Partizani/Guerilla punker
III Metsavendade liikumine, II Maailmasõda, IV Nõukogude okupatsioon

IMG 20210109 115740

Maa-alune või pooleldi maa-alune baas metsas, soos või muus raskesti ligipääsetavas kohas, enamasti eemal asustatud piirkondadest, kus relvastatud vastupanuliikumise liikmed ja nende toetajad saavad varjuda. 

Selle ajaloo lehekülje mõistmiseks on mitmed rahvuslike partisanide punkrid restaureeritud ja neid saab igaüks külastada. Punkrid asuvad Ile, Amata ning Vietalva ja Jaunkalsnava vahel.

Īle partisanide punker on üks suurimaid punkreid Baltimaades, mille ehitasid 1948. aastal ühinenud Läti-Leedu rühma partisanid. Punker ehitati ajutiseks peakorteriks, et veeta 1948/1949. aasta talv Īle metsades. Mõni kuu hiljem avastas punkri ja ründas seda Riiklik Julgeolekukomitee. Viietunnise lahingu järel hukkus 15 partisani ja üheksa võeti vangi. Tänu JSC "Latvijas valsts meži" toetusele on punker restaureeritud ja selle sisustus on säilinud sellisena, nagu see oli 1948. aasta talvel. Īle rahvuslike partisanide punker on avalikkusele avatud igal päeval ja öösel.

IMG_20210109_115740.jpg
Nacion_pretoš_kust_MuzejaArhivs.jpg
Rohkem teabeallikaid

Läti rahvuspartisanide lahingud – rahvusentsüklopeedia (enciklopedija.lv)

 

Seotud objektid

156 Metsavendade punker „Mežabrāļi“

Metsavendade punker asub Riia-Pihkva maantee (A2) ääres 76 km kaugusel Riiast ja 11 km kaugusel Võnnust (Cēsisest). Läti metsavennad olid kohalikest elanikest koosnevad väikesed relvastatud rühmad, kes võitlesid aastatel 1944–1956 Läti alal iseseisvalt NSVLi okupatsioonirežiimi vastu. Need olid inimesed, kes ei saanud või ei tahtnud elada Nõukogude Liidus ja kes olid sunnitud end metsades varjama. Kokku tegutses Lätis umbes 20 193 metsavenda. Punkri rajamisel võeti arvesse endiste metsavendade lugusid ja mälestusi elust metsades, kui nad end pärast 1945. aastat seal peitsid ja iseseisva Läti riigi eest võitlemist jätkasid. Punkris on relvastuse ja majapidamistarvete näitus. Siin võib tutvuda metsavendade isiklike asjade, relvade ja fotodega. Giidi jutustust täiendavad videointervjuud metsavendadega. Punkri juures asub pikniku- ja lõkkekoht. Võimalik on ette tellida lõkkel tehtud suppi ja veeta õhtu lõkke ääres välikino vaadates.

Punkri asemel mälestustahvel Veclaicene rahvuspartisanidele

Asub Veclaicene vallas Alūksne piirkonnas.

Avatud 4.10.2019. Akmeņkalis Ainārs Zelčs.
13. märtsil 1953 avasid tšekistid Veclaicene metsades, Koruļi maja lähedal, hoolikalt maskeeritud punkri ning arreteerisid Bernhard Ābelkoki ja Elmārs Tortūze.
Punkrist leiti relvi: 2 Saksa vintpüssi ja 95 padrunit, 2 Parabellumi püstolit ja 152 padrunit.
11. novembril 1949 lasti Tšehhi agendid K. Dokti-Doktenieki maha ja tema rühmitus lagunes. Pärast rünnakut varjasid B. Ābelkoks ja E. Tortūzis mõnda aega end Maskaļi maja juures asuvas punkris, kuid 1951. aasta kevadest ehitasid nad Ilona Ābolkalnsi toetusel Koruļisse punkri, kus elasid kuni arreteerimiseni. .

Mälestusmärk rahvusliku partisanide rühma "Jumba" punkrile

Asub Ziemera vallas Riigimetsa Kvartal 66.

