Pa Latvijas un Lietuvas nacionālo partizānu - mežabrāļu cīņu vietām

See asub Rīgas tänaval Krustpilsi luteri kiriku lähedal.

22. septembril 1996 avati Krustpilis mälestuskivi Rihards Pārupsile ja tema juhitud rahvuspartisanide rühmale. Mälestuskivi on loonud skulptor Ilgvars Mozulāns, kuid selle loomist toetas rahaliselt Riigikogu spiiker Ilga Kreituse. Selle ürituse korraldas Läti Rahvuspartisanide Ühenduse juhatus.

Rihards Pārupa rahvuspartisanid,
kelle mõrvas Cheka erirühm
Rihards Pārups (1914 - 1946 2.VII)

Rühmaülem
Rihards Stulpiņš (1923 - 1946. 2. VII)
Alberts Avotiņš (1912 - 1946. 2. VII)
Eric Juhna (1928. -1946. 2. VII)
Aleksandrs Lācis (1919 - 1946. 2. VII)
Pēteris Lācis (1921 - 1946. 2. VII)
Jānis Ēvalds Zālītis (Āboliņš) (1911 - 1946 2. VII)
Siegfried Bimstein, Theodor Schmidt (... - 1946. 2. VII)
Uldis Šmits (... - 1946. 2. VII)
Pēteris Lazdāns (1926 - 1947. VI)
Eric Konvals (1929 – 1947. VI)
Niklas Ošiņš (1908 – 1954. 12.X) – hukati Riias
Alberts ħiķauka (1911 – 1972. II) – vangis Mordva laagris

Rihards Pārups sündis 11. juunil 1914 Krustpilsi kihelkonnas "Kakšišis". Teise maailmasõja ajal oli ta 15. Läti diviisi tankitõrjediviisi seersant. Osales rahvuspartisanide operatsioonidel Jēkabpilsi ja Madonase ümbruses ning oli Rahvusliku Vastupanuliikumise liige, üksuse juht Jēkabpilsi ja Madonase ümbruses. Rihards Pārups langes lahingus Tšehhi vägedega 2. juulil 1946 Vietalva kihelkonnas. Kahjuks on matmiskoht teadmata. Riia vennaskalmistule on paigaldatud mälestustahvel. 1945. aasta sügisel moodustati Jēkabpilsi rajoonis rahvuspartisanide rühm, mida juhtis R. Pārups. Oma lühikese tegutsemisaja jooksul osales see enam kui kahekümnes relvastatud kokkupõrkes toonase siseministeeriumi üksustega. Tšeka polkovniku Kotovi ettekandes Riia staabile märgitakse, et nõukogude võimu tegevus Jēkabpilsi ja Madona rajoonis oli selle aja grupi tegevuse tagajärjel sisuliselt halvatud. R. Parupa juhitud rahvuspartisanid leidsid ja hävitasid mitu väljasaadetavat nimekirja, päästes sellega paljude inimeste elusid. Julgeolekukomitee juhtkond, kes ei suutnud avalahingus rahvuspartisanide üksust hävitada, imbus sellesse neli inimest Tšehhi erirühmast, kes lasid ööl vastu 2. juulit maha kümme üksuse partisani, sealhulgas R. Parup. 1945. aastal. 1947. aastal lasti Jaunkalsnava lähedal maha veel kaks ja 1951. aastal üks selle üksuse liige. Pärast 25 aastat rasket tööd Mordva laagris, mõni päev enne vabanemist, suri R. Parupase juhitud rühma neljateistkümnes partisan.

Biržu kihelkonna Pētera Prauliņa (1911-1949) rahvuspartisanide rühm kuulus Mārtiņas Pokļevińskase (1902-1951) juhitud rühma. Rühm viis läbi mitmeid partisaniaktsioone, mille käigus karistati Nõukogude kollaborante ning rekvireeriti toiduaineid ja okupatsioonivõimu majandusasutuste vara. P. Prauliņa rühma partisanid ei täheldanud piisavat vandenõu, nende asulat külastas palju isikuid, mis lõi võimaluse reetmiseks. Sõjaliste kogemuste puudumine oli üks sissirelvastatud liikumise nõrkusi.

P. Prauliņa partisanirühm hävitati 16. mail 1949 Biržu valla Kalna metsas LPSR Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi tegevuse käigus, milles osalesid ka väeosad. Metsavennad olid loonud ringkaitsega punkri, mis oli hästi maskeeritud ja paiknes määramatul kõrgusel soisel alal. Partisanid osutasid Tšehhi armee üksustele ägedat vastupanu vähemalt 40 minutit, kuid kogu rühma koosseis langes: Pēteris Prauliņš, Artūrs Bružuks, Jānis Kalvāns, Edvīns Slikšāns ja Francis Skromanis. Maha lastud metsavennad visati vallamaja lähedale, kuid nende säilmed maeti hiljem lähedalasuvatesse kruusaaukudesse. Raskelt haavata sai Irma Bružuk, kes tabati ja suri 17. mail Jēkabpilsi haiglas. Ta maeti väljapoole kalmistut, kuid kui kalmistut pärast Läti taasiseseisvumist laiendati, asetati tema hauale monument.

