Lätlased Vene impeeriumi sõjaväes

See asub Riia kesklinnas Läti laskurite väljakul Läti Okupatsioonimuuseumi lähedal.

Läti vibulaskjate monument avati 1971. aastal Läti vibuküttide väljakul endise Läti punavibumuuseumi (silt: Okupatsioonimuuseum) kõrval. Nõukogude ajal vaadeldi teemat läbi kommunistliku režiimi ideoloogia kitsa prisma. Koht esindas Riiat ja lõi idealiseeritud loo, tugevdades müüti lätlastest kui Nõukogude võimu vastu võitlejatest.

Kergejalaväe üksusi Vene armees nimetati vibulaskjateks. Esimeses maailmasõjas loodi kodumaal Saksa armee vastu võitlemiseks Läti laskurformeeringud. Need olid motiveeritud, ohtlikud ja distsiplineeritud võitlusüksused. Kõrge haridustase ja saksa keele oskus tulid kasuks luure- ja üllatusrünnakuteks. Kui Vene impeerium lagunes ja Saksamaa Läti territooriumi täielikult okupeeris, suundus väga suur osa Läti elanikke Venemaale, kus neil jätkus suurkujude agitatsiooni. Esialgu kasvas toetus Lenini ideedele ja Venemaa kodusõjas osalemisele. Hiljem järgnes pettumus ning enamik Läti sõdureid pöördus vasakpoolsetest ideedest eemale ja naasis Lätti. Venemaale jäänud sõdurid hukkusid enamasti "Stalini puhastustes" (1936-1938). Läti vibulaskjatel olid suured teened Läti riigi ja selle sõjaväe loomisel.

Täna saab näha monumenti ja selle kõrval asuvat okupatsioonimuuseumi.

Plakanciemis saavutasid Läti laskurid oma esimese võidu ajaloolises öölahingus 29. oktoobril 1915 – vaid nädal pärast seda, kui 1. Daugavgrīva Läti laskurpataljon oli Riiast lahkunud ja alustanud tegevust rindel. Edukas Plakanciemi lahing alustas meie vibulaskjate kangelaslikku võitlust. Öine rünnak Misa jõe lähedal oli ka hindamatu moraalse tähendusega - keegi ei seadnud kahtluse alla Läti vibulaskjate võitlusvõimet, nad said kiiresti populaarseks ja paljud lätlased vene rügementidest liitusid meie rahvusüksustega.

Mälestuskivi valmistas Ķekava rajooni omavalitsuse tellimusel Ķekava rajooni kivitöötlemis- ja restaureerimisfirma "Akmens prāvaškas centrs "AKM"" - kivimeistrid Guntis Pandars ja Pēteris Zvaunis.
Edu Plakanciemi lahingus tagas hoolikas pidev neljapäevane luure, 1. kompanii ülema Friedrich Brieži koostatud äkkrünnakuplaan ja meie sõdurite kangelaslikkus.
Olukord rindel oli toona väga pingeline, sest Saksa sõdurid jätkasid mitmes kohas aeglaselt Riiale lähenemist. Plakanciemi lähedal ületati hiljuti Misa jõgi ja asuti rajama rindesillapositsiooni, kuhu võeti Saksa 376. jalaväerügemendi 2. pataljon ja 4 kuulipildujat.
Läti vibulaskjate rünnak põhines üllatusel, kiirel tegutsemisel ja erinevate tegevuste koordineerimisel. Igale 1. kompanii laskurile anti neli käsigranaati, 60 sõdurit pani valged kitlid selga, sest just oli maha sadanud õhuke lumi. Kui ründajad hiilisid sakslaste positsioonidele piisavalt lähedale, anti kell 22.00 signaal ja rünnak algas. Mõlemad meie kuulipildujad tulistasid vaenlase mõlemat külge, et sakslased ei saaks varusid koguda. Käsigranaate loopides tungisid Läti laskurid kiiresti sakslaste kaevikutele, Vene suurtükiväelased tulistasid Misa jõe silda ja vastase peamist kaitseliini. Vaenlase sõdurid olid segaduses – kandes suuri kaotusi, taganesid nad üle jõe ja jätsid sillapea ründajate kätte. Üks meie kompaniidest oli alistanud neli korda suurema vaenlase üksuse!
Läti vibulaskjad kaotasid kuus langenut – Juri Buteniek, Frici Ārmani, Rudolf Hofmani, Kristaps Krūmiņa, Jānis Nauri ja Kirijana Šnurov. Kõik nad on maetud Riia vennaskalmistule. Kaheksast haavatust surid hiljem kaks – Jāzeps Brūveris (maetud Pleskodāle kalmistule) ja Jānis Skuja (maetud Riia vendade kalmistule). Sakslaste kaotused – hukkus 31 sõdurit, 34 vangistati ja 45 sai haavata. Ründajad said trofeedeks kuulipilduja ja 35 vintpüssi.

Asub Valmiera linna (Kesk) kalmistul, Lilliase tänav 7.

Näha on graniidist obelisk, mille detailid on sepistanud skulptor Wilhelm Trey.
Monument avati 22. juunil 1923. aastal. Vendade kalmistule on maetud umbes 150 sõdurit.

Vendade kalmistule maeti mitu Esimese maailmasõja ja Vabadussõja võitlejat, sealhulgas Cēsise maleva koolikompanii LKOK Edgars Krieviņši esimesed hukkunud.

Praegu on vennaskalmistul 14 erineva pikkusega hauakomplekti, millele on püstitatud 139 valget puuristi, kuid ristidel pole enam tahvlit langenute nimedega. Üks mustast graniidist rist on säilinud.

Kommunistliku okupatsiooni ajal toimusid intensiivsed tsiviilmatmised vendade kalmistul. Pärast taasiseseisvumist 1994. aastal muudeti vennaskalmistu matuste plaani ning nüüdseks on rajatud risti-rästi kalmistuklastrid, millest vaid üks on säilitanud endise suunitluse.