Ginkluotas pasipriešinimas sovietų okupacijai Sėloje

Biržu kihelkonna Pētera Prauliņa (1911-1949) rahvuspartisanide rühm kuulus Mārtiņas Pokļevińskase (1902-1951) juhitud rühma. Rühm viis läbi mitmeid partisaniaktsioone, mille käigus karistati Nõukogude kollaborante ning rekvireeriti toiduaineid ja okupatsioonivõimu majandusasutuste vara. P. Prauliņa rühma partisanid ei täheldanud piisavat vandenõu, nende asulat külastas palju isikuid, mis lõi võimaluse reetmiseks. Sõjaliste kogemuste puudumine oli üks sissirelvastatud liikumise nõrkusi.

P. Prauliņa partisanirühm hävitati 16. mail 1949 Biržu valla Kalna metsas LPSR Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi tegevuse käigus, milles osalesid ka väeosad. Metsavennad olid loonud ringkaitsega punkri, mis oli hästi maskeeritud ja paiknes määramatul kõrgusel soisel alal. Partisanid osutasid Tšehhi armee üksustele ägedat vastupanu vähemalt 40 minutit, kuid kogu rühma koosseis langes: Pēteris Prauliņš, Artūrs Bružuks, Jānis Kalvāns, Edvīns Slikšāns ja Francis Skromanis. Maha lastud metsavennad visati vallamaja lähedale, kuid nende säilmed maeti hiljem lähedalasuvatesse kruusaaukudesse. Raskelt haavata sai Irma Bružuk, kes tabati ja suri 17. mail Jēkabpilsi haiglas. Ta maeti väljapoole kalmistut, kuid kui kalmistut pärast Läti taasiseseisvumist laiendati, asetati tema hauale monument.

Kalna koguduse P. Prauliņa rühma partisanide mälestuskivi pühitseti 1998. aasta novembris. P. Prauliņa punkri koht asub Kalna vallas Vidsalas 99. kvartali IV ringkonnas. Kivi, millel P. Prauliņš istus, on säilinud.

Indān - Gravelsoni rahvuspartisanide rühma informatiivne stend ja mälestuspaik Jēkabpilsi maakonna Kalna vallas Sūpes purva läheduses, avatud Lāčpleši päeval - 11. novembril 2019. Selle avamisel osalesid Jēkabpilsi ja Viesītes maakondade esindajad, endine rahvuspartisan H. Miezīte, ajaloolane H. Bruņinieks, aga ka külalised Leedust ja teised huvilised. Mälestuspaik ja stend asuvad Sūpe soo ääres, mis on ühendatud rahvuspartisanide asumis- ja lahingupaikadega. Sügavamal metsas oli ka Indan-Gravelsoni rühma punker.

Pärast Läti elanike küüditamisi 25. märtsil 1949 hävitati rahvuspartisanide varustussüsteem. 1949. aasta suvest kuni 1952. aasta keskpaigani koges rahvuspartisaniliikumine Aknīste, Sauka, Elkšť, Birži ja Viesīte ümbruses allakäiku, kuna kannatas etnilise puhastuse ning Nõukogude armee ja julgeolekuorganite regulaarsete vastumeetmete all. Jānis Indānsi ja Jānis Gravelsonsi rahvuspartisanide rühma asustamine Elkšņu metsas, 1949-1950. 2010. aasta talveperioodil oli väga tõsine, tollele ajale mitteomane kaitsesüsteem, mida 1950. aastatel ei eksisteerinud kusagil mujal Lätis ega selle naaberriigis Leedus. Indan-Gravelsoni rühma punkris olid spetsiaalselt projekteeritud ringkaitsekraavid ja kahuripaigad. Kõrvuti partisanide sõjalise valmisolekuga ohverdada oma elu võitluses vaenlase vastu, saab rääkida ka nende erilisest identiteedist, mis väljendus ka teiste pereliikmete kaasamises rahvuspartisanide ridadesse.

Indāns-Grāvelsons ühendrühmas töötas 12 inimest, sealhulgas viis naist ja üks Leedu partisan: Jānis Indāns, Jānis Edvards Grāvelsons, Alma Gravelsone, Pēteris Indāns, Kristīne Indāne, Milda Ārija Indāne, Vasilijs Sokolovs, Voldemārs Otto Sātiņš, Jānis Ķepiņš Hilda asetäitja, Artūrs Snikus, Jons Žukauskis. Nende viimane lahing toimus 25. veebruaril 1950 Elkšņu metsas, kui võitluses ebaproportsionaalse ülekaaluga langes 11 partisani. Ellu jäi vaid Hilda Vietniece (Miezite), kes tabati ja veetis hiljem kuus aastat Gulagi laagrites vangis.

