Partisanipunker ja mälestusrist Plunknočiai metsas
Punker

Pärast regionaalteelt 3604 (Rokiškis – Maineivos – Naujasodė) Juodupė ja Žobiškise vahelt ära pööramist Plunksnočiai metsa suunas

Tagakiusamise ja uudishimulike pilkude eest varjates ehitasid Leedu partisanid punkrid kõige kummalisematesse ja ootamatumatesse kohtadesse: metsatihnikutesse, talupidajate vannidesse, kuuride ja lautade alla, ujuvatele saartele järvedesse ja soodesse.

aastal 1947 Hertsog Margise selektsiooni Gediminase kompanii partisanid kogunesid komandör Juoz Bulovas-Iksi juhtimisel Plunksnočiai metsa massiivi. Kuni 1948. aastani neil ei olnud alalist talvitumiskohta, nad varjasid end toetavate inimeste juurde. Kuigi tänapäeval on Plunksnočiai punkri ümber mets, mida on lihtne ületada ja jalutada, siis pärast Teist maailmasõda ümbritses punkrit soine mets koos väikese künkaga keset soo. aastal 1949 just mäe sisse seadsid partisanid peidupaiga. Küll aga reedeti sisse imbunud Vene julgeolekuagent, kes teadis punkri asukohta. Ta 1949. aastal 14. novembril, kui partisanid magasid, viskasid nad punkrisse tankitõrjegranaate. Hukkus 7 partisani.

Partisanipunker ehitati uuesti üles, püstitati rist seal hukkunute nimedega. Punkrist mõnekümne meetri kaugusele on Rokiškise noorlaskurite eestvõttel paigaldatud mälestussammas ja infosildid.