Karosta ainulaadse sõjaväeobjekti lugu

Battery diagram from the book "Pushki Kulyankogo berega". Yuri Melkonov, publishing house "Gvards", Riga, 2005.
Aku skeem raamatust "Pushki Kulyankogo berega". Juri Melkonov, kirjastus "Gvards", Riia, 2005.

For years, I have not noticed any sustained interest in the unique places just eight to ten kilometres north of the city centre among the residents of Old Liepaja. But hidden in the thicket of the forest, on the dune bank or on the marsh paths, the historic sites of the Karosta are no less interesting historical facts and stories worthy of long-forgotten legends. One of them - the former 23rd Coastal Artillery Battery of the USSR - will be the subject of this story.

Simultaneously with the 27th coastal artillery battery in what is now Pērkones Grīnvalti, the USSR military also began building powerful artillery positions in the northern part of Liepāja, in the Karosta, Tobago and Jātnieku streets area. Today, this is evidenced by well-preserved rangefinder towers, an underground command post, concrete warehouse vaults, the contours of a communications center and a firefighting pool. The four concrete positions of 130 mm caliber naval guns have been the least able to resist the ravages of time and coastal erosion.

How important and urgent it was for the "limited" contingent of the Russian Soviets in the Republic of Latvia to station heavy guns here, you can see for yourself by going along Lībiešu Street in the direction of Šķēdes dāržini – on the left side of the highway, which is still partially swamped and overgrown with alders, you can still see the temporary positions of the 23rd battery. Their pillboxes – ramparts for three guns on wooden carriages were first built during the autumn frosts of 1939. The gun crews, who had to sleep in tents, began their combat duty at the end of November 1939.

The construction of the "real" battery began in January 1940. The first objects were the so-called engineering positions - a diesel power plant, heating mains, wooden log barracks, a sanitary barracks, a laundry and a boiler house, but on the southern edge of the former Tsarist battery No. 2, there was also a command post concreted and covered with an armored steel "cap". In May 1940, when a road route was being leveled in the dunes for the movement of heavy loads, about 300 soldiers began concreting the gun positions and underground galleries. Needless to say, all the work was vigilantly watched by the NKVD and local farmers from Šķēde and Medze parishes, who worked on bringing stones and gravel, and were denied entry there - the Chekist took the reins of the cart and drove behind a barbed wire fence, there is no need to rub blisters in the eyes of strangers!*

But no amount of hiding a needle in a bag could stop the rumors that a certain concrete worker had been an alien element to the working class and had negligently violated the process of continuous concrete pouring. The villain was shot, of course.

A Medze resident, then still a boy, recently told me about the rather strange adventures while building the battery: "We were riding a sled to the Liepāja market, and near the "Zvaigznės" we heard a hellish noise. From the direction of Šķēde, a huge caterpillar tractor rolled along the road with rumble and smoke, pulling a giant sled built on two logs. In it were stacked stones from the Medze quarries. Russian soldiers were walking nearby or sitting on the "sleds", but on top of the stone carriage, as if seated on a throne, was a man with a "garmoška"**.

The 23rd battery was commissioned on May 5, 1941, and on May 17, the crew, 180 people, began combat duty.

During the battles of June 1941, the battery commander, Captain Gordeychuk, managed to move the guns to fire against the attacking Germans in the Grobiņa-Brēdikai area. On June 27, the guns were blown up.

Now the remains of the former battery, artillery rangefinder towers, cannon yards, underground galleries, and command post are forgotten and gloomy objects, but, in my opinion, they have retained their aura of sad history.

*Glaza mazolitya – Russian expression – to hide from prying eyes.
**Harmonica. Musical instrument – bellows harmonica.

Loo jutustaja: Gunārs Silakaktiņš; Loo ülestähendaja: Lauku ceļotājs
Kasutatud allikad ja viited:

https://irliepaja.lv/vide/stasts-par-unikalu-militaru-objektu-karosta/

30078

Related objects

Liepaja rannakaitsepatarei 23

Patarei asub Tobago ja Marine Streeti vahel, mere suunas.