Mälestuspaik avati 10. juulil 2020.
Läti rahvusliku partisaniliikumise teises etapis, 1948. aasta keskel, eraldus 4-liikmeline rühm - Viks Pētersi, Stebers Rolands, Bukāns Ilgmārs ja Kangsepa Elvīra Mālupe-Beja kihelkonnas J. Bitāna-Liepačsi üksusest ja . Partisanide asukoht oli Eesti piiri lähedal, Riia-Pihkva maantee lähedal, mäe peal põhjalikult ehitatud punkris.
2. märtsil 1950, kui tšekistid punkri avasid, peitsid partisanid Napke maja Eesti-poolses küljes rändrahnudest aida. Pärast pikka ja ägedat tulistamist 3. märtsil 1950 õnnestus tšekistidel ait põlema panna. Ilgmārs Bukāns, Rolands Stebers ja Elvira Kangsepa põlesid koos vastsündinud tütrega maha. Peter Wick hüppas kuuri aknast välja ja peitis end maja pööningule, kust ta samuti leiti ja lasti maha. Talu põles maha. Kõigi langenud partisanide surnukehad viidi Alūksnesse. 1990. aastate alguses püstitati võitlejate hukkumispaika mälestusmärk. Elvira Kangsepa põlevas aidas sündinud tütar sai nimeks Liesma.

Mälestuspaik "Bitani punkrid"

Asub Alūksne rajoonis Mālupe vallas.

Mälestuskivi avati 13. oktoobril 2017. aastal. Akmeņkalis Ainārs Zelčs.

24. augustil 1945 loodi Latgales Dubna metsades Läti Rahvuspartisanide Ühing (LNPA), mille eesmärk oli taastada 1918. aastal Läti Vabariik. Sissigruppide tegevuse paremaks koordineerimiseks loodi regionaalsed staabid. Beja, Mālupe ja Mārkalne kihelkonnas tegutsenud rahvuspartisanide rühmad ühinesid Priedolaine sektoris. Piirkonna peakorterit juhtis Jānis Liepacis. Igas piirkonna peakorteris asutati propagandaosakonnad. Üks neist, mille komandöriks oli Jānis Bitāns, moodustati Mālupe kihelkonna metsamassiivis. Siin, punkris, trükiti aastatel 1946–1948 viis Läti Rahvuspartisanide Ühingu ajakirjandusväljaannet “Mazais Latvis”, “Liesma”, “Auseklis”, “Māras Zeme” ja “Tautas Sargs”. Info ettevalmistamisse ja levitamisse oli kaasatud Alūksne Gümnaasiumi noorte vastupanuliikumine “Dzimtenes Sili”.

Mälestuskivi Ilzenis "Sarvu" ja "Melli" majade juures

Asub Alūksne rajoonis Ilzene vallas.

Mälestuskivi avati 28. septembril 2018. aastal. Akmeņkalis Ainārs Zelčs.

Alates 1944. aasta sügisest toetasid nende Ilzene vallamajade elanikud rahvuspartisane, mida juhtis Voldemar Anderson ("Vana"), kelle punker asus metsa lähedal tihnikus. 23. novembril 1945 piirati punker NKVD sõdurite poolt ümber. Lahingus hukkus üheksa võitlejat. Pärast seda leiti 2 kuulipildujat, 14 automaati, 11 vintpüssi, 10 püstolit, 3500 padrunit, 45 granaati, 4 binoklit. Voldemar Andersoni rühma hävitamine kavandati Tšehhi agentuuri "Chain" ("Цепь") puhul.

Rühma kuulusid Voldemārs Pāvels Andersons (“Vana”), Gaston Dzelzkalējs, Voldemārs Tonnis, Centis Eizāns, Osvalds Kalējs, Jānis Koemets, Stāvais (“Polis”), Voldemārs Rappa, Eduards Rappa, Elmārs Rappa (ellu jäänud).

