“Kuramaa koti“ lahinguväljadelt nõukogude pärandiga seotud seiklusteni Dundagas

Kuramaa Koti Muuseum on suur erakogu Kuramaal, mis on pühendatud Teise maailmasõja sündmustele. Muuseum asub Zante külas Kandava vallas, paigas, mis on osa Kuramaa koti sõjaajaloost. Muuseumisse on välja pandud sõjaajaloolisi esemeid ja militaartehnikat ning siin võib tutvuda restaureeritud kaevikute ja punkritega.

Kuramaa kotiks nimetatakse Saksa armee ja Punaarmee vahelisi lahinguid Kuramaal aastatel 1944–1945. Need lahingud olid tähelepanuväärsed, sest Saksa armee, mis paiknes osaliselt isoleeritud maa-alal, suutis vastu pidada Punaarmee mitmele ägedale rünnakule ajal, mil Berliin oli liitlaste kätte langenud ja Saksamaa oli juba kapituleerunud. Kuramaa parimate lahinguüksuste hulgas olid Läti leegioni üksused. Läti leegionärid uskusid, et nende võitlus aitab tuhandetel lätlastel pääseda Punaarmee kuritegude eest tsiviilelanike vastu. Veel pikalt pärast sõja lõppu oli Kuramaal palju tõendeid peetud lahingutest: sõjaväekalmistud, hävitatud varustus, relvastus ja kaevikud.

Sõites lõbusõidulaevaga Zezer mööda Brocēni lähedal asuvat Ciecere järve võite kuulata audiogiidi ja kapteni jutte Ciecere järvest ja selle kaldal asuvast Brocēni linnast, Teise maailmasõja sündmustest Ciecere järve ümbruses, kaevikutest mõlemal pool järve, Tammesaarest, vaatetornist mööda kulgevast tankiteest ja järve uppunud tankist. Audiogiid on saadaval neljas keeles: läti, leedu, inglise ja vene keeles. Sõit kestab 1 tund ja 15 minutit.

Lestene vennaskalmistu asub Tukumsi piirkonnas Lestene kiriku kõrval. Lestene vennaskalmistu rajamist alustati 1998. aastal. See on Läti suuruselt teine sõdurikalmistu, kuhu on maetud üle 1300 läti leegionäri. Alles pärast Läti Vabariigi taasiseseisvumist oli võimalik Teises maailmasõjas langenud läti sõdureid ümber matta. Läti leegion oli Saksa armee lahinguüksus, mis moodustati peamiselt ebaseaduslikult värvatud Läti elanikest. Hoolimata sellest, et leegionärid kuulusid Saksa relvajõudude ridadesse ja Saksamaa oli Läti okupeerinud, pidasid sõdurid oma leegionis teenimist Läti iseseisvuse taastamise eest võitlemiseks. Läti leegionärid võitlesid Punaarmee vastu, mis oli hävitanud Läti iseseisvuse ja sõjaväe ning pannud toime kuritegusid tsiviilelanike vastu. Saksa armee ridades võitles 110 000–115 000 sõdurit, kellest umbes 30 000–50 000 jätsid oma elu lahinguväljale. Vennakalmistu keskse teema „Kodumaa – ema – Läti“ on loonud skulptor Arta Dumpe. Üle tee asuvas endises kõrtsihoones on välja pandud Läti leegioni ajaloole pühendatud näitus. Kohe selle kõrvale on Läti Ohvitseride Ühingusse kuuluvad mehed kapten Jānis Slaidiņši juhtimisel ehitanud maa-aluse punkri, et näidata, kuidas sõdurid ja ohvitserid rindel elasid.

Asub Tukumsi oblastis Lestenes kiriku kõrval.

Vennaskalmistu ehitamine Lestenes algas 1998. aastal. Tegemist on suuruselt teise sõdurite kalmistuga Lätis, kuhu on koos maetud üle 1300 Läti leegionäri. Alles pärast Läti Vabariigi taastamist oli võimalik matta erinevatest kohtadest II maailmasõjas langenud Läti sõdureid.

