Rannikukaitsepatarei
I Maailmasõda, II Maailmasõda, IV Nõukogude okupatsioon

46. rannakaitsepatarei taastatud tulejuhtimistorn asub Ventspilsis Saulrieta tänaval ja on külastajatele avatud vaatetornina. Torn koos selle juures asuva nelja suurtükipositsiooniga on ainus nii hästi säilinud Teise maailmasõja aegne rannakaitsepatarei Lätis. Torni välisplatvormile viib trepp ja sealt avaneb vaade merele. Torni kõrvale on paigaldatud infostend, millel asuva QR-koodi abil saab vaadata animatsiooni ajaloosündmustest. Torni juurde on rajatud uus tänav, suur parkla ja laudtee üle looduskaitseala.

See sõjaväekompleks ehitati 1939. aastal, mil NSVL hakkas Lätti rajama oma sõjaväebaase. 46. rannakaitsepatareil oli neli positsiooni suurtükkidele Б-13. Patarei osales esimest korda lahingus 24. juunil 1941, kui Ventspilsi sadamat ründasid Saksa sõjalaevad, mille patarei Läänemere kaldalt eemale tõrjus. 28. juunil 1941 lasi Nõukogude armee suurtükid õhku.

Esimesi rannakaitsepatareisid Irbe väina kaitseks hakati ehitama pärast 1912. aastat, kui kiideti heaks Balti laevastiku miinitõrje positsiooniplaan, mis hõlmas mitmeid rannakaitsepatareisid ja meremiinipildujaid.

Irbe väina positsioon oli kõige lõunapoolsem ja selle ülesanne oli takistada vaenlase juurdepääsu Liivi lahele. Põhirõhk oli meremiinidel, mida Balti laevastiku laevad panid Esimese maailmasõja ajal Irbe väina kümneid tuhandeid. Alles 1916. aastal hakati Saaremaa saare lõunatipule, Sirvesi neemele, ehitama rannakaitsepatareisid. Kokku ehitati seitse patareid, kusjuures patarei 43 oli varustatud 305 mm suurtükkidega. Läti rannikule Irbe väina äärde kaitsepatareisid ei ehitatud.

Isegi pärast Läti Vabariigi loomist ei rajanud Läti sõjavägi ja merevägi Irbe väina kaitseks suurtükiväe positsioone.

Olukord muutus pärast Läti Vabariigi ja NSV Liidu vahel 5. oktoobril 1939 sõlmitud vastastikuse abi lepingut, mis nägi ette Punaarmee ja Balti mereväe laevastiku kontingendi paigutamise Kurzemesse. Nõukogude plaanid nägid ette ka rannikukaitsesüsteemi rajamist 1912. aasta plaanil põhineva, täiustatud rannikukaitsesüsteemi rajamist. Kavas oli ehitada rannakaitsepatareid Liepaja kindluse kohale, uued patareid Ventspilsist lõuna pool (patarei nr 46) ja kaks patareid Irbe väina kitsamas osas Mikeltornise lähedal. Juba pärast Läti okupeerimist ja annekteerimist täiendati Balti mereväe rannikukaitseplaane ning 1941. aasta juuniks kavandati 207. suurtükiväedivisjoni rajamist viie patareiga Kuressaare põhjaosas. Mikeltornise lähedusse kavatseti rajada kaks patareid - Lūžņas asuv 40. patarei 130 mm B-13 suurtükkidega raudbetoonist kindlustustes ja Olmanis (Läti sõjaväekaartidel Ķesteri nime all tähistatud koht) asuv 117. patarei 152 mm MU-2 suurtükkidega. Kuna 152 mm suurtükkide arendus jäi lõpule viimata, ehitati patarei raudbetoonist kindlustustele ajutised puidust platvormid ja paigaldati veel neli 130 mm suurtükki. Mõlemad patareid valmisid 1941. aasta juuniks, kuid Saksa 291. jalaväediviisi vastu peetud sõjas ei suudetud patareisid jälgida ja nende meeskonnad viidi Saaremaale.

Teise maailmasõja lõpus suhtus Saksa armeegrupp "Kuramaa" üsna tõsiselt võimalikesse nõukogude maabumistesse Põhja-Kuramaal, eriti pärast jää sulamist Soome lahel ja Eesti läänerannikul. Kogu Kuramaa rannikul olid paigutatud improviseeritud rannikukaitsepatareid. Nõukogude patarei nr 40, 289. suurtükiväediviisi Gerate Batterie Sommer kahe 122 mm nõukogude haubitsaga, oli paigutatud raudbetoonist positsioonidele Luzhne lähedal. Patarei 117 positsioonide piirkonnas asus 530. suurtükiväediviisi patarei 2 kolme 152 mm nõukogude trobikahuri, kolme 37 mm zenitdrooni, ühe 20 mm neljatahulise zenitdrooni, kahe 75 mm tankitõrjekahuri ja kahe mürsu valgustamiseks.

Pärast aktiivsete sõjategevuste lõppu 1945. aasta mais alustas NSV Liit Kuramaa rannikuväe kaitsesüsteemi ümberehitamist. 1945. aasta sügisel paigutati Olmanski kodu lähedale ajutine patarei 456 Kane'i süsteemi 152 mm suurtükkidega, mis nimetati ümber "Krasnoflotskajaks".

1952. aastal asendati patarei ajutised suurtükid uusimate 152 mm MU-2 relvasüsteemidega. Patarei koosnes neljast raudbetoonist suurtükipunktist, raudbetoonist komandopunktist koos kaugusmõõtja torniga ja tehnilistest hoonetest. Patarei ehitus lõpetati 1958. aastal.