Otomaras Oškalnsi punkri võimalik asukoht

Kõrvaline ja raskesti ligipääsetav koht - suur metsamassiiv Nega jõest umbes 200 m lääne pool ja Nega üleujutusest umbes 0,5 km edelas. Soovitatav on nimetatud kohta minna jalgsi või jalgrattaga, kasutades LIDAR kaarte ja geograafilisi koordinaate. Nimetatud kohas on umbes kilomeetri pikkune (W-E suunas) ja poole kilomeetri laiune (N-S suunas) okasmetsaga kaetud sisemaa luitevall. Luitemassiivi põhja- ja idanõlvade tipus on hästi säilinud kaevikud, mis arvatavasti pärinevad Teisest maailmasõjast. Harijs Jaunzems (endine Ķegumsi HEJ insener) usub, et selles piirkonnas asus Otomaras Oškalnsi moodustatud Punaarmee partisanide üksuse punker (täpne koht pole teada).

Dailonis Breiksi juhitud rahvuspartisanide mälestusmärk "Daiņkalni"

Asub "Daiņkalni", Rauna vallas, Rauna linnaosas (Smiltene linnaosa, Brantu valla "Mežviju" maja lähedal.

Mälestuspaigale pääseb vaid korra aastas - 16. aprillil! Tee viib läbi eravalduse.

Mälestuspaik asub Rauna vallas endiste “Daiņkalni” ja “Graškalni” majade kohas, mille all varjus 1950. aastast kuni 1950. aastani loodud punkrites rahvuspartisanide rühm, mida juhtis Dailonis Breiks (hüüdnimi Edgars, 1911-1952). 1952. aastal. D.Breiksi rahvuspartisanide rühmitus loodi 1948. aastal ja kuni 1950. aastani elasid nad Gatarta kihelkonnas "Jaunvieslavēnis" koos peremehe Kārlis Lāčsiga. 1950. aastal andis D.Brixise partisanide rühma tema enda vend Laimonis üle, mistõttu nad olid sunnitud kolima. Suviti elati metsas, talved aga Rauna vallas “Daiņkalnis” metsnik Artūrs Pērkonsi (1907-1952) juures ja kõrval asuvates maja alla rajatud “Graškalni” punkrites.

Alates 2002. aastast on Daiņkalnsi mälestuspaika järk-järgult täiustatud. Igal aastal 16. aprillil toimuvad mälestusüritused, millega mälestatakse Dailonis Breiksi juhitud rahvuspartisanid. 2003. ja 2004. aasta aprillis püstitati Daiņkalni ja Graškalni majade juurde mälestusristid ja -tahvlid. 2016. aasta sügisel - 2017. aasta kevadel rekonstrueeriti kohalike raunēnlaste abiga mälestuspaik arhitekt Z.Butānsi eskiisi järgi, samuti kaevati välja ja tugevdati endise punkri asukoht.

Metsavendade mälestuspaik Sērmūkšis

Sērmūkšis asub üks sajakonnast metsavendlusele pühendatud mälestuspaigast Lätis. Kokku leidis Lätis metsavendade tegevus aset enam kui 600 paigas. Sērmūkšisse on ajalooliste tõendite põhjal ehitatud Läti metsavendade punker, kus külastajad saavad pea algupärastes tingimustes ööbida: lavatsid, petrooleumilambid ning kütteseade sarnanevad nendega, mida kasutasid metsavennad. Külastused tuleb ette tellida. Sērmūkši metsavendade salga jaoks saabus saatuslik hetk 29. novembril 1946, kui hukkusid neli rühma võitlejat: Jānis Zīrāks, Reinholds Pētersons, Jānis Pīlands ja Anna Zariņa. Alfrēds Suipe jäi ellu, elas üle küüditamise, naasis Lätti ja nägi vabariigi taastamist. Tema pani ette, et Sērmūkšisse tuleks rajada mälestuspaik langenud kaaslastele.

Metsavenna talu

Metsavenna talu asub Eesti-Läti piiri vahetus läheduses, Vastse-Roosa külas.

1999. aastal rajatud Metsavenna talu pakub punkriturismi –võimalust osa saada metsavennaretke raames ühest Eesti ajaloo järgust koos metsavenna punkri külastusega. Metsavennaretke käigus saab peidikust otsida metsavendi, viibida punkris, kuulata tõestisündinud lugusid, laulda koos peremehega metsavennalaule ning süüa metsavennaeinet või pidurooga. Peamiseks atraktsiooniks on peente okaspuupalkidega vooderdatud punker, mis on kaevatud mäenõlva sisse. Punkrisse on sisse ehitatud magamisnarid ja pisike laud. Just sarnastes punkrites elasid neljakümnendate teisel poolel ja viiekümnendate alguses sajad vaprad, kuid samas õnnetud mehed oma pealesunnitud hundielu.

