Pa Latvijas un Lietuvas nacionālo partizānu - mežabrāļu cīņu vietām

See asub Rīgas tänaval Krustpilsi luteri kiriku lähedal.

22. septembril 1996 avati Krustpilis mälestuskivi Rihards Pārupsile ja tema juhitud rahvuspartisanide rühmale. Mälestuskivi on loonud skulptor Ilgvars Mozulāns, kuid selle loomist toetas rahaliselt Riigikogu spiiker Ilga Kreituse. Selle ürituse korraldas Läti Rahvuspartisanide Ühenduse juhatus.

Rihards Pārupa rahvuspartisanid,
kelle mõrvas Cheka erirühm
Rihards Pārups (1914 - 1946 2.VII)

Rühmaülem
Rihards Stulpiņš (1923 - 1946. 2. VII)
Alberts Avotiņš (1912 - 1946. 2. VII)
Eric Juhna (1928. -1946. 2. VII)
Aleksandrs Lācis (1919 - 1946. 2. VII)
Pēteris Lācis (1921 - 1946. 2. VII)
Jānis Ēvalds Zālītis (Āboliņš) (1911 - 1946 2. VII)
Siegfried Bimstein, Theodor Schmidt (... - 1946. 2. VII)
Uldis Šmits (... - 1946. 2. VII)
Pēteris Lazdāns (1926 - 1947. VI)
Eric Konvals (1929 – 1947. VI)
Niklas Ošiņš (1908 – 1954. 12.X) – hukati Riias
Alberts ħiķauka (1911 – 1972. II) – vangis Mordva laagris

Rihards Pārups sündis 11. juunil 1914 Krustpilsi kihelkonnas "Kakšišis". Teise maailmasõja ajal oli ta 15. Läti diviisi tankitõrjediviisi seersant. Osales rahvuspartisanide operatsioonidel Jēkabpilsi ja Madonase ümbruses ning oli Rahvusliku Vastupanuliikumise liige, üksuse juht Jēkabpilsi ja Madonase ümbruses. Rihards Pārups langes lahingus Tšehhi vägedega 2. juulil 1946 Vietalva kihelkonnas. Kahjuks on matmiskoht teadmata. Riia vennaskalmistule on paigaldatud mälestustahvel. 1945. aasta sügisel moodustati Jēkabpilsi rajoonis rahvuspartisanide rühm, mida juhtis R. Pārups. Oma lühikese tegutsemisaja jooksul osales see enam kui kahekümnes relvastatud kokkupõrkes toonase siseministeeriumi üksustega. Tšeka polkovniku Kotovi ettekandes Riia staabile märgitakse, et nõukogude võimu tegevus Jēkabpilsi ja Madona rajoonis oli selle aja grupi tegevuse tagajärjel sisuliselt halvatud. R. Parupa juhitud rahvuspartisanid leidsid ja hävitasid mitu väljasaadetavat nimekirja, päästes sellega paljude inimeste elusid. Julgeolekukomitee juhtkond, kes ei suutnud avalahingus rahvuspartisanide üksust hävitada, imbus sellesse neli inimest Tšehhi erirühmast, kes lasid ööl vastu 2. juulit maha kümme üksuse partisani, sealhulgas R. Parup. 1945. aastal. 1947. aastal lasti Jaunkalsnava lähedal maha veel kaks ja 1951. aastal üks selle üksuse liige. Pärast 25 aastat rasket tööd Mordva laagris, mõni päev enne vabanemist, suri R. Parupase juhitud rühma neljateistkümnes partisan.

Biržu kihelkonna Pētera Prauliņa (1911-1949) rahvuspartisanide rühm kuulus Mārtiņas Pokļevińskase (1902-1951) juhitud rühma. Rühm viis läbi mitmeid partisaniaktsioone, mille käigus karistati Nõukogude kollaborante ning rekvireeriti toiduaineid ja okupatsioonivõimu majandusasutuste vara. P. Prauliņa rühma partisanid ei täheldanud piisavat vandenõu, nende asulat külastas palju isikuid, mis lõi võimaluse reetmiseks. Sõjaliste kogemuste puudumine oli üks sissirelvastatud liikumise nõrkusi.

