Karosta ainulaadse sõjaväeobjekti lugu
Jau gadiem ilgi Vecliepājas liepājniekos neesmu novērojis kaut cik noturīgu interesi par tikai astoņus līdz desmit kilometrus uz ziemeļiem no pilsētas centra esošajām unikālajām vietām. Taču, ieslēpti meža biežņā, kāpu krantī vai purva takās, vēsturiskie Karostas objekti ir ne mazāk interesantu vēstures faktu un sen aizmirstu leģendu vērti stāsti. Par vienu no tiem – bijušo PSRS 23. krasta artilērijas bateriju – būs šis stāsts.
Vienlaikus ar 27. krasta artilērijas bateriju tagadējā Pērkones Grīnvaltos, PSRS militāristi sākta celt arī jaudīgas artilērijas pozīcijas Liepājas ziemeļu daļā, Karostā, Tobago un Jātnieku ielu rajonā. Šodien par to liecina labi saglabājušies tālmēru torņi, pazemes komandpunkts, betona noliktavu velves, sakaru centra un ugunsdzēsēju baseina kontūras. Laika zobam un krasta nobrukumiem gan vismazāk ir spējušas pretoties četras 130 mm kalibra jūras lielgabalu betonētās pozīcijas.
Cik ļoti svarīgi un steidzami krievu padomju "ierobežotajam" kontingentam Latvijas Republikā bija tieši šeit stacionēt smagos lielgabalus, var pārliecināties, dodoties pa Lībiešu ielu Šķēdes dārziņu virzienā – vēl tagad daļēji pārpurvotajā un alkšņiem aizaugušajā šosejas kreisajā pusē redzamas 23. baterijas pagaidu pozīcijas. To kapanierus – vaļņus trim lielgabaliem uz koka lafetēm uzbūvēja pirmos, vēl 1939. gada rudens salnu laikā. Lielgabalu apkalpes, kam nācās gulēt teltīs, kaujas dežūras sāka 1939. novembra beigas.
"Īstās" baterijas būve sākās 1940. gada janvārī. Pirmie objekti bija tā sauktās inženierpozīcijas, – dīzeļa elektrostacija, siltumtrases, koka guļbūves kazarmas, sanitārā baraka, veļas mazgātava un katlu māja, bet bijušās cara laika baterijas Nr. 2 dienvidu malā, arī betonēts un ar bruņu tērauda "cepuri" pārklāts komandpunkts. 1940. gada maijā, kāpās noplanējot ceļa trasi smagu kravu pārvietošanai, ap 300 karavīru ķērās klāt lielgabalu pozīciju un pazemes galeriju betonēšanai. Lieki piebilst, ka visus darbus modri uzmanīja NKVD un vietējiem Šķēdes un Medzes pagastu zemniekiem, kas strādāja pie akmeņu un grants pievešanas, turp ieeja tika liegta – čekists paņēma pajūga grožus un iebrauca aiz dzeloņstiepļu žoga, nav ko svešās acīs tulznas berzt!*
Taču nekāda īlena noslēpšana maisā neaizkavēja baumas, ka kāds betonēšanas darbu desmitnieks tomēr esot bijis kā darbaļaužu šķirai svešs elements un nolaidībā pārkāpis betona nepārtrauktās liešanas procesu. Nelietis nošauts, protams.
Par visai dīvainajiem piedzīvojumiem, bateriju būvējot, man nesen stāstīja kāds Medzes iedzīvotājs, toreiz vēl puišelis: "Ragavās braucām uz Liepājas tirgu, un pie "Zvaigznēm" izdzirdējām elles troksni. No Šķēdes puses dārdoņā un dūmos pa ceļu ripoja milzīgs kāpurķēžu traktors, vilkdams uz diviem baļķiem sameistarotas milzu ragavas. Tajās sakrautas plienakmeņu radzes no Medzes akmeņlauztuvēm. Blakus kājām gāja vai uz "ragavām" piesēduši arī krievu zaldāti, bet uz akmeņu vezuma kā tronī nosēdināts vīrs ar “garmošku"**.
23. bateriju ekspluatācijā nodeva 1941. gada 5. maijā un 17. maijā apkalpe, 180 cilvēki, sāka kaujas dežūras.
