Pretošanās padomju okupācijas režīmam Zemgalē

Íle rahvuspartisanide vendade haud rajati Birze valla Virkuse kalmistule 14. novembril 1992, mil siia maeti 17. märtsil 1949 Íle lahingus hukkunud 15 partisani. See sai võimalikuks pärast seda, kui 18. juulil 1992 kaevasid rahvuskaardid koos organisatsiooniga "Daugavas Vanagi" ja Läti ajaloo uurimise töörühmaga "Ziemeļblāzma" teiste rahvusliku suunitlusega organisatsioonide esindajate osalusel välja aastal maetud isiku. õhku lastud partisanipunker Zebrene valla Īle metsaalal 15 Läti ja Leedu metsavenna säilmed.

Île lahingus langenud rahvuspartisanide mälestuskivi avati 29. mail 1993. aastal. See põhineb metal, mille töötas välja Alfons Kalniņš ("Edgars"), üks 1949. aasta 17. märtsi lahingus ellujäänud osalejaid. Korrapärase kujuga graniitplaadil on kujutatud mõõk ja tõusev päike ning sisse kirjutatud tekst 15 langenud rahvuspartisani nimega ja kiri:

"Päike tõusis mõõgast. Siin hukkusid 1949. aastal Île lähedal toimunud lahingus Läti ja Leedu rahvuspartisanid. 17. märtsil".

Hauamonument Naudīte valla rahvuspartisanile Bruno Druķile, kes langes 30. juunil 1941 kokkupõrkes Nõukogude okupatsioonivõimude relvastatud koosseisudega. Hauale on paigaldatud graniidist stele tekstiga: "Partisan Bruno Druķisele". Langes 1940.30.VI. See maa on meie rahva jaoks püha pärand. Ja õnnistatud on see, kes tema pärast ohutult langeb. Naudītes vald". B. Drukise portreega keraamiline medaljon purustati ja hävis pärast Teist maailmasõda.

Pärast Saksa-NSVL sõja algust, 27. juunil 1941, kogunes Ruženi metsa kümmekond kohalikku kaitsjat, kes moodustasid Zhan Gelsoniga eesotsas rahvuspartisanide üksuse. Järgmisel päeval hõivasid partisanid Naudīte valla täitevkomitee ning kohaliku masina- ja hobuste laenutusjaama, võttes enda valdusse sealsed traktorid, põllutehnika ja hobused. 30. juunil üritas Naudīte partisaniüksus Melļi lähedal maanteel kinni pidada kahe ohvitseri juhitud punaarmeelaste kolonni. Kokkupõrke käigus langesid Läti armee ratsaväerügemendi kaks Nõukogude ohvitseri ja erru läinud kapral Bruno Druķis.

Punker asub Zebrene vallas, vähem kui 1 km kaugusel P104 Biksti - Auce maanteest. 

Balti riikide suurima punkri ehitasid 1948. aastal Īle metsadesse Läti-Leedu ühendrühma partisanid, et jätkata oma võitlust nõukogude võimu vastu. 27-liikmelist rühma juhtis noor komandör Kārlis Krauja (tegelik nimi Visvaldis Brizga).

17. märtsil 1949 pidasid 24 partisani, kes olid sel ajal punkris, oma viimase lahingu 760-liikmelise riikliku julgeoleku ministeeriumi ehk Tšeka väe vastu. 15 sissit tapeti, üheksa võeti kinni ja küüditati koos oma toetajatega Siberisse.
 
1992. aastal kaevasid kodukaitsjad koos Daugava haukude ja patriootiliste organisatsioonide esindajatega punkri välja, kogusid langenud võitlejate luud kokku ja matsid need Dobele Virki kalmistule. Punkri juurde püstitati valge rist, mälestuskivi ja graniidist stele.
 
Juba 1990ndate keskel joonistati punkri piirjooned ja tugevdati sisemised seinad, kuid alles lahingu 60. aastapäevaks ehitati punker uuesti üles täpselt sellisena, nagu see oli enne õhku laskmist. Paljud toetajad ja vabatahtlikud aitasid seda ellu viia.
 
Punkri sees on näha pliit, laud ja kitsad pingid, millel partisanid magasid. Seal on infotahvlid, mälestuskivid partisanide ja nende toetajate nimedega. 

Seal on puhkekoht ja tualett. 

Nõukogude okupatsioonirežiimi vastu võidelnute ja kommunistlike repressioonide ohvrite mälestuspaik avati 1. septembril 1995 Zebrene vallas Reņģese mõisa pargis. Karedal rahnul on kujutatud rist ja graveeritud sõnad: "Punase terrori ohvritele Zebrenes, Teises maailmasõjas langenud rahvusvõitlejatele". Mälestusmärgi loomist toetas rahaliselt organisatsioon "Daugavas Vanagi".