P. Prauliņa partisanirühm hävitati 16. mail 1949 Biržu valla Kalna metsas LPSR Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi tegevuse käigus, milles osalesid ka väeosad. Metsavennad olid loonud ringkaitsega punkri, mis oli hästi maskeeritud ja paiknes määramatul kõrgusel soisel alal. Partisanid osutasid Tšehhi armee üksustele ägedat vastupanu vähemalt 40 minutit, kuid kogu rühma koosseis langes: Pēteris Prauliņš, Artūrs Bružuks, Jānis Kalvāns, Edvīns Slikšāns ja Francis Skromanis. Maha lastud metsavennad visati vallamaja lähedale, kuid nende säilmed maeti hiljem lähedalasuvatesse kruusaaukudesse. Raskelt haavata sai Irma Bružuk, kes tabati ja suri 17. mail Jēkabpilsi haiglas. Ta maeti väljapoole kalmistut, kuid kui kalmistut pärast Läti taasiseseisvumist laiendati, asetati tema hauale monument.

Kalna koguduse P. Prauliņa rühma partisanide mälestuskivi pühitseti 1998. aasta novembris. P. Prauliņa punkri koht asub Kalna vallas Vidsalas 99. kvartali IV ringkonnas. Kivi, millel P. Prauliņš istus, on säilinud.

Mälestuspaik on rajatud piirkondliku maantee P74 Siliņi - Aknīste äärde, 12 kilomeetri kaugusel Aknīstest, keerates Läti rahvusmetsa "Žagaru rada".

1944. aasta suve lõpus sai Elkšť kihelkonna põhjaosa tohutust metsamassiivist kogunemispaik inimestele, kes valmistusid relvastatud võitluseks Nõukogude okupatsiooni vastu. 1944. aasta lõpus hakkasid Aknīste ümber moodustama rahvuspartisanide rühmad. Sobiv koht partisanide laagri rajamiseks oli Dimantu mež , mis asus suure Elkšņi metsa lõunaservas Aknīste suursoo lähedal. Seal, vähem kui 10 kilomeetri kaugusel Aknīste vallast, lõid rahvuspartisanid talvitamiseks kolm talvepunkrit. Metsa kogunenud meeste side tagati lähedalasuvate majade - Baltimore, Gargrode, Lichi, Priede, Krumi ja teiste majade elanike, naabrite ja partisanide toel.

Partisanilahing LPSR Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi sõduritega toimus Teemantmetsas 13. veebruaril 1945. aastal. Pantvangid tabanud tšekistid ajasid nad ette, et näidata partisanipunkreid. Ohtu nähes avasid metsavennad pantvange säästmata tule. Lahingus hukkus 10 Nõukogude okupatsioonivägede esindajat, kaheksa rahvuspartisani ja neli pantvangi. Vaatamata metsavendade kaotustele ei õnnestunud tšekistidel partisanipunkreid vallutada. Ellujäänud partisanid ootasid pimedust ja lahkusid asulast. Lahingus haavatud Tšehhi sõdurid ei saanud oigades kuningriigist lahkuda. Pärast seda lahingut, mida võib pidada esimeseks "metsavendade ristimiseks", tundsid partisanid end vendadena ja püss tundus ainsa usaldusväärse päästjana kallim kui miski muu.

Valge rist ja infostend paigaldati Teemantmetsa Lāčpleši päeval - 11. novembril 2022. Mälestusmärgi loomist on toetanud Jēkabpilsi piirkonna vald, ühing "Tēvzemes sargi" ja Läti riigimetsad. Informatiivse stendi sisulise osa autor on ajaloolane Haralds Bruņinieks.

Tänapäeval asuvad endise Susėja vallamaja hoones Sansusī residentsikeskus ja külalistemaja "Susēja". Hoone fassaadil on tänaseni näha 7. juulil 1945 rahvuspartisanide rünnaku ajal lastud kuulidest jäetud rünnaku jälgi.

Endine Susėja vallamaja, mis sel ajal toimis Nõukogude okupatsioonivõimu kohaliku täitevkomiteena, sai 7. juulil 1945 Selia rahvuspartisanide rünnaku. Rünnak Susėja täitevkomiteele oli osa rahvuspartisanide laiemast aktsioonist ning leidis aset samaaegselt rünnakutega Vilkupe meierei ja hävitaja Kaunacka maja vastu.