Metsavendade mälestusmärk Puutlis

Puutlipalo monument ja punkrikoht asub praeguse haldusjaotuse järgi Võru valla Mutsu külas Võrumaal. Puutlipalos toimus 28. märtsil 1953. aastal viimane suurem lahing metsavendade ja Nõukogude julgeolekuvägede vahel. Lahingu käigus langesid kõik kaheksa metsas varjunud inimest – kolm naist ja viis meest. Lahingukohaks olnud punker hävitati ja langenute laibad veeti metsast välja ning maeti teadmata kohta.

20. mail 1989. aastal avati punkrikoha läheduses mälestusmärk langenud metsavendadele. See oli esimene mälestusmärk Eesti vastupanuvõitlejatele, mis püstitati veel Nõukogude okupatsiooni tingimustes, ajal kui ametlikust retoorikast polnud kadunud metsavendade bandiitideks nimetamine. Erinevalt nii mõnestki hiljem püstitatud samalaadsest monumendist, mis lasti okupantide poolt öö varjus õhku, jäi Puutlipalo mälestusmärk tänu oma varjatud asukohale rüüstajatest puutumata. Välja on vahetatud ainult algne nimetahvel, millele lisaks aastakümnete pikkuse salastamise tagajärjel puudunud nimedele oli sattunud ühes varasemas lahingus hukkunu nimi. 

2013. jaanuaris lõpetatud kaitsepolitseiameti uurimise käigus tehtud DNA testide abil selgusid tapetute isikud - kaheksa Puutlipalos langenud metsavenda. Sama aasta Vastupanuvõitluse päeva eel maeti nad Vastseliina kalmistule. 

Metsavendade mälestuskivi Saikal

Saika punkrilahing toimus 07. märtsil 1951. aastal. Neli tundi kestnud lahing on metsavendluse ajaloos üks väheseid, kus ülekaalukate piirajate kaotused elavjõus olid võrreldavad metsavendade kaotustega. Kaheksast metsavennast ainult kahel õnnestus piiramisrõngast välja murda ja varjuda. Nemad langesid kaks aastat hiljem Puutlipalo lahingus. 

2007. aasta jaanipäeval avati kohaliku maantee ääres lahingus langenutele mälestuskivi. Söakamad matkajad leiavad ka punkrikoha, kui liiguvad kivi juurest umbes 700 meetrit metsaradu pidi kagusuunas. Lahingupaiga koordinaadid 57°39'22.2" ja 27°18'49.9"  NB! Vastseliina kalmistul Saika mälestuskuusele raiutud koordinaadid on hetkel valed!

Vastseliina metsavendade memoriaal

Metsavendade matmispaika hakati kavandama 2013. aasta alguses, kui Kaitsepolitseiameti uurimise käigus selgusid Võru lähedalt Reedopalost leitud ühishauas olnute isikud. Tollase Vastseliina valla, Kaitseliidu Võrumaa maleva ja Kaitseministeeriumi koostöös valiti välja koht kalmistul ja tehti vajalikud korrastustööd. Kolmeteistkümne metsavenna matused toimusid 21. septembril 2013. aastal. Aasta hiljem avati siin skulptor Mati Karmini kujundatud mälestuskivid, mis kujutavad endast kivist kuuskesid. 2015. aasta hingedekuu esimesel päeval maeti veel neli metsavenda, kelle säilmed leiti Reedopalo salamatmispaigast ja avati lisaks mälestuskuused kolmes lahingus langenutele. Nende tegelikud hauad on tänaseni teadmata.

 

Põrgupõhja punker

Põrgupõhja punker asub Raplamaal, Tiduvere küla lähedal metsas. 