Mälestuspaik on rajatud piirkondliku maantee P74 Siliņi - Aknīste äärde, 12 kilomeetri kaugusel Aknīstest, keerates Läti rahvusmetsa "Žagaru rada".

1944. aasta suve lõpus sai Elkšť kihelkonna põhjaosa tohutust metsamassiivist kogunemispaik inimestele, kes valmistusid relvastatud võitluseks Nõukogude okupatsiooni vastu. 1944. aasta lõpus hakkasid Aknīste ümber moodustama rahvuspartisanide rühmad. Sobiv koht partisanide laagri rajamiseks oli Dimantu mež , mis asus suure Elkšņi metsa lõunaservas Aknīste suursoo lähedal. Seal, vähem kui 10 kilomeetri kaugusel Aknīste vallast, lõid rahvuspartisanid talvitamiseks kolm talvepunkrit. Metsa kogunenud meeste side tagati lähedalasuvate majade - Baltimore, Gargrode, Lichi, Priede, Krumi ja teiste majade elanike, naabrite ja partisanide toel.

Partisanilahing LPSR Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi sõduritega toimus Teemantmetsas 13. veebruaril 1945. aastal. Pantvangid tabanud tšekistid ajasid nad ette, et näidata partisanipunkreid. Ohtu nähes avasid metsavennad pantvange säästmata tule. Lahingus hukkus 10 Nõukogude okupatsioonivägede esindajat, kaheksa rahvuspartisani ja neli pantvangi. Vaatamata metsavendade kaotustele ei õnnestunud tšekistidel partisanipunkreid vallutada. Ellujäänud partisanid ootasid pimedust ja lahkusid asulast. Lahingus haavatud Tšehhi sõdurid ei saanud oigades kuningriigist lahkuda. Pärast seda lahingut, mida võib pidada esimeseks "metsavendade ristimiseks", tundsid partisanid end vendadena ja püss tundus ainsa usaldusväärse päästjana kallim kui miski muu.

Valge rist ja infostend paigaldati Teemantmetsa Lāčpleši päeval - 11. novembril 2022. Mälestusmärgi loomist on toetanud Jēkabpilsi piirkonna vald, ühing "Tēvzemes sargi" ja Läti riigimetsad. Informatiivse stendi sisulise osa autor on ajaloolane Haralds Bruņinieks.

Selia rahvuspartisanide vendade hauad avati 30. oktoobril 2004 Läti kaitseministeeriumi ja Aknīste valla toel. Partisanid Alberts Karankevičs (1914-1949), Vilis Tunķels (1911-1949), Arnolds Tunķels (1926-1949), Osvalds Tunķels (1929-1949), Ēvalds Kundzāns (1927-1949).

partisanid Juris Alfreds Voldemārs Lācis (1908-1945), Eduards Kaminskis (1910-1945), Osvalds Mežaraups (1911-1945), Alberts Mežaraups (1915-1945), Antons Bružiks (1911-1945), Jānis Bružiks (1911-1945), 25)6-1945. ja üks tundmatu. Marta Mežaraupe (1907-1945), Alberts Lācis (1902-1945), Juris Resnītis (1901-1945) ja Pēteris Bite (1907-1945), samuti lahingus langenud ja ära võetud Indān-Grāvelsonide rühmad Nõukogude okupatsioonivõimude pantvangis, on samuti maetud ühisele kalmistule langenud partisan Voldemārs Otto Sātnieks (1911-1950). Siin on ka monument Aknīste kompanii rahvuspartisanile Alfred Silaraupile (1925-1946), kes langes 30. juulil 1946. aastal Elkšņu metsas kitsarööpmelisel raudteel kontrollioperatsiooni käigus.

Selia rahvuspartisanide vendade kalmistutele paigaldatud Valge risti jalamile on asetatud Läti Rahvuspartisanide Ühenduse embleemiga mustast graniidist stele, millel on tekst "Selia rahvuspartisanidele. Ohverdasite oma elu Läti eest võitluses kommunistliku okupatsioonirežiimi vastu aastatel 1944-1954." Kalmistu territooriumil on ka mälestuskivi kirjaga "On pisaraid, mida tehakse vaikides." On arme, mis paranedes ei parane", mille paigaldas Stanislav Šadurska ärkamisaja alguses süvendisse, kuhu tšekistid matsid 14. veebruaril 1955. aastal eelmisel päeval langenud rahvuspartisanid ja pantvangid.

Tänapäeval asuvad endise Susėja vallamaja hoones Sansusī residentsikeskus ja külalistemaja "Susēja". Hoone fassaadil on tänaseni näha 7. juulil 1945 rahvuspartisanide rünnaku ajal lastud kuulidest jäetud rünnaku jälgi.