Suseya rahvuspartisanide rühma ülema Albert Kaminsky (1920-1946) juhiste järgi pidid metsavennad hävitama kohaliku täitevkomitee julgeoleku, võtma relvad, miilitsavormid, dokumendid ja hävitama telefoniside. Rünnakus Susėja täitevkomiteele osales ülem Jozas Kuveikaise juhtimisel umbes 17 metsavendade Leedu partisani. Lahing kestis 15-20 minutit, tulistamise käigus langes üks Leedu partisan ja vastaspoolel - võitlejapataljoni võitleja Jānis Kakarāns. Tulistamise käigus lõhuti täitevkomitee aknad ja sai kahjustada telefon.

Teine rünnak Suseia täitevkomiteele toimus 16. juulil 1945, kui toimus pikem tulevahetus täitevkomitee hoones varju otsinud metsavendade ja võitlejapataljoni võitlejate vahel. Viimasele tuli lahingu käigus appi rühm Nõukogude sõdureid, kes avasid tiival kuulipildujatule ja sundisid partisanid taganema. Lahingus langes vähemalt viis metsavenda ja viis hävitajat. Rünnakud sellele okupatsioonivõimu haldusobjektile tõestasid sissisõja relvastatud vastupanu olemust ja olid hoiatuseks rahva vastupanust Nõukogude okupatsioonivõimule.

Susea rahvuspartisanide üksus moodustati väiksematest killustunud metsavendade rühmadest, sest esialgu puudus liider, kes neid ühendaks. Susėya partisanide tegevust püüdsid lühikest aega koordineerida 1945. aasta talvel hukkunud Artūrs Grābeklis, hilisem Markeis Gorovņovs. Suseia rahvuspartisanide üksuse tugevdamine toimus pärast endise leegionäri Alberts Kaminskise saabumist Seliasse pärast Saksamaa üldist kapitulatsiooni Kuramaas. Ta kehtestas rangema distsipliini ja ühendas väiksemad rühmad ühiseks võitluseks Nõukogude okupatsiooni vastu. Koostööd tehti ka lähedalasuvate kihelkondade ja ümbruskonna metsavendade rühmadega, eriti Gārsene rühma ja Leedu-Läti piirile elama asunud Leedu partisanidega.

Relvastatud liikumise algstaadiumis on näha, et metsavennad ei olnud rünnakuteks valmis, ei suutnud hõivata Kaunacka talu ega tungida sisse Susėja täitevkomitee majja. Partisanid kandsid kaotusi ega suutnud Tšehhi vägedele pikka aega vastu panna ning peamine võitlusviis oli mõelda õigeaegsele taganemisele. Probleem oli ka partisanide varustamisega. Vaatamata raskustele suutis Susa rahvuspartisanide üksus esimestel sõjajärgsetel aastatel Nõukogude okupatsioonile aktiivselt vastu seista. See partisanide rühmitus lakkas eksisteerimast pärast oma ülema A. Kaminski surma 14. mail 1946. aastal. Sellele järgnes mitmete metsavendade legaliseerimine, aga ka teiste sissigruppide liitumine.

Suseia salga rahvuspartisanide monument avati Selia rahvuspartisanide ajaloo uurija Gunārs Blūzma eestvõttel 11. novembril 1997. aastal. Susėja langenud rahvuspartisanide sõnade kõrvale on ristimärgi all jämedalt tahutud rändrahnu sisse graveeritud tekst: "Siili pähe, kaitse oma isade maad". Mälestusmärgil mainitakse 16. juulil 1945 Susės täitevkomitee rünnakus hukkunuid - Jānis Grābeklis (1923-1945), Ādolfs Rācenis (1919-1945), Bronīslavs-Arvīds Bīriņš (1919-1945) ja1 Edgars20glis. -1945), hiljem lisati mõrvatud Lina Kaminska (1917-1945) ja Albert Kaminska (1920-1946) nimed. Monumendilt puuduvad Arnold Dombrovskis (1923-1945) ja teised Susėja rahvuspartisanide rühmad aastatel 1945-1946. aktiivsete ja langenud rahvuspartisanide nimed.

