Vastupanu Nõukogude okupatsioonirežiimile Zemgales

Bērze kihelkonna Virkuse kalmistul asuv Īle rahvuslike partisanide vendade kalmistu rajati 14. novembril 1992, kui siia maeti 15 partisani, kes langesid 17. märtsil 1949 Īle lahingus. See sai võimalikuks pärast seda, kui 18. juulil 1992 kaevas rahvuskaart koos organisatsiooniga "Daugavas Vanagi" ja Läti ajaloo-uuringute töörühmaga "Ziemeļblāzma", osavõtul teiste rahvuslikult meelestatud organisatsioonide esindajate osalusel, välja 15 Läti ja Leedu metsavenna säilmed, kes olid maetud õhitud partisanide punkrisse Zebrene kihelkonna Īle metskonnas.

Īle lahingus langenud rahvuspartisanide mälestuskivi avati 29. mail 1993. Selle kujundas Alfons Kalniņš ("Edgars"), üks 17. märtsi 1949. aasta lahingus ellujäänud osalejatest. Korrapärase kujuga graniidist plaadil on kujutatud mõõka ja tõusvat päikest ning sellele on graveeritud 15 langenud rahvuspartisani nimed ja kiri:

„Päike tõusis mõõgast. Siin lebavad Läti ja Leedu rahvuspartisanid, kes langesid Īle lahingus 17. märtsil 1949.“

Hauakivi Bruno Druķile, Naudīte kihelkonnast pärit rahvuspartisanile, kes langes kokkupõrkes Nõukogude okupatsioonivõimude relvastatud üksustega 30. juunil 1941. Graniidist steel tekstiga: „Partisan Bruno Druķisele. Langes 30. juunil 1940. See maa on meie rahva püha pärand. Ja õnnistatud on see, kes tema eest langeb. Naudīte kihelkond“. B. Druķise portreega keraamiline medaljon purustati ja hävis pärast Teist maailmasõda.

Pärast Saksa-NSVL sõja algust kogunes 27. juunil 1941 Ružēni metsa umbes kümme kohalikku kaardiväelast, kes moodustasid Žanis Gelsonsi juhitud rahvuspartisanide üksuse. Järgmisel päeval okupeerisid partisanid Naudīte kihelkonna täitevkomitee ja kohaliku masina- ja hobuserendijaama, võttes enda valdusse sealsed traktorid, põllumajandustehnika ja hobused. 30. juunil üritas Naudīte partisanide üksus Meļļi lähedal teel peatada kahe ohvitseri juhitud Punaarmee sõdurite kolonni. Kokkupõrke käigus langesid nii Nõukogude ohvitserid kui ka Läti armee ratsaväerügemendi erukapral Bruno Druķis.

Punker asub Zebrene vallas, vähem kui 1 km kaugusel P104 Biksti - Auce maanteest. 

Balti riikide suurima punkri ehitasid 1948. aastal Īle metsadesse Läti-Leedu ühendrühma partisanid, et jätkata oma võitlust nõukogude võimu vastu. 27-liikmelist rühma juhtis noor komandör Kārlis Krauja (tegelik nimi Visvaldis Brizga).

17. märtsil 1949 pidasid 24 partisani, kes olid sel ajal punkris, oma viimase lahingu 760-liikmelise riikliku julgeoleku ministeeriumi ehk Tšeka väe vastu. 15 sissit tapeti, üheksa võeti kinni ja küüditati koos oma toetajatega Siberisse.
 
1992. aastal kaevasid kodukaitsjad koos Daugava haukude ja patriootiliste organisatsioonide esindajatega punkri välja, kogusid langenud võitlejate luud kokku ja matsid need Dobele Virki kalmistule. Punkri juurde püstitati valge rist, mälestuskivi ja graniidist stele.
 
Juba 1990ndate keskel joonistati punkri piirjooned ja tugevdati sisemised seinad, kuid alles lahingu 60. aastapäevaks ehitati punker uuesti üles täpselt sellisena, nagu see oli enne õhku laskmist. Paljud toetajad ja vabatahtlikud aitasid seda ellu viia.
 
Punkri sees on näha pliit, laud ja kitsad pingid, millel partisanid magasid. Seal on infotahvlid, mälestuskivid partisanide ja nende toetajate nimedega. 

Seal on puhkekoht ja tualett. 

Zebrene kihelkonna Renģe mõisapargis avati 1. septembril 1995 mälestusmärk Nõukogude okupatsioonirežiimi vastu võidelnutele ja kommunistliku repressiooni ohvritele. Karedal rändrahnul on kujutatud rist ja sellele on graveeritud sõnad: „Zebrene punase terrori ohvritele, Teises maailmasõjas langenud rahvuslikele võitlejatele.“ Mälestusmärgi loomist toetas rahaliselt organisatsioon „Daugavas Vanagi“.

