Relvastatud vastupanu Nõukogude okupatsioonivõimule Sēlias

Pēteris Prauliņši (1911–1949) Birži kihelkonna rahvuspartisanide rühmitus kuulus Mārtiņš Pokļevinskise (1902–1951) juhitud rühmitusse. Rühm viis läbi mitmeid partisaniaktsioone, mille käigus karistati Nõukogude kaastöölisi ning rekvireeriti okupatsioonivõimude majandusasutuste toitu ja vara. P. Prauliņši rühma partisanid ei järginud piisavalt vandenõu reetmist, paljud isikud külastasid nende asulat, mis lõi võimaluse reetmiseks. Sõjalise kogemuse puudumine oli üks partisaniliikumise puudusi.

P. Prauliņši partisanide rühm Birži kihelkonnas Kalna metsas hävitati 16. mail 1949 Läti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi operatsiooni käigus, milles osalesid ka sõjaväeosad. Metsavennad olid rajanud perimeetrikaitsega punkri, mis oli hästi maskeeritud ja asus määramata kõrgusel soises piirkonnas. Partisanid osutasid Tšekaa vägedele vähemalt 40 minutit ägedat vastupanu, kuid kogu rühm langes: Pēteris Prauliņš, Artūrs Bružuks, Jānis Kalvāns, Edvīns Slikšāns ja Francis Skromanis. Maha lastud metsavennad visati kihelkonnamaja lähedale, kuid nende säilmed maeti hiljem lähedalasuvatesse kruusakarjääridesse. Irma Bružuka sai raskelt haavata, kes võeti vangi ja suri 17. mail Jēkabpilsi haiglas. Ta maeti kalmistu äärde, kuid kui kalmistut pärast Läti taasiseseisvumist laiendati, püstitati tema hauale monument.

Kalna kihelkonna P. Prauliņši grupi partisanide mälestuskivi pühitseti sisse 1998. aasta novembris. P. Prauliņši punkri asukoht asub Kalna kihelkonna Vidsala 99. kvartali 4. sektsioonis. Kivi, millel P. Prauliņš istus, on säilinud.

Jēkabpilsi piirkonna Kalna vallas, Sūpes purva lähedal avati Lāčplēsise päeval - 11. novembril 2019. Selle avamisel osalesid Jēkabpilsi piirkonna ja Viesīte piirkonna esindajad, endine rahvuspartisan H. Miezīte, ajaloolane H. Bruņinieks, samuti külalised Leedust ja teised huvilised. Mälestuspaik ja stend asuvad Sūpes purva lähedal, mis on seotud rahvuspartisanide asulate ja lahingute paikadega. Sügavamal metsas asus ka Indāns-Grāvelsoni rühma punker.

Pärast Läti elanikkonna küüditamist 25. märtsil 1949 hävitati rahvuspartisanide varustussüsteem. 1949. aasta suvest kuni 1952. aasta keskpaigani koges Aknīste, Sauka, Elkšņi, Birži ja Viesīte piirkonnas rahvuspartisaniliikumine langust, kuna see kannatas etnilise puhastuse ja Nõukogude armee ning julgeolekuasutuste regulaarsete vasturünnakute all. Jānis Indānsi ja Jānis Grāvelsonsi rahvuspartisanide rühmituse asumine Elkšņi metsas 1949.–1950. aasta talvel oli väga tõsise ja tolle aja kohta ebatüüpilise kaitsesüsteemiga, mida 1950. aastatel ei eksisteerinud kusagil mujal Lätis ega ka naaberriigis Leedus. Indānsi-Grāvelsonsi rühmituse punkrisse olid spetsiaalselt loodud perimeetri kaitsekaevikud ja suurtükipesad. Kõrvuti partisanide sõjalise valmisolekuga ohverdada oma elu võitluses vaenlase vastu on võimalik rääkida ka nende erilisest identiteedist, mis avaldus ka teiste pereliikmete kaasatuses rahvuspartisanide ridadesse.

Indāns-Grāvelsoni ühispartisanide rühma kuulus 12 inimest, sealhulgas viis naist ja üks Leedu partisan: Jānis Indāns, Jānis Edvards Grāvelsons, Alma Grāvelsone, Pēteris Indāns, Kristīne Indāne, Milda Ārija Vietāne, Vasilijs Sokolovs, Voldemārs Otto Sātnieks, Jonda Ķepiņš, Hitnieksl Sātniekss, Jānis Ķepiņš. Žukauskis. Nende viimane lahing toimus 25. veebruaril 1950 Elkšņu metsas, kui lahingus ebaproportsionaalselt tugevate jõudude vastu langes 11 partisani. Ellu jäi vaid Hilda Vietniece (Miezīte), kes tabati ja viibis hiljem kuus aastat Gulagi laagrites vangis.

