Vastupanu Nõukogude okupatsioonirežiimile Zemgales

Bērze kihelkonna Virkuse kalmistul asuv Īle rahvuslike partisanide vendade kalmistu rajati 14. novembril 1992, kui siia maeti 15 partisani, kes langesid 17. märtsil 1949 Īle lahingus. See sai võimalikuks pärast seda, kui 18. juulil 1992 kaevas rahvuskaart koos organisatsiooniga "Daugavas Vanagi" ja Läti ajaloo-uuringute töörühmaga "Ziemeļblāzma", osavõtul teiste rahvuslikult meelestatud organisatsioonide esindajate osalusel, välja 15 Läti ja Leedu metsavenna säilmed, kes olid maetud õhitud partisanide punkrisse Zebrene kihelkonna Īle metskonnas.

Īle lahingus langenud rahvuspartisanide mälestuskivi avati 29. mail 1993. Selle kujundas Alfons Kalniņš ("Edgars"), üks 17. märtsi 1949. aasta lahingus ellujäänud osalejatest. Korrapärase kujuga graniidist plaadil on kujutatud mõõka ja tõusvat päikest ning sellele on graveeritud 15 langenud rahvuspartisani nimed ja kiri:

„Päike tõusis mõõgast. Siin lebavad Läti ja Leedu rahvuspartisanid, kes langesid Īle lahingus 17. märtsil 1949.“

Hauakivi Bruno Druķile, Naudīte kihelkonnast pärit rahvuspartisanile, kes langes kokkupõrkes Nõukogude okupatsioonivõimude relvastatud üksustega 30. juunil 1941. Graniidist steel tekstiga: „Partisan Bruno Druķisele. Langes 30. juunil 1940. See maa on meie rahva püha pärand. Ja õnnistatud on see, kes tema eest langeb. Naudīte kihelkond“. B. Druķise portreega keraamiline medaljon purustati ja hävis pärast Teist maailmasõda.

Pärast Saksa-NSVL sõja algust kogunes 27. juunil 1941 Ružēni metsa umbes kümme kohalikku kaardiväelast, kes moodustasid Žanis Gelsonsi juhitud rahvuspartisanide üksuse. Järgmisel päeval okupeerisid partisanid Naudīte kihelkonna täitevkomitee ja kohaliku masina- ja hobuserendijaama, võttes enda valdusse sealsed traktorid, põllumajandustehnika ja hobused. 30. juunil üritas Naudīte partisanide üksus Meļļi lähedal teel peatada kahe ohvitseri juhitud Punaarmee sõdurite kolonni. Kokkupõrke käigus langesid nii Nõukogude ohvitserid kui ka Läti armee ratsaväerügemendi erukapral Bruno Druķis.

The bunker is located in the Īle forestry of Zebrene Rural Territory, at the turn-off from the P104 Biksti-Auce Road.

The Kārlis Krauja Group of Īle National Partisans was formed in 1947. V. Z. Brizga (alias K. Krauja) was appointed the commander of the group. In October 1948, the Krauja Group merged with a group of Lithuanian national partisans. Krauja Group operated in Jelgava District and consisted of 27 national partisans.

In October 1948, Krauja Group built an underground bunker in Lielauce Parish, Jelgava County, not far from the Īle Forestry, 300 metres to the north of the “Priedaišu” house. Its total length, including battle passages, was 45 metres. 70 remote-controlled mines were planted around the bunker. The bunker was equipped with a furnace, a well, a toilet, and a storage room.

On 17 March 1949, the 24 partisans who were in the bunker at the time fought their last battle against the 760-strong troops of the Ministry of National Security or Cheka. After the battle, 9 members of the group were arrested, while 15 fell in the battle, with eight of them being Latvian and seven being Lithuanian. In 1992, the Home Guards, together with the Daugavas Vanagi (Hawks of the Daugava), unearthed the bunker that had been blown up. A White Cross, a memorial stone and a granite statue were erected at the site.

Inside the bunker, you can see a stove, a table, and narrow benches on which the partisans slept. Information boards and memorial stones with the names of the partisans have been installed at the bunker.

Мемориал в память о борцах с советским оккупационным режимом и жертвах коммунистических репрессий в парке усадьбы Рэнге волости Зебрене был открыт 1 сентября 1995 года. На грубом валуне изображён крест и выгравированы слова: «Жертвам красного террора в Зебрене, воинам-националистам, павшим во Второй мировой войне». Создание мемориала было финансово поддержано организацией «Даугавас Ванаги».

Мемориал памяти латышских и литовских национальных партизан возле бывшей приходской школы Укру был открыт и освящен 21 октября 2006 года. Там установлен белый крест, у подножия которого установлена гранитная стела с выгравированными именами двух латышских и двух литовских национальных партизан и текстом: «За тебя, Отечество. Национальным партизанам Укруской волости 1944-1954 гг. В борьбе с коммунистическим оккупационным режимом 26 октября 1948 года в Укруской волости пали Эйдис-Эдуардс Озолс, Кристапс Сильке, Альфонсас Бугнюс, Костас Норвайтис».