1941. gada jūnija kaujās baterijas komandierim, kapteinim Gordeijčukam (Гордьейчук) izdevās lielgabalus pārvietot šaušanai pret uzbrūkošajiem vāciešiem Grobiņas – Brēdiķu rajonā. 27. jūnijā lielgabalus uzspridzināja.
Tagad bijušas baterijas paliekas, artilērijas tālmēru torņi, lielgabalu pagalmi, pazemes galerijas un komandpunkts ir aizmirsti un drūmi objekti, taču, manuprāt, saglabājuši savu bēdīgās vēstures auru.
*Глаза мазолить – krievu valodas izteiciens – paslēpt no svešām acīm.
**Garmoška. Mūzikas instruments – plēšu harmonikas.
https://irliepaja.lv/vide/stasts-par-unikalu-militaru-objektu-karosta/
Saistītās laikalīnijas
Saistītās tēmas
Saistītie objekti
Liepaja rannakaitsepatarei 23
Patarei asub Tobago ja Marine Streeti vahel, mere suunas.
Vastavalt 5. oktoobril 1939. aastal Läti Vabariigi ja NSV Liidu vahel sõlmitud "baasilepingule" pidi Kurzemesse paigutama ligi 25 000-liikmelise Punaarmee ja Balti mereväe kontingendi. Märtsiks 1941 rajati Lätis Irbe lahe, Saaremaa ja Liepaja kaitsesektorites rannakaitsepatareidest koosnevad Balti mereväebaasid.
Liepaja rannikukaitsesektor hõlmas 208. suurtükidiviisi kahe 130 mm B-13 suurtükipatarei (nr 23 ja nr 27) ja ühe 180 mm raudtee suurtükipatarei. Patarei nr 23 ehitamist alustati 1939. aasta novembris ja see lõpetati 17. mail 1941, kasutades osaliselt Liepaja kindluse patarei nr 2 raudbetoonist kindlustusi. Patarei 23 koosnes neljast raudbetoonist suurtükipositsioonist mere ääres, komandopunktist ja vaatlustornist (kaugusmõõdistustorn) luidemetsas. Kaugusmõõdistamise positsioonid asusid raudbetoonist tornides, et tagada parem nähtavus, säilitades samal ajal varjamise männimetsas.
Relvade positsioonid 1 ja 2 asuvad mere ääres ja on osaliselt erodeeritud, samas kui relva positsioon 4 on kõige nähtavam düünides. Patarei 23 lõhkusid nõukogude sõdurid 27. juunil 1941 Liepājast taganemise ajal.
Pärast Teist maailmasõda nimetati patarei 23 ümber patareiks 636, mis oli relvastatud samade 130 mm B-13 suurtükkidega, kuid 1954. aastal ehitati tulejuhtimiseks uus kaugushoidetorn, mis asus 1941. aasta torni kõrval. 1963. aastal demonteeriti kõik Liepaja rannakaitse suurtükid.
Pärast Läti iseseisvuse taastamist on patarei nr 2 ala kaitseministeeriumi kasutuses.
Need kaks torni asuvad üksteisele väga lähedal - vaid 10 m kaugusel üksteisest. Neli suurtükipositsiooni asusid mõlemast tornist paremal, tegelikult mere ääres. Tükke mehitanud personali raudbetoonpunker on nüüdseks lainete poolt ära uhutud ja selle vundament on välja uhutud, kallutatud ja mere poole kaldu.
Karosta, Liepāja sõjasadam (ekskursioon)
Karosta on Baltimaade suurim ajalooline sõjaväeala, mis hõlmab peaaegu kolmandiku kogu Liepāja territooriumist. Karosta on ainulaadne sõjaväe- ja kindlustushoonete kompleks Läänemere kaldal, mis on eriline Läti ja kogu maailma ajaloos ja arhitektuuris. Karostas asuvad sellised militaarpärandi objektid nagu Põhjamuul ja -fordid, redaan, Karosta vangla, Karosta veetorn, Püha Nikolai õigeusu merekatedraal ja Oskars Kalpaksi sild.
