Läti ja Leedu rahvuspartisanide – metsavendade – lahingupaigad

Asub Riia tänaval Krustpilsi luteri kiriku lähedal.

22. septembril 1996 avati Krustpilsis mälestuskivi Rihards Pārupsile ja tema juhitud rahvuspartisanide rühmitusele. Mälestuskivi lõi skulptor Ilgvars Mozulāns ning selle loomist toetas rahaliselt Saeima esimees Ilga Kreituse. Ürituse korraldas Läti Rahvuspartisanide Ühingu juhatus.

Rihards Pārupi rahvuspartisanidele,
kelle Tšekaa erirühm mõrvas
Richard Parups (1914 – 2. juuli 1946)

Rühmaülem
Richard Stulpins (1923 – 1946. veebruar 7)
Alberts Avotiņš (1912 – 2. juuli 1946)
Erik Juhna (1928 - 2. juuli 1946)
Aleksandrs Lācis (1919 – 2. juuli 1946)
Karu Peeter (1921 – 2. juuli 1946)
Jānis Ēvalds Zālītis (Āboliņš) (1911 – 1946, 2. juuli)
Siegfried Bimstein, Theodore Schmidt (… – 2. juuli 1946)
Uldis Šmits (... - 1946. 2. VII)
Peter Lazdans (1926–1947)
Erik Konval (1929 – 1947. VI)
Niklāss Ošiņš (1908 – 12. oktoober 1954) – hukati Riias
Alberts ħiķauka (1911–1972 II) – vangistatud Mordva laagris

Rihards Pārups sündis 11. juunil 1914 Krustpilsi kihelkonnas „Kaķīšis“. Teise maailmasõja ajal oli ta 15. Läti diviisi tankitõrjediviisi seersant. Ta osales rahvuslikes partisanide operatsioonides Jēkabpilsi ja Madona piirkonnas ning oli Rahvusliku Vastupanuliikumise liige, Jēkabpilsi ja Madona piirkonnas asuva üksuse juht. Rihards Pārups langes lahingus Tšekaa vägedega 2. juulil 1946 Vietalva kihelkonnas. Kahjuks on matmiskoht teadmata. Mälestustahvel on paigaldatud Riia Vendade kalmistule. 1945. aasta sügisel moodustati Jēkabpilsi rajoonis rahvuslik partisanide rühmitus, mida juhtis R. Pārups. Oma lühikese tegutsemisaja jooksul osales see enam kui kahekümnes relvastatud kokkupõrkes toonase siseministeeriumi üksustega. Tšekaa polkovnik Kotovi aruandes Riia juhtkonnale öeldakse, et Nõukogude valitsuse tegevus Jēkabpilsi ja Madona rajoonis oli sel ajal grupi tegevuse tagajärjel sisuliselt halvatud. R. Pārupi juhitud rahvuspartisanid leidsid ja hävitasid mitu küüditatute nimekirja, päästes sellega paljude inimeste elusid. Julgeolekukomitee juhtkond, suutmata rahvuspartisanide üksust avalikus lahingus hävitada, infiltreeris sinna neli Tšekaa erigrupi liiget, kes lasid maha üksuse kümme partisani, sealhulgas R. Pārupi. 1947. aastal lasti Jaunkalsnava lähedal maha veel kaks ja 1951. aastal üks selle üksuse liige. Pärast 25 aastat kestnud sunnitööd Mordva laagris suri R. Pārupi juhitud grupi neljateistkümnes partisan paar päeva enne vabanemist.

Pēteris Prauliņši (1911–1949) Birži kihelkonna rahvuspartisanide rühmitus kuulus Mārtiņš Pokļevinskise (1902–1951) juhitud rühmitusse. Rühm viis läbi mitmeid partisaniaktsioone, mille käigus karistati Nõukogude kaastöölisi ning rekvireeriti okupatsioonivõimude majandusasutuste toitu ja vara. P. Prauliņši rühma partisanid ei järginud piisavalt vandenõu reetmist, paljud isikud külastasid nende asulat, mis lõi võimaluse reetmiseks. Sõjalise kogemuse puudumine oli üks partisaniliikumise puudusi.

