Sõjalennundus
I maailmasõda, Vabadussõjad, Balti riikide iseseisvus, II maailmasõda, Nõukogude okupatsioon, Taastatud iseseisvus

Asub Riias Pārdaugavas Iļģuciemsi lähedal Spilve niitudel.

Spilve on sõjanduspärandi ajaloos kuulus 18. sajandil toimunud suurejoonelise Spilve lahingu ja Spilve lennuvälja poolest. Alates 20. sajandist kasutati seda lennukite katsetamiseks, kuid Esimese maailmasõja ajal sai sellest Läti lennunduse ajaloo tunnistaja.

Esimese maailmasõja ajal kasutas Spilve niite Vene armee õhuvägi võitluses Saksa armee vastu. Läti loomisega sai lennuväljast riigi tähtsaim õhuväebaas ja pilootide väljaõppepolügoon. Lennuvälja varasemad nimed olid "Spilvese lennusadam" või "Riia lennusadam", hiljem "Riia kesklennujaam". See oli Läti peamine lennujaam kuni "Riia" lennujaama avamiseni 1975. aastal.

Võib-olla on Riia lähedal asuv Spilve lennuväli ja unistus tähtede poole püüdlemisest aidanud kaasa paljude Läti pilootide muljetavaldavatele saavutustele. Võib-olla on Läti lennunduse algus aga palju vanem ja seda võib otsida Priekulest, kus Läti sepp Zviedris tegi kirikutornist omatehtud seadmega lennu.

Tänapäeval on Spilve lennuväli endiselt kasutusel. Näha saab 1954. aastal ehitatud lennujaamahoonet, mis kehastab nõukogude klassitsismi ehk „Stalini impeeriumi“ stiili.

Allikad:

Irbītis, K. Läti lennundus ja selle pioneerid. Riia: Zinātne, 2004.

Brūvelis, E. Läti lennunduse ajalugu: 1919-1940. Riia: Zinātne, 2003.

Tsiviillennundusameti ametlik veebisait. Saadaval aadressil: https://www.caa.gov.lv/lv/latvijas-aviacijas-vesture-isuma [vaadatud 22.02.2021].

Riia Lennundusmuuseum asub Riia lennujaama territooriumil lennukite vaatlusala kõrval Skulte külas Marupe piirkonnas. See on erainitsiatiivil loodud turismiatraktsioon, mis avati 1997. aastal. Kollektsioon on kokku kogutud rohkem kui 50 aasta jooksul. Lennundustehnikat on kogutud Lätist, Venemaalt, Poolast, Ukrainast, Tšehhist ja USAst. See on üks suurimaid ja väärtuslikumaid kogusid Lätis. Lennundusmuuseumi rajamise idee tekkis Lätis juba 80 aastat tagasi. Läti lennunduse ajalugu ulatub tagasi aega, mil ehitati maailma esimesed lennukid. Läti piloodid osalesid paljude maailmarekordite saavutamisel. Pärast Esimest maailmasõda ja Läti Vabadussõda hakkas Läti sõjavägi moodustama lennuväge ning tekkis vajadus säilitada ajaloolisi esemeid. 1930. aastatel avanes võimalus hakata muuseumi looma. Selle kogus oli juba väärtuslikke ajaloolisi esemeid. Teine maailmasõda nurjas algatuse ja kollektsioon läks kaduma. Tänapäeval on muuseumis umbes 40 peamiselt Nõukogude Liidus toodetud õhusõidukit. Ekspositsioon annab ülevaate nõukogude lennunduse ajaloost.

Asub Skulte külas Mārupe vallas, Riia rahvusvahelise lennujaama lähedal.

Skulte oli üks Nõukogude sõjaväelastele loodud näidisküladest. Seal asus lennuväeüksus, mis viis 1941. aastal läbi Berliini ja teiste linnade pommitamise ning osales ka Balti riikide okupeerimises. 1978. aastal paigaldati sinna keskkonnaobjekt – lennuk IL-28, et esile tõsta Nõukogude armee pilootide teeneid Teises maailmasõjas.

