Mööda raudse eesriide sõjaajaloo pärandi teid Tallinnast Liepajasse

19. sajandi teisel poolel historitsistliku välisilme saanud Viimsi mõisas alates 2001. aastast tegutsev muuseum tegeleb Eesti sõjaajaloo uurimise, säilitamise ja eksponeerimisega.  Praeguse muuseumi eelkäijateks tuleb lugeda juba 19. jaanuaril 1919 asutatud Eesti Vabastamise Sõja muuseumi ning 1993. aastal Viimsi vallavolikogu otsusega mõisa rajatud kindral Laidonerile pühendatud muuseumi. Nõukogude okupatsiooni ajal paiknes mõisas mereväe raadioluure üksus ning pärast võõrvägede lahkumist oli hoone väga kehvas seisus. Praegusel kujul asutati muuseum toonase kaitseministri Jüri Luige 26. veebruari määrusega 2001. aastal. Sellest ajast  tegutseb muuseum kaitseministeeriumi alluvuses.  Muuseumi väljapanek annab ülevaate Eestis ja mujal maailmas peetud sõdadest, millest Eesti elanikel on tulnud osa võtta. Osa ekspositsioonist on pühendatud Eesti Sõjavägede Ülemjuhatajale kindral Johan Laidonerile, kellele mõis aastatel 1923-1940 kuulus. Peahoone lähedal asuvas sõjatehnika angaaris saab näha valikut suurtükke ja sõidukeid.

Muuseum asub Tallinnas mere ääres Kalamajas.

Lennusadam rajati esimese maailmasõja ajal Vene tsaari Nikolai II käsul osana Peeter I merekindluse süsteemist. Ajaloolises vesilennukite angaaris paiknevas muuseumis on ligi 200 originaaleksponaati: allveelaev Lembit, sajandivanune jäämurdja Suur Tõll, vesilennuk Short 184, vanima eesti päritolu laeva vrakk, miinid, kahurid jne. Püsiekspositsiooni täiendavad ajutised näitused. Vesilennukite angaar on arhitektuuriajalooliselt erakordne: selle kuppelkatus kuulub maailma kõige varasemate raudbetoonkoorikute hulka.

Muuseumi programmid ja iseseisvaks külastuseks mõeldud materjalid on mängulised ja avardavad silmaringi nii lastel kui täiskasvanutel.

Tallinnas asuv Hotell Viru ehitati 1972.aastal. Välismaalastele sobiv hotell pidi sobima ka riikliku julgeoleku organitele ehk KGB-le. Muuseumi ekspositsioon räägib palju enamast kui ühest hotellist ja KGB-st. Muuseum on lugude varamu kahest maailmast. Ühes, mis eksisteeris peamiselt paberil, elasid õnnelikud nõukogude inimesed külluses ja sõpruses, targa ainupartei juhtimisel, seal polnud õnnetusi ega katastroofe. Teine, päris maailm, oli oma olemuselt tunduvalt mitmekesisem ja keerulisem. Muuseumi külastamiseks on vajalik eelregistreerimine!

Muuseum asub Tallinna kesklinnas endise NKVD/KGB peakorteri keldrites.

Pagari tänav 1 hoone keldris asus Nõukogude okupatsiooni ajal üks kurikuulsamaid ja kardetumaid eeluurimisvanglaid, kus arreteeritud Eesti poliitikuid, riigiametnikke, haritlasi, Vabadussõja veterane aga ka lihtsaid inimesi piinati ning surma või vangi mõisteti. Keldrisse rajatud kongid on jäänud tänini kommunistliku terrori võrdkujuks ning on nüüd külastamiseks avatud. Külastajate ees avaneb kelder kahe koridori, kuue kongi ja ühe kartseriga. KGB vangikongide püsinäitus “KGB (m)aja lugu” räägib eelkõige seal toime pandud kuritegudest.

Pagari tänav 1 maja on kireva ajalooga. 1912. aastal elumajaks ehitatud hoones on tegutsenud Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus ning sealt on juhitud Vabadussõda. Kuni 1940. aastani asus hoones Eesti Vabariigi sõjaministeerium. 1991. aasta märtsis alustas majas tööd Eesti Vabariigi politsei. Praegu on majas taas korterid.

Endine merekindlus asub praeguses Kalamaja asumis Tallinnas.

Patarei merekindlust hakati ehitama 1829. aastal Vene tsaar Nikolai I korraldusel. Kompleks avati 1840. aastal, kuid ehitustööd sellega ei lõppenud. Seoses Krimmi sõja puhkemisega 1853. a asuti kindlust täiustama, sest kardeti Inglise ja Prantsuse laevade ilmumist Tallinna alla. See ka juhtus, kuid suurem sõjategevus jäi ära. Patareist tulistati ainult mõned üksikud lasud. Seoses lõhkemürskude kasutuselevõtuga loobuti 1858. a Patarei kasutamisest kindlusena ning edaspidi paiknes seal kasarm. Vangla sai Patareist Eesti Vabariigi ajal ning nii kasutati seda kuni 2002. aastani. Mõlemad Eestit okupeerinud võõrvõimud kasutasid kohta samuti vanglana; nende seal toimepandud kuriteod muutsid koha laiema avalikkuse jaoks kurikuulsaks. Neljal hektaril laiuvas silmapaistva arhitektuuriga rajatise renoveerimine algas aastal 2020. Aastaks 2026 on seal välja arendatud terviklik linnaruum äripindade, eluruumide ja vaba aja veetmise võimalustega. Hoone idatiivas säilitatakse ehtne vanglainterjöör ja vangide jalutusboksid. Juba praegu paikneb seal ligi 1200 ruutmeetril kommunismi ideoloogiat ja kuritegusid ning hoone ajalugu tutvustav näituseala „Kommunism on vangla“. 

Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu asub Tallinna kesklinnas.

2003. aastal avatud eramuuseum on pühendatud perioodile 1940-1991 Eesti ajaloos. Muuseumi eesmärk on rääkida Eesti lähiajaloost lugusid, mis paneksid inimesi mõtisklema vabaduse väärtuse ja hapruse üle.

Muuseumi püsinäitus ja filmid annavad ülevaate okupatsiooniajast, repressioonidest, rahvuslikust vastupanuvõitlusest ja laulvast revolutsioonist Eestis.

Püsinäitus “Vabadusel ei ole piire” koosneb viiest osast: „Ebainimlikkus”, „Eksiilis”, „Nõukogude Eesti”, „Taastamine”, „Vabadus”. Teekonnal läbi muuseumi on külastajale saatjaks eesti, vene, inglise, soome, saksa, prantsuse või hispaania keelne e-giid, mis viib kaasavale ja mõtisklevale rännakule lähimineviku radadel. Muuseumis on ka tegevused lastele, mis pakuvad meeldejäävat ja põnevat kogemust tervele perele.

Paldiski linn (end. Rågervik) asub Eesti põhjarannikul Pakri poolsaarel.

Paldiski on alates Põhjasõjast olnud strateegilise tähtsusega sadamalinn. Vene tsaar Peeter I andis 1718. a korralduse kindlustatud süvasadama ja paljude teiste militaarrajatiste ehituseks ning linnast sai üks Vene impeeriumi tähtsamaid sõjasadamaid.

Iseseisvas Eestis viibisid Paldiskis suviti soomusrongid väljaõppel. Pärast 1939. aastal Eestile peale sunnitud sõjaliste baaside lepingut läks Paldiski Nõukogude Liidu relvajõudude valdusse, moodustati Paldiski sõjamerebaas ja alustati täiendavaid kindlustustöid. Paldiski piirkonnal oli suur tähtsus kogu Punalipulise Balti Laevastiku Läänemere rannikukaitse süsteemis. 1960. aastatel ehitati Paldiskisse üks kolmest Nõukogude Liidu tuumaallveelaevnike väljaõppekeskusest koos tuumaallveelaeva maketiga. Linn koos Pakri saartega oli välismaailmale suletud ja salastatud. Paldiskis töötas kaks tuumareaktorit, mis on praeguseks kaetud betoonsarkofaagiga.

Paldiskis saab külastada Peeter Suure merekindluse bastioni:  https://visitharju.ee/et/node/9682 ning Eesti kõige kõrgemat tuletorni – Pakri tuletorni (http://www.pakrituletorn.ee/). Tuletorn on 52 meetri kõrgune.

Tuletornist ca 200 meetrit põhja pool asub teise maailmasõja aegne 130 mm patarei. Patarei valmis 1941. aasta suveks, kuid 1941. aasta augustis õhiti evakueerimise käigus relvad, relvablokid ja juhtimisüksus.  Pakri panga trepi kõrval kivisel klindiserval asub 1939-1941. aastatel kasutusel olnud 45 mm patarei.  Paldiski linnakalmistul asub 21. novembril 1965. a. hukkunud allveelaeva M-200 meeskonnaliikmete ühishaud. Nõukogude perioodi rajatisi on praeguseks linnas siiski näha väga vähe.

Spithami radariväeosa asub Läänemaal Lääne-Nigula vallas Soome lahe suudmes. 

Spithami radariväeosa rajamine algas 1958. aasta paiku, tõenäoliselt toodi siia üle Osmussaarel paiknenud väeosa. Kuni hoonete valmimiseni elati telkides, ohvitserid majutusid taludes. Valmisid kasarm, söökla, tehnilised hooned. Diiselelektrijaam andis elektrit ka külale. 1993. aastal viidi väeosa Venemaale Leningradi oblastisse. 

Radariväeosast on säilinud kaks suurt radariküngast, juhtimispunkt, mitu tehnilist punkrit ning aparatuurihaagiste varjet, kopteriväljak, paar dotti ning mõned muud ehitised ja nende rusud. Linnaku hooneist on alles ainult lagunev söökla.

Muuseum asub Haapsalu kuurordi teenindamiseks 20. sajandi alguses rajatud raudtee lõppjaama jaamahoones.

1997. aastast Haapsalus tegutsev Raudtee- ja Sidemuuseum tutvustab Eesti raudteede pea pooleteise sajandi pikkust arenguteed ning ka infovahetuse viise ja võimalusi. Vanaduspuhkusel raudruunade kõrval kohtab siin muuhulgas viisakat jaamaülemat, luukeretelefoni ning saab astuda sisse vaksali postiagentuuri.

Väliekspositsioonis asub muuhulgas teise maailmasõja aegne Saksa auruvedur 52 3368. 

Auruvedur 52 3368 valmis 1943. aasta aprillis Münchenis Krauss-Maffei tehases ja suunati tööle Austriasse Villachi raudteedirektsiooni Bruck an der Mur depoosse. Edasi anti see rendile Ungari Riigiraudteele (MAV), kus võeti 7. juunil 1945 Punaarmee poolt trofeena arvele. Ungari-Rumeenia riigipiiri muutumisel sattus vedur 52 3368 Rumeenia raudteele (CFR). Augustis 1950 tehti vedur CFR Iași remonditehases ringi laiarööpmeliseks (1524 mm) ja anti üle NSV Liidule, kus töötas Odessa raudtee Kotovski ja Vapnjarka depoodes oktoobrist 1950 kuni 1956. aastani, mil arvati NSVL Teedeministeeriumi strateegilisse reservi. 26. augustil 1957 saabus vedur TE-3386 (ТЭ-3368, 1952. aastal oli seeria 52 ümber nimetatud seeriaks TE) Valga veduribaasi, kus sai endale sama aasta novembris veduri TE-450 Berliinis Borsigi tehases 1943. aastal ehitatud vanntendri (Wannentender), mis mahutas 32 m3 vett ja 10 t kütteainet. Vedur oli Valgas (vahepeal 1961-68 Tartu depoos) baasi likvideerimiseni 1997. aastal. Aastail 1950-85 oli tema läbisõit laiarööpmelise vedurina 463 216 km.