Endise Ukru kihelkonnakooli juures asuv Läti ja Leedu rahvuspartisanide mälestuspaik avati ja pühitseti sisse 21. oktoobril 2006. aastal. Sellesse on paigaldatud valge rist, mille jalamil on graniidist stele kahe lätlase ja kahe leedu rahvuspartisani nikerdatud nimede ja tekstiga: „Sinule, isamaa. Ukru valla rahvuspartisanidele 1944-1954. Võitluses kommunistliku okupatsioonirežiimi vastu 26. oktoobril 1948 langesid Ukru vallas Eidis-Eduards Ozols, Kristaps Silķke, Alfonsas Bugnius, Kostas Norvaitis.

Mälestusmärgi on korraldanud Läti Rahvuspartisanide Ühing (LNPA) koostöös Leedu Vabadusvõitlejate Ühendusega (LLKS). Selle avamisel osalesid Ukru vallavolikogu esimees Ainārs Āriņš, LNPA esimees Ojārs Stefans, LLKS esindaja Jons Čepon ja teised kohalviibijad.

28. juunil 1941 langenud Jēkabnieku valla rahvuspartisani Harry Ginteri hauakivi. Tahvel tekstiga: “Harry Gunter. Sündinud 1912.30 VIII. Langes oma kodumaa eest 1941.28.VI. Kallis ema, see, mida sa nutad, kustutab katlakivi, mine magama. Asjata, asjata ootad sa poega, asjata valad sa kibedaid pisaraid." Hauakivi restaureeriti 2016. ja 2024. aastal Zalenieki vallas asuva ůžinu raamatukogu juhataja Gunita Kulmanese eestvõttel ja tema isiklikul kulul.

Järgmistel päevadel pärast Saksa-NSVL sõja algust 22. juunil 1941 moodustati Jēkabnieku vallas korra tagamiseks ja Nõukogude okupatsiooni lõpetamiseks rahvuspartisanide üksus, mida juhtis vahirühma ülem V. Ritumu. . Esialgu täiendati nõrka relvastust - paar püstolit ja vintpüssi - Kalnanši lähedal ja mujal kinni peetud punaarmeelaste trofeerelvadega. Suurem kokkupõrge Nõukogude relvaformeeringutega toimus 28. juunil 1941 Gudėnis, milles tabati ja piinati surnuks Jēkabnieku koguduse valvur ja rahvuspartisan H. Gunters.

1944. aasta juuli-augusti Jelgava teise Nõukogude okupatsiooni vastaste kaitselahingutes osalejate mälestuspaik avati 8. mail 1995 Rūpniečiase ja Tērvetese tänavate ristmikul. Selle sündmuse auks peeti jumalateenistus Jelgava St. Anna evangeelse luterliku kiriku ja lipumarss läbi Jelgava. Mälestuspaigal seisab ebakorrapärase kujuga graniidist stele, mille rist tõuseb mõõgatera sisse. Selle kõrval vasakul on kärbitud rööptahuka kujuline graniitplokk tekstiga "Jelgava kaitsjad 1944.28.VII-8.VIII".

Sõjategevus Jelgavas algas pärast seda, kui NSVL väed okupeerisid Šauliase Leedus 27. juulil 1944 ja jätkasid rünnakut põhja poole. Püüdes Punaarmeed tõrjuda, kuulutas äsja ametisse nimetatud Jelgava sõja komandör kindralleitnant Johan Flugbeils selle "linnakindluseks", kuna kaitseks tuli kasutada kõiki olemasolevaid jõude. Algselt moodustasid Jelgava kaitsjate tuumiku 15. Läti relvade SS-diviisi väljaõppe- ja reservbrigaadi sõdurid kolonelleitnant Hermani Jurko juhtimisel ja mõned Saksa väikeüksused. 27. juuli pärastlõunal alustas Nõukogude 3. õhuarmee Jelgava pommitamist, rünnates mitte ainult linnas ja selle äärealadel asuvaid sõjalisi strateegilisi objekte - raudteejaama ja teid, vaid süüdates ka osa elumaju. Linna hooned ja tsiviilisikud said kannatada mõlema sõdiva poole vastastikku tulistatud Katjuša raketisüsteemide, suurtükkide ja miinipildujate tules.

28. juulil alustasid Nõukogude 3. kaardiväe mehhaniseeritud korpuse üksused rünnakut linna lõunaservale, kuid see ei õnnestunud. 30. juuli hommikul tugevdasid rünnakut 51. armee 279. ja 347. laskurdiviisid. Kuigi järgmisel päeval teatas Moskva raadio juba linna vallutamisest, olid NSV Liidu väed koos abivägedega suutnud kesklinna tungida, kuid mitte seda täielikult vallutada. Lielupe parem kallas ja kindlustatud sillapea Driksa silla juures jäid Punaarmee poolt okupeerimata. Ägedad lahingud käisid ka augusti alguses Nõukogude vägede kontrolli alla sattunud Jelgava lossis. Punaarmee tõi lossi kahureid ja tulistas selle akende kaudu Saksa ja Läti sõdurite positsioone Kalnciemsi teel. Järgnes Saksa raskekahurväe vastutuli, mis kahjustas lossi põhjalikult. 4. augustil õnnestus Jelgava kaitsjatel pärast abivägede saamist linn ajutiselt enda kontrolli alla võtta. Nõukogude vägede massiline löök sundis aga Saksa ja Läti sõdurid pärast kolme päeva möödumist Jelgavast lahkuma.