1958. aastal, pärast Luzhnia rannakaitsepatarei lammutamist, asendati see liikuva 130 mm SM-4-1 suurtükipatarei nr 343-ga. Mobiilsetel suurtükkidel ei olnud raudbetoonist suurtükiväepositsioonid, kuid ehitati mitmeid palk- ja liivakonstruktsioone.

Patarei 343 tegutses kuni 1960. aastate alguseni ja patarei 456 kuni 1975. aastani, mil see säilitati. Patarei positsioonidel paigutati S-125 õhutõrjeraketikompleksid, samuti 10. rannakaitse suurtükiväerügemendi raketikompleksid CP-2 Sopka, ja infrastruktuur muudeti vastavalt.

Nõukogude armee andis 1993. aastal Olmani ja Luzhna patareide infrastruktuuri üle Läti Vabariigile.
 

Ristna Lõunanina ja Kalana sadama vahelisel alal on sõjaliste objektide tihedus väga suur. Kuna erinevate ajastute ja väeosade ehitised asuvad läbisegi, siis saab mitme objekti otstarvet tänapäeval ainult oletada. Pärast rannapatarei likvideerimist 1960. aastal kolis sõjaväelinnakusse Põhja-Ristnast õhukaitse üksik raadiolokatsioonirood. 1986. aastal algasid suuremahulised ehitustööd: kahekorruseline 16 korteriga ohvitseride elamu jäi pooleli viimistlusjärgus, kasarmust valmis vundament ja alustati seinte ladumist. Elamu seisab tänaseni, kasarm on vundamendini lammutatud. Ristna linnakus tegutses 1979. aastast alumiiniumlusikate valmistamise tsehh. See oli mõeldud ohvitseriprouadele töö andmiseks, aga hiljem töötas seal ka kohalikke elanikke.

Kalana sadama pool oli piirivalve tehnilise vaatluse post ja vaatetorn, mis lammutati 2014. aastal.

1940. aastal valminud nelja 130 mm kaliibrilise relvaga patarei nr 42 asus praegusest asukohast pool kilomeetrit lõuna pool. Äratuntavad on kahe suurtükipositsiooni süvendid, pinnasevallid ja poldiringid. Patarei tegevusest 1941. aastal on vähe teada, sakslaste sissetungi esimestel päevadel peeti tulevahetust kergeristlejaga Köln, laeva kahjustada ei suudetud. Laskemoona lõppedes olevat meeskond õhkinud suurtükid ja taandunud Tahkunasse.

Pärast sõda võeti patarei uuesti kasutusele. 1945. aastal paigutati ajutistele positsioonidele kolm 127 mm  kaliibriga USA päritolu laevasuurtükki.

Tänaseni säilinud neli raudbetoonist suurtükiplokki on ehitatud 1950. aastatel. Sellise projekti järgi tehtud patareisid Hiiumaal rohkem ei ole. Ümmarguse suurtükiõue ümber on kinnine galerii, sellest lähtuvad kaks pikka koridori, mille ääres on laskemoonahoidlad. Ühe suurtükiploki pikkus on umbes 60 meetrit ja kuna koridoride sissepääsude vahe on ainult mõni meeter, siis oli võimalik patarei tulepositsiooni ühest otsast teise liikuda varjatult ja kaitstult mööda betoonkoridore. Raudbetoonist tulejuhtimistorn on valminud 1953. aastal. Sellesse olid paigutatud suurtükiväe radarid ja optiline 6-meetrine kaugusmõõdik. Torn on ehituslikult paremas seisus kui Tahkuna oma, kuigi paar algupärast metalltreppi on kadunud ning asendatud ajutiste puitredelitega. Ka patarei ülejäänud ehitised (laskemoonahoidlad, elektrijaam, dotid) on suhteliselt heas seisukorras ja kuivad, kuigi võssa kasvanud. Säilinud on märkimisväärselt sisseseadet, riiuleid, ventilatsioonitorustikke, patareiaegseid originaalseid metalluksi ja luuke.

Patarei likvideeriti 1960. aastal. Pärast rannapatareid asus samale territooriumile Põhja-Ristnast õhukaitse üksik raadiolokatsioonirood, mille jaoks ehitati massiivsed betoonangaarid ja radarimäed. Osa rannapatarei ehitisi (laskemoonahoidlad, elektrijaam) olid kasutusel ka raadiolokatsiooniroodu ajal, neis on tehtud ümberehitusi ja osa sissepääse on kinni müüritud. Üks suurtükiõu on pinnast täis veetud. Ka komandopunkt, elumaja, kasarm ja saun on patareiaegsed. Põhja-Ristna ninale oli pettepositsiooniks seatud vana rüüstatud radar. 1976. aastal valmis betoneeritud kopteriväljak.

Rohkem infot Hiiumaa militaarpärandi kohta on siin:
https://mil.hiiumaa.ee

180 mm kaksiktornidega rannapatareisid ehitati Eestis kolm: Osmussaarel, Saaremaal Sõrve säärel (nn Stebeli patarei) ja Hiiumaal. Tahkuna patarei nr 316 koosnes kahest 180 mm kaksik-suurtükiseadmest MB-2-180. Suurtükiplokkide vahe on 450 m. Ehitustööd olid soise pinnase tõttu keerulised, pumbad töötasid kogu aeg. Betoonivalu tuli teostada katkestusteta, ühe positsiooni (u 6500 m3 raudbetooni) valamine kestis viis ööpäeva. Lae paksus 2,7 m. Suurtükitorni kogukaal 375 tonni, torni soomuse paksus 203 mm. Meeskond ﹘ 55, laskemoonavaru ﹘ 408 mürsku ja 819 poollaengut.