1942-45 ehitati 52 seeria vedureid üle Euroopa 14 tehases kokku 6295. Pärast Teist maailmasõda olid seeria 52 vedurid paisatud üle Euroopa Norrast Türgini ja Belgiast Nõukogude Liiduni. Viimases oli üle 2000 veduri – täpne arv on teadmata, kuna vedureid töötas erinevate ametkondade, sh ka julgeolekuorganite valduses. Eestis liikusid auruvedurid seeriast 52 esmakordselt aastail 1943-44 normaalrööpmelistena (laius 1435 mm). Alates 1953. aastast, mil nende veduritega Eesti laiarööpmelistel teedel vahetati kaubaliikluses välja senised Ameerika sõjavedurid seeriast Ša („šarikud“), on Eestis olnud 138 taolist vedurit.

1991. aastaks oli Eestisse jäänud vaid üks selline vedur – TE-3368. 8. mail 1998 toodi see Raudteemuuseumi eksponaadiks Haapsallu ning on üheks unikaalsemaks eksponaadiks ja (militaar)tehnikaajaloo mälestiseks Eestis tutvustades ühtlasi 20. sajandi raudtee-ajalugu laiemalt.

Kordon asub Vormsi saarel Hullo külas. Tegu on uusima Vormsile rajatud kordoniga, mille ehitamine jõudis lõpuni 1985. aasta kevadel. Tüüpilise sovetiaegse segaduse tõttu ehitati see Kaug-Põhja kordoni tüüpprojekti järgi: suurem osa kordoni kompleksist on ühise katuse all. Kordoni ehitamisega tegelesid vähemalt osaliselt demobiliseerimist ootavad ajateenijad,  “demblid”, kelle ärakasutamine oli toona tavaline nähtus. Valminud ehitises asus 106. Punalipulise piirivalvesalga 17. Piirivalvekordon. Hoonet kaua kasutada ei jõutudki, sest 1992. aasta lõpus sai selle uueks haldajaks juba taasiseseisvunud Eesti piirivalve. Kordonihoonesse on sisse ehitatud täismõõtmetega korvpallisaal ja rõdudega kinosaal. Hoone on eriline veel selle poolest, et kordoni tunnimehe vaatluspost on ehitatud katlamaja korstna otsa ja trepp sinna tiirutab ümber korstna. Objekti all olevad maatükid müüs hiljem Piirivalvet haldama hakanud siseministeerium 2008. aastal eraomandusse ning praeguseks on osa endise kordoni territooriumist elamumaa.  

Tegu on graniidist, umbes 2,5 m kõrguse kiviga, mille esiosa on poleeritud. Mälestusmärk asub Hullo küla kirikuaia läänepoolse sissekäigu vastas mändide vahel. Vormsi Vabadussõja mälestussammas avati 1929. aastal, sellekohane märge on rajatud ka kivisse. Üks vähestest Vabadussõja mälestussammastest, mis jäi püsti ka Nõukogude okupatsiooni ajal. Tõenäoliselt päästis samba rootsikeelne tekst ning aastaarvude 1918-1920 puudumine. Sambalt võib lugeda rootsi keeles: “Saare elanikud püstitasid kivi 1929. aastal vabadusvõitlejatele”. Sambal on all maakividest alus. Ümbritsetud on ta raudketiga omavahel ühendatud kividest. 

Mälestusmärk asub Puise ninal, mere ääres. 1944. aastal põgenes Eestisse tunginud punaarmee eest läände ligi 80 tuhat inimest, paljud neist mere kaudu. Mälestusmärgi suurpõgenemise meenutuseks lõi Aivar Simson. Selle idee autor on Heidi Ivask, kes ema süles koos sadade teiste põgenikega Puise rannas paati ootas. Mälestusmärk püstitati  Eesti Memento Liidu eestvedamisel.

Põgari palvemaja asub Põgari-Sassi külas Tuuru–Puise tee 1. kilomeetripunkti juures. 18. septembril 1944. aastal, päev pärast Saksa sõjavägede tagasitõmbamise algust, nimetas peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots ametisse uue Eesti Vabariigi valitsuse. Valitsus võttis vastu otsuse Eesti iseseisvuse taastamise ja sõjas neutraalseks jäämise kohta. Valitsuse ametisse nimetamine tekitas olukorra, kus punaarmee ei “vabastanud” Eestit Saksa okupatsioonivõimu käest, vaid vallutas iseseisva riigi. Otto Tiefi valitsus pidas oma viimase istungi Põgari baptistide palvemajas 22.09.1944. Ajaloolise tähtsusega istungi toimumist meenutab seal 1999. aastal peaminister Mart Laari avatud mälestustahvel. Nn Tiefi valitsuse liikmed ootasid Põgari palvemajas Rootsist evakueerimiseks lubatud kiirkaatrit. Paat saabus aga alles 29. septembril ning sellega põgenes Eestist vaid riigisekretär Helmut Maandi, kaasas ka Eesti Vabariigi ajaloolist järjepidevust kinnitava Riigi Teataja eksemplar.

