Läti ja Leedu rahvuspartisanide – metsavendade – lahingupaigad

Asub Riia tänaval Krustpilsi luteri kiriku lähedal.

22. septembril 1996 avati Krustpilsis mälestuskivi Rihards Pārupsile ja tema juhitud rahvuspartisanide rühmitusele. Mälestuskivi lõi skulptor Ilgvars Mozulāns ning selle loomist toetas rahaliselt Saeima esimees Ilga Kreituse. Ürituse korraldas Läti Rahvuspartisanide Ühingu juhatus.

Rihards Pārupi rahvuspartisanidele,
kelle Tšekaa erirühm mõrvas
Richard Parups (1914 – 2. juuli 1946)

Rühmaülem
Richard Stulpins (1923 – 1946. veebruar 7)
Alberts Avotiņš (1912 – 2. juuli 1946)
Erik Juhna (1928 - 2. juuli 1946)
Aleksandrs Lācis (1919 – 2. juuli 1946)
Karu Peeter (1921 – 2. juuli 1946)
Jānis Ēvalds Zālītis (Āboliņš) (1911 – 1946, 2. juuli)
Siegfried Bimstein, Theodore Schmidt (… – 2. juuli 1946)
Uldis Šmits (... - 1946. 2. VII)
Peter Lazdans (1926–1947)
Erik Konval (1929 – 1947. VI)
Niklāss Ošiņš (1908 – 12. oktoober 1954) – hukati Riias
Alberts ħiķauka (1911–1972 II) – vangistatud Mordva laagris

Rihards Pārups sündis 11. juunil 1914 Krustpilsi kihelkonnas „Kaķīšis“. Teise maailmasõja ajal oli ta 15. Läti diviisi tankitõrjediviisi seersant. Ta osales rahvuslikes partisanide operatsioonides Jēkabpilsi ja Madona piirkonnas ning oli Rahvusliku Vastupanuliikumise liige, Jēkabpilsi ja Madona piirkonnas asuva üksuse juht. Rihards Pārups langes lahingus Tšekaa vägedega 2. juulil 1946 Vietalva kihelkonnas. Kahjuks on matmiskoht teadmata. Mälestustahvel on paigaldatud Riia Vendade kalmistule. 1945. aasta sügisel moodustati Jēkabpilsi rajoonis rahvuslik partisanide rühmitus, mida juhtis R. Pārups. Oma lühikese tegutsemisaja jooksul osales see enam kui kahekümnes relvastatud kokkupõrkes toonase siseministeeriumi üksustega. Tšekaa polkovnik Kotovi aruandes Riia juhtkonnale öeldakse, et Nõukogude valitsuse tegevus Jēkabpilsi ja Madona rajoonis oli sel ajal grupi tegevuse tagajärjel sisuliselt halvatud. R. Pārupi juhitud rahvuspartisanid leidsid ja hävitasid mitu küüditatute nimekirja, päästes sellega paljude inimeste elusid. Julgeolekukomitee juhtkond, suutmata rahvuspartisanide üksust avalikus lahingus hävitada, infiltreeris sinna neli Tšekaa erigrupi liiget, kes lasid maha üksuse kümme partisani, sealhulgas R. Pārupi. 1947. aastal lasti Jaunkalsnava lähedal maha veel kaks ja 1951. aastal üks selle üksuse liige. Pärast 25 aastat kestnud sunnitööd Mordva laagris suri R. Pārupi juhitud grupi neljateistkümnes partisan paar päeva enne vabanemist.

Pēteris Prauliņši (1911–1949) Birži kihelkonna rahvuspartisanide rühmitus kuulus Mārtiņš Pokļevinskise (1902–1951) juhitud rühmitusse. Rühm viis läbi mitmeid partisaniaktsioone, mille käigus karistati Nõukogude kaastöölisi ning rekvireeriti okupatsioonivõimude majandusasutuste toitu ja vara. P. Prauliņši rühma partisanid ei järginud piisavalt vandenõu reetmist, paljud isikud külastasid nende asulat, mis lõi võimaluse reetmiseks. Sõjalise kogemuse puudumine oli üks partisaniliikumise puudusi.

