Vastupanu Nõukogude okupatsioonirežiimile Zemgales

Bērze kihelkonna Virkuse kalmistul asuv Īle rahvuslike partisanide vendade kalmistu rajati 14. novembril 1992, kui siia maeti 15 partisani, kes langesid 17. märtsil 1949 Īle lahingus. See sai võimalikuks pärast seda, kui 18. juulil 1992 kaevas rahvuskaart koos organisatsiooniga "Daugavas Vanagi" ja Läti ajaloo-uuringute töörühmaga "Ziemeļblāzma", osavõtul teiste rahvuslikult meelestatud organisatsioonide esindajate osalusel, välja 15 Läti ja Leedu metsavenna säilmed, kes olid maetud õhitud partisanide punkrisse Zebrene kihelkonna Īle metskonnas.

Īle lahingus langenud rahvuspartisanide mälestuskivi avati 29. mail 1993. Selle kujundas Alfons Kalniņš ("Edgars"), üks 17. märtsi 1949. aasta lahingus ellujäänud osalejatest. Korrapärase kujuga graniidist plaadil on kujutatud mõõka ja tõusvat päikest ning sellele on graveeritud 15 langenud rahvuspartisani nimed ja kiri:

„Päike tõusis mõõgast. Siin lebavad Läti ja Leedu rahvuspartisanid, kes langesid Īle lahingus 17. märtsil 1949.“

Hauakivi Bruno Druķile, Naudīte kihelkonnast pärit rahvuspartisanile, kes langes kokkupõrkes Nõukogude okupatsioonivõimude relvastatud üksustega 30. juunil 1941. Graniidist steel tekstiga: „Partisan Bruno Druķisele. Langes 30. juunil 1940. See maa on meie rahva püha pärand. Ja õnnistatud on see, kes tema eest langeb. Naudīte kihelkond“. B. Druķise portreega keraamiline medaljon purustati ja hävis pärast Teist maailmasõda.

Pärast Saksa-NSVL sõja algust kogunes 27. juunil 1941 Ružēni metsa umbes kümme kohalikku kaardiväelast, kes moodustasid Žanis Gelsonsi juhitud rahvuspartisanide üksuse. Järgmisel päeval okupeerisid partisanid Naudīte kihelkonna täitevkomitee ja kohaliku masina- ja hobuserendijaama, võttes enda valdusse sealsed traktorid, põllumajandustehnika ja hobused. 30. juunil üritas Naudīte partisanide üksus Meļļi lähedal teel peatada kahe ohvitseri juhitud Punaarmee sõdurite kolonni. Kokkupõrke käigus langesid nii Nõukogude ohvitserid kui ka Läti armee ratsaväerügemendi erukapral Bruno Druķis.

Punker asub Zebrene vallas, vähem kui 1 km kaugusel P104 Biksti - Auce maanteest. 

Balti riikide suurima punkri ehitasid 1948. aastal Īle metsadesse Läti-Leedu ühendrühma partisanid, et jätkata oma võitlust nõukogude võimu vastu. 27-liikmelist rühma juhtis noor komandör Kārlis Krauja (tegelik nimi Visvaldis Brizga).

17. märtsil 1949 pidasid 24 partisani, kes olid sel ajal punkris, oma viimase lahingu 760-liikmelise riikliku julgeoleku ministeeriumi ehk Tšeka väe vastu. 15 sissit tapeti, üheksa võeti kinni ja küüditati koos oma toetajatega Siberisse.
 
1992. aastal kaevasid kodukaitsjad koos Daugava haukude ja patriootiliste organisatsioonide esindajatega punkri välja, kogusid langenud võitlejate luud kokku ja matsid need Dobele Virki kalmistule. Punkri juurde püstitati valge rist, mälestuskivi ja graniidist stele.
 
Juba 1990ndate keskel joonistati punkri piirjooned ja tugevdati sisemised seinad, kuid alles lahingu 60. aastapäevaks ehitati punker uuesti üles täpselt sellisena, nagu see oli enne õhku laskmist. Paljud toetajad ja vabatahtlikud aitasid seda ellu viia.
 
Punkri sees on näha pliit, laud ja kitsad pingid, millel partisanid magasid. Seal on infotahvlid, mälestuskivid partisanide ja nende toetajate nimedega. 

Seal on puhkekoht ja tualett. 

Zebrene kihelkonna Renģe mõisapargis avati 1. septembril 1995 mälestusmärk Nõukogude okupatsioonirežiimi vastu võidelnutele ja kommunistliku repressiooni ohvritele. Karedal rändrahnul on kujutatud rist ja sellele on graveeritud sõnad: „Zebrene punase terrori ohvritele, Teises maailmasõjas langenud rahvuslikele võitlejatele.“ Mälestusmärgi loomist toetas rahaliselt organisatsioon „Daugavas Vanagi“.

