Uppunud laev Mangalsalas
Während der Sowjetzeit stürzte hier in der Militärzone das Betonfrachtschiff Lady Cotlin ab, dessen Überreste noch in Ufernähe auf See zu sehen sind. Damit sind noch immer verschiedene Mythen verbunden.
1951 lief während eines Sturms vor der Küste von Mangaļsala die unter schwedischer Flagge fahrende Lady Cotlin mit einer norwegischen Besatzung auf Grund. Mangalsala verfügte schon damals nicht nur über sowjetische Grenzsoldaten, sondern auch über Küstenschutzkanonen, einen Schießstand, Munitionsdepots und andere Truppen. So stürzt ein Schiff eines kapitalistischen Staates auf ein militärisches Objekt und seine Matrosen gelangen an einen für Ausländer unzugänglichen Ort, eine Militärbasis. Die Einheimischen sagten, dass das ganze Ufer mit Grenzsoldaten und Autos gefüllt war, sie fingen und eskortierten ausländische Matrosen. Es entstand eine tiefe Panik. Die Einheimischen erinnern sich auch daran, dass die Matrosen betrunken waren – vielleicht ist es dem Schiff deshalb nicht gelungen, in die Mündung der Daugava einzufahren. Wahrscheinlich wird deshalb angenommen, dass das Schiff nicht nur eine Salzladung, sondern auch geschmuggelten Alkohol befördert hat. Wenig später gab es eine Version, dass das Schiff absichtlich abgestürzt ist, um Versicherungsgeld zu bekommen. Über das weitere Schicksal der Schiffsbesatzung und des Kapitäns liegen keine Informationen vor.
Die Überreste eines Betonschiffs sind noch etwa einen Kilometer östlich der Mole am rechten Ufer der Daugava in Ufernähe zu sehen.
Teie kommentaarid
Selle ürituse kohta on rohkem infot, üsna värsket, üritusel osaleja tütrelt, kui huvi on... Mul on lingid Norra allikatest.
Seotud objektid
Rannakaitserajatised Mangaļsalas
Rannakaitserajatised asuvad Riias Mangaļsalas, Daugava suudmes Daugavgrīva vastas. Siin võib näha eri sõjavägede (Vene, Läti, Saksa ja Nõukogude) ehitatud kaitserajatisi. Mangaļsala kaitserajatised ehitati Riia linna kaitsmiseks vaenulike merevägede eest. Piirkond oli pikka aega strateegiliselt tähtis. Pärast Esimest maailmasõda ei olnud Läti sõjaväel veel tugevat mereväge. Merepiir oli pikk ja rannakaitse keeruline. Läti armee võttis üle Vene impeeriumi 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses ehitatud kindlustused ja laiendas kaitsesüsteemi. Daugavgrīva ja Mangaļsala suurtükivägi pidi avama tule Daugava suudmesse siseneda püüdvate vaenlaste laevade pihta. Lielupe ja Koiva (Gauja) jõgede suudmetes Jūrmalas ja Carnikavas asusid tugipunktid, mis pidid pidurdama vaenlase dessante. Rannakaitsel oli üks spetsiaalselt varustatud soomusrong, mis võimaldaks suurtükiväe toetuse ja lisavägede saatmise Saulkrasti või Jūrmala suunas. Strateegiliste paikade kindlustamise eesmärk oli tõhustada relvakasutust spetsiaalsete hoonete ja maastikueeliste abil. Rannakaitserajatised olid laiali suurel territooriumil, et sõja korral vähendada vaenlase mõju.
Mangalsala tänav
19. sajandi lõpus hakati Mangalsalale rajama kindlustusi ja koos nendega tekkis ka see kõvakattega tee, sest Mangalsala kuival ja peenel liival oli raskeveokitel praktiliselt võimatu liikuda. Varem viis kõvakattega tee Vecdaugava tammi juurest (see on koht, kus sisenetakse Mangaļsalasse Vecāķi poolelt) kuni Daugava kaldal asuva sõjaväelaevade kaini. Kahjuks omastati aja jooksul suur osa kõnniteest hoolimatute inimeste poolt, mistõttu see tee ei ole enam mitmel lõigul sõiduautodega sõitmiseks ohutu. Osa asfalteeritud lõigust oli kunagi kaetud asfaldiga.