Мемориал был создан Латвийским национальным партизанским объединением (ЛНП) совместно с Литовским обществом борцов за свободу (ЛЛКС). В открытии приняли участие председатель волостного совета Укру Айнарс Ариньш, председатель ЛНП Оярс Стефанс, представитель ЛЛКС Йонс Чепонс и другие участники.

Надгробие народного партизана Екабниекской волости Харийса Гинтера, павшего 28 июня 1941 года. На могиле установлена мемориальная доска с текстом: «Харийс Гинтер. Родился 30.1912. VIII. Пал за родную землю 28.1941. VI. Дорогая мать, Что ты плачешь, погаси шкалу, засыпай. Напрасно, напрасно ждёшь сына, напрасно горькие слёзы льёшь». Надгробие было отреставрировано в 2016 и 2024 годах по инициативе Гуниты Кулмане, заведующей библиотекой Узини волости Залениекской, и на её личные средства.

После начала войны между Германией и СССР 22 июня 1941 года в Екабниекской волости для обеспечения порядка и свержения советской оккупационной власти был сформирован национальный партизанский отряд во главе с командиром взвода охраны В. Ритумсом. Первоначально слабое вооружение – несколько пистолетов и винтовок – пополнялось трофейным оружием, взятым у красноармейцев в плен под Калнанши и в других местах. Крупное столкновение с советскими вооружёнными формированиями произошло 28 июня 1941 года в Гудени, где был схвачен и замучен охранник Екабниекской волости, национальный партизан Х. Гинтерс.

Mälestuspaik 1944. aasta juulis-augustis teise Nõukogude okupatsiooni vastu peetud Jelgava kaitselahingutes osalejatele avati 8. mail 1995. Selle sündmuse auks peeti Jelgava Püha Anna evangeelses luterlikus kirikus jumalateenistus ja läbis linna lipuga kaetud rongkäik. Mälestuspaigal seisab ebakorrapärase kujuga graniidist steel, millesse on raiutud rist, mis kasvab mõõga teravikuks. Selle kõrval vasakul on kajakakujuliselt paigutatud kärbitud rööptahuka kujuline graniidist plokk tekstiga „Jelgava kaitsjatele 1944.28.VII-8.VIII“.

Sõda Jelgavas algas pärast seda, kui Nõukogude väed vallutasid 27. juulil 1944 Leedus Šiauliai linna ja jätkasid pealetungi põhja suunas. Punaarmee tõrjumiseks kuulutas äsja ametisse nimetatud Jelgava sõjaväeülem kindralleitnant Johann Flugbeil linna „kindluslinnaks“ ja selle kaitsmiseks tuli kasutada kõiki olemasolevaid jõude. Algselt koosnes Jelgava kaitsjate tuumikust vaid 15. Läti SS-relvadiviisi väljaõppe- ja reservbrigaadi sõduritest kolonelleitnant Herman Jurko juhtimisel ning mõnest väikesest Saksa üksusest. 27. juuli pärastlõunal alustas Nõukogude 3. õhuvägi Jelgava pommitamist, rünnates mitte ainult strateegilisi sõjalisi sihtmärke linnas ja selle ümbruses – raudteejaama ja teid –, vaid süüdates ka mõningaid elamuid. Linna hooned ja tsiviilelanikud kannatasid Katjuša raketisüsteemide, suurtükiväe ja miinipildujate tule all, mida mõlemad sõdivad pooled üksteise pihta tulistasid.

28. juulil alustasid Nõukogude 3. kaardiväe mehhaniseeritud korpuse üksused linna lõunaservale rünnakut, kuid edutult. 30. juuli hommikul tugevdasid rünnakut 51. armee 279. ja 347. laskurdiviis. Kuigi Moskva raadio teatas linna vallutamisest järgmisel päeval, olid NSV Liidu väed abivägedega suutnud kesklinna sisse murda, kuid mitte seda täielikult vallutada. Lielupe jõe parem kallas ja Driksa silla juures asuv kindlustatud sillapea jäid Punaarmee poolt hõivamata. Ägedad lahingud toimusid ka Jelgava lossis, mis läks Nõukogude Liidu kontrolli alla augusti alguses. Punaarmee liigutas lossi kahuritega ja tulistas selle akendest Kalnciema teel asuvate Saksa ja Läti sõdurite positsioone. Järgnes Saksa raskekahurväe vastutuli, mis hävitas lossi täielikult. 4. augustil õnnestus Jelgava kaitsjatel Riiast saabunud abivägede abil linn ajutiselt enda kontrolli alla võtta. Nõukogude ulatuslik pealetung sundis Saksa ja Läti sõdureid aga kolm päeva hiljem Jelgava maha jätma.

