Ginkluotas pasipriešinimas sovietų okupacijai Sėloje

Biržu kihelkonna Pētera Prauliņa (1911-1949) rahvuspartisanide rühm kuulus Mārtiņas Pokļevińskase (1902-1951) juhitud rühma. Rühm viis läbi mitmeid partisaniaktsioone, mille käigus karistati Nõukogude kollaborante ning rekvireeriti toiduaineid ja okupatsioonivõimu majandusasutuste vara. P. Prauliņa rühma partisanid ei täheldanud piisavat vandenõu, nende asulat külastas palju isikuid, mis lõi võimaluse reetmiseks. Sõjaliste kogemuste puudumine oli üks sissirelvastatud liikumise nõrkusi.

P. Prauliņa partisanirühm hävitati 16. mail 1949 Biržu valla Kalna metsas LPSR Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi tegevuse käigus, milles osalesid ka väeosad. Metsavennad olid loonud ringkaitsega punkri, mis oli hästi maskeeritud ja paiknes määramatul kõrgusel soisel alal. Partisanid osutasid Tšehhi armee üksustele ägedat vastupanu vähemalt 40 minutit, kuid kogu rühma koosseis langes: Pēteris Prauliņš, Artūrs Bružuks, Jānis Kalvāns, Edvīns Slikšāns ja Francis Skromanis. Maha lastud metsavennad visati vallamaja lähedale, kuid nende säilmed maeti hiljem lähedalasuvatesse kruusaaukudesse. Raskelt haavata sai Irma Bružuk, kes tabati ja suri 17. mail Jēkabpilsi haiglas. Ta maeti väljapoole kalmistut, kuid kui kalmistut pärast Läti taasiseseisvumist laiendati, asetati tema hauale monument.

Kalna koguduse P. Prauliņa rühma partisanide mälestuskivi pühitseti 1998. aasta novembris. P. Prauliņa punkri koht asub Kalna vallas Vidsalas 99. kvartali IV ringkonnas. Kivi, millel P. Prauliņš istus, on säilinud.

Indān - Gravelsoni rahvuspartisanide rühma informatiivne stend ja mälestuspaik Jēkabpilsi maakonna Kalna vallas Sūpes purva läheduses, avatud Lāčpleši päeval - 11. novembril 2019. Selle avamisel osalesid Jēkabpilsi ja Viesītes maakondade esindajad, endine rahvuspartisan H. Miezīte, ajaloolane H. Bruņinieks, aga ka külalised Leedust ja teised huvilised. Mälestuspaik ja stend asuvad Sūpe soo ääres, mis on ühendatud rahvuspartisanide asumis- ja lahingupaikadega. Sügavamal metsas oli ka Indan-Gravelsoni rühma punker.

Pärast Läti elanike küüditamisi 25. märtsil 1949 hävitati rahvuspartisanide varustussüsteem. 1949. aasta suvest kuni 1952. aasta keskpaigani koges rahvuspartisaniliikumine Aknīste, Sauka, Elkšť, Birži ja Viesīte ümbruses allakäiku, kuna kannatas etnilise puhastuse ning Nõukogude armee ja julgeolekuorganite regulaarsete vastumeetmete all. Jānis Indānsi ja Jānis Gravelsonsi rahvuspartisanide rühma asustamine Elkšņu metsas, 1949-1950. 2010. aasta talveperioodil oli väga tõsine, tollele ajale mitteomane kaitsesüsteem, mida 1950. aastatel ei eksisteerinud kusagil mujal Lätis ega selle naaberriigis Leedus. Indan-Gravelsoni rühma punkris olid spetsiaalselt projekteeritud ringkaitsekraavid ja kahuripaigad. Kõrvuti partisanide sõjalise valmisolekuga ohverdada oma elu võitluses vaenlase vastu, saab rääkida ka nende erilisest identiteedist, mis väljendus ka teiste pereliikmete kaasamises rahvuspartisanide ridadesse.