Pärast sõda jätkas Nõukogude Liit aktiivset relvastuspoliitikat. IL-28 oli esimene ja enimtoodetud Nõukogude reaktiivpommitaja. Esimene seeriatootmises olev aatomipomm RDS-4 ("Tatjana") toodeti samast mudelist 1953. aastal, et testida armee võimet alustada rünnakut pärast tuumaplahvatust. Lennukil oli mitmesuguseid modifikatsioone. Katsete ajal saavutas see kiiruse 906 km/h, vedades mitu tonni lasti ja tehes 2445 km pikkuse lennu. Seda juhtis 3-liikmeline meeskond.

Lennuk pole mitte ainult sõjalise pärandi tunnistaja, vaid ka ideoloogia sümbol. 2010. aastal restaureeriti lennuk Nõukogude armee võidu tähistamiseks Saksamaa üle. Samuti on tehtud mitu ebaõnnestunud katset seda Läti okupatsioonirežiimi ülistava objektina lammutada. See õnnestus 2022. aastal, kui lennuk teisaldati.

Praegu saab lennukit vaadata lähedal asuvas Riia Lennundusmuuseumis Skultes, samuti saab aimu Nõukogude armee sõjaväelastele ehitatud külast.

Lennundusmuuseum SKY ZOO asub Tukumsi piirkonnas Smārde vallas Jūrmala lennujaama territooriumil, mis oli kunagi Tukumsi sõjaväelennuväli. Eksponeeritud on lennukid YAK-40, AN-2, SU22M4, PZL TS-11 Iskra ja helikopter MI-24. Lennuvälja ekskursioon tutvustab angaare, kaponiire ja tehnilisi seadmeid. Lennuvälja kasutasid nii Natsi-Saksamaa kui Nõukogude armee. Nõukogude okupatsiooni ajal oli see üks tähtsamaid sõjaväelennuvälju Läti alal. Sinna paigutatud hävitajad olid mõeldud vaenlase laevade ründamiseks ja rannikukindlustuste pommitamiseks. Ööl vastu 9. novembrit 1975 saadi Tukumsi lennuväljal lahinguhäire: Nõukogude Liidu territoriaalvetes (Liivi lahes) oli vaenlase sõjalaev, mis tuli hävitada. Tukumsist tõusis õhku mitu lennukit. Siiski selgus, et tegemist oli Nõukogude mereväe sõjalaevaga Сторожевой (Kaitsja), millel toimus relvastatud mäss võimuloleva Nõukogude režiimi vastu. Kui lennukid sõjalaeva juurde jõudsid, oli lahing veel käimas. Hiljem sai mässu juhtinud Nõukogude mereväeohvitser Valeri Sablin haavata ja sellega mäss lõppes. Ta mõisteti kodumaa reetmise eest surma. See oli üks dramaatilisemaid sündmusi, mis näitas rahulolematust kehtiva režiimiga ja tähistas selle kokkuvarisemise lähenemist.

Asub Vecgulbene mõisa territooriumil - ajaloolises keskuses.

Sõdadevahelisel perioodil asus Gulbenes Läti armee garnison, kus paiknes 7. Sigulda jalaväerügemendi pataljon. 1930. aastate keskel alustati sõjalennubaasi loomist, sest sõjalennunduse edukaks toimimiseks tuleb tagada ulatuslik lennuväljade võrgustik ka rahuajal. Lennuväljad on eriti olulised kohtades, kus on rajatud olulised raudtee- ja maanteesõlmed. 11. novembril 1935 alustati siin sõjalennuvälja ehitamist. 1937. aastal paigutati Gulbenesse äsja moodustatud lennurügemendi üksus, millest sai Latgale diviisi 6. luureeskadrill, suurendades armeeüksuste arvu Läti idapiiri lähedal.

Orangerie'i hoone on nähtav.