Suurtükkidest u 500 m põhja poole rajati maa-alune kahekorruseline juhtimiskeskus, millel kaks sissepääsutunnelit (85 ja 38 m). Juhtimiskeskuse lael on visiiriavaga soomustorn. Juhtimiskeskuse kõrval eraldi varjendi lael oli kaugusmõõtja. Kaugusmõõtja soomuskamber lohistati oma algselt kohalt ära radarijaama ehituse ajal 1985. aastal. Juhtimiskeskuses ja suurtükiplokkides tagasid autonoomse elektrivarustuse diiselgeneraatorid.

Pärast õhkulaskmist 1941. aasta oktoobris pumbad seiskusid, kahekorruselised plokid valgusid vett täis ja on seda tänaseni. Tahkuna poolne plokk pumbati tühjaks 1953. aastal. Välja toodi kaks diiselagregaati, millest pandi Kärdla elektrijaamas kokku üks, mida kasutati Hiiumaa elektriga varustamiseks aastail 1956–1967. Suurtükitornide ülemised osad (kahe korruse ulatuses) lõigati 1950. aastate lõpus vanarauaks. Tahkuna poolse ploki kõrval otsapidi sügaval maa sees olnud poolik suurtükiraud tõmmati 2003. aastal välja ja seda eksponeeeritakse tänapäeval Hiiumaa militaarmuuseumis.

Rohkem infot Hiiumaa militaarpärandi kohta on siin:
https://mil.hiiumaa.ee

1916. aastal valminud patarei asus Lehtma sadamast 3 km Tahkuna poole. Seal asus neli Canet’ 6-tollist suurtükki puitalustel. Kolme suurtüki positsioonid on veel äratuntavad ﹘ ühes terve poldiring ja kahes alusprusside kinnituspolte. Neljas suurtükk lasti 1917. aastal õhku koos kogu patarei laskemoonaga ja sellest on järel ainult suur süvend. Patarei taga metsas on hulk varjendite süvendeid, kaev ja hoonete vundamendid. Kapitaalsed kuivenduskraavid toimivad tänaseni. Oli raudteeühendus Lehtma sadamaga.

Rohkem infot Hiiumaa militaarpärandi kohta on siin:
https://mil.hiiumaa.ee

Tahkuna 130 mm patarei sarnaneb arhitektuurilt Tohvri patareiga. Suurtüki­õuede raudbetooni sisse on mitmes kohas kirjutatud kuupäev 20/IV 1941. Sel aastal oli patareis neli 130 mm suurtükki B-13 (suurtüki kaal koos kilbiga 12,8 tonni, meeskond 11, laskekaugus kuni 25 km). Patarei koosseisus oli 151 madrust ja 9 ohvitseri. Tahkuna patareis nr 26 paigaldati suurtükid vahetult enne lahinguid 1941. a oktoobris.

Raudbetoonist suurtükiplokid jäid sõjas terveks ja isikkoosseis saabus kohale juba 1944. aasta oktoobris. Patareis oli algul kolm 130  mm suurtükki B-13. Viimased lasud tehti Tahkunas 1960. aasta jaanuaris ja siis oli suurtükke neli. Patarei tegutsemise ajal oli tuletornini viivast teest viimane kilomeeter tõkkepuu ja pääslaga suletud. Isegi 1959. aasta sõjaväe topokaardile ei ole seda teelõiku märgitud.

Tänapäeval on Tahkuna patarei ehitised valdavalt hästi säilinud. Suurtükiplokkide kõrval laskemoonahoidlates on kohati säilinud mürsuriiulid, need on alles ka positsioonide tagalas asuvates laskemoonaladudes. Varjend-elektrijaamas (gaasivarjendis) on alles narid. Katlamaja ning diiselelektrijaama vahel on omapärane kõrgesse pinnasevalli peidetud veetrass, mille mõlemas otsas on betoonreservuaar. Tulejuhtimistorn ehitati komandopunkti kõrvale 1950. aastatel. Pärast patarei likvideerimist oli selles laevastiku raadiotehnikaüksuse vaatluspost. Kuna mets kasvas kõrgemaks ja meri enam hästi ei paistnud, ehitati tornile veel üks korrus peale. See on ülejäänud ehitisest silmatorkavalt viletsama ehituskvaliteediga. Juurdeehitatud korrusel on ka ahi, algselt oli tornis keskküte. Kogu patarei territooriumil on lahtikaevatud kaablikraave – nii 1960. aastatest, kui kolhoosidel lubati võtta mahajäetud patareist elektrivarustust, kui ka 1990. aastate algusest, kui kaevati välja kõik vahepeal paigaldatud kaablid (mida õnnestus leida). Territoorium on täiesti hooldamata ja tihedalt metsa kasvanud, seepärast on objektide leidmine ja vaatlemine raskendatud.

Patarei territooriumil parkla kõrval on 1968. aastal avatud mälestusmärk 1941. aastal hukkunud Balti laevastiku meremeestele. Mälestusmärgi autor on Leningradist pärit Vitali Navoznõhh, 1941. aasta Hiiumaa lahingutes osaleja, kes pärast sõda elas Hiiumaal ja töötas kiviraidurina. Mälestusmärgi kõrval on hauakivi kahele tundmatule sõdurile, kes maeti sinna 1973. aastal.

