Der Holocaust II Zweiter Weltkrieg

Unweit von Liepāja in den Dünen von Šķēde befindet sich die größte Holocaust-Gedenkstätte Lettlands. Das Denkmal ist den mehr als 3000 jüdischen Einwohnern der Region Liepāja gewidmet, die während des Zweiten Weltkriegs hier ermordet wurden. Die Anlage hat die Form einer Menora, des siebenarmigen Leuchters – eines der nationalen Symbole Israels. Die Umrisse der Gedenkanlage, die aus Bruchsteinen und Granitblöcken besteht, ist aus der Vogelperspektive am besten erkennbar. Die Lichter der Menora bestehen aus Granitsäulen, in die Verse aus den Klageliedern Jeremias auf Hebräisch, Englisch, Lettisch und Russisch eingemeißelt sind.

Das Rigaer Ghetto- und lettische Holocaust-Museum befindet sich in der Nähe des Rigaer Zentralmarktes und des Hauptbahnhofes. Das Museum wurde 2010 im einstigen Speicherviertel eröffnet. Es liegt unweit der Grenze zum ehemaligen jüdischen Ghetto in einem historischen Stadtteil. Das einstige Ghettoterritorium ist eine Ausnahmeerscheinung, da es sich seit dem Zweiten Weltkrieg architektonisch kaum verändert hat. Es ist wie ein Mahnmal für die Tragödie des jüdischen Volkes. Bis Ende 1939 drängten deutsche Diplomaten und Politiker die lettische Regierung zu Maßnahmen gegen Juden, um deren Freiheiten einzuschränken. Seit der Umsiedlung der Deutschbalten 1939 war die deutsche Gesandtschaft weniger über die Stimmung in der Bevölkerung und die Lage in Lettland in der sog. Judenfrage im Bilde. Mit dem Einrücken der Roten Armee in Lettland und der damit einhergehenden Manipulation der Öffentlichkeit unterstützte ein erheblicher Teil der jüdischen Einwohner die sowjetische Besatzungsmacht. Angesichts des harten Vorgehens des Regimes gegen die Gesellschaft als Ganzes ging die Unterstützung bald deutlich zurück. In der Bevölkerung hatte sich jedoch eine tiefe Kluft gebildet, die später vom deutschen Besatzungsregime ausgenutzt wurde. Die neue Besatzungsmacht hatte vergeblich auf ausbrechende Pogrome und Schikanen gegen jüdische Einwohner gesetzt. Die deutschen Pläne wurden dahingehend geändert, dass zunächst Ghettos für Juden gebildet, dann aber ihre Bewohner umgebracht wurden.

Jüdischer Friedhof Varakļāni, am Ende der Kapsētas-Straße.

Auf dem jüdischen Friedhof von Varakļāni wurden nach dem Krieg zwei Denkmäler von überlebenden Verwandten und Verwandten errichtet.

Einer von ihnen befindet sich in der Nähe des Friedhofszauns, wo die Massenvernichtung von Juden stattfand. Die Inschrift darauf auf Russisch und Jiddisch lautet: "Wir werden für immer mit unseren Eltern, Brüdern und Schwestern trauern, die 1941 durch die Hand der Faschisten starben." Das zweite Denkmal befindet sich auf dem Friedhof; An der Stelle, wo die getöteten Juden später umgebettet wurden, befindet sich außerdem eine Inschrift in jiddischer und russischer Sprache: „Ewiges Gedenken an die Opfer des deutsch-faschistischen Terrors – die am 4. August 1941 brutal ermordeten Juden von Varakļāni“.

Nazideutsche Truppen marschierten 1941 in Varaklani ein. Anfang Juli und von den ersten Tagen an begannen die Belagerung und vereinzelte Ermordung von Juden. In der Nähe des jüdischen Friedhofs wurde ein bedingtes Ghetto eingerichtet, in das alle Juden umziehen mussten. Am 4. August erschoss eine deutsche SD-Einheit (das "Arāja-Team") mit Hilfe lokaler Selbstverteidigungskräfte auf dem Gelände des jüdischen Friedhofs praktisch alle Juden in Varakļāni (etwa 540 Personen).

Jedes Jahr am ersten Sonntag im August findet auf dem jüdischen Friedhof von Varakļāni eine Gedenkveranstaltung statt, die den in Varakļāni getöteten Juden gewidmet ist.

Das Hotel liegt in Rumbula, in der Nähe der Moskava-Straße.