Pärast Jelgava hävitamist Nõukogude-Saksa sõja ajal 1944. aasta juulis-augustis ja linna langemist teise Nõukogude okupatsiooni alla asus praeguse Pauls Bendrupi algkooli (endine Kurtide ja Tummade Kool) hoones aadressil Filozofu tänav 50 Jelgava 2. (naiste) keskkool. 1945. aasta sügisel õppisid seal mitu noorte vastupanuorganisatsiooni "Kolme Tähe Kolonn" liiget.

1945. aasta novembris arreteerisid Nõukogude julgeolekuvõimud selle organisatsiooni 20 liiget, kellest enamik olid vaid 16–17-aastased, sealhulgas 13 poissi ja seitse tüdrukut, ning veel kaks nende toetajat. Jelgava noori süüdistati ebaseaduslike koosolekute korraldamises ja nõukogudevastases agitatsioonis, relvade ja laskemoona kogumises, suhkruvabriku filtreerimislaagri vangide toiduga varustamises, Leedu rahvuspartisanide toetamises, samuti muudes NSV Liidu okupatsioonirežiimi vastastes kuritegudes.

Balti sõjaväeringkonna tribunal mõistis 23. mail 1946 süüdi 19 Kolme Tähe Kolonni organisatsiooni liiget, määrates neile 10 aastat vangistust Gulagi laagrites ja 5 aastat õiguste piiramist. Pärast üheksa aastat vangistust Permis, Bereznikis, Norilskis ja Karagandas sai nende naasmine kodumaale võimalikuks aasta pärast Stalini surma 1954. aastal.

Piemiņas vieta 1941. gadā komunistu režīma represētajiem Jelgavas 1. vidusskolas jaunatnes pretošanās organizācijas dalībniekiem izveidota 2007. gadā pēc sabiedriski-politiskā darbinieka un vēsturnieka Andra Tomašūna iniciatīvas. Piemiņas vietā pie Jelgavas 1. ģimnāzijas (mūsdsienās - Jelgavas Tehnoloģiju vidusskola) iestādīts ozols un novietots laukakmens ar tajā iekaltu tekstu: “Piemiņas ozols Jelgavas ģimnāzistiem, nacionālās pretošanās kustības dalībnikiem – bojā gājušiem Sibīrijā 1940.-1948. gados. T. Bergs, V. Einfelds, A. Gaišs, I. Leimanis, J. Liepiņš, J. Jegermanis, I. Kārkliņš, O. Ošenieks, F. Skurstenis, A. Saldenais, A. Valkīrs, J. Vaļūns. 2000. g. O. Valkīrs, V. Treimanis un 1. ģimnāzija”.

Jelgavas skolēnu pretošanās organizāciju “Brīvā Latvija” 1940. gada 30. septembrī slepeni nodibināja seši Jelgavas 1. vidusskolas 11. klases audzēkņi Friča Skursteņa dzīvoklī Slimnīcas ielā 11-4. Organizāciju vadīja Juris Valūns un tās biedru skaits sasniedza ap 20 cilvēku. Viņi pulcējās nelegālās sanāksmēs, kur apsprieda organizācijas uzbūvi un darbību. Jaunieši iespieda pretpadomju uzsaukumu “Gatavojaties!”, kā 100 eksemplārus 14. oktobrī izlīmēja pilsētā. No 1940. gada 25. oktobra līdz 6. novembrim padomju drošības iestādes apcietināja trīspadsmit Jelgavas 1. vidusskolas audzēkņus, kurus ieslodzīja Jelgavas cietumā un ilgstoši pratināja.1941. gadā apcietinātos aizveda uz PSRS, kur 1942. gada 7. februārī PSRS Iekšlietu Tautas komisariāta Sevišķā apspriede viņus notiesāja uz 10 gadiem ieslodzījumā. To pārdzīvoja un Latvijā atgriezās vienīgi Voldemārs Treimanis, bet pārējie Jelgavas 1. vidusskolas pretošanās organizācijas dalībnieki mira Gulaga nometnēs 1942.-1943. gadā.

Atminimo lenta komunistinio režimo represuotiems Jelgavos 1-osios vidurinės mokyklos (anksčiau Hercogo Pēterio gimnazijos) jaunimo pasipriešinimo organizacijos nariams buvo įrengta Latvijos politiškai represuotųjų asociacijos Jelgavos skyriaus 1996 m. spalio 24 d. Iš pradžių lenta buvo G. Eliaso Jelgavos istorijos ir meno muziejuje, tačiau po pastato fasado ir patalpų renovacijos 2007–2008 m. ji buvo perkelta ant išorinės muziejaus sienos dešinėje nuo pagrindinio įėjimo, šalia atminimo lentų, skirtų kitoms istorinėms asmenybėms. Lentėje iškaltas tekstas: „1940 10 26 suimti ir į Sibirą ištremti Hercogo Jēkabo gimnazijos mokiniai – antisovietinio judėjimo „Laisvoji Latvija“ nariai T. Bergsas, V. Einfeldsas, A. Engursas, A. Gaišsas, O. Leišmanis, I. Leigermanis,, Kārkmanis, I. Ošenieks, A. Saldenais, F. Skurstenis, V. Treimanis, A. Valkīrs, J. Valūns.“