Rohkem infot Hiiumaa militaarpärandi kohta on siin:
https://mil.hiiumaa.ee

Punaarmee ehituspataljon saabus Hindu külla 1939. aasta oktoobris. Külarahvas sai käsu vastu talve kodudest lahkuda. Kevadeks oli patarei territoorium traataiaga piiratud. Ehitusmaterjal saabus Sõru sadama kaudu, töö sadamas käis ööpäev läbi kolmes vahetuses. Patarei ehitusel said tööd vähemalt sada kohalikku meest. Suurtes vannides segati käsitsi betoonisegu, kaevati vundamendiauke. Kasarmud pidid algul tulema kahekorruselised, teise korruse vinkelrauast sõrestik oli juba valmis, kui tuli kõrge komisjon ehitust kontrollima. Anti käsk teine korrus maha kiskuda – paistab merele! 1940. aasta sügiseks said valmis kaks kasarmut, kaks ohvitseride elamut, söökla, kaks sauna, toiduainete kelder, kaks tuletõrjeveehoidlat ja väravaputka valvurile. Ehitus pidi jätkuma veel suures mahus, sest ladudes seisis paarsada tonni tsementi.

Patarei nr 44 meeskonnas oli 5 ohvitseri ja 125 reaväelast. Suurtükkide sisselaskmine toimus 1941. aasta suvel, kui merele toodi laevu meenutavad mastidega alused, mida puksiirid pikkade trosside otsas vedasid. Päris valmis patarei ei saanudki, osa varjendeid ja veereservuaar on pinnasega katmata. Gaasivarjendist (varjend-elektrijaamast) jõuti valmis vaid väljaturritavate armatuurraudadega betoonpõrand. Üks suurtükk koos meeskonnaga viidi 1941. aasta septembris Heltermaale. Oktoobris, saksa dessandi ajal, lasti üks laskemoonavarjend koos kogu patarei järelejäänud laskemoonaga õhku. Plahvatus oli võimas, selle tagajärjel rebenesid ning paiskusid eemale laenguruumi seinad, katus aga tõusis õhku ja murdus paikajäänud seinale kukkudes pooleks.

Ülejäänud kolm suurtükiplokki on säilinud enam-vähem tervena ja varjendid on üldiselt kuivad. Viimastel aastatel on territooriumil tehtud raiet ja positsioonid on üsna hästi vaadeldavad. Komandopunkt on aastaringselt poolest saadik vett täis. Vesise asukoha tõttu on raudbetoon ja tellised tunduvalt rohkem lagunenud kui näiteks Tahkunas.

Patarei ümber on viis dotti, kõik erineva konstruktsiooniga. Patarei positsioonist mõnisada meetrit loodes on väike avatud vaatluspunkt. Kaks dotti on ka linnaku juures. Sõru ülemise tuletorni lähedal on kividest laotud laskesektoriga dzoti vare. Selliseid laskepesi ehitati 1941. aastal Tärkma ja Õngu vahele vähemalt 15.

Aastail 1944–1945 patarei taastati kolme 130 mm suurtükiga. Viimased harjutuslasud tehti 23.09.1957. Järgmise aasta märtsis suurtükid konserveeriti ning seejärel saadeti patarei laiali. Linnakus asub Tohvri hooldekodu.

Rohkem infot Hiiumaa militaarpärandi kohta on siin:
https://mil.hiiumaa.ee

Patarei ehitus algas 1914. aastal. Kuna tegu oli lisapatareiga, mida merekindluse esialgses projektis polnud, siis muudeti korduvalt patareisse planeeritud suurtükkide tüüpi. Lõpuks paigaldati neli 120 mm Vickers-tüüpi suurtükki. Suurtükipositsioonide kaitseks kuhjati 200 m pikkune ja 10–20 m laiune liivavall, mis suurtükkide kohal oli betooniga kaetud. Hindu oli Hiiumaa patareidest ainus, mis osales lahingutegevuses Tagalahe dessandi ajal 12. oktoobril 1917. Pärast lühikest tulevahetust saksa laevadega vene suurtükiväelased põgenesid ja patarei jäeti tervena maha. Sakslased saatsid maale väikese dessantsalga, mis patarei suurtükid õhkis. Üks saksa laevadest, mis Hindu patareid tulistas, oli lahingulaev Bayern, veeväljasurvelt suurim Eesti vetes olnud sõjalaev (pikkus 180 m, veeväljasurve 32 200 tonni, kaheksa 380 mm suurtükki).

Patarei raadiojaama hoone veeti Emmastesse rahvamajaks (lammutati 1980. aastatel). Suurtükkide rauad ja muud suuremad detailid olid alles veel 1937. aastal. Tänapäeval on vaadeldavad 1. ja 2. kahurialus, ülejäänud kaks asuvad aiaga piiratud õuemaal. Kolmas kahurisüvend on täidetud pinnasega ja selle eesvallikattest mere poole on ehitatud elamu, neljandast on näha pragunenud betoonplatvorm. Kahest õhutõrje kuulipilduja alusest on säilinud üks (sada meetrit hooldekodu poole, paremal pool tee ääres). Tervena säilinud ehitisi ei ole. 1. ja 2. positsiooni vahel olev dott on valminud 1941. aastal.

Samaaegselt Hindu patarei ehitusega planeeriti mingit ehitust ka Lepiku külla, kuhu veeti kokku suured, tänaseni säilinud kruusavallid. Mis Lepikule tulema pidi, ei ole teada.