Läti ja Leedu rahvuspartisanide mälestuspaik endise Ukru kihelkonnakooli lähedal avati ja pühitseti 21. oktoobril 2006. Sinna on püstitatud valge rist, mille jalamil on graniidist steel, millele on graveeritud kahe Läti ja kahe Leedu rahvuspartisani nimed ning tekst: „Sinule, isamaa. Ukru kihelkonna rahvuspartisanidele 1944–1954. Võitluses kommunistliku okupatsioonirežiimi vastu 26. oktoobril 1948 langesid Ukru kihelkonnas Eidis-Eduards Ozols, Kristaps Siļķe, Alfonsas Bugnius ja Kostas Norvaitis.“

Mälestusmärgi rajas Läti Rahvuslik Partisanide Ühing (LNPA) koostöös Leedu Vabadusvõitlejate Ühinguga (LLKS). Selle avamisel osalesid Ukru vallavolikogu esimees Ainārs Āriņš, LNPA esimees Ojārs Stefans, LLKS esindaja Jons Čepons ja teised kohalviibijad.

Hauakivi Jēkabnieki valla rahvuspartisanile Harijs Ginterile, kes langes 28. juunil 1941. Hauale on paigaldatud tahvel tekstiga: „Harijs Ginter. Sündinud 30. VIII 1912. Langes kodumaa eest 28. VI 1941. Kallis ema, mida sa nutad, kustuta soomused, mine magama. Asjatult, asjatult ootad oma poega, asjatult valad kibedaid pisaraid.“ Hauakivi restaureeriti 2016. ja 2024. aastal Zaļenieki valla Ūziņi raamatukogu juhataja Gunita Kulmane algatusel ja tema isiklikel kuludel.

Pärast Saksa-NSVL sõja puhkemist 22. juunil 1941 moodustati Jēkabnieki vallas korra tagamiseks ja Nõukogude okupatsioonivõimu lõpetamiseks rahvuspartisanide üksus, mida juhtis valverühma ülem V. Ritums. Algselt täiendati nõrka relvastust – paar püstolit ja vintpüssi – Kalnanši lähedal ja mujal vangi võetud Punaarmee sõdurite trofeerelvadega. Suur kokkupõrge Nõukogude relvastatud formeeringutega toimus 28. juunil 1941 Gudēnis, kus Jēkabnieki valla valvur ja rahvuspartisan H. Gīnters vangistati ja surnuks piinati.

Mälestuspaik 1944. aasta juulis-augustis teise Nõukogude okupatsiooni vastu peetud Jelgava kaitselahingutes osalejatele avati 8. mail 1995. Selle sündmuse auks peeti Jelgava Püha Anna evangeelses luterlikus kirikus jumalateenistus ja läbis linna lipuga kaetud rongkäik. Mälestuspaigal seisab ebakorrapärase kujuga graniidist steel, millesse on raiutud rist, mis kasvab mõõga teravikuks. Selle kõrval vasakul on kajakakujuliselt paigutatud kärbitud rööptahuka kujuline graniidist plokk tekstiga „Jelgava kaitsjatele 1944.28.VII-8.VIII“.

Sõda Jelgavas algas pärast seda, kui Nõukogude väed vallutasid 27. juulil 1944 Leedus Šiauliai linna ja jätkasid pealetungi põhja suunas. Punaarmee tõrjumiseks kuulutas äsja ametisse nimetatud Jelgava sõjaväeülem kindralleitnant Johann Flugbeil linna „kindluslinnaks“ ja selle kaitsmiseks tuli kasutada kõiki olemasolevaid jõude. Algselt koosnes Jelgava kaitsjate tuumikust vaid 15. Läti SS-relvadiviisi väljaõppe- ja reservbrigaadi sõduritest kolonelleitnant Herman Jurko juhtimisel ning mõnest väikesest Saksa üksusest. 27. juuli pärastlõunal alustas Nõukogude 3. õhuvägi Jelgava pommitamist, rünnates mitte ainult strateegilisi sõjalisi sihtmärke linnas ja selle ümbruses – raudteejaama ja teid –, vaid süüdates ka mõningaid elamuid. Linna hooned ja tsiviilelanikud kannatasid Katjuša raketisüsteemide, suurtükiväe ja miinipildujate tule all, mida mõlemad sõdivad pooled üksteise pihta tulistasid.

28. juulil alustasid Nõukogude 3. kaardiväe mehhaniseeritud korpuse üksused linna lõunaservale rünnakut, kuid edutult. 30. juuli hommikul tugevdasid rünnakut 51. armee 279. ja 347. laskurdiviis. Kuigi Moskva raadio teatas linna vallutamisest järgmisel päeval, olid NSV Liidu väed abivägedega suutnud kesklinna sisse murda, kuid mitte seda täielikult vallutada. Lielupe jõe parem kallas ja Driksa silla juures asuv kindlustatud sillapea jäid Punaarmee poolt hõivamata. Ägedad lahingud toimusid ka Jelgava lossis, mis läks Nõukogude Liidu kontrolli alla augusti alguses. Punaarmee liigutas lossi kahuritega ja tulistas selle akendest Kalnciema teel asuvate Saksa ja Läti sõdurite positsioone. Järgnes Saksa raskekahurväe vastutuli, mis hävitas lossi täielikult. 4. augustil õnnestus Jelgava kaitsjatel Riiast saabunud abivägede abil linn ajutiselt enda kontrolli alla võtta. Nõukogude ulatuslik pealetung sundis Saksa ja Läti sõdureid aga kolm päeva hiljem Jelgava maha jätma.

