Vastupanu Nõukogude okupatsioonirežiimile Zemgales

Bērze kihelkonna Virkuse kalmistul asuv Īle rahvuslike partisanide vendade kalmistu rajati 14. novembril 1992, kui siia maeti 15 partisani, kes langesid 17. märtsil 1949 Īle lahingus. See sai võimalikuks pärast seda, kui 18. juulil 1992 kaevas rahvuskaart koos organisatsiooniga "Daugavas Vanagi" ja Läti ajaloo-uuringute töörühmaga "Ziemeļblāzma", osavõtul teiste rahvuslikult meelestatud organisatsioonide esindajate osalusel, välja 15 Läti ja Leedu metsavenna säilmed, kes olid maetud õhitud partisanide punkrisse Zebrene kihelkonna Īle metskonnas.

Īle lahingus langenud rahvuspartisanide mälestuskivi avati 29. mail 1993. Selle kujundas Alfons Kalniņš ("Edgars"), üks 17. märtsi 1949. aasta lahingus ellujäänud osalejatest. Korrapärase kujuga graniidist plaadil on kujutatud mõõka ja tõusvat päikest ning sellele on graveeritud 15 langenud rahvuspartisani nimed ja kiri:

„Päike tõusis mõõgast. Siin lebavad Läti ja Leedu rahvuspartisanid, kes langesid Īle lahingus 17. märtsil 1949.“

Hauakivi Bruno Druķile, Naudīte kihelkonnast pärit rahvuspartisanile, kes langes kokkupõrkes Nõukogude okupatsioonivõimude relvastatud üksustega 30. juunil 1941. Graniidist steel tekstiga: „Partisan Bruno Druķisele. Langes 30. juunil 1940. See maa on meie rahva püha pärand. Ja õnnistatud on see, kes tema eest langeb. Naudīte kihelkond“. B. Druķise portreega keraamiline medaljon purustati ja hävis pärast Teist maailmasõda.

Pärast Saksa-NSVL sõja algust kogunes 27. juunil 1941 Ružēni metsa umbes kümme kohalikku kaardiväelast, kes moodustasid Žanis Gelsonsi juhitud rahvuspartisanide üksuse. Järgmisel päeval okupeerisid partisanid Naudīte kihelkonna täitevkomitee ja kohaliku masina- ja hobuserendijaama, võttes enda valdusse sealsed traktorid, põllumajandustehnika ja hobused. 30. juunil üritas Naudīte partisanide üksus Meļļi lähedal teel peatada kahe ohvitseri juhitud Punaarmee sõdurite kolonni. Kokkupõrke käigus langesid nii Nõukogude ohvitserid kui ka Läti armee ratsaväerügemendi erukapral Bruno Druķis.

Punker asub Zebrene vallas, vähem kui 1 km kaugusel P104 Biksti - Auce maanteest. 

Balti riikide suurima punkri ehitasid 1948. aastal Īle metsadesse Läti-Leedu ühendrühma partisanid, et jätkata oma võitlust nõukogude võimu vastu. 27-liikmelist rühma juhtis noor komandör Kārlis Krauja (tegelik nimi Visvaldis Brizga).

17. märtsil 1949 pidasid 24 partisani, kes olid sel ajal punkris, oma viimase lahingu 760-liikmelise riikliku julgeoleku ministeeriumi ehk Tšeka väe vastu. 15 sissit tapeti, üheksa võeti kinni ja küüditati koos oma toetajatega Siberisse.
 
1992. aastal kaevasid kodukaitsjad koos Daugava haukude ja patriootiliste organisatsioonide esindajatega punkri välja, kogusid langenud võitlejate luud kokku ja matsid need Dobele Virki kalmistule. Punkri juurde püstitati valge rist, mälestuskivi ja graniidist stele.
 
Juba 1990ndate keskel joonistati punkri piirjooned ja tugevdati sisemised seinad, kuid alles lahingu 60. aastapäevaks ehitati punker uuesti üles täpselt sellisena, nagu see oli enne õhku laskmist. Paljud toetajad ja vabatahtlikud aitasid seda ellu viia.
 
Punkri sees on näha pliit, laud ja kitsad pingid, millel partisanid magasid. Seal on infotahvlid, mälestuskivid partisanide ja nende toetajate nimedega. 

Seal on puhkekoht ja tualett. 

Zebrene kihelkonna Renģe mõisapargis avati 1. septembril 1995 mälestusmärk Nõukogude okupatsioonirežiimi vastu võidelnutele ja kommunistliku repressiooni ohvritele. Karedal rändrahnul on kujutatud rist ja sellele on graveeritud sõnad: „Zebrene punase terrori ohvritele, Teises maailmasõjas langenud rahvuslikele võitlejatele.“ Mälestusmärgi loomist toetas rahaliselt organisatsioon „Daugavas Vanagi“.

Läti ja Leedu rahvuspartisanide mälestuspaik endise Ukru kihelkonnakooli lähedal avati ja pühitseti 21. oktoobril 2006. Sinna on püstitatud valge rist, mille jalamil on graniidist steel, millele on graveeritud kahe Läti ja kahe Leedu rahvuspartisani nimed ning tekst: „Sinule, isamaa. Ukru kihelkonna rahvuspartisanidele 1944–1954. Võitluses kommunistliku okupatsioonirežiimi vastu 26. oktoobril 1948 langesid Ukru kihelkonnas Eidis-Eduards Ozols, Kristaps Siļķe, Alfonsas Bugnius ja Kostas Norvaitis.“

Mälestusmärgi rajas Läti Rahvuslik Partisanide Ühing (LNPA) koostöös Leedu Vabadusvõitlejate Ühinguga (LLKS). Selle avamisel osalesid Ukru vallavolikogu esimees Ainārs Āriņš, LNPA esimees Ojārs Stefans, LLKS esindaja Jons Čepons ja teised kohalviibijad.

Hauakivi Jēkabnieki valla rahvuspartisanile Harijs Ginterile, kes langes 28. juunil 1941. Hauale on paigaldatud tahvel tekstiga: „Harijs Ginter. Sündinud 30. VIII 1912. Langes kodumaa eest 28. VI 1941. Kallis ema, mida sa nutad, kustuta soomused, mine magama. Asjatult, asjatult ootad oma poega, asjatult valad kibedaid pisaraid.“ Hauakivi restaureeriti 2016. ja 2024. aastal Zaļenieki valla Ūziņi raamatukogu juhataja Gunita Kulmane algatusel ja tema isiklikel kuludel.

Pärast Saksa-NSVL sõja puhkemist 22. juunil 1941 moodustati Jēkabnieki vallas korra tagamiseks ja Nõukogude okupatsioonivõimu lõpetamiseks rahvuspartisanide üksus, mida juhtis valverühma ülem V. Ritums. Algselt täiendati nõrka relvastust – paar püstolit ja vintpüssi – Kalnanši lähedal ja mujal vangi võetud Punaarmee sõdurite trofeerelvadega. Suur kokkupõrge Nõukogude relvastatud formeeringutega toimus 28. juunil 1941 Gudēnis, kus Jēkabnieki valla valvur ja rahvuspartisan H. Gīnters vangistati ja surnuks piinati.