LKOK, kolonel Jorģis Zemitāns (1873-1928)
I Maailmasõda, I Maailmasõda ja iseseisvumine

Riia vennaskalmistu asub Riia linna Põhjarajoonis. Kalmistu laiub 9 ha suurusel maa-alal ja on Läti silmapaistvaim ja oluliseim memoriaalansambel langenud läti sõduritele. Kalmistule on maetud umbes 3000 sõdurit. Vennaskalmistu rajati Esimese maailmasõja ajal, kui siia maeti kolm läti kütti, kes langesid Tīreļpurvsis Saksa armee vastu võideldes. Hiljem maeti vennaskalmistule ka teistes lahingutes ja sõdades langenud läti sõdureid. Memoriaalansambel on ehitatud skulptor Kārlis Zāle kavandi järgi ja see on esimene taoline maastiku-, arhitektuuri- ja skulptuuriansambel Euroopas. Selles on kasutatud kohalikule maastikule, läti talule, folkloorile ja ajaloole iseloomulikke elemente, mis ülistavad sõdurite iseloomujooni ja jutustavad nende teekonnast. Memoriaalansambel avati 1936. aastal ja sellel on kolm osa: „Mõtete tee", mis on 250 m pikkune allee, „Kangelaste terrass" koos igavese tule altari ja tammehiiega ning matmispaik, mida piirab müür, millel on kujutatud ema koos langenud poegadega.

Asub Placa kesklinnas Inčukalnsi – Valka maantee (A3) ääres. Kõrval bussipeatus ja Straupe rahvamaja.

Vaadata saab Teodors Zaļkalnsi 1919. aastal Cēsise lahingus Põhja-Läti vabastajatele valmistatud monumenti.

Kolmeastmelisel alusel on kaks paekivituge, millele toetub paekiviplokk. Selle ees on alumisel osal kujutatud adra külge rakmestatud hobust ja paremas käes ohjasid ning vasakus mõõka hoidvat adrat. Monumendi tagaküljele graveeritud tekst, mille lõpetavad luuletaja Eduards Virza read:

PÕHJA-LÄTI VÄLJASTUSELE

KUI TERVILJAD ON NENDEL PÕLDUDEL SEEME
TEID AUSTATAKSE JA AUSTATAKSE

Monument avati 8. novembril 1931. aastal. Avatseremooniast võttis osa president Alberts Kviesis.

Asub Rūjiena keskväljakul.

Kolme meetri kõrgune hallis Soome graniidis raiutud muistse läti eestkostja kujutis, mida kutsutakse “Tālava trompetistiks”, on asetatud kolme meetri kõrgusele graniidist postamendile, monumendi kogukõrgus ulatub aga 7,5 meetrini. Esialgsetel eskiisidel ja makettidel oli K. Zemdega oma kätesse pannud mõõga, mis hiljem asendati trompetiga. Monument avati 15. augustil 1937. aastal.

See monument peegeldab keerulist olukorda meie riigi ja sõjaväe moodustamisel, samuti nende sündmuste hindamisel. Vahetult pärast Läti riigi väljakuulutamist tungis Punaarmee sisse ja Kārlis Ulmanise ajutine valitsus rajas Liepājasse pelgupaiga. 1919. aasta veebruaris algas Eesti sõjaväe abiga Läti vabastamine põhjast ning Rūjiena piirkonnas toimus esimene mobilisatsioon Tartus moodustatud Läti vägedele, millest sai Põhja-Läti brigaad kolonel Jorgise juhtimisel. Zemitans. Põhja-Läti brigaad võitles Cēsise lahingutes mitte ainult bolševike, vaid ka Landeswehri ja Rauddiviisi vastu. Rūjiena ümbrusesse mobiliseeritud sõdurid võitlesid ka järgnenud Vabadussõjas. Peamised loorberid võitsid pärast sõda kindral Jānis Balodis ja tema juhitud Lõuna-Läti brigaad, kuid Põhja-Läti brigaadi unustas ta sageli. Rūjienasse kavandatud Rūjiena mälestussammast ehitati pikka aega ja 1937. aastal avatud monument populariseeriti ametlikult kui Rūjiena vabastamise ja langenud sõdurite mälestuse mälestussammas, rääkimata selle algusest. kõik rügemendid Põhja-Lätis.

Monument pole mitte ainult populaarne vaatamisväärsus Läti ja Eesti turistide seas, mis on mingil määral lähtepunktiks mitmete teiste Vabadussõja mälestuspaikade külastamisel Rūjienas, vaid "Tālavas taurētājs" on peatuspaigaks ka eestlaste külastustele. ja erineva tasemega Läti ametnikud.

Rūjiena vabastajate ja langenud sõdurite mälestussammas, laiemalt tuntud kui “Tālava trompet”, kanti 29. oktoobril 1998 riikliku tähtsusega kunstimälestisena riigi kaitse alla võetud kultuurimälestiste nimekirja (mälestise kaitse kanne). number 4522).

