Pretošanās padomju okupācijas režīmam Zemgalē

Íle rahvuspartisanide vendade haud rajati Birze valla Virkuse kalmistule 14. novembril 1992, mil siia maeti 17. märtsil 1949 Íle lahingus hukkunud 15 partisani. See sai võimalikuks pärast seda, kui 18. juulil 1992 kaevasid rahvuskaardid koos organisatsiooniga "Daugavas Vanagi" ja Läti ajaloo uurimise töörühmaga "Ziemeļblāzma" teiste rahvusliku suunitlusega organisatsioonide esindajate osalusel välja aastal maetud isiku. õhku lastud partisanipunker Zebrene valla Īle metsaalal 15 Läti ja Leedu metsavenna säilmed.

Île lahingus langenud rahvuspartisanide mälestuskivi avati 29. mail 1993. aastal. See põhineb metal, mille töötas välja Alfons Kalniņš ("Edgars"), üks 1949. aasta 17. märtsi lahingus ellujäänud osalejaid. Korrapärase kujuga graniitplaadil on kujutatud mõõk ja tõusev päike ning sisse kirjutatud tekst 15 langenud rahvuspartisani nimega ja kiri:

"Päike tõusis mõõgast. Siin hukkusid 1949. aastal Île lähedal toimunud lahingus Läti ja Leedu rahvuspartisanid. 17. märtsil".

Hauamonument Naudīte valla rahvuspartisanile Bruno Druķile, kes langes 30. juunil 1941 kokkupõrkes Nõukogude okupatsioonivõimude relvastatud koosseisudega. Hauale on paigaldatud graniidist stele tekstiga: "Partisan Bruno Druķisele". Langes 1940.30.VI. See maa on meie rahva jaoks püha pärand. Ja õnnistatud on see, kes tema pärast ohutult langeb. Naudītes vald". B. Drukise portreega keraamiline medaljon purustati ja hävis pärast Teist maailmasõda.

Pärast Saksa-NSVL sõja algust, 27. juunil 1941, kogunes Ruženi metsa kümmekond kohalikku kaitsjat, kes moodustasid Zhan Gelsoniga eesotsas rahvuspartisanide üksuse. Järgmisel päeval hõivasid partisanid Naudīte valla täitevkomitee ning kohaliku masina- ja hobuste laenutusjaama, võttes enda valdusse sealsed traktorid, põllutehnika ja hobused. 30. juunil üritas Naudīte partisaniüksus Melļi lähedal maanteel kinni pidada kahe ohvitseri juhitud punaarmeelaste kolonni. Kokkupõrke käigus langesid Läti armee ratsaväerügemendi kaks Nõukogude ohvitseri ja erru läinud kapral Bruno Druķis.

Punker asub Zebrene vallas, vähem kui 1 km kaugusel P104 Biksti - Auce maanteest. 

Balti riikide suurima punkri ehitasid 1948. aastal Īle metsadesse Läti-Leedu ühendrühma partisanid, et jätkata oma võitlust nõukogude võimu vastu. 27-liikmelist rühma juhtis noor komandör Kārlis Krauja (tegelik nimi Visvaldis Brizga).

17. märtsil 1949 pidasid 24 partisani, kes olid sel ajal punkris, oma viimase lahingu 760-liikmelise riikliku julgeoleku ministeeriumi ehk Tšeka väe vastu. 15 sissit tapeti, üheksa võeti kinni ja küüditati koos oma toetajatega Siberisse.
 
1992. aastal kaevasid kodukaitsjad koos Daugava haukude ja patriootiliste organisatsioonide esindajatega punkri välja, kogusid langenud võitlejate luud kokku ja matsid need Dobele Virki kalmistule. Punkri juurde püstitati valge rist, mälestuskivi ja graniidist stele.
 
Juba 1990ndate keskel joonistati punkri piirjooned ja tugevdati sisemised seinad, kuid alles lahingu 60. aastapäevaks ehitati punker uuesti üles täpselt sellisena, nagu see oli enne õhku laskmist. Paljud toetajad ja vabatahtlikud aitasid seda ellu viia.
 
Punkri sees on näha pliit, laud ja kitsad pingid, millel partisanid magasid. Seal on infotahvlid, mälestuskivid partisanide ja nende toetajate nimedega. 

Seal on puhkekoht ja tualett. 

Nõukogude okupatsioonirežiimi vastu võidelnute ja kommunistlike repressioonide ohvrite mälestuspaik avati 1. septembril 1995 Zebrene vallas Reņģese mõisa pargis. Karedal rahnul on kujutatud rist ja graveeritud sõnad: "Punase terrori ohvritele Zebrenes, Teises maailmasõjas langenud rahvusvõitlejatele". Mälestusmärgi loomist toetas rahaliselt organisatsioon "Daugavas Vanagi".