Liepaja põhjakindlus ja patarei nr.1 Karostas
Põhjafordid on Liepāja kindluse tuntuim ja visuaalselt kõige muljetavaldavam osa. Selle ajalooline nimetus on Kindlusepatarei nr 1 ja selle ehitas Vene tsaariarmee 19. sajandi lõpus.
Vähem kui 10 aastat pärast Liepāja kindluse ehitamist, 1908. aasta novembris, see likvideeriti, sest selle ehitamist peeti strateegiliseks veaks. Osa kahureid demonteeriti ja viidi Leedus asuvasse Kaunase kindlusesse, osa aga sulatati ümber. Kaitserajatisi detoneeriti kaks korda nende hävitamiseks. Plahvatustest on tänapäevani osaliselt säilinud suurtükipatareid ja maa-alused rajatised. Nii nagu Karosta, olid ka Põhjafordid Nõukogude okupatsiooni ajal suletud sõjaväeala. Põhjaforte külastades tuleb olla väga ettevaatlik. Nagu ka teistel Läti rannikualadel, on ka Karostas Läänemere järsk rannikuala võimalike maalihete tõttu ohtlik. Seetõttu ei ole lubatud kõndida kindluse varemete all.
Karosta veetorn
Veetorn asub Liepajas, Karostas, aadressil General Baloža 29 - seal, kus tänav ja Lazaretesi tänav kohtuvad. Veetorn oli Karostas oluline ehitis, sest see varustas peaaegu kogu Karosta piirkonda joogiveega. Veetorni täpne ehitusaeg ei ole teada, kuid see võis olla ajavahemikus 1903-1905. Projekti projekteeris tõenäoliselt Peterburi arhitekt Stefan Galenzovski.
Veetorni jõuallikaks oli aurumasin kahe söekatlaga, millest ühte hoiti reservis, mistõttu on torni kõrval sama kõrge korsten. Käigukast käitas nelja pumpa, millest kahte hoiti reservis. Neli puurkaevu varustasid pumbad veega, mis pumpasid seda torni viiendal korrusel asuvasse veehoidlasse ja sealt edasi Karosta ohvitseride korteritesse ja sõdurite kasarmutesse.
Kui Läti armee võttis veetorni juhtimise üle, võttis sõjaministeerium üle ka veetorni juhtimise. Pärast Teist maailmasõda võttis juhtimise üle Nõukogude armee. Alates 1989. aastast on veetorn suletud.
Kuigi torn ei olnud militaarehitis, parandas Läti armee 1919. aasta novembris Briti sõjalaevade suurtükituld võitluses Bermonti vägede rünnaku vastu.
https://industrialheritage.travel/lv/objects/karostas-udenstornis/51
Vabaduse rada (Karosta marsruut)
Hästi hooldatud, 9 km pikkune matkarada, mis on loodud Läti meeste vapruse ja kangelaslikkuse mälestuseks Läti vabadusvõitluse ajal 1919. aastal.
Rada algab Redanast ja kulgeb läbi Karosta metsaala, piki mereranda ja Cietokšņa kanalit, sealhulgas külastades tsaariaegseid kindlustusi ja nõukogudeaegset sõjalist pärandit. Rajal on 5 infotahvlit, mis tutvustavad Karosta loomist ja kogu linna ümbritsevat kindlustussüsteemi, 1919. aasta Liepāja vabadusvõitlust, hilisematel aastatel ehitatud militaarehitisi ja elu Karostas nõukogude ajal.
18. novembril 1918 kuulutati välja iseseisev Läti Vabariik, kuid vastloodud Läti riigi territooriumil paiknesid endiselt mitmed välisriikide väed.
Olulist rolli Läti vabaduse taastamisel mängis 1919. aasta novembris toimunud Liepaja lahing, kus tänu sõdurite kangelaslikkusele oli vaenlane peaaegu viiekordne ülekaal. Pärast otsustavaid lahinguid Liepajas aeti Bermont Lätist välja
Oskara Kalpaka sild Karostas
Oskaras Kalpaka nime kandev sild on Liepāja värav Karostale ja asub Oskaras Kalpaka ja Atmodase tänava ristumiskohas - üle Karosta kanali.
