Von den Schlachtfeldern des Kurland-Kessels zum Sowjetabenteuer in Dundaga

Gelegen in der Region Tukums, Lestene, neben der Kirche.

Die Errichtung des Massengrabs in Lestene begann 1998. Es ist der zweitgrößte Soldatenfriedhof Lettlands, auf dem über 1.300 lettische Legionäre bestattet sind. Erst nach der Wiederherstellung der Republik Lettland war es möglich, die im Zweiten Weltkrieg gefallenen lettischen Soldaten von verschiedenen Orten umzubetten.

Die Lettische Legion war eine Kampfeinheit der deutschen Wehrmacht, die sich hauptsächlich aus illegal mobilisierten Letten zusammensetzte. Die Soldaten verstanden ihren Dienst in der Legion als Kampf für die Wiederherstellung der lettischen Unabhängigkeit, obwohl sie in den Reihen der deutschen Wehrmacht kämpften und Lettland von Deutschland besetzt war. Es gab keine andere militärische Kraft, die die Rückkehr der sowjetischen Besatzung hätte verzögern können. Die lettischen Legionäre kämpften gegen die Rote Armee, die die Unabhängigkeit Lettlands mit Füßen getreten, seine Armee vernichtet und Verbrechen an der Zivilbevölkerung begangen hatte. Etwa 110.000 bis 115.000 Soldaten kämpften in den Reihen der deutschen Wehrmacht, etwa 30.000 bis 50.000 von ihnen fielen auf den Schlachtfeldern.

Heute kann man in Lestene das Brüdergrab besichtigen, neben dem sich die Kirche von Lestene befindet. Sie ist ein herausragendes Beispiel barocker sakraler Kunst. In der alten Kirchengaststätte kann man sich mit einer Ausstellung zur Geschichte der Lettischen Legion vertraut machen. Das zentrale Bild des Brüdergrabes, „Heimat – Mutter – Lettland“, wurde von dem Bildhauer Arta Dumpe geschaffen. In der Nähe befindet sich das Gut Lestene, das vor dem Zweiten Weltkrieg dem lettischen General Mārtiņš Hartmanis gehörte.

Führungen durch die Kirche von Lestene können beim Pfarrer der Evangelisch-Lutherischen Kirche von Lestene, Inguna Kokina, unter der Telefonnummer +371 29993743 gebucht werden.

Der Soldatenfriedhof befindet sich in der Gemeinde Lestene in der Region Tukums, direkt neben der Kirche von Lestene. 1998 wurde mit der Anlage dieses Friedhofes in Lestene begonnen. Er ist der zweitgrößte Soldatenfriedhof in Lettland, auf dem mehr als 1300 lettische Legionäre beigesetzt wurden. Erst nach der Wiederherstellung der Republik Lettland war es möglich, während des Zweiten Weltkrieges an unterschiedlichsten Orten begrabene lettische Soldaten hier neu zu bestatten. Die lettische Legion war eine Kampfeinheit innerhalb des deutschen Militärs, die hauptsächlich aus widerrechtlich einberufenen Letten zusammengestellt wurde. Die Soldaten betrachteten ihre Heranziehung in die Legion als Kampf für die Wiederherstellung der Unabhängigkeit Lettlands, obwohl sie in den Reihen des deutschen Militärs standen und Deutschland Lettland besetzt hatte. Die lettischen Legionäre kämpften gegen die Rote Armee, die bereits 1940/41 Lettlands Unabhängigkeit und seine Armee zerschlagen und Verbrechen an der Zivilbevölkerung begangen hatte. In den Reihen des deutschen Militärs standen etwa 110.000-115.000 lettische Soldaten, von denen etwa 30.000-50.000 gefallen sind. Die zentrale Skulptur des Brudergräber-Soldatenfriedhofs „Heimatland - Mutter - Lettland“ wurde von der Bildhauerin Arta Dumpe geschaffen. Auf der anderen Straßenseite, im Gebäude eines ehemaligen Landkruges, wurde eine Ausstellung über die Geschichte der lettischen Legion eingerichtet. Gleich nebenan steht ein von Mitgliedern des lettischen Offiziersverbandes unter Leitung von Hauptmann Jānis Slaidiņš nachgebauter Bunker. Er zeigt, wie Soldaten und Offiziere an der Front lebten.

Wir öffnen am 1. Mai.

Bei einer Ausfahrt mit dem Freizeitboot „Zezer“ auf dem Ciecere-See bei Brocēni können Sie dem Audioguide und den Erzählungen des Kapitäns über den Ciecere-See und die Stadt Brocēni lauschen. Dabei geht es vor allem um die Ereignisse im Zweiten Weltkrieg rund um den Ciecere-See, die Schützengräben an beiden Seeufern und auf der Eicheninsel sowie die Panzerstraße in der Nähe des heutigen Aussichtsturmes und den im See versunkenen Panzer. Der Audioguide ist in vier Sprachen verfügbar - Lettisch, Litauisch, Englisch und Russisch. Die Rundfahrt dauert etwa 75 Minuten.

