptor Arta Dumpe. Üle tee asuvas endises kõrtsihoones on välja pandud Läti leegioni ajaloole pühendatud näitus. Kohe selle kõrvale on Läti Ohvitseride Ühingusse kuuluvad mehed kapten Jānis Slaidiņši juhtimisel ehitanud maa-aluse punkri, et näidata, kuidas sõdurid ja ohvitserid rindel elasid.

Asub Balvist 15 km kaugusel Viļaka suunas, tee paremal küljel.

Mälestusmärk on nähtav.

11. augustil 2011, Läti vabadusvõitlejate mälestuspäeval, avati Balvu - Viļakase maantee ääres Stompaku soo vastas vastupanuliikumises osalejate mälestusmärk, mis on pühendatud Pēteris Supe rahvuspartisanide mälestusele, kes langesid 2. ja 3. märtsi 1945. aasta lahingutes. Juuli lõpus paigaldati monumendi vundamenti kapsel sõnumiga tulevastele põlvedele. Kapslisse on paigutatud dokument 28 rahvuspartisani nimedega, kes langesid 2. ja 3. märtsi 1945. aasta lahingutes.

„1945. aasta veebruaris rajati Stompaku soo saartele, mida rahvasuus hakati kutsuma Stompaku soo laidudeks, 2 km kaugusel Balvi-Viļaka maanteest, Läti suurim partisanide laager, kus 22 punkris elas 360 inimest. Nende hulgas olid ka leegionärid, kes leegioni diviisi taandudes olid jäänud koos kõigi oma relvadega oma isa majja. Partisanide hävitamiseks ründasid 2. märtsil 1945 kahe Tšekaa pataljoni sõdurid punkritele koos hävitajatega, kelle relvastuses oli ka neli miinipildujat. Lahingud kestsid terve päeva, partisanid panid visalt vastu ja ründajad kandsid raskeid kaotusi, mistõttu nad ei suutnud laagrit vallutada ja partisane hävitada. Lahingus langes või suri rasketesse vigastustesse ka 28 Stompaku soo elanikku. Järgmisel ööl murdsid partisanid lahinguga „piiramine ja võitmatuna lahkumine“ laagritest läbi – nii kirjutas Zigfrīds.“ Auhindade osakonna riikliku vastupanuliikumise osalejate asjade komisjoni esimees Berķis kirjutab Stompaki lahingust.

Krokodilli mälestusmärk asub Dundagas, Talsu ja Ernesta Dinzberga tänava ristmikul. Kahe tonni kaaluv monument Arvīdsile ja teistele Kuramaa tugevatele meestele püstitati Dundagas 1995. aastal. Skulptor on Oļegs Skarainis. Arvīds Blūmentālsile pühendatud näitus asub ka Dundaga lossis.

Kivihunnikul asuv "Krokodill" jutustab Dundadži mehe pikast teekonnast pärast Teist maailmasõda ja tema äkilisest maailmakuulsusest, millest sai üks tänapäeva maailma seiklejate prototüüpidest. Kui "Crocodile Dundee" 1986. aastal kinoekraanidele jõudis, sai sellest kiiresti ülemaailmne edu. Kuna inimesed hakkasid filmis kujutatud tegelaste vastu huvi tundma, sai selgeks, et nii värvikad tegelased ei saa olla väljamõeldised! Peagi sai selgeks, et peategelase prototüüp oli austraallane - ja et see oli Austraalia jahimees Rodney Ansel ehk lätlasest poiss Arvīds Blūmentāls.