Läti Leegion oli peamiselt illegaalselt mobiliseeritud lätlastest moodustatud Saksa armee lahinguüksus. Sõdurid tajusid oma kohalolekut leegionis võitlusena Läti iseseisvuse taastamise eest, vaatamata sellele, et see toimus Saksa relvajõudude ridades ja et Saksamaa oli Läti okupeerinud. Polnud ühtegi teist sõjalist jõudu, mis oleks suutnud Nõukogude okupatsiooni naasmist edasi lükata. Läti leegionärid võitlesid Punaarmee vastu, kes oli kaotanud Läti iseseisvuse, hävitas selle armee ja sooritas kuritegusid tsiviilelanike vastu. Saksa armee ridades võitles 110 000–115 000 sõdurit, neist 30 000–50 000 lahkus lahinguväljal.

Lestenes saab täna näha Vennaskalmistut, mille kõrval asub Lestene kirik. See on barokse sakraalkunsti silmapaistev näide. Vanas kirikupubis saab tutvuda Läti Leegioni ajaloole pühendatud ekspositsiooniga. Vennaskalmistu keskse kujutise "Emamaa – ema – Läti" lõi skulptor Arta Dumpe. Lähedal asub Lestene mõis, mis enne Teist maailmasõda kuulus Läti armeekindral Mārtiņš Hartmanisele.

Ekskursioone Lestene kirikusse saab broneerida Lestene Evangeelse Luterliku Kiriku koguduse juhataja Inguna Kokina, tel +371 29993743.

Salduse saksa sõdurite kalmistu asub Saldus-Ezere maantee lähedal. Siia on ümber maetud üle 25 000 saksa sõduri. 1. maist kuni 1. oktoobrini on mälestusruumis avatud näitus Kurzeme kindluse kuuest suurest lahingust. Ekskursioone saab broneerida laupäeviti ja pühapäeviti. Kättesaadavad on ka Salduse Saksa sõdurite kalmistule maetud sõdurite ja kogu Lätis langenud saksa sõdurite registrid. Näitusel on väljas fotod, esemed ja mälestusesemed, mille on muuseumile annetanud langenud sõdurite sugulased. Sõdurite matmispaikade uurimine ja ümbermatmine toimub alates 1997. aastast. Töö on veel pooleli ja kõiki sõdurite matmispaiku ei ole veel uuritud. Ümbermatmise käigus leitud sõdurite nimedest võib järeldada, et lisaks sakslastele ja austerlastele olid Saksa armeesse kutsutud ka lätlased, eestlased, leedulased, norralased, taanlased ja muudest rahvustest sõdurid.

Ezere tollimaja asub Ezeres Saldus-Mažeikiai maantee lähedal Läti-Leedu piiril. Selles hoones kirjutati 8. mail 1945 alla nn Kuramaa taskusse piiratud Saksa armeeüksuste "Kurzeme" (Kuramaa) kapitulatsioonilepingule. Arvatakse, et Teine maailmasõda lõppes tegelikult Ezeres. Tollimajas on II maailmasõja lõpu sündmusi kajastav väljapanek ja Ezere valla ajalugu vanast ajast kuni tänapäevani kirjeldavad eksponaadid. 7. mai 1945. aasta hommikul saatis Leningradi rinde ülem marssal L. Govorov armeegrupi "Kurzeme" juhtkonnale ultimaatumi, et see paneks relvad maha. Üleandmisakt allkirjastati asjaosaliste poolt 8. mail ja selles kirjeldati üksikasjalikult üleandmise korda, relvade kogumiskohti, esitatavaid dokumente ja andmeid ning muid praktilisi meetmeid.

Vaiņode lennuväljal on säilinud 16 nõukogudeaegset lennukiangaari ja 1800 m pikkune osa kunagisest 2500 m pikkusest lennurajast. Lennuvälja külastamine tuleb ette tellida. Vaiņode Memoriaalansambli keskel asub 12 m kõrgune emakese kodumaa kuju, graniitplaatidele on graveeritud langenute nimed. Kuni Läti taasiseseisvumiseni tähistati siin iga aasta 9. mail suurelt võidupüha.