Ainulaadne kippsild avati 19. augustil 1906. aastal. Sild lõhuti I maailmasõja ajal, kuid pärast sõda ehitati see uuesti üles. Sild ehitati uuesti üles pärast seda, kui see sai 1926. aastal kahjustada aurulaev Narne poolt, kuid see kannatas ka Teise maailmasõja ajal, kui sissetungiv Nõukogude armee pommitas Liepaja sadamat. Kuni Läti Vabariigi taasiseseisvumiseni oli Karosta Liepaja suletud ala, mis oli ligipääsmatu isegi Liepaja elanikele. Kogu Karosta oli sõjaline rajatis, mistõttu liiklust üle silla kontrollisid ööpäevaringselt valvepostid. Karosta silla ületamine oli võimalik vaid eriloaga paariks tunniks päevas, ülejäänud aja oli sild avatud nõukogude sõjalaevade liiklusele. Kogu okupatsiooniaja jooksul oli silla nimi "Punaarmee sild". 2006. aasta suvel lendas silla põhjapoolse tugiposti sisse Gruusia lipu all sõitnud tanker "Anna" ning pärast ümberehitust avati Oskars Kalpaka sild ametlikult 2009. aasta augustis.
Sild kaalub 300 tonni ja koosneb kahest osast (põhja- ja lõunakülg), mis on valmistatud kahest identsest kanderakendest. Silla sõidutee laius on 7,3 meetrit ja selle tekk on valmistatud puidust plankudest. Silla kogupikkus on 133 meetrit, kusjuures silla kandevõime on 27,55 meetrit + 77,9 meetrit + 27,55 meetrit. Silla kõrgus veepinnast on 8,32 meetrit. Sild on lõigatud ettenähtud ajal ja vastavalt sadama ohutuseeskirjadele võib laev alustada liiklust ainult siis, kui sild on laevaliikluse jaoks avatud ja Karosta kanalisse sisenemine või sealt väljumine on ohutu. Oskars Kalpaka sild pööratakse laevaliiklusele tagasi 5 korda päevas. Silda ei lõigata ettenähtud aegadel, kui tuule kiirus ületab 10 m/s või kui manöövreid ei ole kavas teha.
23. rannapatarei kaugusmõõtja nr.2 (1954)
Kaugusmõõtja (aastast 1954) asub mändide vahel 10 m kaugusel 1941. aasta kaugusmõõtjast. Rannapatarei 1. ja 2. suurtüki positsioonid asuvad mere ääres ja on osaliselt erodeeritud, samas kui 4. suurtüki positsioon on kõige paremini näha luidetes.
Liepaja kindluse patarei 2 plaaniti ehitada kaldast kaugemale ja kaitsta kõrge valliga. Patarei relvastuseks pidi olema 16 11-tollist (280 mm) mürsku mudelist 1877. Mürsud kasutasid järske lennuradasid ja ei vajanud otsest sihtimist.
Läti Vabariigi ja NSV Liidu vahel 5. oktoobril 1939 sõlmitud "baasilepingu" kohaselt pidi Kurzemesse paigutama ligi 25 000-liikmelise Punaarmee ja Balti mereväe kontingendi. Märtsiks 1941 rajati Lätis Irbe lahe, Saaremaa ja Liepāja kaitsesektorites Läänemere mereväebaasid, mis koosnesid rannakaitsepatareidest.
Liepaja rannikukaitsesektor hõlmas 208. suurtükiväediviisi kahe 130 mm B-13 suurtükipatarei (nr 23 ja nr 27) ja ühe 180 mm raudteetorustiku patarei. Patarei 23 ehitamist alustati 1939. aasta novembris ja see lõpetati 17. mail 1941, kasutades osaliselt Liepaja kindluse patarei nr 2 raudbetoonist kindlustusi. Patarei 23 koosnes neljast raudbetoonist suurtükipositsioonist mere ääres, komandopunktist ja vaatlustornist (kaugusmõõdistustornist) luidemetsas. Kaugusmõõdistamise positsioonid asusid raudbetoonist tornides, et tagada parem nähtavus, säilitades samal ajal varjamise männimetsas.
Pärast Teist maailmasõda nimetati patarei 23 ümber patareiks 636, mis oli relvastatud samade 130 mm B-13 suurtükkidega, ning 1954. aastal ehitati uus tulejuhtimistorn, mis asus 1941. aasta torni kõrval. 1963. aastal demonteeriti kõik Liepaja rannakaitse suurtükid.