Indāns-Grāvelsons ühendrühmas töötas 12 inimest, sealhulgas viis naist ja üks Leedu partisan: Jānis Indāns, Jānis Edvards Grāvelsons, Alma Gravelsone, Pēteris Indāns, Kristīne Indāne, Milda Ārija Indāne, Vasilijs Sokolovs, Voldemārs Otto Sātiņš, Jānis Ķepiņš Hilda asetäitja, Artūrs Snikus, Jons Žukauskis. Nende viimane lahing toimus 25. veebruaril 1950 Elkšņu metsas, kui võitluses ebaproportsionaalse ülekaaluga langes 11 partisani. Ellu jäi vaid Hilda Vietniece (Miezite), kes tabati ja veetis hiljem kuus aastat Gulagi laagrites vangis.

Mälestuspaik on rajatud piirkondliku maantee P74 Siliņi - Aknīste äärde, 12 kilomeetri kaugusel Aknīstest, keerates Läti rahvusmetsa "Žagaru rada".

1944. aasta suve lõpus sai Elkšť kihelkonna põhjaosa tohutust metsamassiivist kogunemispaik inimestele, kes valmistusid relvastatud võitluseks Nõukogude okupatsiooni vastu. 1944. aasta lõpus hakkasid Aknīste ümber moodustama rahvuspartisanide rühmad. Sobiv koht partisanide laagri rajamiseks oli Dimantu mež , mis asus suure Elkšņi metsa lõunaservas Aknīste suursoo lähedal. Seal, vähem kui 10 kilomeetri kaugusel Aknīste vallast, lõid rahvuspartisanid talvitamiseks kolm talvepunkrit. Metsa kogunenud meeste side tagati lähedalasuvate majade - Baltimore, Gargrode, Lichi, Priede, Krumi ja teiste majade elanike, naabrite ja partisanide toel.

Partisanilahing LPSR Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi sõduritega toimus Teemantmetsas 13. veebruaril 1945. aastal. Pantvangid tabanud tšekistid ajasid nad ette, et näidata partisanipunkreid. Ohtu nähes avasid metsavennad pantvange säästmata tule. Lahingus hukkus 10 Nõukogude okupatsioonivägede esindajat, kaheksa rahvuspartisani ja neli pantvangi. Vaatamata metsavendade kaotustele ei õnnestunud tšekistidel partisanipunkreid vallutada. Ellujäänud partisanid ootasid pimedust ja lahkusid asulast. Lahingus haavatud Tšehhi sõdurid ei saanud oigades kuningriigist lahkuda. Pärast seda lahingut, mida võib pidada esimeseks "metsavendade ristimiseks", tundsid partisanid end vendadena ja püss tundus ainsa usaldusväärse päästjana kallim kui miski muu.

Valge rist ja infostend paigaldati Teemantmetsa Lāčpleši päeval - 11. novembril 2022. Mälestusmärgi loomist on toetanud Jēkabpilsi piirkonna vald, ühing "Tēvzemes sargi" ja Läti riigimetsad. Informatiivse stendi sisulise osa autor on ajaloolane Haralds Bruņinieks.

Selia rahvuspartisanide vendade hauad avati 30. oktoobril 2004 Läti kaitseministeeriumi ja Aknīste valla toel. Partisanid Alberts Karankevičs (1914-1949), Vilis Tunķels (1911-1949), Arnolds Tunķels (1926-1949), Osvalds Tunķels (1929-1949), Ēvalds Kundzāns (1927-1949).

partisanid Juris Alfreds Voldemārs Lācis (1908-1945), Eduards Kaminskis (1910-1945), Osvalds Mežaraups (1911-1945), Alberts Mežaraups (1915-1945), Antons Bružiks (1911-1945), Jānis Bružiks (1911-1945), 25)6-1945. ja üks tundmatu. Marta Mežaraupe (1907-1945), Alberts Lācis (1902-1945), Juris Resnītis (1901-1945) ja Pēteris Bite (1907-1945), samuti lahingus langenud ja ära võetud Indān-Grāvelsonide rühmad Nõukogude okupatsioonivõimude pantvangis, on samuti maetud ühisele kalmistule langenud partisan Voldemārs Otto Sātnieks (1911-1950). Siin on ka monument Aknīste kompanii rahvuspartisanile Alfred Silaraupile (1925-1946), kes langes 30. juulil 1946. aastal Elkšņu metsas kitsarööpmelisel raudteel kontrollioperatsiooni käigus.

