Relvastatud vastupanu Nõukogude okupatsioonivõimule Sēlias

Pēteris Prauliņši (1911–1949) Birži kihelkonna rahvuspartisanide rühmitus kuulus Mārtiņš Pokļevinskise (1902–1951) juhitud rühmitusse. Rühm viis läbi mitmeid partisaniaktsioone, mille käigus karistati Nõukogude kaastöölisi ning rekvireeriti okupatsioonivõimude majandusasutuste toitu ja vara. P. Prauliņši rühma partisanid ei järginud piisavalt vandenõu reetmist, paljud isikud külastasid nende asulat, mis lõi võimaluse reetmiseks. Sõjalise kogemuse puudumine oli üks partisaniliikumise puudusi.

P. Prauliņši partisanide rühm Birži kihelkonnas Kalna metsas hävitati 16. mail 1949 Läti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi operatsiooni käigus, milles osalesid ka sõjaväeosad. Metsavennad olid rajanud perimeetrikaitsega punkri, mis oli hästi maskeeritud ja asus määramata kõrgusel soises piirkonnas. Partisanid osutasid Tšekaa vägedele vähemalt 40 minutit ägedat vastupanu, kuid kogu rühm langes: Pēteris Prauliņš, Artūrs Bružuks, Jānis Kalvāns, Edvīns Slikšāns ja Francis Skromanis. Maha lastud metsavennad visati kihelkonnamaja lähedale, kuid nende säilmed maeti hiljem lähedalasuvatesse kruusakarjääridesse. Irma Bružuka sai raskelt haavata, kes võeti vangi ja suri 17. mail Jēkabpilsi haiglas. Ta maeti kalmistu äärde, kuid kui kalmistut pärast Läti taasiseseisvumist laiendati, püstitati tema hauale monument.

Kalna kihelkonna P. Prauliņši grupi partisanide mälestuskivi pühitseti sisse 1998. aasta novembris. P. Prauliņši punkri asukoht asub Kalna kihelkonna Vidsala 99. kvartali 4. sektsioonis. Kivi, millel P. Prauliņš istus, on säilinud.

Jēkabpilsi piirkonna Kalna vallas, Sūpes purva lähedal avati Lāčplēsise päeval - 11. novembril 2019. Selle avamisel osalesid Jēkabpilsi piirkonna ja Viesīte piirkonna esindajad, endine rahvuspartisan H. Miezīte, ajaloolane H. Bruņinieks, samuti külalised Leedust ja teised huvilised. Mälestuspaik ja stend asuvad Sūpes purva lähedal, mis on seotud rahvuspartisanide asulate ja lahingute paikadega. Sügavamal metsas asus ka Indāns-Grāvelsoni rühma punker.

Pärast Läti elanikkonna küüditamist 25. märtsil 1949 hävitati rahvuspartisanide varustussüsteem. 1949. aasta suvest kuni 1952. aasta keskpaigani koges Aknīste, Sauka, Elkšņi, Birži ja Viesīte piirkonnas rahvuspartisaniliikumine langust, kuna see kannatas etnilise puhastuse ja Nõukogude armee ning julgeolekuasutuste regulaarsete vasturünnakute all. Jānis Indānsi ja Jānis Grāvelsonsi rahvuspartisanide rühmituse asumine Elkšņi metsas 1949.–1950. aasta talvel oli väga tõsise ja tolle aja kohta ebatüüpilise kaitsesüsteemiga, mida 1950. aastatel ei eksisteerinud kusagil mujal Lätis ega ka naaberriigis Leedus. Indānsi-Grāvelsonsi rühmituse punkrisse olid spetsiaalselt loodud perimeetri kaitsekaevikud ja suurtükipesad. Kõrvuti partisanide sõjalise valmisolekuga ohverdada oma elu võitluses vaenlase vastu on võimalik rääkida ka nende erilisest identiteedist, mis avaldus ka teiste pereliikmete kaasatuses rahvuspartisanide ridadesse.