Endise Ukru kihelkonnakooli juures asuv Läti ja Leedu rahvuspartisanide mälestuspaik avati ja pühitseti sisse 21. oktoobril 2006. aastal. Sellesse on paigaldatud valge rist, mille jalamil on graniidist stele kahe lätlase ja kahe leedu rahvuspartisani nikerdatud nimede ja tekstiga: „Sinule, isamaa. Ukru valla rahvuspartisanidele 1944-1954. Võitluses kommunistliku okupatsioonirežiimi vastu 26. oktoobril 1948 langesid Ukru vallas Eidis-Eduards Ozols, Kristaps Silķke, Alfonsas Bugnius, Kostas Norvaitis.

Mälestusmärgi on korraldanud Läti Rahvuspartisanide Ühing (LNPA) koostöös Leedu Vabadusvõitlejate Ühendusega (LLKS). Selle avamisel osalesid Ukru vallavolikogu esimees Ainārs Āriņš, LNPA esimees Ojārs Stefans, LLKS esindaja Jons Čepon ja teised kohalviibijad.

28. juunil 1941 langenud Jēkabnieku valla rahvuspartisani Harry Ginteri hauakivi. Tahvel tekstiga: “Harry Gunter. Sündinud 1912.30 VIII. Langes oma kodumaa eest 1941.28.VI. Kallis ema, see, mida sa nutad, kustutab katlakivi, mine magama. Asjata, asjata ootad sa poega, asjata valad sa kibedaid pisaraid." Hauakivi restaureeriti 2016. ja 2024. aastal Zalenieki vallas asuva ůžinu raamatukogu juhataja Gunita Kulmanese eestvõttel ja tema isiklikul kulul.

Järgmistel päevadel pärast Saksa-NSVL sõja algust 22. juunil 1941 moodustati Jēkabnieku vallas korra tagamiseks ja Nõukogude okupatsiooni lõpetamiseks rahvuspartisanide üksus, mida juhtis vahirühma ülem V. Ritumu. . Esialgu täiendati nõrka relvastust - paar püstolit ja vintpüssi - Kalnanši lähedal ja mujal kinni peetud punaarmeelaste trofeerelvadega. Suurem kokkupõrge Nõukogude relvaformeeringutega toimus 28. juunil 1941 Gudėnis, milles tabati ja piinati surnuks Jēkabnieku koguduse valvur ja rahvuspartisan H. Gunters.

1944. aasta juuli-augusti Jelgava teise Nõukogude okupatsiooni vastaste kaitselahingutes osalejate mälestuspaik avati 8. mail 1995 Rūpniečiase ja Tērvetese tänavate ristmikul. Selle sündmuse auks peeti jumalateenistus Jelgava St. Anna evangeelse luterliku kiriku ja lipumarss läbi Jelgava. Mälestuspaigal seisab ebakorrapärase kujuga graniidist stele, mille rist tõuseb mõõgatera sisse. Selle kõrval vasakul on kärbitud rööptahuka kujuline graniitplokk tekstiga "Jelgava kaitsjad 1944.28.VII-8.VIII".

Sõjategevus Jelgavas algas pärast seda, kui NSVL väed okupeerisid Šauliase Leedus 27. juulil 1944 ja jätkasid rünnakut põhja poole. Püüdes Punaarmeed tõrjuda, kuulutas äsja ametisse nimetatud Jelgava sõja komandör kindralleitnant Johan Flugbeils selle "linnakindluseks", kuna kaitseks tuli kasutada kõiki olemasolevaid jõude. Algselt moodustasid Jelgava kaitsjate tuumiku 15. Läti relvade SS-diviisi väljaõppe- ja reservbrigaadi sõdurid kolonelleitnant Hermani Jurko juhtimisel ja mõned Saksa väikeüksused. 27. juuli pärastlõunal alustas Nõukogude 3. õhuarmee Jelgava pommitamist, rünnates mitte ainult linnas ja selle äärealadel asuvaid sõjalisi strateegilisi objekte - raudteejaama ja teid, vaid süüdates ka osa elumaju. Linna hooned ja tsiviilisikud said kannatada mõlema sõdiva poole vastastikku tulistatud Katjuša raketisüsteemide, suurtükkide ja miinipildujate tules.

28. juulil alustasid Nõukogude 3. kaardiväe mehhaniseeritud korpuse üksused rünnakut linna lõunaservale, kuid see ei õnnestunud. 30. juuli hommikul tugevdasid rünnakut 51. armee 279. ja 347. laskurdiviisid. Kuigi järgmisel päeval teatas Moskva raadio juba linna vallutamisest, olid NSV Liidu väed koos abivägedega suutnud kesklinna tungida, kuid mitte seda täielikult vallutada. Lielupe parem kallas ja kindlustatud sillapea Driksa silla juures jäid Punaarmee poolt okupeerimata. Ägedad lahingud käisid ka augusti alguses Nõukogude vägede kontrolli alla sattunud Jelgava lossis. Punaarmee tõi lossi kahureid ja tulistas selle akende kaudu Saksa ja Läti sõdurite positsioone Kalnciemsi teel. Järgnes Saksa raskekahurväe vastutuli, mis kahjustas lossi põhjalikult. 4. augustil õnnestus Jelgava kaitsjatel pärast abivägede saamist linn ajutiselt enda kontrolli alla võtta. Nõukogude vägede massiline löök sundis aga Saksa ja Läti sõdurid pärast kolme päeva möödumist Jelgavast lahkuma.