Praeguse Paula Bendrupi algkooli (endine Kurlmēmo kool) hoones Filozofu tänav 50, pärast Jelgava hävitamist NSVL-Saksa sõja ajal juulis-augustis 1944 ja linna sattumist teise Nõukogude okupatsiooni võimu alla, Jelgava asus 2. (nais)gümnaasium. 1945. aasta sügisel õppis seal mitu noorte vastupanuorganisatsiooni "Kolmetähe kolonn" liiget.

Novembris 1945 arreteerisid Nõukogude julgeolekuorganid selle organisatsiooni 20 liiget, enamasti vaid 16–17-aastased, sealhulgas 13 poissi ja seitse tüdrukut ning veel kaks nende toetajat. Jelgava noori süüdistati illegaalsete koosolekute ja nõukogudevastase agitatsiooni korraldamises, relvade ja laskemoona kogumises, suhkruvabriku filtreerimislaagris vangidele toidu toimetamises, Leedu rahvuspartisanide toetamises, samuti muudes okupatsioonirežiimi vastastes kuritegudes. NSVL.

23. mail 1946 mõistis Balti sõjaringkonna tribunal süüdi 19 organisatsiooni "Kolm Tähe kolonn" liiget, mõistes neile 10 aastat vangistust Gulagi laagrites ja õiguste piiramist 5 aastaks. Pärast üheksa-aastast vangistust Permis, Bereznikis, Norilskis ja Karagandas sai nende naasmine kodumaale võimalikuks aasta pärast Stalini surma 1954. aastal.

Mõni päev pärast Läti okupeerimist NSV Liidu poolt 20. juunil 1940 moodustati Jelgava Riiklikus Õpetajate Instituudis umbes 20-liikmeline noorte vastupanuorganisatsioon, kuhu kuulusid endised Cēsi Õpetajate Instituudi õpilased Viktors Daniels, Arturs. Tegutsesid Neparts, Vilhelms Pētersons, Fricis Sīpols jt. Selle liikmed kogunesid salakoosolekutele ja levitasid nõukogudevastaseid loosungeid loosungiga "Kommunism peab surema, et Läti saaks elada". Jelgava Õpetajate Instituudi lõpetanud, Riia 8. algkooli õpetaja Arnold Saulīte kaudu õnnestus hankida välisraadiouudistest saadud infot, mis viitas Saksa-NSVL sõja peatsele algusele. Organisatsiooni liikme Olga Rubula korteris trükiti 4000 eksemplari nõukogudevastast loosungit, mida 13. mail 1941 levitati üheaegselt Jelgavas, Cēsises, Valmieras, Rēzeknes, Bauskas ja Tukumis.

Pärast sakslaste rünnakut NSV Liidule 22. juunil 1941 võtsid Jelgava Õpetajate Instituudi üliõpilased kontakti Läti armee ülemleitnandi Roberta Reķeliga ning osalesid aktiivselt Jelgavas sõjalises vaatluses ja sidepidamises. Mõni päev hiljem, kui algas Nõukogude okupatsioonirežiimi kokkuvarisemine, võtsid Jelgava noored Õpetajate Instituudis korravalvamise üle. Täiendavaid relvi ja laskemoona hankides ning Nõukogude julgeolekuorganite segadust ära kasutades õnnestus Fritz Balodi juhitud relvarühmitusel Jelgava vanglast vabastada umbes 100 kinnipeetavat, kes olid veel NSV Liitu evakueerimata.

Mälestuspaik 1941. aastal kommunistliku režiimi poolt represseeritud Jelgava 1. keskkooli noorte vastupanuorganisatsiooni liikmetele loodi 2007. aastal ühiskondlik-poliitilise töötaja ja ajaloolase Andras Tomašūnsi eestvõttel. Jelgava 1. gümnaasiumi (praegustes müürides - Jelgava tehnoloogiline keskkool) lähedal asuvale mälestuspaigale istutati tamm ja asetati rändrahn, millesse oli raiutud tekst: "Mälestustamm Jelgava gümnaasiumiõpilastele, rahvusliku vastupanuliikumise liikmetele. liikumine - kes suri Siberis 1940-1948. aastat. T. Bergs, V. Einfeld, A. Gaiš, I. Leimanis, J. Liepiņš, J. Jegermanis, I. Kārklinš, O. Ošienek, F. Skurstenis, A. Saldenais, A. Valkyrs, J. Valūns. 2000 O. Valkyr, V. Treimanis ja 1. gümnaasium".