Pärast Jelgava hävitamist Nõukogude-Saksa sõja ajal 1944. aasta juulis-augustis ja linna langemist teise Nõukogude okupatsiooni alla asus praeguse Pauls Bendrupi algkooli (endine Kurtide ja Tummade Kool) hoones aadressil Filozofu tänav 50 Jelgava 2. (naiste) keskkool. 1945. aasta sügisel õppisid seal mitu noorte vastupanuorganisatsiooni "Kolme Tähe Kolonn" liiget.

1945. aasta novembris arreteerisid Nõukogude julgeolekuvõimud selle organisatsiooni 20 liiget, kellest enamik olid vaid 16–17-aastased, sealhulgas 13 poissi ja seitse tüdrukut, ning veel kaks nende toetajat. Jelgava noori süüdistati ebaseaduslike koosolekute korraldamises ja nõukogudevastases agitatsioonis, relvade ja laskemoona kogumises, suhkruvabriku filtreerimislaagri vangide toiduga varustamises, Leedu rahvuspartisanide toetamises, samuti muudes NSV Liidu okupatsioonirežiimi vastastes kuritegudes.

Balti sõjaväeringkonna tribunal mõistis 23. mail 1946 süüdi 19 Kolme Tähe Kolonni organisatsiooni liiget, määrates neile 10 aastat vangistust Gulagi laagrites ja 5 aastat õiguste piiramist. Pärast üheksa aastat vangistust Permis, Bereznikis, Norilskis ja Karagandas sai nende naasmine kodumaale võimalikuks aasta pärast Stalini surma 1954. aastal.

Kommunistliku režiimi poolt 1941. aastal represseeritud Jelgava 1. Keskkooli noorte vastupanuliikumise liikmete mälestuspaik rajati 2007. aastal ühiskondlik-poliitilise aktivisti ja ajaloolase Andris Tomašūnsi algatusel. Jelgava 1. Gümnaasiumi (nüüdne Jelgava Tehnikakõrgkool) lähedal asuvale mälestuspaigale on istutatud tamm ja asetatud rändrahn, millele on graveeritud järgmine tekst: „Mälestustamm Jelgava gümnaasiumiõpilastele, riikliku vastupanuliikumise osalejatele – neile, kes hukkusid Siberis aastatel 1940–1948. T. Bergs, V. Einfelds, A. Gaišs, I. Leimanis, J. Liepiņš, J. Jegermanis, I. Kārkliņš, O. Ošenieks, F. Skurstenis, A. Saldenais, A. Valkīrs, J. Valūns. 2000. O. Valkīrs, V. Treimanis ja 1. Gümnaasium“.

Jelgava õpilaste vastupanuorganisatsioon „Vaba Läti“ asutati salaja 30. septembril 1940 kuue Jelgava 1. keskkooli 11. klassi õpilase poolt Fričas Skurstenise korteris aadressil Slimnīcas tänav 11-4. Organisatsiooni juhtis Juris Valūns ja selle liikmete arv oli umbes 20 inimest. Nad kogunesid ebaseaduslikele koosolekutele, kus arutati organisatsiooni struktuuri ja tegevust. Noored trükkisid nõukogudevastase loosungi „Valmistuge!“, mida kleebiti 14. oktoobril üle linna 100 eksemplari. 25. oktoobrist 1940 kuni 6. novembrini arreteerisid Nõukogude julgeolekuorganid kolmteist Jelgava 1. keskkooli õpilast, kes vangistati Jelgava vanglas ja keda kuulati pikka aega üle. 1941. 1942. aastal viidi kinnipeetavad NSV Liitu, kus 7. veebruaril 1942 mõistis NSVL Siseasjade Rahvakomissariaadi erikoosolek nad 10 aastaks vangi. Ainult Voldemārs Treimanis jäi ellu ja naasis Lätti, teised Jelgava 1. Keskkooli vastupanuorganisatsiooni liikmed surid Gulagi laagrites aastatel 1942–1943.