Kalna koguduse P. Prauliņa rühma partisanide mälestuskivi pühitseti 1998. aasta novembris. P. Prauliņa punkri koht asub Kalna vallas Vidsalas 99. kvartali IV ringkonnas. Kivi, millel P. Prauliņš istus, on säilinud.

Mälestuspaik on rajatud piirkondliku maantee P74 Siliņi - Aknīste äärde, 12 kilomeetri kaugusel Aknīstest, keerates Läti rahvusmetsa "Žagaru rada".

1944. aasta suve lõpus sai Elkšť kihelkonna põhjaosa tohutust metsamassiivist kogunemispaik inimestele, kes valmistusid relvastatud võitluseks Nõukogude okupatsiooni vastu. 1944. aasta lõpus hakkasid Aknīste ümber moodustama rahvuspartisanide rühmad. Sobiv koht partisanide laagri rajamiseks oli Dimantu mež , mis asus suure Elkšņi metsa lõunaservas Aknīste suursoo lähedal. Seal, vähem kui 10 kilomeetri kaugusel Aknīste vallast, lõid rahvuspartisanid talvitamiseks kolm talvepunkrit. Metsa kogunenud meeste side tagati lähedalasuvate majade - Baltimore, Gargrode, Lichi, Priede, Krumi ja teiste majade elanike, naabrite ja partisanide toel.

Partisanilahing LPSR Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi sõduritega toimus Teemantmetsas 13. veebruaril 1945. aastal. Pantvangid tabanud tšekistid ajasid nad ette, et näidata partisanipunkreid. Ohtu nähes avasid metsavennad pantvange säästmata tule. Lahingus hukkus 10 Nõukogude okupatsioonivägede esindajat, kaheksa rahvuspartisani ja neli pantvangi. Vaatamata metsavendade kaotustele ei õnnestunud tšekistidel partisanipunkreid vallutada. Ellujäänud partisanid ootasid pimedust ja lahkusid asulast. Lahingus haavatud Tšehhi sõdurid ei saanud oigades kuningriigist lahkuda. Pärast seda lahingut, mida võib pidada esimeseks "metsavendade ristimiseks", tundsid partisanid end vendadena ja püss tundus ainsa usaldusväärse päästjana kallim kui miski muu.

Valge rist ja infostend paigaldati Teemantmetsa Lāčpleši päeval - 11. novembril 2022. Mälestusmärgi loomist on toetanud Jēkabpilsi piirkonna vald, ühing "Tēvzemes sargi" ja Läti riigimetsad. Informatiivse stendi sisulise osa autor on ajaloolane Haralds Bruņinieks.

Tänapäeval asuvad endise Susėja vallamaja hoones Sansusī residentsikeskus ja külalistemaja "Susēja". Hoone fassaadil on tänaseni näha 7. juulil 1945 rahvuspartisanide rünnaku ajal lastud kuulidest jäetud rünnaku jälgi.

Endine Susėja vallamaja, mis sel ajal toimis Nõukogude okupatsioonivõimu kohaliku täitevkomiteena, sai 7. juulil 1945 Selia rahvuspartisanide rünnaku. Rünnak Susėja täitevkomiteele oli osa rahvuspartisanide laiemast aktsioonist ning leidis aset samaaegselt rünnakutega Vilkupe meierei ja hävitaja Kaunacka maja vastu.

Suseya rahvuspartisanide rühma ülema Albert Kaminsky (1920-1946) juhiste järgi pidid metsavennad hävitama kohaliku täitevkomitee julgeoleku, võtma relvad, miilitsavormid, dokumendid ja hävitama telefoniside. Rünnakus Susėja täitevkomiteele osales ülem Jozas Kuveikaise juhtimisel umbes 17 metsavendade Leedu partisani. Lahing kestis 15-20 minutit, tulistamise käigus langes üks Leedu partisan ja vastaspoolel - võitlejapataljoni võitleja Jānis Kakarāns. Tulistamise käigus lõhuti täitevkomitee aknad ja sai kahjustada telefon.

Teine rünnak Suseia täitevkomiteele toimus 16. juulil 1945, kui toimus pikem tulevahetus täitevkomitee hoones varju otsinud metsavendade ja võitlejapataljoni võitlejate vahel. Viimasele tuli lahingu käigus appi rühm Nõukogude sõdureid, kes avasid tiival kuulipildujatule ja sundisid partisanid taganema. Lahingus langes vähemalt viis metsavenda ja viis hävitajat. Rünnakud sellele okupatsioonivõimu haldusobjektile tõestasid sissisõja relvastatud vastupanu olemust ja olid hoiatuseks rahva vastupanust Nõukogude okupatsioonivõimule.