Vaiņode lennuväljal on säilinud 16 nõukogudeaegset lennukiangaari ja 1800 m pikkune osa kunagisest 2500 m pikkusest lennurajast. Lennuvälja külastamine tuleb ette tellida. Vaiņode Memoriaalansambli keskel asub 12 m kõrgune emakese kodumaa kuju, graniitplaatidele on graveeritud langenute nimed. Kuni Läti taasiseseisvumiseni tähistati siin iga aasta 9. mail suurelt võidupüha.

Avatakse alates 1. maist.

Asub Riia kaguosas Rumbulas, Maskavas tänava ja Daugava jõe vahel.

Rumbulas asus Nõukogude armee õhuväebaas ja tsiviillennujaam Riia peamise lennujaama kõrval Spilves. Mõlemad lennujaamad eksisteerisid kuni Riia lennujaama avamiseni. Enne Teist maailmasõda ja Läti okupeerimist asus Rumbulas Läti armee lennuväerügemendi lennuväli.

Pärast Teist maailmasõda hakkas Nõukogude Liit tootma reaktiivmootoriga lennukeid, mis vajasid pikemaid ja sujuvamaid lennuradasid. Vanu lennuvälju laiendati ja ehitati uusi. Baltimaade muutuvad ilmastikuolud ja esimeste reaktiivlennukite lühike lennuaeg olid põhjuseks paljude varulennuväljade loomisele. Reaktiivlennukite müra tekitas Riia elanike seas rahulolematust, sest sõjaväelennuväli asus elamupiirkondadele liiga lähedal ja võis tekitada ohtlikke olukordi. 1973. aastal see suleti ja selle asemele ehitati Lielvārde lennuväli, kuhu viidi üle lahingulennukid. Vahetult enne sulgemist puhkes rahvusvaheline skandaal. Seal peksti läbi USA õhujõudude ohvitser, kes oli üks Moskva sõjaväeatašeedest. Väidetavalt ründas teda 14-20 lennujaama töötajat, kes kahtlustasid, et lennuvälja pildistatakse.

Täna saate külastada mahajäetud lennuvälja ala.

Zvārde prügila asub Zvārde vallas Salduse piirkonnas. Tegemist on endise NSV Liidu sõjalennunduse harjutusväljakuga, mille pindala on üle 24 000 hektari.

Endise lennuvälja territooriumil asuvad mitmed vaatamisväärsused: ohvitseride kurgan, Zvārde ja Ķērkliņi kiriku varemed, Rīteļi kalmistu, endine sõjaväebaas "Lapsas" jt. Kuni Teise maailmasõjani asus vaatetorni asukohas "Vairogi" maja. Polügooni ehitamise ajal kuhjati see, mis talust alles oli jäänud - müürid, õunaaia jäänused ja osa Veczvārde mõisa varemetest - kokku künkaks ja sellele ehitati vaatetorn. Seda kasutati vaatluspunktina sõjaväe õppemanöövrite koordineerimiseks. See koht on rahva seas tuntud kui Kurgan. Küngast avaneb vaade endisele harjutusväljakule ja Zvārde looduspargi ja looduskaitseala metsaaladele. Hea koht lindude vaatlemiseks. Kurgāni ümbrus ei ole haljastatud.