Eesti Muuseumraudtee asub Pärnumaal, Pärnust 17 km loodes Lavassaare asulas, kunagisel turbatööstuse alal.

Eesti Muuseumraudtee on ainuke kitsarööpmelise raudtee muuseum Eestis, mille eksponaatide hulka kuulub mh töötav auruvedur. Muuseumis on üle 80 veeremiühiku, sh viis auruvedurit ning rida tehnilisi seadmeid, millest enamus paikneb väliekspositsioonis. Muuseumi territooriumil asuvas endises turbatööstuse eramus on siseekspositsioon, kuhu kuulub üle 700 ajaloolise foto, eseme ja dokumendi Eesti kitsarööpmelistest raudteedest.

Kitsarööpmeline raudtee rajati 19. ja 20. sajandil Eestimaa ja Liivimaa kubermangus piirkondlike tööstusettevõtete majandustegevuse arendamiseks.

Mälestusmärk asub Pärnu kesklinnas Iseseisvuse väljakul.

Graniidist mälestusmärk avati 2008. aastal endise Endla teatri asukoha läheduses ning selle autorid on Kaarel Eelma, Mart Aas ja Mikk Mutso.

23. veebruaril 1918. a loeti Pärnu Endla teatri rõdult esimest korda avalikult ette iseseisvusmanifest „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“. Teises maailmasõjas sai Endla teater tugevasti kannatada ja hiljem hoone õhiti.

Mälestusmärk kujutab ajaloolise Endla teatri rõdu selle algses suuruses. Rõduehitise seinale on graveeritud manifesti tekst nii vanas kui tänapäevases kirjastiilis ning ka pimedate punktkirjas.

Isesesivusmanifest avaldati Tallinnas 24. veebruaril ning pealinnas kuulutati välja iseseisev Eesti Vabariik ja riiklik võim läks selleks valitud organite (esialgu Eestimaa Päästekomitee, siis Ajutise Valitsuse) kätte. 24. veebruari 1918. a. loetakse Eesti Vabariigi sünniks.

Jalgrattamuuseum asub Saulkrastis Valge luite (Baltā kāpa), maantee A1 ja Pabaži raudteejaama läheduses. Muuseumikogu koosneb tehniliselt kõige põnevamatest Läti jalgrattaajaloo näidetest. See on Baltimaade suurim jalgrattakollektsioon, kuhu kuulub umbes 60 Lätis valmistatud ja kasutusel olnud jalgratast, sealhulgas sõjaväe näidisrattad. 20. sajandi alguses hakati sõjavägedes laialt kasutama jalgrattaid tänu nende kättesaadavusele ja eelistele. Moodustati spetsiaalseid ratturite üksuseid, mis suutsid kiiresti liikuda. Ratturid suutsid kergemini luureandmeid koguda, korraldada ootamatuid rünnakuid vaenlase vastu ning tegutsesid suurel maa-alal jalaväest osavamalt. Pärast Esimest maailmasõda olid ka Läti armees ratturite üksused, mis kasutasid Lätis toodetud sõjaväejalgrattaid. Ratturite üksusesse kuuluv sõdur pidi vastama rangetele nõuetele. Ta pidi olema vastupidav, hea nägemise ja kuulmisega ning tema süda ja kopsud pidid olema terved. Ta ei tohtinud kaaluda alla 80 kg ning pidi olema 165–180 cm pikk. Läti sõjaväes oli kindlaks määratud, et hea ettevalmistuse saanud rattur pidi päevas läbima 80–100 km ja kui olukord nõudis, siis ka 150 km. Talvel, kui jalgratast kasutada ei saanud, sõideti suuskadel. Rattur pidi päevas suutma suusatada 50–60 km. Paljudest sõjaväe ratturitest said professionaalsed sportlased.

Endine Nõukogude sõjaväelinnak asub Ādaži piirkonnas Mežgarciemsis, maantee P1 lähedal. Nõukogude armee õhutõrjeüksuste linnaku juurde, mida kasutati sõjaväe väljaõppebaasina, on paigaldatud infostendid. Külastajad pääsevad endise sõjaväebaasi alale. Nõukogude okupatsiooni perioodil väljaantud kaartidel Mežgarciemsi sõjaväelinnakut ei olnud. Miski ei viidanud sellele, et seal asus Nõukogude armee jaoks ehitatud õhutõrjelinnak. Pärast Teist maailmasõda hakati Läti alal kiiresti ja laiaulatuslikult ehitama Nõukogude sõjaväebaase. Võõra sõjaväe baasid olid nagu riik riigis. Sõjaväeüksused asusid peaaegu igas Läti osas. Eriti privilegeeritud ühiskonnaliikmed olid pensionile jäänud NSVLi sõjaväelased ja nende perekonnad, kellel oli eelisõigus elamispinna saamiseks. Paljud tegid valiku Läti linnade kasuks, sest siinne elujärg oli parem kui mujal Nõukogude Liidus. Nõukogude armee kohalolekut Lätis iseloomustas kuritegelik käitumine, imperialistlik suhtumine ja karistamatus, mis peegeldas režiimi ükskõikset suhtumist Lätisse ja selle põliselanikesse. Hoolikalt hoitud müüt õnnelikust elust Nõukogude Lätis ja Nõukogude armeest kui vabastajast meenutas tegelikult elu püssirohutünnil.