P. Prauliņši partisanide rühm Birži kihelkonnas Kalna metsas hävitati 16. mail 1949 Läti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi operatsiooni käigus, milles osalesid ka sõjaväeosad. Metsavennad olid rajanud perimeetrikaitsega punkri, mis oli hästi maskeeritud ja asus määramata kõrgusel soises piirkonnas. Partisanid osutasid Tšekaa vägedele vähemalt 40 minutit ägedat vastupanu, kuid kogu rühm langes: Pēteris Prauliņš, Artūrs Bružuks, Jānis Kalvāns, Edvīns Slikšāns ja Francis Skromanis. Maha lastud metsavennad visati kihelkonnamaja lähedale, kuid nende säilmed maeti hiljem lähedalasuvatesse kruusakarjääridesse. Irma Bružuka sai raskelt haavata, kes võeti vangi ja suri 17. mail Jēkabpilsi haiglas. Ta maeti kalmistu äärde, kuid kui kalmistut pärast Läti taasiseseisvumist laiendati, püstitati tema hauale monument.

Kalna kihelkonna P. Prauliņši grupi partisanide mälestuskivi pühitseti sisse 1998. aasta novembris. P. Prauliņši punkri asukoht asub Kalna kihelkonna Vidsala 99. kvartali 4. sektsioonis. Kivi, millel P. Prauliņš istus, on säilinud.

Mälestuspaik loodi piirkondliku maantee P74 Siliņi - Aknīste äärde, 12 kilomeetri kaugusel Aknīstest, keerates Läti riigimetsale "Žagari ceļa".

Elkšķi kihelkonna põhjaosa ulatuslik metsamassiiv sai juba 1944. aasta suve lõpus kogunemiskohaks inimestele, kes valmistusid relvastatud võitluseks Nõukogude okupatsioonivõimu vastu. 1944. aasta lõpus hakkasid Aknīste piirkonnas moodustuma rahvuspartisanide rühmitused. Sobivaks kohaks partisanide laagri rajamiseks oli Teemantmets , mis asus Elkšķi suure metsa lõunaservas Aknīste suure soo lähedal. Seal, vähem kui 10 kilomeetri kaugusel Aknīste kihelkonnast, rajasid rahvuspartisanid talvitumiseks kolm talvepunkrit. Metsas kogunenud meeste side tagati lähedalasuvate majade - Baltimore'i, Gargrodes'i, Līči, Priedes'i, Krūmi - ning teiste majade elanike, naabrite ja partisanide toetusel.

Partisanide lahing Läti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi sõduritega Teemantmetsas toimus 13. veebruaril 1945. Tšekistid, olles pantvange võtnud, ajasid nad edasi, et paljastada partisanide punkrid. Metsavennad, nähes ohtu, avasid tule, pantvange säästmata. Lahingus langes 10 Nõukogude okupatsioonivägede esindajat, kaheksa rahvuspartisani ja neli pantvangi. Vaatamata metsavendade kaotustele ei õnnestunud tšekistidel partisanide punkreid vallutada. Ellujäänud partisanid ootasid pimedust ja lahkusid asulast. Lahingus haavata saanud tšekistlikud sõdurid ei suutnud oigates lahinguväljalt lahkuda. Pärast seda lahingut, mida võib pidada metsavendade esimeseks "lahinguristimiseks", tundsid partisanid end vendadena ja vintpüss tundus kõigest kallim, nagu ainus usaldusväärne päästja.

Valge Rist ja infostend Teemantmetsas paigaldati Lāčplēsise päeval - 11. novembril 2022. Mälestuspaiga loomist toetasid Jēkabpilsi piirkondlik valitsus, ühing "Tēvzemes sargi" ja Läti Riigimetsad. Infostendi sisu autor on ajaloolane Haralds Bruņinieks.

Tänapäeval asub endises Susėja kogudusemajas Sanssouci elamukeskus. Hoone fassaadil on endiselt näha jälgi rünnakust, mille jätsid maha rahvuspartisanide poolt 7. juulil 1945 tulistatud kuulid.