Läti ja Leedu rahvuspartisanide mälestuspaik endise Ukru kihelkonnakooli lähedal avati ja pühitseti 21. oktoobril 2006. Sinna on püstitatud valge rist, mille jalamil on graniidist steel, millele on graveeritud kahe Läti ja kahe Leedu rahvuspartisani nimed ning tekst: „Sinule, isamaa. Ukru kihelkonna rahvuspartisanidele 1944–1954. Võitluses kommunistliku okupatsioonirežiimi vastu 26. oktoobril 1948 langesid Ukru kihelkonnas Eidis-Eduards Ozols, Kristaps Siļķe, Alfonsas Bugnius ja Kostas Norvaitis.“

Mälestusmärgi rajas Läti Rahvuslik Partisanide Ühing (LNPA) koostöös Leedu Vabadusvõitlejate Ühinguga (LLKS). Selle avamisel osalesid Ukru vallavolikogu esimees Ainārs Āriņš, LNPA esimees Ojārs Stefans, LLKS esindaja Jons Čepons ja teised kohalviibijad.

Hauakivi Jēkabnieki valla rahvuspartisanile Harijs Ginterile, kes langes 28. juunil 1941. Hauale on paigaldatud tahvel tekstiga: „Harijs Ginter. Sündinud 30. VIII 1912. Langes kodumaa eest 28. VI 1941. Kallis ema, mida sa nutad, kustuta soomused, mine magama. Asjatult, asjatult ootad oma poega, asjatult valad kibedaid pisaraid.“ Hauakivi restaureeriti 2016. ja 2024. aastal Zaļenieki valla Ūziņi raamatukogu juhataja Gunita Kulmane algatusel ja tema isiklikel kuludel.

Pärast Saksa-NSVL sõja puhkemist 22. juunil 1941 moodustati Jēkabnieki vallas korra tagamiseks ja Nõukogude okupatsioonivõimu lõpetamiseks rahvuspartisanide üksus, mida juhtis valverühma ülem V. Ritums. Algselt täiendati nõrka relvastust – paar püstolit ja vintpüssi – Kalnanši lähedal ja mujal vangi võetud Punaarmee sõdurite trofeerelvadega. Suur kokkupõrge Nõukogude relvastatud formeeringutega toimus 28. juunil 1941 Gudēnis, kus Jēkabnieki valla valvur ja rahvuspartisan H. Gīnters vangistati ja surnuks piinati.

Mälestuspaik 1944. aasta juulis-augustis teise Nõukogude okupatsiooni vastu peetud Jelgava kaitselahingutes osalejatele avati 8. mail 1995. Selle sündmuse auks peeti Jelgava Püha Anna evangeelses luterlikus kirikus jumalateenistus ja läbis linna lipuga kaetud rongkäik. Mälestuspaigal seisab ebakorrapärase kujuga graniidist steel, millesse on raiutud rist, mis kasvab mõõga teravikuks. Selle kõrval vasakul on kajakakujuliselt paigutatud kärbitud rööptahuka kujuline graniidist plokk tekstiga „Jelgava kaitsjatele 1944.28.VII-8.VIII“.

Sõda Jelgavas algas pärast seda, kui Nõukogude väed vallutasid 27. juulil 1944 Leedus Šiauliai linna ja jätkasid pealetungi põhja suunas. Punaarmee tõrjumiseks kuulutas äsja ametisse nimetatud Jelgava sõjaväeülem kindralleitnant Johann Flugbeil linna „kindluslinnaks“ ja selle kaitsmiseks tuli kasutada kõiki olemasolevaid jõude. Algselt koosnes Jelgava kaitsjate tuumikust vaid 15. Läti SS-relvadiviisi väljaõppe- ja reservbrigaadi sõduritest kolonelleitnant Herman Jurko juhtimisel ning mõnest väikesest Saksa üksusest. 27. juuli pärastlõunal alustas Nõukogude 3. õhuvägi Jelgava pommitamist, rünnates mitte ainult strateegilisi sõjalisi sihtmärke linnas ja selle ümbruses – raudteejaama ja teid –, vaid süüdates ka mõningaid elamuid. Linna hooned ja tsiviilelanikud kannatasid Katjuša raketisüsteemide, suurtükiväe ja miinipildujate tule all, mida mõlemad sõdivad pooled üksteise pihta tulistasid.

28. juulil alustasid Nõukogude 3. kaardiväe mehhaniseeritud korpuse üksused linna lõunaservale rünnakut, kuid edutult. 30. juuli hommikul tugevdasid rünnakut 51. armee 279. ja 347. laskurdiviis. Kuigi Moskva raadio teatas linna vallutamisest järgmisel päeval, olid NSV Liidu väed abivägedega suutnud kesklinna sisse murda, kuid mitte seda täielikult vallutada. Lielupe jõe parem kallas ja Driksa silla juures asuv kindlustatud sillapea jäid Punaarmee poolt hõivamata. Ägedad lahingud toimusid ka Jelgava lossis, mis läks Nõukogude Liidu kontrolli alla augusti alguses. Punaarmee liigutas lossi kahuritega ja tulistas selle akendest Kalnciema teel asuvate Saksa ja Läti sõdurite positsioone. Järgnes Saksa raskekahurväe vastutuli, mis hävitas lossi täielikult. 4. augustil õnnestus Jelgava kaitsjatel Riiast saabunud abivägede abil linn ajutiselt enda kontrolli alla võtta. Nõukogude ulatuslik pealetung sundis Saksa ja Läti sõdureid aga kolm päeva hiljem Jelgava maha jätma.