Kommunistliku režiimi poolt represseeritud Jelgava 1. Keskkooli (endise Hercogs Pēteris Gümnaasiumi) noorte vastupanuorganisatsiooni liikmete mälestustahvli paigaldas Läti Poliitiliselt Represseeritute Ühingu Jelgava osakond 24. oktoobril 1996. Algselt asus tahvel Ģ. Eliase nimelises Jelgava Ajaloo- ja Kunstimuuseumis, kuid pärast hoone fassaadi ja ruumide renoveerimist aastatel 2007–2008 viidi see muuseumi välisseinale peasissekäigu paremale, teiste ajalooliste isikute mälestustahvlite kõrvale. Tahvlile graveeritud tekst kõlab: „26. oktoobril 1940 arreteeriti ja küüditati Siberisse Hercogs Jēkabsi Gümnaasiumi õpilased – nõukogudevastase liikumise „Vaba Läti“ liikmed T. Bergs, V. Einfelds, A. Engurs, A. Gaišs, O. Leigermanis,, Kārkmanis,.. Ošenieks, A. Saldenais, F. Skurstenis, V. Treimanis, A. Valkīrs, J. Valūns.”

Jelgava õpilaste vastupanuorganisatsioon „Vaba Läti“ asutati salaja 30. septembril 1940 kuue Jelgava 1. keskkooli 11. klassi õpilase poolt Fričas Skurstenise korteris aadressil Slimnīcas tänav 11-4. Organisatsiooni juhtis Juris Valūns ja selle liikmete arv oli umbes 20 inimest. Nad kogunesid ebaseaduslikele koosolekutele, kus arutati organisatsiooni struktuuri ja tegevust. Noored trükkisid nõukogudevastase loosungi „Valmistuge!“, mida kleebiti 14. oktoobril üle linna 100 eksemplari. 25. oktoobrist 1940 kuni 6. novembrini arreteerisid Nõukogude julgeolekuorganid kolmteist Jelgava 1. keskkooli õpilast, kes vangistati Jelgava vanglas ja keda kuulati pikka aega üle. 1941. 1942. aastal viidi kinnipeetavad NSV Liitu, kus 7. veebruaril 1942 mõistis NSVL Siseasjade Rahvakomissariaadi erikoosolek nad 10 aastaks vangi. Ainult Voldemārs Treimanis jäi ellu ja naasis Lätti, teised Jelgava 1. Keskkooli vastupanuorganisatsiooni liikmed surid Gulagi laagrites aastatel 1942–1943.

Jelgava Püha Kolmainu kiriku torn asub Jelgava linna keskel.

Torni ajalugu ulatub enam kui nelja sajandi taha, olles oluliseks tunnistajaks nii linna arengule kui ka traagiliste sündmustele. Kirik ehitati 1574. aastal Kuramaa ja Zemgale hertsogi Gotthard Kettleri käsul ning selle torn, mis valmis 1688. aastal ehitusmeister Martin Knochi juhtimisel, sai linna üheks silmapaistvamaks ehitiseks.

Teise maailmasõja ajal hävis Jelgava rängalt ja 1944. aastal põles kirik Nõukogude õhurünnaku tagajärjel maha. Pärast sõda lasid Nõukogude võimud õhku kiriku altariosa ja lammutasid müürid. Strateegilise objektina säilitati ainult torn, kuna see oli linna kõrgeim punkt. Sõja ajal ja pärast sõda kasutati torni sõjalistel eesmärkidel. Tornist jälgiti vaenlase positsioone ja kontrolliti ümbrust.

Sõjajärgsetel aastatel oli torn ka vastupanutegevuse strateegiliseks punktiks. Sellest sai salajane kohtumispaik ja baas teabe edastamiseks, mis oli oluline võitluses Nõukogude režiimi vastu. Torn, säilitades oma ajaloolise tähtsuse, on tänapäeval taassündinud kultuuri- ja hariduskeskusena.

Aastatel 1943–1944 töötasid mitmed akadeemilise üksuse „Austrums“ ja Läti Kesknõukogu liikmed, mis asutati salaja Riias 13. augustil 1943. aastal, Lätis, Põllumajandusakadeemias (tänapäeval Läti Bioteaduste ja Tehnoloogia Ülikool) – professorid Rūdolfs Markuss, Andrejs Teikmanis, Alfrēds Tauriņš ja teised õppejõud. 10. märtsil 1944 trükkis Põllumajandusakadeemia dotsent Vilis Eihe koos oma abikaasa Aleksandrsi ja assistendi Hermanis Zeltiņšiga paljundusmasina abil Läti Kommunistliku Partei illegaalset ajalehte „Jaunā Latvija“. See andis uudiseid Läti rahvusvahelise olukorra kohta ja kehtestas edasised suunised Läti poliitilisele elule. 188 Läti ühiskondlik-poliitilise töötaja seas, kes LCP 17. märtsi 1944. aasta memorandumis väljendasid vajadust taastada 1922. aasta põhiseadusele tuginev iseseisev ja demokraatlik Läti Vabariik, olid ka Jelgava Põllumajandusakadeemia akadeemiline personal - professorid Jānis Vārsbergs, Pāvils Kvelde, A. Teikmanis ja R. Markuss.