Arvīds Blūmentāls sündis 1925. aastal Dundaga kihelkonna Būdenu kodukohas. Teise maailmasõja ajal liitus ta 25. Abava politseipataljoniga - ehitas positsioone Liepāja põhjaosas ja osales Ukrainas partisanidevastastes operatsioonides. Pärast pataljoni liitmist Läti Leegioniga osales ta selle lahingutes ja sai mitu korda haavata. Sõja ajal sattus ta lahingutegevuse käigus Saksamaale, kust ta põgenes Ameerika Ühendriikide kontrolli all olevale territooriumile. Pärast väljaõpet Altferfradi põllumajanduskoolis astus ta 1947. aastal Prantsuse võõrleegioni ja osales esimeses Indohiina sõjas, mille järel kolis 1951. aastal Austraaliasse ja hakkas Põhja-Quinslandi vihmametsades jahti pidama. Ta ise ütles, et küttis oma elu jooksul 10 000-40 000 krokodilli. Kui Austraalia valitsus keelas jahipidamise, kolis ta Cumberpedie linnas asuvasse opaalikaevandusse, abiellus ja asus elama kaevanduse koopasse, mida ta nimetas "Crocodile's Lair". Arvydas Blumenthal suri 13. oktoobril 2006. aastal. Tema eluajal tehti temast mitu dokumentaalfilmi, tema kodu, "Krokodilli pesa", oli filmi "Mad Max Beyond Thunderdome" lavastuseks ja temast endast sai elav legend.

Nõukogude partisanide üksus moodustati 30. septembril 1944, kui 19 Saksa 283. politseipataljoni sõdurit Vladimir Semjonovi juhtimisel deserteerusid koos relvadega. Pataljon moodustati 1943. aastal Latgale piirkonna vabatahtlikest ja osales Saksa okupatsioonivõimude partisanide vastastes operatsioonides Läti ja Valgevene territooriumil.

Üksus kandis oma komandöri järgi nime "Semjonovi üksus" ja võttis alles sõja lõpus vastu nime "Punased nooled", mis oli juba pärast Teist maailmasõda nõukogude propaganda poolt levitatud. Detsembriks 1944 oli üksuses 300-400 partisani. Enamik neist olid põgenenud Punaarmee sõdurid, endised leegionärid, sealhulgas kindral Kureli rühma hävitamise järel alles jäänud võitlejad. Ehkki Kurzemes tegutsesid sel ajal paljud Punaarmee luurerühmad, vältisid nad tihedat koostööd, sest partisanide üksuse komandöri ja selle peamise tuumiku tegevus Saksa politsei ridades oli liiga kahtlane. "Punaarmee" tegevus oli suhteliselt nõrgalt organiseeritud ja keskendus pigem sõja lõpu ootamisele. Oma tegevuse käigus teostas ta ulatuslikku kohaliku elanikkonna terroriseerimist.

"Punaste Noorte esimene komandör Vladimir Semjonov uppus 10. detsembri 1944. aasta öösel, kui ta põlvitas üle paisunud Abava jõe. Tema surnukeha leiti alles 1945. aasta kevadel ja maeti maha. Ta maeti ümber Kuldīgas 1961. aastal.

Mälestusmärk asub "Punaste Noorte" ja teiste piirkonna sissilaagrite (umbes 50-70 inimest) asukohas, mis 7. märtsil 1945 piirati ümber ja püüti hävitada Saksa vägede poolt.

Asub Ērgļi-Koknese maantee P79 paremal küljel, Ērgļist 3 km kaugusel, Vennaste kalmistu vastas.

Valge Rist on mälestusmärk Teise maailmasõja ohvritele, see püstitati Ērgļis 8. mail 1995 ja pühitseti sisse 30. juulil. Ristil on mälestusmärk kirjaga "Teise maailmasõja langenud sõduritele".
1994. aastal oli seal hauaplaat kirjaga "Mälestame langenuid".

Suust suhu levib jutt, et LTK-s maeti Saksa armee Läti ohvitsere vanadele, tasandatud Rootsi kalmistutele. Uurimistööd pole tehtud, seega puudub ka dokumentaalne kinnitus.

Džūkste kihelkonda, umbes kilomeetri kaugusele Kuramaa kaitsjate mälestuspaigast, on Riia-Liepāja maantee äärde paigaldatud mälestusmärk 3. diviisi 7. patareile, mida juhtis major Jānis Ozols.