Praeguse Paula Bendrupi algkooli (endine Kurlmēmo kool) hoones Filozofu tänav 50, pärast Jelgava hävitamist NSVL-Saksa sõja ajal juulis-augustis 1944 ja linna sattumist teise Nõukogude okupatsiooni võimu alla, Jelgava asus 2. (nais)gümnaasium. 1945. aasta sügisel õppis seal mitu noorte vastupanuorganisatsiooni "Kolmetähe kolonn" liiget.

Novembris 1945 arreteerisid Nõukogude julgeolekuorganid selle organisatsiooni 20 liiget, enamasti vaid 16–17-aastased, sealhulgas 13 poissi ja seitse tüdrukut ning veel kaks nende toetajat. Jelgava noori süüdistati illegaalsete koosolekute ja nõukogudevastase agitatsiooni korraldamises, relvade ja laskemoona kogumises, suhkruvabriku filtreerimislaagris vangidele toidu toimetamises, Leedu rahvuspartisanide toetamises, samuti muudes okupatsioonirežiimi vastastes kuritegudes. NSVL.

23. mail 1946 mõistis Balti sõjaringkonna tribunal süüdi 19 organisatsiooni "Kolm Tähe kolonn" liiget, mõistes neile 10 aastat vangistust Gulagi laagrites ja õiguste piiramist 5 aastaks. Pärast üheksa-aastast vangistust Permis, Bereznikis, Norilskis ja Karagandas sai nende naasmine kodumaale võimalikuks aasta pärast Stalini surma 1954. aastal.

Mõni päev pärast Läti okupeerimist NSV Liidu poolt 20. juunil 1940 moodustati Jelgava Riiklikus Õpetajate Instituudis umbes 20-liikmeline noorte vastupanuorganisatsioon, kuhu kuulusid endised Cēsi Õpetajate Instituudi õpilased Viktors Daniels, Arturs. Tegutsesid Neparts, Vilhelms Pētersons, Fricis Sīpols jt. Selle liikmed kogunesid salakoosolekutele ja levitasid nõukogudevastaseid loosungeid loosungiga "Kommunism peab surema, et Läti saaks elada". Jelgava Õpetajate Instituudi lõpetanud, Riia 8. algkooli õpetaja Arnold Saulīte kaudu õnnestus hankida välisraadiouudistest saadud infot, mis viitas Saksa-NSVL sõja peatsele algusele. Organisatsiooni liikme Olga Rubula korteris trükiti 4000 eksemplari nõukogudevastast loosungit, mida 13. mail 1941 levitati üheaegselt Jelgavas, Cēsises, Valmieras, Rēzeknes, Bauskas ja Tukumis.

Pärast sakslaste rünnakut NSV Liidule 22. juunil 1941 võtsid Jelgava Õpetajate Instituudi üliõpilased kontakti Läti armee ülemleitnandi Roberta Reķeliga ning osalesid aktiivselt Jelgavas sõjalises vaatluses ja sidepidamises. Mõni päev hiljem, kui algas Nõukogude okupatsioonirežiimi kokkuvarisemine, võtsid Jelgava noored Õpetajate Instituudis korravalvamise üle. Täiendavaid relvi ja laskemoona hankides ning Nõukogude julgeolekuorganite segadust ära kasutades õnnestus Fritz Balodi juhitud relvarühmitusel Jelgava vanglast vabastada umbes 100 kinnipeetavat, kes olid veel NSV Liitu evakueerimata.

Mälestuspaik 1941. aastal kommunistliku režiimi poolt represseeritud Jelgava 1. keskkooli noorte vastupanuorganisatsiooni liikmetele loodi 2007. aastal ühiskondlik-poliitilise töötaja ja ajaloolase Andras Tomašūnsi eestvõttel. Jelgava 1. gümnaasiumi (praegustes müürides - Jelgava tehnoloogiline keskkool) lähedal asuvale mälestuspaigale istutati tamm ja asetati rändrahn, millesse oli raiutud tekst: "Mälestustamm Jelgava gümnaasiumiõpilastele, rahvusliku vastupanuliikumise liikmetele. liikumine - kes suri Siberis 1940-1948. aastat. T. Bergs, V. Einfeld, A. Gaiš, I. Leimanis, J. Liepiņš, J. Jegermanis, I. Kārklinš, O. Ošienek, F. Skurstenis, A. Saldenais, A. Valkyrs, J. Valūns. 2000 O. Valkyr, V. Treimanis ja 1. gümnaasium".