P. Prauliņši partisanide rühm Birži kihelkonnas Kalna metsas hävitati 16. mail 1949 Läti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi operatsiooni käigus, milles osalesid ka sõjaväeosad. Metsavennad olid rajanud perimeetrikaitsega punkri, mis oli hästi maskeeritud ja asus määramata kõrgusel soises piirkonnas. Partisanid osutasid Tšekaa vägedele vähemalt 40 minutit ägedat vastupanu, kuid kogu rühm langes: Pēteris Prauliņš, Artūrs Bružuks, Jānis Kalvāns, Edvīns Slikšāns ja Francis Skromanis. Maha lastud metsavennad visati kihelkonnamaja lähedale, kuid nende säilmed maeti hiljem lähedalasuvatesse kruusakarjääridesse. Irma Bružuka sai raskelt haavata, kes võeti vangi ja suri 17. mail Jēkabpilsi haiglas. Ta maeti kalmistu äärde, kuid kui kalmistut pärast Läti taasiseseisvumist laiendati, püstitati tema hauale monument.

Kalna kihelkonna P. Prauliņši grupi partisanide mälestuskivi pühitseti sisse 1998. aasta novembris. P. Prauliņši punkri asukoht asub Kalna kihelkonna Vidsala 99. kvartali 4. sektsioonis. Kivi, millel P. Prauliņš istus, on säilinud.

Mälestuspaik loodi piirkondliku maantee P74 Siliņi - Aknīste äärde, 12 kilomeetri kaugusel Aknīstest, keerates Läti riigimetsale "Žagari ceļa".

Elkšķi kihelkonna põhjaosa ulatuslik metsamassiiv sai juba 1944. aasta suve lõpus kogunemiskohaks inimestele, kes valmistusid relvastatud võitluseks Nõukogude okupatsioonivõimu vastu. 1944. aasta lõpus hakkasid Aknīste piirkonnas moodustuma rahvuspartisanide rühmitused. Sobivaks kohaks partisanide laagri rajamiseks oli Teemantmets , mis asus Elkšķi suure metsa lõunaservas Aknīste suure soo lähedal. Seal, vähem kui 10 kilomeetri kaugusel Aknīste kihelkonnast, rajasid rahvuspartisanid talvitumiseks kolm talvepunkrit. Metsas kogunenud meeste side tagati lähedalasuvate majade - Baltimore'i, Gargrodes'i, Līči, Priedes'i, Krūmi - ning teiste majade elanike, naabrite ja partisanide toetusel.

Partisanide lahing Läti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi sõduritega Teemantmetsas toimus 13. veebruaril 1945. Tšekistid, olles pantvange võtnud, ajasid nad edasi, et paljastada partisanide punkrid. Metsavennad, nähes ohtu, avasid tule, pantvange säästmata. Lahingus langes 10 Nõukogude okupatsioonivägede esindajat, kaheksa rahvuspartisani ja neli pantvangi. Vaatamata metsavendade kaotustele ei õnnestunud tšekistidel partisanide punkreid vallutada. Ellujäänud partisanid ootasid pimedust ja lahkusid asulast. Lahingus haavata saanud tšekistlikud sõdurid ei suutnud oigates lahinguväljalt lahkuda. Pärast seda lahingut, mida võib pidada metsavendade esimeseks "lahinguristimiseks", tundsid partisanid end vendadena ja vintpüss tundus kõigest kallim, nagu ainus usaldusväärne päästja.

Valge Rist ja infostend Teemantmetsas paigaldati Lāčplēsise päeval - 11. novembril 2022. Mälestuspaiga loomist toetasid Jēkabpilsi piirkondlik valitsus, ühing "Tēvzemes sargi" ja Läti Riigimetsad. Infostendi sisu autor on ajaloolane Haralds Bruņinieks.

Tänapäeval asub endises Susėja kogudusemajas Sanssouci elamukeskus. Hoone fassaadil on endiselt näha jälgi rünnakust, mille jätsid maha rahvuspartisanide poolt 7. juulil 1945 tulistatud kuulid.

Endine Susēja kogudusemaja, mis sel ajal toimis Nõukogude okupatsioonivõimude kohaliku täitevkomiteena, kannatas Sēlija rahvuspartisanide rünnaku all 7. juulil 1945. Rünnak Susēja täitevkomiteele oli osa laiemast rahvuspartisanide kampaaniast ja toimus samaaegselt rünnakutega Vilkupe võivabrikule ja hävitaja Kaunackase majale.