Kuramaa kolmandas lahingus 23. detsembrist kuni 31. detsembrini 1944 tõrjus major J. Ozolsi III diviis vaenlase ülekaalukad rünnakud, takistades rindel läbimurret. Selles lahingus näitas major J. Ozols üles isiklikku kangelaslikkust ja juhtimisoskusi.

Jānis Ozols (1904–1947) oli Läti armee ja Läti Leegioni ohvitser, armee aumärgi pandla kavaler, samuti rahvuspartisan ja Nõukogude repressioonide ohver.

Läti Sõjamuuseum asub Riia vanalinnas Vabadussamba läheduses ajaloolises hoones, mida nimetatakse Püssirohutorniks. Muuseumis on 11 ekspositsiooni. Näitustele on välja pandud relvi, dokumente, vormiriietust, autasusid ja muid sõjaga seotud või sõdurite igapäevaelu kirjeldavaid esemeid. Läti Sõjamuuseum on üks vanimaid muuseume Lätis. See sai alguse Esimese maailmasõja ajal. Muuseumikogu moodustati peamiselt sõdurite isiklikest või lahinguväljadelt leitud esemetest. Pärast Läti riigi iseseisvumist sai muuseumi peamiseks eesmärgiks luua ekspositsioon Läti sõjaajaloost ja elanikkonna aktiivsest rollist oma maa kaitsmisel. 1937. aastal laiendati muuseumi juurdeehitusega ja see oli tol ajal tehniliselt üks moodsamaid muuseume Euroopas. Püssirohutorn oli kunagi üks Riia kindlustuse tornidest. Seda on Liivatorni nime all mainitud juba 1330. aastal. Algne torn hävis 1621. aastal, kui Riia linna piiras Rootsi sõjavägi. 1650. aastal ehitati püssirohu ja relvade ladustamiseks uus torn. Pärast linna kindlustuse lammutamist on Püssirohutorn Riia kunagise kaitsesüsteemi üheks tähtsaimaks tunnistuseks.

Bauska Püha Vaimu evangeelse luterliku kiriku aeda maeti 1944. aasta lahingutes Bauska kaitsjad – Läti sõdurid. NSV Liidu okupatsiooni aastatel rajati siia lasteaia mänguväljakud. 9. novembril 1996 avati kirikuaias skulptor Mārtiņš Zaursi loodud mälestuskivi. Läti Leegioni varrukamärgi all olevasse jämedalt töödeldud punasesse rändrahnu raiutud tekst – punane ja valge kilp – „Elagu teile Läti! Bauska kaitsjatele 1944. aastal“. Mälestuskivi püstitati Läti Rahvuslike Sõdurite Assotsiatsiooni ja organisatsiooni „Daugavas Vanagid“ Bauska osakonna algatusel. Rahalist toetust pakkusid ka Bauska linna ja rajooni omavalitsused. Kivi kõrval on valgeks värvitud puust rist, mille alla on kinnitatud leegionäride kilbi puna-valge-punaseks värvitud koopia ja veelgi madalamal on roosast graniidist tahvel tekstiga: "Siin lebavad leegionärid, Bauska kangelaslikud kaitsjad, 28.VII – 14.IX 1944".

Mälestuspaik 1944. aasta juulis-augustis teise Nõukogude okupatsiooni vastu peetud Jelgava kaitselahingutes osalejatele avati 8. mail 1995. Selle sündmuse auks peeti Jelgava Püha Anna evangeelses luterlikus kirikus jumalateenistus ja läbis linna lipuga kaetud rongkäik. Mälestuspaigal seisab ebakorrapärase kujuga graniidist steel, millesse on raiutud rist, mis kasvab mõõga teravikuks. Selle kõrval vasakul on kajakakujuliselt paigutatud kärbitud rööptahuka kujuline graniidist plokk tekstiga „Jelgava kaitsjatele 1944.28.VII-8.VIII“.