Susea rahvuspartisanide üksus moodustati väiksematest killustunud metsavendade rühmadest, sest esialgu puudus liider, kes neid ühendaks. Susėya partisanide tegevust püüdsid lühikest aega koordineerida 1945. aasta talvel hukkunud Artūrs Grābeklis, hilisem Markeis Gorovņovs. Suseia rahvuspartisanide üksuse tugevdamine toimus pärast endise leegionäri Alberts Kaminskise saabumist Seliasse pärast Saksamaa üldist kapitulatsiooni Kuramaas. Ta kehtestas rangema distsipliini ja ühendas väiksemad rühmad ühiseks võitluseks Nõukogude okupatsiooni vastu. Koostööd tehti ka lähedalasuvate kihelkondade ja ümbruskonna metsavendade rühmadega, eriti Gārsene rühma ja Leedu-Läti piirile elama asunud Leedu partisanidega.

Relvastatud liikumise algstaadiumis on näha, et metsavennad ei olnud rünnakuteks valmis, ei suutnud hõivata Kaunacka talu ega tungida sisse Susėja täitevkomitee majja. Partisanid kandsid kaotusi ega suutnud Tšehhi vägedele pikka aega vastu panna ning peamine võitlusviis oli mõelda õigeaegsele taganemisele. Probleem oli ka partisanide varustamisega. Vaatamata raskustele suutis Susa rahvuspartisanide üksus esimestel sõjajärgsetel aastatel Nõukogude okupatsioonile aktiivselt vastu seista. See partisanide rühmitus lakkas eksisteerimast pärast oma ülema A. Kaminski surma 14. mail 1946. aastal. Sellele järgnes mitmete metsavendade legaliseerimine, aga ka teiste sissigruppide liitumine.

Suseia salga rahvuspartisanide monument avati Selia rahvuspartisanide ajaloo uurija Gunārs Blūzma eestvõttel 11. novembril 1997. aastal. Susėja langenud rahvuspartisanide sõnade kõrvale on ristimärgi all jämedalt tahutud rändrahnu sisse graveeritud tekst: "Siili pähe, kaitse oma isade maad". Mälestusmärgil mainitakse 16. juulil 1945 Susės täitevkomitee rünnakus hukkunuid - Jānis Grābeklis (1923-1945), Ādolfs Rācenis (1919-1945), Bronīslavs-Arvīds Bīriņš (1919-1945) ja1 Edgars20glis. -1945), hiljem lisati mõrvatud Lina Kaminska (1917-1945) ja Albert Kaminska (1920-1946) nimed. Monumendilt puuduvad Arnold Dombrovskis (1923-1945) ja teised Susėja rahvuspartisanide rühmad aastatel 1945-1946. aktiivsete ja langenud rahvuspartisanide nimed.

Selia rahvuspartisanide vendade hauad avati 30. oktoobril 2004 Läti kaitseministeeriumi ja Aknīste valla toel. Partisanid Alberts Karankevičs (1914-1949), Vilis Tunķels (1911-1949), Arnolds Tunķels (1926-1949), Osvalds Tunķels (1929-1949), Ēvalds Kundzāns (1927-1949).

partisanid Juris Alfreds Voldemārs Lācis (1908-1945), Eduards Kaminskis (1910-1945), Osvalds Mežaraups (1911-1945), Alberts Mežaraups (1915-1945), Antons Bružiks (1911-1945), Jānis Bružiks (1911-1945), 25)6-1945. ja üks tundmatu. Marta Mežaraupe (1907-1945), Alberts Lācis (1902-1945), Juris Resnītis (1901-1945) ja Pēteris Bite (1907-1945), samuti lahingus langenud ja ära võetud Indān-Grāvelsonide rühmad Nõukogude okupatsioonivõimude pantvangis, on samuti maetud ühisele kalmistule langenud partisan Voldemārs Otto Sātnieks (1911-1950). Siin on ka monument Aknīste kompanii rahvuspartisanile Alfred Silaraupile (1925-1946), kes langes 30. juulil 1946. aastal Elkšņu metsas kitsarööpmelisel raudteel kontrollioperatsiooni käigus.

Selia rahvuspartisanide vendade kalmistutele paigaldatud Valge risti jalamile on asetatud Läti Rahvuspartisanide Ühenduse embleemiga mustast graniidist stele, millel on tekst "Selia rahvuspartisanidele. Ohverdasite oma elu Läti eest võitluses kommunistliku okupatsioonirežiimi vastu aastatel 1944-1954." Kalmistu territooriumil on ka mälestuskivi kirjaga "On pisaraid, mida tehakse vaikides." On arme, mis paranedes ei parane", mille paigaldas Stanislav Šadurska ärkamisaja alguses süvendisse, kuhu tšekistid matsid 14. veebruaril 1955. aastal eelmisel päeval langenud rahvuspartisanid ja pantvangid.