Selia rahvuspartisanide vendade hauad avati 30. oktoobril 2004 Läti kaitseministeeriumi ja Aknīste valla toel. Partisanid Alberts Karankevičs (1914-1949), Vilis Tunķels (1911-1949), Arnolds Tunķels (1926-1949), Osvalds Tunķels (1929-1949), Ēvalds Kundzāns (1927-1949).

partisanid Juris Alfreds Voldemārs Lācis (1908-1945), Eduards Kaminskis (1910-1945), Osvalds Mežaraups (1911-1945), Alberts Mežaraups (1915-1945), Antons Bružiks (1911-1945), Jānis Bružiks (1911-1945), 25)6-1945. ja üks tundmatu. Marta Mežaraupe (1907-1945), Alberts Lācis (1902-1945), Juris Resnītis (1901-1945) ja Pēteris Bite (1907-1945), samuti lahingus langenud ja ära võetud Indān-Grāvelsonide rühmad Nõukogude okupatsioonivõimude pantvangis, on samuti maetud ühisele kalmistule langenud partisan Voldemārs Otto Sātnieks (1911-1950). Siin on ka monument Aknīste kompanii rahvuspartisanile Alfred Silaraupile (1925-1946), kes langes 30. juulil 1946. aastal Elkšņu metsas kitsarööpmelisel raudteel kontrollioperatsiooni käigus.

Selia rahvuspartisanide vendade kalmistutele paigaldatud Valge risti jalamile on asetatud Läti Rahvuspartisanide Ühenduse embleemiga mustast graniidist stele, millel on tekst "Selia rahvuspartisanidele. Ohverdasite oma elu Läti eest võitluses kommunistliku okupatsioonirežiimi vastu aastatel 1944-1954." Kalmistu territooriumil on ka mälestuskivi kirjaga "On pisaraid, mida tehakse vaikides." On arme, mis paranedes ei parane", mille paigaldas Stanislav Šadurska ärkamisaja alguses süvendisse, kuhu tšekistid matsid 14. veebruaril 1955. aastal eelmisel päeval langenud rahvuspartisanid ja pantvangid.

Pärast regionaalteelt 3604 (Rokiškis – Maineivos – Naujasodė) Juodupė ja Žobiškise vahelt ära pööramist Plunksnočiai metsa suunas

Tagakiusamise ja uudishimulike pilkude eest varjates ehitasid Leedu partisanid punkrid kõige kummalisematesse ja ootamatumatesse kohtadesse: metsatihnikutesse, talupidajate vannidesse, kuuride ja lautade alla, ujuvatele saartele järvedesse ja soodesse.

aastal 1947 Hertsog Margise selektsiooni Gediminase kompanii partisanid kogunesid komandör Juoz Bulovas-Iksi juhtimisel Plunksnočiai metsa massiivi. Kuni 1948. aastani neil ei olnud alalist talvitumiskohta, nad varjasid end toetavate inimeste juurde. Kuigi tänapäeval on Plunksnočiai punkri ümber mets, mida on lihtne ületada ja jalutada, siis pärast Teist maailmasõda ümbritses punkrit soine mets koos väikese künkaga keset soo. aastal 1949 just mäe sisse seadsid partisanid peidupaiga. Küll aga reedeti sisse imbunud Vene julgeolekuagent, kes teadis punkri asukohta. Ta 1949. aastal 14. novembril, kui partisanid magasid, viskasid nad punkrisse tankitõrjegranaate. Hukkus 7 partisani.

Partisanipunker ehitati uuesti üles, püstitati rist seal hukkunute nimedega. Punkrist mõnekümne meetri kaugusele on Rokiškise noorlaskurite eestvõttel paigaldatud mälestussammas ja infosildid.

Obeliis, Vytauto tn. (Obeliai–Zarasai teel, KK117) vasakul (seal on teeviit).

Muuseum asutati 1998. aastal. See tutvustab Leedu riigi arengut, Obeliai piirkonna ajalugu, Leedu rahvakunsti ning suur osa näitusest on pühendatud vabadusvõitluse teemale. Ega asjata ei esitleta seda muuseumi isamaalise ja rahvusliku kasvatuse institutsioonina.