Mälestuspaik loodi piirkondliku maantee P74 Siliņi - Aknīste äärde, 12 kilomeetri kaugusel Aknīstest, keerates Läti riigimetsale "Žagari ceļa".

Elkšķi kihelkonna põhjaosa ulatuslik metsamassiiv sai juba 1944. aasta suve lõpus kogunemiskohaks inimestele, kes valmistusid relvastatud võitluseks Nõukogude okupatsioonivõimu vastu. 1944. aasta lõpus hakkasid Aknīste piirkonnas moodustuma rahvuspartisanide rühmitused. Sobivaks kohaks partisanide laagri rajamiseks oli Teemantmets , mis asus Elkšķi suure metsa lõunaservas Aknīste suure soo lähedal. Seal, vähem kui 10 kilomeetri kaugusel Aknīste kihelkonnast, rajasid rahvuspartisanid talvitumiseks kolm talvepunkrit. Metsas kogunenud meeste side tagati lähedalasuvate majade - Baltimore'i, Gargrodes'i, Līči, Priedes'i, Krūmi - ning teiste majade elanike, naabrite ja partisanide toetusel.

Partisanide lahing Läti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi sõduritega Teemantmetsas toimus 13. veebruaril 1945. Tšekistid, olles pantvange võtnud, ajasid nad edasi, et paljastada partisanide punkrid. Metsavennad, nähes ohtu, avasid tule, pantvange säästmata. Lahingus langes 10 Nõukogude okupatsioonivägede esindajat, kaheksa rahvuspartisani ja neli pantvangi. Vaatamata metsavendade kaotustele ei õnnestunud tšekistidel partisanide punkreid vallutada. Ellujäänud partisanid ootasid pimedust ja lahkusid asulast. Lahingus haavata saanud tšekistlikud sõdurid ei suutnud oigates lahinguväljalt lahkuda. Pärast seda lahingut, mida võib pidada metsavendade esimeseks "lahinguristimiseks", tundsid partisanid end vendadena ja vintpüss tundus kõigest kallim, nagu ainus usaldusväärne päästja.

Valge Rist ja infostend Teemantmetsas paigaldati Lāčplēsise päeval - 11. novembril 2022. Mälestuspaiga loomist toetasid Jēkabpilsi piirkondlik valitsus, ühing "Tēvzemes sargi" ja Läti Riigimetsad. Infostendi sisu autor on ajaloolane Haralds Bruņinieks.

Sēlija rahvuslike partisanide vendade kalmistu avati 30. oktoobril 2004 Läti kaitseministeeriumi ja Aknīste valla toel. Sinna on maetud 19. detsembril 1949 Kalna kihelkonna Dimantu metsas toimunud lahingus langenud partisanid: Alberts Karankevičs (1914–1949), Vilis Tunķels (1911–1949), Arnolds Tunķels (1926–1949), Osvalds Tunķels (1929–1949), Ēvalds Kundzāns (1927–1949).

2005. aastal maeti siia ümber ka 13. veebruari 1945. aasta lahingus Elkšņi metsas langenud partisanid: Juris Alfreds Voldemārs Lācis (1908-1945), Eduards Kaminskis (1910-1945), Alberts Mežaraups (1945). (1915-1945), Antons Bružiks (1911-1945), Jānis Britāns (1926-1945) ja üks tundmatu. Ühiskalmistul on ka Marta Mežaraupe (1907-1945), Alberts Lācise (1902-1945), Juris Resnītise (1901-1945) ja Pēteris Bite (1907-1945) säilmed, kes langesid Nõukogude okupatsioonivõimude poolt pantvangiks, ning Indāns-Grāvelsonsi grupi langenud partisani Voldemārs Otto Sātnieksi (1911-1950) säilmed. Aknīste vendade kalmistul asub ka mälestusmärk Alfreds Silaraupile (1925-1946), Aknīste kompanii rahvuspartisanile, kes langes Tšekaa operatsiooni käigus 30. juulil 1946 kitsarööpmelisel raudteel Elkšņu metsas.

Sēlija Rahvuspartisanide Vennastekalmistul püstitatud Valge Risti jalamil asub mustast graniidist steel, millel on Läti Rahvuspartisanide Ühingu embleem ja selle alla graveeritud tekst „Sēlija Rahvuspartisanidele. Te ohverdasite oma elu Läti eest võitluses kommunistliku okupatsioonirežiimi vastu aastatel 1944–1954.“ Kalmistul on ka mälestuskivi kirjaga „On pisaraid, mis valatakse vaikides. On arme, mis paranedes ei parane“, mille püstitas Stanislava Šadurska ärkamisaja alguses augu lähedale, kuhu tšekistid matsid eelmisel päeval, 14. veebruaril 1955, langenud rahvuspartisanid ja pantvangid.