Pärast Jelgava hävitamist Nõukogude-Saksa sõja ajal 1944. aasta juulis-augustis ja linna langemist teise Nõukogude okupatsiooni alla asus praeguse Pauls Bendrupi algkooli (endine Kurtide ja Tummade Kool) hoones aadressil Filozofu tänav 50 Jelgava 2. (naiste) keskkool. 1945. aasta sügisel õppisid seal mitu noorte vastupanuorganisatsiooni "Kolme Tähe Kolonn" liiget.

1945. aasta novembris arreteerisid Nõukogude julgeolekuvõimud selle organisatsiooni 20 liiget, kellest enamik olid vaid 16–17-aastased, sealhulgas 13 poissi ja seitse tüdrukut, ning veel kaks nende toetajat. Jelgava noori süüdistati ebaseaduslike koosolekute korraldamises ja nõukogudevastases agitatsioonis, relvade ja laskemoona kogumises, suhkruvabriku filtreerimislaagri vangide toiduga varustamises, Leedu rahvuspartisanide toetamises, samuti muudes NSV Liidu okupatsioonirežiimi vastastes kuritegudes.

Balti sõjaväeringkonna tribunal mõistis 23. mail 1946 süüdi 19 Kolme Tähe Kolonni organisatsiooni liiget, määrates neile 10 aastat vangistust Gulagi laagrites ja 5 aastat õiguste piiramist. Pärast üheksa aastat vangistust Permis, Bereznikis, Norilskis ja Karagandas sai nende naasmine kodumaale võimalikuks aasta pärast Stalini surma 1954. aastal.

Kommunistliku režiimi poolt 1941. aastal represseeritud Jelgava 1. Keskkooli noorte vastupanuliikumise liikmete mälestuspaik rajati 2007. aastal ühiskondlik-poliitilise aktivisti ja ajaloolase Andris Tomašūnsi algatusel. Jelgava 1. Gümnaasiumi (nüüdne Jelgava Tehnikakõrgkool) lähedal asuvale mälestuspaigale on istutatud tamm ja asetatud rändrahn, millele on graveeritud järgmine tekst: „Mälestustamm Jelgava gümnaasiumiõpilastele, riikliku vastupanuliikumise osalejatele – neile, kes hukkusid Siberis aastatel 1940–1948. T. Bergs, V. Einfelds, A. Gaišs, I. Leimanis, J. Liepiņš, J. Jegermanis, I. Kārkliņš, O. Ošenieks, F. Skurstenis, A. Saldenais, A. Valkīrs, J. Valūns. 2000. O. Valkīrs, V. Treimanis ja 1. Gümnaasium“.

Jelgava õpilaste vastupanuorganisatsioon „Vaba Läti“ asutati salaja 30. septembril 1940 kuue Jelgava 1. keskkooli 11. klassi õpilase poolt Fričas Skurstenise korteris aadressil Slimnīcas tänav 11-4. Organisatsiooni juhtis Juris Valūns ja selle liikmete arv oli umbes 20 inimest. Nad kogunesid ebaseaduslikele koosolekutele, kus arutati organisatsiooni struktuuri ja tegevust. Noored trükkisid nõukogudevastase loosungi „Valmistuge!“, mida kleebiti 14. oktoobril üle linna 100 eksemplari. 25. oktoobrist 1940 kuni 6. novembrini arreteerisid Nõukogude julgeolekuorganid kolmteist Jelgava 1. keskkooli õpilast, kes vangistati Jelgava vanglas ja keda kuulati pikka aega üle. 1941. 1942. aastal viidi kinnipeetavad NSV Liitu, kus 7. veebruaril 1942 mõistis NSVL Siseasjade Rahvakomissariaadi erikoosolek nad 10 aastaks vangi. Ainult Voldemārs Treimanis jäi ellu ja naasis Lätti, teised Jelgava 1. Keskkooli vastupanuorganisatsiooni liikmed surid Gulagi laagrites aastatel 1942–1943.

Kommunistliku režiimi poolt represseeritud Jelgava 1. Keskkooli (endise Hercogs Pēteris Gümnaasiumi) noorte vastupanuorganisatsiooni liikmete mälestustahvli paigaldas Läti Poliitiliselt Represseeritute Ühingu Jelgava osakond 24. oktoobril 1996. Algselt asus tahvel Ģ. Eliase nimelises Jelgava Ajaloo- ja Kunstimuuseumis, kuid pärast hoone fassaadi ja ruumide renoveerimist aastatel 2007–2008 viidi see muuseumi välisseinale peasissekäigu paremale, teiste ajalooliste isikute mälestustahvlite kõrvale. Tahvlile graveeritud tekst kõlab: „26. oktoobril 1940 arreteeriti ja küüditati Siberisse Hercogs Jēkabsi Gümnaasiumi õpilased – nõukogudevastase liikumise „Vaba Läti“ liikmed T. Bergs, V. Einfelds, A. Engurs, A. Gaišs, O. Leigermanis,, Kārkmanis,.. Ošenieks, A. Saldenais, F. Skurstenis, V. Treimanis, A. Valkīrs, J. Valūns.”