Jelgava koolinoorte vastupanuorganisatsiooni "Brīvā Latvija" asutasid salaja 30. septembril 1940 kuus Jelgava 1. keskkooli 11. klassi õpilast Fričas Skursteni korteris Slimnīcase tänav 11-4. Organisatsiooni juhtis Juris Valūns ja selle liikmete arv ulatus 20 inimeseni. Nad kogunesid ebaseaduslikele koosolekutele, kus arutati organisatsiooni struktuuri ja toimimist. Noored trükkisid nõukogudevastase loosungi "Valmistuge!", kuna linnas kleebiti 14. oktoobril 100 eksemplari. 25. oktoobrist 6. novembrini 1940 arreteerisid Nõukogude julgeolekuvõimud Jelgava 1. keskkooli kolmteist õpilast, kes vangistati Jelgava vanglas ja kuulati 1941. aastal pikka aega üle. 1942. aastal viidi kinnipeetavad NSV Liitu, kus 7. veebruaril 1942. aastal mõistis ENSV Siseasjade Rahvakomissariaadi eriistung neile 10 aastaks vangi. Ainult Voldemārs Treimanis pääses ellu ja naasis Lätti, kuid ülejäänud Jelgava 1. keskkooli vastupanuorganisatsiooni liikmed surid Gulagi laagrites aastatel 1942-1943. aastal.

24. oktoobril 1996 paigaldas Läti Poliitiliselt Represseeritute Ühenduse Jelgava osakond mälestustahvli kommunistliku režiimi poolt represseeritud Jelgava 1. Keskkooli (enne seda - Hercoga Pēterase Gümnaasiumi) noorte vastupanuorganisatsiooni liikmetele. . Algselt asus tahvel G. Elias Jelgava ajaloo- ja kunstimuuseumi sees, kuid pärast hoone fassaadi ja ruumide renoveerimist 2007-2008. viidi muuseumi välisseinale peasissekäigust paremale teiste ajaloolistele isikutele pühendatud mälestustahvlite kõrvale. Tahvlile kirjutatud tekst: "1940.26.1940 arreteeriti Herzog Jēkabi gümnaasiumi õpilased ja viidi Siberisse – nõukogudevastase liikumise "Vaba Läti" liikmed T. Bergs, V. Einfeld, A. Engurs, A. Gaišs , J. Jegermanis, I. Kārklinš, I Leimanis, J. Liepiņš, O. Ošenek, A. Saldenais, F. Skurstenis, V. Treimanis, A. Valkiers, J. Valūns".

Jelgava õpilaste vastupanuorganisatsiooni "Brīvā Latvija" asutasid salaja 30. septembril 1940 kuus Jelgava 1. keskkooli 11. klassi õpilast Fričas Skursteni korteris Slimnīcase tänav 11-4. Organisatsiooni juhtis Juris Valūns ja selle liikmete arv ulatus 20 inimeseni. Nad kogunesid ebaseaduslikele koosolekutele, kus arutati organisatsiooni struktuuri ja toimimist. Noored trükkisid nõukogudevastase loosungi "Valmistuge!", kuna linnas kleebiti 14. oktoobril 100 eksemplari. 25. oktoobrist 6. novembrini 1940 arreteerisid Nõukogude julgeolekuvõimud Jelgava 1. keskkooli kolmteist õpilast, kes vangistati Jelgava vanglas ja kuulati 1941. aastal pikka aega üle. 1942. aastal viidi kinnipeetavad NSV Liitu, kus 7. veebruaril 1942. aastal mõistis ENSV Siseasjade Rahvakomissariaadi eriistung neile 10 aastaks vangi. Ainult Voldemārs Treimanis pääses ellu ja naasis Lätti, kuid ülejäänud Jelgava 1. keskkooli vastupanuorganisatsiooni liikmed surid Gulagi laagrites aastatel 1942-1943. aastal.

NSVL-Saksa sõja ajal juulis-augustis 1944, St. Jelgava Kolmainu kiriku torni riputas 12. oktoobril 1952. aastal vaid 14-aastane Egons Užkurelis koos oma aasta vanema sõbra Jānis Ęēģerisega Läti omavalmistatud riigilipu. See kuupäev sai valitud, kuna tegemist oli pühapäevaga, mil Pārlielupes peeti Jelgava motospordi meistrivõistlusi, kuhu kogunes palju rahvast ja sealt oli kirikutorn hästi näha. Lipp valmistati voodilinast, maaliti vesivärvidega. Selle valmistamise viis võimaldas hiljem tšekistidel aimata, et lipuheiskajaid tuleks otsida kooliõpilaste hulgast.