Giidiekskursioonid tutvustavad Priekule linna ümbruses asuvaid Teise maailmasõja lahinguvälju. Marsruudi pikkust ja ekskursiooni kestust saab kohandada grupi huvidele: 10 kilomeetrist kolme tunniga kuni 40 kilomeetrini kuue tunniga. Ekskursioonid toimuvad aastaringselt läti, vene ja inglise keeles ning need tuleb ette tellida. Ekskursioonid sobivad alates 13. eluaastast. Kõige sobivam transpordivahend on auto või kuni 30-kohaline buss. Peamised peatuspaigad: 1) Gramzda, kust Nõukogude armee alustas 1944. aasta sügisel rünnakut Saksa sõjaväe positsioonide vastu Priekules; 2) Priekule vennaskalmistu – Baltikumi suurim vennaskalmistu, kus puhkab üle 23000 Punaarmee sõduri; 3) Priekule – strateegilise tähtsusega paik Kuramaa koti lõunaosas, kus peeti eriti raske ja keeruline lahing; 4) Krote, kus 1945. aasta veebruaris Vārtāja jõe kaldal peatus Nõukogude armee rünnak Kuramaa kotti piiratud Saksa vägede vastu.

Priekule vennaskalmistu memoriaalansambel Liepāja-Priekule-Skoda maantee kõrval on suurim Teises maailmasõjas osalenud Nõukogude sõdurite matmispaik Baltimaades. Siia on maetud üle 23000 Nõukogude sõduri. Operatsioon „Priekule“ oli üks ägedamaid Kuramaa koti lahinguid, mis kestis 1944. aasta oktoobrist kuni 1945. aasta 21. veebruarini. Priekule lahing 1945. aasta veebruaris kestis ilma katkestusteta seitse päeva ja ööd ning nõudis mõlemal poolel väga palju ohvreid. Kuni Priekule vennaskalmistu ümberkujundamiseni memoriaalansambliks asus siin silmapaistva läti skulptori Kārlis Zāle (1888–1942) viimasena tehtud mälestusmärk, mis oli mõeldud vabadussõja mälestuseks Alojasse. Aastatel 1974–1984 kujundati Priekule vennaskalmistu 8 ha suurune ala ümber Teises maailmasõjas langenute memoriaalansambliks. Selle kujundasid skulptor P. Zaļkalne, arhitektid A. Zoldners ja E. Salguss ning dendroloog A. Lasis.

1941. aasta juuniküüditamise ja 1949. aasta märtsiküüditamise mälestuseks on Skrunda raudteejaama juurde püstitatud mälestuskivi ja neljateljelisse vagunisse sisse seatud muuseum. See on esimene vagunimuuseum Lätis, kus on püsiekspositsioon: fotod, kirjad, memuaarid, dokumendid ja küüditatud inimeste valmistatud esemed. Skrunda jaam oli koht, kuhu välja saadetavad inimesed kokku koondati, ja üks kolmest piirkonnajaamast, kuhu toodi inimesi Skrunda ja Kuldīga ümbruskonnast. 1941. aastal küüditati siit Siberisse Krasnojarski kraisse hiljem taasiseseisvunud Läti Vabariigi esimeseks presidendiks saanud Guntis Ulmanise perekond.

Ekspositsioon Skrunda raadiolokatsioonijaama ja Läti Rahvarinde tegevuse kohta on välja pandud Skrunda mõisa. Skrunda raadiolokatsioonijaam, mille varjunimi oli kombinaat, oli NSVLi läänesektoris asuv rakettide hoiatussüsteem. Kohanimi Skrunda-2 tähistab NSVLi sõjaväelastele ehitatud linna Skrundast 5 km Kuldīga poole. Selles tegutses radarijaam Dņepr ja sinna rajati uus moodne jaam Darjal. Ehitus peatati ja Darjali radarijaam õhiti 4. mail 1995. Radarijaam Dņepr suleti riikidevahelise lepingu alusel 31. augustil 1998.