Rannakaitserajatised asuvad Riias Mangaļsalas, Daugava suudmes Daugavgrīva vastas. Siin võib näha eri sõjavägede (Vene, Läti, Saksa ja Nõukogude) ehitatud kaitserajatisi. Mangaļsala kaitserajatised ehitati Riia linna kaitsmiseks vaenulike merevägede eest. Piirkond oli pikka aega strateegiliselt tähtis. Pärast Esimest maailmasõda ei olnud Läti sõjaväel veel tugevat mereväge. Merepiir oli pikk ja rannakaitse keeruline. Läti armee võttis üle Vene impeeriumi 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses ehitatud kindlustused ja laiendas kaitsesüsteemi. Daugavgrīva ja Mangaļsala suurtükivägi pidi avama tule Daugava suudmesse siseneda püüdvate vaenlaste laevade pihta. Lielupe ja Koiva (Gauja) jõgede suudmetes Jūrmalas ja Carnikavas asusid tugipunktid, mis pidid pidurdama vaenlase dessante. Rannakaitsel oli üks spetsiaalselt varustatud soomusrong, mis võimaldaks suurtükiväe toetuse ja lisavägede saatmise Saulkrasti või Jūrmala suunas. Strateegiliste paikade kindlustamise eesmärk oli tõhustada relvakasutust spetsiaalsete hoonete ja maastikueeliste abil. Rannakaitserajatised olid laiali suurel territooriumil, et sõja korral vähendada vaenlase mõju.

Külastajatele on avatud endine KGB ehk NSVLi riigi julgeoleku komitee hoone. KGB-lased vangistasid, kuulasid üle ja mõrvasid siin Läti kodanikke, keda okupatsioonirežiim pidas enda vastasteks. Hoonesse on välja pandud Läti Okupatsioonimuuseumi näitus KGB tegevuse kohta Lätis. Vangikambrites, koridorides, keldris ja sisehoovis korraldatakse ekskursioone. 1911. aastal ehitatud maja on üks Riia kaunemaid hooneid. Rahva seas kutsuti hoonet Nurgamajaks ja see oli Nõukogude okupatsioonirežiimi kõige hirmsam sümbol Lätis, üks NSVLi võimusambaid. KGB tegutses Nurgamajas 1940–1941 ja uuesti aastatel 1945–1991. Poliitiline tagakiusamine puudutas otseselt kümneid tuhandeid Läti elanikke. Võitlus Nõukogude vaenlaste vastu jätkus ka pärast Teist maailmasõda. KGB tegutsemisviis muutus veidi pärast Stalini surma. Füüsiline piinamine asendus psühholoogilise terroriga. Enamik KGB agentidest olid lätlased (52%). Venelased moodustasid suuruselt teise rühma (23,7%). 60,3% agentidest ei olnud kommunistliku partei liikmed. Kõrgharidus oli 26,9% agentidest. Süsteem oli üles ehitatud kohalike elanike kaasamisele, et seeläbi saavutada kontroll ühiskonna üle. Töötajate nimekirjad ja teenistusdokumendid asuvad Venemaal. Need ei ole Läti ametivõimudele ja teadlastele kättesaadavad.

Muuseumis eksponeeritakse Läti ajalugu Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal aastatel 1940–1991. „Tuleviku maja“ on okupatsioonimuuseumi rekonstrueerimis- ja laienemisprojekt, mille autor on Ameerikas elav tuntud läti arhitekt Gunārs Birkerts, ning sellega seotud uus muuseumiekspositsioon. Okupatsioonimuuseumi väljapanek „KGB ajalugu Lätis“ asub KGB-hoones (Nurgamajas). Läti Okupatsioonimuuseum asutati 1993. aastal. See jutustab pikka aega varjatud loo Läti riigi, rahva ja maa saatusest kahe võõrriigi totalitaarse okupatsioonivõimu all aastatel 1940–1991. 2020. aasta lõpus kuulus muuseumikogusse üle 70 000 ajaloolise eseme (dokumendid, fotod, kirjalikud, suulised ja materiaalsed tõendid, esemed ja mälestusesemed). Muuseumi spetsialistid on salvestanud rohkem kui 2400 videomälestust, mis teeb sellest ühe suurima okupatsiooni käsitleva kogu Euroopas. Lätis, Leedus ja Eestis toimunud sündmused näitavad meile selgelt, mida need rahvad pidid kahe totalitaarse režiimi all kogema.

Läti Sõjamuuseum asub Riia vanalinnas Vabadussamba läheduses ajaloolises hoones, mida nimetatakse Püssirohutorniks. Muuseumis on 11 ekspositsiooni. Näitustele on välja pandud relvi, dokumente, vormiriietust, autasusid ja muid sõjaga seotud või sõdurite igapäevaelu kirjeldavaid esemeid. Läti Sõjamuuseum on üks vanimaid muuseume Lätis. See sai alguse Esimese maailmasõja ajal. Muuseumikogu moodustati peamiselt sõdurite isiklikest või lahinguväljadelt leitud esemetest. Pärast Läti riigi iseseisvumist sai muuseumi peamiseks eesmärgiks luua ekspositsioon Läti sõjaajaloost ja elanikkonna aktiivsest rollist oma maa kaitsmisel. 1937. aastal laiendati muuseumi juurdeehitusega ja see oli tol ajal tehniliselt üks moodsamaid muuseume Euroopas. Püssirohutorn oli kunagi üks Riia kindlustuse tornidest. Seda on Liivatorni nime all mainitud juba 1330. aastal. Algne torn hävis 1621. aastal, kui Riia linna piiras Rootsi sõjavägi. 1650. aastal ehitati püssirohu ja relvade ladustamiseks uus torn. Pärast linna kindlustuse lammutamist on Püssirohutorn Riia kunagise kaitsesüsteemi üheks tähtsaimaks tunnistuseks.