Vastavalt 5. oktoobril 1939. aastal Läti Vabariigi ja NSV Liidu vahel sõlmitud "baasilepingule" pidi Kurzemesse paigutama ligi 25 000-liikmelise Punaarmee ja Balti mereväe kontingendi. Märtsiks 1941 rajati Lätis Irbe lahe, Saaremaa ja Liepaja kaitsesektorites rannakaitsepatareidest koosnevad Balti mereväebaasid.

Liepaja rannikukaitsesektor hõlmas 208. suurtükidiviisi kahe 130 mm B-13 suurtükipatarei (nr 23 ja nr 27) ja ühe 180 mm raudtee suurtükipatarei. Patarei nr 23 ehitamist alustati 1939. aasta novembris ja see lõpetati 17. mail 1941, kasutades osaliselt Liepaja kindluse patarei nr 2 raudbetoonist kindlustusi. Patarei 23 koosnes neljast raudbetoonist suurtükipositsioonist mere ääres, komandopunktist ja vaatlustornist (kaugusmõõdistustorn) luidemetsas. Kaugusmõõdistamise positsioonid asusid raudbetoonist tornides, et tagada parem nähtavus, säilitades samal ajal varjamise männimetsas.

Relvade positsioonid 1 ja 2 asuvad mere ääres ja on osaliselt erodeeritud, samas kui relva positsioon 4 on kõige nähtavam düünides. Patarei 23 lõhkusid nõukogude sõdurid 27. juunil 1941 Liepājast taganemise ajal.

Pärast Teist maailmasõda nimetati patarei 23 ümber patareiks 636, mis oli relvastatud samade 130 mm B-13 suurtükkidega, kuid 1954. aastal ehitati tulejuhtimiseks uus kaugushoidetorn, mis asus 1941. aasta torni kõrval. 1963. aastal demonteeriti kõik Liepaja rannakaitse suurtükid.

Pärast Läti iseseisvuse taastamist on patarei nr 2 ala kaitseministeeriumi kasutuses.

Need kaks torni asuvad üksteisele väga lähedal - vaid 10 m kaugusel üksteisest. Neli suurtükipositsiooni asusid mõlemast tornist paremal, tegelikult mere ääres. Tükke mehitanud personali raudbetoonpunker on nüüdseks lainete poolt ära uhutud ja selle vundament on välja uhutud, kallutatud ja mere poole kaldu.

Tālummērītajtorņi Karosta foto KPR
Karosta, Liepāja sõjasadam (ekskursioon)

Karosta on Baltimaade suurim ajalooline sõjaväeala, mis hõlmab peaaegu kolmandiku kogu Liepāja territooriumist. Karosta on ainulaadne sõjaväe- ja kindlustushoonete kompleks Läänemere kaldal, mis on eriline Läti ja kogu maailma ajaloos ja arhitektuuris. Karostas asuvad sellised militaarpärandi objektid nagu Põhjamuul ja -fordid, redaan, Karosta vangla, Karosta veetorn, Püha Nikolai õigeusu merekatedraal ja Oskars Kalpaksi sild.

KPR AJermuts8R4A5206
Liepaja põhjakindlus ja patarei nr.1 Karostas

Põhjafordid on Liepāja kindluse tuntuim ja visuaalselt kõige muljetavaldavam osa. Selle ajalooline nimetus on Kindlusepatarei nr 1 ja selle ehitas Vene tsaariarmee 19. sajandi lõpus.

Vähem kui 10 aastat pärast Liepāja kindluse ehitamist, 1908. aasta novembris, see likvideeriti, sest selle ehitamist peeti strateegiliseks veaks. Osa kahureid demonteeriti ja viidi Leedus asuvasse Kaunase kindlusesse, osa aga sulatati ümber. Kaitserajatisi detoneeriti kaks korda nende hävitamiseks. Plahvatustest on tänapäevani osaliselt säilinud suurtükipatareid ja maa-alused rajatised. Nii nagu Karosta, olid ka Põhjafordid Nõukogude okupatsiooni ajal suletud sõjaväeala. Põhjaforte külastades tuleb olla väga ettevaatlik. Nagu ka teistel Läti rannikualadel, on ka Karostas Läänemere järsk rannikuala võimalike maalihete tõttu ohtlik. Seetõttu ei ole lubatud kõndida kindluse varemete all.