Indāns-Grāvelsoni ühispartisanide rühma kuulus 12 inimest, sealhulgas viis naist ja üks Leedu partisan: Jānis Indāns, Jānis Edvards Grāvelsons, Alma Grāvelsone, Pēteris Indāns, Kristīne Indāne, Milda Ārija Vietāne, Vasilijs Sokolovs, Voldemārs Otto Sātnieks, Jonda Ķepiņš, Hitnieksl Sātniekss, Jānis Ķepiņš. Žukauskis. Nende viimane lahing toimus 25. veebruaril 1950 Elkšņu metsas, kui lahingus ebaproportsionaalselt tugevate jõudude vastu langes 11 partisani. Ellu jäi vaid Hilda Vietniece (Miezīte), kes tabati ja viibis hiljem kuus aastat Gulagi laagrites vangis.

Mälestuspaik loodi piirkondliku maantee P74 Siliņi - Aknīste äärde, 12 kilomeetri kaugusel Aknīstest, keerates Läti riigimetsale "Žagari ceļa".

Elkšķi kihelkonna põhjaosa ulatuslik metsamassiiv sai juba 1944. aasta suve lõpus kogunemiskohaks inimestele, kes valmistusid relvastatud võitluseks Nõukogude okupatsioonivõimu vastu. 1944. aasta lõpus hakkasid Aknīste piirkonnas moodustuma rahvuspartisanide rühmitused. Sobivaks kohaks partisanide laagri rajamiseks oli Teemantmets , mis asus Elkšķi suure metsa lõunaservas Aknīste suure soo lähedal. Seal, vähem kui 10 kilomeetri kaugusel Aknīste kihelkonnast, rajasid rahvuspartisanid talvitumiseks kolm talvepunkrit. Metsas kogunenud meeste side tagati lähedalasuvate majade - Baltimore'i, Gargrodes'i, Līči, Priedes'i, Krūmi - ning teiste majade elanike, naabrite ja partisanide toetusel.

Partisanide lahing Läti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi sõduritega Teemantmetsas toimus 13. veebruaril 1945. Tšekistid, olles pantvange võtnud, ajasid nad edasi, et paljastada partisanide punkrid. Metsavennad, nähes ohtu, avasid tule, pantvange säästmata. Lahingus langes 10 Nõukogude okupatsioonivägede esindajat, kaheksa rahvuspartisani ja neli pantvangi. Vaatamata metsavendade kaotustele ei õnnestunud tšekistidel partisanide punkreid vallutada. Ellujäänud partisanid ootasid pimedust ja lahkusid asulast. Lahingus haavata saanud tšekistlikud sõdurid ei suutnud oigates lahinguväljalt lahkuda. Pärast seda lahingut, mida võib pidada metsavendade esimeseks "lahinguristimiseks", tundsid partisanid end vendadena ja vintpüss tundus kõigest kallim, nagu ainus usaldusväärne päästja.

Valge Rist ja infostend Teemantmetsas paigaldati Lāčplēsise päeval - 11. novembril 2022. Mälestuspaiga loomist toetasid Jēkabpilsi piirkondlik valitsus, ühing "Tēvzemes sargi" ja Läti Riigimetsad. Infostendi sisu autor on ajaloolane Haralds Bruņinieks.

Sēlija rahvuslike partisanide vendade kalmistu avati 30. oktoobril 2004 Läti kaitseministeeriumi ja Aknīste valla toel. Sinna on maetud 19. detsembril 1949 Kalna kihelkonna Dimantu metsas toimunud lahingus langenud partisanid: Alberts Karankevičs (1914–1949), Vilis Tunķels (1911–1949), Arnolds Tunķels (1926–1949), Osvalds Tunķels (1929–1949), Ēvalds Kundzāns (1927–1949).