Asub Limbažu Jūras iela kalmistul, Jūras iela 56, Limbaži

10. septembril 1922. aastal Läti tollase presidendi Jānis Čakste avatud monument, millel on kirjas poeet Viļas Plūdonise pühendus Vilis Gelbile:

"Kaasmaalased, kes minust mööduvad, süttige isamaa armastuses,
armastatud isamaa eest panen oma elu."

Vilis Gelbe (1890-1919) sündis Kurzemes Zemīte kihelkonnas, kuid on tihedalt seotud ka Limbaži poolega, sest Läti Vabadussõja alguses naasis ta Peterburist Lätti ja liitus Põhja-Lätiga. Brigaad.

1919. aasta mais juhatas V. Gelbi Limbaži, temast sai selle piirkonna sõjaväekomandör ja suutis innustada kohalikke mehi ja ka väga noori poisse sõjaväkke astuma.

V. Gelbe tollane tegevus Limbažis ja selle lähiümbruses oli väga oluline, tema tööülesannete hulka ei kuulunud ainult korra tagamine linnas ja selle lähiümbruses, vaid ka mobiliseerimine, sõdurite ja hobuste toiduga varustamine ning paljude muude küsimuste lahendamine, mida ei saa arvesse võtta. korraldustes ja juhistes. Tema organiseeritud komandandi meeskond toimis koordineeritud mehhanismina, et pakkuda Põhja-Läti brigaadile võimalikult tõhusat abi. Komandöri meeskond läks erijuhtudel regulaarväele appi ja ta oli uutele sõduritele eeskujuks. V. Gelbe oli esimene Läti sõjaväe ohvitser, kes tegi ettepaneku autasustada oma alluvaid Imanta ordeni III klassiga. Tellimust veel polnud. Imanta nimi tuli avalikuks alles 20. märtsil 1920, kui kaitseminister Karls Ullmanile esitati sõjaväekorra kehtestamise konspekt. Ordenile valiti aga Lāčplėši nimi.

Vilis Gelbe hukkus Cēsise lahingutes - 19. juunil 1919 luurekäigul. Hiljem pälvis Gelb Láčplēši sõjaordeni, kuid ajaloolaste hinnangul pole tema panust siiani korralikult hinnatud. Seda seletatakse peamiselt Gelbe kuulumisega Põhja-Läti brigaadi.

Nn Lõuna-Läti brigaad, mida algul juhtis Oskars Kaplak, hiljem Jānis Balož, võistles Põhja-Läti brigaadiga, mille ülemaks oli Jorģs Zemitāns.

See asub Valmieras Gīme loodusraja lähedal Leona Paeglese tänaval.

Teraskonstruktsioonist raudsild üle Gauja ehitati 1911. aastal. See ühendas 114 km pikkust marsruuti Ainaži-Valmiera-Smiltene, mis viimati valmis 1971. aastal.

Pärast Riia vabastamist, 22. mail 1919, taganes osa Nõukogude Läti sõjaväest, osutamata tõsist vastupanu, kogu rinde ulatuses. 26. mail okupeerisid Eesti Rahvusarmee ja Põhja-Läti brigaad kolonel Jorģs Zemitāni juhtimisel Valmiera. «Suurmehed lasid raudteesilla õhku kella kuue paiku pärastlõunal. Kell 7.50 süüdati ka mõlemad puitsillad. See ei takistanud Eesti vägedel sama päeva õhtul Valmiera mõisa poolt linna sisenemast* [..]"

Raudsild on tänapäeval lemmik puhke- ja jalutamispaik ning lõik "Rohelise raudtee" jalgrattateest.

* Esimesena jõudis kohale 6. Eesti jalaväerügemendi kadetikompanii, saatjaks mitmed soomusmasinad.

Jorģis Zemitāns (1873–1928) – Vilniuse sõjakooli lõpetanu, teenis Vene impeeriumi sõjaväes, langes Esimese maailmasõja ajal sakslaste kätte. Läti armee kolonel, Lāčplēši sõjaordeni 3. klassi kavaler, Eesti Vabadusristi ordeni kavaler, Põhja-Läti brigaadi komandör vabadusvõitluse ajal. Tema järgi on nimetatud Skrīveru algkool, Riia tänavad, Skrīveros ja Strenčos, väljak ja raudteejaam Riias.
1995. aastal avati Brīvībase, Lielvārde ja Zemitāna tänavate vahelisel pärnadega ümbritsetud väljakul skulptor Gunta Zemīte ning kiviraidurite Ivars Feldbergi ja Jānis Metuzālsi loodud monument J. Zemitānile. Selle asend ei ole hoonete ja lähenemistee suhtes eesmine, vaid diagonaalne. Postamendiplokkidele asetatud vikerkaarelaadne graniidist kaar moodustab iseseisvusvõitluse embleemi - tõusva päikese motiivi -, mis on äratuntav vibulaskjate kokakaartidel ja rinnakilpides. Peafassaadi vasakul küljel on postamendile graveeritud pühenduskiri: "Läti armee kolonel Jorgis Zemitān". 1,84 m kõrgust monumenti ümbritseb hoolikalt hooldatud, uhkelt õitsevate lillede peenar.