Raudteeharu ja platvorm
1958. aasta paiku ehitati Mangaļsalale Nõukogude armee vajadusteks spetsiaalne raudteeharu Vecāķi jaamast. See oli kõige mugavam viis siia sõjaväebaasi tuua kütust, laskemoona, tulirelvi ja ehitusmaterjale. Veel varem, alates 20. sajandist kuni nõukogude aastateni, kulges kogu Mangalsala saarest läbi kitsarööpmeline raudtee, mis vedas laskemoona kahuripesadesse. Hiljem ehitati tõsisem raudteeharu, mis ületas Vecdaugava üle ühe kahest – kõige vähem tuntud – Mangaļsala tammist. Näiteks Vecāķi poolt sellele tammile enam ligi ei pääse, sest vaadet varjab eraomand. Looduses nähtav betoonküngas oli platvorm. Kui Nõukogude väed 1990. aastate alguses Lätist lahkusid, veeti seda raudteed mööda 600 vagunit ligikaudu 30 tonni laskemoonaga. Räägitakse, et toona tehti seda nii kiirustades ja nii hooletult, et "õhus oli näha kogu Riia või vähemalt teatud Riia naabruskond".
1950. aastatel ehitatud suletud laskemoonalaod
1950. aastatel ehitati selline punker ja kaeti see mullaga, et potentsiaalne vaenlane seda nii kergesti üles ei leiaks. Selliseid hooneid on Mangalsalas kokku neli, mis kõik on ehitatud aastatel 1953–1955. Nõukogude ajal hoiti siin laskemoona – allveemiine, torpeedod jne. Praegu on see nõukogudeaegsetest kinnist tüüpi laskemoonaladudest puhtaim, kuid kaugemale minnes on näha ka kõige suurem.
Tähelepanu! Talveunes nahkhiirte kaitsmiseks (kõik liigid on kaitse all) ei tohiks me oktoobrist aprillini liikuda maa alla ja punkritesse.
Avatud laskemoonalaod, piksejuhid, kaevud
Nõukogude ajal toodi Mangalsalasse nii palju laskemoona ja sõjatehnikat, et ladudes ei jätkunud ruumi, mistõttu tuli suur osa sellest vabas õhus hoiustada. Ruumidesse paigutati vaid esemeid, mis võivad niiskusest kahjustuda. See aktsioon näitab ka Nõukogude armee hoolimatut suhtumist igasugusesse inventari: selle ümber ehitati liivavall, millest väike küngas on alles, kuid pank ise kaitses laskemoona tulekahjude ja plahvatuste eest. Kui rakett selles piirkonnas plahvataks, lööks lööklaine vastu seina ega liiguks kaugemale või leviks palju väiksemal määral. Läheduses paistab raudbetoonpost - piksevarras! Sellised postid võimaldasid kaitsta laskemoona pikselöögi eest. Sarnaseid sambaid on näha ka mujal. Näha on ka kunagised veekaevud, et saaks vajadusel midagi välja panna. Üldiselt oli info Mangalsala laskemoonaladude kohta väga salajane - isegi vanadel nõukogudeaegsetel sõjaväekaartidel on need kohad märgitud pioneerilaagritena. Umbes 50 meetrit muldkeha taga asub veel üks betoonpunker.
Mürsu laod
See hoone ehitati aastatel 1876–1885, mil siin valitses tsaar Aleksander II ja pärast teda tsaar Aleksander III. Tähelepanu tasub pöörata hoone fassaadile oma karniiside ja aknaavade ning muude dekoratiivsete vormidega. Seda hoonet kasutati laona, kus hoiti kahurimürske. Siit umbes 300 meetri kaugusel asub teine selline ladu, millel on isegi ilusad kumerad aknavõred. Sarnaseid punastest tellistest sõjaväeehitisi leidub veel siin-seal Lätis – näiteks Liepāja Karostas. Kõik Mangalsala punastest tellistest hooned on ehitatud ligikaudu samal ajal. Poliitiline olukord Euroopas oli sel ajal keeruline ja Vene impeerium asus sõjaliselt tugevdama oma läänepiiri. Hoonel on kahekordne välissein ja seinte vahel ringleb õhk, mis mitte ainult ei loo lisaventilatsiooni, tagades hoones vajaliku temperatuuri- ja niiskustaseme, vaid suudab ka plahvatust pehmendada. Suure plahvatuse korral variseb välissein kokku, kuid sisemine jääb terveks, kaitstes seda, mis on hoone sees. Teisel pool Mangaļsalas tänavat asuvate punkrite peal olid mördipositsioonid. Vaba Läti ajal – 1926. aastal – kasutati miinipildujate asemel õhutõrjekahureid ehk ratastel kahureid! Siit mitte kaugel asub üks Riia kõrgeimaid mände. Pealegi pole see mitte ainult paks ja suur, vaid ka haavatud – männitüvelt võib leida kuulijälgi. Pole teada, millistes lahingutes mänd kannatas!