Salduse Saksa Sõdurite Kalmistu asub Salduse-Ezerese maantee ääres. 8 hektari suurusel kalmistul on umbes 25 000 Saksa sõduri ja ka mõnede Läti leegionäride säilmed. Ümbermatmisi on toimunud alates 1997. aastast.

1. maist kuni 1. oktoobrini saab mälestustoas vaadata näitust Kuramaa lahingutest. Sel perioodil on mälestustuba avatud tööpäeviti kell 9.00–17.00 ning laupäeviti ja pühapäeviti töötab kalmistul ka giid. Samuti on saadaval Salduse Saksa sõdurite kalmistule maetud ja kogu Lätis langenud sõdurite nimekirjad.

Ezere tollimaja asub Ezeres Saldus-Mažeikiai maantee lähedal Läti-Leedu piiril. Selles hoones kirjutati 8. mail 1945 alla nn Kuramaa taskusse piiratud Saksa armeeüksuste "Kurzeme" (Kuramaa) kapitulatsioonilepingule. Arvatakse, et Teine maailmasõda lõppes tegelikult Ezeres. Tollimajas on II maailmasõja lõpu sündmusi kajastav väljapanek ja Ezere valla ajalugu vanast ajast kuni tänapäevani kirjeldavad eksponaadid. 7. mai 1945. aasta hommikul saatis Leningradi rinde ülem marssal L. Govorov armeegrupi "Kurzeme" juhtkonnale ultimaatumi, et see paneks relvad maha. Üleandmisakt allkirjastati asjaosaliste poolt 8. mail ja selles kirjeldati üksikasjalikult üleandmise korda, relvade kogumiskohti, esitatavaid dokumente ja andmeid ning muid praktilisi meetmeid.

Vaiņode lennuväljal on säilinud 16 nõukogudeaegset lennukiangaari ja 1800 m pikkune osa kunagisest 2500 m pikkusest lennurajast. Lennuvälja külastamine tuleb ette tellida. Vaiņode Memoriaalansambli keskel asub 12 m kõrgune emakese kodumaa kuju, graniitplaatidele on graveeritud langenute nimed. Kuni Läti taasiseseisvumiseni tähistati siin iga aasta 9. mail suurelt võidupüha.

Priekule vennaskalmistu memoriaalansambel Liepāja-Priekule-Skoda maantee kõrval on suurim Teises maailmasõjas osalenud Nõukogude sõdurite matmispaik Baltimaades. Siia on maetud üle 23000 Nõukogude sõduri. Operatsioon „Priekule“ oli üks ägedamaid Kuramaa koti lahinguid, mis kestis 1944. aasta oktoobrist kuni 1945. aasta 21. veebruarini. Priekule lahing 1945. aasta veebruaris kestis ilma katkestusteta seitse päeva ja ööd ning nõudis mõlemal poolel väga palju ohvreid. Kuni Priekule vennaskalmistu ümberkujundamiseni memoriaalansambliks asus siin silmapaistva läti skulptori Kārlis Zāle (1888–1942) viimasena tehtud mälestusmärk, mis oli mõeldud vabadussõja mälestuseks Alojasse. Aastatel 1974–1984 kujundati Priekule vennaskalmistu 8 ha suurune ala ümber Teises maailmasõjas langenute memoriaalansambliks. Selle kujundasid skulptor P. Zaļkalne, arhitektid A. Zoldners ja E. Salguss ning dendroloog A. Lasis.

1941. aasta juuniküüditamise ja 1949. aasta märtsiküüditamise mälestuseks on Skrunda raudteejaama juurde püstitatud mälestuskivi ja neljateljelisse vagunisse sisse seatud muuseum. See on esimene vagunimuuseum Lätis, kus on püsiekspositsioon: fotod, kirjad, memuaarid, dokumendid ja küüditatud inimeste valmistatud esemed. Skrunda jaam oli koht, kuhu välja saadetavad inimesed kokku koondati, ja üks kolmest piirkonnajaamast, kuhu toodi inimesi Skrunda ja Kuldīga ümbruskonnast. 1941. aastal küüditati siit Siberisse Krasnojarski kraisse hiljem taasiseseisvunud Läti Vabariigi esimeseks presidendiks saanud Guntis Ulmanise perekond.