Muuseum asub Riia vanalinnas toomkiriku lähedal. See asutati 2001. aastal, et säilitada ajalootõendeid 1991. aasta sündmuste kohta Lätis. Muuseum pakub ka virtuaalset ekskursiooni. 1991. aasta jaanuaris avas Nõukogude armee Leedus tule Vilniuse teletorni juurde kogunenud inimeste pihta ja sõitis tankidega rahva sekka. Vastuseks nendele sündmustele kogunes Riias umbes 500 000 inimest meeleavaldusele, et näidata toetust leedukatele ja valmisolekut Läti riikliku iseseisvuse eest võitlemiseks. Vältimaks sarnaste sündmuste kordumist Lätis hakkasid elanikud Riia vanalinna kitsastele tänavatele rajama barrikaade, et takistada Nõukogude armee võimalikke rünnakuid. Barrikaade rajati erinevate strateegiliste objektide kaitseks mitte ainult Riias, vaid kogu Lätis. Barrikaadide kaitsmisel osales umbes 50 000 inimest üle kogu riigi. Barrikaadide aeg oli rahvaliikumine, mis soodustas Läti omariikluse taastamist. See on suurepärane näide vägivallatust vastupanust kogu maailma ajaloos.

Mälestuspaik asub Torņakalnsi raudteejaamas Riias. See on pühendatud 1941. aasta juunis küüditatud Läti elanikele. Esialgu oli plaanis teha mälestuspaik Esplanāde parki, kuid hiljem otsustati see rajada Torņakalnsi jaama. Mälestuspaik koosneb viiest lõhutud kivist tehtud skulptuurist, mis sümboliseerivad hävitatud perekondi ja kolme küüditatute põlvkonda. Mälestuspaiga autorid on skulptor Pauls Jaunzems ja arhitekt Juris Poga. Selle avas 14. juunil 2001 Läti toonane president Vaira Vīķe-Freiberga. Jaamahoone kõrval asub kaubavagun ja mälestustahvel küüditatud Läti elanikele. Mälestuskivi kirjaga „1941“ on 1,2 m kõrgune töötlemata kivirahn. Mälestusmärgi autor on skulptor Ojārs Feldbergs.

Riia Geto- ja Läti Holokaustimuuseum asub Riias keskturu ja pearaudteejaama läheduses. Muuseum avati 2010. aastal kohas, kus kunagi asusid linna laod. See on rajatud ajaloolisse linnaosasse, mis piirnes endise juudigetoga. Geto ala on ainulaadne, sest arhitektuuriliselt ei ole see pärast Teist maailmasõda muutunud. See on mälestuspaik juudi rahva tragöödiale. Natsi-Saksamaa poliitika Läti juudi elanikkonna suhtes seisnes 1939. aasta lõpuni selles, et Saksa diplomaadid ja poliitikud üritasid avaldada survet Läti valitsusele juudivastaste meetmete rakendamiseks ja nende vabaduse piiramiseks. Pärast baltisakslaste lahkumist 1939. aastal ei olnud Saksa saatkonnal enam nii head ülevaadet elanikkonna meelsuse ja Lätis toimuva kohta. Kui Punaarmee okupeeris Läti ja hakkas ühiskonnaga manipuleerima, toetas osa juudi elanikkonnast uut okupatsioonivõimu. Pärast seda, kui režiim pöördus terve ühiskonna vastu, langes toetus kiiresti. Ometi oli tekkinud sügav lõhe elanikkonnas, mida püüdis hiljem ära kasutada järgmine okupatsioonirežiim, Natsi-Saksamaa. See lootis, et kohalik elanikkond ahistab ja ründab juute, kuid seda ei juhtunud. Saksamaa töötas välja uue plaani, mis alguses nägi ette Riia geto loomist, aga hiljem hävitas selle elanikud.

Riia Lennundusmuuseum asub Riia lennujaama territooriumil lennukite vaatlusala kõrval Skulte külas Marupe piirkonnas. See on erainitsiatiivil loodud turismiatraktsioon, mis avati 1997. aastal. Kollektsioon on kokku kogutud rohkem kui 50 aasta jooksul. Lennundustehnikat on kogutud Lätist, Venemaalt, Poolast, Ukrainast, Tšehhist ja USAst. See on üks suurimaid ja väärtuslikumaid kogusid Lätis. Lennundusmuuseumi rajamise idee tekkis Lätis juba 80 aastat tagasi. Läti lennunduse ajalugu ulatub tagasi aega, mil ehitati maailma esimesed lennukid. Läti piloodid osalesid paljude maailmarekordite saavutamisel. Pärast Esimest maailmasõda ja Läti Vabadussõda hakkas Läti sõjavägi moodustama lennuväge ning tekkis vajadus säilitada ajaloolisi esemeid. 1930. aastatel avanes võimalus hakata muuseumi looma. Selle kogus oli juba väärtuslikke ajaloolisi esemeid. Teine maailmasõda nurjas algatuse ja kollektsioon läks kaduma. Tänapäeval on muuseumis umbes 40 peamiselt Nõukogude Liidus toodetud õhusõidukit. Ekspositsioon annab ülevaate nõukogude lennunduse ajaloost.

Mērsragsi tuletorn asub Mērsragsi külas, umbes 1 km Mērsragsi keskusest põhja pool. Tuletorn alustas tööd 1875. aastal. Signaaltule kõrgus on 21,3 m. Silindriline needitud raudkonstruktsiooniga tuletorn on 18,5 m kõrge, selle alumist osa toestavad raudbetoonist kontraforsid. Torni ülaosas on rauast rõdu, mis toetub konsoolidele. Tuletorni ehitas Pariisi vabrik Sotera, Lemonier & Coy, mistõttu kutsutakse seda rahva seas prantslaseks. 1944. aasta lõpus rajati tuletorni kõrvale Saksa armee 1003. suurtükiväediviisi patarei koos 60 cm läbimõõduga prožektoritega. Mais 1945 kavatses Natsi-Saksamaa juhtkond tuua siia üle 15. Läti SS-grenaderidiviisi, kuid plaan nurjus, sest läti sõdurid alistusid lääneliitlastele. Hoone varemed on Mērsragsi tuletorni lähedal säilinud, seal asus nõukogude ajal piirivalve suur prožektor mere valgustamiseks. Majaka kõrval on linnuvaatlustorn. Ekskursioonid tuleb Mērsragsi turismiinfokeskusest ette tellida.