2005. aastal maeti siia ümber ka 13. veebruari 1945. aasta lahingus Elkšņi metsas langenud partisanid: Juris Alfreds Voldemārs Lācis (1908-1945), Eduards Kaminskis (1910-1945), Alberts Mežaraups (1945). (1915-1945), Antons Bružiks (1911-1945), Jānis Britāns (1926-1945) ja üks tundmatu. Ühiskalmistul on ka Marta Mežaraupe (1907-1945), Alberts Lācise (1902-1945), Juris Resnītise (1901-1945) ja Pēteris Bite (1907-1945) säilmed, kes langesid Nõukogude okupatsioonivõimude poolt pantvangiks, ning Indāns-Grāvelsonsi grupi langenud partisani Voldemārs Otto Sātnieksi (1911-1950) säilmed. Aknīste vendade kalmistul asub ka mälestusmärk Alfreds Silaraupile (1925-1946), Aknīste kompanii rahvuspartisanile, kes langes Tšekaa operatsiooni käigus 30. juulil 1946 kitsarööpmelisel raudteel Elkšņu metsas.

Sēlija Rahvuspartisanide Vennastekalmistul püstitatud Valge Risti jalamil asub mustast graniidist steel, millel on Läti Rahvuspartisanide Ühingu embleem ja selle alla graveeritud tekst „Sēlija Rahvuspartisanidele. Te ohverdasite oma elu Läti eest võitluses kommunistliku okupatsioonirežiimi vastu aastatel 1944–1954.“ Kalmistul on ka mälestuskivi kirjaga „On pisaraid, mis valatakse vaikides. On arme, mis paranedes ei parane“, mille püstitas Stanislava Šadurska ärkamisaja alguses augu lähedale, kuhu tšekistid matsid eelmisel päeval, 14. veebruaril 1955, langenud rahvuspartisanid ja pantvangid.

Tänapäeval asub endises Susėja kogudusemajas Sanssouci elamukeskus. Hoone fassaadil on endiselt näha jälgi rünnakust, mille jätsid maha rahvuspartisanide poolt 7. juulil 1945 tulistatud kuulid.

Endine Susēja kogudusemaja, mis sel ajal toimis Nõukogude okupatsioonivõimude kohaliku täitevkomiteena, kannatas Sēlija rahvuspartisanide rünnaku all 7. juulil 1945. Rünnak Susēja täitevkomiteele oli osa laiemast rahvuspartisanide kampaaniast ja toimus samaaegselt rünnakutega Vilkupe võivabrikule ja hävitaja Kaunackase majale.

Susėja rahvuspartisanide grupi ülema Albert Kaminskise (1920–1946) juhiste kohaselt pidid metsavennad hävitama kohaliku täitevkomitee julgeoleku, võtma relvad, miilitsa vormiriietuse, dokumendid ja kahjustama telefonisidet. Susėja täitevkomitee rünnakus osales umbes 17 metsavenda Leedu partisanide ülema Jozas Kuveikise juhtimisel. Lahing kestis 15–20 minutit, tulevahetuse käigus langes üks Leedu partisan ja teisel pool hävituspataljoni Jānis Kakarānsi võitleja. Tulevahetuse käigus purunesid täitevkomitee aknad ja kahjustati telefoni.

Teine rünnak Susēja täitevkomiteele toimus 16. juulil 1945, kui toimus pikaajaline tulevahetus metsavendade ja täitevkomitee hoonesse varjunud hävituspataljoni võitlejate vahel. Lahingu käigus tuli viimastele appi rühm Nõukogude sõdureid, kes avasid küljelt kuulipildujatule ja sundisid partisanid taanduma. Lahingus langes vähemalt viis metsavenda ja viis hävitajat. Rünnakud sellele okupatsioonivõimu haldusobjektile kinnitasid partisanisõja relvastatud vastupanu olemust ja olid hoiatuseks rahva vastupanu kohta Nõukogude okupatsioonivõimule.