Rumbula ist einer der größten Orte der Massenvernichtung von Juden in Europa. Während zwei Aktionen - 1941. Am 30. November und 8. Dezember, die aufgrund der Entscheidung der NS-Führung zur vollständigen Vernichtung der im Ghetto von Riga inhaftierten Juden verwirklicht wurden, wurden im Rumbula-Wald mehr als 25.000 Menschen erschossen, darunter etwa 1.000 aus Deutschland deportierte Juden. 1944 Auch mehrere hundert jüdische Männer aus dem Konzentrationslager Kaiserwald wurden in Rumbula getötet.

Die ersten Versuche, die Erinnerung an die in Rumbula getöteten Juden zu verewigen, gehen auf das Ende der 60er Jahre zurück. Trotz der Restriktionen der Sowjetregierung auf Initiative einiger Juden im Jahr 1963. An einer der Kiefern von Rumbula wurde eine hölzerne Gedenktafel mit einer jiddischen Inschrift angebracht, während in der Nähe der Rumbula-Eisenbahn (in der Nähe der Strecke Riga-Moskau) ein großes Plakat des Künstlers Josif Kuzkovskis „Der Jude“ angebracht wurde. Das Plakat zeigte das Bild eines Mannes, der mit geballter Faust aus dem Grab auferstand, als Symbol für einen Protest gegen das, was getan worden war. Sowohl die Gedenktafel als auch das Plakat bereits 1964. geerntet, aber die Juden erwirkten die Erlaubnis, in Rumbula einen Gedenkstein mit der Aufschrift „Opfer des Faschismus“ nicht nur auf Lettisch und Russisch, sondern auch auf Jiddisch zu errichten.

in 2002 Am 29. November wurde in Rumbula das Gedenkensemble nach dem Projekt des Architekten Sergejs Riž eröffnet. Seine Gründung wurde von Institutionen aus Lettland, Israel, den USA und Deutschland sowie von Privatpersonen finanziell unterstützt.

An der Seite der Autobahn, an der Straße, die zum Mahnmal führt, wurde als Zeichen eine Metallkonstruktion angebracht, die die Kräfte des Nationalsozialismus symbolisiert. In der Nähe befindet sich ein Stein mit der Erklärung, dass Tausende von Juden entlang dieser Straße zu Tode gejagt wurden. Am Eingang der Gedenkstätte selbst stellen mehrere Steintafeln mit Inschriften in lettischer, englischer, deutscher und hebräischer Sprache die Ereignisse der Rumbula-Tragödie und die Geschichte der Errichtung der Gedenkstätte vor. Im zentralen Teil des Denkmals, über dem Quadrat, das in Form des Davidsterns gestaltet ist, erhebt sich ein siebenarmiger Leuchter - eine Menora, umgeben von Steinen mit eingravierten Namen der in Rumbula getöteten Juden. Die Straßennamen des ehemaligen Rigaer Ghettos sind in einzelne Steine eingraviert, mit denen der Platz gepflastert ist. Auf dem Territorium der Gedenkstätte befinden sich mehrere Massengräber, deren Stellen mit rechteckigen Betongrenzen markiert sind.

Atrodas Ķīpsalā, Mazaja Balasta dambī.

Iespējams, ka Žaņa Lipkes muzejs ir vislabāk paslēptais Rīgas muzejs. Memoriāla apslēptība ir ne tikai reāla, bet arī simboliska. Tas radīts vietā, kur 2. pasaules karā Vācijas okupācijas laikā, tika izveidota pazemes slēptuve cilvēku glābšanai. Tur Žanis Lipke kopā ar savu ģimeni izglāba ap 55 ebrejiem.

Mūsdienās piemiņas memoriāls uzcelts līdzās Žaņa Lipkes ģimenes mājai. Memoriālā celtne “Melnais šķūnis” ir kā simboliska būve, kur ticis sniegts un saņemts patvērums. Ēkas tēls aizgūts no senajiem Ķīpsalas zvejnieku un jūrnieku darvotajiem šķūņiem, kas celti no strūgu kokiem ar tiem raksturīgo krāsu un darvas smaržu. Unikāls ir ne tikai vēsturiskais vietas stāsts, bet arī veids, kā muzejs komunicē ar tā apmeklētājiem. Veidols idejiski un vizuāli sasaucas ar Bībelē aprakstīto Noasa šķirstu, kā arī krastā izvilktu un apgāztu laivu. Laivu, kas savu pārcelšanas uzdevumu ir izpildījusi. Memoriāla koncepcija balstās vietas un stāsta patiesumā un ar to saistītām liecībām. Tas ir stāsts par cilvēka alkām pēc brīvības, neticamu izglābšanos un uzticību.