 

Ziemeluforti
Karosta veetorn

Veetorn asub Liepajas, Karostas, aadressil General Baloža 29 - seal, kus tänav ja Lazaretesi tänav kohtuvad. Veetorn oli Karostas oluline ehitis, sest see varustas peaaegu kogu Karosta piirkonda joogiveega. Veetorni täpne ehitusaeg ei ole teada, kuid see võis olla ajavahemikus 1903-1905. Projekti projekteeris tõenäoliselt Peterburi arhitekt Stefan Galenzovski.

Veetorni jõuallikaks oli aurumasin kahe söekatlaga, millest ühte hoiti reservis, mistõttu on torni kõrval sama kõrge korsten. Käigukast käitas nelja pumpa, millest kahte hoiti reservis. Neli puurkaevu varustasid pumbad veega, mis pumpasid seda torni viiendal korrusel asuvasse veehoidlasse ja sealt edasi Karosta ohvitseride korteritesse ja sõdurite kasarmutesse.

Kui Läti armee võttis veetorni juhtimise üle, võttis sõjaministeerium üle ka veetorni juhtimise. Pärast Teist maailmasõda võttis juhtimise üle Nõukogude armee. Alates 1989. aastast on veetorn suletud.

Kuigi torn ei olnud militaarehitis, parandas Läti armee 1919. aasta novembris Briti sõjalaevade suurtükituld võitluses Bermonti vägede rünnaku vastu.

https://industrialheritage.travel/lv/objects/karostas-udenstornis/51

Foto: Ivars Salmanis
Vabaduse rada (Karosta marsruut)

Hästi hooldatud, 9 km pikkune matkarada, mis on loodud Läti meeste vapruse ja kangelaslikkuse mälestuseks Läti vabadusvõitluse ajal 1919. aastal.

Rada algab Redanast ja kulgeb läbi Karosta metsaala, piki mereranda ja Cietokšņa kanalit, sealhulgas külastades tsaariaegseid kindlustusi ja nõukogudeaegset sõjalist pärandit. Rajal on 5 infotahvlit, mis tutvustavad Karosta loomist ja kogu linna ümbritsevat kindlustussüsteemi, 1919. aasta Liepāja vabadusvõitlust, hilisematel aastatel ehitatud militaarehitisi ja elu Karostas nõukogude ajal.

18. novembril 1918 kuulutati välja iseseisev Läti Vabariik, kuid vastloodud Läti riigi territooriumil paiknesid endiselt mitmed välisriikide väed.
Olulist rolli Läti vabaduse taastamisel mängis 1919. aasta novembris toimunud Liepaja lahing, kus tänu sõdurite kangelaslikkusele oli vaenlane peaaegu viiekordne ülekaal. Pärast otsustavaid lahinguid Liepajas aeti Bermont Lätist välja

Foto: Alise Luse
Oskara Kalpaka sild Karostas

Oskaras Kalpaka nime kandev sild on Liepāja värav Karostale ja asub Oskaras Kalpaka ja Atmodase tänava ristumiskohas - üle Karosta kanali.

Ainulaadne kippsild avati 19. augustil 1906. aastal. Sild lõhuti I maailmasõja ajal, kuid pärast sõda ehitati see uuesti üles. Sild ehitati uuesti üles pärast seda, kui see sai 1926. aastal kahjustada aurulaev Narne poolt, kuid see kannatas ka Teise maailmasõja ajal, kui sissetungiv Nõukogude armee pommitas Liepaja sadamat. Kuni Läti Vabariigi taasiseseisvumiseni oli Karosta Liepaja suletud ala, mis oli ligipääsmatu isegi Liepaja elanikele. Kogu Karosta oli sõjaline rajatis, mistõttu liiklust üle silla kontrollisid ööpäevaringselt valvepostid. Karosta silla ületamine oli võimalik vaid eriloaga paariks tunniks päevas, ülejäänud aja oli sild avatud nõukogude sõjalaevade liiklusele. Kogu okupatsiooniaja jooksul oli silla nimi "Punaarmee sild". 2006. aasta suvel lendas silla põhjapoolse tugiposti sisse Gruusia lipu all sõitnud tanker "Anna" ning pärast ümberehitust avati Oskars Kalpaka sild ametlikult 2009. aasta augustis. 