Selia rahvuspartisanide vendade kalmistutele paigaldatud Valge risti jalamile on asetatud Läti Rahvuspartisanide Ühenduse embleemiga mustast graniidist stele, millel on tekst "Selia rahvuspartisanidele. Ohverdasite oma elu Läti eest võitluses kommunistliku okupatsioonirežiimi vastu aastatel 1944-1954." Kalmistu territooriumil on ka mälestuskivi kirjaga "On pisaraid, mida tehakse vaikides." On arme, mis paranedes ei parane", mille paigaldas Stanislav Šadurska ärkamisaja alguses süvendisse, kuhu tšekistid matsid 14. veebruaril 1955. aastal eelmisel päeval langenud rahvuspartisanid ja pantvangid.

Tänapäeval asuvad endise Susėja vallamaja hoones Sansusī residentsikeskus ja külalistemaja "Susēja". Hoone fassaadil on tänaseni näha 7. juulil 1945 rahvuspartisanide rünnaku ajal lastud kuulidest jäetud rünnaku jälgi.

Endine Susėja vallamaja, mis sel ajal toimis Nõukogude okupatsioonivõimu kohaliku täitevkomiteena, sai 7. juulil 1945 Selia rahvuspartisanide rünnaku. Rünnak Susėja täitevkomiteele oli osa rahvuspartisanide laiemast aktsioonist ning leidis aset samaaegselt rünnakutega Vilkupe meierei ja hävitaja Kaunacka maja vastu.

Suseya rahvuspartisanide rühma ülema Albert Kaminsky (1920-1946) juhiste järgi pidid metsavennad hävitama kohaliku täitevkomitee julgeoleku, võtma relvad, miilitsavormid, dokumendid ja hävitama telefoniside. Rünnakus Susėja täitevkomiteele osales ülem Jozas Kuveikaise juhtimisel umbes 17 metsavendade Leedu partisani. Lahing kestis 15-20 minutit, tulistamise käigus langes üks Leedu partisan ja vastaspoolel - võitlejapataljoni võitleja Jānis Kakarāns. Tulistamise käigus lõhuti täitevkomitee aknad ja sai kahjustada telefon.

Teine rünnak Suseia täitevkomiteele toimus 16. juulil 1945, kui toimus pikem tulevahetus täitevkomitee hoones varju otsinud metsavendade ja võitlejapataljoni võitlejate vahel. Viimasele tuli lahingu käigus appi rühm Nõukogude sõdureid, kes avasid tiival kuulipildujatule ja sundisid partisanid taganema. Lahingus langes vähemalt viis metsavenda ja viis hävitajat. Rünnakud sellele okupatsioonivõimu haldusobjektile tõestasid sissisõja relvastatud vastupanu olemust ja olid hoiatuseks rahva vastupanust Nõukogude okupatsioonivõimule.

Susea rahvuspartisanide üksus moodustati väiksematest killustunud metsavendade rühmadest, sest esialgu puudus liider, kes neid ühendaks. Susėya partisanide tegevust püüdsid lühikest aega koordineerida 1945. aasta talvel hukkunud Artūrs Grābeklis, hilisem Markeis Gorovņovs. Suseia rahvuspartisanide üksuse tugevdamine toimus pärast endise leegionäri Alberts Kaminskise saabumist Seliasse pärast Saksamaa üldist kapitulatsiooni Kuramaas. Ta kehtestas rangema distsipliini ja ühendas väiksemad rühmad ühiseks võitluseks Nõukogude okupatsiooni vastu. Koostööd tehti ka lähedalasuvate kihelkondade ja ümbruskonna metsavendade rühmadega, eriti Gārsene rühma ja Leedu-Läti piirile elama asunud Leedu partisanidega.

Relvastatud liikumise algstaadiumis on näha, et metsavennad ei olnud rünnakuteks valmis, ei suutnud hõivata Kaunacka talu ega tungida sisse Susėja täitevkomitee majja. Partisanid kandsid kaotusi ega suutnud Tšehhi vägedele pikka aega vastu panna ning peamine võitlusviis oli mõelda õigeaegsele taganemisele. Probleem oli ka partisanide varustamisega. Vaatamata raskustele suutis Susa rahvuspartisanide üksus esimestel sõjajärgsetel aastatel Nõukogude okupatsioonile aktiivselt vastu seista. See partisanide rühmitus lakkas eksisteerimast pärast oma ülema A. Kaminski surma 14. mail 1946. aastal. Sellele järgnes mitmete metsavendade legaliseerimine, aga ka teiste sissigruppide liitumine.