Jelgava õpilaste vastupanuorganisatsioon „Vaba Läti“ asutati salaja 30. septembril 1940 kuue Jelgava 1. keskkooli 11. klassi õpilase poolt Fričas Skurstenise korteris aadressil Slimnīcas tänav 11-4. Organisatsiooni juhtis Juris Valūns ja selle liikmete arv oli umbes 20 inimest. Nad kogunesid ebaseaduslikele koosolekutele, kus arutati organisatsiooni struktuuri ja tegevust. Noored trükkisid nõukogudevastase loosungi „Valmistuge!“, mida kleebiti 14. oktoobril üle linna 100 eksemplari. 25. oktoobrist 1940 kuni 6. novembrini arreteerisid Nõukogude julgeolekuorganid kolmteist Jelgava 1. keskkooli õpilast, kes vangistati Jelgava vanglas ja keda kuulati pikka aega üle. 1941. 1942. aastal viidi kinnipeetavad NSV Liitu, kus 7. veebruaril 1942 mõistis NSVL Siseasjade Rahvakomissariaadi erikoosolek nad 10 aastaks vangi. Ainult Voldemārs Treimanis jäi ellu ja naasis Lätti, teised Jelgava 1. Keskkooli vastupanuorganisatsiooni liikmed surid Gulagi laagrites aastatel 1942–1943.

Jelgava Püha Kolmainu kiriku torn asub Jelgava linna keskel.

Torni ajalugu ulatub enam kui nelja sajandi taha, olles oluliseks tunnistajaks nii linna arengule kui ka traagiliste sündmustele. Kirik ehitati 1574. aastal Kuramaa ja Zemgale hertsogi Gotthard Kettleri käsul ning selle torn, mis valmis 1688. aastal ehitusmeister Martin Knochi juhtimisel, sai linna üheks silmapaistvamaks ehitiseks.

Teise maailmasõja ajal hävis Jelgava rängalt ja 1944. aastal põles kirik Nõukogude õhurünnaku tagajärjel maha. Pärast sõda lasid Nõukogude võimud õhku kiriku altariosa ja lammutasid müürid. Strateegilise objektina säilitati ainult torn, kuna see oli linna kõrgeim punkt. Sõja ajal ja pärast sõda kasutati torni sõjalistel eesmärkidel. Tornist jälgiti vaenlase positsioone ja kontrolliti ümbrust.

Sõjajärgsetel aastatel oli torn ka vastupanutegevuse strateegiliseks punktiks. Sellest sai salajane kohtumispaik ja baas teabe edastamiseks, mis oli oluline võitluses Nõukogude režiimi vastu. Torn, säilitades oma ajaloolise tähtsuse, on tänapäeval taassündinud kultuuri- ja hariduskeskusena.

Aastatel 1943–1944 töötasid mitmed akadeemilise üksuse „Austrums“ ja Läti Kesknõukogu liikmed, mis asutati salaja Riias 13. augustil 1943. aastal, Lätis, Põllumajandusakadeemias (tänapäeval Läti Bioteaduste ja Tehnoloogia Ülikool) – professorid Rūdolfs Markuss, Andrejs Teikmanis, Alfrēds Tauriņš ja teised õppejõud. 10. märtsil 1944 trükkis Põllumajandusakadeemia dotsent Vilis Eihe koos oma abikaasa Aleksandrsi ja assistendi Hermanis Zeltiņšiga paljundusmasina abil Läti Kommunistliku Partei illegaalset ajalehte „Jaunā Latvija“. See andis uudiseid Läti rahvusvahelise olukorra kohta ja kehtestas edasised suunised Läti poliitilisele elule. 188 Läti ühiskondlik-poliitilise töötaja seas, kes LCP 17. märtsi 1944. aasta memorandumis väljendasid vajadust taastada 1922. aasta põhiseadusele tuginev iseseisev ja demokraatlik Läti Vabariik, olid ka Jelgava Põllumajandusakadeemia akadeemiline personal - professorid Jānis Vārsbergs, Pāvils Kvelde, A. Teikmanis ja R. Markuss.

Jānis Rozentālsi – Jānis Freimanise rahvuspartisanide rühmituse liikmete mälestuspaik rajati 1996. aastal Iecava kihelkonda, J. Freimanise metsavendade rühma punkri kohale. Valge kasepuust risti all oleval betoonalusel on kiri "Läti vabaduse eest langenud rahvuspartisanidele" ja metsavendade – Jānis Freimanise, Jānis Kāpostiņši ja Laimonis Zīraksi – nimed, kes langesid 11. jaanuaril 1950 endise Garoza kihelkonna territooriumil, Jelgava rajooni territooriumil. Monumendi taga on punkri asukoht nähtav, kuid väljaku serval on stend Bauska muuseumi ajaloolase Raits Ābelnieksi koostatud teabega J. Rozentālsi ja Dūmiņši vendade rahvuspartisanide rühma kohta, mis tegutses Iecava, Misa ja Zālīte kihelkondades aastatel 1944–1947.