Sild kaalub 300 tonni ja koosneb kahest osast (põhja- ja lõunakülg), mis on valmistatud kahest identsest kanderakendest. Silla sõidutee laius on 7,3 meetrit ja selle tekk on valmistatud puidust plankudest. Silla kogupikkus on 133 meetrit, kusjuures silla kandevõime on 27,55 meetrit + 77,9 meetrit + 27,55 meetrit. Silla kõrgus veepinnast on 8,32 meetrit. Sild on lõigatud ettenähtud ajal ja vastavalt sadama ohutuseeskirjadele võib laev alustada liiklust ainult siis, kui sild on laevaliikluse jaoks avatud ja Karosta kanalisse sisenemine või sealt väljumine on ohutu. Oskars Kalpaka sild pööratakse laevaliiklusele tagasi 5 korda päevas. Silda ei lõigata ettenähtud aegadel, kui tuule kiirus ületab 10 m/s või kui manöövreid ei ole kavas teha.

23. rannapatarei kaugusmõõtja nr.2 (1954)

Kaugusmõõtja (aastast 1954) asub mändide vahel 10 m kaugusel 1941. aasta kaugusmõõtjast. Rannapatarei 1. ja 2. suurtüki positsioonid asuvad mere ääres ja on osaliselt erodeeritud, samas kui 4. suurtüki positsioon on kõige paremini näha luidetes.

Liepaja kindluse patarei 2 plaaniti ehitada kaldast kaugemale ja kaitsta kõrge valliga. Patarei relvastuseks pidi olema 16 11-tollist (280 mm) mürsku mudelist 1877. Mürsud kasutasid järske lennuradasid ja ei vajanud otsest sihtimist.

Läti Vabariigi ja NSV Liidu vahel 5. oktoobril 1939 sõlmitud "baasilepingu" kohaselt pidi Kurzemesse paigutama ligi 25 000-liikmelise Punaarmee ja Balti mereväe kontingendi. Märtsiks 1941 rajati Lätis Irbe lahe, Saaremaa ja Liepāja kaitsesektorites Läänemere mereväebaasid, mis koosnesid rannakaitsepatareidest.

Liepaja rannikukaitsesektor hõlmas 208. suurtükiväediviisi kahe 130 mm B-13 suurtükipatarei (nr 23 ja nr 27) ja ühe 180 mm raudteetorustiku patarei. Patarei 23 ehitamist alustati 1939. aasta novembris ja see lõpetati 17. mail 1941, kasutades osaliselt Liepaja kindluse patarei nr 2 raudbetoonist kindlustusi. Patarei 23 koosnes neljast raudbetoonist suurtükipositsioonist mere ääres, komandopunktist ja vaatlustornist (kaugusmõõdistustornist) luidemetsas. Kaugusmõõdistamise positsioonid asusid raudbetoonist tornides, et tagada parem nähtavus, säilitades samal ajal varjamise männimetsas.

Pärast Teist maailmasõda nimetati patarei 23 ümber patareiks 636, mis oli relvastatud samade 130 mm B-13 suurtükkidega, ning 1954. aastal ehitati uus tulejuhtimistorn, mis asus 1941. aasta torni kõrval. 1963. aastal demonteeriti kõik Liepaja rannakaitse suurtükid.

Pärast Läti iseseisvuse taastamist on patarei nr 2 ala kaitseministeeriumi kasutuses.