Suseia salga rahvuspartisanide monument avati Selia rahvuspartisanide ajaloo uurija Gunārs Blūzma eestvõttel 11. novembril 1997. aastal. Susėja langenud rahvuspartisanide sõnade kõrvale on ristimärgi all jämedalt tahutud rändrahnu sisse graveeritud tekst: "Siili pähe, kaitse oma isade maad". Mälestusmärgil mainitakse 16. juulil 1945 Susės täitevkomitee rünnakus hukkunuid - Jānis Grābeklis (1923-1945), Ādolfs Rācenis (1919-1945), Bronīslavs-Arvīds Bīriņš (1919-1945) ja1 Edgars20glis. -1945), hiljem lisati mõrvatud Lina Kaminska (1917-1945) ja Albert Kaminska (1920-1946) nimed. Monumendilt puuduvad Arnold Dombrovskis (1923-1945) ja teised Susėja rahvuspartisanide rühmad aastatel 1945-1946. aktiivsete ja langenud rahvuspartisanide nimed.

Rubene kihelkonna Slate rahvuspartisanidele mõeldud valge rist stele pühitseti 25. oktoobril 2002. aastal.

See oli lätlaste ja leedulaste ühisrühm, mida juhtis Jāzeps Fričs (1920-1947). Rühma kuulusid ka Leedu partisanide komandör Jozas Streikus (1923-1962), Jānis Ruzga (1924-1948) ja teised rahvuspartisanid, kes osutasid aktiivselt vastupanu Nõukogude okupatsioonirežiimile Slate'is ja selle lähedal asuvates kihelkondades.

Mälestuskivi 2. juulil 1945 Dunava lahingus langenud ja seejärel Rubene vallas põletatud rahvuspartisanidele Jānis Abaronile, Vladislav Būkasele, Pēteris Bernānsile, Alberts Klimansile, Vladislavs Dilansile ja Juris Timšanasile.

Dunava lahing puhkes pärast seda, kui 30. juuni ja 1. juuli õhtul Dunava vallas Ataugas metsavendade ja Nõukogude okupatsioonivõimu esindajate kokkupõrgetes langes kaks LPSR Siseasjade Rahvakomissariaadi ohvitseri ja üks miilits. . 2. juulil pidasid 16 rahvuspartisani Eduards Platkanise juhtimisel Dunava kalmistu taga Rubene tee pöördes lahingut hävitajate, miilitsa ja tšeka sõduritega. Paar päeva hiljem põletasid tšekistid kättemaksuks Ataugu majad, kuid avalikult põletasid Rubene vallamaja juures Dunava lahingus langenud kuue rahvuspartisani surnukehad.

aastal avati Dunava vallas Celminiekos asuvas "Kuršu" kodutalus Läti rahvuskaardi (partisanide) ühingu Boļeslav Mikulānas (1918 - 1951) ja Anton Staris (1909 -1953) Ilūkstese partisanide rügemendi rahvuspartisanide monument. 1. novembril 2003 Selia rahvuspartisanide uurija Gunārs Blūzma algatusel.

Alates 1944. aasta augustist tegutses B. Mikulāns erinevates rahvuspartisanide rühmades, sealhulgas Bebrene rühmas ja 1949. aastal Dignāja rühmas. 1949/1950 B. Mikulāns koos A. Stariga peitis end Jānis Brakovka juures Kuršis Bebrene Celminieki suure metsa servas. 9. mail 1951. aastal, kui B. Mikulāns läks tooteid tooma, mõrvas ta tšeki 2-N jaoskonna ohvitser Švaroj. A. Staris sooritas enesetapu 1953. aasta märtsis pärast seda, kui tšekistid Kuršu ümber piirasid.

Graniidist valmistatud mälestusstele on langenud rahvuspartisanide B. Mikulanase ja A. Stara nimede kõrvale graveeritud kiri: "Lankunud võitluses kommunistliku režiimi vastu".

Rubene vallamaja, kus tšekistid põletasid 2. juulil 1945 Dunava lahingus langenud kuue rahvuspartisani surnukehad. Seda aktsiooni sunniti hirmutamise eesmärgil vaatama ka Rubene vallamaja töötajad.