1945. aastaks oli nõukogude vastane relvastatud vastupanuvõitlus organiseeritud mitmes okupeeritud riigis, sh Eestis ning võitlejaid üritati koondada ja rajada vastupanuvõrgustikku. Üheks metsavendade tugipunktiks oli ka 1947. aasta algul ehitatud Põrgupõhja punker.
2015. aastal avati Põrgupõhja metsavendade punkri rekonstruktsioon, mille abil on nüüd huvilistel võimalik tutvuda metsavennaelu argipäevaga. Soovija saab punkris ööbida ja mõtiskleda, milline võis olla elu, kui iga oma sammu tuli varjata.

Mõnekümne meetri kaugusel punkri rekonstruktsioonist on näha 1947. aasta 31. detsembril NKVD hävitatud punkri asukoht ja seda ümbritsenud muldvall ning hukkunud metsavendadele püstitatud mälestuskivi.

Metsavendade muuseumituba Nursi külakeskuses (läheduses ka lahingu mälestuskivi ja punkri koopia)

Juurdepääs vaba, muuseumituba saab külastada raamatukogu lahtiolekuaegadel. Punkri asukoht on kaitseväe Nursipalu harjutusväljal liikumispiiranguteta alal, õppuste ajal tulistatakse lähikonnas erinevatest relvadest. Autotee on viimases lõigus paremat sõiduoskust eeldav, aga siiski ka sõiduautoga läbitav enamuse ajast. Punkri läheduses võib olla vesine. 

Lükkä (Nursi) punkrilahing toimus 28. detsembril 1945. aastal. Lahingu käigus tapeti üheksa metsavenda ja maapealne punker põles maha. Kolm meest suutsid piiramisrõngast välja murda ja varjuda. Lahingupaik leiti pärast pikki aastaid otsinguid 2008. aastal. Aasta hiljem avati Võru-Valga maantee ääres lahingu mälestuskivi. 2010. aastal tehti esmased väljakaevamised punkrikohas ja sisustati Nursi endises koolimajas lahingule pühendatud muuseumituba (metsavendade kirjutusmasin on praeguseks viidud Võrumaa muuseumi püsiekspositsiooni).

 

Mälestusmärk Ehmja metsavendadele

Teise maailmasõja lahingute lõppedes kogunes Ehmja ümbruse meestest kuni kahekümnemeheline metsavendade salk. 1945. aasta lõpus ehitati palkidest punker. Punker oli ehitatud maapinnale ja ümbritseti pinnasevalliga. Punkrit ümbritses madal kraav, mida oli võimalik kasutada hädapärase kaitsekraavina. Punkrikohast kaheksa meetrit loodes asub 80 sentimeetrise läbimõõduga kaev, millel sügavust 2,3 meetrit. 20. jaanuaril 1946. a tabati Ehmja küla ühes talus haarangu käigus viis selle grupi liiget. Mingil põhjusel ei jõudnud info ülejäänud viie meheni, kes varjusid punkris. Juba järgmiseks päevaks oli julgeolekul teada punkri asukoht ja see piirati ülekaalukate jõudude poolt ümber. Metsavennad keeldusid alla andmast ja umbes tund aega kestnud lahingus langesid kõik punkrisolijad. Nende laibad viidi Haapsallu ja maeti hiljem teadmata kohta.

2010. aasta septembris uuriti arheoloog Mati Mandeli juhtimisel arheoloogiliselt läbi punkri põhi. Leiti 60 eset või esemekatket, peamiselt erinevaid padrunihülsse ja kuule, aga ka nööpe, majapidamistarvete jäänukeid jms. 

2011. aasta 18. juunil avati punkrikohas mälestuskivi langenuile. Kivi valmistas Eesti Memento Liidu juhatuse esimees ja Ungru Paekivi tootmisjuht Arnold Aljaste.

Lebavere metsavenna punker

Lebavere metsas taasavati 2020. aastal metsavenna punker. Punker on loodud 1944–1954 metsa varjunud metsavenna Martin Tamme ühe punkri eeskujul tema venna Kaljo Tamme mälestuste põhjal. Sellises punkris elas Martin Tamm viimased kuus metsas veedetud aastat. Aastal 2001 lõi Väike-Maarja vald huvilistele külastamiseks punkri, mis oli nüüdseks oma aja ära elanud. Väike-Maarja Muuseumisõprade Seltsi eestvedamisel taastati metsas sama punker ning mälestustahvel.