Apmeklētājiem muzeja stāsts, kā arī pats memoriāls ir pārsteigumiem un negaidītiem atklājumiem piepildīts. Ceļš uz muzeju ļauj iepazīt arī Pārdaugavas vēsturisko apbūvi.

See asub Preiļi kultuurikeskuse ruumides.

Vaadata saab Preiļi Ajaloo- ja Tarbekunstimuuseumi (PVLMM) näitust "Muuseumi lood Lätile" Esimesest maailmasõjast, Vabadussõjast ja Teisest maailmasõjast.

Preiļi Ajaloo- ja Tarbekunstimuuseumi näituse "Muuseumi lood Lätile" (avatud 2018) rubriik "Drywyse lugu" on pühendatud Esimesele maailmasõjale, Vabadussõjale ja Latgale vabastamisele, samuti nagu Lāčplešana sõjaordu rüütlitele. Näituserubriik "Lipu lugu" räägib Teise maailmasõja perioodi rasketest sündmustest, mille käigus preilalasi mõjutasid küüditamised, holokaust, osalemine sõdivate poolte väeosades ja pärast sõda. - rahvuspartisanide ridades. Vaadata saab ka Preiliaadi juutide päästjale Vladislav Vuškānasele antud medalit "Rahvaste õige".

Eelneval avaldusel on ekskursioon vene ja inglise keeles.

Holokaustiohvrite memoriaal asub Klooga aleviku vahetus läheduses.

1951. aastal püstitati esimene hauamonument, kuid siis kandis see eelkõige sovetliku ideoloogia sõnumit ega mälestanud holokausti ohvreid. 1994. aastal asendati Eesti juudi kogukonna palvel hauamonumendi mälestustahvlid uutega, millega seati jalule õiglus ohvrite rahvuse osas. Klooga massimõrva 50. aastapäevaks avati olemasolevast hauamonumendist 100 m kaugusel mälestusmärk aastatel 1941–1944 Eestis mõrvatud juutidele. 2005. aastal pandi Kloogale kolmas mälestusmärk, millega meenutatakse Klooga koonduslaagris mõrvatud või surnud juute.

Memoriaali uuendati põhjalikult 2013. aastal, sidudes tervikuks sinna varem eri aegadel püstitatud mälestusmärgid ning avati Eesti Ajaloomuuseumi välinäitus „Klooga laager ja holokaust“.

Klooga koonduslaager asutati Saksa okupatsioonivõimu poolt septembris 1943. Tegemist oli sunnitöölaagriga, mis kuulus Vaivara laagrite süsteemi Eestis. 19. septembril 1944. a toimus Kloogal üks suuremaid massimõrvu Saksa okupatsiooni aegses Eestis, kui Punaarmee lähenedes hukati kõik sel ajal laagris olnud ligi 2000 juuti.

See asub Preiļu juudi kalmistul Cēsu tänaval.

Mälestusmärgi arhitekt on Sergejs Riž. Avatud 8. augustil 2004. aastal. Mälestusmärk ehitati endise Preiļi elaniku, inseneri ja avaliku töölise Dāvid Zilbermanise (USA) initsiatiivil ja isiklikel vahenditel. 2015. aastal lisati memoriaalile veel üks monument - kalmistu sissepääsu juurde paigaldatud kaar sümboolse värava kujul.

Mälestusmärk asub Preiļi juudi kalmistu serval, koha kõrval, kus 1941. aasta suvel tapeti pärast Natsi-Saksamaa vägede sisenemist kohalike kollaborantide osalusel umbes 800 Preiļist ja selle lähiümbrusest pärit juuti. Toonastest sündmustest annab tunnistust Preiļi juudi tüdruku Sheina Grami (1926-1941) päevik, mida ta hakkas kirjutama 22. juunil - päeval, mil algas NSV Liidu ja Saksamaa vaheline sõda - kuni 8. augustini. Sheina koos oma perekonna ja teiste ellujäänud Preila juutidega tapeti juudi kalmistu kõrval 9. augustil. Tänu preilast pärit Vladislavas Vuškānase (1887-1953) abile õnnestus 6 Preila juudil end varjates Saksa okupatsiooni üle elada. Monumendi kividele on graveeritud sissekanded Sheina Grami päevikust, aga ka tänusõnad juutide päästjale Vladislav Vushkanile. Monumendi jalamile on maetud urn 750 siin tapetud juudi nimedega.