Rohkem infot Hiiumaa militaarpärandi kohta on siin:
https://mil.hiiumaa.ee

Punaarmee ehituspataljon saabus Hindu külla 1939. aasta oktoobris. Külarahvas sai käsu vastu talve kodudest lahkuda. Kevadeks oli patarei territoorium traataiaga piiratud. Ehitusmaterjal saabus Sõru sadama kaudu, töö sadamas käis ööpäev läbi kolmes vahetuses. Patarei ehitusel said tööd vähemalt sada kohalikku meest. Suurtes vannides segati käsitsi betoonisegu, kaevati vundamendiauke. Kasarmud pidid algul tulema kahekorruselised, teise korruse vinkelrauast sõrestik oli juba valmis, kui tuli kõrge komisjon ehitust kontrollima. Anti käsk teine korrus maha kiskuda – paistab merele! 1940. aasta sügiseks said valmis kaks kasarmut, kaks ohvitseride elamut, söökla, kaks sauna, toiduainete kelder, kaks tuletõrjeveehoidlat ja väravaputka valvurile. Ehitus pidi jätkuma veel suures mahus, sest ladudes seisis paarsada tonni tsementi.

Patarei nr 44 meeskonnas oli 5 ohvitseri ja 125 reaväelast. Suurtükkide sisselaskmine toimus 1941. aasta suvel, kui merele toodi laevu meenutavad mastidega alused, mida puksiirid pikkade trosside otsas vedasid. Päris valmis patarei ei saanudki, osa varjendeid ja veereservuaar on pinnasega katmata. Gaasivarjendist (varjend-elektrijaamast) jõuti valmis vaid väljaturritavate armatuurraudadega betoonpõrand. Üks suurtükk koos meeskonnaga viidi 1941. aasta septembris Heltermaale. Oktoobris, saksa dessandi ajal, lasti üks laskemoonavarjend koos kogu patarei järelejäänud laskemoonaga õhku. Plahvatus oli võimas, selle tagajärjel rebenesid ning paiskusid eemale laenguruumi seinad, katus aga tõusis õhku ja murdus paikajäänud seinale kukkudes pooleks.

Ülejäänud kolm suurtükiplokki on säilinud enam-vähem tervena ja varjendid on üldiselt kuivad. Viimastel aastatel on territooriumil tehtud raiet ja positsioonid on üsna hästi vaadeldavad. Komandopunkt on aastaringselt poolest saadik vett täis. Vesise asukoha tõttu on raudbetoon ja tellised tunduvalt rohkem lagunenud kui näiteks Tahkunas.

Patarei ümber on viis dotti, kõik erineva konstruktsiooniga. Patarei positsioonist mõnisada meetrit loodes on väike avatud vaatluspunkt. Kaks dotti on ka linnaku juures. Sõru ülemise tuletorni lähedal on kividest laotud laskesektoriga dzoti vare. Selliseid laskepesi ehitati 1941. aastal Tärkma ja Õngu vahele vähemalt 15.

Aastail 1944–1945 patarei taastati kolme 130 mm suurtükiga. Viimased harjutuslasud tehti 23.09.1957. Järgmise aasta märtsis suurtükid konserveeriti ning seejärel saadeti patarei laiali. Linnakus asub Tohvri hooldekodu.

Rohkem infot Hiiumaa militaarpärandi kohta on siin:
https://mil.hiiumaa.ee

Rannakaitsepatarei asub Saaremaal, Torgu osavallas, Sääre külas Liivi lahe rannikul. 

Säärel asus Peeter Suure merekindluse Moonsundi eelpositsioon rannapatarei nr 43, mida tunti Zereli nime all. Patarei koosnes neljast 305 mm kaliibriga suurtükist. Ehitamist alustati esimese  maailmasõja ajal 1914. aastal ja tegemist oli  nö säästuvariandiga. Suurtükid olid avatud positsioonidel kitsa laskesektoriga Irbenile. Nende juurde kuulusid palkidest liivaga ümbritsetud laskemoonahoidlad, diiselelektrijaamad ja juhtimispunkt. Puitsõrestikuga tulejuhtimistorn oli umbes kilomeetri kaugusel Sääre mõisa juures. Patarei juurde rajati 5 km pikkune kitsarööpmeline raudtee Mõntu sadamast.

Praegu on vaadeldavad betoonist suurtükialused ringikujuliste poldiringidega ja kahe positsiooni betoonist kaitseseinad ning juhtimispunkti liivaküngas. 

Rannakaitsepatarei nr 315 komandopunkt asub Sääre küla tänaseks inimtühjas osas. 

Rannakaitsepatarei on tuntud ennekõike oma komandöri kapten Aleksandr Stebeli nime järgi. Selle ehitus algas 1940. aasta mais ja patarei valmis vahetult enne sõja algust. Patarei osales saksa dessandi tõrjumisel Lõu lahes ja andis tõkketuld Punaarmee  Lõpe-Kaimri kaitseliinile. Suurtükid õhiti taganemisel 1941. aasta oktoobris, misjärel tornide maa-alune osa täitus veega. Kompleksi kuulusid kaks soomustorni, milles kummaski kaks 180 mm suurtükki, komandopunkt, veskikujuline kaugusmõõtjatorn, elektrijaam ja katlamaja.