Pärast Läti iseseisvuse taastamist on patarei nr 2 ala kaitseministeeriumi kasutuses.
Tuvipost merejaam Karosta
Endine mereväe tuvijaam nr 2 - tegelikult aretusjaam - asub Karostas, Pulkveža Brieža iela 6. See ehitati aastatel 1899-1900 ja oli mõeldud umbes 450 postituvi - tiivuliste sõdurite - majutamiseks. Hilisematel aastatel ehitati hoone ümber korteriteks, nii et alles on jäänud vaid hoone punastest tellistest maht. Teine postituvijaam, nr 1, mis ei ole säilinud, oli mõeldud 750 maaväelase jaoks ja asus Atmodase puiestee põhjapoolses otsas.
Postituvid olid lihtne, kiire ja usaldusväärne viis tagada sidepidamine kalda ja merel asuvate laevade vahel. Kuigi raadiotelegraaf kui kaasaegne sidevahend oli juba sel ajal laialdaselt kasutusel, peeti postituvide kasutamist turvalisemaks - vaenlane võis sõnumit pealtkuulata ainult postituvi ise. Postituvid liikusid keskmiselt 60 km tunnis, kuid soodsates tuuleoludes võisid nad liikuda kuni 100 km tunnis. Tuvisid tuli spetsiaalselt ette valmistada ja treenida, mistõttu nende käitlemine nõudis hoolt ja kannatlikkust. Postituvi suhtlemine toimis tänu lindude võimele naasta oma kodupuuri. Kui lind viidi teise kohta - tuvijaama, väljalaskekohta - ja vabastati koos sõnumikapsliga, pöördus väike sõnumitooja tagasi oma kodupuuri. Selleks, et tagada sidepidamine kahe tuvijaama vahel, oli vaja hoida kummaski jaamas teatud arvu linde, kes olid üles kasvanud korrespondentide side- ehk postituvijaamas. Igal aastal osalesid tuvid erinevates manöövrites ja võistlustes. Ka pärast Läti iseseisvumist, aastatel 1920-1940, asus Liepājas Läti armee Kuramaa diviisi jaoks sõjaväe postituvijaam, mis suutis suhelda nii Riiga kui ka Daugavpilsi linnaga. Sõdadevahelisel perioodil rändasid Läti territooriumile ka Saksamaalt, Poolast, Leedust, Soomest ja Eestist pärit eksinud sidetuvid. Lätist pärit tuvisid leidus äkki ka naaberriikides.
Hoone on aastate jooksul mitu korda ümber ehitatud ja nüüdseks on see elamu. Kuid Karosta vanadele hoonetele iseloomulikest punastest tellistest ehitatud hoone iseloomulik kuju on väljastpoolt ikka veel selgelt näha.
Liepāja ranniku suurtükiväepatarei nr 2
Liepāja Mereväemuuseumi paljude esemete seas on Liepāja ranniku suurtükiväe patarei nr 2 tänaseni Liepāja kõige müstilisem paik. Patarei nr 2 oli alati varustatud laskemoonaladudega erinevate tolleaegsete suurriikide vägedele.
Liepāja kindluse patarei nr 2 ehitati rannikust kaugemale ja seda kaitses kõrge kindlustusmüür. Patarei relvastuses oli 16 1877. aasta mudeli 11-tollist (280 mm) miinipildujat. Pärast kindluse lammutamist rajati siia laskemoonalaod. Plahvatusohu tõttu oli territoorium 130 aastat avalikkusele suletud, valvatud ala, kuid nüüd on siin üles seatud näitus 1. Kuramaa diviisi staabi tegevusest aastatel 1919–1940, samuti fototõendid 1. Liepāja jalaväerügemendist, 2. ventspilsi jalaväerügemendist ja Kuramaa suurtükiväerügemendist.
