Otrais pasaules karš un tā sekas - padomju okupācija Dienvidlatvijā un Latgalē

1941. aasta juuniküüditamise ja 1949. aasta märtsiküüditamise mälestuseks on Skrunda raudteejaama juurde püstitatud mälestuskivi ja neljateljelisse vagunisse sisse seatud muuseum. See on esimene vagunimuuseum Lätis, kus on püsiekspositsioon: fotod, kirjad, memuaarid, dokumendid ja küüditatud inimeste valmistatud esemed. Skrunda jaam oli koht, kuhu välja saadetavad inimesed kokku koondati, ja üks kolmest piirkonnajaamast, kuhu toodi inimesi Skrunda ja Kuldīga ümbruskonnast. 1941. aastal küüditati siit Siberisse Krasnojarski kraisse hiljem taasiseseisvunud Läti Vabariigi esimeseks presidendiks saanud Guntis Ulmanise perekond.

Saldus Saksa sõduri kalmistu asub Saldus-Ezere maanteel. 8 hektari suurusele kalmistule maeti ümber umbes 25 000 Saksa sõdurit ja mõned Läti leegionärid. Ümbermatmine on toimunud 1997. aastast.

1. maist 1. oktoobrini saab mälestustoas vaadata ekspositsiooni Kuramaa lahingutest. Sel perioodil on mälestustuba avatud tööpäeviti 9.00-17.00, laupäeviti ja pühapäeviti on kalmistul ka matkajuht. Samuti on kättesaadavad Saldusse maetud sõdurite ja langenud sõdurite registrid kogu Lätis.

Ezere tollimaja asub Ezeres Saldus-Mažeikiai maantee lähedal Läti-Leedu piiril. Selles hoones kirjutati 8. mail 1945 alla nn Kuramaa taskusse piiratud Saksa armeeüksuste "Kurzeme" (Kuramaa) kapitulatsioonilepingule. Arvatakse, et Teine maailmasõda lõppes tegelikult Ezeres. Tollimajas on II maailmasõja lõpu sündmusi kajastav väljapanek ja Ezere valla ajalugu vanast ajast kuni tänapäevani kirjeldavad eksponaadid. 7. mai 1945. aasta hommikul saatis Leningradi rinde ülem marssal L. Govorov armeegrupi "Kurzeme" juhtkonnale ultimaatumi, et see paneks relvad maha. Üleandmisakt allkirjastati asjaosaliste poolt 8. mail ja selles kirjeldati üksikasjalikult üleandmise korda, relvade kogumiskohti, esitatavaid dokumente ja andmeid ning muid praktilisi meetmeid.

Zvārde prügila asub Zvārde vallas Salduse piirkonnas. Tegemist on endise NSV Liidu sõjalennunduse harjutusväljakuga, mille pindala on üle 24 000 hektari.

Endise lennuvälja territooriumil asuvad mitmed vaatamisväärsused: ohvitseride kurgan, Zvārde ja Ķērkliņi kiriku varemed, Rīteļi kalmistu, endine sõjaväebaas "Lapsas" jt. Kuni Teise maailmasõjani asus vaatetorni asukohas "Vairogi" maja. Polügooni ehitamise ajal kuhjati see, mis talust alles oli jäänud - müürid, õunaaia jäänused ja osa Veczvārde mõisa varemetest - kokku künkaks ja sellele ehitati vaatetorn. Seda kasutati vaatluspunktina sõjaväe õppemanöövrite koordineerimiseks. See koht on rahva seas tuntud kui Kurgan. Küngast avaneb vaade endisele harjutusväljakule ja Zvārde looduspargi ja looduskaitseala metsaaladele. Hea koht lindude vaatlemiseks. Kurgāni ümbrus ei ole haljastatud.

Punker asub Zebrene vallas, vähem kui 1 km kaugusel P104 Biksti - Auce maanteest. 

Balti riikide suurima punkri ehitasid 1948. aastal Īle metsadesse Läti-Leedu ühendrühma partisanid, et jätkata oma võitlust nõukogude võimu vastu. 27-liikmelist rühma juhtis noor komandör Kārlis Krauja (tegelik nimi Visvaldis Brizga).

17. märtsil 1949 pidasid 24 partisani, kes olid sel ajal punkris, oma viimase lahingu 760-liikmelise riikliku julgeoleku ministeeriumi ehk Tšeka väe vastu. 15 sissit tapeti, üheksa võeti kinni ja küüditati koos oma toetajatega Siberisse.
 
1992. aastal kaevasid kodukaitsjad koos Daugava haukude ja patriootiliste organisatsioonide esindajatega punkri välja, kogusid langenud võitlejate luud kokku ja matsid need Dobele Virki kalmistule. Punkri juurde püstitati valge rist, mälestuskivi ja graniidist stele.
 