Jelgavos mokinių pasipriešinimo organizacija „Laisvoji Latvija“ buvo slapta įkurta 1940 m. rugsėjo 30 d. šešių vienuoliktos klasės Jelgavos 1-osios vidurinės mokyklos mokinių Fričo Skurstenio bute, Slimnīcas gatvėje 11-4. Organizacijai vadovavo Juris Valūnas, o jos narių skaičius buvo apie 20 žmonių. Jie rinkdavosi į nelegalius susirinkimus, kuriuose aptardavo organizacijos struktūrą ir veiklą. Jaunimas atspausdino antisovietinį šūkį „Ruoškitės!“, kurio 100 egzempliorių spalio 14 d. buvo iškabinti visame mieste. Nuo 1940 m. spalio 25 d. iki lapkričio 6 d. sovietų saugumo institucijos suėmė trylika Jelgavos 1-osios vidurinės mokyklos mokinių, kurie buvo įkalinti Jelgavos kalėjime ir ilgai tardomi. 1941 m. 1942 m. sulaikytieji buvo išvežti į SSRS, kur 1942 m. vasario 7 d. SSRS Vidaus reikalų liaudies komisariato specialusis posėdis nuteisė juos 10 metų kalėti. Išgyveno ir į Latviją grįžo tik Voldemaras Treimanis, o kiti Jelgavos 1-osios vidurinės mokyklos pasipriešinimo organizacijos nariai žuvo Gulago stovyklose 1942–1943 m.

Jelgavos Švč. Trejybės bažnyčios bokštas yra Jelgavos miesto centre.

Bokštas stovi daugiau nei keturis šimtmečius ir yra tapęs ne tik miesto raidos, bet ir skaudžių įvykių liudininku. Bažnyčios statyba pradėta 1574 m., vykdant Kuržemės ir Žiemgalos hercogo Gothardo Ketlerio potvarkį. Jos bokštas buvo užbaigtas 1688 m., vadovaujant meistrui Martinui Knochui, ir tapo vienu labiausiai matomu miesto statinių. Antrojo pasaulinio karo metais Jelgava buvo smarkiai nuniokota, o bažnyčia sudegė 1944 m., po SSRS aviacijos antskrydžio. Po karo sovietų valdžia susprogdino altoriaus dalį, o sienos buvo nugriautos. Išliko tik bokštas kaip strateginės reikšmės objektas, kadangi jis buvo aukščiausias mieste. Per karą ir pokariu bokštas buvo naudojamas karinėms reikmėms – iš jo buvo stebimos priešo pozicijos ir kontroliuojama aplinkinė teritorija.

Pokario metais bokštas atliko strateginę funkciją, vykdant pasipriešinimo veiklą. Jis tapo slapta susitikimų vieta ir informacijos, svarbios kovai su sovietiniu režimu, perdavimo vieta. Šiandien bokštas, išlaikęs savo istorinę reikšmę, atgimė kaip kultūros ir švietimo centras.

1943–1944 m. keli akademinio padalinio „Austrums“ ir Latvijos Centrinės tarybos, slapta įkurtos Rygoje 1943 m. rugpjūčio 13 d., nariai – profesoriai Rūdolfs Markuss, Andrejs Teikmanis, Alfrēds Tauriņš ir kiti dėstytojai. 1944 m. kovo 10 d. Žemės ūkio akademijos docentas Vilis Eihe kartu su žmona Aleksandrs ir asistentu Hermaniu Zeltiņus spausdino nelegalų LKP laikraštį „Jaunā Latvija“ Jelgavoje, naudodamas kopijavimo aparatą. Jame buvo skelbiamos žinios apie Latvijos tarptautinę padėtį ir nustatytos tolesnės Latvijos politinio gyvenimo gairės. Tarp 188 Latvijos visuomeninių-politinių darbuotojų, kurie 1944 m. kovo 17 d. LKP memorandume išreiškė poreikį atkurti nepriklausomą ir demokratinę Latvijos Respubliką, remiantis 1922 m. Konstitucija, buvo ir Žemdirbystės akademijos Jelgavoje akademinis personalas – profesoriai Jānis Vārsbergsas, Pāvils Kvelde, A. Teikmanis ir R. Markuss.