Jānis Rozentālsi – Jānis Freimanise rahvuspartisanide rühmituse liikmete mälestuspaik rajati 1996. aastal Iecava kihelkonda, J. Freimanise metsavendade rühma punkri kohale. Valge kasepuust risti all oleval betoonalusel on kiri "Läti vabaduse eest langenud rahvuspartisanidele" ja metsavendade – Jānis Freimanise, Jānis Kāpostiņši ja Laimonis Zīraksi – nimed, kes langesid 11. jaanuaril 1950 endise Garoza kihelkonna territooriumil, Jelgava rajooni territooriumil. Monumendi taga on punkri asukoht nähtav, kuid väljaku serval on stend Bauska muuseumi ajaloolase Raits Ābelnieksi koostatud teabega J. Rozentālsi ja Dūmiņši vendade rahvuspartisanide rühma kohta, mis tegutses Iecava, Misa ja Zālīte kihelkondades aastatel 1944–1947.

Jānis Rozentālsi juhitud metsavendade üksus moodustati 1945. aasta suvel, kuid septembriks oli selles juba 11 partisani. See metsavendade rühmitus tegutses Bauska rajooni Iecava ja Zālīte kihelkondades ning Jelgava rajooni Garoza, Salgale ja Pēternieki kihelkondades. 13. augustil 1948 õnnestus tšekistidel tappa üksuseülem ja tema vend, vangistada veel kolm partisani, kuid selle rühmituse ülejäänud metsavennad jätkasid võitlust okupantide vastu Jānis Freimanise juhtimisel.

Butki kalmistule rajati mälestusmärk pärast seda, kui Keskkonnakaitseklubi Bauska osakond koristas 1988. aasta sügisel umbes 30 Läti sõduri hauad, kes langesid 1944. aastal Bauska kaitsmise lahingutes ja olid maetud kahte sambasse, ning otsustas püstitada monumendi. Monumendi ehitamiseks koguti annetusi. Punasest graniidist monument, mis on pühendatud siia maetud Bauska vabatahtlike pataljoni sõduritele, avati 25. novembril 1989, kuid juba 4./5. detsembri ööl 1990 lasi NSV Liidu okupatsiooniarmee selle õhku. 1992. aastal püstitati monumendi asemele massiivne puidust rist. 13. oktoobril 2002 avati uus graniidist monument, mis sarnanes varem hävitatud monumendiga, millele oli graveeritud tekst: „Läti vabaduse eest need, kes langesid 1944. aastal“.

Bauska vabatahtlike pataljoni mälestuspaik Jumpravmuiža pargis rajati 1990. aastal selle pataljoni endise sõduri Imants Zaltiņši algatusel. See asub kohas, kus Läti sõdurid takistasid 1944. aasta juuli lõpus esimestel Punaarmee üksustel Lielupe jõge ületamast. Jämedalt töödeldud rändrahnu külge on kinnitatud valge marmorist tahvel, millele on graveeritud kuldne kiri: „28. juulil 1944 asus siin Bauska vabatahtlike pataljoni juhtimispunkt.“ Algselt asus marmortahvli asemel pronksist tahvel graveeringuga, kuid 1990. aastatel varastasid selle värvilise metalli vargad.

1944. aasta juuli lõpus, kui Nõukogude väed Bauskale lähenesid, polnud linnas olulisi Saksa vägesid, kuna see oli hiljuti olnud sügaval tagalas. Bauska kohese langemise hoidis ära Bauska rajooni ülema ja kaardiväerügemendi ülema major Jānis Uļuksi otsustav tegevus, kes moodustas juuli lõpus Bauska vabatahtlike pataljoni, mis koosnes 13. Bauska kaardiväerügemendi kaardiväest, politseinikest ja vabatahtlikest. Pataljon asus kaitsepositsioonidele Lielupe jõe kaldal Jumpravmuižas Ziedoņi laiu vastas ja pidi juba esimesel päeval ründava Punaarmeega lahingusse astuma. Lahingute käigus liitus pataljoniga ka rühm Leedu politseinikke, kes olid Leedust Lätti taganenud. Paljud leedulased langesid, sest nad võitlesid vapralt ja ennast säästmata. Esimesena langes Leedu politseikapten, kes maeti otse sinna Jumpravmuiža parki Esimese maailmasõja Saksa sõdurite haudade kõrvale.

Bauska kaitsjate mälestusmärk 1944. aastal avati 14. septembril 2012 endise Bauska vabatahtlike pataljoni sõduri Imants Zeltiņši algatusel ning tema ja kohaliku omavalitsuse rahalisel toel. Kolmetasandilisele betoonalusele kinnitatud punasest graniidist steelile on graveeritud tekst: „Bauska kaitsjatele teise Nõukogude okupatsiooni vastu 1944.28.07.–14.09.“ ja „Läti peab olema Läti riik. Kārlis Ulmanis.“ Monumendi avamisele järgnesid Venemaa ja Valgevene välisministeeriumide ning kohaliku Venemaa massimeedia protestid, kuid 2024. aasta kevadel ründasid monumenti isegi vandaalid. Sellest hoolimata toimub selles kohas igal aastal 14. septembril kell 14.00 Bauska kaitsjatele pühendatud mälestusüritus.