Jelgava koolinoorte vastupanuorganisatsiooni "Brīvā Latvija" asutasid salaja 30. septembril 1940 kuus Jelgava 1. keskkooli 11. klassi õpilast Fričas Skursteni korteris Slimnīcase tänav 11-4. Organisatsiooni juhtis Juris Valūns ja selle liikmete arv ulatus 20 inimeseni. Nad kogunesid ebaseaduslikele koosolekutele, kus arutati organisatsiooni struktuuri ja toimimist. Noored trükkisid nõukogudevastase loosungi "Valmistuge!", kuna linnas kleebiti 14. oktoobril 100 eksemplari. 25. oktoobrist 6. novembrini 1940 arreteerisid Nõukogude julgeolekuvõimud Jelgava 1. keskkooli kolmteist õpilast, kes vangistati Jelgava vanglas ja kuulati 1941. aastal pikka aega üle. 1942. aastal viidi kinnipeetavad NSV Liitu, kus 7. veebruaril 1942. aastal mõistis ENSV Siseasjade Rahvakomissariaadi eriistung neile 10 aastaks vangi. Ainult Voldemārs Treimanis pääses ellu ja naasis Lätti, kuid ülejäänud Jelgava 1. keskkooli vastupanuorganisatsiooni liikmed surid Gulagi laagrites aastatel 1942-1943. aastal.

24. oktoobril 1996 paigaldas Läti Poliitiliselt Represseeritute Ühenduse Jelgava osakond mälestustahvli kommunistliku režiimi poolt represseeritud Jelgava 1. Keskkooli (enne seda - Hercoga Pēterase Gümnaasiumi) noorte vastupanuorganisatsiooni liikmetele. . Algselt asus tahvel G. Elias Jelgava ajaloo- ja kunstimuuseumi sees, kuid pärast hoone fassaadi ja ruumide renoveerimist 2007-2008. viidi muuseumi välisseinale peasissekäigust paremale teiste ajaloolistele isikutele pühendatud mälestustahvlite kõrvale. Tahvlile kirjutatud tekst: "1940.26.1940 arreteeriti Herzog Jēkabi gümnaasiumi õpilased ja viidi Siberisse – nõukogudevastase liikumise "Vaba Läti" liikmed T. Bergs, V. Einfeld, A. Engurs, A. Gaišs , J. Jegermanis, I. Kārklinš, I Leimanis, J. Liepiņš, O. Ošenek, A. Saldenais, F. Skurstenis, V. Treimanis, A. Valkiers, J. Valūns".

Jelgava õpilaste vastupanuorganisatsiooni "Brīvā Latvija" asutasid salaja 30. septembril 1940 kuus Jelgava 1. keskkooli 11. klassi õpilast Fričas Skursteni korteris Slimnīcase tänav 11-4. Organisatsiooni juhtis Juris Valūns ja selle liikmete arv ulatus 20 inimeseni. Nad kogunesid ebaseaduslikele koosolekutele, kus arutati organisatsiooni struktuuri ja toimimist. Noored trükkisid nõukogudevastase loosungi "Valmistuge!", kuna linnas kleebiti 14. oktoobril 100 eksemplari. 25. oktoobrist 6. novembrini 1940 arreteerisid Nõukogude julgeolekuvõimud Jelgava 1. keskkooli kolmteist õpilast, kes vangistati Jelgava vanglas ja kuulati 1941. aastal pikka aega üle. 1942. aastal viidi kinnipeetavad NSV Liitu, kus 7. veebruaril 1942. aastal mõistis ENSV Siseasjade Rahvakomissariaadi eriistung neile 10 aastaks vangi. Ainult Voldemārs Treimanis pääses ellu ja naasis Lätti, kuid ülejäänud Jelgava 1. keskkooli vastupanuorganisatsiooni liikmed surid Gulagi laagrites aastatel 1942-1943. aastal.

NSVL-Saksa sõja ajal juulis-augustis 1944, St. Jelgava Kolmainu kiriku torni riputas 12. oktoobril 1952. aastal vaid 14-aastane Egons Užkurelis koos oma aasta vanema sõbra Jānis Ęēģerisega Läti omavalmistatud riigilipu. See kuupäev sai valitud, kuna tegemist oli pühapäevaga, mil Pārlielupes peeti Jelgava motospordi meistrivõistlusi, kuhu kogunes palju rahvast ja sealt oli kirikutorn hästi näha. Lipp valmistati voodilinast, maaliti vesivärvidega. Selle valmistamise viis võimaldas hiljem tšekistidel aimata, et lipuheiskajaid tuleks otsida kooliõpilaste hulgast.

E. Užkureli ja J. Gēgeri arreteeriti 23. oktoobril 1952, millele järgnes ülekuulamine Jelgavas ja LPSR Riikliku Julgeolekuministeeriumis Riias Stūrase majas. Riia ringkonnakohtu kriminaalkohtu kolleegium süüdistas E. Užkurelit ja J. Gēgerit nõukogudevastases propagandas ja agitatsioonis ning kontrrevolutsioonilisse organisatsiooni kuulumises. 10. jaanuaril 1953 mõisteti E. Užkurelile viis aastat, J. Gägerit 15 aastaks vangi. E. Užkurelis viibis seitse kuud kinni Riia Keskvanglas kuni 12. aprillini 1953, mil ta amnestia alusel vabanes.