Jānis Rozentālsi juhitud metsavendade üksus moodustati 1945. aasta suvel, kuid septembriks oli selles juba 11 partisani. See metsavendade rühmitus tegutses Bauska rajooni Iecava ja Zālīte kihelkondades ning Jelgava rajooni Garoza, Salgale ja Pēternieki kihelkondades. 13. augustil 1948 õnnestus tšekistidel tappa üksuseülem ja tema vend, vangistada veel kolm partisani, kuid selle rühmituse ülejäänud metsavennad jätkasid võitlust okupantide vastu Jānis Freimanise juhtimisel.

Butki kalmistule rajati mälestusmärk pärast seda, kui Keskkonnakaitseklubi Bauska osakond koristas 1988. aasta sügisel umbes 30 Läti sõduri hauad, kes langesid 1944. aastal Bauska kaitsmise lahingutes ja olid maetud kahte sambasse, ning otsustas püstitada monumendi. Monumendi ehitamiseks koguti annetusi. Punasest graniidist monument, mis on pühendatud siia maetud Bauska vabatahtlike pataljoni sõduritele, avati 25. novembril 1989, kuid juba 4./5. detsembri ööl 1990 lasi NSV Liidu okupatsiooniarmee selle õhku. 1992. aastal püstitati monumendi asemele massiivne puidust rist. 13. oktoobril 2002 avati uus graniidist monument, mis sarnanes varem hävitatud monumendiga, millele oli graveeritud tekst: „Läti vabaduse eest need, kes langesid 1944. aastal“.

Bauska vabatahtlike pataljoni mälestuspaik Jumpravmuiža pargis rajati 1990. aastal selle pataljoni endise sõduri Imants Zaltiņši algatusel. See asub kohas, kus Läti sõdurid takistasid 1944. aasta juuli lõpus esimestel Punaarmee üksustel Lielupe jõge ületamast. Jämedalt töödeldud rändrahnu külge on kinnitatud valge marmorist tahvel, millele on graveeritud kuldne kiri: „28. juulil 1944 asus siin Bauska vabatahtlike pataljoni juhtimispunkt.“ Algselt asus marmortahvli asemel pronksist tahvel graveeringuga, kuid 1990. aastatel varastasid selle värvilise metalli vargad.

1944. aasta juuli lõpus, kui Nõukogude väed Bauskale lähenesid, polnud linnas olulisi Saksa vägesid, kuna see oli hiljuti olnud sügaval tagalas. Bauska kohese langemise hoidis ära Bauska rajooni ülema ja kaardiväerügemendi ülema major Jānis Uļuksi otsustav tegevus, kes moodustas juuli lõpus Bauska vabatahtlike pataljoni, mis koosnes 13. Bauska kaardiväerügemendi kaardiväest, politseinikest ja vabatahtlikest. Pataljon asus kaitsepositsioonidele Lielupe jõe kaldal Jumpravmuižas Ziedoņi laiu vastas ja pidi juba esimesel päeval ründava Punaarmeega lahingusse astuma. Lahingute käigus liitus pataljoniga ka rühm Leedu politseinikke, kes olid Leedust Lätti taganenud. Paljud leedulased langesid, sest nad võitlesid vapralt ja ennast säästmata. Esimesena langes Leedu politseikapten, kes maeti otse sinna Jumpravmuiža parki Esimese maailmasõja Saksa sõdurite haudade kõrvale.

Bauska kaitsjate mälestusmärk 1944. aastal avati 14. septembril 2012 endise Bauska vabatahtlike pataljoni sõduri Imants Zeltiņši algatusel ning tema ja kohaliku omavalitsuse rahalisel toel. Kolmetasandilisele betoonalusele kinnitatud punasest graniidist steelile on graveeritud tekst: „Bauska kaitsjatele teise Nõukogude okupatsiooni vastu 1944.28.07.–14.09.“ ja „Läti peab olema Läti riik. Kārlis Ulmanis.“ Monumendi avamisele järgnesid Venemaa ja Valgevene välisministeeriumide ning kohaliku Venemaa massimeedia protestid, kuid 2024. aasta kevadel ründasid monumenti isegi vandaalid. Sellest hoolimata toimub selles kohas igal aastal 14. septembril kell 14.00 Bauska kaitsjatele pühendatud mälestusüritus.

1944. aasta juuli lõpus, kui Nõukogude väed Bauskale lähenesid, polnud linnas olulisi Saksa vägesid, kuna linn oli hiljuti olnud sügaval tagalas. Bauska kohese langemise hoidis ära Bauska rajooni ülema ja kaardiväerügemendi ülema major Jānis Uļuksi otsustav tegevus, kes moodustas juuli lõpus Bauska vabatahtlike pataljoni, mis koosnes 13. Bauska kaardiväerügemendi kaardiväest, politseinikest ja vabatahtlikest. Pataljon asus kaitsepositsioonidele Lielupe jõe kaldal Jumpravmuižas Ziedoņi laiu vastas ja esimesel päeval pidi see astuma lahingusse ründava Punaarmeega. Algselt oli pataljon väga halvasti relvastatud ja enamik automaatrelvi tuli hankida trofeedena. Mõni päev hiljem liitusid sõjategevusega ka 23., 319. ja 322. Läti politseipataljonid. Kuni augusti keskpaigani osales Bauska kaitsmisel teise Nõukogude okupatsiooni vastu ka väljaõppe- ja meditsiinikompaniidest moodustatud 15. Läti SS reserv- ja täiendusbrigaadi pataljon. Kokku osales Bauska lahingutes 3000–4000 Läti sõdurit, kes lahingute lõpus pidid silmitsi seisma kümnekordse ülekaaluga. Nõukogude vägedel õnnestus Bauska vallutada alles 14. septembril, pärast poolteist kuud kestnud Läti ja Saksa sõdurite vastupanu.