E. Užkureli ja J. Gēgeri arreteeriti 23. oktoobril 1952, millele järgnes ülekuulamine Jelgavas ja LPSR Riikliku Julgeolekuministeeriumis Riias Stūrase majas. Riia ringkonnakohtu kriminaalkohtu kolleegium süüdistas E. Užkurelit ja J. Gēgerit nõukogudevastases propagandas ja agitatsioonis ning kontrrevolutsioonilisse organisatsiooni kuulumises. 10. jaanuaril 1953 mõisteti E. Užkurelile viis aastat, J. Gägerit 15 aastaks vangi. E. Užkurelis viibis seitse kuud kinni Riia Keskvanglas kuni 12. aprillini 1953, mil ta amnestia alusel vabanes.

Jelgava (Mītava) Põllumajandusakadeemias (tänapäeval Läti Bioteaduste ja Tehnoloogiate Ülikool) 1943-1944. mitmed 13. augustil 1943 Riias loodud akadeemilise üksuse "Austrums" liikmed ja Läti Kesknõukogu salaliikmed - seal töötasid professorid Rūdolfs Markus, Andrejs Teikmanis, Alfrēds Tauriņš ja teised õppejõud. 10. märtsil 1944 trükkis Põllumajandusakadeemia dotsent Vilis Eihe koos abikaasa Aleksandrase ja assistendi Hermani Zeltiņaga Jelgavas paljundusmasinaga LCP illegaalset ajalehte "Jaunā Latvija". See andis teavet Läti rahvusvahelise positsiooni kohta ja määras edasised suunised lätlaste poliitiliseks eluks. 188 Läti avaliku ja poliitilise töötaja hulgas, kes LCP 17. märtsi 1944. aasta memorandumis väljendasid vajadust taastada 1922. aasta põhiseaduse alusel iseseisev ja demokraatlik Läti Vabariik, olid Jelgavas asuva Põllumajandusakadeemia õppejõud – professorid Jānis. Vārsbergs, Pāvils Kvelde, A. Teikmanis ja R. Marcus.

Jānis Rozentālsi - Jānis Freimanise rahvuspartisanide rühma liikmete mälestuspaik rajati 1996. aastal Iecavase valda J. Freimanise metsavendade rühma punkri kohale. Betoonalusel valge kasest risti all kiri "Läti langenud rahvuspartisanide vabaduse eest" ja 11. jaanuaril 1950 Jelgava rajooni endise Garozi kihelkonna territooriumil langenud metsavendade nimed - Jānis Freimaņš. , Jānis Kāpostiņš ja Laimoņš Zīraks. Monumendi tagant on näha punkri koht, kuid väljaku serval on stend Bauska muuseumi ajaloolase Rait Ābelnieksi koostatud teabega J. Rozentālsi rahvuspartisanide rühma ja vendade Dūmiņi kohta. , kes 1944.-1947 tegutses Iecava, Misa ja Zālīte kihelkonnas.

Jānis Rozentālsi juhitud metsavendade üksus moodustati 1945. aasta suvel, kuid septembris oli selles juba 11 partisani. See metsavendade seltskond tegutses Bauska maakonna Iecava ja Zālīte kihelkondades, samuti Jelgava maakonna Garoza, Salgale ja Pēternieku kihelkonnas. 13. augustil 1948 õnnestus tšekistidel tappa väeosa ülem ja tema vend, tabada veel kolm partisani, kuid selle rühma ülejäänud metsavennad jätkasid Jānis Freimanise juhtimisel võitlust okupantidega.

Mälestuspaik Butki kalmistul loodi pärast seda, kui Keskkonnakaitseklubi Bauska osakond tegi 1944. aastal korda umbes 30 kahes kolonnis maetud Bauska kaitselahingutes hukkunud Läti sõduri hauad ja otsustas püstitada ausamba. Järgnes annetuste kogumine monumendi ehitamiseks. Siia maetud Bauska vabatahtlike pataljoni sõduritele pühendatud punasest graniidist monument avati 25. novembril 1989, kuid juba 4/5 1990. aastal. detsembri öösel lasi NSV Liidu okupatsiooniarmee selle õhku. 1992. aastal paigaldati monumendi asemele massiivne puidust rist. 13. oktoobril 2002 avati uus, varem hävinud monumendiga sarnane graniidist monument, millesse oli raiutud tekst: "1944. aastal surnud Läti vabaduse eest".

Bauska vabatahtlike pataljoni mälestuspaik Jumpravmuiža pargis loodi 1990. aastal selle pataljoni endise sõduri Imantas Zaltiņši eestvõttel. See on leitud kohast, kus Läti sõdurid takistasid 1944. aasta juuli lõpus Punaarmee esimestel üksustel Lielupit sundimast. Karmilt tahutud rändrahnule on kinnitatud valgest marmorist tahvel, millesse on raiutud kullavärvi tekst: "1944.28.VII asus siin Bauska vabatahtlike pataljoni komandopunkt." Esialgu oli marmorplaadi asemel graveeringuga pronksplaat, kuid selle varastasid 1990. aastatel värvilise metalli vargad.