Susēja rahvuspartisanide üksus moodustati väiksematest killustunud metsavendluse gruppidest, kuna algselt puudus juht, kes oleks suutnud neid ühendada. Lühikest aega püüdis Artūrs Grābeklis koordineerida Susēja partisanide ja hiljem Markejs Gorovņovi tegevust, kes langes 1945. aasta talvel. Susēja rahvuspartisanide üksust tugevdati pärast seda, kui endine leegionär Alberts Kaminskis saabus pärast Saksamaa üldist kapitulatsiooni Kuramaale Sēlijasse. Ta kehtestas rangema distsipliini ja ühendas väiksemad grupid ühiseks võitluseks Nõukogude okupatsioonivõimu vastu. Koostööd tehti ka lähedalasuvate kihelkondade ja piirkondade metsavendluse gruppidega, eriti Gārsene grupi ja Leedu ja Läti piirile asunud Leedu partisanidega.

Relvastatud liikumise algstaadiumis on selge, et metsavennad ei olnud rünnakuteks valmis, kuna nad ei suutnud hõivata ei Kaunacki talu ega tungida Susėja täitevkomitee hoonesse. Partisanid kandsid kaotusi ja ei suutnud pikka aega Tšekaa vägedele vastu panna ning peamine võitlusmeetod oli mõelda õigeaegsele taandumisele. Probleem oli ka partisanide varustamisega. Vaatamata olemasolevatele raskustele suutis Susėja rahvuslik partisanide üksus esimestel sõjajärgsetel aastatel siiski aktiivselt Nõukogude okupatsioonivõimule vastu panna. See partisanirühm lakkas eksisteerimast pärast selle ülema A. Kaminskise langemist 14. mail 1946. Sellele järgnes ka mitmete metsavendade legaliseerimine, samuti liitumine teiste partisanirühmitustega.

Susēja kompanii rahvuspartisanide mälestusmärk avati 11. novembril 1997 Sēlija rahvuspartisanide ajaloo uurija Gunārs Blūzmase algatusel. Langenud Susēja rahvuspartisanide nimede kõrval on jämedalt töödeldud rändrahnu sisse risti märgi all raiutud tekst: „Siili peas käskisin ma sul kaitsta oma isamaad.“ Monumendil on mainitud 16. juulil 1945 Susēja täitevkomitee rünnakus langenuid - Jānis Grābeklis (1923-1945), Ādolfs Rācenis (1919-1945), Broņislavs-Arvīds Bīriņš (1919-1945), hilisem nimi9 (nimi Edgars45 Ērglis) ja Edgars20. lisandusid mõrvatud Līna Kaminska (1917-1945) ja Albert Kaminskas (1920-1946). Monumendil puuduvad Arnolds Dombrovskise (1923-1945) ja teiste Susēja rahvuspartisanide rühmades tegutsenud rahvuspartisanide nimed, kes langesid aastatel 1945-1946.

Rubene kihelkonnas Slate'i rahvuspartisanidele pühendatud valge rist steeliga pühitseti sisse 25. oktoobril 2002.

See oli lätlaste ja leedulaste ühendrühmitus, mida juhtis Jāzeps Fričs (1920–1947). Rühma kuulusid ka Leedu partisanide komandör Jozas Streikus (1923–1962), Jānis Ruzga (1924–1948) ja teised rahvuspartisanid, kes osutasid Slatesis ja ümbritsevates kihelkondades aktiivset vastupanu Nõukogude okupatsioonirežiimile.

Mälestuskivi 2. juulil 1945 Doonau lahingus langenud rahvuspartisanidele Jānis Abaronas, Vladislavs Būkas, Pēteris Bernāns, Alberts Klimanis, Vladislavs Dilāns ja Juris Timšāns, kes hiljem Rubene vallas põletati.

Dunava lahing puhkes pärast seda, kui 30. juuni ja 1. juuli õhtul Ataugas Dunava kihelkonnas toimunud kokkupõrgetes metsameeste ja Nõukogude okupatsioonivõimude esindajate vahel hukkusid kaks Läti NSV Siseministeeriumi Rahvakomissariaadi ohvitseri ja üks miilits. 2. juulil pidasid Eduards Platkanise juhitud 16 rahvuspartisani lahingut hävitajate, miilitsameeste ja Tšekaa vägedega Rubene tee kurvis Dunava kalmistu taga. Mõni päev hiljem põletasid Tšekaa ohvitserid kättemaksuks maha Atauga majad ja põletasid avalikult Rubene kihelkonnamaja lähedal Dunava lahingus langenud kuue rahvuspartisani surnukehad.

