Sisehoovist on leitud admiral Makarovile pühendatud mälestusmärk

Väike sõjaline reliikvia võib anda tunnistust ulatuslikust ajaloolisest loost. Ja kuigi märk esindab sündmusi, mis toimusid Vene-Jaapani sõja ajal, näitab see kirjut sõjaajalugu ja meie Läti laskurmeeste osalust teistes sõjalistes konfliktides nii enne kui ka pärast Vabadussõda.

Märk leiti Vidriži vallast aida vundamendi juurest. See on admiral Makarovile pühendatud mälestusmärk. Ta osales mereväe rünnakutes Vene-Türgi ja Vene-Jaapani sõjas. 1904. aastal (Vene-Jaapani sõda) sõitis tema laev "Petropavlovsk" miinile ja hukkus. Markov oli üks Venemaa mereväe ja mereväe võtmefiguure. Laeva uppumine Petropavlovskis oli laevastikule kaugeleulatuvate tagajärgedega löök. Venemaa kaotas rängalt sõja Jaapaniga, mis tõi esile tema asukoha teisel arengutasemel. See polnud ainus laev, mis merelahingus hävis või miinidele otsa sõitis. Tõenäoliselt tõi selle Lätti üks Läti meremees, kes teenis sel ajal mereväes. Vene-Jaapani sõda on sõda, kus lätlased liituvad massiliselt Vene sõjaväega, peamiselt maavägedes.

Praeguse mõisniku hinnangul võis märgi omanikuks ja kaotajaks olla endine mõisnik, kes pärast Venemaa Kaug-Ida sõjast naasmist osales ka Läti vabadusvõitlustes ja sai maa Vidrižis läti laskurina. Alumiiniummärk on maa sees hästi säilinud ja selle läbimõõt on 3,5 cm. Selles on ka auk, mis tõenäoliselt riputab märgi kaela või muul viisil.

Loo jutustaja: Aivars Liepiņš, Kaspars Špēlis; Loo ülestähendaja: Katrīna Valaine
jjjj.png
kkk.png

Seotud objektid

Läti Okupatsiooni-muuseum

Muuseumis eksponeeritakse Läti ajalugu Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal aastatel 1940–1991. „Tuleviku maja“ on okupatsioonimuuseumi rekonstrueerimis- ja laienemisprojekt, mille autor on Ameerikas elav tuntud läti arhitekt Gunārs Birkerts, ning sellega seotud uus muuseumiekspositsioon. Okupatsioonimuuseumi väljapanek „KGB ajalugu Lätis“ asub KGB-hoones (Nurgamajas). Läti Okupatsioonimuuseum asutati 1993. aastal. See jutustab pikka aega varjatud loo Läti riigi, rahva ja maa saatusest kahe võõrriigi totalitaarse okupatsioonivõimu all aastatel 1940–1991. 2020. aasta lõpus kuulus muuseumikogusse üle 70 000 ajaloolise eseme (dokumendid, fotod, kirjalikud, suulised ja materiaalsed tõendid, esemed ja mälestusesemed). Muuseumi spetsialistid on salvestanud rohkem kui 2400 videomälestust, mis teeb sellest ühe suurima okupatsiooni käsitleva kogu Euroopas. Lätis, Leedus ja Eestis toimunud sündmused näitavad meile selgelt, mida need rahvad pidid kahe totalitaarse režiimi all kogema.

Läti küttide punkrid ja kaevikud Tīreļis

Läti kütipolkude punkrid ja kaevikud Tīreļis asuvad Mārupe piirkonnas Babīte vallas Antiņi Läti küttide kalmistu ja endise ravimilao läheduses. Esimese maailmasõja ajal asusid siin Vene Keisririigi armee Läti kütipolgud. Liivastele küngastele oli rajatud kaevikuid ja punkreid. Kaeviku- ehk positsioonisõda on parim viis Esimese maailmasõja täpseks kirjeldamiseks ja kaitserajatiste tähtsuse rõhutamiseks. Sõdurite igapäevaseks tööks oli kaitserajatiste täiustamine. Nad tavatsesid anda kaevikutele nimesid, mis meenutasid neile nende kodusid ja aitasid sõjategevust unustada. Kaevikuliinid olid keerulised kaitsesüsteemid, mida vaenlasel oli raske vallutada. Relvade arenguga muutusid need kaitserajatised veelgi keerukamaks. Varjendite katuseid tugevdati, et need peaksid vastu suurtükimürskudele. Kaevikud rajati eri suundadesse, et plahvatused tekitaksid võimalikult vähe kahju. Liikumiskäikudel olid taskud, mida kasutati lühiajaliste peidupaikadena suurtükitule ajal, sest need kaitsesid sõdureid šrapnellide ja kildude eest. Tänapäeval on osa kaitserajatistest taastatud ja on võimalik külastada kolme punkrit ja 100 m pikkust kaevikute osa.

Latvian Riflemen Monument in Riga

Atrodas Rīgas centrā, Latviešu strēlnieku laukumā pie Latvijas Okupācijas muzeja.

Piemineklis latviešu strēlniekiem atklāts 1971. gadā Latviešu strēlnieku laukumā līdzās agrākajam Latviešu sarkano strēlnieku muzejam (tag. Okupācijas muzejs). Padomju laikā tematu aplūkoja caur šauru komunistiskā režīma ideoloģijas prizmu. Vieta kalpoja Rīgas reprezentācijai un idealizēta stāsta veidošanai, nostiprinot mītu par latviešiem kā Padomju varas cīnītājiem.

Vieglo kājnieku vienības Krievijas armijā sauca par strēlniekiem. 1. pasaules karā tika izveidoti latviešu strēlnieku formējumi, lai tēvzemē cīnītos pret Vācijas armiju. Tās bija motivētas, bīstamas un disciplinētas kaujas vienības. Augstais izglītības līmenis un vācu valodas zināšanas noderēja izlūkošanai un negaidītu uzbrukumu veikšanai. Sabrūkot Krievijas impērijai un Vācijai pilnībā okupējot Latvijas teritoriju, ļoti liels Latvijas iedzīvotāju skaits nonāca Krievijā, kur turpināja saskarties ar lielinieku aģitāciju. Sākotnēji pieauga atbalsts Ļeņina idejām un dalībai Krievijas Pilsoņu karā.  Vēlāk sekoja vilšanās, un lielākā daļa latviešu karavīru novērsās no kreisajām idejām un atgriezās Latvijā. Karavīri, kuri palika Krievijā, vairums tika nogalināti “Staļina tīrīšanās” (1936. – 1938.). Latviešu strēlniekiem bija lieli nopelni Latvijas valsts un tās armijas izveidē.

Mūsdienās var apskatīt pieminekli un līdzās esošo Okupācijas muzeju.