1944. aasta juuli lõpus, kui Nõukogude väed Bauskale lähenesid, polnud linnas olulisi Saksa vägesid, kuna linn oli hiljuti olnud sügaval tagalas. Bauska kohese langemise hoidis ära Bauska rajooni ülema ja kaardiväerügemendi ülema major Jānis Uļuksi otsustav tegevus, kes moodustas juuli lõpus Bauska vabatahtlike pataljoni, mis koosnes 13. Bauska kaardiväerügemendi kaardiväest, politseinikest ja vabatahtlikest. Pataljon asus kaitsepositsioonidele Lielupe jõe kaldal Jumpravmuižas Ziedoņi laiu vastas ja esimesel päeval pidi see astuma lahingusse ründava Punaarmeega. Algselt oli pataljon väga halvasti relvastatud ja enamik automaatrelvi tuli hankida trofeedena. Mõni päev hiljem liitusid sõjategevusega ka 23., 319. ja 322. Läti politseipataljonid. Kuni augusti keskpaigani osales Bauska kaitsmisel teise Nõukogude okupatsiooni vastu ka väljaõppe- ja meditsiinikompaniidest moodustatud 15. Läti SS reserv- ja täiendusbrigaadi pataljon. Kokku osales Bauska lahingutes 3000–4000 Läti sõdurit, kes lahingute lõpus pidid silmitsi seisma kümnekordse ülekaaluga. Nõukogude vägedel õnnestus Bauska vallutada alles 14. septembril, pärast poolteist kuud kestnud Läti ja Saksa sõdurite vastupanu.

Memoriālais ansamblis Bauskas Pils dārzā atklāts Latvijas Republikas 90. jubilejā – 2008. gada 18. novembrī. Piemiņas vieta izveidota pēc Bauskas novada politiski represēto kluba “Rēta” ieceres. Divdaļīgais pelēka granīta piemineklis izgatavots pēc arhitektes Intas Vanagas meta par Bauskas pilsētas pašvaldības un ziedotāju līdzekļiem. Uz tā iekalts teksts: “Cīnītājiem pret padomju okupācijas režīmu, arestētajiem, izsūtītajiem un nomocītajiem 1940-1990”. Šajā vietā katru gadu 25. martā un 14. jūnijā notiek  1941. un 1949. gada deportāciju upuriem veltīti piemiņas pasākumi

Bauskas Svētā Gara evaņģēliski luteriskās baznīcas dārzā1944. gada kauju laikā apglabāti Bauskas aizstāvji – latviešu karavīri. PSRS okupācijas gados šeit bija ierīkoti bērnudārza rotaļu laukumi. 1996. gada 9. novembrī baznīcas dārzā atklāts tēlnieka Mārtiņa Zaura veidots piemiņas akmens. Rupji apstrādātajā iesarkanajā laukakmenī zem latviešu leģiona piedurknes uzšuves – vairodziņa sarkanbaltsarkanās krāsās atveidojuma iekalts teksts: “Tev mūžam dzīvot Latvija! Bauskas aizstāvjiem 1944.” Piemiņas akmens uzstādīts pēc Latvijas Nacionālo Karavīru biedrības un organizācijas “Daugavas Vanagi” Bauskas nodaļas iniciatīvas. Finansiālu atbalstu tam sniedza arī Bauskas pilsētas un rajona pašvaldības. Blakus akmenim atrodas balti krāsots koka krusts zem kura šķērskoka piestiprināts sarkan-balti-sarkani krāsota leģionāru vairodziņa atveidojums, bet vēl zemāk iesārta granīta plāksne ar tekstu: “Šeit guldīti leģionāri varonīgie Bauskas aizstāvji 1944.28.VII – 1944.14.IX”

Дом и мемориальная доска жертвам репрессий ЧК на здании в Бауске по адресу ул. Плудоня, 54, где после Второй мировой войны, в период советской оккупации, располагалась Бауская районная, позже – районная ЧК. Здесь в подвалах содержались под стражей и допрашивались национальные партизаны и их сторонники, а убитых партизан выбрасывали во двор для опознания и запугивания местных жителей. Мемориальная доска была открыта после 2000 года, на ней изображены стилизованная колючая проволока, тюремные решетки и текст: «Стучат подошвы сапог, стонут сто человек... Каждый день – это память, которую сердце не забывает. В годы советской оккупации в этом здании располагалось Бауское районное отделение репрессивного учреждения (НКВД, «ЧК»), где люди были лишены родины, дома, семьи, свободы и жизни». Во время оккупации рядом с этим домом находилась мемориальная доска трем погибшим представителям оккупационных властей, отдавшим свои жизни при неудачной попытке разгромить национального партизана – Яниса Гуджаса.