Läti Isamaakaitse (partisanide) ühingu Ilūkste partisanide rügemendi rahvuspartisanidele Boleslavs Mikulānsile (1918–1951) ja Antons Starisele (1909–1953) pühendatud monument avati 1. novembril 2003 Dunava kihelkonnas Celminiekis asuvas Kuršu talus Sēlijast pärit rahvuspartisanide uurija Gunārs Blūzma algatusel.

B. Mikulāns oli alates 1944. aasta augustist aktiivne mitmes rahvuslikus partisanirühmituse liikmeskonnas, sealhulgas Bebrene kompaniis ja 1949. aastal Dignāja rühmas. Aastatel 1949/1950 varjas B. Mikulāns end koos A. Stariga koos Jānis Brakovkaga Kura säärel Bebrene Celminieki suure metsa serval. Kui B. Mikulāns läks 9. mail 1951 tooteid tooma, mõrvas ta Tšekaa 2. N-üksuse ohvitser Švarojs. A. Stari sooritas enesetapu 1953. aasta märtsis pärast seda, kui Tšekaa ohvitserid Kura sääre piirasid.

Graniidist mälestussiletil langenud rahvuspartisanide B. Mikulānsi ja A. Starase nimede kõrval on graveeritud kiri: "Langenud võitluses kommunistliku režiimi vastu".

Rubene koguduse saal, mille lähedal tšekistid põletasid 2. juulil 1945 Doonau lahingus langenud kuue rahvuspartisani surnukehad. Hirmutamise eesmärgil sunniti seda aktsiooni pealt vaatama ka Rubene koguduse saali töötajaid.

Mälestuskivile on raiutud rist ja kiri:

"Ma suren usu ja vaba Läti eest. Jānis Abarons, Vladislavs Būka, Pēteris Bernāns, Alberts Klimanis, Vladislavs Dilāns, Juris Timšāns langesid ja põlesid 1945. aasta 2. juuli lahingus."

Valge rist steeliga Asare kihelkonnas Emsiņi kalmistul allee alguses. Pühitsetud sisse 10. septembril 2005.

Pühendatud Läti-Leedu rahvusliku partisanide rühmituse ülematele võitluses Nõukogude okupatsioonivõimu vastu.

Mälestusstele on graveeritud Oskars Kalniese (1915-1945) (langes 10. jaanuaril 1945 Dīviņase lähedal) ja Jāzeps Fričise (1920-1947) (kukkus 7. septembril 1947 Abarkalnis) nimed.

Mitte ainult Läti metsad, vaid ka majad peidavad endiselt teavet rahvuspartisanide võitluse taktika ja meetodite kohta. Metsavendade peidupaiku pole Lätis säilinud, seega on tegemist ainulaadse leiuga, mis annab sellele ka kultuurilise ja ajaloolise tähtsuse. Rahvuspartisanid olid enamasti oma parimas eas mehed, kellel oli soov luua suhteid vastassooga. Vaevalt oleksid nad suutnud kõiki raskusi taluda, kui neil poleks olnud võitluses kõrval seisva naise tuge. See aitas vastu pidada partisanisõja raskustele, mis sageli põhines ka surmale määratud olemise teadvusel. Kahjuks olid enamik neist suhetest traagilised.

Metsavendade rühmituse liige Alfreds Blumbergs (1917–1949) oli romantilises suhtes Gārsene kihelkonna elaniku Milda Purenega (1913–2010), kellelt ta sai toitu, mis sai teatavaks ka Nõukogude julgeolekuorganitele. 27. juulil 1949 rajas Läti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi sõjaväeosa Gārsene kihelkonnas Puķīši majade õuele peidupaiga. Tšekaaga koostööd tegema sunnitud M. Purene reetis Alfreds Blumbergsi, kes langes tema vastu suunatud Tšekaa operatsiooni käigus.