Die Ruinen der Kirche von Ķerkliņu befinden sich etwa 5 Kilometer nordwestlich von Kokmuiža, in der Nähe des Ķerkliņu-Sees. Die Kirche wurde 1641 von Heinrich von Dönhoff (Derkarth), dem Besitzer des Gutshofs Ķerkliņi, erbaut. Die ursprüngliche Holzkirche wurde durch einen Steinbau ersetzt, unter dem Gräber für die Toten der Familien Dönhof und später Kleist errichtet wurden. Die Gräber wurden bereits während der Unruhen von 1905 zerstört, aber 1949 wurden die Särge von den Gräbern in die Kirche gebracht. Die Kirche war ein Beispiel für den kurzzeitigen Barockstil - ihre Schnitzereien wurden von den Holzschnitzern aus Kuldīga und Liepāja angefertigt. Obwohl die Besitzer des Schlosses und der Kirche zu verschiedenen Zeiten von finanziellen Problemen geplagt waren, wurde die Kirche im Laufe ihres Bestehens mehrmals umgebaut. Sie wurde auch im Ersten Weltkrieg in Mitleidenschaft gezogen, woraufhin die Gemeinde das Mauerwerk 1929 wieder aufbaute und 1934 eine Orgel einbaute. Leider wurde die Kirche während des Zweiten Weltkriegs beschädigt und vieles ging verloren. Es ist daher lobenswert, dass vor dem Wiederaufbau der Kirche im Jahr 1933 viele einzigartige Barockskulpturen fotografiert und inventarisiert wurden und sogar in den Archiven des Denkmalamtes landeten. Mit der Errichtung der Mülldeponie und der Vertreibung der Bewohner wurde die Kirche nie restauriert. Heute sind die Kirchenmauern und der Turm zu sehen.

Prügila teenindusbaas asub Striķu mõisast umbes 2 kilomeetrit ida pool, Saldus-Auce maanteel. Saldusest lõuna pool asub endine nõukogude sõjaväe lennunduse sihtmärgipolk (sõjaväeosa nr 15439) Zvārde. Lennuvälja territooriumil asuvad mitmed vaatamisväärsused - Zvārde ja Ķerkliņi kirikute varemed, Rīteļi kalmistu varemed, lennuvälja vaatluspost, nn ohvitseride kurgan ja endine lennuvälja personalibaas ja lasketiir "Lapsas".

Zvārde õhulasketiirus oli vaja umbes ühe kompanii suurust üksust õhulasketiiru teenindamiseks - sihtmärkide paigaldamiseks, kahjustuste parandamiseks, õhulasketiiru valvamiseks ja õhulendude koordineerimiseks. See asus kuni Teise maailmasõjani "Lapsas" nimelise maja territooriumil. Koos lennuvälja ehitamisega rajati kasarmud, transpordihooned, lennujuhtimistorn ja lasketiiruväljak väljaõppejõudude jaoks.

Pärast Läti taasiseseisvumist tegutses siin Zvārde kaitseväe väljaõppekeskus, kuid alates 2007. aastast on ala valla omandis ja renditud mitmetele jahikollektiividele. Endistes kasarmutes asub Zvārde valla ajalugu käsitlev näitus.

"Ohvitseride kurgan" asub vähem kui kilomeetri kaugusel Zvārde kiriku varemetest. Kurgan koosneb ümberkaudsete majade ja mõisa varemetest ja jäänustest, mis on kokku buldoositud. Kurganile on ehitatud vaatetorn. Praegune torn on kande järgi ehitatud 1981. aastal. Torni kasutati pommitamiste registreerimiseks. Harjutuspommid olid vähendatud lõhkeainesisaldusega, mistõttu nende tabamusi tuli hoolikamalt jälgida. Plahvatamata pommid neutraliseeriti kohe, kuid kõiki ei suudetud leida.

 Torni jäänused on täna siin näha - telliskiviseinad. Kuna barjäär on suhteliselt kõrgel, võib selgel päeval näha isegi Leedu naftatöötlemistehast Mažeikiai linnas.

Asub Valka vallas, sõites mööda Valka – Rūjiena maanteed (P22) 4. kilomeetril, pöörake paremale ja järgige silte.

Pēteris Radziņš sündis 2. mail 1880 Lugaži kihelkonnas „Jaunvīndēzēs“. Ta õppis Lugaži kihelkonnakoolis, Valka linnakoolis ja Valka Nelsoni reaalkoolis. Ta astus vabatahtlikuna Vene armeesse. 1919. aasta sügisel naasis ta Lätti ja 27. oktoobril määrati ta armee ülemjuhataja staabiülemaks, asudes sellele ametikohale hetkel, mil bermontlased ähvardasid Riiat. Staabiülemana juhtis ta kõiki lahinguid Riias, Zemgales ja Latgales. 5. veebruaril 1920 ülendati ta kindraliks.