Ekspositsioon Skrunda raadiolokatsioonijaama ja Läti Rahvarinde tegevuse kohta on välja pandud Skrunda mõisa. Skrunda raadiolokatsioonijaam, mille varjunimi oli kombinaat, oli NSVLi läänesektoris asuv rakettide hoiatussüsteem. Kohanimi Skrunda-2 tähistab NSVLi sõjaväelastele ehitatud linna Skrundast 5 km Kuldīga poole. Selles tegutses radarijaam Dņepr ja sinna rajati uus moodne jaam Darjal. Ehitus peatati ja Darjali radarijaam õhiti 4. mail 1995. Radarijaam Dņepr suleti riikidevahelise lepingu alusel 31. augustil 1998.

Pelči mõis asub Kuldīga piirkonnas Pelči vallas. Lossiekskursioonid tuleb ette tellida. Pelči mõis ehitati aastatel 1903–1904. See on arhitekt Wilhelm Neumanni autoritöö ja üks silmapaistvamaid 20. sajandi alguse mõisalosse Lätis. Arhitektuurikeeles on kasutatud renessansi, baroki ja juugendstiili kompositsioonilisi põhimõtteid ja elemente. 19. sajandi lõpust 1920. aastani kuulus mõis vürst von Lieveni perekonnale.

Pelči mõisalossis asus aastatel 1944–1945 Kuramaa kotis oleva Saksa väegrupi Nord staap (alates 25. jaanuarist 1945 kandis väegrupp nime Kurland). Väegrupi Nord staap kolis Siguldast Pelči mõisahoonesse 23. septembril 1944, sest 18. armee väed kavandasid taganemist Eestist. Staap jäi siia kuni 1945. aasta mai keskpaigani, kui pärast väegrupi Kurland kapitulatsiooni anti info ja dokumendid üle Punaarmee ohvitseridele.

Muuseum asub mõne kilomeetri kaugusel Renda keskusest. Ekspositsioon tutvustab 50 aastat kestnud vastupanuliikumist Lätis: vastupanu esimesele Nõukogude okupatsioonile, Natsi-Saksamaa okupatsioonile ning nii relvastatud kui vägivallatut vastupanu teisele Nõukogude okupatsioonile. Ekspositsioon asub kahes hoones. Ühes hoones asub esimest Nõukogude okupatsiooni ja Saksa okupatsiooni tutvustav näitus. Taastatud aidahoonesse on välja pandud näitus metsavendlusest. Kahe hoone vahel asub punker autentse sisseseadega ja kaevikud, mida mööda sõdurid liikusid. Muuseumi lähedal Rendas asub harjutusväljak – kaevikud, blindaažid ja takistusrada – noorsõduritele ja teistele huvilistele. Külastused tuleb ette tellida.

Siin lähedal leidis 1946. aasta jaanuaris aset üks suurimaid metsavendade lahinguid. Āpūznieki lahingus alistas Kabile metsavendade rühm okupatsioonivõimu väed, kes olid arvulises ülekaalus. Lahingupaika on sisse seatud puhkeala ja püstitatud infostendid.

Rubenise pataljoni 2. roodu restaureeritud muldonn asub Usma valla metsas Ilziķi järve ääres. Väljastpoolt saab seda näha igal ajal tasuta, kuid tasulised ekskursioonid punkrisse tuleb ette tellida.

Leitnant Roberts Rubenise pataljon kuulus kindral Jānis Kurelise moodustatud väeosa koosseisu, mis ei alistunud Saksa vägedele ja osutas tugevat vastupanu. 14. novembrist 9. detsembrini 1944 pidasid Kurelise väeüksuse pataljonid leitnant Roberts Rubenise juhtimisel Ugāle, Usma, Renda ja Zlēkase vallas ägedaid lahinguid politseikindral Friedrich Jeckelni juhitud Saksa armee 16. väeosa, SD- ja SS-üksuste vastu. Rubenise mehed olid hästi relvastatud ja organiseeritud, nad ei seostanud end kummagi vaenuliku okupatsioonivõimuga ning nende võitlus on Läti rahvusliku vastupanuliikumise ajaloos kõige laiaulatuslikum ja pikem. Renda ja Zlēkase juures peetud lahingutes langes umbes 250 Saksa sõdurit; Rubenise pataljon kaotas vaid 50 inimest. Nende päevade sündmusi tuletab meelde restaureeritud punker metsas: see on pinnasega kaetud ning maasse kaevatud palkhoone, kus Rubenise pataljoni mehed elasid.