Endine Susēja kogudusemaja, mis sel ajal toimis Nõukogude okupatsioonivõimude kohaliku täitevkomiteena, kannatas Sēlija rahvuspartisanide rünnaku all 7. juulil 1945. Rünnak Susēja täitevkomiteele oli osa laiemast rahvuspartisanide kampaaniast ja toimus samaaegselt rünnakutega Vilkupe võivabrikule ja hävitaja Kaunackase majale.

Susėja rahvuspartisanide grupi ülema Albert Kaminskise (1920–1946) juhiste kohaselt pidid metsavennad hävitama kohaliku täitevkomitee julgeoleku, võtma relvad, miilitsa vormiriietuse, dokumendid ja kahjustama telefonisidet. Susėja täitevkomitee rünnakus osales umbes 17 metsavenda Leedu partisanide ülema Jozas Kuveikise juhtimisel. Lahing kestis 15–20 minutit, tulevahetuse käigus langes üks Leedu partisan ja teisel pool hävituspataljoni Jānis Kakarānsi võitleja. Tulevahetuse käigus purunesid täitevkomitee aknad ja kahjustati telefoni.

Teine rünnak Susēja täitevkomiteele toimus 16. juulil 1945, kui toimus pikaajaline tulevahetus metsavendade ja täitevkomitee hoonesse varjunud hävituspataljoni võitlejate vahel. Lahingu käigus tuli viimastele appi rühm Nõukogude sõdureid, kes avasid küljelt kuulipildujatule ja sundisid partisanid taanduma. Lahingus langes vähemalt viis metsavenda ja viis hävitajat. Rünnakud sellele okupatsioonivõimu haldusobjektile kinnitasid partisanisõja relvastatud vastupanu olemust ja olid hoiatuseks rahva vastupanu kohta Nõukogude okupatsioonivõimule.

Susēja rahvuspartisanide üksus moodustati väiksematest killustunud metsavendluse gruppidest, kuna algselt puudus juht, kes oleks suutnud neid ühendada. Lühikest aega püüdis Artūrs Grābeklis koordineerida Susēja partisanide ja hiljem Markejs Gorovņovi tegevust, kes langes 1945. aasta talvel. Susēja rahvuspartisanide üksust tugevdati pärast seda, kui endine leegionär Alberts Kaminskis saabus pärast Saksamaa üldist kapitulatsiooni Kuramaale Sēlijasse. Ta kehtestas rangema distsipliini ja ühendas väiksemad grupid ühiseks võitluseks Nõukogude okupatsioonivõimu vastu. Koostööd tehti ka lähedalasuvate kihelkondade ja piirkondade metsavendluse gruppidega, eriti Gārsene grupi ja Leedu ja Läti piirile asunud Leedu partisanidega.

Relvastatud liikumise algstaadiumis on selge, et metsavennad ei olnud rünnakuteks valmis, kuna nad ei suutnud hõivata ei Kaunacki talu ega tungida Susėja täitevkomitee hoonesse. Partisanid kandsid kaotusi ja ei suutnud pikka aega Tšekaa vägedele vastu panna ning peamine võitlusmeetod oli mõelda õigeaegsele taandumisele. Probleem oli ka partisanide varustamisega. Vaatamata olemasolevatele raskustele suutis Susėja rahvuslik partisanide üksus esimestel sõjajärgsetel aastatel siiski aktiivselt Nõukogude okupatsioonivõimule vastu panna. See partisanirühm lakkas eksisteerimast pärast selle ülema A. Kaminskise langemist 14. mail 1946. Sellele järgnes ka mitmete metsavendade legaliseerimine, samuti liitumine teiste partisanirühmitustega.

Susēja kompanii rahvuspartisanide mälestusmärk avati 11. novembril 1997 Sēlija rahvuspartisanide ajaloo uurija Gunārs Blūzmase algatusel. Langenud Susēja rahvuspartisanide nimede kõrval on jämedalt töödeldud rändrahnu sisse risti märgi all raiutud tekst: „Siili peas käskisin ma sul kaitsta oma isamaad.“ Monumendil on mainitud 16. juulil 1945 Susēja täitevkomitee rünnakus langenuid - Jānis Grābeklis (1923-1945), Ādolfs Rācenis (1919-1945), Broņislavs-Arvīds Bīriņš (1919-1945), hilisem nimi9 (nimi Edgars45 Ērglis) ja Edgars20. lisandusid mõrvatud Līna Kaminska (1917-1945) ja Albert Kaminskas (1920-1946). Monumendil puuduvad Arnolds Dombrovskise (1923-1945) ja teiste Susēja rahvuspartisanide rühmades tegutsenud rahvuspartisanide nimed, kes langesid aastatel 1945-1946.