Jelgava (Mītava) Põllumajandusakadeemias (tänapäeval Läti Bioteaduste ja Tehnoloogiate Ülikool) 1943-1944. mitmed 13. augustil 1943 Riias loodud akadeemilise üksuse "Austrums" liikmed ja Läti Kesknõukogu salaliikmed - seal töötasid professorid Rūdolfs Markus, Andrejs Teikmanis, Alfrēds Tauriņš ja teised õppejõud. 10. märtsil 1944 trükkis Põllumajandusakadeemia dotsent Vilis Eihe koos abikaasa Aleksandrase ja assistendi Hermani Zeltiņaga Jelgavas paljundusmasinaga LCP illegaalset ajalehte "Jaunā Latvija". See andis teavet Läti rahvusvahelise positsiooni kohta ja määras edasised suunised lätlaste poliitiliseks eluks. 188 Läti avaliku ja poliitilise töötaja hulgas, kes LCP 17. märtsi 1944. aasta memorandumis väljendasid vajadust taastada 1922. aasta põhiseaduse alusel iseseisev ja demokraatlik Läti Vabariik, olid Jelgavas asuva Põllumajandusakadeemia õppejõud – professorid Jānis. Vārsbergs, Pāvils Kvelde, A. Teikmanis ja R. Marcus.

Jānis Rozentālsi - Jānis Freimanise rahvuspartisanide rühma liikmete mälestuspaik rajati 1996. aastal Iecavase valda J. Freimanise metsavendade rühma punkri kohale. Betoonalusel valge kasest risti all kiri "Läti langenud rahvuspartisanide vabaduse eest" ja 11. jaanuaril 1950 Jelgava rajooni endise Garozi kihelkonna territooriumil langenud metsavendade nimed - Jānis Freimaņš. , Jānis Kāpostiņš ja Laimoņš Zīraks. Monumendi tagant on näha punkri koht, kuid väljaku serval on stend Bauska muuseumi ajaloolase Rait Ābelnieksi koostatud teabega J. Rozentālsi rahvuspartisanide rühma ja vendade Dūmiņi kohta. , kes 1944.-1947 tegutses Iecava, Misa ja Zālīte kihelkonnas.

Jānis Rozentālsi juhitud metsavendade üksus moodustati 1945. aasta suvel, kuid septembris oli selles juba 11 partisani. See metsavendade seltskond tegutses Bauska maakonna Iecava ja Zālīte kihelkondades, samuti Jelgava maakonna Garoza, Salgale ja Pēternieku kihelkonnas. 13. augustil 1948 õnnestus tšekistidel tappa väeosa ülem ja tema vend, tabada veel kolm partisani, kuid selle rühma ülejäänud metsavennad jätkasid Jānis Freimanise juhtimisel võitlust okupantidega.

Mälestuspaik Butki kalmistul loodi pärast seda, kui Keskkonnakaitseklubi Bauska osakond tegi 1944. aastal korda umbes 30 kahes kolonnis maetud Bauska kaitselahingutes hukkunud Läti sõduri hauad ja otsustas püstitada ausamba. Järgnes annetuste kogumine monumendi ehitamiseks. Siia maetud Bauska vabatahtlike pataljoni sõduritele pühendatud punasest graniidist monument avati 25. novembril 1989, kuid juba 4/5 1990. aastal. detsembri öösel lasi NSV Liidu okupatsiooniarmee selle õhku. 1992. aastal paigaldati monumendi asemele massiivne puidust rist. 13. oktoobril 2002 avati uus, varem hävinud monumendiga sarnane graniidist monument, millesse oli raiutud tekst: "1944. aastal surnud Läti vabaduse eest".

Bauska vabatahtlike pataljoni mälestuspaik Jumpravmuiža pargis loodi 1990. aastal selle pataljoni endise sõduri Imantas Zaltiņši eestvõttel. See on leitud kohast, kus Läti sõdurid takistasid 1944. aasta juuli lõpus Punaarmee esimestel üksustel Lielupit sundimast. Karmilt tahutud rändrahnule on kinnitatud valgest marmorist tahvel, millesse on raiutud kullavärvi tekst: "1944.28.VII asus siin Bauska vabatahtlike pataljoni komandopunkt." Esialgu oli marmorplaadi asemel graveeringuga pronksplaat, kuid selle varastasid 1990. aastatel värvilise metalli vargad.

1944. aasta juuli lõpus, kui Nõukogude väed lähenesid Bauskale, ei olnud linnas olulisi Saksa vägesid, mis kuni viimase ajani olid asunud sügaval tagalas. Bauska kohese langemise hoidis ära Bauska ringkonnaülema ja vahirügemendi ülema major Jānis Uċukase otsustav tegevus, kes moodustas juuli lõpus Bauska vabatahtlike pataljoni, mis koosnes valvuritest, politseinikest ja vabatahtlikest. 13. Bauska valverügement. Pataljon asus kaitsepositsioonidele Lielupe kaldal Jumpravmuižis Ziedoniu sekli ees ja juba esimesel päeval tuli asuda lahingusse ründava Punaarmeega. Lahingute käigus liitus pataljoniga ka rühm Leedust Lätti taandunud Leedu politseinikke. Paljud leedulased langesid, sest nad võitlesid vapralt ega säästnud ennast. Esimesena suri Leedu politseikapten, kes maeti just sinna Jumpravmuiža parki, Esimese maailmasõja Saksa sõdurite haudade kõrvale.