Tänapäeval asub perekonna kodu lähedal kindral Pēteris Radziņšile (1880–1930) pühendatud mälestuskivi.

11. novembril 2017 avati Riias Daugava värava nurgal Pēteris Radziņši mälestustahvel.

Video: Kindral P. Radziņši mälestusüritus Riia vendade kalmistul 2019. aastal

Video: 2. mail 2019, kindral Pēteris Radziņši 139. sünniaastapäeval, toimus presidendilossi lähedal 11. novembri muldvallil mälestusüritus, kus mälestustahvlit ümbritsesid auvalve ja huvilised.

Valka Koduloomuuseumi ekspositsioon „Valka – Läti iseseisvuse häll“ kajastab ka kindral Pēteris Radziņši elu ja tegevust.
Lisaks traditsioonilistele kollektsiooni eksponeerimise viisidele kasutatakse näitusel interaktiivseid multimeedialahendusi. Teave ja annotatsioonid tõlgitakse eesti ja inglise keelde.

Asub Riia kesklinnas, Riia rahvusvahelise bussijaama vastas, Riia raudtee reisijatejaama lähedal.

Riia keskturg on Läti suurim turg, mida kunagi peeti Euroopa parimaks ja moodsaimaks turuks. Selle silmapaistvaimaks sümboliks on 1920. aastatel ehitatud turupaviljonid, mida algselt kasutati sõjalistel eesmärkidel.

Esimese maailmasõja ajal rajas Saksa armee Kuramaale Vainode lennujaama, kus paiknes alaliselt mitu õhulaeva. Need olid piklikud gaasiga täidetud õhupallid, mille kere külge olid kinnitatud ruumid reisijate ja lasti transportimiseks. Juhtimist tagasid sisepõlemis- või elektrimootor ja keres olev tiib. Õhulaevad olid mõeldud luureks või vaenlase pommitamiseks, näiteks viisid nad läbi rünnaku Vene armee vesilennukite lennuväljale Roņu saare lähedal. On teada, et angaare kutsuti „Walhallaks“ ja „Waltheriks“.

Pärast Läti Vabadussõda angaarid lammutati ja kasutati Riia Keskturu angaaride ehitamiseks, eesmärgiga jätta need algsetesse mõõtmetesse. Hiljem otsustati kasutada ainult angaaride ülemisi osi.

Tänapäeval saab näha Saksa armee õhulaeva angaari metallkonstruktsioone. Turg võimaldab meeldival viisil tutvuda maailma lennunduse algusaegade tõenditega. Ekskursioonide broneerimine: +37167358157; gints.aksiks@rct.lv.

Pärast seda, kui 1953. aastal rajati selles piirkonnas NSVLi kaitseministeeriumi palvel lennuväli, asusid Zvārde kirik, Ķerkliņi kirik ja Rīteļi kalmistu tegelikult lennuvälja keskel - kunstliku lennuvälja kõrval koos juurdepääsuteede ja kaitsepositsioonidega, mida nõukogude piloodid kasutasid sihtmärgina. Lennukid lendasid siia Lätis ja mujal Nõukogude Liidus asuvatelt lennuväljadelt. Vähem kui 40 aastaga lagunesid kirik, kalmistu, endine mõisahoone ja kümned ümbritsevad hooned. Tänapäeval hooldab seda paika Salduse Martin Lutheri kirik. Ümbritsev ala on ikka veel saastunud lõhkemata lahingumoonaga ja teede ääres võib olla ohtlik kõndida.

Barbaarsus saavutas haripunkti 1988. aastal, kui Rīteļi kalmistu koos haudade ja mälestusmärkidega buldooseriti.

