Paldiski Militaarasula

Paldiski linn (end. Rågervik) asub Eesti põhjarannikul Pakri poolsaarel.

Paldiski on alates Põhjasõjast olnud strateegilise tähtsusega sadamalinn. Vene tsaar Peeter I andis 1718. a korralduse kindlustatud süvasadama ja paljude teiste militaarrajatiste ehituseks ning linnast sai üks Vene impeeriumi tähtsamaid sõjasadamaid.

Iseseisvas Eestis viibisid Paldiskis suviti soomusrongid väljaõppel. Pärast 1939. aastal Eestile peale sunnitud sõjaliste baaside lepingut läks Paldiski Nõukogude Liidu relvajõudude valdusse, moodustati Paldiski sõjamerebaas ja alustati täiendavaid kindlustustöid. Paldiski piirkonnal oli suur tähtsus kogu Punalipulise Balti Laevastiku Läänemere rannikukaitse süsteemis. 1960. aastatel ehitati Paldiskisse üks kolmest Nõukogude Liidu tuumaallveelaevnike väljaõppekeskusest koos tuumaallveelaeva maketiga. Linn koos Pakri saartega oli välismaailmale suletud ja salastatud. Paldiskis töötas kaks tuumareaktorit, mis on praeguseks kaetud betoonsarkofaagiga.

Paldiskis saab külastada Peeter Suure merekindluse bastioni:  https://visitharju.ee/et/node/9682 ning Eesti kõige kõrgemat tuletorni – Pakri tuletorni (http://www.pakrituletorn.ee/). Tuletorn on 52 meetri kõrgune.

Tuletornist ca 200 meetrit põhja pool asub teise maailmasõja aegne 130 mm patarei. Patarei valmis 1941. aasta suveks, kuid 1941. aasta augustis õhiti evakueerimise käigus relvad, relvablokid ja juhtimisüksus.  Pakri panga trepi kõrval kivisel klindiserval asub 1939-1941. aastatel kasutusel olnud 45 mm patarei.  Paldiski linnakalmistul asub 21. novembril 1965. a. hukkunud allveelaeva M-200 meeskonnaliikmete ühishaud. Nõukogude perioodi rajatisi on praeguseks linnas siiski näha väga vähe.