Piemineklis 1944. gada Bauskas aizstāvjiem atklāts 2012. gada 14. septembrī pēc bijušā Bauskas brīvprātīgo bataljona karavīra Imanta Zeltiņa iniciatīvas un ar viņa un pašvaldības finansiālu atbalstu. Iesarkanā granītā darinātajā stēlā, kas uzstādīta uz trīspakāpju betona pamatnes, zem Latvijas armijas karavīru cepures kokardes – saulītes, un latviešu leģiona piedurknes uzšuves – vairodziņa sarkanbaltsarkanās krāsās atveidojuma iekalts teksts: “Bauskas aizstāvjiem pret otrreizējo padomju okupāciju 1944.28.07.-14.09.” un ”Latvijai jābūt latviešu valstij. Kārlis Ulmanis”. Pēc pieminekļa atklāšanas sekoja Krievijas un Baltkrievijas Ārlietu ministriju un vietējo krievu masu mediju protesti, bet 2024. gada pavasarī piemineklis pat piedzīvoja vandaļu uzbrukumu. Neraugoties uz to, ik gadu šajā vietā 14. septembrī plkst.14.00 notiek Bauskas aizstāvjiem veltīts piemiņas sarīkojums.

1944. gada jūlija beigās, Bauskai tuvojoties padomju karaspēkam, pilsētā, kas vēl nesen bija atradusies dziļā aizmugurē, neatradās nekādi vērā ņemami vācu spēki. Tūlītēju Bauskas krišanu novērsa Bauskas apriņķa priekšnieka un aizsargu pulka komandiera majora Jāņa Uļuka apņēmīgā rīcība, kurš jūlija beigās saformēja Bauskas brīvprātīgo bataljonu, kura sastāvā bija 13. Bauskas aizsargu pulka aizsargi, policisti, kā arī brīvprātīgie. Bataljons ieņēma aizsardzības pozīcijas Lielupes krastā Jumpravmuižā iepretī Ziedoņu sēklim un jau pirmajā dienā tam nācās iesaistīties cīņā ar uzbrūkošo Sarkano armiju. Sākotnēji bataljons bija ļoti vāji apbruņots, un lielāko daļu automātisko ieroču tam nācās iegūt kā trofejas. Dažas dienas vēlāk kara darbībā iesaistījās arī 23., 319-F. un 322-F. latviešu policijas bataljoni. Līdz augusta vidum Bauskas aizstāvēšanā pret otrreizējo padomju okupāciju piedalījās arī 15. latviešu SS rezerves un papildinājumu brigādes bataljons, kas tika saformēts no apmācību un veselības rotām. Kopumā kaujās par Bausku iesaistījās 3000-4000 latviešu karavīru, kam kauju noslēgumā nācās stāties pretī pat desmitkārtīgam pārsvaram. Padomju karaspēkam ieņemt Bausku izdevās tikai 14. septembrī pēc pusotru mēnesi ilgas latviešu un vācu karavīru pretestības.

Memoriālais ansamblis Bauskas Pils dārzā atklāts Latvijas Republikas 90. jubilejā – 2008. gada 18. novembrī. Piemiņas vieta izveidota pēc Bauskas novada politiski represēto kluba “Rēta” ieceres. Divdaļīgais pelēka granīta piemineklis izgatavots pēc arhitektes Intas Vanagas meta par Bauskas pilsētas pašvaldības un ziedotāju līdzekļiem. Uz tā iekalts teksts: “Cīnītājiem pret padomju okupācijas režīmu, arestētajiem, izsūtītajiem un nomocītajiem 1940-1990”. Šajā vietā katru gadu 25. martā un 14. jūnijā notiek  1941. un 1949. gada deportāciju upuriem veltīti piemiņas pasākumi

Bauskas Svētā Gara evaņģēliski luteriskās baznīcas dārzā1944. gada kauju laikā apglabāti Bauskas aizstāvji – latviešu karavīri. PSRS okupācijas gados šeit bija ierīkoti bērnudārza rotaļu laukumi. 1996. gada 9. novembrī baznīcas dārzā atklāts tēlnieka Mārtiņa Zaura veidots piemiņas akmens. Rupji apstrādātajā iesarkanajā laukakmenī zem latviešu leģiona piedurknes uzšuves – vairodziņa sarkanbaltsarkanās krāsās atveidojuma iekalts teksts: “Tev mūžam dzīvot Latvija! Bauskas aizstāvjiem 1944.” Piemiņas akmens uzstādīts pēc Latvijas Nacionālo Karavīru biedrības un organizācijas “Daugavas Vanagi” Bauskas nodaļas iniciatīvas. Finansiālu atbalstu tam sniedza arī Bauskas pilsētas un rajona pašvaldības. Blakus akmenim atrodas balti krāsots koka krusts zem kura šķērskoka piestiprināts sarkan-balti-sarkani krāsota leģionāru vairodziņa atveidojums, bet vēl zemāk iesārta granīta plāksne ar tekstu: “Šeit guldīti leģionāri varonīgie Bauskas aizstāvji 1944.28.VII – 1944.14.IX”