23. rannapatarei kaugusmõõtja nr.1 (1941)
Kaugusmõõtjad (aastast 1941) asuvad düüni mändide vahel, vaid 10 m kaugusel teisest, 1954. aastal ehitatud tornist. Rannapatarei 1. ja 2. suurtükipunktid asuvad mere ääres ja on osaliselt erodeeritud, samas kui 4. suurtükipunkt on kõige paremini näha luidetes. Tükke mehitanud personali raudbetoonpunker on nüüdseks lainete poolt ära uhutud ning selle vundament on välja uhutud, kallutatud ja mere poole kaldu.
Liepaja kindluse 2. patarei plaaniti ehitada kaldast kaugemale ja kaitsta kõrge valliga. Patarei relvastuseks pidi olema 16 11-tollist (280 mm) mürsku 1877. aasta mudelist. Mürsud kasutasid järske trajektoore ja ei vajanud otsest sihtimist.
Vastavalt 5. oktoobril 1939 Läti Vabariigi ja NSVLi vahel sõlmitud "baasilepingule" pidi Kurzemesse paigutama ligi 25 000-liikmelise Punaarmee ja Balti mereväe kontingendi. Märtsiks 1941 rajati Lätis Irbe lahe, Saaremaa ja Liepāja kaitsesektorites rannakaitsepatareidest koosnevad Balti mereväebaasid.
Liepāja rannikukaitsesektor hõlmas 208. suurtükidiviisi kahe 130 mm B-13 suurtükipatarei (nr 23 ja nr 27) ja ühe 180 mm raudtee-relva suurtükipatarei. Patarei nr 23 ehitamist alustati 1939. aasta novembris ja see lõpetati 17. mail 1941, kasutades osaliselt Liepaja kindluse patarei nr 2 raudbetoonist kindlustusi. Patarei 23 koosnes neljast raudbetoonist suurtükipositsioonist mere ääres, komandopunktist ja vaatlustornist (kaugusmõõdistustorn) luidemetsas. Kaugusmõõdistamise positsioonid asusid raudbetoonist tornides, et tagada parem nähtavus, säilitades samal ajal varjamise männimetsas.
Pärast Teist maailmasõda nimetati patarei 23 ümber patareiks 636, mis oli relvastatud samade 130 mm B-13 suurtükkidega, ning 1954. aastal ehitati uus kauguse jälgimise torn tulejuhtimiseks 1941. aasta torni kõrvale. 1963. aastal demonteeriti kõik Liepaja rannakaitse suurtükid.
Pärast Läti iseseisvuse taastamist on patarei nr 2 ala kaitseministeeriumi kasutuses.
Maneež, karaosta
Karosta maneeži varemed asuvad Karostas, aadressil Zemgalese tänav 2/12, Zemgalese, Burtnieku, Virssardzes ja Manēžase tänava vahel.
Kuni Esimese maailmasõjani kasutati maneeži igal pühapäeval ratsaväe, suurtükiväe ja vanemate ohvitseride sporthobuste demonstratsioonideks ja võistlusteks ratsaspordiharjutustes ning argipäeviti kasutati seda matroonide kehalise kasvatuse tundide läbiviimiseks. Kuna see oli Liepāja suurim kaetud saal, kasutati seda ka garnisoni matroonide ametlikeks vastuvõttudeks ja aukohvriteks. 1913. aastal, 13. jaanuarist kuni 26. aprillini, tähistati kogu Venemaal tsaaride Romanovide dünastia valitsemise 300. aastapäeva. 21. veebruaril 1913. aastal korraldati Liepaja garnisonis piduliku sündmuse põhisündmusena balli mõlemas ohvitseride kogunemishoones (mereväe ja jalaväe). Maneežis korraldati ohvitseridele pidulik lõunasöök, kus laudade taga istus korraga 4000 inimest.
Maneež ehitati aastatel 1903-1904. Selle eripära oli katus - väga kerge, neetitud metallkonstruktsiooniga, plekk-katusega ja klaasplaatide ribadega. Koos suurte kaarjate akendega andis see ruumi palju valgust. Saal oli askeetlik - põrand oli kaetud saepuruga. Maneež kannatas Teise maailmasõja ajal, kui kogu katusekonstruktsioon hävis. Pärast sõda hakkas Nõukogude armee kasutama saali autoparkla ja laona.
Tänapäeval on maneežist näha vaid seinad, mille aknaavad on nõukogude aastatel kinni müüritud.