Valge rist steeliga Läti ja Leedu rahvuspartisanidele Prode kihelkonnas. Püstitatud kohta, kuhu tšekistid matsid langenud rahvuspartisanide surnukehad kruusakarjääridesse. Mälestusmärk on pühendatud mitmesajale Läti ja Leedu rahvuspartisanile, kes panid vastu Nõukogude okupatsioonile.

Steelil on läti ja leedu keeles kiri: "Au Läti ja Leedu rahvuspartisanidele. Võitluses kommunistliku okupatsioonirežiimi vastu aastatel 1944–1953 olid nad ühtsed ja ohverdasid end koos vabaduse eest."

Mälestuspaik pühitseti sisse 5. septembril 2007. Seda täiustati ja täiendati mälestustahvliga 24. aprillil 2013 Läti relvajõudude juhataja kindralleitnant Raimonds Graubese ja Leedu relvajõudude juhataja kindralleitnant Arvīdas Pociuse ning teiste mõlema riigi relvajõudude esindajate osavõtul. Mälestuspaiga rajas Läti Rahvuslik Partisanide Ühing koos Leedu Vabadusvõitlejate Ühinguga koostöös Subate ja Obelise omavalitsustega.

Sõites mööda Ilūkste–Subate maanteed, 5 km kaugusel Eglainest, köidab autojuhtide tähelepanu silt „Sārtene kalmistu“ („Červonka kalmistu“). Selle sildi järel näeme kalmistu serval Valget Risti ja steeli, mille jalamil loeme läti ja leedu keeles kirja: „Sulle, Isamaa. Ilūkste rahvuspartisanide Leedu kompaniile“ ning edasi loeme 25. juunil ja 28. septembril 1945 Nõukogude okupatsioonirežiimi vastu peetud võitluses langenud Leedu rahvuspartisanide nimesid.

Kalmistualale edasi jalutades köidab reisijaid 1932. aastal püstitatud monument langenud Leedu sõduritele, kelle säilmed maeti siia ümber 1931. aastal. Leedu piirilinn Rokiškis on juba mitu aastakümmet aktiivselt tegelenud selle mälestuspaiga hooldamisega, avaldades austust oma kaasmaalastele, kes langesid võitluses vabaduse ja iseseisvuse eest. Leedu Sõdurite Kalmistu Vabatahtlike Ühing ja selle esinaine Rimante Narvaišienė on kalmistu korrashoiu ja mälestusürituste korraldamise eest eriliselt hoolt kandnud juba üle 25 aasta. Kuigi vana daam on juba mitu aastat lahkunud, jätkuvad traditsioonid.

6,5 meetri kõrgune monument ehitati 1932. aastal Leedu riigi vahenditest. Monumenti kroonib neitsi Maarja kuju – Leedu sümbol, kes hoiab käes Püha Jüri bareljeefiga tahvlit, tema jalge ees langenud sõdur vintpüssiga. All keskel on ristilöödud Kristuse kujutis.

Monumendi lõi leedu skulptor Stasis Stanišauskas.

Valge rist ja stele Pilskalne kihelkonnas Ludvigova kalmistul.

Bebrene kompaniiülem Salimons Gabris (1916–1945) ning rahvuspartisanid Alberts Strods (1925–1945), Staņislavs Voitiškis (1903–1945) ja Ludvigs Tamanis (1917–1945), kelle nimed on mälestussiletilt loetavad, langesid 3. (4) augustil 1945 Ludvigova lähedal, juhtides Leedu saadikuid Ilūkste rügemendi staapi.

Mälestuspaiga pühitses sisse 5. augustil 2005 Ilūkste katoliku koguduse prelaat Jānis Krapāns.

Monument püstitati rahvuspartisanide Juris Medveckase (1924–1947) ja Gunārs Vanadziņši (1926–1947) viimase lahingu toimumiskohta Timšāni maja lähedal Pilskalne kihelkonnas.