Tähelepanu! Talveunes nahkhiirte kaitsmiseks (kõik liigid on kaitse all) ei tohiks me oktoobrist aprillini liikuda maa alla ja punkritesse.
Keemialadu ja ümbersõidutee
See punker ehitati 1955. aastal, Nõukogude okupatsiooni ajal. Seda hoonet ümbritsev rada oli kunagi möödasõidutee, mida ümbritses kahekordne okastraataed. Selle taga kõndisid valvurid, kes jälgisid, kas objektile ei lähenenud kõrvalisi isikuid. Seda hoonet on mõnes allikas mainitud laskemoonalao, teistes aga kemikaalide hoidlana. Väidetavalt oli siin isegi tuumarakette, kuid kiirguse jälgi pole siit leitud. Sees on täiesti pime, aga siis - valgust paistab. Kunagi oli see ventilatsioonisüsteem. See on ainus hoone Mangalsalal, kus on olnud ventilatsioon. Kaubad toodi siia mootorvagunite abil. Akustika on siin väga hea – üks noor koor käis siin isegi kord proovis! Siiski on siin-seal hoone seintele paigutatud graffiti kunstiteoseid.
Tähelepanu! Talveunes nahkhiirte kaitsmiseks (kõik liigid on kaitse all) ei tohiks me oktoobrist aprillini liikuda maa alla ja punkritesse.
Läti armee tähelepanupunkt
Omanäoline hobuserauakujuline betoonkonstruktsioon oli kunagi tähelepanu keskpunktis. Vahepeal sada meetrit edasi Vecāķi poole istus prožektori tüürimees väikeses betoonpunkris ja jälgis, kas kaldalt ei lähenenud kõrvalisi isikuid. Puid siin praktiliselt polnud, seega oli kogu ala hästi näha. Kui ründaja peaks valgusallika pihta tulistama, oleks tüürimees täielikult kaitstud – pimeduse ja betooni varjus. Selle prožektoripunkti ehitas Läti armee 1928. aastal, jätkates juba militariseeritud Mangaļsala kohandamist oma vajadustega. Hiljem, nõukogude okupatsiooni ajal, võis prožektorit kasutada ka selleks, et hoida silma peal kõigil, kes kavatsevad minna vastassuunas ja põgeneda "metsikusse läände". Ilma loata riigist lahkumine oli keelatud. Lisaks turvalisusele künti ka rannaliiva, et oleks näha illegaalide või jalakäijate jalajälgi.
Krasta artilērijas baterija
Šī ir lielākā militārā būve Mangaļsalā, kuru sāka celt laikā no 1912. līdz 1916. gadam. Bunkura sienas bija vairākus metrus biezas, un no jūras puses to sargāja smilšu valnis. Pirmā pasaules kara laikā vācu flote uz Rīgu nenāca, tikai pateicoties šeit izvietotajiem lielgabaliem. 1917. gadā krievi no Rīgas atkāpās paši un aizejot, daļu bunkura saspridzināja. Latvijas brīvvalsts laikā – 1930. gados – un vēlāk arī padomju gados šī baterija tika atjaunota un paplašināta – pārbūvētas lielgabalu platformas un uzstādīti jauni lielgabali. 1941. gadā – Otrā pasaules kara laikā krievi vēlreiz šo bateriju saspridzināja, baidoties, ka Latvijā varētu ienākt vācu karaspēks. Pirmie lielgabali šāva aptuveni 12 līdz 15 kilometru, bet jaunākie varēja trāpīt mērķim līdz pat 40 kilometru lielā attālumā. Ir atrodams uzraksts: “Построенa матрозами” - cēluši matroži 1946. gadā. Bunkura pazemē atradās munīcijas pagrabi, kuros glabāja lielgabaliem nepieciešamos lādiņus. Sienās bija īpašas lūkas, pa kurām varēja padot lādiņus ātrākai lielgabalu pielādēšanai kaujas apstākļos. Tagad šeit atrodas Mangaļsalas garākais militārais tunelis – aptuveni 100 metru garš koridors. Pavasaros daļa bunkura mēdz applūst! 1960. gados aviācijas tehnoloģijas attīstījās, tika izgudrotas raķetes un pretgaisa aizsardzības sistēmas, un šī baterija ar visiem saviem lielgabaliem – kādreiz tik baisa un varena – kļuva nevienam nevajadzīga.