Bauska lossiaia mälestusansambel avati Läti Vabariigi 90. aastapäeval – 18. novembril 2008. Mälestuspaik loodi Bauska piirkonna poliitiliselt represseeritud klubi „Rēta“ idee järgi. Kaheosaline hallist graniidist monument valmistati arhitekt Inta Vanaga projekti järgi Bauska linnavalitsuse ja annetajate vahenditest. Sellele on graveeritud tekst: „Nõukogude okupatsioonirežiimi vastu võitlejatele, 1940–1990 arreteeritutele, küüditatutele ja piinatutele“. Igal aastal 25. märtsil ja 14. juunil toimuvad selles kohas 1941. ja 1949. aasta küüditamise ohvritele pühendatud mälestusüritused.

Bauska Püha Vaimu evangeelse luterliku kiriku aeda maeti 1944. aasta lahingutes Bauska kaitsjad – Läti sõdurid. NSV Liidu okupatsiooni aastatel rajati siia lasteaia mänguväljakud. 9. novembril 1996 avati kirikuaias skulptor Mārtiņš Zaursi loodud mälestuskivi. Läti Leegioni varrukamärgi all olevasse jämedalt töödeldud punasesse rändrahnu raiutud tekst – punane ja valge kilp – „Elagu teile Läti! Bauska kaitsjatele 1944. aastal“. Mälestuskivi püstitati Läti Rahvuslike Sõdurite Assotsiatsiooni ja organisatsiooni „Daugavas Vanagid“ Bauska osakonna algatusel. Rahalist toetust pakkusid ka Bauska linna ja rajooni omavalitsused. Kivi kõrval on valgeks värvitud puust rist, mille alla on kinnitatud leegionäride kilbi puna-valge-punaseks värvitud koopia ja veelgi madalamal on roosast graniidist tahvel tekstiga: "Siin lebavad leegionärid, Bauska kangelaslikud kaitsjad, 28.VII – 14.IX 1944".

Tšekaa repressioonide ohvrite maja ja mälestustahvel Bauska hoones aadressil Plūdoņa tänav 54, kus pärast Teist maailmasõda Nõukogude okupatsiooni ajal asus Bauska rajooni, hiljem rajooni Tšekaa. Siin vangistati ja keldrites kuulati üle rahvuspartisanid ja nende toetajad ning tapetud partisanid visati tuvastamiseks ja kohalike elanike hirmutamiseks sisehoovi. Mälestustahvel avati pärast 2000. aastat ning sellel on kujutatud stiliseeritud okastraati, vanglatrelle ja teksti: „Saapatallad kolisevad, sada inimest oigab... Iga päev on mälestus, mida süda ei unusta. Nõukogude okupatsiooni ajal asus selles hoones repressiooniasutuse (NKVD, „Tšekaa“) Bauska rajooni osakond, kus inimestelt võeti ära kodumaa, kodu, perekond, vabadus ja elu.“ Okupatsiooni ajal oli selle maja kõrval mälestustahvel kolmele langenud okupatsioonivõimu esindajale, kes kaotasid elu rahvuspartisani – Jānis Gudžase – ebaõnnestunud alistamise katses.

Mälestustahvel noorte vastupanuliikumise liikmetele Bauska linna algkoolis aadressil Rīgas tänav 32, kus pärast Teist maailmasõda asus Bauska keskkool. 2000. aastal avatud tahvli kiri on: "... Ja me kandsime kõrgel ainult oma südameid. Selles koolis õppis rühm noorte rahvusliku vastupanuliikumise liikmeid, kes pühendasid oma nooruse võitlusele kommunistliku okupatsioonivõimu vastu (1948-1950)."

1948. aasta sügisel moodustati Bauskas patriootlikest noortest koosnev rahvuslik vastupanurühmitus, mis linnas üles pandud loosungites ja üleskutses võidelda okupantide vastu ja taastada Läti iseseisvus ning hoiatas kommunistliku režiimi poolt 25. märtsil 1949 oodatavate küüditamiste eest. Mitmed Bauska noored õppisid pärast keskkooli lõpetamist Riias, kuid jätkasid tööd selles põrandaaluses organisatsioonis. Mitmed noored olid ostnud relvi ja lõhkeaineid ning korraldanud atentaadi Codes valla kolhoosi esimehele. Plaanis oli rünnata ka teisi Nõukogude okupatsioonivõimude ametnikke, samuti õhkida pidulikud müügiletid Bauskas, Baldones ja Elejas. Seda ei juhtunud, sest vahistamised algasid 1950. aasta keskel. Bauskas ja Riias arreteeriti 12 noort, mitu neist arreteeriti keskkooli lõpetamise päeval – 22. juunil. 1951. aasta veebruaris mõistis Balti sõjaringkonna tribunal organisatsiooni juhid Gunārs Zemtautise ja Arvīds Klēugase surma ning kuus keskkooliõpilast ja neli õpilast 25 aastaks sunnitöölaagrisse.