21. juulil 1990 toimus Salduses üks esimesi aktsioone, kus Läti elanikkond nõudis NSV Liidu armee lahkumist Zvārde territooriumilt, ning seejärel läksid inimesed Rīteļi kalmistule. Meeleavaldusel osalejad lubati prügimäele, kus nad koristasid veidi kalmistut ja kaevasid valgeid riste.

Prügilat kasutati kuni 1992. aastani ja veel 1992. aasta märtsis kukkus Lielvārdest startiv lennuk teadmata põhjustel prügilasse. Läti kaitsevägi alustas 1993. aasta mais, pärast Vene armee väljaviimist, ala demineerimist.  2008. aastal paigaldasid Zvārde elanikud Rīteļi kalmistule mälestuskivi "Andke meile andeks, et me ei...".

Ekspozicija „Jazepas Baško – vežėjas oru“ skirta lakūnui, eskadrilės „Iļja Muromec“ vadui ir Latvijos karinių oro pajėgų organizatoriui, generolui Jazepo Baško, minint jo 125-ąsias gimimo metines bei Pirmojo pasaulinio karo 100-metį.

Muziejaus fonduose saugoma ekspozicija – tai ir dizaino objektas: šešis kartus sumažintas lėktuvo „Ilja Muromec“ maketas, su kuriuo pateikiama informacija tekstų ir vaizdų pavidalu. Paroda papildyta Latvijos karo muziejaus eksponatais ir nauja archyvine medžiaga, gauta iš Latvijos valstybinio istorijos archyvo, Spilvės aviacijos muziejaus ir privačių asmenų archyvų.

Jazepas Baško pelnytai laikomas vienu labiausiai apdovanotų latvių lakūnų ir vienu iš pasaulinės aviacijos pradininkų. Su lėktuvu „Ilja Muromec“ jis pasiekė keturis pasaulio aviacijos rekordus, o jo pavardė įrašyta į Louis Blériot Garbės knygą Paryžiuje – geriausių pasaulio lakūnų sąrašą.

Jazepas Baško buvo apdovanotas visais tuometės carinės Rusijos ordinais, taip pat Latvijoje – Trijų žvaigždžių 3-iojo laipsnio ordinu, Viesturo 2-ojo laipsnio ordinu, Gynėjų nuopelnų kryžiumi bei aukščiausiais Čekoslovakijos, Estijos, Suomijos ir Lenkijos apdovanojimais.

Jis tarnavo carinės Rusijos kariuomenėje, bolševikų Raudonojoje armijoje, o nuo 1921 m. – Latvijos kariuomenėje. Po Latvijos okupacijos buvo atleistas iš tarnybos.

Šiaulių miesto dalyje, vadinamoje Zokniais, nuo tarpukario laikų veikė aerodromas, vėliau tapęs oro uostu.

1931 m. Zokniuose nuspręsta įkurti aerodromą, lygūs laukai ir žvyruotas gruntas puikiai tiko lėktuvams. Birželio 1 d. iš Kauno į Zoknius perkelta 3-oji ir 4-oji žvalgybos eskadrilės, kurioms priklausė lėktuvai LVG C.VI ir Albatros C.XV. Buvo pastatyti angarai, štabo pastatas ir kareivinės, o pirmuoju bazės viršininku tapo majoras Leonardas Peseckas.

Augant Lietuvos karo aviacijos pajėgumams, Zoknių aerodromas plėtėsi: čia buvo pastatyti nauji angarai, lėktuvų remonto dirbtuvės, įkurtas poligonas bombų mėtymui netoli Šilėnų. 1937 m. į Zoknius buvo perkelta 5-oji eskadrilė su naikintuvais „Letov Š-20“ ir FIAT C.R.20, o 1938 m. šiuos senus naikintuvus pakeitė modernūs Gloster Gladiator, pasižymėję puikiais rezultatais Suomijos–SSRS (Žiemos) kare.