Mälestuskivile on raiutud rist ja kiri:

„Ma suren usu ja vaba Läti eest. Jānis Abarons, Vladislavs Būka, Pēteris Bernāns, Alberts Klimanis, Vladislavs Dilāns, Juris Timšāns langesid ja põlesid 2. juuli 1945 lahingus”.

Valge rist terasega Asare kihelkonnas Emsiņu kalmistu lähedal allee alguses. Pühitsetud 10. septembril 2005. aastal.

Pühendatud Läti-Leedu rahvuspartisanide rühma komandöridele võitluses Nõukogude okupatsiooniga.

Mälestusstele on graveeritud Oskars Kalnieši (1915-1945) (langes 10. jaanuaril 1945 Dīvinia lähedal) ja Jázeps Fričase (1920-1947) (langes 7. septembril 1947 Abarkalnos) nimed.

Mitte ainult Läti metsad, vaid ka majad peidavad endiselt teavet rahvuspartisanide võitlustaktika ja -meetodite kohta. Metsavendade peidukohti pole Lätis säilinud, seega on tegemist ainulaadse avastusega, mis annab sellele ka kultuuriloolise tähenduse. Rahvuspartisanid olid enamasti parimas eas mehed, sooviga suhteid vastassooga. Vaevalt oleks nad kõikidele raskustele vastu pidanud, kui nende võitluses poleks nende kõrval seisnud naise toetus. See aitas vastu pidada sissisõja raskusele, mis sageli toetus ka surmateadvusele. Kahjuks olid enamik neist suhetest traagilised.

Metsavendade rühma kuuluv Alfreds Blumbergs (1917-1949) säilitas romantilise suhte Gārsene valla elaniku Milda Pureniga (1913-2010), kellelt sai süüa, mis sai teatavaks ka Nõukogude julgeolekuorganitele. . 27. juulil 1949 seadis LPSR Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi sõjaväeosa Gārsene pgastas Pukiši maja hoovi sisse peidupaiga. Tšekiga koostööd tegema sunnitud M. Purene reetis Alfred Blumbergi, kes kukkus temavastase tšeki operatsiooni käigus.

Prode kihelkonna läti ja leedu rahvuspartisanide valge rist stelega. Paigaldatud kohta, kus tšekistid matsid kruusaaukudesse langenud rahvuspartisanide surnukehi. Mälestuspaik on pühendatud mitmesajale Nõukogude okupatsioonile vastupanu osutanud Läti ja Leedu rahvuspartisanidele.

Stellal on läti ja leedu keeles kiri: "Müük Läti ja Leedu rahvuspartisanidele. Võitluses kommunistliku okupatsioonirežiimiga 1944-1953. nad olid ühtsed ja üheskoos ohverdasid nad end vabaduse nimel.

Mälestusmärk pühitseti 5. septembril 2007. aastal. Seda täiustati ja täiendati 24. aprillil 2013 mälestustahvliga, kus osalesid Läti relvajõudude juhataja kindralleitnant Raimonds Graubes ja Leedu relvajõudude juhataja kindralleitnant Arvīdas Pocius ja teised kaitseväe esindajad. mõlema riigi relvajõud. Mälestusmärgi on korraldanud Läti Rahvuspartisanide Ühing koos Leedu Vabadusvõitlejate Ühinguga koostöös Subate ja Obelė omavalitsustega.

Eglaine kihelkonna Chervonkase (tänapäeval Sārtenes) kalmistule paigaldati Ilūkste rahvuspartisanide rügemendi koosseisu kuulunud Leedu kompaniile valge rist ja stele. Mälestusmärk pühitseti 5. oktoobril 2009. aastal.

Mälestusstele on raiutud läti- ja leedukeelne kiri:

"Sinu jaoks, isamaa. Ilūkste rahvuspartisanide Leedu kompanii" ja luges 25. juunil ja 28. septembril 1945 Nõukogude okupatsioonirežiimi vastases võitluses langenud Leedu rahvuspartisanide nimesid.

Valge rist ja stele Pilskalne kihelkonna Ludvigova kalmistul.

Bebrene kompaniiülem Salimons Gabris (1916-1945) ning rahvuspartisanid Alberts Strods (1925-1945), Stanislavs Voitiškis (1903-1945) ja Ludvigs Tamanis (1917-1945), kelle nimesid saab lugeda stele-stele mälestusmärgil. 3. 1945. (4.) augustis Ludvigova lähedal, viies Leedu saadikud Ilūkstese polgu staapi.