J. Medveckis teenis Teise maailmasõja ajal Läti Leegionis, pälvis lahingutes kangelaslikkuse eest II klassi Raudristi, kuid liitus hiljem Sēlija rahvuslike partisanidega. G. Vanadziņš hoidus 1944. aasta septembris Punaarmeesse mobiliseerimisest, liitus Albert Kaminskise metsavendade üksusega (1920–1946), kuid pärast Susēja grupi lagunemist töötas ta Jāzeps Fričise rahvuslikus partisanide grupis (1920–1947). Hiljem osales ta koos J. Medveckisega mitmetes Nõukogude okupatsioonivõimu vastastes aktsioonides.

Monumendil on 1. (2) detsembril 1947 langenud rahvuspartisanide nimed ja kiri: "Panin nad siili pähe. Kaitse oma isamaad. Doonau rahvuspartisanidele. Langenud lahingus Tšekaa vägedega."

Dvite Rahvuslik Partisanide Kompanii moodustati 1945. aasta aprillis endise Läti armee asetäitja Otto Sudrabiņši juhtimisel. Kompanii koosnes neljast rühmast, mis olid moodustatud Dvite, Pilskalne, Bebrene ja Dunava kihelkondade elanikest. 16./17. juuni öösel pidasid Dvite kompanii partisanid Jadvigova lähedal lahingu Nõukogude okupatsioonivõimude esindajatega, vabastades kaks vangi võetud partisanide toetajat ja tappes kaheksa kohalikku miilitsat ja hävitajat. Juunis liideti Dvite kompanii Ilūkste partisanide rügemendi 1. pataljoniga, mida juhtis endine Läti armee asetäitja Staņislavs Urbāns ja mille juhtimisel juhtis endine leegionär Jānis Stūriškas. Kompanii koosseis muutus pidevalt, eri aegadel kuulus sinna umbes 70 rahvuslikku partisani, sealhulgas naised.

1945. aasta augustis liideti Ilūkste partisanide rügement Läti Isamaakaitse (partisanide) ühingu 2. diviisi koosseisu. 27./28. septembri öösel katkestas Ilūkste partisanide rügemendi staabikompaniist ja Dvite kompaniist moodustatud 25-meheline partisanide üksus sideliinid Ilūkste ja Bebrenega, kuid seejärel okupeeris Dvite täitevkomitee ja politseijaoskonna, blokeeris hävitaja Vuškānsi maja ja rekvireeris kohalikust poest kaupa. Dvite kompanii kui eraldi üksus lakkas eksisteerimast 1946. aasta alguses, kui lootuse kaotades lääneriikide abile legaliseeris suur osa Ilūkste rügemendi partisanidest end, kuid mõned neist jätkasid vastupanu Nõukogude okupatsioonivõimule kuni 1955. aastani.

Läti Isamaakaitse (partisanide) Ühingu Ilūkste partisanide rügemendi Dvite kompanii mälestuskivi avati 10. juulil 2010. Selle kavandi töötas välja Sēlija rahvuspartisanide uurija Gunārs Blūzma ja monumendi sepistas Jersika kiviraidur Imants Laizāns. Sellele kirjutatakse: „27./28. septembril 1945 okupeerisid rahvuspartisanid Dvite ja peatasid ajutiselt Nõukogude okupatsiooni. Sinu eest, isamaa.“

2000. aastal Dignāja kihelkonna Slīterāni kalmistul avatud mälestusstele rahvuspartisanide J. Grāversi rühmituse Lidija Gibže (1924-1950), Jānis Grāversi (1915-1950), Voldemārs Blāzes (langes 1948) liikmetele.

Steelil on Tšekaa erirühmaga lahingus langenud rahvuspartisanide nimed ja kiri "Panin nad siilile pähe... Sõnad vaikivad, rinnad lakkavad hingamast. Ainult kuulid kihutavad edasi, vilistades... Rahvuspartisanid, kes langesid Läti rahva vabaduse eest."