Jānis Rozentālsi – Jānis Freimanise rahvuspartisanide rühmituse liikmete mälestuspaik rajati 1996. aastal Iecava kihelkonda, J. Freimanise metsavendade rühma punkri kohale. Valge kasepuust risti all oleval betoonalusel on kiri "Läti vabaduse eest langenud rahvuspartisanidele" ja metsavendade – Jānis Freimanise, Jānis Kāpostiņši ja Laimonis Zīraksi – nimed, kes langesid 11. jaanuaril 1950 endise Garoza kihelkonna territooriumil, Jelgava rajooni territooriumil. Monumendi taga on punkri asukoht nähtav, kuid väljaku serval on stend Bauska muuseumi ajaloolase Raits Ābelnieksi koostatud teabega J. Rozentālsi ja Dūmiņši vendade rahvuspartisanide rühma kohta, mis tegutses Iecava, Misa ja Zālīte kihelkondades aastatel 1944–1947.

Jānis Rozentālsi juhitud metsavendade üksus moodustati 1945. aasta suvel, kuid septembriks oli selles juba 11 partisani. See metsavendade rühmitus tegutses Bauska rajooni Iecava ja Zālīte kihelkondades ning Jelgava rajooni Garoza, Salgale ja Pēternieki kihelkondades. 13. augustil 1948 õnnestus tšekistidel tappa üksuseülem ja tema vend, vangistada veel kolm partisani, kuid selle rühmituse ülejäänud metsavennad jätkasid võitlust okupantide vastu Jānis Freimanise juhtimisel.

Butki kalmistule rajati mälestusmärk pärast seda, kui Keskkonnakaitseklubi Bauska osakond koristas 1988. aasta sügisel umbes 30 Läti sõduri hauad, kes langesid 1944. aastal Bauska kaitsmise lahingutes ja olid maetud kahte sambasse, ning otsustas püstitada monumendi. Monumendi ehitamiseks koguti annetusi. Punasest graniidist monument, mis on pühendatud siia maetud Bauska vabatahtlike pataljoni sõduritele, avati 25. novembril 1989, kuid juba 4./5. detsembri ööl 1990 lasi NSV Liidu okupatsiooniarmee selle õhku. 1992. aastal püstitati monumendi asemele massiivne puidust rist. 13. oktoobril 2002 avati uus graniidist monument, mis sarnanes varem hävitatud monumendiga, millele oli graveeritud tekst: „Läti vabaduse eest need, kes langesid 1944. aastal“.

Bauska vabatahtlike pataljoni mälestuspaik Jumpravmuiža pargis rajati 1990. aastal selle pataljoni endise sõduri Imants Zaltiņši algatusel. See asub kohas, kus Läti sõdurid takistasid 1944. aasta juuli lõpus esimestel Punaarmee üksustel Lielupe jõge ületamast. Jämedalt töödeldud rändrahnu külge on kinnitatud valge marmorist tahvel, millele on graveeritud kuldne kiri: „28. juulil 1944 asus siin Bauska vabatahtlike pataljoni juhtimispunkt.“ Algselt asus marmortahvli asemel pronksist tahvel graveeringuga, kuid 1990. aastatel varastasid selle värvilise metalli vargad.

1944. aasta juuli lõpus, kui Nõukogude väed Bauskale lähenesid, polnud linnas olulisi Saksa vägesid, kuna see oli hiljuti olnud sügaval tagalas. Bauska kohese langemise hoidis ära Bauska rajooni ülema ja kaardiväerügemendi ülema major Jānis Uļuksi otsustav tegevus, kes moodustas juuli lõpus Bauska vabatahtlike pataljoni, mis koosnes 13. Bauska kaardiväerügemendi kaardiväest, politseinikest ja vabatahtlikest. Pataljon asus kaitsepositsioonidele Lielupe jõe kaldal Jumpravmuižas Ziedoņi laiu vastas ja pidi juba esimesel päeval ründava Punaarmeega lahingusse astuma. Lahingute käigus liitus pataljoniga ka rühm Leedu politseinikke, kes olid Leedust Lätti taganenud. Paljud leedulased langesid, sest nad võitlesid vapralt ja ennast säästmata. Esimesena langes Leedu politseikapten, kes maeti otse sinna Jumpravmuiža parki Esimese maailmasõja Saksa sõdurite haudade kõrvale.

Bauska kaitsjate mälestusmärk 1944. aastal avati 14. septembril 2012 endise Bauska vabatahtlike pataljoni sõduri Imants Zeltiņši algatusel ning tema ja kohaliku omavalitsuse rahalisel toel. Kolmetasandilisele betoonalusele kinnitatud punasest graniidist steelile on graveeritud tekst: „Bauska kaitsjatele teise Nõukogude okupatsiooni vastu 1944.28.07.–14.09.“ ja „Läti peab olema Läti riik. Kārlis Ulmanis.“ Monumendi avamisele järgnesid Venemaa ja Valgevene välisministeeriumide ning kohaliku Venemaa massimeedia protestid, kuid 2024. aasta kevadel ründasid monumenti isegi vandaalid. Sellest hoolimata toimub selles kohas igal aastal 14. septembril kell 14.00 Bauska kaitsjatele pühendatud mälestusüritus.