Vabadusmarssist tunnistust andvad eksponaadid kogus ja kinkis muuseumile õpetaja ja endine partisan Andrius Dručkus (1928–2018). Eksponaadid koguti Nõukogude okupatsiooni ajal oskuslikult isiklikku kollektsiooni ja olid edukalt kaitstud Nõukogude julgeoleku valvsa pilgu eest. A. Dručkus oli ka selle muuseumi loomise algataja.

Lisaks kogu Leedule ühistele nõukogude repressioonide, paguluse, geriljasõja, nõukogudevastase vastupanu ja Sąjūdise teemadele, mida antakse edasi läbi Obeliai piirkonna kogemuse, paistab muuseum silma ka oma aktsentidega. Ainulaadne 1941. a juunimässuliste ja nõukogude terrori ohvrite mälestussamba tekkimise, hävimise ja taastamise ajalugu Obeliis. Tutvustatakse Leedu riigikaitsesüsteemi pärast 1990. aastat ning esitletakse Leedu sõjaväe ja teiste struktuuride vormirõivaste ekspositsiooni. Muuseumi väliekspositsioonis ehitati Leedu partisanide punkri koopiad ja Siberi pagulaste kasarmud. Neid saab külastada ja pakutakse spetsiaalseid haridusprogramme, et puudutada partisanide ja pagulaste igapäevaelu, tunnetada, mida tähendab elada punkris või kasarmus.

Muuseum asub hoones, kus 1944.-1953 Obeliai alevi NKVD-MVD-MGB allüksus ja rahvamassi peakorter tegutsesid, vangistasid, kuulasid üle ja piinasid leedulasi.

Sinna pääseb Antazavė linnast mööda metsateid.

aastal 1944 2010. aasta lõpus moodustati Kirde-Leedus Antazavė ümbruses Leedu partisanide meeskond Lokis, mida juhtis endine Leedu armee ohvitser kapten Mykolas Kazanas. Tekkiv rahvusmeeskond püstitas Antazavė nõmme Vincežerise järve äärde kuuskede ja mändidega kaetud mägismaale viis maapealset onni.

aastal 1944 26. detsember (mõnedel andmetel 27. detsembril) toimus selles kohas Antazavė kuumalahing, mis oli üks suuremaid partisanilahinguid Ida-Leedus. Kaevikutega kindlustatud partisanilaagrit piirasid ümber Nõukogude armee meeskonnad Utenas ja Zarasais ning Antazavė külas paiknenud sõjaväeosad. Pärast päeva kestnud lahingut õnnestus 85 partisanil piiramisrõngast läbi murda ja edukalt taganeda. Taganemisel hukkus üks partisan.

Praegu on partisanide laagri ja lahingupaiga juurde paigaldatud kaks partisanide krunti, püstitatud rist ja mälestustahvel ning laagriliste pingid. Partisanipunkrid eristuvad oma suuruse poolest, need on suhteliselt suured ja massiivsed maa-alused ehitised, mis erinevad hiljem Leedu metsadesse rajatud partisanipunkritest.

Utenas, mitte kaugel põhimaanteede Kaunas–Daugpilis (A6) ja Vilnius–Utena (A14) ristumiskohast.

Muuseumis 2015. aastal asub endises Utena kitsarööpmelises raudteejaamas. Esitletud kujul on see muuseum, mis on täis luulet ja paljastab peenelt sõjajärgset tõde. Näitusel "Euroopa ühine identiteet totalitaarsete režiimide kontekstis" tehakse ettepanek õppida tundma kogu Leedu ja Euroopa minevikku ühe Leedu piirkonna ajaloo kaudu. See räägib Euroopa jagunemisest 1939. aastal. salaprotokollide kokkulepete järgi Leedu Nõukogude okupatsioon, leedulaste sunniviisiline osalemine Teises maailmasõjas, pagulus, sõjajärgne vastupanu ja kolhooside loomine Utena oblastis. Valusad aastad 1940-1965 Utena piirkonna ja Leedu sündmusi paljastavad kontrastipõhimõttel kõrvutades raudse eesriide taguse eluga.