1944. aasta juuli lõpus, kui Nõukogude väed lähenesid Bauskale, ei olnud linnas olulisi Saksa vägesid, mis kuni viimase ajani olid asunud sügaval tagalas. Bauska kohese langemise hoidis ära Bauska ringkonnaülema ja vahirügemendi ülema major Jānis Uċukase otsustav tegevus, kes moodustas juuli lõpus Bauska vabatahtlike pataljoni, mis koosnes valvuritest, politseinikest ja vabatahtlikest. 13. Bauska valverügement. Pataljon asus kaitsepositsioonidele Lielupe kaldal Jumpravmuižis Ziedoniu sekli ees ja juba esimesel päeval tuli asuda lahingusse ründava Punaarmeega. Lahingute käigus liitus pataljoniga ka rühm Leedust Lätti taandunud Leedu politseinikke. Paljud leedulased langesid, sest nad võitlesid vapralt ega säästnud ennast. Esimesena suri Leedu politseikapten, kes maeti just sinna Jumpravmuiža parki, Esimese maailmasõja Saksa sõdurite haudade kõrvale.

Bauska kaitsjate 1944. aasta monument avati 14. septembril 2012 Bauska vabatahtlike pataljoni endise sõjaväelase Imantas Zeltiņši eestvõttel ning tema ja valla rahalisel toetusel. Punasest graniidist valmistatud stelas, mis on paigaldatud kolmeastmelisele betoonalusele, Läti armee sõdurite mütside kokardi alla - päike ja Läti leegioni varrukaplaaster - punase ja valge värviga kilbi tekst on graveeritud: "Bauska kaitsjatele teise Nõukogude okupatsiooni vastu 1944.07.28-14.09." ja "Läti peaks olema Läti riik. Kārlis Ulmanis". Monumendi avamisele järgnesid Venemaa ja Valgevene välisministeeriumide ning kohaliku Venemaa massimeedia protestid, kuid 2024. aasta kevadel ründasid monumenti isegi vandaalid. Sellest hoolimata toimub selles kohas igal aastal 14. septembril kell 14.00 Bauska kaitsjatele pühendatud mälestusüritus.

1944. aasta juuli lõpus, kui Nõukogude väed lähenesid Bauskale, ei olnud linnas olulisi Saksa vägesid, mis kuni viimase ajani olid asunud sügaval tagalas. Bauska kohese langemise hoidis ära Bauska ringkonnaülema ja vahirügemendi ülema major Jānis Uċukase otsustav tegevus, kes moodustas juuli lõpus Bauska vabatahtlike pataljoni, mis koosnes valvuritest, politseinikest ja vabatahtlikest. 13. Bauska valverügement. Pataljon asus kaitsepositsioonidele Lielupe kaldal Jumpravmuižis Ziedoniu sekli ees ja juba esimesel päeval tuli asuda lahingusse ründava Punaarmeega. Esialgu oli pataljon väga halvasti relvastatud ja suurem osa automaatidest tuli hankida trofeedeks. Mõni päev hiljem liitus sõjaga ka 23., 319-F. ja 322-F. Läti politseipataljonid. Kuni augusti keskpaigani osales Bauska kaitsmisel teise Nõukogude okupatsiooni vastu ka õppe- ja tervisekompaniidest moodustatud 15. Läti SS-i reserv- ja tugevdusbrigaadi pataljon. Kokku osales lahingutes Bauska eest 3000-4000 Läti sõdurit, kes lahingute lõppedes tuli silmitsi seista lausa kümnekordse ülekaaluga. Nõukogude vägedel õnnestus Bauska vallutada alles 14. septembril pärast poolteist kuud kestnud Läti ja Saksa sõdurite vastupanu.

Memoriaalansambel Bauska palee aias avati Läti Vabariigi 90. aastapäeval - 18. novembril 2008. Mälestuspaik loodi Bauska piirkonna poliitiliselt represseeritud klubi "Rēta" idee järgi. Kaheosalise hallist graniidist monumendi projekteeris arhitekt Inta Vanagas Bauska valla ja annetajate vahenditega. Sellele graveeritud tekst: "Nõukogude okupatsioonirežiimi vastu võitlejatele, arreteeritud, küüditatud ja tagakiusatud 1940-1990". Igal aastal 25. märtsil ja 14. juunil toimuvad selles paigas 1941. ja 1949. aasta küüditamise ohvrite mälestusüritused.