1944. aasta juuli lõpus, kui Nõukogude väed Bauskale lähenesid, polnud linnas olulisi Saksa vägesid, kuna linn oli hiljuti olnud sügaval tagalas. Bauska kohese langemise hoidis ära Bauska rajooni ülema ja kaardiväerügemendi ülema major Jānis Uļuksi otsustav tegevus, kes moodustas juuli lõpus Bauska vabatahtlike pataljoni, mis koosnes 13. Bauska kaardiväerügemendi kaardiväest, politseinikest ja vabatahtlikest. Pataljon asus kaitsepositsioonidele Lielupe jõe kaldal Jumpravmuižas Ziedoņi laiu vastas ja esimesel päeval pidi see astuma lahingusse ründava Punaarmeega. Algselt oli pataljon väga halvasti relvastatud ja enamik automaatrelvi tuli hankida trofeedena. Mõni päev hiljem liitusid sõjategevusega ka 23., 319. ja 322. Läti politseipataljonid. Kuni augusti keskpaigani osales Bauska kaitsmisel teise Nõukogude okupatsiooni vastu ka väljaõppe- ja meditsiinikompaniidest moodustatud 15. Läti SS reserv- ja täiendusbrigaadi pataljon. Kokku osales Bauska lahingutes 3000–4000 Läti sõdurit, kes lahingute lõpus pidid silmitsi seisma kümnekordse ülekaaluga. Nõukogude vägedel õnnestus Bauska vallutada alles 14. septembril, pärast poolteist kuud kestnud Läti ja Saksa sõdurite vastupanu.

Bauska lossiaia mälestusansambel avati Läti Vabariigi 90. aastapäeval – 18. novembril 2008. Mälestuspaik loodi Bauska piirkonna poliitiliselt represseeritud klubi „Rēta“ idee järgi. Kaheosaline hallist graniidist monument valmistati arhitekt Inta Vanaga projekti järgi Bauska linnavalitsuse ja annetajate vahenditest. Sellele on graveeritud tekst: „Nõukogude okupatsioonirežiimi vastu võitlejatele, 1940–1990 arreteeritutele, küüditatutele ja piinatutele“. Igal aastal 25. märtsil ja 14. juunil toimuvad selles kohas 1941. ja 1949. aasta küüditamise ohvritele pühendatud mälestusüritused.

Bauska Püha Vaimu evangeelse luterliku kiriku aeda maeti 1944. aasta lahingutes Bauska kaitsjad – Läti sõdurid. NSV Liidu okupatsiooni aastatel rajati siia lasteaia mänguväljakud. 9. novembril 1996 avati kirikuaias skulptor Mārtiņš Zaursi loodud mälestuskivi. Läti Leegioni varrukamärgi all olevasse jämedalt töödeldud punasesse rändrahnu raiutud tekst – punane ja valge kilp – „Elagu teile Läti! Bauska kaitsjatele 1944. aastal“. Mälestuskivi püstitati Läti Rahvuslike Sõdurite Assotsiatsiooni ja organisatsiooni „Daugavas Vanagid“ Bauska osakonna algatusel. Rahalist toetust pakkusid ka Bauska linna ja rajooni omavalitsused. Kivi kõrval on valgeks värvitud puust rist, mille alla on kinnitatud leegionäride kilbi puna-valge-punaseks värvitud koopia ja veelgi madalamal on roosast graniidist tahvel tekstiga: "Siin lebavad leegionärid, Bauska kangelaslikud kaitsjad, 28.VII – 14.IX 1944".

Tšekaa repressioonide ohvrite maja ja mälestustahvel Bauska hoones aadressil Plūdoņa tänav 54, kus pärast Teist maailmasõda Nõukogude okupatsiooni ajal asus Bauska rajooni, hiljem rajooni Tšekaa. Siin vangistati ja keldrites kuulati üle rahvuspartisanid ja nende toetajad ning tapetud partisanid visati tuvastamiseks ja kohalike elanike hirmutamiseks sisehoovi. Mälestustahvel avati pärast 2000. aastat ning sellel on kujutatud stiliseeritud okastraati, vanglatrelle ja teksti: „Saapatallad kolisevad, sada inimest oigab... Iga päev on mälestus, mida süda ei unusta. Nõukogude okupatsiooni ajal asus selles hoones repressiooniasutuse (NKVD, „Tšekaa“) Bauska rajooni osakond, kus inimestelt võeti ära kodumaa, kodu, perekond, vabadus ja elu.“ Okupatsiooni ajal oli selle maja kõrval mälestustahvel kolmele langenud okupatsioonivõimu esindajale, kes kaotasid elu rahvuspartisani – Jānis Gudžase – ebaõnnestunud alistamise katses.

Mälestustahvel noorte vastupanuliikumise liikmetele Bauska linna algkoolis aadressil Rīgas tänav 32, kus pärast Teist maailmasõda asus Bauska keskkool. 2000. aastal avatud tahvli kiri on: "... Ja me kandsime kõrgel ainult oma südameid. Selles koolis õppis rühm noorte rahvusliku vastupanuliikumise liikmeid, kes pühendasid oma nooruse võitlusele kommunistliku okupatsioonivõimu vastu (1948-1950)."