Samuti on kitsarööpmelise raudteejaama ajalukku jäänud traagiline jälg. Siit 1941. ja 1945.–1953. Siberisse veeresid vagunid pagendustega.

Sõit mööda maanteed 1216 Šimoni metsas (olemas suunaviit, stend).

Sõjajärgsete Leedu partisanilahingute ajal oli Šimonių giria Algimantase rajooni Aukštaitia suurima partisaniüksuse tegevuskeskus. Selles rajoonis 1945. a tegutses umbes 200 ja 1952. a juba ainult 20-30 partisani. Aastatel 1947-1949 Šimoniase metsas asutati Ida-Leedu partisanipiirkonna komandörid (Karalias Mindaugas). Jonas Kimšto-Žalgiris ja 1949. a viimase positsiooni üle võtnud Antanas Starkaus-Montė peidupaigad - komandopunkt, kust juhiti partisaniliikumist Aukštaitias. Algimantas ringkonna partisanilahingute marsruut kutsub tutvuma Algimantas rajooni 6 partisanide peidupaigaga, mis paigaldati ja kus varjasid end ja võitlesid Žaliosios, Šarūni ja Kunigaikškis Margise ringkonna partisanid. Šimoni metsas on kaks erineva pikkusega jalutusrada (5 km ja 10 km), mis kutsuvad rändama mööda partisanide teid.

Pärast Anrioniškise linna kalmistu möödumist (seal on sildid).

Selles peidupaigas 1944–1949 tegutses Leedu partisanide komandopunkt Ida-Leedu (Karalias Mindaugas) piirkonnas. aastal 1944 Balys Žukauskas rajas peidupaiga koos oma vendade Petruse ja Juoz Jovaišasega suvel ning hakkas varjama 1944. aastal. kuulutas välja mobilisatsioonid Punaarmeesse. aastal 1945 Aasta lõpus alustas külaskäiku Antanas Slučka-Šarūnas, kes asutas Troškūnai ümbruses esimesena partisanide rühma ning ühendas hiljem Rokiškise, Anykščiai, Kavarsko, Troškūnai ja Andrioniškise partisanid Šarūnise rahvusmeeskonnaks. peidupaik. aastal 1947 Algimantas rajooni ülemaks sai A. Slučka-Šarūnas ja 1949. a Ida-Leedu piirkonna komandör. See tähendab, et alates 1949.a peidupaigast sai Ida-Leedu piirkonna peakorter. Viis aastat partisanidele edukalt peavarju andnud peidupaik vabastati 1949. aastal. 28. oktoobril, kui MGB armeeüksused kodutalu ümber piirasid, ei soostunud selles varjunud partisanid alistuma ja lasid end õhku.

Praegu on seal säilinud punker, rist ja mälestussammas hukkunutele.

Anykščiai rajooni Troškūnai linna keskuses, St. Kolmainu kirik.

1944-1953 Partisanisõja ajal jagati Leedu territoorium 9 partisaniringkonnaks. 1947-1950 Panevėžyse ja Anykščiai ümbruses tegutses Leedu partisanide Algimantase ringkond, mille loomine on tihedalt seotud Troškūnaiga. Selle linna elanikud organiseerisid Aukštaitijas partisanide üksused. Algimantase ringkonna esimene ülem Antanas Slučka-Šarūnas sündis ja elas Troškūnais.

aastal 1996 Leedu rahvastiku genotsiidi ja vastupanu uurimise keskuse eestvõttel ehitati Troškūnais Algimantase rajooni partisanidele pühendatud monument. Monumendi autor on skulptor Jonas Jagėla ja arhitekt Audronė Kiaushinienė. Monumendi põhiosa moodustab must kivivärav, mis sümboliseerib neid, kes läksid kodumaad kaitsma ja neid, kes tagasi ei tulnud. Värava külgedele paigaldatud pronksristid sümboliseerivad kristlikku usku ja pronksmõõk, nagu peaingel St. Miikaeli mõõk sümboliseerib usu ja lootuse valgust. Monumendi esisel platsil on mustad kiviplaadid mälestanud Algimante rajooni kolme rahvusmeeskonda - Šarūni, Žaliosija ja hertsog Margist.