Sēlija rahvuslike partisanide vendade kalmistu avati 30. oktoobril 2004 Läti kaitseministeeriumi ja Aknīste valla toel. Sinna on maetud 19. detsembril 1949 Kalna kihelkonna Dimantu metsas toimunud lahingus langenud partisanid: Alberts Karankevičs (1914–1949), Vilis Tunķels (1911–1949), Arnolds Tunķels (1926–1949), Osvalds Tunķels (1929–1949), Ēvalds Kundzāns (1927–1949).

2005. aastal maeti siia ümber ka 13. veebruari 1945. aasta lahingus Elkšņi metsas langenud partisanid: Juris Alfreds Voldemārs Lācis (1908-1945), Eduards Kaminskis (1910-1945), Alberts Mežaraups (1945). (1915-1945), Antons Bružiks (1911-1945), Jānis Britāns (1926-1945) ja üks tundmatu. Ühiskalmistul on ka Marta Mežaraupe (1907-1945), Alberts Lācise (1902-1945), Juris Resnītise (1901-1945) ja Pēteris Bite (1907-1945) säilmed, kes langesid Nõukogude okupatsioonivõimude poolt pantvangiks, ning Indāns-Grāvelsonsi grupi langenud partisani Voldemārs Otto Sātnieksi (1911-1950) säilmed. Aknīste vendade kalmistul asub ka mälestusmärk Alfreds Silaraupile (1925-1946), Aknīste kompanii rahvuspartisanile, kes langes Tšekaa operatsiooni käigus 30. juulil 1946 kitsarööpmelisel raudteel Elkšņu metsas.

Sēlija Rahvuspartisanide Vennastekalmistul püstitatud Valge Risti jalamil asub mustast graniidist steel, millel on Läti Rahvuspartisanide Ühingu embleem ja selle alla graveeritud tekst „Sēlija Rahvuspartisanidele. Te ohverdasite oma elu Läti eest võitluses kommunistliku okupatsioonirežiimi vastu aastatel 1944–1954.“ Kalmistul on ka mälestuskivi kirjaga „On pisaraid, mis valatakse vaikides. On arme, mis paranedes ei parane“, mille püstitas Stanislava Šadurska ärkamisaja alguses augu lähedale, kuhu tšekistid matsid eelmisel päeval, 14. veebruaril 1955, langenud rahvuspartisanid ja pantvangid.

Partisanide punkri ja mälestusristi leiate, kui keerate Juodupė ja Žiobiškise vaheliselt piirkondlikult maanteelt 3604 (Rokiškis-Maineivos-Naujasodė) ära Plunksnočiai metsa suunas.
1947. aastal asusid Plunksnočiai metsatukas Kunigaikštis Márgirise (Kuningas Márgirise) üksuse Gediminase kompanii partisanid, mida juhtis Juozas Bulavas-Iksas, asuma. Kuni 1948. aastani polnud neil püsivat talvituskohta, seega otsisid nad varjupaika neid toetavate inimeste juures. Pärast Teist maailmasõda oli Plunksnočiai mets soine ala, mille keskel asus väike küngas. 1949. aastal rajasid partisanid sinna peidupaiga. Nad reetis aga sisseimbunud Vene julgeolekuagent, kes teadis punkri asukohta. 14. novembril 1949, pärast seda, kui partisanid olid magama jäänud, viskas ta punkrisse tankitõrjegranaate. Seitse partisani hukkus.
Partisanide punker on taastatud ja püstitatud on mälestusrist seal hukkunute nimedega. Tänapäeval on ümbritsev mets roheline ja jalutuskõlbulik. Rokiškise noorte laskurite algatusel on punkrist mõnekümne meetri kaugusele väikesele väljakule püstitatud monument ja infosildid.