Juba 1990ndate keskel joonistati punkri piirjooned ja tugevdati sisemised seinad, kuid alles lahingu 60. aastapäevaks ehitati punker uuesti üles täpselt sellisena, nagu see oli enne õhku laskmist. Paljud toetajad ja vabatahtlikud aitasid seda ellu viia.
 
Punkri sees on näha pliit, laud ja kitsad pingid, millel partisanid magasid. Seal on infotahvlid, mälestuskivid partisanide ja nende toetajate nimedega. 

Seal on puhkekoht ja tualett. 

Näitust eksponeeritakse Aizkraukle valla endises kultuurimajas. See kajastab nõukogude inimese eluolu, töö-, puhke- ja kultuurielu ning tutvustab Aizkraukle (nõukogude ajal kandis nime Stučka) ajalugu ning Pļaviņi hüdroelektrijaama rajamise lugu. Külastajad saavad tutvuda punanurgaga: nõukogudeaegsete propagandamaterjalide, parteifunktsionääri kontori ja tavalise nõukogudeaegse korteriga, kus asub elutuba, köök, vannituba ja tualett vastava sisustusega. Mõned ruumid on pühendatud nõukogudeaegsele meditsiinile, turismile, spordile ja repressioonidele. Ekspositsiooni keskel on avar saal nõukogude ajal toodetud sõidukitega. Aizkraukle Ajaloo- ja Kunstimuuseum alustas kolmekorruselise ekspositsiooni loomist 2016. aastal. Tänapäeval on see Baltimaade suurim Nõukogude okupatsiooni perioodile pühendatud väljapanek.

Muuseum asub Rēzekne äärelinnas. Muuseumis on piirivalve ajaloo uurimisosakonna ekspositsioon, mis kajastab Läti piirivalve kronoloogilist arengut. Ekskursiooni lahutamatuks osaks on Kennelkeskuse külastus, kus saab isiklikult jälgida teenistuskoerte demonstratsioone.

Objekt on saadaval ainult ettetellimisel.

Ainulaadne ekspositsioon Läti esimese vabariigi sõjaväe- ja tsiviilpreemiate ajaloost, samuti erinevatest riiklike ja tsiviilorganisatsioonide tegevusega seotud organisatsioonidest ajavahemikul Läti Vabadussõjast Teise maailmasõjani.

Näitusemajas on eksponeeritud mitusada erinevat ajaloolist tõendit Läti ja välismaistest erakogudest, mis hõlmavad ajavahemikku 1918–1940, avades leheküljed Latgale ja Rēzekne ajaloost.

Latgale vabastamise monument (rahvasuus tuntud kui "Latgales Māra") on Rēzekne kõige äratuntavam sümbol. Pühendatud 1920. aastal Läti vabadusvõitluses osalejatele ning kehastab ideed Läti riigi vabadusest ja ühtsusest. Monument avati 1939. aastal. (kunstnik L. Tomasickis, skulptor K. Jansons), selle pronksist skulptuurikompositsioon koosneb: ketitõmbajast, mis sümboliseerib Latgale kangelaslike poegade poolt võõrvõimude üle võidetud vabadust, tema kõrval põlvitav tüdruk kroonib vabastajat pärjaga. tammelehed ja mõlema figuuri kohal – rahvustütar, kelle käes ta hoiab ülestõstetud kuldset risti – sümboliseerides usku ja rahulolu taastatud vabaduse üle.

1940. aasta monument lammutati 1943. aastal see taastati, kuid 1950. a valitsev võim hävitas selle. 1992. aastal kerkis monument tänu rahva annetatud vahenditele taas täies hiilguses Vabadusallee mäele (skulptor A. Jansons).

Näitus võimaldab heita pilgu Läti iseseisvuse ajalukku Põhja-Latgale vaatevinklist. Milline on meiepoolsete inimeste panus, kuidas meie vanaisad kaasasid võitlusse Läti ühise asja eest, millised on nende saatused, kuidas säilib nende mälestus? Nendele ja teistele küsimustele leiab vastused läti, vene ja inglise keeles.

Põhja-Latgale vabastamisoperatsioon, mida nimetatakse ka Viļakas-Jaunlatgale hõivamisoperatsiooniks, oli osa Latgale vabastusrünnaku operatsioonist, mille Läti relvajõud Läti vabadusvõitluse ajal läbi viisid. Selle eesmärk oli hõivata Latgale põhjaosa ja läbi lõigata Pihkva-Daugavpilsi raudteeliin, et takistada Nõukogude Vene vägede lisaüksuste saabumist Eesti rindelt ja Venemaa seest. Olulisemad lahingud toimusid 9.-20. jaanuaril 1920, mil saavutati kontroll Pitalovast (Abrene) Kārsavasse viiva raudteeliini üle.