1936 m., vykdant S. Raštikio kariuomenės reformas, karo aviacija buvo decentralizuota, o Zoknių aerodromas tapo viena iš pagrindinių šalies karinių bazių. Karo aviacijos pajėgos čia plėtėsi, įsteigtos aviacinės dirbtuvės, kurios prisidėjo prie lėktuvų priežiūros ir remonto, o vėliau jose dirbo žymūs konstruktoriai, kaip Bronius Oškinis. Zoknių aerodromas tapo strateginiu tašku, kurio svarba augo dėl šalia esančių branduolinių ginklų dislokacijos sovietmečiu.

2005 m., reikalaujant miesto verslininkams, buvo įsteigta Šiaulių miesto savivaldybės įmonė „Šiaulių oro uostas“. Lietuvai tapus NATO nare prasidėjo ir aerodromo pakilimo takų remontas: 2005 m. atlikta atsarginio kilimo ir tūpimo tako rekonstrukcija. Lėšas skyrė NATO.

Pagrindinio kilimo ir tūpimo tako rekonstrukcija oficialiai baigta 2006 m. spalio 26 d. iškilmingu tako atidarymu. Rekonstruoto aerodromo apskraidymą ir sertifikavimą atlikę specialistai pripažino jį geriausiu visoje Rytų Europoje.

Pakri salos – Mažasis Pakri ir Didysis Pakri – yra pietinėje Suomijos įlankos dalyje, netoli Paldiski miesto šiaurės vakarinėje Estijos pakrantėje. Šios palyginti mažos salos yra istorinio Baltijos regiono karinio paveldo sluoksnio pavyzdys, ypač XX a. antroje pusėje, kai jos buvo visiškai militarizuotos ir tapo sovietų aviacijos poligonu.

Istorinis kontekstas ir militarizacija

Po Estijos okupacijos 1940 m. ir Antrojo pasaulinio karo pabaigos Pakri salos perėjo tiesioginei Sovietų Sąjungos karinei kontrolei. Jos buvo visiškai išvalytos nuo civilių gyventojų – salose gyvenę švedų ir estų savininkai buvo priverstinai perkelti į žemyninę dalį arba išvaryti. Tai buvo tipiškas Baltijos jūros pakrantės militarizacijos pavyzdys konsoliduojant sovietų valdžią.

Šiose salose sovietų armija sukūrė aviacijos taikinių poligoną. Čia treniravosi aviacijos bombonešiai ir atakos lėktuvai – lėktuvai iš žemyno (ypač iš Paldiski bazės) vykdė mokomuosius bombardavimus, naikindami salose esančius taikinius. Buvo pastatytos specialios betoninių ir metalinių taikinių imitacijos, taip pat stebėjimo ir vadovavimo postai. Salų reljefas ir geografinė izoliacija pavertė jas „idealiu“ mokymo poligonu, kuriame sprogimų ir bombardavimų padaryta žala nekėlė grėsmės civiliams gyventojams ir infrastruktūrai žemyne.

Karinio paveldo materialiniai įrodymai

Šiandien Pakri salos praktiškai yra muziejus po atviru dangumi, kuriame galima tyrinėti Šaltojo karo laikų karinę infrastruktūrą. Salose yra betoninių taikinių imitacijų, bombų kraterių, suskilusių statinių, bunkerių griuvėsių ir stebėjimo postų. Keliose vietose taip pat randama nesprogusių sprogmenų – nepaisant periodiškų išminavimo operacijų, visiškai saugus judėjimas nėra garantuojamas. Dėl to šios salos yra ne tik įdomi, bet ir pavojinga karinio paveldo vieta.

Salos taip pat iliustruoja sovietų kariuomenės inžinerinį požiūrį: poligono konstrukcija buvo funkcionali, standartizuota ir labai patvari, minimaliai rūpinantis vietos aplinka ar kultūros paveldu. Tuo pačiu metu būtent ši masyvi, dažnai pernelyg didelė statyba lėmė, kad sovietų kariuomenės palikimas buvo toks ilgalaikis – net ir praėjus dešimtmečiams po poligono uždarymo, jo pėdsakai aiškiai matomi.