Endine Susėja vallamaja, mis sel ajal toimis Nõukogude okupatsioonivõimu kohaliku täitevkomiteena, sai 7. juulil 1945 Selia rahvuspartisanide rünnaku. Rünnak Susėja täitevkomiteele oli osa rahvuspartisanide laiemast aktsioonist ning leidis aset samaaegselt rünnakutega Vilkupe meierei ja hävitaja Kaunacka maja vastu.

Suseya rahvuspartisanide rühma ülema Albert Kaminsky (1920-1946) juhiste järgi pidid metsavennad hävitama kohaliku täitevkomitee julgeoleku, võtma relvad, miilitsavormid, dokumendid ja hävitama telefoniside. Rünnakus Susėja täitevkomiteele osales ülem Jozas Kuveikaise juhtimisel umbes 17 metsavendade Leedu partisani. Lahing kestis 15-20 minutit, tulistamise käigus langes üks Leedu partisan ja vastaspoolel - võitlejapataljoni võitleja Jānis Kakarāns. Tulistamise käigus lõhuti täitevkomitee aknad ja sai kahjustada telefon.

Teine rünnak Suseia täitevkomiteele toimus 16. juulil 1945, kui toimus pikem tulevahetus täitevkomitee hoones varju otsinud metsavendade ja võitlejapataljoni võitlejate vahel. Viimasele tuli lahingu käigus appi rühm Nõukogude sõdureid, kes avasid tiival kuulipildujatule ja sundisid partisanid taganema. Lahingus langes vähemalt viis metsavenda ja viis hävitajat. Rünnakud sellele okupatsioonivõimu haldusobjektile tõestasid sissisõja relvastatud vastupanu olemust ja olid hoiatuseks rahva vastupanust Nõukogude okupatsioonivõimule.

Susea rahvuspartisanide üksus moodustati väiksematest killustunud metsavendade rühmadest, sest esialgu puudus liider, kes neid ühendaks. Susėya partisanide tegevust püüdsid lühikest aega koordineerida 1945. aasta talvel hukkunud Artūrs Grābeklis, hilisem Markeis Gorovņovs. Suseia rahvuspartisanide üksuse tugevdamine toimus pärast endise leegionäri Alberts Kaminskise saabumist Seliasse pärast Saksamaa üldist kapitulatsiooni Kuramaas. Ta kehtestas rangema distsipliini ja ühendas väiksemad rühmad ühiseks võitluseks Nõukogude okupatsiooni vastu. Koostööd tehti ka lähedalasuvate kihelkondade ja ümbruskonna metsavendade rühmadega, eriti Gārsene rühma ja Leedu-Läti piirile elama asunud Leedu partisanidega.

Relvastatud liikumise algstaadiumis on näha, et metsavennad ei olnud rünnakuteks valmis, ei suutnud hõivata Kaunacka talu ega tungida sisse Susėja täitevkomitee majja. Partisanid kandsid kaotusi ega suutnud Tšehhi vägedele pikka aega vastu panna ning peamine võitlusviis oli mõelda õigeaegsele taganemisele. Probleem oli ka partisanide varustamisega. Vaatamata raskustele suutis Susa rahvuspartisanide üksus esimestel sõjajärgsetel aastatel Nõukogude okupatsioonile aktiivselt vastu seista. See partisanide rühmitus lakkas eksisteerimast pärast oma ülema A. Kaminski surma 14. mail 1946. aastal. Sellele järgnes mitmete metsavendade legaliseerimine, aga ka teiste sissigruppide liitumine.

Suseia salga rahvuspartisanide monument avati Selia rahvuspartisanide ajaloo uurija Gunārs Blūzma eestvõttel 11. novembril 1997. aastal. Susėja langenud rahvuspartisanide sõnade kõrvale on ristimärgi all jämedalt tahutud rändrahnu sisse graveeritud tekst: "Siili pähe, kaitse oma isade maad". Mälestusmärgil mainitakse 16. juulil 1945 Susės täitevkomitee rünnakus hukkunuid - Jānis Grābeklis (1923-1945), Ādolfs Rācenis (1919-1945), Bronīslavs-Arvīds Bīriņš (1919-1945) ja1 Edgars20glis. -1945), hiljem lisati mõrvatud Lina Kaminska (1917-1945) ja Albert Kaminska (1920-1946) nimed. Monumendilt puuduvad Arnold Dombrovskis (1923-1945) ja teised Susėja rahvuspartisanide rühmad aastatel 1945-1946. aktiivsete ja langenud rahvuspartisanide nimed.