Kahjuks asuvad tehniliselt huvitava lahendusega tornpatarei positsioonid eramaadel ja on raskesti leitavad. Seega peavad huvilised rahulduma vaid komandopunkti välise vaatlusega, sest selle alumine korrus on vee all. Komandopunkt pumbati  2010. aastal tühjaks, kuid täitus mõne kuuga uuesti veega. 

Abruka rannakaitsepatarei asub Abruka saare lõunaosas Pikaninal. Küla keskelt on sinna umbes neli kilomeetrit. 

Patarei nr 3 (nr 29) ehitati baaside lepingu järel endise piirivalvekordoni lähedale. Selles teenis 125 meest, kellest viis olid ohvitserid. Väeosa komandör vanemleitnant Savin, komissar Lukonin. 1941.  aastaks valmis kolm 130 mm suurtükiga positsiooni. Neist kaks purustati saksa lennuväe pommirünnakute ajal. Allesjäänud relv kavatseti viia Sõrves Lindmetsa rajatavasse patareisse nr 25a, kuid reaalselt suudeti sinna toimetada vaid mürsud ja püssirohi. Sakslased hõivasid Abruka 3. oktoobril 1941. a. Eesti laskurkorpuse võitlejad jõudsid Abrukale tagasi 9. oktoobril 1944. a. Koheselt toodi saarele lätlastest koosnev ehituspataljon. Seekord rajati neli suurtükipositsiooni, mis varustati ameerika päritolu 127 mm suurtükkidega. 

Praegu on maastikul hästi nähtavad kaks suurtükipositsiooni, teised kaks on võsas. Tee ääres on veel vaadeldav kahe sissepääsuga kokkuvarisenud laskemoonahoidla, mis on tähistatud ajutise puittahvliga, ning võsastunud kaitsekaarvid. Ala kasutatakse tänapäeval rannakarjamaana, mistõttu võivad tee ääres olla elektrikarjused.

Kübassaare 130 mm patarei asub Kübassaare poolsaare tipus. 

Lõpuni valmis ehitamata patareis oli neli 130 mm 50-kaliibri pikkuse toruga kahurit B-13. Laskekaugus 24 km. Tulesektori keskjoon 166°. Koosseisus pidi olema 160 meest (üheksa Nõukogude Liidu ohvitseri, 39 allohvitseri ja 112 punalaevastiklast), ajaloolistel andmetel oli seisuga 1.02.1941.a viis ohvitseri, 23 allohvitseri ja 135 punalaevastiklast.

Kuna kogu kompleksi ei jõutud valmis ehitada, siis on tänapäeval nähtavad vaid kahuripositsioonide betoonrajatised ja lõpetamata varjendid.

Rannakaitsepatarei asub Võiküla ja Rässa küla vahel. Võiküla 10-tolline rannakaitsepatarei nr 36 kuulus esimese maailmasõja ajal Muhu Väina kindlustatud positsiooni I pataljoni koosseisu. Selle ehitamist alustati 1915. aastal. Patarei koosnes viiest 10-tollisest (254 mm) läbimõõduga Durlacher-tüüpi suurtükist, mis olid paigaldatud algul puitalustele, hiljem ka betoonalustele vahekaugusega 70 m. Suurtükke kaitses eestpoolt 400 meetri pikkune ning harjalt 15, s.t jalamilt 25 meetri laiune käsitsi mereliivast kuhjatud eesvall. Saksa vägede 1917. aasta pealetungioperatsiooni Albion ajal osales patarei aktiivselt sõjategevuses.

Patarei on looduses hästi säilinud, kuid kõik suurtükipositsioonid ja võimas betoneeritud eesvall on osaliselt võssa kasvanud. Heas korras on munakivitee.

Ninase  rannakaitsepatarei nr 317 paikneb Saaremaal Tagaranna poolsaarel, Saaremaa sadama lähedal. Teise maailmasõja puhkedes asus Nõukogude Liit kindlustama Lääne-Eesti saari ja vaenlase võimaliku dessandi tagasitõrjumiseks rajati Ninase küla heinamaale neljast 180 mm suurtükist koosnev rannakaitsepatarei. Patarei ehitustööd algasid 1940. aasta juulis. Suurtükid paiknesid üksteisest 200-300 meetri kaugusel, nende lähedale rajati jõujaam, mis varustas kompleksi elektriga. Patarei lahingutegevuses ei osalenud. 20. septembril 1941 piirasid sakslased selle ümber. Meeskonnal õnnestus kaks suurtükki õhkida ja piiramisrõngast välja murda. 

Ninase rannakaitsepatarei on üks paremini säilinud teise maailmasõja mälestisi Saaremaal ja sellest on saanud populaarne turismiobjekt. Viimastel aastatel on patareile atraktiivsust lisanud seal toimuvad Mustjala muusikafestivali kontserdid.

Osmussaar asub Eesti looderannikul. 180 mm rannapatarei asub saare loodeosas.

Osmussaare patarei koosnes kahest 180 mm kaksik-suurtükiseadmest. Ühtedel andmetel sai patarei lahinguvalmis 1. septembril 1941. a, neli kuud enne ettenähtud tähtaega. Teistel andmetel sai septembris valmis ainult lõunapoolne 180 mm suurtükiplokk. Põhjapoolse ploki vähesele kasutamisele viitab ka see, et hoidlas oli laskemoona alles tunduvalt rohkem kui lõunapoolses. Septembris 1941 seati põhjapoolses suurtükiplokis sisse garnisoni laatsaret. Plokis saab loendada üle saja raudvoodi. Torni kõrval on laatsareti jaoks ehitatud punastest tellistest peldik. Mõlemad suurtükiplokid õhiti Osmussaare maha jätmisel 1941. a detsembri alguses. Soomustornid lõigati vanarauaks 1945. aastal. 