Rubenise Pataljoni Muuseum asub Ugāles. See annab ülevaate Roberts Rubenise pataljonist, mis teenis 1944. aastal kindral Jānis Kurelise alluvuses Kuramaal, ning Kurelise sõdurite tegevusest ja rahvuslikust vastupanuliikumisest. Muuseumis on väljapanek Läti Kesknõukogu ja selle Ventspilsi rühma tegevuse kohta ja seal eksponeeritakse Läti Kesknõukogu memorandumit 188 allkirjaga ja allakirjutanute fotodega; see dokument on kantud UNESCO maailma mälu Läti registrisse. Läti Kesknõukogu oli Läti kõrgeim poliitikajuhtimiskeskus põrandaaluse valitsusega Läti okupatsioonide ajal 1943–1994; see loodi eesmärgiga koordineerida erinevate läti vastupanuliikumiste tegevust Läti riikliku iseseisvuse taastamiseks. Muuseum korraldab ka väljasõite pataljoni ajaloo seisukohalt olulistesse kohtadesse, nt rekonstrueeritud punkri juurde Usma vallas ja lahinguväljadele Renda ja Zlēkase vallas.

Dundaga piirkonna Pūpoli külalistemaja peremees Edgars Kārklevalks pakub juba üle 15 aasta ajaloohuvilistele külastajatele võimalust teha väljasõit Põhja-Kuramaale ja sealsetele endistele sõjaväealadele Nõukogude armee veoautodega GAZ-66 (kuni 24 inimest) ja UAZ-3151 (kuni 6 inimest), mille ta on ise renoveerinud. Külalistemaja territooriumil võib tutvuda Nõukogude sõjaväeautode ja muu tehnikaga.

Teise maailmasõja vennaskalmistu memoriaalansambel Tukumsis on üks suurimaid nõukogudeaegseid memoriaale Lätis. See asub Mäe kalmistul, sinna pääseb Revolūcijase tänavalt. Memoriaalansambel avati Nõukogude okupatsiooni ajal 1985. aastal tähistamaks Punaarmee võitu Saksamaa üle. See on pühendatud eri aegadel nõukogude võimu eest langenuile. „Emake kodumaa“ oli üks levinumaid kujutisi, mida kasutati paljude memoriaalansamblite loomisel. Mälestusmärki kasutati kommunistliku ideoloogia ja propagandavahendina, tugevdades sümboolselt okupatsioonirežiimi kohalolekut Lätis. Saksamaa kapituleerumise järel käsitles Punaarmee Kuramaad kui vaenlaselt võetud territooriumi, mitte kui NSVLi vabastatud osa. Repressiooniasutused ja sõjavägi alustasid Kuramaa puhastamist. Mehed vanuses 16–60 aastat peeti kinni, registreeriti ja kontrolliti. Kuramaa elanikke, eriti mehi, peeti sama ohtlikeks kui kapituleerunud Saksamaa sõjaväelasi. Algas Punaarmee kuritegevuslik laine: mõrvad, vägistamised, vargused, arreteerimised ja inimeste kadumised. Relvastatud vastupanu osutasid vaid metsavendade grupid. Nõukogude võimud moodustasid hävituspataljonid (sealhulgas Tukumsis), et likvideerida igasugune vastupanu. Vägivalla- ja terrorilaine kulmineerus 1949. aastal, kui kogu Lätis toimusid elanike küüditamised.

Lennundusmuuseum SKY ZOO asub Tukumsi piirkonnas Smārde vallas Jūrmala lennujaama territooriumil, mis oli kunagi Tukumsi sõjaväelennuväli. Eksponeeritud on lennukid YAK-40, AN-2, SU22M4, PZL TS-11 Iskra ja helikopter MI-24. Lennuvälja ekskursioon tutvustab angaare, kaponiire ja tehnilisi seadmeid. Lennuvälja kasutasid nii Natsi-Saksamaa kui Nõukogude armee. Nõukogude okupatsiooni ajal oli see üks tähtsamaid sõjaväelennuvälju Läti alal. Sinna paigutatud hävitajad olid mõeldud vaenlase laevade ründamiseks ja rannikukindlustuste pommitamiseks. Ööl vastu 9. novembrit 1975 saadi Tukumsi lennuväljal lahinguhäire: Nõukogude Liidu territoriaalvetes (Liivi lahes) oli vaenlase sõjalaev, mis tuli hävitada. Tukumsist tõusis õhku mitu lennukit. Siiski selgus, et tegemist oli Nõukogude mereväe sõjalaevaga Сторожевой (Kaitsja), millel toimus relvastatud mäss võimuloleva Nõukogude režiimi vastu. Kui lennukid sõjalaeva juurde jõudsid, oli lahing veel käimas. Hiljem sai mässu juhtinud Nõukogude mereväeohvitser Valeri Sablin haavata ja sellega mäss lõppes. Ta mõisteti kodumaa reetmise eest surma. See oli üks dramaatilisemaid sündmusi, mis näitas rahulolematust kehtiva režiimiga ja tähistas selle kokkuvarisemise lähenemist.