Pretošanās padomju okupācijas režīmam Zemgalē

Íle rahvuspartisanide vendade haud rajati Birze valla Virkuse kalmistule 14. novembril 1992, mil siia maeti 17. märtsil 1949 Íle lahingus hukkunud 15 partisani. See sai võimalikuks pärast seda, kui 18. juulil 1992 kaevasid rahvuskaardid koos organisatsiooniga "Daugavas Vanagi" ja Läti ajaloo uurimise töörühmaga "Ziemeļblāzma" teiste rahvusliku suunitlusega organisatsioonide esindajate osalusel välja aastal maetud isiku. õhku lastud partisanipunker Zebrene valla Īle metsaalal 15 Läti ja Leedu metsavenna säilmed.

Île lahingus langenud rahvuspartisanide mälestuskivi avati 29. mail 1993. aastal. See põhineb metal, mille töötas välja Alfons Kalniņš ("Edgars"), üks 1949. aasta 17. märtsi lahingus ellujäänud osalejaid. Korrapärase kujuga graniitplaadil on kujutatud mõõk ja tõusev päike ning sisse kirjutatud tekst 15 langenud rahvuspartisani nimega ja kiri:

"Päike tõusis mõõgast. Siin hukkusid 1949. aastal Île lähedal toimunud lahingus Läti ja Leedu rahvuspartisanid. 17. märtsil".

Hauamonument Naudīte valla rahvuspartisanile Bruno Druķile, kes langes 30. juunil 1941 kokkupõrkes Nõukogude okupatsioonivõimude relvastatud koosseisudega. Hauale on paigaldatud graniidist stele tekstiga: "Partisan Bruno Druķisele". Langes 1940.30.VI. See maa on meie rahva jaoks püha pärand. Ja õnnistatud on see, kes tema pärast ohutult langeb. Naudītes vald". B. Drukise portreega keraamiline medaljon purustati ja hävis pärast Teist maailmasõda.

Pärast Saksa-NSVL sõja algust, 27. juunil 1941, kogunes Ruženi metsa kümmekond kohalikku kaitsjat, kes moodustasid Zhan Gelsoniga eesotsas rahvuspartisanide üksuse. Järgmisel päeval hõivasid partisanid Naudīte valla täitevkomitee ning kohaliku masina- ja hobuste laenutusjaama, võttes enda valdusse sealsed traktorid, põllutehnika ja hobused. 30. juunil üritas Naudīte partisaniüksus Melļi lähedal maanteel kinni pidada kahe ohvitseri juhitud punaarmeelaste kolonni. Kokkupõrke käigus langesid Läti armee ratsaväerügemendi kaks Nõukogude ohvitseri ja erru läinud kapral Bruno Druķis.

Punker asub Zebrene vallas, vähem kui 1 km kaugusel P104 Biksti - Auce maanteest. 

Balti riikide suurima punkri ehitasid 1948. aastal Īle metsadesse Läti-Leedu ühendrühma partisanid, et jätkata oma võitlust nõukogude võimu vastu. 27-liikmelist rühma juhtis noor komandör Kārlis Krauja (tegelik nimi Visvaldis Brizga).

17. märtsil 1949 pidasid 24 partisani, kes olid sel ajal punkris, oma viimase lahingu 760-liikmelise riikliku julgeoleku ministeeriumi ehk Tšeka väe vastu. 15 sissit tapeti, üheksa võeti kinni ja küüditati koos oma toetajatega Siberisse.
 
1992. aastal kaevasid kodukaitsjad koos Daugava haukude ja patriootiliste organisatsioonide esindajatega punkri välja, kogusid langenud võitlejate luud kokku ja matsid need Dobele Virki kalmistule. Punkri juurde püstitati valge rist, mälestuskivi ja graniidist stele.
 
Juba 1990ndate keskel joonistati punkri piirjooned ja tugevdati sisemised seinad, kuid alles lahingu 60. aastapäevaks ehitati punker uuesti üles täpselt sellisena, nagu see oli enne õhku laskmist. Paljud toetajad ja vabatahtlikud aitasid seda ellu viia.
 
Punkri sees on näha pliit, laud ja kitsad pingid, millel partisanid magasid. Seal on infotahvlid, mälestuskivid partisanide ja nende toetajate nimedega. 

Seal on puhkekoht ja tualett. 

Nõukogude okupatsioonirežiimi vastu võidelnute ja kommunistlike repressioonide ohvrite mälestuspaik avati 1. septembril 1995 Zebrene vallas Reņģese mõisa pargis. Karedal rahnul on kujutatud rist ja graveeritud sõnad: "Punase terrori ohvritele Zebrenes, Teises maailmasõjas langenud rahvusvõitlejatele". Mälestusmärgi loomist toetas rahaliselt organisatsioon "Daugavas Vanagi".

Endise Ukru kihelkonnakooli juures asuv Läti ja Leedu rahvuspartisanide mälestuspaik avati ja pühitseti sisse 21. oktoobril 2006. aastal. Sellesse on paigaldatud valge rist, mille jalamil on graniidist stele kahe lätlase ja kahe leedu rahvuspartisani nikerdatud nimede ja tekstiga: „Sinule, isamaa. Ukru valla rahvuspartisanidele 1944-1954. Võitluses kommunistliku okupatsioonirežiimi vastu 26. oktoobril 1948 langesid Ukru vallas Eidis-Eduards Ozols, Kristaps Silķke, Alfonsas Bugnius, Kostas Norvaitis.

Mälestusmärgi on korraldanud Läti Rahvuspartisanide Ühing (LNPA) koostöös Leedu Vabadusvõitlejate Ühendusega (LLKS). Selle avamisel osalesid Ukru vallavolikogu esimees Ainārs Āriņš, LNPA esimees Ojārs Stefans, LLKS esindaja Jons Čepon ja teised kohalviibijad.

28. juunil 1941 langenud Jēkabnieku valla rahvuspartisani Harry Ginteri hauakivi. Tahvel tekstiga: “Harry Gunter. Sündinud 1912.30 VIII. Langes oma kodumaa eest 1941.28.VI. Kallis ema, see, mida sa nutad, kustutab katlakivi, mine magama. Asjata, asjata ootad sa poega, asjata valad sa kibedaid pisaraid." Hauakivi restaureeriti 2016. ja 2024. aastal Zalenieki vallas asuva ůžinu raamatukogu juhataja Gunita Kulmanese eestvõttel ja tema isiklikul kulul.

Järgmistel päevadel pärast Saksa-NSVL sõja algust 22. juunil 1941 moodustati Jēkabnieku vallas korra tagamiseks ja Nõukogude okupatsiooni lõpetamiseks rahvuspartisanide üksus, mida juhtis vahirühma ülem V. Ritumu. . Esialgu täiendati nõrka relvastust - paar püstolit ja vintpüssi - Kalnanši lähedal ja mujal kinni peetud punaarmeelaste trofeerelvadega. Suurem kokkupõrge Nõukogude relvaformeeringutega toimus 28. juunil 1941 Gudėnis, milles tabati ja piinati surnuks Jēkabnieku koguduse valvur ja rahvuspartisan H. Gunters.