1943. aasta lõpus hakkasid natside Saksa okupatsioonivõimud, plaanides laiendada SS-i motoriseeritud relvaüksusi, ehitama Dundaga läheduses väljaõppekohta nimega "Seelager" (merelaager). Dundaga ja Arlava kihelkondade elanikud evakueeriti harjutusvälja rajamiseks. 
Laagri taristu rajamiseks asusid Dundaga läheduses mitmed koonduslaagri "Kaizervalde" filiaalid, kuhu paigutati umbes 6000 juuti erinevatest Euroopa riikidest (sealhulgas Lätist) ning umbes 1000 sõjavangi ja partisani. Paljud vangid surid hukkamiste ja kehvade elutingimuste tõttu. Osa surnutest maeti "Čiekuri" laagrisse, mis mõnede andmete kohaselt oli ka Mazirbe suunas kitsarööpmelist raudteed ehitanud juutide grupi mõrvapaik.
1944. aasta augusti alguses, pärast Nõukogude Liidu sissetungi Zemgalesse, likvideeriti väljaõppekeskus, mitu tuhat väljaõppeta SS-veeretajat saadeti tagasi Saksamaale ning komandost, instruktoritest ja koolitatud sõduritest moodustati SS-mootorbrigaad Gross, mis sai nime väljaõppekeskuse komandöri, SS-standardseersant Martin Grossi järgi. Brigaad osales 1944. aasta augustis Tukumsi lahingus ning 1944. aasta septembris Iecava ja Baldone lahingutes.
Pärast SS-üksuste lahkumist kasutati harjutusvälja infrastruktuuri Riiast ja teistest Läti piirkondadest evakueeritud juutide majutamiseks, keda kasutati jätkuvalt orjatööjõuna.

Misiņkalnsi looduspark asub Aizpute linnas. Misiņkalns on Aizpute linna kõrgeim koht. Selle kõrgus ulatub 95,4 meetrini. Ülevalt avaneb maaliline vaade linnale. Misiņkalnsi loodusparki hakati rajama 20. sajandil. Esiteks. Pargi pindala on hetkel ca 28 ha.

Pargi territooriumil asuvad mitmed 20. sajandi sündmustega seotud kohad ja mälestusmärgid - Läti vabadussõdades langenud sõdurite mälestusstele - Lāčpleši ordu kavalerid, holokausti mälestusmärgi koht, represseeritute mälestuspaik ja langenud partisanide mälestustahvel.

Pargis saab tutvuda erinevate haruldaste liikide taimede ja istandustega ning nautida puutumatut loodust. Praegu läbivad parki renoveeritud kõnni- ja rattateed ning pargi territooriumil on motorada, kus toimuvad Läti motokrossi võistlused.

Misiņkalnsi mõisapargi kultuuri- ja ajaloopärandi põhjalikumaks tundmaõppimiseks soovitame kasutada giidi teenuseid.

Natsiväed sisenesid Aizputesse 1941. aastal. 28. juunil. Juba juuli alguses lasti Dzirkali metsas ja linnapargis maha osa juute, ülejäänud linna ja lähiümbruse juudid arreteeriti ja paigutati kahte linna sünagoogi.

Pärast seda toimus kahe aktsiooni käigus juutide massiline tapmine.

Tänaseks on ümbermatmispaika paigaldatud monument heebrea- ja lätikeelse kirjaga: "Siia on maetud Aizpute juudid ja teised Saksa natside süütud ohvrid, kes tapeti 1941. aastal julmalt. Me mäletame igavesti."

Kaušėnai holokausti ohvrite mälestusmärk on paigaldatud Kaušėnai külla (Plungė rajoon) juutide veresauna paika. Mälestusmärk on pühendatud Teises maailmasõjas hävinud Plunge ja seda ümbritsevate külade juudi kogukonna mälestusele.