Uzmanību! Lai saudzētu ziemojošos sikspārņus (visas sugas ir aizsargājamas), no oktobra līdz aprīlim nepārvietojamies pa pazemi un bunkuru iekštelpām.
Rīgas garnizona armijas telšu nometne
Tagad šeit ir krūmi un brikšņi, bet pagājušā gadsimta trīsdesmitajos gados, šeit atradās Rīgas garnizona armijas vasaras nometne. Dažviet vēl var redzēt tādus kā taisnstūra formas vaļņus. Šajās vietās atradās karavīru teltis, kas bija izkārtotas četrās garās rindās, bet pa vidu – mazas ieliņas. Rindu galos slējās garnizona vienību logo – tie bija izlieti no betona, bet ornamenti un uzraksti veidoti no maziem, krāsainiem akmentiņiem. Vaļņi ap teltīm bija nepieciešami ne tikai mitruma aizturēšanai, bet arī militāriem mērķiem. Ja nu Mangaļsalā ienāktu desanta karaspēks, tie tiktu izmantoti kā ierakumi, kuru aizsegā aizsargāt teritoriju no ienaidnieka. Lai gan šeit norisinājās reālas militāras apmācības, gaisā valdīja romantiska idille, kas redzama arī tā laika fotogrāfijās. Jaunieši spēlēja volejbolu. Virsnieku namiņu pagalmos bija iekoptas lapenes un puķu dobes. Pie kareivjiem brīvdienās ciemos brauca mīļotās, kas līdzi veda zemeņu grozus un svaigu maizi. Maltītes visi lielākoties ieturēja laukā pie galdiņiem svaigā gaisā.
Armijas pilsētiņa
Šajā apkaimē pagājušā gadsimta divdesmito gadu beigās un trīsdesmito gadu sākumā Latvijas armija uzcēla armijas pilsētiņu virsniekiem un karavīriem, kuri strādāja Mangaļsalā. Vēlāk pilsētiņa līdz ar Mangaļsalas militāro bāzi nokļuva padomju savienības īpašumā. Te dzīvoja civilpersonas bez noteikta statusa, bet vēlāk tika izveidoti sociālie dzīvokļi maznodrošinātām personām. Labajā pusē bija gan futbola laukums, gan mazdārziņi, bet ar laiku tie pārvērtās pļavās un purvos. Vēlāk jau šeit parādījās privātmājas un autoserviss. Līdz 1960. gadiem Mangaļsala nemaz nebija Rīgas, bet Mangaļu pagasta daļa. Toreiz cilvēki šeit nodarbojās ar zvejniecību vai strādāja armijas bāzē, jo lauksaimniecība bija praktiski neiespējama – aramzemes platība Mangaļsalā ir tikai 3,8%. Kādreiz cauri pilsētiņai tieši gar Mangaļsalas ielu kursēja šaursliežu dzelzceļš, bet pati iela bija bruģēta. Tagad bruģis ir paslēpts zem asfalta kārtas. Ceļa galā ir ostas teritorija un bijusī militārā piestātne. Kādreiz tur bija pietauvoti armijas kuģi, un starp tiem izbūvētas laipas.
Apskatāma no ārpuses, ejot pa Mangaļsalas ielu.