Nams un piemiņas plāksne čekas represiju upuriem pie ēkas Bauskā Plūdoņa ielā 54, kur pēc Otrā pasaules kara padomju okupācijas laikā atradās Bauskas apriņķa, vēlāk - rajona čeka. Šeit pagrabos ieslodzījumā tika turēti un pratināti nacionālie partizāni un viņu atbalstītāji, bet pagalmā atpazīšanai un vietējo iedzīvotāju iebiedēšanai tika nomesti nogalinātie partizāni. Piemiņas plāksne atklāta pēc 2000.gada, uz tās attēlotas stilizētas dzeloņstieples, cietuma restes un teksts: “Klaudz zābaku zoles, vaid cilvēku simts... Ik diena kā atmiņa, ko neaizmirst sirds. Šajā ēkā padomju okupācijas laikā atradās represiju iestādes (NKVD, “čeka”) Bauskas apriņķa nodaļa, kur cilvēkam atņēma dzimteni, māju, ģimeni, brīvību un dzīvību”. Okupācijas laikā pie šī nama bija piemiņas plāksne trijiem kritušajiem okupācijas varas pārstāvjiem, kuri bija zaudējuši dzīvību neveiksmīgi mēģinot pieveikt vienu nacionālo partizānu – Jāni Gudžu.

Piemiņas plāksne jauniešu pretošanās organizācijas dalībniekiem pie Bauskas pilsētas pamatskolas Rīgas ielā 32, kur pēc Otrā pasaules kara atradās Bauskas vidusskola. Uz 2000. gadā atklātās plāksnes lasāms uzraksts: ”... Un paceltas nesām tikai savas sirdis. Šajā skolā mācījās jauniešu nacionālās pretošanās grupa, kas savu jaunību ziedoja cīņai pret komunistu okupācijas varu (1948-1950)”.

1948. gada rudenī Bauskā izveidojās patriotiski noskaņotu jauniešu nacionālās pretošanās grupa, kas pilsētā izlīmētās proklamācijas un uzsaukumos aicināja uz cīņu pret okupantiem un Latvijas neatkarības atjaunošanu, kā arī brīdināja par 1949. gada 25. martā sagaidāmajām komunistu režīma deportācijām. Vairāki Bauskas jaunieši pēc vidusskolas beigšanas studēja Rīgā, bet turpināja darboties šajā pagrīdes organizācijā. Vairāki jaunieši bija iegādājušies ieročus un sprāgstvielas, un sarīkoja atentātu pret kolhoza priekšsēdētāju Codes pagastā. Bija plānots uzbrukt arī citām padomju okupācijas varas amatpersonām, kā arī uzspridzināt svētku tribīnes Bauskā, Baldonē un Elejā. Tas nenotika, jo 1950. gada vidū sākās aresti. Bauskā un Rīgā apcietināja 12 jauniešus, vairākus no viņiem arestēja tieši vidusskolas izlaiduma dienā – 22. jūnijā. 1951. gada februārī Baltijas kara apgabala tribunāls organizācijas vadītājiem Gunāram Zemtautim un Arvīdam Kļaugam piesprieda nāvessodu, bet sešiem vidusskolēniem un četriem studentiem – 25 gadu ieslodzījumu spaidu darba nometnēs.

Piemiņas vieta latviešu un lietuviešu nacionālajiem partizāniem atklāta 2011. gada 11. septembrī. Tajā uzstādīts balti krāsots metāla krusts, kura pakājē atrodas granīta stēla ar iekaltiem četrpadsmit nacionālo partizānu vārdiem un tekstu: “Par Tevi, Tēvu zeme. Latviešu un lietuviešu nacionālie partizāni. Krituši cīņā pret komunistisko okupāciju Ceraukstes, Panemūnes, Īslīces un Pabiržu (Lietuva) pagastā 1945.–1954. g. Jānis Gudža, Teodors Auniņš, Pēteris Varens, Žanis Strautiņš, Miķelis Dombrovskis, Vilis Krūmiņš, Olģerts Trans, Laimonis Auniņš, Jānis Ulinskis, Jānis Anilonis, Povilas Glinda, Petras Gibrjūnas, Petras Volosklāvičius, Alberts “Voldmerārs” “Direktors”. Jūsu kapu vietas nav zināmas”.

Piemiņas vietu ar Bauskas novada pašvaldības atbalstu iekārtojusi Latvijas Nacionālo partizānu apvienība, krustu par saviem personīgajiem līdzekļiem darinājis smalkmehāniķis Harijs Frīdemans no Dobeles.