Melnsilsi kämping asub mere ääres 10 km kaugusel Kolkast. Seal on võimalik ööbida taasrajatud Saksa armee tüüpi muldonnides ,kuna Teise maailmasõja ajal asusid siin Saksa sõjaväe piirivalvekordon ja laagriplats ning sõdurid ehitasid endale ümbruskonnast leitud materjalidest liivaluidetesse onnid. Rannikuluidetest võib endiselt leida kaevikuid.

Kämpingus on kaks muldonni: Punker 13 on suurem ja selles on kolm narivoodit; väikeses onnis on kaks narivoodit. Melnsilsi kämping sobib kuni 300 inimesele aktiivse puhkuse ja spordiürituste korraldamiseks. Selle lähedal asuvad Slītere looduskaitseala, järsk mererannik ja metsarajad. Ümbritsevasse loodusesse on maha märgitud jalgrattarajad. Mere ääres asuvad telkimis- ja lõkkekohad, rannas võib ööbida kahe- ja neljakohalistes tünnimajades. Rannas on ka saun, kus võib vihelda erinevate vihtadega.

Nõukogude piirivalvekordon asus endise merekooli hoones. Selle kõrval asus piirivalve vaatlustorn, mis on hästi säilinud. Teine vaatlustorn asub merekaldal parkla juures. Vaatlustornid tuletavad meelde Nõukogude okupatsiooni aega, kui Mazirbe oli suletud piiritsoon ja tsiviilisikud tohtisid mere äärde minna vaid valgel ajal selleks ettenähtud kohtades. Piirivalve vaatlustorn on üks paremini säilinud sedasorti objekte Läti rannikul. Sinna ronimine on ohtlik.

Oviši tuletorn asub Kuramaa rannikul Tārgale vallas Oviši külas ja on vanim tuletorn Lätis (ehitatud 1814. aastal). Oviši tuletorn on 37 m kõrge. Tuletorni konstruktsioon on kahesilindriline: selle läbimõõt on 11,5 m ning kiviseina sees on teine torn, mille läbimõõt on 3,5 m. Selliseid kahesilindrilisi tuletorne kasutati 18.–19. sajandil Euroopas ka kaitserajatistena vaenlase rünnaku vastu. Oviši tuletornimuuseumi majakavarustuse ja navigatsiooniseadmete kollektsiooni peetakse Läti majakamuuseumite kogude seast suurimaks. Sobiva ilma korral võib Oviši tuletornist näha Irbe majakat.

Teise maailmasõja lõpus paiknes Oviši tuletorni lähedal Saksa sõjaväe pataljonistaap ja 530. mereväe suurtükidiviisi 4. patarei ühes mitme õhutõrjesuurtükiga. Võimalik, et tuletorni jalamil asus raadiolokatsiooni ja infrapunakiirguse avastamise seade Donau Gerät. Hiljem asus tuletorni lähedal Nõukogude piirivalvekordon, kuid ükski nõukogudeaegne hoone ei ole tänaseni säilinud. Tuletorni territooriumil asub endiselt Oviši jaamahoone.

Ventspilsi Mereäärses Vabaõhumuuseumis saab kitsarööpmelisel raudteel sõita veduriga Mazbānītis kahel liinil: ringliini pikkus on 1,4 km ning mäeliini pikkus on 3 km. Vedur Mazbānītis vedas aastatel 1916–1963 reisijaid ja kaupa 600 mm laiusel kitsarööpmelisel raudteel. Raudtee on Esimese maailmasõja aegne pärand, mis etendas olulist rolli Põhja-Kuramaa kultuurilises ja majanduslikus arengus, sest ühendas asulaid ja lõi töökohti.

600 mm kitsarööpmelise raudteevõrgu ehitamist alustati Esimese maailmasõja ajal, kui Saksa armee hakkas 1916. aastal okupeeritud Läti territooriumil ehitama nn Sõjaväe Väliraudteid (saksa keeles Heeresfeldbahn). Nende raudteede ehitamine käis kiiresti, neid oli lihtne lammutada ja teistele rindejoontele viia. Läti kitsarööpmelist raudteevõrku kasutati pidevalt ka Teise maailmasõja ajal. Ligi 60 aastat oli kitsarööpmelisel raudteel sõitev rong ainus kindel veok reisijate, põllumajandustoodete ja puidu transportimiseks suurematesse linnadesse nii talvel kui suvel.

46. rannakaitsepatarei taastatud tulejuhtimistorn asub Ventspilsis Saulrieta tänaval ja on külastajatele avatud vaatetornina. Torn koos selle juures asuva nelja suurtükipositsiooniga on ainus nii hästi säilinud Teise maailmasõja aegne rannakaitsepatarei Lätis. Torni välisplatvormile viib trepp ja sealt avaneb vaade merele. Torni kõrvale on paigaldatud infostend, millel asuva QR-koodi abil saab vaadata animatsiooni ajaloosündmustest. Torni juurde on rajatud uus tänav, suur parkla ja laudtee üle looduskaitseala.

