Lätlased Vene keiserlikus armees

Asub Riia kesklinnas Läti küttide väljakul Läti Okupatsioonimuuseumi lähedal.

Läti küttide monument avati 1971. aastal Läti küttide väljakul endise Läti Punaste Küttide Muuseumi (nüüd Okupatsioonimuuseum) kõrval. Nõukogude ajal vaadati teemat läbi kommunistliku režiimi kitsa ideoloogilise prisma. See koht esindas Riiat ja lõi idealiseeritud loo, tugevdades müüti lätlastest kui Nõukogude võimu eest võitlejatest.

Vene armee kergejalaväeüksusi nimetati laskuriteks. Esimese maailmasõja ajal loodi Läti laskurformatsioonid võitlemaks Saksa armee vastu kodumaal. Need olid motiveeritud, ohtlikud ja distsiplineeritud lahinguüksused. Kõrge haridustase ja saksa keele oskus olid kasulikud luureks ja üllatusrünnakute läbiviimiseks. Vene impeeriumi lagunemise ja Läti territooriumi täieliku okupeerimisega Saksamaa poolt sattus väga suur hulk Läti elanikke Venemaale, kus nad seisid jätkuvalt silmitsi bolševike agitatsiooniga. Algselt kasvas toetus Lenini ideedele ja osalemisele Venemaa kodusõjas. Hiljem järgnes pettumus ja enamik Läti sõdureid pöördus vasakpoolsetest ideedest eemale ning naasis Lätti. Enamik Venemaale jäänud sõduritest hukkus "Stalini puhastuste" käigus (1936-1938). Läti laskurid andsid suure panuse Läti riigi ja selle armee loomisse.

Täna saate külastada monumenti ja selle kõrval asuvat Okupatsioonimuuseumi.

Plakanciemsis saavutasid Läti laskurid oma esimese võidu ajaloolises öölahingus 29. oktoobril 1915 – vaid nädal pärast seda, kui 1. Daugavgrīva Läti laskurpataljon oli Riiast lahkunud ja rindel tegutsema asunud. Eduka Plakanciemsi lahinguga algas meie laskurite kangelaslik teekond. Öisel rünnakul Misa jõel oli ka hindamatu moraalne tähendus – keegi ei kahelnud Läti laskurite võitlusvõimetes, nad muutusid kiiresti populaarseks ja paljud lätlased Vene rügementidest liitusid meie rahvusüksustega.

Mälestuskivi lõid Ķekava vald Ķekava valla kivitöötlemise ja restaureerimise ettevõtte "Akm Stone Processing Center" poolt - kivimeistrid Guntis Pandars ja Pēteris Zvaunis.
Plakanciemsi lahingu edu tagasid neli päeva kestnud hoolikas pidev luure, 1. kompanii ülema Fridrihs Briezise koostatud üllatusrünnaku plaan ja meie sõdurite kangelaslikkus.
Olukord rindel oli sel ajal väga pingeline, kuna Saksa sõdurid lähenesid mitmes kohas aeglaselt Riiale. Plakanciemsi lähedal olid nad hiljuti ületanud Misa jõe ja alustanud sillapeapositsiooni rajamist, paigutades sinna Saksa 376. jalaväerügemendi 2. pataljoni ja 4 kuulipildujat.
Läti laskurite rünnak põhines üllatusel, kiirel tegutsemisel ja erinevate tegevuste koordineerimisel. Igale 1. kompanii laskurile anti neli käsigranaati, 60 sõdurit pani selga valged keepid, sest oli just sadanud õhuke lumi. Kui ründajad hiilisid sakslaste positsioonidele piisavalt lähedale, kell 22.00 anti signaal ja rünnak algas. Mõlemad meie kuulipildujad tulistasid vaenlase mõlemat külge, et sakslased ei saaks reservvägesid ligi meelitada. Käsigranaate visates tungisid Läti laskurid kiiresti sakslaste kaevikutesse, Vene suurtükiväelased tulistasid Misa jõe sildu ja vaenlase peamist kaitseliini. Vaenlase sõdurid olid segaduses - kandes raskeid kaotusi, taandusid nad üle jõe ja jätsid sillapea ründajate kätte. Üks meie kompaniidest oli alistanud neli korda suurema vaenlase üksuse!
Läti laskurid kaotasid kuus langenud sõdurit – Juris Butenieks, Frici Ērmanis, Rūdolfs Hofmanis, Kristaps Krūmiņš, Jānis Nauris ja Kirijans Šnurovas. Kõik nad maeti Riia vennaskalmistule. Kaheksast haavatust surid hiljem kaks – Jāzeps Brūveris (maetud Pleskodāle kalmistule) ja Jānis Skuja (maetud Riia vennaskalmistule). Sakslaste kaotused – hukkus 31 sõdurit, 34 langes vangi ja 45 sai haavata. Ründajad võtsid trofeedeks kuulipilduja ja 35 vintpüssi.

Asub Valmiera linna (kesklinna) kalmistul aadressil Lillijas tänav 7.

Näha on graniidist obelisk, mille detailid sepistas skulptor Wilhelm Trey.
Monument avati 22. juunil 1923. Vennaskonna kalmistule on maetud umbes 150 sõdurit.

Linnakalmistule on maetud mitu Esimese maailmasõja ja Vabadussõja võitlejat, nende hulgas Cēsise rügemendi koolikompanii esimene ohver, LKOK Edgars Krieviņš.

Praegu on vennaskonna kalmistu osas 14 erineva pikkusega hauagruppi, millele on paigaldatud 139 valget puidust risti, kuid langenute nimedega tahvlid, mis ristidel varem olid, pole enam olemas. Säilinud on üks mustast graniidist rist.

Kommunistliku okupatsiooni ajal viidi vennastekalmistu osas läbi intensiivseid tsiviilmatuseid. Pärast iseseisvuse taastamist 1994. aastal muudeti vennastekalmistu matmispaigutust ning hauagrupid on nüüd paigutatud risti-rästi, ainult üks on säilitanud oma endise orientatsiooni.