Vabadusvõitluse ajaloo muuseum asub Vytauto tänaval, Obeliais (Obeliai-Zarasai tee KK117) vasakul pool (teel on paigaldatud liiklusmärk).
1998. aastal asutatud muuseum tutvustab Leedu riigi arengut, Obeliai piirkonna ajalugu ja Leedu rahvakunsti. Suur osa näitusest on pühendatud vabadusvõitluste teemale.
Vabadusvõitluste tõendid kogus ja annetas muuseumile õpetaja ja endine partisan Andriejus Dručkus (1928–2018).
Lisaks Nõukogude repressioonide, küüditamise, partisanisõja, nõukogudevastase vastupanuliikumise ja iseseisvuse taassünni teemadele, mis peegeldavad Obeliai piirkonna kogemusi, paistab muuseum silma ka omapäraste aktsentide poolest. Muuseum tutvustab 1941. aasta juuniülestõusu osalejatele ja Nõukogude terrori ohvritele pühendatud ainulaadse monumendi püstitamise, hävitamise ja taastamise ajalugu. Samuti antakse ülevaade Leedu kaitsesüsteemist pärast 1990. aastat ning eksponeeritakse Leedu relvajõudude ja teiste teenistuste vormiriietust. Muuseumi vabaõhunäitusel on väljas Leedu partisanide punkri ja küüditatute Siberi kasarmu koopiad. Paiku saab külastada eraldi ning pakutakse ka spetsiaalseid haridusprogramme, mis võimaldavad külastajatel kogeda partisanide ja küüditatute igapäevaelu ning mõista, mis tunne oli elada punkris või kasarmus.

Kohale pääseb Antazavė linnast metsateid mööda.
1944. aasta lõpus moodustati Kirde-Leedus Antazavė piirkonnas Leedu partisanide Lokio üksus. Seda juhtis endine Leedu armee ohvitser kapten Mykolas Kazanas. Üksus rajas Vinčežerise järve äärde Antazavė tihedate kuuse- ja männimetsade kõrgustikku viis varjendit.
26. detsembril 1944 (teiste allikate kohaselt 27. detsembril) toimus siin Antazavė metsa lahing. See oli üks suurimaid partisanilahinguid Ida-Leedus. Partisanilaagrit piirasid ümber Nõukogude armee üksused Utenast ja Zarasai'st ning Antazavė kihelkonnas paiknevad sõdurid. Pärast päevapikkust võitlust õnnestus 85 partisanil piiramisrõngast murda ja edukalt taanduda. Taganemise käigus hukkus üks partisan.
Praegu on partisanide laagri kohale ehitatud kaks partisanide punkrit ning paigaldatud on lahingupositsioonid, rist, mälestustahvel ja pingid laagri külastajatele. Partisanide punkrid on oma suuruse poolest silmapaistvad – need on suhteliselt suured ja massiivsed maa-alused ehitised ning erinesid oluliselt hiljem Leedu metsadesse ehitatud partisanide punkritest.

Muuseum asub Utenas, Kaunas-Daugpilis (A6) ja Vilnius-Utena (A14) maanteede ristmikul. Muuseum asutati 2015. aastal Utena endise kitsarööpmelise raudteejaama hoones. Muuseum pretendeerib end luulevormiks, mis vaikimisi paljastab sõjajärgse tõe. Näitus „Ühine Euroopa identiteet totalitaarsete režiimide kontekstis“ pakub võimalust uurida Leedu ja Euroopa minevikku ühe Leedu piirkonna ajaloo kaudu. See jutustab salajaste dokumentide ja Euroopa jagunemise loo 1939. aastal, Nõukogude okupatsiooni Leedus, leedulaste sunniviisilise osalemise Teises maailmasõjas, paguluses, sõjajärgses vastupanuvõitluses ja kolhooside organiseerimise Utena piirkonnas. 1940.–1965. aasta valusad sündmused Utena piirkonnas ja sündmused Leedus on vastandatud eluga raudse eesriide taga. Kitsarööpmelise raudteejaama ajaloos on ka traagilisi lehekülgi. Siit saadeti aastatel 1941 ja 1945–1953 Siberisse rongivaguneid küüditatutega.