Foto: Kuramaa planeerimispiirkond
Tuvipost merejaam Karosta

Endine mereväe tuvijaam nr 2 - tegelikult aretusjaam - asub Karostas, Pulkveža Brieža iela 6. See ehitati aastatel 1899-1900 ja oli mõeldud umbes 450 postituvi - tiivuliste sõdurite - majutamiseks. Hilisematel aastatel ehitati hoone ümber korteriteks, nii et alles on jäänud vaid hoone punastest tellistest maht. Teine postituvijaam, nr 1, mis ei ole säilinud, oli mõeldud 750 maaväelase jaoks ja asus Atmodase puiestee põhjapoolses otsas.

Postituvid olid lihtne, kiire ja usaldusväärne viis tagada sidepidamine kalda ja merel asuvate laevade vahel. Kuigi raadiotelegraaf kui kaasaegne sidevahend oli juba sel ajal laialdaselt kasutusel, peeti postituvide kasutamist turvalisemaks - vaenlane võis sõnumit pealtkuulata ainult postituvi ise. Postituvid liikusid keskmiselt 60 km tunnis, kuid soodsates tuuleoludes võisid nad liikuda kuni 100 km tunnis. Tuvisid tuli spetsiaalselt ette valmistada ja treenida, mistõttu nende käitlemine nõudis hoolt ja kannatlikkust. Postituvi suhtlemine toimis tänu lindude võimele naasta oma kodupuuri. Kui lind viidi teise kohta - tuvijaama, väljalaskekohta - ja vabastati koos sõnumikapsliga, pöördus väike sõnumitooja tagasi oma kodupuuri. Selleks, et tagada sidepidamine kahe tuvijaama vahel, oli vaja hoida kummaski jaamas teatud arvu linde, kes olid üles kasvanud korrespondentide side- ehk postituvijaamas.  Igal aastal osalesid tuvid erinevates manöövrites ja võistlustes. Ka pärast Läti iseseisvumist, aastatel 1920-1940, asus Liepājas Läti armee Kuramaa diviisi jaoks sõjaväe postituvijaam, mis suutis suhelda nii Riiga kui ka Daugavpilsi linnaga. Sõdadevahelisel perioodil rändasid Läti territooriumile ka Saksamaalt, Poolast, Leedust, Soomest ja Eestist pärit eksinud sidetuvid. Lätist pärit tuvisid leidus äkki ka naaberriikides.

Hoone on aastate jooksul mitu korda ümber ehitatud ja nüüdseks on see elamu. Kuid Karosta vanadele hoonetele iseloomulikest punastest tellistest ehitatud hoone iseloomulik kuju on väljastpoolt ikka veel selgelt näha.
 

pasta balozu stacija Foto LiepajaTravel
Liepāja ranniku suurtükiväepatarei nr 2

Liepāja Mereväemuuseumi paljude esemete seas on Liepāja ranniku suurtükiväe patarei nr 2 tänaseni Liepāja kõige müstilisem paik. Patarei nr 2 oli alati varustatud laskemoonaladudega erinevate tolleaegsete suurriikide vägedele.

Liepāja kindluse patarei nr 2 ehitati rannikust kaugemale ja seda kaitses kõrge kindlustusmüür. Patarei relvastuses oli 16 1877. aasta mudeli 11-tollist (280 mm) miinipildujat. Pärast kindluse lammutamist rajati siia laskemoonalaod. Plahvatusohu tõttu oli territoorium 130 aastat avalikkusele suletud, valvatud ala, kuid nüüd on siin üles seatud näitus 1. Kuramaa diviisi staabi tegevusest aastatel 1919–1940, samuti fototõendid 1. Liepāja jalaväerügemendist, 2. ventspilsi jalaväerügemendist ja Kuramaa suurtükiväerügemendist.

IMG 20220804 154540
23. rannapatarei kaugusmõõtja nr.1 (1941)

Kaugusmõõtjad (aastast 1941) asuvad düüni mändide vahel, vaid 10 m kaugusel teisest, 1954. aastal ehitatud tornist. Rannapatarei 1. ja 2. suurtükipunktid asuvad mere ääres ja on osaliselt erodeeritud, samas kui 4. suurtükipunkt on kõige paremini näha luidetes.  Tükke mehitanud personali raudbetoonpunker on nüüdseks lainete poolt ära uhutud ning selle vundament on välja uhutud, kallutatud ja mere poole kaldu.

Liepaja kindluse 2. patarei plaaniti ehitada kaldast kaugemale ja kaitsta kõrge valliga. Patarei relvastuseks pidi olema 16 11-tollist (280 mm) mürsku 1877. aasta mudelist. Mürsud kasutasid järske trajektoore ja ei vajanud otsest sihtimist.

Vastavalt 5. oktoobril 1939 Läti Vabariigi ja NSVLi vahel sõlmitud "baasilepingule" pidi Kurzemesse paigutama ligi 25 000-liikmelise Punaarmee ja Balti mereväe kontingendi. Märtsiks 1941 rajati Lätis Irbe lahe, Saaremaa ja Liepāja kaitsesektorites rannakaitsepatareidest koosnevad Balti mereväebaasid.

Liepāja rannikukaitsesektor hõlmas 208. suurtükidiviisi kahe 130 mm B-13 suurtükipatarei (nr 23 ja nr 27) ja ühe 180 mm raudtee-relva suurtükipatarei. Patarei nr 23 ehitamist alustati 1939. aasta novembris ja see lõpetati 17. mail 1941, kasutades osaliselt Liepaja kindluse patarei nr 2 raudbetoonist kindlustusi. Patarei 23 koosnes neljast raudbetoonist suurtükipositsioonist mere ääres, komandopunktist ja vaatlustornist (kaugusmõõdistustorn) luidemetsas. Kaugusmõõdistamise positsioonid asusid raudbetoonist tornides, et tagada parem nähtavus, säilitades samal ajal varjamise männimetsas.

Pärast Teist maailmasõda nimetati patarei 23 ümber patareiks 636, mis oli relvastatud samade 130 mm B-13 suurtükkidega, ning 1954. aastal ehitati uus kauguse jälgimise torn tulejuhtimiseks 1941. aasta torni kõrvale. 1963. aastal demonteeriti kõik Liepaja rannakaitse suurtükid.

Pärast Läti iseseisvuse taastamist on patarei nr 2 ala kaitseministeeriumi kasutuses.


 

Foto: Jana Kalve
Maneež, karaosta

Karosta maneeži varemed asuvad Karostas, aadressil Zemgalese tänav 2/12, Zemgalese, Burtnieku, Virssardzes ja Manēžase tänava vahel.

Kuni Esimese maailmasõjani kasutati maneeži igal pühapäeval ratsaväe, suurtükiväe ja vanemate ohvitseride sporthobuste demonstratsioonideks ja võistlusteks ratsaspordiharjutustes ning argipäeviti kasutati seda matroonide kehalise kasvatuse tundide läbiviimiseks. Kuna see oli Liepāja suurim kaetud saal, kasutati seda ka garnisoni matroonide ametlikeks vastuvõttudeks ja aukohvriteks. 1913. aastal, 13. jaanuarist kuni 26. aprillini, tähistati kogu Venemaal tsaaride Romanovide dünastia valitsemise 300. aastapäeva. 21. veebruaril 1913. aastal korraldati Liepaja garnisonis piduliku sündmuse põhisündmusena balli mõlemas ohvitseride kogunemishoones (mereväe ja jalaväe). Maneežis korraldati ohvitseridele pidulik lõunasöök, kus laudade taga istus korraga 4000 inimest.

Maneež ehitati aastatel 1903-1904. Selle eripära oli katus - väga kerge, neetitud metallkonstruktsiooniga, plekk-katusega ja klaasplaatide ribadega. Koos suurte kaarjate akendega andis see ruumi palju valgust. Saal oli askeetlik - põrand oli kaetud saepuruga. Maneež kannatas Teise maailmasõja ajal, kui kogu katusekonstruktsioon hävis. Pärast sõda hakkas Nõukogude armee kasutama saali autoparkla ja laona.

Tänapäeval on maneežist näha vaid seinad, mille aknaavad on nõukogude aastatel kinni müüritud.