Мемориальная доска членам молодёжного движения сопротивления в начальной школе города Бауска по адресу ул. Ригас, 32, где после Второй мировой войны располагалась Баусская средняя школа. Надпись на доске, открытой в 2000 году, гласит: «...И только сердца мы несли высоко. В этой школе училась молодёжная группа национального сопротивления, посвятившая свою юность борьбе с коммунистической оккупационной властью (1948–1950)».

Осенью 1948 года в Бауске была сформирована группа национального сопротивления из патриотически настроенной молодёжи, которая в воззваниях и лозунгах, расклеенных по городу, призывала к борьбе с оккупантами и восстановлению независимости Латвии, а также предупреждала о депортациях, ожидавшихся коммунистическим режимом 25 марта 1949 года. Несколько молодых людей из Бауски после окончания средней школы учились в Риге, но продолжали работать в этой подпольной организации. Несколько молодых людей, приобретя оружие и взрывчатку, организовали покушение на председателя колхоза в волости Кодес. Планировалось нападение на других должностных лиц советской оккупационной власти, а также взрыв праздничных стендов в Бауске, Балдоне и Элее. Этому не суждено было сбыться, так как в середине 1950 года начались аресты. В Бауске и Риге были арестованы 12 молодых людей, несколько из них были арестованы в день окончания средней школы — 22 июня. В феврале 1951 года Прибалтийский военный окружной трибунал приговорил руководителей организации Гунарса Земтаутиса и Арвидса Клеугаса к смертной казни, а шестерых гимназистов и четверых студентов — к 25 годам исправительно-трудовых лагерей.

Мемориал латвийских и литовских национальных партизан был открыт 11 сентября 2011 года. На нем установлен выкрашенный в белый цвет металлический крест, у подножия которого находится гранитная стела с именами четырнадцати национальных партизан и надписью: "Тебе, Отечество. Латвийские и литовские национальные партизаны. Павшие в борьбе с коммунистической оккупацией в Цераукстском, Панемунском, Ислицком и Пабиржском приходах". (Литва) в 1945–1954 гг. Янис Гуджа, Теодорс Ауниньш, Петерис Варенс, Жанис Страутиньш, Микелис Домбровскис, Вилис Круминьш, Олгертс Транс, Лаймонис Ауниньш, Янис Улинскис, Янис Анилонис, Повилас. Глинда, Пятрас Гибрюнас, Пятрас Волосклавичюс, Альбертс «Волдмерарс» «Директор». Твои могилы неизвестны».

Мемориал был создан Латвийским национальным партизанским союзом при поддержке Бауского регионального самоуправления, а крест изготовил на свои деньги слесарь-механик Харийс Фридеманс из Добеле.

Мемориал латышским и литовским национальным партизанам был открыт 25 мая 2007 года. Он представляет собой белый крест, у подножия которого установлена гранитная стела с высеченными на ней именами десяти национальных партизан и текстом: «За тебя, Отечество! Национальным партизанам Панемуне. Павшим в борьбе с коммунистическим оккупационным режимом с 1944 по 1952 год. Янис Дручка, Андрейс Боястс, Арвидс Мелдуцис, Аугуст Юшкевич, Вилли Фишер, Станисловас Науджюс – «Миколас», Юозас Крикшчюнас – «Карлис», Юозас Бальчюнас – «Клемуте», Аугустас Парейзис – «Казис», «Юозупас», Йонас Сирбике – «Янис». Мемориал был спроектирован Латвийским национальным партизанским союзом по проекту архитектора Гунарса Блузмы.

Памятник расположен недалеко от католической церкви Скайсткалне и бывшего здания монастыря ордена меньших братьев-капуцинов – места, где после Второй мировой войны при поддержке монахов скрывались национальные партизаны и их сторонники. На мемориальной стеле, открытой в 2011 году и освященной отцом Полиной Янисом Вилаксом, написано: «Монахи ордена капуцинов – сторонники движения национального сопротивления OMC Карлис Гумпенбергс (1904-1980), OMC Микелис Ермачанс (1911-1986), OMC Карлис Киселевскис (1906-1979), ОМК Микелиса Клявиньша (1906-1986), ОМК Яниса Павловскиса (1914-2001) В 1945-1947 годах они предоставляли приют и поддержку национальным партизанам и нелегально проживающим лицам в Риге, Скайсткалне и Виляке».

Освящение памятного камня, посвящённого отцам-капуцинам, состоялось 8 октября 2011 года. Камень освятил отец Паулинов Скайсткалнской католической церкви, ксендз Янис Вилакс. В церемонии приняли участие председатель Латвийского национального партизанского союза Оярс Стефанс, глава волостного управления Скайсткалнской волости Инета Скуста и другие местные жители.

Мемориал национальным партизанам у здания Курменской волости был открыт 4 мая 2023 года на месте памятника оккупационным войскам СССР, демонтированного в соответствии с законом «О запрете на экспонирование объектов, прославляющих советский и нацистский режимы, и их демонтаж на территории Латвийской Республики», принятым Сеймом Латвийской Республики в июне 2022 года. На мемориале установлен деревянный крест, окрашенный в белый цвет, у подножия которого – стела из черного гранита с высеченным текстом: «Национальным партизанам Курменской и окрестных волостей 1944–1953 гг. Нас сломают, но не согнут».