See sõjaväekompleks ehitati 1939. aastal, mil NSVL hakkas Lätti rajama oma sõjaväebaase. 46. rannakaitsepatareil oli neli positsiooni suurtükkidele Б-13. Patarei osales esimest korda lahingus 24. juunil 1941, kui Ventspilsi sadamat ründasid Saksa sõjalaevad, mille patarei Läänemere kaldalt eemale tõrjus. 28. juunil 1941 lasi Nõukogude armee suurtükid õhku.

Nõukogude piirivalvetorn asub Pāvilosta lõunapoolse muuli lähedal. Nõukogude piirivalve kunagine vaatlustorn, mida alates 1990. aastate algusest enam ei kasutatud, on nüüd muudetud vaateplatvormiks, millel asub 360 kraadi pöörlev maismaateleskoop. Sealt avanevad ilusad vaated merele ja laevadele ning seal võib vaadelda linde. Torni on lubatud ronida ainult suveperioodi valgel ajal. Kuna torni trepid on üsna järsud, peavad külastajad hindama oma võimeid, tervislikku seisundit ja võimalikke riske. Vaatetornis ja selle ümbruses on videovalve. Talvel on torn külastajatele suletud.

Pāvilosta Koduloomuuseumis võib vaadata näitust „Pāvilosta, suletud ala”, mis räägib elust Pāvilostas Nõukogude okupatsiooni aastatel: täitevvõimust, piiritsoonist, kalurikolhoosist, kultuurielust ja olmest. Lisaks püsiekspositsioonile on välja pandud interaktiivne tundeküllane diginäitus kahes keeles ning audiovisuaalne installatsioon filmiga Pāvilostast.

Lisaks on muuseumis välja pandud uus näitus „Pāvilosta kuldsed liivaterad”. Digitaalne väljapanek tutvustab ammuseid sündmusi, Pāvilosta kujunemist ja tähtsamaid arenguid alates 1918. aastast tänapäevani. Militaarpärandit puudutatakse vabadusvõitlejatest rääkivas Läti Vabadussõja sektsioonis ja Nõukogude okupatsiooni sektsioonis.

Akmeņragsi tuletorn asub Saka vallas, Pāvilostast 10 kilomeetrit edelas. Majaka tippu viib keerdtrepp ning sealt avaneb vaade merele ja ümbritsevatele metsadele. Praegune 37 meetri kõrgune tuletorn ehitati 1921. aastal. Eelmine tuletorn hävis Esimese maailmasõja ajal.

Akmeņragsi tuletorn paistab teiste Läti tuletornide seast silma, sest see asub ühes meresõidu jaoks kõige ohtlikumas kohas kogu Läänemere rannikul. Majaka tuli tähistab umbes kahe meremiili ehk 3,7 km pikkust kivist madalikku, mis loode suunas merre ulatub. Selles madalikus on meri vaid veidi üle kahe meetri sügav. Majaka asukoht on jäänud endiseks, kuid rannajoon on aastate jooksul taandunud. Kuigi navigatsioonituli on siin olnud alates 1879. aastast, on Akmeņrags olnud tunnistajaks mitmele laevahukule. Nendest tuntuim on Läti aurulaeva Saratow madalikule jooksmine 1923. aasta septembris. 1919. aastal asus Saratowil lühikest aega Läti Ajutine Valitsus. Akmeņragsis asus varem piirivalvekordon ja siin võib näha endiseid Nõukogude sõjaväehooneid.

Läti suurim holokaustiohvrite memoriaalansambel asub Liepājas Šķēde liivaluidetes. Memoriaalansambel on pühendatud rohkem kui 3000 Liepāja juudi mälestusele, kes tapeti Teise maailmasõja ajal. See on Iisraeli rahvussümboli menoraa ehk 7-harulise küünlajala kujuline. Memoriaali kontuur, mida on hästi näha linnulennult, on valmistatud lõhutud kivirahnudest ja graniitplokkidest. Menoraa tuled on valmistatud graniitsammastest, millele on raiutud heebrea, inglise, läti ja vene keeles värsid Jeremija nutulauludest.

Põhjafordid on Liepāja kindluse tuntuim ja visuaalselt kõige muljetavaldavam osa. Selle ajalooline nimetus on Kindlusepatarei nr 1 ja selle ehitas Vene tsaariarmee 19. sajandi lõpus.

Vähem kui 10 aastat pärast Liepāja kindluse ehitamist, 1908. aasta novembris, see likvideeriti, sest selle ehitamist peeti strateegiliseks veaks. Osa kahureid demonteeriti ja viidi Leedus asuvasse Kaunase kindlusesse, osa aga sulatati ümber. Kaitserajatisi detoneeriti kaks korda nende hävitamiseks. Plahvatustest on tänapäevani osaliselt säilinud suurtükipatareid ja maa-alused rajatised. Nii nagu Karosta, olid ka Põhjafordid Nõukogude okupatsiooni ajal suletud sõjaväeala. Põhjaforte külastades tuleb olla väga ettevaatlik. Nagu ka teistel Läti rannikualadel, on ka Karostas Läänemere järsk rannikuala võimalike maalihete tõttu ohtlik. Seetõttu ei ole lubatud kõndida kindluse varemete all.

Karosta on Baltimaade suurim ajalooline sõjaväeala, mis hõlmab peaaegu kolmandiku kogu Liepāja territooriumist. Karosta on ainulaadne sõjaväe- ja kindlustushoonete kompleks Läänemere kaldal, mis on eriline Läti ja kogu maailma ajaloos ja arhitektuuris. Karostas asuvad sellised militaarpärandi objektid nagu Põhjamuul ja -fordid, redaan, Karosta vangla, Karosta veetorn, Püha Nikolai õigeusu merekatedraal ja Oskars Kalpaksi sild.