Info saamiseks ja metsavennapunkri külastamiseks matkajuhiga võtta ühendust Väike-Maarja Muuseumisõprade Seltsiga. Punkri külastamine matkajuhiga on tasuline. 

Ennuksemäe punkrikoht

Ennuksemäe metsavendade punker paikneb Holstre ja Mustla vahel metsades. Metsavendade peidupaiga rajasid 1944. aastal Nõukogude okupatsioonivõimude eest põgenenud vennad Jaan ja Evald Sova, kellega liitusid hiljem kümmekond metsavenda.

21. veebruaril 1945 ründasid punkrit NKVD-lased ning üle kuue tunni kestnud lahingus hukkus seitse metsavenda ja kaks ründajat, viis inimest võeti vangi. Selleks, et metsavendi maa alt välja saada, panid kommunistid punkri põlema. Eesti metsavendluse ajaloos oli Ennuksemäe punker üks suuremaid.

2010. aastal taastas Tarvastu vald punkri ligilähedases suuruses, kuid 31. oktoobril 2016 hävis see taas tules nagu 1945. aastal. Viljandi vallavalitsus otsustas punkri uuesti taastada 2020. aastal ning eelmise sama aasta novembri lõpus hakati punkrit uuesti rajama.

Taastatud punkris on kaks sisse- ja väljapääsu, kuus nari, köetav pliit ning tunnel, mis ühendab punkrit mäe jalamil asuva sissepääsuga. 2021. aastal valminud punker on viis aastat varem põlengus hävinud punkrist oluliselt turvalisem, sest puidu hävimise kaitseks on ehitatud betoonist seinad, lagi ja põrand.

Punker on avatud 24/7. Külastada ja ööbida saab ilma ette registreerimata. 

Vana-Võromaa Kultuurikoda / Võrumaa muuseum

Muuseum asub Võru kesklinnas.

Muuseumi väljapanek tutvustab põhjalikult Võromaa ajalugu muistsetest aegadest kuni 20. sajandi keskpaigani. 

Püsiekspositsioon annab muuhulgas ülevaate Eesti Vabariigi sünnist ja Vabadussõja aegadest Võrumaal. Muuseumis on ka üks Eesti põhjalikeim väljapanek metsavendlusest sh interjöörina sisutatud metsavenna punker.

Ekspositsioonisaalis vahetuvad temaatilised fondiväljapanekud ja viiakse läbi ajalooteemalisi muuseumitunde.

 

Seotud lood

D.Breiksise rahvuslike partisanide rühmituse kohta

Mälestuskoht asub Rauna valla endiste “Daiņkalni” ja “Graškalni” majade kohas, mille all rühmitas rahvuspartisanid eesotsas Dailonis Breiksiga (hüüdnimi Edgars, 1911–1952) 1950. aastast loodud punkritesse. 1952.

 
Metsatütar Domicella Pundure (Lucia)

Domicella Pundure on 90. Riia lossis sai ta 3. mail 2018 president Raimonds Vejonise käest Viestursi ordeni eriliste teenete eest riiklikus vastupanuliikumises ja riigi iseseisvuse kaitsmisel. Domicella Pundure jääb Stompaku raba lahingu viimaseks tunnistajaks.

D.Breiksise rahvuslike partisanide rühmituse kohta

Mälestuskoht asub Rauna valla endiste “Daiņkalni” ja “Graškalni” majade kohas, mille all rühmitas rahvuspartisanid eesotsas Dailonis Breiksiga (hüüdnimi Edgars, 1911–1952) 1950. aastast loodud punkritesse. 1952.

 
Sēlija metsavendade asundus Sūpe rabasse

Sūpe soo on seotud inimeste ja paikade koosmõjus välja kujunenud sissiasustus- ja võitluskohtadega. Seda kirjeldab lätlasest pagulase Albert Eglīse ballaad sündmustest tema kodumaal Sūpe rabas "Sammal ja muda" – austusavaldus Sūpe soo partisanidele: