LKOK, kolonel Jorģis Zemitāns (1873-1928)
I maailmasõda, Vabadussõjad

Riia vennaskalmistu asub Riia linna Põhjarajoonis. Kalmistu laiub 9 ha suurusel maa-alal ja on Läti silmapaistvaim ja oluliseim memoriaalansambel langenud läti sõduritele. Kalmistule on maetud umbes 3000 sõdurit. Vennaskalmistu rajati Esimese maailmasõja ajal, kui siia maeti kolm läti kütti, kes langesid Tīreļpurvsis Saksa armee vastu võideldes. Hiljem maeti vennaskalmistule ka teistes lahingutes ja sõdades langenud läti sõdureid. Memoriaalansambel on ehitatud skulptor Kārlis Zāle kavandi järgi ja see on esimene taoline maastiku-, arhitektuuri- ja skulptuuriansambel Euroopas. Selles on kasutatud kohalikule maastikule, läti talule, folkloorile ja ajaloole iseloomulikke elemente, mis ülistavad sõdurite iseloomujooni ja jutustavad nende teekonnast. Memoriaalansambel avati 1936. aastal ja sellel on kolm osa: „Mõtete tee", mis on 250 m pikkune allee, „Kangelaste terrass" koos igavese tule altari ja tammehiiega ning matmispaik, mida piirab müür, millel on kujutatud ema koos langenud poegadega.

Asub Plāčise keskuses Inčukalnsi - Valkase maantee (A3) lähedal. Bussipeatuse ja Straupese kogukonnakeskuse kõrval.

Nähtav on Teodors Zaļkalnsi loodud monument Põhja-Läti vabastajatele Cēsise lahingus 1919. aastal.

Kolmetasandilisel alusel on kaks travertiinist sammast, millele toetub travertiiniplokk. Selle esiküljel on bareljeef, mis kujutab adra külge rakendatud hobust ja adrameest, kes hoiab paremas käes ohjasid ja vasakus mõõka. Monumendi tagaküljele on raiutud tekst, mis lõpeb luuletaja Eduards Virza ridadega:

Põhja-Läti vabastajatele

KUI ÜKS TERAVILJA SELLELE PÕLLULE KÜLVATAKSE
Sind kiidetakse ja austatakse

Monument avati 8. novembril 1931. Avamisel osales president Alberts Kviesis.

Asub Rūjiena keskväljakul.

Kolme meetri kõrgune hallist Soome graniidist nikerdatud muistse Läti kaardiväelase kuju, mida kutsutakse „Tālavase trompetiks“, asetseb kolme meetri kõrgusel graniidist postamentil, kuid monumendi kogukõrgus ulatub 7,5 meetrini. Esialgsetel visanditel ja maketidel oli K. Zemdega pannud sõdalase kätte mõõga, mis hiljem asendati trompetiga. Monument avati 15. augustil 1937.

See monument peegeldab meie riigi ja armee kujunemise keerulist olukorda ning nende sündmuste hindamist. Vahetult pärast Läti riigi väljakuulutamist algas Punaarmee sissetung ja Kārlis Ulmanise ajutine valitsus leidis varjupaiga Liepājas. 1919. aasta veebruaris algas Eesti armee abiga Läti vabastamine põhjast ning Rūjiena piirkonnas toimusid Tērbatases formeeritavate Läti vägede esimesed mobilisatsioonid, millest kolonel Jorģis Zemitānsi juhtimisel sai Põhja-Läti brigaad. Põhja-Läti brigaad võitles lisaks bolševike vastu ka Landeswehri ja Rauddiviisi vastu Cēsise lahingutes. Rūjiena piirkonnas mobiliseeritud Põhja-Läti sõdurid võitlesid ka järgnevates Vabadussõja lahingutes. Pärast sõda läksid peamised võiduloorberid kindral Jānis Balodisele ja tema juhitud Lõuna-Läti brigaadile, kuid Põhja-Läti brigaad unustati sageli. Ka Rūjienasse kavandatud Põhja-Läti brigaadi monumendi loomine võttis kaua aega ning 1937. aastal avatud monument reklaamiti ametlikult Rūjiena piirkonna vabastamise ja langenud sõdurite mälestuseks, mainimata, et kõik Põhja-Läti brigaadi koosseisu kuulunud rügemendid said alguse Rūjienas.

Monument pole populaarne turismiatraktsioon mitte ainult Läti ja Eesti turistidele, mis on teatud määral lähtepunktiks mitmete teiste Vabadussõja mälestusmärkide külastamiseks Rūjienas, vaid „Tālavas tauretājs“ on ka peatuspaigaks Eesti ja Läti erineva tasemega riigi- ja kohalike omavalitsuste ametnike külastustele.

Rūjiena vabastamise ja langenud sõdurite monument, paremini tuntud kui "Tālavas tauretājs" (Kauge Sarvega Mägi), kanti riiklikult kaitstavate kultuurimälestiste nimekirja 29. oktoobril 1998 riikliku tähtsusega kunstimälestisena (mälestise kaitse registreerimisnumber 4522).

Asub Limbaži Jūrase tänava kalmistul, Jūrase tänav 56, Limbaži

Väljapanekul on 10. septembril 1922 toonase Läti presidendi Jānis Čakste poolt avatud monument, millel on luuletaja Vilis Plūdonise pühendus Vilis Gelbile:

"Mu rahvas, kes minust mööda läheb, põleb armastusest oma isamaa vastu,"
"Oma armsa isamaa nimel luban oma elu."

Vilis Gelbe (1890-1919) sündis Kuramaal Zemīte kihelkonnas, kuid oli tihedalt seotud ka Limbaži poolega, sest kui Läti Vabadussõda algas, naasis ta Peterburist Lätti ja liitus Põhja-Läti brigaadiga.

1919. aasta mais juhtis V. Gelbi Limbaži, temast sai piirkonna sõjaväekomandör ning ta suutis inspireerida kohalikke mehi ja isegi väga noori poisse armeega liituma.

V. Gelbe tegevus Limbažis ja selle ümbruses oli sel ajal väga oluline; tema ülesannete hulka kuulus lisaks korra hoidmisele linnas ja selle ümbruses ka mobiliseerimine, sõdurite ja hobuste varustamine toiduga ning paljude muude küsimuste lahendamine, mida käskudesse ja juhistesse ei saanud lisada. Tema organiseeritud komandandi meeskond toimis koordineeritud mehhanismina, et pakkuda Põhja-Läti brigaadile võimalikult tõhusat abi. Komandandi meeskond läks regulaararmeele appi erijuhtudel ja ta oli eeskujuks uutele sõduritele. V. Gelbe oli Läti armee esimene ohvitser, kes tegi ettepaneku autasustada oma alluvaid III klassi Imanta ordeniga. Ordenit polnud siis veel olemas. Imanta nimi ilmus avalikkuse ette alles 20. märtsil 1920, kui julgeolekuminister Kārlis Ulmanisele esitati ettekanne sõjaväelise ordeni kehtestamise kohta. Ordeni jaoks valiti aga Lāčplēsise nimi.

Cēsise lahingu ajal hukkus Vilis Gelbe – 19. juunil 1919 luuremissioonil. Hiljem autasustati Gelbet Lāčplēsise sõjaordeniga, kuid ajaloolaste arvates pole tema panust piisavalt hinnatud. See on peamiselt tingitud Gelbe kuulumisest Põhja-Läti brigaadi.

Nn Lõuna-Läti brigaad, mida algselt juhtis Oskars Kaplaks ja hiljem Jānis Baložs, konkureeris Põhja-Läti brigaadiga, mida juhtis Jorģis Zemitāns.

Asub Valmieras, Ģīme loodusraja lähedal Leona Paeglesi tänaval.

Gauja jõe ületav terasraamiga raudsild ehitati 1911. aastal. See ühendas 114 km pikkust marsruuti Ainaži-Valmiera-Smiltene, mis viimati valmis 1971. aastal.

Pärast Riia vabastamist 22. mail 1919 taandusid Nõukogude Läti armee osad kogu rindel ilma tõsisemat vastupanu osutamata. 26. mail okupeerisid Eesti Rahvusväe ja kolonel Jorgis Zemitānsi juhitud Põhja-Läti Brigaad Valmiera. „Suured tegijad õhkisid umbes kell kuus pärastlõunal raudteesilla. Kell 7.50 süütasid nad ka mõlemad puusillad põlema. See ei takistanud Eesti vägedel sama päeva õhtul Valmiera mõisast linna sisenemast* [...]”

Tänapäeval on raudsild populaarne puhke- ja jalutuskoht ning osa jalgrattateest "Roheline Raudtee".

* Esimesena saabus 6. Eesti jalaväerügemendi kadettide kompanii, keda saatis mitu soomusmasinat.

Jorģis Zemitāns (1873–1928) – Vilniuse Sõjaväeakadeemia vilistlane, teenis Vene keiserlikus armees, langes Esimese maailmasõja ajal sakslaste kätte vangi. Läti armee kolonel, Lāčplēsise sõjaordeni 3. klassi rüütel, Eesti Vabadusristi ordeni rüütel, Põhja-Läti brigaadi ülem Vabadussõdade ajal. Tema järgi on nimetatud Skrīveri algkool, tänavad Riias, Skrīveris ja Strenčis, väljak ja raudteejaam Riias.
Vabaduse, Lielvārdese ja Zemitānase tänava vahel asuval pärnapuudega ümbritsetud väljakul avati 1995. aastal skulptor Gunta Zemīte ning kiviraidurite Ivars Feldbergsi ja Jānis Metuzālsi loodud J. Zemitānase monument. See ei asu hoonete ja sissesõidutee suhtes frontaalselt, vaid diagonaalselt. Postamentplokkidele asetatud vikerkaaretaoliselt graniidist raiutud kaar moodustab laskurite kokardides ja rinnaplaatides äratuntava iseseisvusvõitluse sümboli – tõusva päikese motiivi. Peafassaadi vasakul küljel on postamentile raiutud pühenduskiri: "Läti armee kolonel Jorģis Zemitānasele". 1,84 m kõrgust monumenti ümbritseb hoolikalt hooldatud, suurepäraselt õitsev lillepeenar.