Tänapäeval asub endises Susėja kogudusemajas Sanssouci elamukeskus. Hoone fassaadil on endiselt näha jälgi rünnakust, mille jätsid maha rahvuspartisanide poolt 7. juulil 1945 tulistatud kuulid.

Endine Susēja kogudusemaja, mis sel ajal toimis Nõukogude okupatsioonivõimude kohaliku täitevkomiteena, kannatas Sēlija rahvuspartisanide rünnaku all 7. juulil 1945. Rünnak Susēja täitevkomiteele oli osa laiemast rahvuspartisanide kampaaniast ja toimus samaaegselt rünnakutega Vilkupe võivabrikule ja hävitaja Kaunackase majale.

Susėja rahvuspartisanide grupi ülema Albert Kaminskise (1920–1946) juhiste kohaselt pidid metsavennad hävitama kohaliku täitevkomitee julgeoleku, võtma relvad, miilitsa vormiriietuse, dokumendid ja kahjustama telefonisidet. Susėja täitevkomitee rünnakus osales umbes 17 metsavenda Leedu partisanide ülema Jozas Kuveikise juhtimisel. Lahing kestis 15–20 minutit, tulevahetuse käigus langes üks Leedu partisan ja teisel pool hävituspataljoni Jānis Kakarānsi võitleja. Tulevahetuse käigus purunesid täitevkomitee aknad ja kahjustati telefoni.

Teine rünnak Susēja täitevkomiteele toimus 16. juulil 1945, kui toimus pikaajaline tulevahetus metsavendade ja täitevkomitee hoonesse varjunud hävituspataljoni võitlejate vahel. Lahingu käigus tuli viimastele appi rühm Nõukogude sõdureid, kes avasid küljelt kuulipildujatule ja sundisid partisanid taanduma. Lahingus langes vähemalt viis metsavenda ja viis hävitajat. Rünnakud sellele okupatsioonivõimu haldusobjektile kinnitasid partisanisõja relvastatud vastupanu olemust ja olid hoiatuseks rahva vastupanu kohta Nõukogude okupatsioonivõimule.

Susēja rahvuspartisanide üksus moodustati väiksematest killustunud metsavendluse gruppidest, kuna algselt puudus juht, kes oleks suutnud neid ühendada. Lühikest aega püüdis Artūrs Grābeklis koordineerida Susēja partisanide ja hiljem Markejs Gorovņovi tegevust, kes langes 1945. aasta talvel. Susēja rahvuspartisanide üksust tugevdati pärast seda, kui endine leegionär Alberts Kaminskis saabus pärast Saksamaa üldist kapitulatsiooni Kuramaale Sēlijasse. Ta kehtestas rangema distsipliini ja ühendas väiksemad grupid ühiseks võitluseks Nõukogude okupatsioonivõimu vastu. Koostööd tehti ka lähedalasuvate kihelkondade ja piirkondade metsavendluse gruppidega, eriti Gārsene grupi ja Leedu ja Läti piirile asunud Leedu partisanidega.

Relvastatud liikumise algstaadiumis on selge, et metsavennad ei olnud rünnakuteks valmis, kuna nad ei suutnud hõivata ei Kaunacki talu ega tungida Susėja täitevkomitee hoonesse. Partisanid kandsid kaotusi ja ei suutnud pikka aega Tšekaa vägedele vastu panna ning peamine võitlusmeetod oli mõelda õigeaegsele taandumisele. Probleem oli ka partisanide varustamisega. Vaatamata olemasolevatele raskustele suutis Susėja rahvuslik partisanide üksus esimestel sõjajärgsetel aastatel siiski aktiivselt Nõukogude okupatsioonivõimule vastu panna. See partisanirühm lakkas eksisteerimast pärast selle ülema A. Kaminskise langemist 14. mail 1946. Sellele järgnes ka mitmete metsavendade legaliseerimine, samuti liitumine teiste partisanirühmitustega.

Susēja kompanii rahvuspartisanide mälestusmärk avati 11. novembril 1997 Sēlija rahvuspartisanide ajaloo uurija Gunārs Blūzmase algatusel. Langenud Susēja rahvuspartisanide nimede kõrval on jämedalt töödeldud rändrahnu sisse risti märgi all raiutud tekst: „Siili peas käskisin ma sul kaitsta oma isamaad.“ Monumendil on mainitud 16. juulil 1945 Susēja täitevkomitee rünnakus langenuid - Jānis Grābeklis (1923-1945), Ādolfs Rācenis (1919-1945), Broņislavs-Arvīds Bīriņš (1919-1945), hilisem nimi9 (nimi Edgars45 Ērglis) ja Edgars20. lisandusid mõrvatud Līna Kaminska (1917-1945) ja Albert Kaminskas (1920-1946). Monumendil puuduvad Arnolds Dombrovskise (1923-1945) ja teiste Susēja rahvuspartisanide rühmades tegutsenud rahvuspartisanide nimed, kes langesid aastatel 1945-1946.