Bauska Püha Vaimu evangeelse luterliku kiriku aias 1944. a. Bauska kaitsjad - Läti sõdurid - maeti 2008. aasta lahingute ajal. NSV Liidu okupatsiooniaastatel rajati siia lasteaedade mänguväljakud. 9. novembril 1996 avati kirikuaias skulptor Mārtiņš Zaurase valmistatud mälestuskivi. Karmilt tahutud punetavasse rändrahnu Läti Leegioni varruka lapitöö alla on graveeritud kilbi puna-valge-punane kujutis tekst: "Elagu Läti! Bauska kaitsjatele 1944. aastal." Mälestuskivi paigaldati Läti Rahvussõdurite Ühingu ja organisatsiooni "Daugava Vanagi" Bauska osakonna eestvõttel. Rahalist toetust andsid ka Bauska linn ja rajooni omavalitsused. Kivi kõrval on valgeks värvitud puidust rist, mille all on risttalale kinnitatud leegionäri kilbi puna-valge-punaseks maalitud kujutis ja selle all karmiinpunane graniidist tahvel tekstiga: "Siin lamas leegionäri kangelane. Bauska kaitsjad 1944.28.VII - 1944.14.IX"

Maja ja mälestustahvel tšekirepressioonide ohvritele Bauskas Plūdoņa tänav 54 maja juures, kus pärast Teist maailmasõda asus Nõukogude okupatsiooni ajal Bauska rajoonikontroll, hilisem rajoonikontroll. Siin hoiti ja kuulati üle rahvuspartisanid ja nende poolehoidjad keldrites ning tapetud partisanid visati tuvastamiseks ja kohalike elanike hirmutamiseks õue. Mälestustahvel avati pärast 2000. aastat, sellel on kujutatud stiliseeritud okastraati, vanglatrelle ja teksti: "Saapatallad kõlisevad, sada inimest oigab... Iga päev on mälestus, mida süda ei unusta. Selles majas asus Nõukogude okupatsiooni ajal repressiooniasutuste (NKVD, "tšeka") Bauska rajooni filiaal, kus inimestelt võeti ära kodumaa, kodu, perekond, vabadus ja elu. Okupatsiooni ajal oli selle maja juures mälestustahvel kolmele langenud okupatsioonivõimu esindajale, kes olid kaotanud elu ebaõnnestunud katses võita ühte rahvuspartisani - Jānis Gudžat.

Mälestustahvel noorte vastupanuorganisatsiooni liikmetele Bauska linna algkooli juures aadressil Rīgas tänav 32, kus pärast Teist maailmasõda asus Bauska keskkool. 2000. aastal avastatud tahvlil on kiri: "... Ja me tõstsime ainult oma südameid. Selles koolis õppis rahvuslik vastupanurühm noortest, kes pühendasid oma noorpõlve võitlusele kommunistliku okupatsiooniga (1948-1950)".

1948. aasta sügisel moodustati Bauskases isamaalistest noortest rahvuslik vastupanurühm, mis kutsus linna kleebitud kuulutustes ja loosungites üles võitlema okupantidega ja taastama Läti iseseisvust, samuti hoiatas linna küüditamiste eest. 25. märtsil 1949 oodatav kommunistlik režiim. Mitmed Bauska noored õppisid pärast keskkooli lõpetamist Riias, kuid jätkasid tööd selles põrandaaluses organisatsioonis. Mitmed noored olid ostnud relvi ja lõhkeainet ning korraldanud Codesi vallas kolhoosi esimehe vastu atentaadi. Plaanis oli rünnata ka teisi Nõukogude okupatsioonivõimude ametnikke, samuti õhkida festivalitribüünid Bauska, Baldone ja Elejas. Seda ei juhtunud, sest 1950. aasta keskel algasid arreteerimised. Bauskas ja Riias peeti kinni 12 noort, neist mitmed peeti kinni keskkooli lõpetamise päeval - 22. juunil. 1951. aasta veebruaris mõistis Balti sõjaringkonna tribunal organisatsiooni juhid Gunārs Zemtautise ja Arvīdas Kļogase surma ning kuus keskkooliõpilast ja neli õpilast 25 aastaks töölaagrisse.

Läti ja Leedu rahvuspartisanide mälestuspaik avati 11. septembril 2011. aastal. Sellesse on paigaldatud valgeks värvitud metallist rist, mille jalamil on graniidist stele, millele on graveeritud neljateistkümne rahvuspartisani nimed ja tekst: „Sinu eest, isamaa. Läti ja Leedu rahvuspartisanid. Langes kommunistliku okupatsiooni vastases võitluses Ceraukste, Panemūnese, Īslīce ja Pabirži kihelkonnas (Leedu) 1945-1954. g. Jānis Gudža, Teodors Auniņš, Pēteris Varens, Žanis Strautiņš, Miķelis Dombrovskis, Vilis Krūmiņš, OlĞerts Trans, Laimonis Auniņš, Jānis Ulinskis, Jānis Anilonis, Povilas Glinda, Petras Gibrjūnas, Petras Volosklāvičius, Alberts "Woldmerārs" "Director". Teie haudade kohad on teadmata”.

Mälestuspaiga korrastas Läti Rahvuspartisanide Ühendus Bauska oblasti valla toel, risti valmistas oma isiklike vahenditega peenmehaanik Harijs Frydemans Dobelest.