Справа от памятного знака установлен стенд с информацией о курменских национальных партизанах, подготовленный историком Бауского музея Райтсом Абелниексом. Мемориал создан по инициативе местных жителей при поддержке Курменского приходского отделения Ассоциации пожилых людей Бауского края и Бауского районного совета.

Активная борьба с советским оккупационным режимом и репрессиями властей развернулась в восточной части Бауского края – в волостных округах Скайсткалне, Курмене, Барбеле и Валле. Здесь, после второй советской оккупации осенью 1944 года, многие мужчины скрывались от властей. Межабралы были готовы оказать сопротивление властям, поэтому их снабжали оружием и боеприпасами. В то время это было легко сделать, поскольку на бывших полях сражений недостатка в подобных товарах не было.

Между отдельными группами устанавливались связи и формировались более крупные партизанские отряды. К ним присоединились бывшие бойцы Латышского легиона из Курземе, которые не сложили оружие и не сдались в плен после капитуляции Германии, а продолжили борьбу с оккупантами. В период с июля по сентябрь был сформирован национальный партизанский отряд численностью около 20 человек, ядро которого составили жители Курменской волости. В него также вошли мужчины и молодёжь из Барбеле, Скайсткалне, Валле и соседней Маззалвской волости Екабпилсского района.

Командиром части стал Людвигс Путниекс, 1912 года рождения, из курменского прихода «Наглинием», его заместителем стал бывший легионер Викторс Анчевс из того же прихода «Мурниеким». В 1930-е годы Л. Путниекс возглавлял курменское отделение патриотической молодежной организации «Латвияс Ванаги».

Осенью и зимой 1945 года этот партизанский отряд совершил несколько нападений на должностных лиц оккупационных властей, а также грабил коллаборационистов, государственные молочные фермы и магазины. Это было сделано для того, чтобы содержание «лесных братьев» не ложилось тяжким бременем на их и без того почти полностью разорившихся родственников и других сторонников. От пуль партизан погибло несколько бойцов истребительных батальонов, так называемых «истребиков», а также ставленников оккупационных властей в Партизанском сельсовете Курменской волости и в исполкоме Скайсткалнской волости. Такая активность партизан значительно снизила готовность коллаборационистов выполнять приказы оккупационных властей.

Однако в партизанский отряд Л. Путниекса был внедрён агент, о чём свидетельствуют последующие события. 14 января 1946 года, когда В. Анчевс навещал мать в «Мурниеках», туда прибыли милиционеры и «Истребике», чтобы задержать его. Завязалась перестрелка, в которой лесной брат и его мать погибли в неравном бою.
2 февраля подразделения 288-го стрелкового полка Внутренних войск СССР атаковали партизанские доты в лесу Маццалвской волости, близ границы Курменской волости. В кровопролитном бою с превосходящими силами противника пали Янис Теодорс Мейя из волости Валле, Вилипс Саулитис из волости Скайсткалне, Арнольдс Фрейманис из волости Курмене, Фрицис Галвиньш из волости Маццалве и неизвестный рижанин по прозвищу Ика или Йонелис. Остальным лесным братьям удалось отступить и скрыться в гуще боя. Сведений о потерях нападавших не обнаружено. В ходе последующих операций чекистов ещё несколько партизан были убиты или взяты в плен.

Надгробный камень на кладбище Валле был установлен здесь 4 июля 1941 года на могиле партизана-националиста Эдмундса Вигманиса, похороненного здесь 30 июля 1941 года и павшего 30 июня в бою с советскими вооружёнными формированиями. На надгробной плите из керамического медальона изображена фотография Э. Вигманиса в форме гвардейца и надпись: «Вигманис Эдмундс. Родился 6 апреля 1907 года. Погиб в партизанских боях в Валле 30 июня 1941 года. Земляки, проходящие мимо меня, горят любовью к Отечеству. За любимое Отечество отдаю жизнь».

После начала войны между Германией и СССР и побега сотрудников волостного исполнительного комитета Тауркалне, 30 июня местные жители собрались в приходском зале Тауркалне в Валле, водрузили на флагшток латвийский флаг и сформировали национальный партизанский отряд из 25 человек, вооруженных, однако, лишь частично винтовками и ружьями, под командованием охранника Освальда Ивановскиса. В тот же день в районе Яунбрунталие произошло столкновение с примерно двадцатью красноармейцами, в ходе которого было захвачено дополнительное трофейное оружие, убито пятеро, ранено восемь, а остальные красноармейцы рассеяны. В бою погиб национальный партизан, владелец Яунбуков Эдмундс Вигманис, а О. Ивановскис и владелец Барздини Янис Круминьш получили ранения.