Daugavas grīvas nocietinājumi
Daugavas grīvas nocietinājumi ir senākās būves Mangaļsalā. Šajā vietā var redzēt visu salas militārā mantojuma 400 gadu ilgo vēsturi, kā arī militārās arhitektūras paraugus no vairākiem periodiem – zviedru laika, cara laika, brīvās Latvijas laika un Otrā pasaules kara gadiem. Pirmās lielgabalu pozīcijas senajās kartēs šajā teritorijā parādās jau 17. gadsimtā līdz ar Daugavgrīvas cietokšņa būvniecību, bet vēlāk nocietinājumi pakāpeniski tikuši paplašināti un atjaunoti. No Kokneses akmeņlauztuvēm zviedru laikā uz šejieni pa Daugavu ar baržām veda dolomītus tuneļu un lielgabalu pozīciju būvniecībai. 19. gadsimta vidū Daugavā sāka būvēt molus.Apmēram divdesmit, trīsdesmit gadus vēlāk šeit sāka būvēt sarkano ķieģeļu bunkurus. Divas no dzelzsbetona lielgabalu pozīcijām celtas jau Latvijas brīvvalsts laikā – 1934. gadā, par ko liecina arī ar pirkstu vai zaru veidotais gravējums betonā. Dodoties uz priekšu Austrumu virzienā, var redzēt zenītlielgabalu pozīcijas, kuras 2. pasaules kara laikā uzbūvēja vācu karaspēks. Šī ir vienīgā vieta Mangaļsalā, kurā notikusi reāla karadarbība – Krimas kara laikā 19. gadsimta vidū britu flote uzbruka Rīgai, bet, pateicoties Daugavas grīvas nocietinājumiem, uzbrukums nebija pārāk veiksmīgs. Pusgadsimtu vēlāk – 1919. gada 2. jūlijā – Latvijas Neatkarības cīņu laikā igauņu lielgaballaivas no piekrastes veiksmīgi apšaudīja vācu Dzelzs divīzijas pozīcijas Mangaļsalā. Pirmā pasaules kara laikā Daugavgrīvas nocietinājumi bija tik biedējoši, ka Rīga bija vienīgā pilsēta Baltijas jūras krastā, uz kuru vācu flote izvairījās uzsākt karadarbību. Tātad šie Daugavgrīvas nocietinājumi gadsimtiem ir sargājuši ostas vārtus, nelaižot naidnieku Rīgā.
Uzmanību! Lai saudzētu ziemojošos sikspārņus (visas sugas ir aizsargājamas), no oktobra līdz aprīlim nepārvietojamies pa pazemi un bunkuru iekštelpām.
Mācību torpēdu atliekas
Pēc aculiecinieku atmiņām, padomju armija Mangaļsalā munīciju glabāja ļoti nevērīgi un tas varēja būt par iemeslu tehnogēnām katastrofām. Munīcija šajā teritorijā jau bija glabāta kopš cariskās Krievijas laika – gan slēgta, gan atvērta tipa glabātuvēs. Padomju laikā šeit atradās PSRS Baltijas kara flotes munīcijas un jūras mīnu noliktavas. Daugavgrīvā esot bijis torpēdu cehs.
“Rīgas rajona Mangaļos, kur atradās mūsu mīnu un torpēdu noliktava, glabājās 400 tūkstoši tonnu sprāgstvielu. (…) Bez tam noliktavā glabājās simtiem torpēdu, jūras mīnu, ar degauklu detonējamu sprāgstvielu lādiņu un vēl visādu sprādzienbīstamu krāmu. Bija arī lādiņu dezaktivācijas cehs. Un vēl vesela kaudze strēlnieku ieroču – no karabīnes SKS līdz “Parabellum” pistolēm,” raksta bijušais virsnieks – 2. ranga kapteinis Andrejs Riskins.
Mūsdienās – mežā redzamās “torpēdas” ir ar betonu pielieti mācību torpēdu korpusi.
Austrumu (Mangaļsalas) mols
Daugavas abi moli ir cieši saistīti ar militāriem notikumiem un vēsturi. Tie tika uzbūvēti 19. gadsimta beigās, lai mazinātu upes grīvas aizsērēšanu un regulētu tecējumu, kā rezultātā nodrošinātu kuģniecību un vienlaikus arī - Daugavas grīvas aizsardzību. To stratēģiskā nozīme bija saistīta ar Rīgas kā svarīgas ostas un militārās bāzes aizsardzību.
Pirmā pasaules kara laikā un Latvijas Neatkarības kara laikā Daugavas grīvas apkārtne bija militāro darbību zona. Otrā pasaules kara laikā moliem bija liela stratēģiska nozīme, jo tie palīdzēja kontrolēt pieeju Rīgai no jūras.
Mola pamatu veido koka pāļu konstrukcija, ko nosedza ar akmeņiem. Mola garums – aptuveni viens kilometrs.
Lai gan mūsdienās Daugavas moli galvenokārt tiek izmantoti kā pastaigu vieta un vēsturisks objekts, to vēsturiskā saistība ar militāro stratēģiju un jūras ceļu aizsardzību ir nozīmīgs aspekts Latvijas vēsturē.
Uzmanību! Mola virsma var būt slidena. Stirpa vēja un vētru laikā tā apmeklējums ir bīstams!
Uurin Norra Porsgrunni meremuuseumi tellimusel betoonlaevu - kus meil on veel üks vee peal ja päris heas seisukorras, ning olen märganud, et teie Mangalsalas vraki kohta on mõningaid ebaõigeid fakte.
Loe minu lugu siit https://militaryheritagetourism.info/lv/military/stories/view/278