Asub Šimonyse metsas, tee nr 1216 ääres (paigaldatud on silt ja stend). Šimonyse mets oli sõjajärgses Leedu partisanide võitluses tuntud kui Aukštaitija suurima partisaniüksuse, Algimantase sõjaväeringkonna tegevuskeskus. 1945. aastal tegutses piirkonnas umbes 200 partisani, 1952. aastaks aga vaid 20–30. Aastatel 1947–1949 kasutas Ida-Leedu (kuningas Mindaugase) partisanide territooriumi ülem kapten Jonas Kimštas-Žalgiris ja 1949. aastal temalt võimu üle võtnud ülem Antanas Starkus-Montė Šimonyse metsa peidupaikadena – juhtimispunktidena, kust koordineeriti Aukštaitija partisaniliikumist. Algimantase sõjaväeringkonna partisanide lahingute marsruut kutsub tutvuma Algimantase sõjaväeringkonna kuue partisanide peidupaigaga, mille on loonud siin peitunud ja võidelnud Žalioji, Šarūnase ja Kunigaikštis Márgirise (Kuningas Márgirise) üksuste partisanid. Šimonyse metsas on kaks erineva pikkusega (5 ja 10 km) matkarada, mis kutsuvad teid partisanide radadel käima.

Pärast Andrioniškise kalmistust möödasõitu (seal on viit) jääb alles säilinud peidupaik – komandopunkt. Aastatel 1944–1949 tegutses selles peidupaigas Ida-Leedu (kuningas Mindaugase) piirkonna Leedu partisanide komandopunkt. 1944. aasta suvel rajas Balys Žukauskas koos vendade Petrase ja Juozas Jovaišosega peidupaiga, et pääseda Punaarmee poolt 1944. aastal välja kuulutatud mobilisatsioonist. 1945. aasta lõpus hakkas peidupaika kasutama Antanas Slučka-Šarūnas. Ta oli esimene, kes moodustas Troškūnai piirkonnas partisanide üksuse ning ühendas hiljem Rokiškise, Anykščiai, Kavarskase, Troškūnai ja Andrioniškise partisanid Šarūnase üksuseks. 1947. aastal sai A. SlučkaŠarūnas Algimantase rajooni ülemaks ja 1949. aastal Ida-Leedu partisanide piirkonna ülemaks. See tähendas, et alates 1949. aastast sai peidupaigast Ida-Leedu piirkonna Leedu partisanide juhtimispunkt. Peidupaik, mis oli viis aastat edukalt partisane varjanud, reedeti 28. oktoobril 1949. Talu, kus partisanid end varjasid, piirasid KGB väed sisse; partisanid keeldusid alistumast ja lasid end õhku.
Punker on säilitatud ning paigaldatud on langenute mälestuseks rist ja monument.

Monument asub Troškūnai kesklinnas Anykščiai rajoonis Püha Kolmainu kiriku lähedal. Aastatel 1944–1953 toimunud partisanisõja ajal oli Leedu territoorium jagatud üheksaks partisanide sõjaväepiirkonnaks. Aastatel 1947–1950 tegutsesid Panevėžysi ja Anykščiai piirkonnas Leedu Algimantase piirkonna partisaniüksused, mille loomine on tihedalt seotud Troškūnais. Selle linna elanikud organiseerisid partisaniüksusi Aukštaitias. Algimantase piirkonna esimene partisanide ülem Antanas Slučka-Šarūnas sündis ja elas Troškūnais.
1996. aastal püstitati Troškūnais Leedu Genotsiidi ja Vastupanu Uurimise Keskuse algatusel Algimantase sõjaväeringkonna partisanidele pühendatud monument. Monumendi autoriteks on skulptor Jonas Jagėla ja arhitekt Audronė Kiaušinienė. Monumendi põhiosa on must kivivärav, mis sümboliseerib langenud kodumaa kaitsjaid. Värava külgedel olevad pronksist ristid sümboliseerivad kristlikku usku, pronksist mõõk aga, nagu ka peaingel Miikaeli mõõk, usu ja lootuse valgust. Monumendi ees oleval väljakul mälestab must kivitahvel Algimantase piirkonna kolme üksust: Šarūnas, Žalioji ja Kunigaikštis Márgiris.