Žmonių iškeldinimas ir kultūrinio kraštovaizdžio transformavimas

Pakri salų militarizavimas taip pat reiškė visišką kultūrinio kraštovaizdžio transformaciją. Vietiniai gyventojai, gyvenę ten šimtmečius (turėdami stiprias švedų kolonizacijos tradicijas), prarado savo gimtąją aplinką. Salos tapo uždara karine zona, kurioje civilinis gyvenimas buvo ištrintas iš žemėlapio – tipiškas sovietinės strateginės erdvės pavyzdys.

Nepriklausomybės metas ir tragiškas įvykis

Estijai atgavus nepriklausomybę, sovietų armija pradėjo apleisti Paldiski ir Pakri salas. Tačiau karinis palikimas neišnyko per naktį. Dešimtajame dešimtmetyje buvo bandoma perimti šių pavojingų ir apleistų teritorijų kontrolę. Vienas tragiškiausių epizodų įvyko 1997 m. kovo mėn.: Estijos policijos ir pasienio apsaugos specialiųjų pajėgų dalinys bandė pasiekti Suur Pakri salą eidamas sekliu jūros dugnu. Stiprus vėjas ir ledinis vanduo pavertė sąlygas mirtinomis – nuskendo keli apmokyti vyrai.

Palikimas ir ateitis

Šiandien Pakri salos yra saugomas gamtos rezervatas. Keista ironija ta, kad ilga karinė izoliacija iš tikrųjų padėjo išsaugoti biologinę įvairovę – žmonių pasitraukimas leido gamtai susigrąžinti šią teritoriją. Tačiau taršos iš sovietinio sąvartyno ir nesprogusių sprogmenų rizika išlieka realia problema.

Pakri salos yra ryškus postkarinio paveldo problematikos Baltijos šalyse pavyzdys: čia susitinka strateginės istorijos, priverstinio perkėlimo ir tapatybės praradimo, ekologinės degradacijos ir kartu netikėto natūralaus atsinaujinimo pėdsakai. Jos taip pat yra materialus Šaltojo karo geopolitinės erdvės įrodymas – kaip mažos salos galėjo tapti pasaulinių karinių interesų instrumentais ir kaip ši praeitis ir toliau daro įtaką mūsų požiūriui į kraštovaizdį ir istoriją.

Atsižvelgiant į galimą pavojų, rekomenduojama Pakri salas aplankyti lydint vietiniam gidui.

Krustpilio aerodromas buvo įsikūręs netoli Veselmuižos. Nedidelis aerodromas ten jau buvo Pirmojo pasaulinio karo metu. Jo ribos buvo šiek tiek išplėstos Latvijos laisvosios valstybės laikais. Čia buvo dislokuota 7-oji tolimojo nuotolio žvalgybos eskadrilė. Vienas iš vadų buvo kapitonas Ēriksas Mellupsas. Apie 1935 m. buvo pastatytas naujas gelžbetoninis angaras ir dviejų aukštų kareivinės. Karo pradžioje aerodrome buvo dislokuoti lėktuvai, kurie buvo perkelti iš kitų vietų ir sunaikinti vokiečių aviacijos.

Sovietinės okupacijos metais aerodromo ribos buvo gerokai išplėstos. 1941 m. vasarį Raudonajai armijai buvo perduota 282 ha žemės su aplinkiniais namais. 1941 m. balandį buvo rekvizuota beveik 700 ha. Tokiu būdu buvo sunaikinti 152 aplinkinių ūkių pastatai. Statybos darbuose dalyvavo aplinkinių parapijų gyventojai 50 km spinduliu.

1974 m., išplėtus kilimo ir tūpimo taką, aerodromas buvo išplėstas dar 44 ha.

Šiandien Jėkabpilio aerodromas yra apleistas, iš dalies privatizuotas karinis aerodromas su iš dalies išsaugotu kilimo ir tūpimo taku bei pastatais.