Läti ja Leedu rahvuspartisanide mälestuspaik avati 25. mail 2007. aastal. Sellesse on paigaldatud valgeks maalitud rist, mille jalamil on graniidist stele kümne rahvuspartisani nimede ja tekstiga: "Sinu eest, isamaa!" Paemūne rahvuspartisanidele. Aastatel 1944–1952 kommunistliku okupatsioonirežiimi vastases võitluses langenutele. Jānis Dručka, Andrejs Bojasts, Arvīds Melducis, Augustus Juškēvičs, Willi Fischer, Stanislovas Naudžius – “Mykolas”, Juozas Krikščiūnas – “Karlis”, Juozas Balčiūnas – “Klemute”, Augustas Pareizis – “Kazys”, “Juozupas”, Jonas Sirbike – "Janis". Mälestusmärgi kujundas arhitekt Gunārs Blūzma projekti järgi Läti Rahvuspartisanide Ühing.

Monument asub Skaistkalne katoliku kiriku ja endise kaputsiinide alaealiste vendade kloostri lähedal - kohas, kus rahvuspartisanid ja nende toetajad pärast Teist maailmasõda munkade toel varjusid. 2011. aastal avatud ja paulilase isa Jānis Vīlaksi pühitsetud mälestusstele on kiri: "Kaputsiinide ordu mungad – rahvusliku vastupanuliikumise toetajad Kārlis Gumpenbergs OMC (1904-1980), Miķelis Jermacāns OMC (1911-1986), Kārlis Kiselevskis OMC (1906-1979 ), Michael Kļaviņš OMC (1906-1986), Jānis Pavlovskis OMC (1914-2001). Nad pakkusid aastatel 1945–1947 peavarju ja toetust rahvuspartisanidele ja illegaalselt Riias, Skaistkalnes ja Vilakas elanud isikutele. g.".

Kaputsiinidest isadele pühendatud mälestuskivi pühitsemistseremoonia toimus 8. oktoobril 2011. aastal. Kivi pühitses Skaistkalne katoliku kiriku Pauluse isa preester Jānis Vīlaks. Üritusel osalesid Läti Rahvuspartisanide Ühenduse esimees Ojārs Stefans, Skaistkalne vallavalitsuse juht Ineta Skustās ja teisi kohalikke elanikke.

Rahvuspartisanide mälestuspaik Kurmenese vallamaja juures avati 4. mail 2023 kohas, kus asus NSV Liidu okupatsioonivägesid ülistav mälestussammas, mis demonteeriti vastavalt Vabariigi Parlamendis vastu võetud seadusele. Läti 2022. aasta juunis "Nõukogude ja natsirežiimi ülistavate esemete eksponeerimise ja nende lammutamise keelamise kohta Läti Vabariigi territooriumil". Mälestuspaigale on paigaldatud valgeks maalitud puidust rist, mille jalamil on mustast graniidist stele, millesse on raiutud tekst: "Kurmene ja ümberkaudsete kihelkondade rahvuspartisanidele 1944-1953." Murrab meid, aga ei painuta."

Mälestusmärgist paremal on Bauska muuseumi ajaloolase Rait Ābelnieksi koostatud stend Kurmenese rahvuspartisanide kohta käiva teabega. Mälestuspaik loodi kohalike elanike initsiatiivil ning Bauskamaa eakate ühenduse Kurmenese valla osakonna ja Bauska maavolikogu toel.

Valle kalmistul asuv hauaplaat paigaldati siia 4. juulil 1941 rahvuspartisanile Edmund Vigmanisele, kes langes 30. juunil kokkupõrkes Nõukogude Liidu relvastatud koosseisudega. Taldrikul on näha keraamiline medaljon, millel on valvurivormis E. Vigmanise foto ja kiri: "Edmunds Vigmanis. Sündinud 1907 6. aprillil. Hukkus 1941. aastal Vallée partisanilahingutes. 30. juunil. Inimesed, kes minust mööduvad, süttige kodumaa armastuses. Panen oma elu armastatud kodumaa eest."

Pärast Saksa-NSVL sõja algust ja Taurkalne valla täitevkomitee töötajate põgenemist kogunesid kohalikud elanikud 30. juunil Vallée Taurkalne vallamajja, heiskasid lipuvardasse Läti lipu ja moodustasid 25-mehelise rahvuspartisanide üksuse. , kuid ainult osaliselt püsside ja püssidega relvastatud, valvur Osvalda Ivanovski eesotsas. Samal päeval toimus Jaunbruntalsi lähistel kokkupõrge umbes kahekümne punaarmeelasega, mille käigus soetati täiendavaid trofeerelvi ja hukkus viis, sai haavata kaheksa ja ülejäänud punaarmee sõdurid hajusid laiali. Lahingus hukkus Jaunbuku omanik rahvuspartisan Edmunds Vigmanis, haavata said O. Ivanovskis ja Bārzdiņu omanik Jānis Krūmiņš.