Mälestusmärk rajati viimase Plunge juudi Jakov Bunka initsiatiivil. Esimene monument püstitati 1952. aastal. Teise maailmasõja ohvrite eest ning 1986.–1989 rajati ka tammepuust monumentidest mälestusmärk surnud juutide austamiseks. aastal 2011 paigaldati mälestussein, mis ehitati lammutatud Plunge sünagoogi 1800 tellisest, millest igaüks on pühendatud mõrvatud inimese mälestusele, ning plaadile on kinnitatud plaadid 1200 (1800-st) juudi teadaolevate nimedega. seina. Mälestusmärgi juurde on loodud Päästjate allee, kus eraldi nimeveergudel on kirjas natside okupatsiooni ajal Plunges ja selle ümbruses hukkamõistetud juute päästnud isikud.

aastal 1941 12.-13.juuli Kaušėnai mäele tapeti ja maeti Plunge piirkonnast umbes 1800 juuti, keda oli varem 2 nädalat jõhkrates tingimustes Plunge sünagoogis hoitud. Genotsiidipäeval sõidutati need, kes suutsid kõndida, kõndima 5 km hukkamispaika, teised veeti veoautodega eraldi rühmadena. Ohvritel kästi kaevata endale augud, misjärel nad tulistati. Teine rühm pidi surnud matma ja endale uue augu kaevama.

Mälestusmärk on Euroopa juudi rahvuse tragöödiat kajastavate kõige muljetavaldavamate mälestusmärkide esikümnes.

Pakuteni metsas (Radviliški rajoon), Šeduvast umbes 8 km kagus, kruusatee ääres, asub üks kolmest Šeduva juudi holokausti paigast.

Selles kohas 1941. a augustis tapeti 27 juuti, sealhulgas Sheduva viimane rabi Mordechai David Henkin. Vahepeal hukkus rahvametsas veel umbes 700 inimest.

Pärast seda, kui natsid 25. juunil 1941 Šeduva okupeerisid, aeti linna juudid juuli alguses sunniviisiliselt kodudest välja ja aeti naaberkülla Pavartyčiai, kus rajati geto. 25.-26.augustil lasti väike osa neist maha Pakuteniis, ülejäänud Liaudiškii metsas.

2014-2015 Šeduva Juudi Mälestusfondi eestvõttel puhastati tapatalgud ja tehti külastajatele juurdepääsetavaks. Pakuteniy juutide veresauna kohale on paigaldatud skulptor Romo Quintuse monument "Swiesas žvaigdas bveinė".

Šeduva I ja II holokausti paigad asuvad Liaudiškių metsas (Radviliškise rajoon), Šeduvast umbes 10 km edelas. Kruusateele on paigutatud huviväärsus.

Esimene juudi rahvusest inimeste säilmete kalmistu asub 375 m² suurusel alal, mida ümbritseb mets, millest suurem osa on kivisillutisega. Selles kohas tapeti ja maeti umbes 400 inimest. Umbes 500 m kaugusel asub teine surnuaed. Juudi rahvusest inimeste säilmed on maetud 144 m² suurusele alale. Platsi reljeef on tasane, suurem osa territooriumist on samuti kivisillutisega. Selles kohas tapeti ja maeti umbes 300 inimest.

aastal 1941 neis paikades tapeti kogu Šeduva juudi kogukond – ligi 700 inimest. Enne seda veetsid nad veel kuu aega Pavartyčiai külla rajatud getos. 25-26 august Geto elanikud viidi Rahvametsa. Väljakaevatud kaevu juures hoiti hukkamõistetuid, kelle tapsid kohalikud politseinikud ja valgekraed.

2014-2015 Šeduva Juudi Mälestusfondi eestvõttel koristati tapatalgud ja tehti külastajatele juurdepääsetavaks. Siin on 2 skulptor Roman Quintuse monumenti: "Uks" ja "Tähekiir".

See asub Bauska kesklinnas, Bauska piirkonna turismiinfokeskuse, Raekoja platsi lähedal.

Mälestusmärk "Synagogas dārzs" sündis tänu Bauska juudi järeltulijate initsiatiivile Iisraelis, USA-s ja Suurbritannias, annetustele, Bauska maanõukogu, Läti juudi koguduste ja kogukondade toetusele.

Mälestusmärgi kujundas skulptor G. Mustkunstnik, kes on ka V. Plūdonise monumendi autor. Mälestusmärk loodi endise Bauska Suure sünagoogi mõõtmetes, kivifiguurid sümboliseerivad pärast jumalateenistust sünagoogist väljuvaid juute. Mälestusmärgi keskel on sümboolne bima, millele on kirjutatud: "Pühendus Bauska juutidele, kes elasid siin sajandeid ja ehitasid selle linna ning kelle tapsid natsid ja nende kohalikud abilised 1941. aastal." Juudi rahva – Bauska juutide järeltulijate ja Bauska elanike mälestuse austamine. 1935. aastal elas Bauskas ligi 800 juuti. Pärast natside okupatsiooni juulis 1941 arreteeriti, küüditati palju juute ja umbes 700 lasti maha. Bauska Suur sünagoog hävis Teise maailmasõja ajal.