1948. aasta sügisel moodustati Bauskas patriootlikest noortest koosnev rahvuslik vastupanurühmitus, mis linnas üles pandud loosungites ja üleskutses võidelda okupantide vastu ja taastada Läti iseseisvus ning hoiatas kommunistliku režiimi poolt 25. märtsil 1949 oodatavate küüditamiste eest. Mitmed Bauska noored õppisid pärast keskkooli lõpetamist Riias, kuid jätkasid tööd selles põrandaaluses organisatsioonis. Mitmed noored olid ostnud relvi ja lõhkeaineid ning korraldanud atentaadi Codes valla kolhoosi esimehele. Plaanis oli rünnata ka teisi Nõukogude okupatsioonivõimude ametnikke, samuti õhkida pidulikud müügiletid Bauskas, Baldones ja Elejas. Seda ei juhtunud, sest vahistamised algasid 1950. aasta keskel. Bauskas ja Riias arreteeriti 12 noort, mitu neist arreteeriti keskkooli lõpetamise päeval – 22. juunil. 1951. aasta veebruaris mõistis Balti sõjaringkonna tribunal organisatsiooni juhid Gunārs Zemtautise ja Arvīds Klēugase surma ning kuus keskkooliõpilast ja neli õpilast 25 aastaks sunnitöölaagrisse.

The memorial site for Latvian and Lithuanian national partisans was opened on September 11, 2011. It features a white-painted metal cross, at the foot of which is a granite stele with the names of fourteen national partisans and the text: “For You, Fatherland. Latvian and Lithuanian national partisans. Fallen in the fight against the communist occupation in Ceraukste, Panemune, Īslīce and Pabirži parishes (Lithuania) in 1945–1954. Jānis Gudža, Teodors Auniņš, Pēteris Varens, Žanis Strautiņš, Miķelis Dombrovskis, Vilis Krūmiņš, Olģerts Trans, Laimonis Auniņš, Jānis Ulinskis, Jānis Anilonis, Povilas Glinda, Petras Gibrjūnas, Petras Volosklāvičius, Alberts “Voldmerārs” “Director”. Your graves are unknown.”

The memorial site was established by the Latvian National Partisan Association with the support of the Bauska regional government, and the cross was made by precision mechanic Harijs Frīdemans from Dobele with his own money.

The memorial site for Latvian and Lithuanian national partisans was opened on May 25, 2007. It features a white-painted cross, at the foot of which is a granite stele with the names of ten national partisans carved into it and the text: “For You, Fatherland! To the national partisans of Panėmūne. Those who fell in the fight against the communist occupation regime from 1944 to 1952. Jānis Dručka, Andrejs Bojasts, Arvīds Melducis, Augusts Juškēvičs, Willi Fischer, Stanislovas Naudžius – “Mykolas”, Juozas Krikščiūnas – “Karlis”, Juozas Balčiūnas – “Klemute”, Augustas Pareizis – “Kazys”, “Juozupas”, Jonas Sirbike – “Janis””. The memorial site was designed by the Latvian National Partisan Association, based on the project of architect Gunārs Blūzma.

The monument is located near the Skaistkalne Catholic Church and the former monastery building of the Capuchin Order of Friars Minor – a place where national partisans and their supporters hid after World War II with the support of monks. The memorial stele, unveiled in 2011 and consecrated by Pauline Father Jānis Vīlaks, reads: “Monks of the Capuchin Order – supporters of the national resistance movement Kārlis Gumpenbergs OMC (1904-1980), Miķelis Jermacāns OMC (1911-1986), Kārlis Kiselevskis OMC (1906-1979), Miķelis Kļaviņš OMC (1906-1986), Jānis Pavlovskis OMC (1914-2001). They provided shelter and support to national partisans and illegally residing persons in Riga, Skaistkalne and Viļaka in 1945-1947.”

The consecration of the memorial stone dedicated to the Capuchin Fathers took place on October 8, 2011. The stone was consecrated by the Pauline Father of the Skaistkalne Catholic Church, priest Jānis Vīlaks. The event was attended by the Chairman of the Latvian National Partisan Association Ojārs Stefans, the Head of the Skaistkalne Parish Administration Ineta Skustā and other local residents.

The memorial site for national partisans near the Kurmene parish hall was opened on May 4, 2023, at the site of a monument praising the occupation troops of the USSR, which was dismantled in accordance with the law “On the Prohibition of Exhibiting Objects Glorifying the Soviet and Nazi Regimes and Their Dismantling in the Territory of the Republic of Latvia” adopted by the Saeima of the Republic of Latvia in June 2022. A white-painted wooden cross has been installed at the memorial site, at the foot of which is a black granite stele with the text carved into it: “To the national partisans of Kurmene and surrounding parishes 1944-1953. They will break us, but they will not bend us.”