Põhjapoolses plokis on suurtüki konstruktsioon säilinud suuremas ulatuses ja purustused on väiksemad kui lõunapoolses plokis. Veetase kõigub patareis üsna tugevasti, aga vähemalt ülemisele korrusele on võimalik siseneda.

Osmussaar asub Eesti looderannikul. 180 mm rannapatarei asub saare loodeosas.

Osmussaare patarei koosnes kahest 180 mm kaksik-suurtükiseadmest. Ühtedel andmetel sai patarei lahinguvalmis 1. septembril 1941. a, neli kuud enne ettenähtud tähtaega. Teistel andmetel sai septembris valmis ainult lõunapoolne 180 mm suurtükiplokk. Põhjapoolse ploki vähesele kasutamisele viitab ka see, et hoidlas oli laskemoona alles tunduvalt rohkem kui lõunapoolses. Septembris 1941 seati põhjapoolses suurtükiplokis sisse garnisoni laatsaret. Plokis saab loendada üle saja raudvoodi. Torni kõrval on laatsareti jaoks ehitatud punastest tellistest peldik. Mõlemad suurtükiplokid õhiti Osmussaare maha jätmisel 1941. a detsembri alguses. Soomustornid lõigati vanarauaks 1945. aastal. 

Põhjapoolses plokis on suurtüki konstruktsioon säilinud suuremas ulatuses ja purustused on väiksemad kui lõunapoolses plokis. Veetase kõigub patareis üsna tugevasti, aga vähemalt ülemisele korrusele on võimalik siseneda.

Rannakaitsepatarei asub Mõntu pargis Liivi lahe rannikul Mõntu sadama lähedal inimtühjas paigas.

Mõntus asus Ameerikast abina 1944 aastal saadud  127 mm-ne rannakaitsesuurtükkide patarei nr.458, mis koosnes neljast betoonist valatud ringgaleriidega maaalusest laskepositsioonist, koos relvade ja esmase laskemoonavaruga.

Ameerika 127mm rannakaitsesuurtükid Mark 12 olid NSVL-is laialdaselt kasutusel Läänemere rannikuala kaitsel Eestis ja Lätis.

Praegu on maastikul alles 4 hästi säilinud betoonist suurtükipositsiooni, sest relvastus viidi 1950. aastal üle Riia lähistele.

Suurtükipositsioonid koos mulletega on hooldata antud Sõrve militaarmuuseumile. Kõige kergemini ligipääsetava 3. positsiooni ringgaleriisse on kogutud külastajatele vaatamiseks pargi koristamisel leitud sõjareliikviad.

Infostendidelt saab ülevaate Mõntu pargi, mõisa ja kooli ajaloost.

Koostaja Tõnu Veldre kohapealne vaatlus

Hiiumaa Militaarmuuseum asub endises Tahkuna piirivalve­kordonis.

Huviliste koondamiseks asutati 2005. aastal MTÜ Hiiumaa Militaarajalooselts. Kui 2005. aasta suvel selgus, et Eesti piirivalve kolib välja Tahkuna kordonist ja hooneid enam ei vajata, tekkis esialgu utoopilisena tundunud idee rajada linnakusse Hiiumaa militaarajalugu tutvustav väljapanek. Hiiumaa Militaarmuuseum avati 9. augustil 2007. aastal. Keskendutakse Hiiumaaga seotud 20. sajandi militaaria tutvustamisele, iseloomulikumad valdkonnad on rannapatareid ja piirivalve. Muuseumisse on teisaldatud väiksemaid ehitisi ﹘ pääsla, relvakontrolli post, kurilka (suitsetamispaviljon), dott (kuuli­pildujapunker), metallist varjend, vaatetorn. Oma koha on leidnud mõned Nõukogude aegsed mälestusmärgid ja -tahvlid.

Rohkem infot Hiiumaa militaarpärandi kohta on siin:
https://mil.hiiumaa.ee

Kaugusmõõtja (aastast 1954) asub mändide vahel 10 m kaugusel 1941. aasta kaugusmõõtjast. Rannapatarei 1. ja 2. suurtüki positsioonid asuvad mere ääres ja on osaliselt erodeeritud, samas kui 4. suurtüki positsioon on kõige paremini näha luidetes.

Liepaja kindluse patarei 2 plaaniti ehitada kaldast kaugemale ja kaitsta kõrge valliga. Patarei relvastuseks pidi olema 16 11-tollist (280 mm) mürsku mudelist 1877. Mürsud kasutasid järske lennuradasid ja ei vajanud otsest sihtimist.

Läti Vabariigi ja NSV Liidu vahel 5. oktoobril 1939 sõlmitud "baasilepingu" kohaselt pidi Kurzemesse paigutama ligi 25 000-liikmelise Punaarmee ja Balti mereväe kontingendi. Märtsiks 1941 rajati Lätis Irbe lahe, Saaremaa ja Liepāja kaitsesektorites Läänemere mereväebaasid, mis koosnesid rannakaitsepatareidest.

Liepaja rannikukaitsesektor hõlmas 208. suurtükiväediviisi kahe 130 mm B-13 suurtükipatarei (nr 23 ja nr 27) ja ühe 180 mm raudteetorustiku patarei. Patarei 23 ehitamist alustati 1939. aasta novembris ja see lõpetati 17. mail 1941, kasutades osaliselt Liepaja kindluse patarei nr 2 raudbetoonist kindlustusi. Patarei 23 koosnes neljast raudbetoonist suurtükipositsioonist mere ääres, komandopunktist ja vaatlustornist (kaugusmõõdistustornist) luidemetsas. Kaugusmõõdistamise positsioonid asusid raudbetoonist tornides, et tagada parem nähtavus, säilitades samal ajal varjamise männimetsas.