Sõda Jelgavas algas pärast seda, kui Nõukogude väed vallutasid 27. juulil 1944 Leedus Šiauliai linna ja jätkasid pealetungi põhja suunas. Punaarmee tõrjumiseks kuulutas äsja ametisse nimetatud Jelgava sõjaväeülem kindralleitnant Johann Flugbeil linna „kindluslinnaks“ ja selle kaitsmiseks tuli kasutada kõiki olemasolevaid jõude. Algselt koosnes Jelgava kaitsjate tuumikust vaid 15. Läti SS-relvadiviisi väljaõppe- ja reservbrigaadi sõduritest kolonelleitnant Herman Jurko juhtimisel ning mõnest väikesest Saksa üksusest. 27. juuli pärastlõunal alustas Nõukogude 3. õhuvägi Jelgava pommitamist, rünnates mitte ainult strateegilisi sõjalisi sihtmärke linnas ja selle ümbruses – raudteejaama ja teid –, vaid süüdates ka mõningaid elamuid. Linna hooned ja tsiviilelanikud kannatasid Katjuša raketisüsteemide, suurtükiväe ja miinipildujate tule all, mida mõlemad sõdivad pooled üksteise pihta tulistasid.

28. juulil alustasid Nõukogude 3. kaardiväe mehhaniseeritud korpuse üksused linna lõunaservale rünnakut, kuid edutult. 30. juuli hommikul tugevdasid rünnakut 51. armee 279. ja 347. laskurdiviis. Kuigi Moskva raadio teatas linna vallutamisest järgmisel päeval, olid NSV Liidu väed abivägedega suutnud kesklinna sisse murda, kuid mitte seda täielikult vallutada. Lielupe jõe parem kallas ja Driksa silla juures asuv kindlustatud sillapea jäid Punaarmee poolt hõivamata. Ägedad lahingud toimusid ka Jelgava lossis, mis läks Nõukogude Liidu kontrolli alla augusti alguses. Punaarmee liigutas lossi kahuritega ja tulistas selle akendest Kalnciema teel asuvate Saksa ja Läti sõdurite positsioone. Järgnes Saksa raskekahurväe vastutuli, mis hävitas lossi täielikult. 4. augustil õnnestus Jelgava kaitsjatel Riiast saabunud abivägede abil linn ajutiselt enda kontrolli alla võtta. Nõukogude ulatuslik pealetung sundis Saksa ja Läti sõdureid aga kolm päeva hiljem Jelgava maha jätma.

Läti Leegioni 2. piirivalverügemendi sõdurite mälestuspaik asub Iecava vallas Iecava–Baldone maantee ääres „Dietlavāsi“ ja „Būčāsi“ (majanimed) vahel.

Mälestusmärk avati 1998. aastal Läti Rahvuslike Sõdurite Assotsiatsiooni ja Daugava vanagide ühingu Iecava osakonna toel. 2023. aastal lisati infostend, mis kirjeldab 2. piirivalverügementi ja lahinguid Nõukogude armee vastu 1944. aasta septembris.

Pärast Bauska langemist 14. septembril 1944 liikusid Nõukogude armee üksused tankikorpuse ja lennuväe toel Riia ja Baldone suunas. Tankiüksused ületasid Iecava jõe venelaste majade lähedal, kuna sillad olid õhitud. Iecavale suunatud õhurünnakute käigus hävis Kalna veski täielikult, kirik, pastoraat, piiritusetehas ja piimatööstus said rängalt kannatada ning elamud hävisid täielikult või osaliselt.
15. septembri öösel saabus Riiast rindel asuvasse tühimikku Grimu maja lähedale, Läti-Krustpilsi raudteeliinile, 2. piirivalverügement kolonelleitnant Jānis Jansonsi juhtimisel. Neil tuli tankiüksustele vastu astuda käsirelvadega. Nelja päeva jooksul hävitasid rügemendi sõdurid lähivõitluses tankide "rusikatega" 20 Nõukogude tanki, millest reamees Plūksna üksi hävitas viis ja kapral Sirmbārdis kaks. Rügemendi kaotused olid suured: langes neli ohvitseri, 24 instruktorit ja sõdurit. Haavata sai kaheksa ohvitseri, 161 instruktorit ja sõdurit.