To the right of the memorial sign, a stand with information about the Kurmene national partisans prepared by Bauska Museum historian Raits Ābelnieks has been installed. The memorial site was established at the initiative of local residents and with the support of the Kurmene parish branch of the Bauska Region Elderly People's Association and the Bauska Region Council.

An active struggle against the Soviet occupation regime and repression by the authorities took place in the eastern part of Bauska region – in Skaistkalne, Kurmene, Bārbele and Valle parishes. In this area, since the second Soviet occupation in the autumn of 1944, there were many men hiding from the authorities. The Mežabrāļi were ready to resist the authorities’ attempts to capture them, so they were provided with weapons and ammunition. At that time, this was easy to do, because there was no shortage of such goods in the former battlefields.

Contacts were established between individual groups and larger partisan units were formed. They were joined by former Latvian Legion soldiers from Kurzeme, who had not laid down their arms and surrendered after the German capitulation, but continued to fight against the occupiers. In the period from July to September, a national partisan unit of approximately 20 men was formed, the core of which was formed by the inhabitants of Kurmene parish. It also included men and young people from Bārbele, Skaistkalne, Valle and the neighboring Mazzalve parish in Jēkabpils district.

Ludvigs Putnieks, born in 1912, from the Kurmene parish "Nagliņiem", became the commander of the unit, his deputy was the former legionnaire Viktors Ančevs from the same parish "Mūrniekim". In the 1930s, L. Putnieks led the Kurmene branch of the patriotic youth organization "Latvijas Vanagi".

This partisan unit carried out several attacks on officials of the occupation authorities in the autumn and winter of 1945, as well as robbed collaborators and state-owned dairies and shops. This was done so that the maintenance of the forest brothers would not be a heavy burden on their already almost completely bankrupt relatives and other supporters. Several fighters of the destroyer battalions, the so-called "istrebikes", and the occupation authorities' inserts in the Kurmene parish Partisan Village Council and the Skaistkalne parish executive committee fell from partisan bullets. Such partisan activity significantly reduced the willingness of the collaborators to carry out the orders of the occupation authorities.

However, an agent was infiltrated into L. Putnieks' partisan group, as evidenced by subsequent events. On January 14, 1946, when V. Ančevs was visiting his mother in "Mūrnieki", militiamen and "Istrebiķe" arrived there to detain him. A shootout broke out, in which the forest brother and his mother died in an unequal battle.
On February 2, units of the 288th Rifle Regiment of the USSR Internal Troops attacked partisan bunkers in the Mazzalve parish forest near the border of Kurmene parish. In a bloody battle against overwhelming odds, Jānis Teodors Meija from Valle parish, Vilips Saulītis from Skaistkalne parish, Arnolds Freimanis from Kurmene parish, Fricis Galviņš from Mazzalve parish and an unknown Riga resident with the nickname Ika or Jonelis fell. The other forest brothers managed to retreat and disappear in the bustle of the battle. No information has been found about the attackers' losses. In subsequent Chekist operations, several other partisans were killed or captured.

Antkapis Valės kapinėse buvo pastatytas 1941 m. liepos 4 d. nacionaliniam partizanui Edmundui Vigmaniui, kuris čia buvo palaidotas 1941 m. liepos 30 d. ir žuvo birželio 30 d. susirėmime su sovietų ginkluotais daliniais. Lentoje yra keraminis medalionas su E. Vigmanio nuotrauka, vilkinčia gvardijos uniformą, ir užrašu: „Vigmanis Edmundas. Gimė 1907 m. balandžio 6 d. Žuvo partizaninėse kovose Valėje 1941 m. birželio 30 d. Pro mane einantys tautiečiai dega meile Tėvynei. Už mylimą Tėvynę pažadu savo gyvybę.“

Prasidėjus Vokietijos-SSRS karui ir pabėgus Taurkalnės valsčiaus vykdomojo komiteto darbuotojams, birželio 30 d. vietos gyventojai susirinko Taurkalnės valsčiaus salėje Valle, iškėlė Latvijos vėliavą ant vėliavos stiebo ir suformavo 25 vyrų nacionalinių partizanų būrį, tačiau tik iš dalies ginkluotą šautuvais ir šratiniais ginklais, vadovaujamą sargybinio Osvaldo Ivanovskio. Tą pačią dieną netoli Jaunbruntalų įvyko susidūrimas su maždaug dvidešimčia Raudonosios armijos kareivių, kurio metu buvo gauta papildomų trofėjinių ginklų ir penki žuvo, aštuoni buvo sužeisti, o likę Raudonosios armijos kareiviai buvo išsklaidyti. Mūšyje žuvo nacionalinis partizanas, Jaunbukų savininkas Edmundas Vigmanis, o O. Ivanovskis ir Bārzdinių savininkas Jānis Krūmiņšas buvo sužeisti.