Pärast Teist maailmasõda nimetati patarei 23 ümber patareiks 636, mis oli relvastatud samade 130 mm B-13 suurtükkidega, ning 1954. aastal ehitati uus tulejuhtimistorn, mis asus 1941. aasta torni kõrval. 1963. aastal demonteeriti kõik Liepaja rannakaitse suurtükid.

Pärast Läti iseseisvuse taastamist on patarei nr 2 ala kaitseministeeriumi kasutuses.

Kaugusmõõtjad (aastast 1941) asuvad düüni mändide vahel, vaid 10 m kaugusel teisest, 1954. aastal ehitatud tornist. Rannapatarei 1. ja 2. suurtükipunktid asuvad mere ääres ja on osaliselt erodeeritud, samas kui 4. suurtükipunkt on kõige paremini näha luidetes.  Tükke mehitanud personali raudbetoonpunker on nüüdseks lainete poolt ära uhutud ning selle vundament on välja uhutud, kallutatud ja mere poole kaldu.

Liepaja kindluse 2. patarei plaaniti ehitada kaldast kaugemale ja kaitsta kõrge valliga. Patarei relvastuseks pidi olema 16 11-tollist (280 mm) mürsku 1877. aasta mudelist. Mürsud kasutasid järske trajektoore ja ei vajanud otsest sihtimist.

Vastavalt 5. oktoobril 1939 Läti Vabariigi ja NSVLi vahel sõlmitud "baasilepingule" pidi Kurzemesse paigutama ligi 25 000-liikmelise Punaarmee ja Balti mereväe kontingendi. Märtsiks 1941 rajati Lätis Irbe lahe, Saaremaa ja Liepāja kaitsesektorites rannakaitsepatareidest koosnevad Balti mereväebaasid.

Liepāja rannikukaitsesektor hõlmas 208. suurtükidiviisi kahe 130 mm B-13 suurtükipatarei (nr 23 ja nr 27) ja ühe 180 mm raudtee-relva suurtükipatarei. Patarei nr 23 ehitamist alustati 1939. aasta novembris ja see lõpetati 17. mail 1941, kasutades osaliselt Liepaja kindluse patarei nr 2 raudbetoonist kindlustusi. Patarei 23 koosnes neljast raudbetoonist suurtükipositsioonist mere ääres, komandopunktist ja vaatlustornist (kaugusmõõdistustorn) luidemetsas. Kaugusmõõdistamise positsioonid asusid raudbetoonist tornides, et tagada parem nähtavus, säilitades samal ajal varjamise männimetsas.

Pärast Teist maailmasõda nimetati patarei 23 ümber patareiks 636, mis oli relvastatud samade 130 mm B-13 suurtükkidega, ning 1954. aastal ehitati uus kauguse jälgimise torn tulejuhtimiseks 1941. aasta torni kõrvale. 1963. aastal demonteeriti kõik Liepaja rannakaitse suurtükid.

Pärast Läti iseseisvuse taastamist on patarei nr 2 ala kaitseministeeriumi kasutuses.

Sõjalist infrastruktuuri Kolka neemele ei planeeritud, välja arvatud mitmed avamere tuletornid, mis ehitati ümber pika aja jooksul kas enne Esimest maailmasõda, Esimese maailmasõja ajal või Teise maailmasõja ajal. Rannakaitsepatareid kavandati Irbe väina kitsamasse ossa, Sirvesi poolsaare ja Mihkli torni tuletorni vahele.

Ainsad sõjalise iseloomuga kindlustused ilmusid 1944. aasta lõpus, kui Saksa armeegrupp Põhja valmistas end ette Nõukogude Balti laevastiku võimaliku maabumise tõrjumiseks. 1945. aasta kevadel, pärast jää taandumist, kaitsesid 532. suurtükiväediviisi kaks patareid rannikut Kolka neemel. 7. patarei nelja 75 mm suurtüki ja kolme 20 mm zenitpüssiga. Patarei 8 nelja 88 mm mürsu, kolme 20 mm mürsu ja ühe 81 mm mürsuga. Deserteritõrje jalaväe garnison koosnes Saksa mereväe ühest tuntuimast rannikukaitseüksusest, 531. suurtükiväediviisi 5. kompaniist. Kuigi see oli nime poolest suurtükiväeüksus, oli see kasutuse poolest jalaväeüksus, mis alustas sõda 1941. aasta juunis Liepāja juures. Seejärel oli üksus garnisonis Soome lahe saartel ja võttis hiljem osa lahingutest Saaremaal. Diviisi jäänused formeeriti üheks kompaniiks ja, tugevdatuna seitsme tankitõrjekahuri ja kolme 20 mm õhutõrjekahuriga, paigutati Kolka neemele.

Nõukogude mereväe maabumisoperatsiooni ei toimunud ja Saksa üksused kapituleerusid 1945. aasta mais.

Sõjalist infrastruktuuri hakati Kolka neemel rajama pärast Teist maailmasõda, kui siia paigutati nõukogude piirivalvepostid ja Kolka, nagu kogu Kuramaa rannik Mērsragist kuni Leedu piirini, muutus suletud tsooniks.