Die Gedenkstätte für lettische und litauische Nationalpartisanen wurde am 25. Mai 2007 eröffnet. Darin ist ein weiß gestrichenes Kreuz angebracht, an dessen Fuß sich eine Granitstele mit den Namen von zehn nationalen Partisanen und dem Text befindet: „Für Dich, Vaterland!“ Für die nationalen Partisanen von Paemūne. Für die Gefallenen im Kampf gegen das kommunistische Besatzungsregime von 1944 bis 1952. Jānis Dručka, Andrejs Bojasts, Arvīds Melducis, Augustus Juškēvičs, Willi Fischer, Stanislovas Naudžius – „Mykolas“, Juozas Krikščiūnas – „Karlis“, Juozas Balčiūnas – „Klemute“, Augustas Pareizis – „Kazys“, „Juozupas“, Jonas Sirbike – „Janis“. Das Denkmal wurde vom Lettischen Nationalen Partisanenverband nach dem Projekt des Architekten Gunārs Blūzma entworfen.

Das Denkmal befindet sich in der Nähe der katholischen Kirche von Skaistkalne und des ehemaligen Klosters der Minderbrüder der Kapuziner – an dem Ort, an dem sich die nationalen Partisanen und ihre Anhänger nach dem Zweiten Weltkrieg mit Unterstützung der Mönche versteckten. Die Inschrift auf der 2011 geöffneten und vom Paulinerpater Jānis Vīlaks geweihten Gedenkstele lautet: „Mönche des Kapuzinerordens – Anhänger der nationalen Widerstandsbewegung Kārlis Gumpenbergs OMC (1904–1980), Miķelis Jermacāns OMC (1911–1986), Kārlis Kiselevskis OMC (1906–1979), Michael Kļaviņš OMC (1906–1986), Jānis Pavlovskis OMC (1914–2001). Sie boten in den Jahren 1945–1947 nationalen Partisanen und illegal in Riga, Skaistkalne und Viļak lebenden Personen Schutz und Unterstützung. G.".

Die Weihe des Gedenksteins für die Kapuzinerpatres fand am 8. Oktober 2011 statt. Der Stein wurde vom paulinischen Vater der katholischen Kirche Skaistkalne, Priester Jānis Vīlaks, geweiht. An der Veranstaltung nahmen der Vorsitzende des Lettischen Nationalen Partisanenverbandes Ojārs Stefans, die Leiterin der Gemeindeverwaltung von Skaistkalne, Ineta Skustās, und andere Anwohner teil.

Die Gedenkstätte für nationale Partisanen in der Nähe des Kurmenes-Gemeindehauses wurde am 4. Mai 2023 an der Stelle eröffnet, an der sich ein Denkmal zur Verherrlichung der Besatzungstruppen der UdSSR befand, das gemäß dem vom Parlament der Republik verabschiedeten Gesetz abgebaut wurde von Lettland im Juni 2022 „Über das Verbot der Ausstellung von Objekten, die das Sowjet- und Nazi-Regime verherrlichen, und deren Demontage auf dem Territorium der Republik Lettland“. An der Gedenkstätte wurde ein weiß gestrichenes Holzkreuz aufgestellt, an dessen Fuß eine schwarze Granitstele mit dem eingravierten Text steht: „Für die nationalen Partisanen von Kurmene und den umliegenden Gemeinden 1944-1953.“ Wird uns brechen, aber nicht verbiegen.“

Rechts neben dem Denkmal befindet sich ein Stand mit Informationen über die Kurmenes-Nationalpartisanen, zusammengestellt vom Historiker des Bauska-Museums, Rait Ābelnieks. Die Gedenkstätte wurde auf Initiative der Anwohner und mit Unterstützung der Pfarrabteilung Kurmenes des Altenvereins des Kreises Bauska und des Kreisrates Bauska errichtet.

Der Grabstein auf dem Valle-Friedhof wurde hier am 4. Juli 1941 für den nationalen Partisanen Edmund Vigmanis aufgestellt, der am 30. Juni bei einem Zusammenstoß mit sowjetischen bewaffneten Formationen fiel. Auf der Platte ist ein Keramikmedaillon mit einem Foto von E. Vigmanis in Gardeuniform und der Aufschrift „Edmunds Vigmanis“ zu sehen. Geboren 1907 am 6. April. 1941 bei Partisanenkämpfen in Vallée ums Leben gekommen. am 30. Juni. Menschen, die an mir vorbeigehen, leuchten in der Liebe zum Mutterland. Ich gelobe mein Leben für das geliebte Vaterland.

Nach Beginn des Deutsch-UdSSR-Krieges und der Flucht der Mitarbeiter des Exekutivkomitees der Gemeinde Taurkalne versammelten sich am 30. Juni Anwohner im Gemeindehaus Taurkalne in Vallée, hissten die lettische Flagge am Fahnenmast und bildeten eine nationale Partisaneneinheit von 25 Mann. aber nur teilweise mit Gewehren und Schrotflinten bewaffnet, mit der Wache Osvalda Ivanovski an der Spitze. Am selben Tag kam es in der Nähe von Jaunbruntals zu einem Zusammenstoß mit etwa zwanzig Männern der Roten Armee, bei dem zusätzliche Trophäenwaffen beschafft wurden und fünf getötet, acht verletzt und die übrigen Männer der Roten Armee zerstreut wurden. Der nationale Partisan Edmunds Vigmanis, Besitzer von Jaunbuku, starb in der Schlacht, während O. Ivanovskis und Jānis Krūmiņš, Besitzer von Bārzdiņi, verwundet wurden.