Mälestusmärgi pühitses 5. augustil 2005 Ilūkste katoliku koguduse prelaat Jānis Krapāns.

Monument loodi rahvuspartisanide Jura Medvecksi (1924-1947) ja Gunārs Vanadziņas (1926-1947) viimase lahingu paika Timšanu majade lähedal Pilskalne vallas.

J. Medveckis teenis Teise maailmasõja ajal Läti leegionis, autasustati lahinguvapruse eest II klassi Raudristiga, kuid astus hiljem Selia rahvuspartisanide hulka. Septembris 1944 vältis G. Vanadziņš mobilisatsiooni Punaarmeesse, liitus Albert Kaminska (1920-1946) metsavendade üksusega, kuid pärast Susėja rühma lagunemist töötas ta Jāzeps Fričase (1920-1947) rahvuspartisanide rühmas. Hiljem võttis ta koos J. Medveckiga osa mitmest Nõukogude okupatsioonivastasest aktsioonist.

1. (2.) detsembril 1947 langenud rahvuspartisanide nimed ja kiri: „Ausambale panin siili pea. Kaitske oma isamaad. Doonau rahvuspartisanide jaoks. Langes lahingus Tšehhi vägedega".

Dvietese rahvuspartisanide kompanii moodustati 1945. aasta aprillis endise Läti armee ohvitseri-ase Otto Sudrabiņši juhtimisel. Malevkond koosnes neljast rühmast, mille moodustasid Dvieta, Pilskalne, Bebrene ja Dunava kihelkonna elanikud. 16/17 ööl vastu 16. juunit võitsid Dviete kompanii partisanid Jadvigova lähedal lahingu Nõukogude okupatsioonivõimude esindajatega, vabastades kaks vangi langenud partisani toetajat ning tappes kaheksa kohalikku miilitsat ja hävitajat. Juunis arvati Dvietese kompanii endise leegionäri Jānis Stūriška juhtimisel endise Läti armee aseohvitseri Stanislavs Urbanase juhitava Ilūkste partisanide rügemendi 1. pataljoni koosseisu. Kompanii koosseis muutus pidevalt, erinevatel perioodidel kuulus sellesse umbes 70 rahvuspartisani, nende hulgas ka naisi.

1945. aasta augustis arvati Ilūkstese partisanide polk Läti Kodukaitse (partisanide) ühingu 2. diviisi koosseisu. 27/28 25. septembri öösel lõikas Ilūkste partisanide rügemendi staabikompaniist ja Dvietese kompaniist moodustatud 25-meheline partisaniüksus läbi sideliinid Ilūkste ja Bebreniga ning seejärel hõivas Dvietese täitevkomitee ja miilitsajaoskonna nagu blokeeris hävitaja Vushkani maja ja rekvireeris kaupu kohalikust poest. Dviete kompanii lõpetas eraldiseisva üksusena eksisteerimise 1946. aasta alguses, kui kaotades lootuse lääneriikide abile, legaliseerus suur osa Ilūkste maleva partisanidest, osa neist aga jätkas vastupanu Nõukogude Liidule. okupatsioon kuni 1955. aastani.

Läti Kodukaitse (partisanide) ühingu Ilūkste partisanide rügemendi Dvietese kompanii mälestuskivi avati 10. juulil 2010. aastal. Projekti töötas välja Selia rahvuspartisanide uurija Gunārs Blūzma ja monumendi raius Jersika kiviraidur Imants Laizāns. Pealdis kõlab: „1945. g. 27/28 Septembris okupeerisid rahvuspartisanid Dvieta ja peatasid ajutiselt Nõukogude okupatsiooni. Sulle isamaa".

aastal avati J. Gräveri rühmituse Lidija Gibže (1924-1950), Jānis Grāveri (1915-1950), Voldemār Blaze (langes 1948) rahvuspartisanide rühma langenud liikmete mälestussatel Dignāja koguduse Slīterāni kalmistul2000. .

Stellal on tšeka erirühmaga võitluses langenud rahvuspartisanide nimed ja kiri "Siilile pähe panin... Vaigista sõnad, rind lakkab hingamast." Ainult kuulid edasi vihisevad... Läti rahva vabaduse eest langenud rahvuspartisanid“.