Läti ja Leedu rahvuspartisanide mälestuspaik avati 11. septembril 2011. Sellel on valgeks värvitud metallist rist, mille jalamil on graniidist stele neljateistkümne rahvuspartisani nimedega ja tekstiga: "Sinu eest, isamaa. Läti ja Leedu rahvuspartisanid. Langesid võitluses kommunistide kommunistide vastu, Īsccup, Panceuneo, īstemaati. Pabirži kihelkonnad (Leedu) aastatel 1945–1954 Jānis Gudža, Teodors Auniņš, Pēteris Varens, Žanis Strautiņš, Miķelis Dombrovskis, Vilis Krūmiņš, Olģerts Trans, Laimonis Auniņš, Jānis Ulinskis, Jānis Anilonis, Povilas Glindārs “Voldūšs, Petras Gibrāvišas. "Direktor." Teie hauad on teadmata.

Mälestuspaiga rajas Läti Rahvuslik Partisanide Ühing Bauska piirkondliku omavalitsuse toel ning risti valmistas oma rahaga Dobelest pärit täppismehaanik Harijs Frīdemans.

Läti ja Leedu rahvuspartisanide mälestuspaik avati 25. mail 2007. Sellel on valgeks värvitud rist, mille jalamil on graniidist steel, millele on raiutud kümne rahvuspartisani nimed ja tekst: „Sinu eest, isamaa! Panėmune rahvuspartisanidele. Langesid võitluses kommunistliku okupatsioonirežiimi vastu aastatel 1944–1952. Jānis Dručka, Andrejs Bojasts, Arvīds Melducis, Augusts Juškēvičs, Willi Fischer, Stanislovas Naudžius – „Mykolas“, Juozas Krikščiūnas – „Karlis“, Juozas Balčiūnas – „Klemute“, Augustas Pareizis – „Kazys“, „Juozupas“, Jonas Sirbike – „Janis““. Mälestuspaiga projekteeris Läti Rahvuspartisanide Ühing arhitekt Gunārs Blūzma projekti järgi.

Monument asub Skaistkalne katoliku kiriku ja endise Kaputsiini ordu Väikeste Vendade kloostrihoone lähedal – kohas, kus rahvuslikud partisanid ja nende toetajad pärast Teist maailmasõda munkade toel varjusid. 2011. aastal avatud ja pauliinse isa Jānis Vīlaksi poolt pühitsetud mälestustahvlil on kiri: „Kaputsiini ordu mungad – rahvusliku vastupanuliikumise toetajad Kārlis Gumpenbergs OMC (1904–1980), Miķelis Jermacāns OMC (1911–1986), Kārlis Kiselevskis OMC (1906–1979), Miķelis Kļaviņš OMC (1906–1986), Jānis Pavlovskis OMC (1914–2001). Nad pakkusid aastatel 1945–1947 Riias, Skaistkalnes ja Viļakas peavarju ja tuge rahvuslikele partisanidele ja ebaseaduslikult viibivatele isikutele.“

Kaputsiinide mälestuskivi pühitsemine toimus 8. oktoobril 2011. Kivi pühitses Skaistkalne katoliku kiriku pauliinist isa, preester Jānis Vīlaks. Üritusel osalesid Läti Rahvusliku Partisanide Ühingu esimees Ojārs Stefans, Skaistkalne vallavalitsuse juhataja Ineta Skustā ja teised kohalikud elanikud.

Kurmene kogudusemaja lähedal asuv rahvuspartisanide mälestusmärk avati 4. mail 2023 NSV Liidu okupatsioonivägede mälestusmärgi kohal, mis lammutati vastavalt Läti Vabariigi Saeima poolt 2022. aasta juunis vastu võetud seadusele „Nõukogude ja natsirežiimi ülistavate esemete eksponeerimise ja nende lammutamise keelamise kohta Läti Vabariigi territooriumil“. Mälestusmärgile on paigaldatud valgeks värvitud puust rist, mille jalamil on mustast graniidist steel, millele on raiutud tekst: „Kurmene ja ümbritsevate valdade rahvuspartisanidele 1944–1953. Nad murravad meid, aga ei painuta meid.“

Mälestusmärgist paremal on paigaldatud stend Kurmene rahvuspartisanide kohta käiva teabega, mille on koostanud Bauska muuseumi ajaloolane Raits Ābelnieks. Mälestuspaik rajati kohalike elanike algatusel ning Bauska piirkonna eakate ühingu Kurmene kihelkonna osakonna ja Bauska piirkonna nõukogu toel.

Bauska piirkonna idaosas – Skaistkalne, Kurmene, Bārbele ja Valle kihelkondades – toimus aktiivne võitlus Nõukogude okupatsioonirežiimi ja võimude repressioonide vastu. Selles piirkonnas oli alates teisest Nõukogude okupatsioonist 1944. aasta sügisel palju mehi, kes end võimude eest varjasid. Mežabrāļi elanikud olid valmis võimude katsetele neid kinni püüda vastu seisma, seega varustati neid relvade ja laskemoonaga. Sel ajal oli seda lihtne teha, sest endistel lahinguväljadel selliste kaupade puudust ei olnud.

Üksikute rühmituste vahel loodi kontakte ja moodustati suuremaid partisaniüksusi. Nendega liitusid Kuramaa endised Läti Leegioni sõdurid, kes pärast Saksamaa alistumist polnud relvi maha pannud ja alistunud, vaid jätkasid võitlust okupantide vastu. Ajavahemikul juulist septembrini moodustati umbes 20-meheline rahvuslik partisaniüksus, mille tuumiku moodustasid Kurmene kihelkonna elanikud. Sinna kuulusid ka mehed ja noored Bārbelest, Skaistkalnest, Vallest ja naabruses asuvast Mazzalve kihelkonnast Jēkabpilsi rajoonis.

Üksuse ülemaks sai Ludvigs Putnieks, sündinud 1912. aastal Kurmene vallast "Nagliņiem", tema asetäitjaks oli endine leegionär Viktors Ančevs samast vallast "Mūrniekim". 1930. aastatel juhtis L. Putnieks isamaalise noorteorganisatsiooni "Latvijas Vanagi" Kurmene osakonda.

See partisaniüksus pani 1945. aasta sügisel ja talvel toime mitu rünnakut okupatsioonivõimude ametnike vastu, samuti röövis kaastöölisi ning riigile kuuluvaid piimatööstusi ja poode. Seda tehti selleks, et metsavendade ülalpidamine ei oleks raskeks koormaks nende niigi peaaegu täielikult pankrotis sugulastele ja teistele toetajatele. Mitmed hävituspataljonide, nn "istrebikeste" võitlejad ning okupatsioonivõimude lisandid Kurmene kihelkonna partisanide külanõukogus ja Skaistkalne kihelkonna täitevkomitees langesid partisanide kuulide läbi. Selline partisanide tegevus vähendas oluliselt kaastööliste valmisolekut okupatsioonivõimude käske täita.

Siiski infiltreeriti L. Putnieksi partisanigruppi agent, mida tõestavad hilisemad sündmused. 14. jaanuaril 1946, kui V. Ančevs külastas oma ema „Mūrniekis“, saabusid sinna miilitsad ja „Istrebiķe“ teda kinni pidama. Puhkes tulevahetus, milles metsavend ja tema ema ebavõrdses lahingus hukkusid.
2. veebruaril ründasid NSV Liidu sisevägede 288. laskurrügemendi üksused Kurmene kihelkonna piiri lähedal Mazzalve kihelkonna metsas partisanide punkreid. Verises lahingus ülekaaluka ülekaalu vastu langesid Jānis Teodors Meija Valle kihelkonnast, Vilips Saulītis Skaistkalne kihelkonnast, Arnolds Freimanis Kurmene kihelkonnast, Fricis Galviņš Mazzalve kihelkonnast ja tundmatu Riia elanik hüüdnimega Ika või Jonelis. Teistel metsavendadel õnnestus lahingukära sees taanduda ja kaduda. Ründajate kaotuste kohta pole andmeid leitud. Järgnevates tšekistide operatsioonides tapeti või võeti vangi veel mitu partisani.

Valle kalmistul asuv hauakivi püstitati siia 4. juulil 1941 rahvuspartisanile Edmunds Vigmanisele, kes maeti siia 30. juulil 1941 ja langes 30. juunil kokkupõrkes Nõukogude relvastatud üksustega. Tahvlil on keraamiline medaljon, millel on E. Vigmanise foto kaardiväe vormiriietuses ja järgmine kiri: „Vigmanis Edmunds. Sündinud 6. aprillil 1907. Langes Valles partisanilahingutes 30. juunil 1941. Kaasmaalased, kes minust mööduvad, põlevad armastusest isamaa vastu. Armsa isamaa eest luban ma oma elu.“

Pärast Saksa-NSVL sõja algust ja Taurkalne valla täitevkomitee töötajate põgenemist kogunesid kohalikud elanikud 30. juunil Valles Taurkalne vallamaja juurde, heiskasid lipumasti Läti lipu ja moodustasid 25-mehelise rahvuspartisanide üksuse, mis oli küll osaliselt relvastatud vintpüsside ja haavlipüssidega ning mida juhtis valvur Osvalds Ivanovskis. Samal päeval toimus Jaunbruntālie lähedal kokkupõrge umbes kahekümne Punaarmee sõduriga, mille käigus saadi juurde trofeerelvi ning viis sõdurit hukkus, kaheksa sai haavata ja ülejäänud Punaarmee sõdurid aeti laiali. Lahingus langes rahvuspartisan, Jaunbuki omanik Edmunds Vigmanis, haavata said aga O. Ivanovskis ja Bārzdiņi omanik Jānis Krūmiņš.