Susėja rahvuspartisanide grupi ülema Albert Kaminskise (1920–1946) juhiste kohaselt pidid metsavennad hävitama kohaliku täitevkomitee julgeoleku, võtma relvad, miilitsa vormiriietuse, dokumendid ja kahjustama telefonisidet. Susėja täitevkomitee rünnakus osales umbes 17 metsavenda Leedu partisanide ülema Jozas Kuveikise juhtimisel. Lahing kestis 15–20 minutit, tulevahetuse käigus langes üks Leedu partisan ja teisel pool hävituspataljoni Jānis Kakarānsi võitleja. Tulevahetuse käigus purunesid täitevkomitee aknad ja kahjustati telefoni.

Teine rünnak Susēja täitevkomiteele toimus 16. juulil 1945, kui toimus pikaajaline tulevahetus metsavendade ja täitevkomitee hoonesse varjunud hävituspataljoni võitlejate vahel. Lahingu käigus tuli viimastele appi rühm Nõukogude sõdureid, kes avasid küljelt kuulipildujatule ja sundisid partisanid taanduma. Lahingus langes vähemalt viis metsavenda ja viis hävitajat. Rünnakud sellele okupatsioonivõimu haldusobjektile kinnitasid partisanisõja relvastatud vastupanu olemust ja olid hoiatuseks rahva vastupanu kohta Nõukogude okupatsioonivõimule.

Susēja rahvuspartisanide üksus moodustati väiksematest killustunud metsavendluse gruppidest, kuna algselt puudus juht, kes oleks suutnud neid ühendada. Lühikest aega püüdis Artūrs Grābeklis koordineerida Susēja partisanide ja hiljem Markejs Gorovņovi tegevust, kes langes 1945. aasta talvel. Susēja rahvuspartisanide üksust tugevdati pärast seda, kui endine leegionär Alberts Kaminskis saabus pärast Saksamaa üldist kapitulatsiooni Kuramaale Sēlijasse. Ta kehtestas rangema distsipliini ja ühendas väiksemad grupid ühiseks võitluseks Nõukogude okupatsioonivõimu vastu. Koostööd tehti ka lähedalasuvate kihelkondade ja piirkondade metsavendluse gruppidega, eriti Gārsene grupi ja Leedu ja Läti piirile asunud Leedu partisanidega.

Relvastatud liikumise algstaadiumis on selge, et metsavennad ei olnud rünnakuteks valmis, kuna nad ei suutnud hõivata ei Kaunacki talu ega tungida Susėja täitevkomitee hoonesse. Partisanid kandsid kaotusi ja ei suutnud pikka aega Tšekaa vägedele vastu panna ning peamine võitlusmeetod oli mõelda õigeaegsele taandumisele. Probleem oli ka partisanide varustamisega. Vaatamata olemasolevatele raskustele suutis Susėja rahvuslik partisanide üksus esimestel sõjajärgsetel aastatel siiski aktiivselt Nõukogude okupatsioonivõimule vastu panna. See partisanirühm lakkas eksisteerimast pärast selle ülema A. Kaminskise langemist 14. mail 1946. Sellele järgnes ka mitmete metsavendade legaliseerimine, samuti liitumine teiste partisanirühmitustega.

Susēja kompanii rahvuspartisanide mälestusmärk avati 11. novembril 1997 Sēlija rahvuspartisanide ajaloo uurija Gunārs Blūzmase algatusel. Langenud Susēja rahvuspartisanide nimede kõrval on jämedalt töödeldud rändrahnu sisse risti märgi all raiutud tekst: „Siili peas käskisin ma sul kaitsta oma isamaad.“ Monumendil on mainitud 16. juulil 1945 Susēja täitevkomitee rünnakus langenuid - Jānis Grābeklis (1923-1945), Ādolfs Rācenis (1919-1945), Broņislavs-Arvīds Bīriņš (1919-1945), hilisem nimi9 (nimi Edgars45 Ērglis) ja Edgars20. lisandusid mõrvatud Līna Kaminska (1917-1945) ja Albert Kaminskas (1920-1946). Monumendil puuduvad Arnolds Dombrovskise (1923-1945) ja teiste Susēja rahvuspartisanide rühmades tegutsenud rahvuspartisanide nimed, kes langesid aastatel 1945-1946.