Pühendatud natside okupatsiooni ajal tapetud Rēzekne rajooni elanikele. Alates 1941. aasta augustist lasti Ančupani mägedes maha Rēzekne ja selle ümberkaudsete külade juute, kommunistliku okupatsioonirežiimi toetajaid, punaarmeelasi jne. Hukkunute seas oli ka 203 Makašēni valla Audriņu küla elanikku, kes tapeti 3. jaanuaril 1942. aastal.

Mälestusmärk avati 27. juulil 1974. aastal. Selle autor on maastikuarhitekt Alfons Kišķis (1910–1994). Igihaljad kuused paremal pool teed sümboliseerivad mahalaskmiseks rivistatud inimesi, tee vastaspoolne kiviaed laskureid. Kõige madalamas osas - kannatuste orus - viib mahalastud inimeste ühishaudadest mööda kividega kaetud tee, mis lõpeb betoonseinaga, millel on kiri "They died to live you". Edasi tuleb trepp Dzīvības väljakule, mille kesksel skulptuuril "Õunema" on autor skulptor Rasa Kalniņa-Grīnberga (1936).

1965. aastal avatud mälestustahvel endise Rēzekne vangla juures. Pühendatud Makašēni valla Audriņi küla kolmekümnele mehele, kes 4. jaanuaril 1942 selles kohas avalikult maha lasti. Plaadile on graveeritud 30 mahalastud mehe nimed.

Veidi enne seda selgus, et Audriņi külas varjasid end põgenenud Punaarmee sõjavangid. Nende tabamisel puhkenud relvastatud kokkupõrgetes hukkus 4 abipolitseinikku. Intsidendi eest kättemaksuks andsid natside okupatsioonivõimud korralduse tappa kõik Audriņi elanikud ja küla põletada. Avalik hukkamine Rezeknes oli osa kättemaksukampaaniast.

2004. aasta augustis avati Preiļis Cēsu tänaval holokausti ohvrite mälestusmärk. Arhitekt Sergejs Rižs, idee autor ja rahastaja on aga USA elanik Dāvids Zilbermanis. Mälestusmärk asub juutide tsiviilhaudade ja juudi elanikkonna laskepesade vahelisel alal.

Esimesed juudid saabusid Preiļisse 19. sajandi alguses, kui hakati moodustama Preiļi linna. 1935. aasta rahvaloenduse andmetel olid Preiļi 1662 elanikust 847 (51%) juudid. Enamik neist olid kaupmehed, käsitöölised, aga ka intelligents – arstid ja õpetajad.

Kui Saksa natsiarmee sisenes 1941. a 28. juulil, 9. ja 10. augustil hävitati üle 720 Preiļi ja lähiümbruse juudi. Pärast sõda naasis osa juute Preilisse, kuid kogukonda ei õnnestunud üles ehitada.

2013. ja 2014. aastal viisid juudi kodanike kalmistul läbi Saksa noorteühenduse LOT õpilased ja selle juht Klaus Peter Rex. Koostati kalmistu kaart. 2015. aastal avati Dāvid Zilbermanise eestvõttel tema rahastuse ja annetuste toel juudi kogukonnale mälestuskaar Preiliis, juudi kodanike kalmistu sissepääsu juures, teel holokaustiohvrite memoriaali juurde.

2018. aastal tegi ühendus "Preiļu memoriaalid" (esimees Sergejs Rižs) kaevetöid juutide tapmispaigas juudi kodanike kalmistu kõrval. Avastati kolm süvendikohta. Pärast konserveerimist saab esemelisi tõendeid vaadata Preiļi ajaloo- ja tarbekunstimuuseumi põhinäitusel aadressil Rainiš bulvāri 28. Muuseumi spetsialistid pakuvad külastajatele haridusprogrammi "Mõelda holokaustile tähendab mõelda iseendale". Programm algab muuseumi ekspositsioonist ja lõpeb holokausti memoriaali juures. Mälestusmärki koos kalmistuga kasutatakse rahvahariduses vabaõhumuuseumina.