Pelči mõis asub Kuldīga piirkonnas Pelči vallas. Lossiekskursioonid tuleb ette tellida. Pelči mõis ehitati aastatel 1903–1904. See on arhitekt Wilhelm Neumanni autoritöö ja üks silmapaistvamaid 20. sajandi alguse mõisalosse Lätis. Arhitektuurikeeles on kasutatud renessansi, baroki ja juugendstiili kompositsioonilisi põhimõtteid ja elemente. 19. sajandi lõpust 1920. aastani kuulus mõis vürst von Lieveni perekonnale.

Pelči mõisalossis asus aastatel 1944–1945 Kuramaa kotis oleva Saksa väegrupi Nord staap (alates 25. jaanuarist 1945 kandis väegrupp nime Kurland). Väegrupi Nord staap kolis Siguldast Pelči mõisahoonesse 23. septembril 1944, sest 18. armee väed kavandasid taganemist Eestist. Staap jäi siia kuni 1945. aasta mai keskpaigani, kui pärast väegrupi Kurland kapitulatsiooni anti info ja dokumendid üle Punaarmee ohvitseridele.

Muuseum asub mõne kilomeetri kaugusel Renda keskusest. Ekspositsioon tutvustab 50 aastat kestnud vastupanuliikumist Lätis: vastupanu esimesele Nõukogude okupatsioonile, Natsi-Saksamaa okupatsioonile ning nii relvastatud kui vägivallatut vastupanu teisele Nõukogude okupatsioonile. Ekspositsioon asub kahes hoones. Ühes hoones asub esimest Nõukogude okupatsiooni ja Saksa okupatsiooni tutvustav näitus. Taastatud aidahoonesse on välja pandud näitus metsavendlusest. Kahe hoone vahel asub punker autentse sisseseadega ja kaevikud, mida mööda sõdurid liikusid. Muuseumi lähedal Rendas asub harjutusväljak – kaevikud, blindaažid ja takistusrada – noorsõduritele ja teistele huvilistele. Külastused tuleb ette tellida.

Siin lähedal leidis 1946. aasta jaanuaris aset üks suurimaid metsavendade lahinguid. Āpūznieki lahingus alistas Kabile metsavendade rühm okupatsioonivõimu väed, kes olid arvulises ülekaalus. Lahingupaika on sisse seatud puhkeala ja püstitatud infostendid.

Rubenise pataljoni 2. roodu restaureeritud muldonn asub Usma valla metsas Ilziķi järve ääres. Väljastpoolt saab seda näha igal ajal tasuta, kuid tasulised ekskursioonid punkrisse tuleb ette tellida.

Leitnant Roberts Rubenise pataljon kuulus kindral Jānis Kurelise moodustatud väeosa koosseisu, mis ei alistunud Saksa vägedele ja osutas tugevat vastupanu. 14. novembrist 9. detsembrini 1944 pidasid Kurelise väeüksuse pataljonid leitnant Roberts Rubenise juhtimisel Ugāle, Usma, Renda ja Zlēkase vallas ägedaid lahinguid politseikindral Friedrich Jeckelni juhitud Saksa armee 16. väeosa, SD- ja SS-üksuste vastu. Rubenise mehed olid hästi relvastatud ja organiseeritud, nad ei seostanud end kummagi vaenuliku okupatsioonivõimuga ning nende võitlus on Läti rahvusliku vastupanuliikumise ajaloos kõige laiaulatuslikum ja pikem. Renda ja Zlēkase juures peetud lahingutes langes umbes 250 Saksa sõdurit; Rubenise pataljon kaotas vaid 50 inimest. Nende päevade sündmusi tuletab meelde restaureeritud punker metsas: see on pinnasega kaetud ning maasse kaevatud palkhoone, kus Rubenise pataljoni mehed elasid.

Rubenise Pataljoni Muuseum asub Ugāles. See annab ülevaate Roberts Rubenise pataljonist, mis teenis 1944. aastal kindral Jānis Kurelise alluvuses Kuramaal, ning Kurelise sõdurite tegevusest ja rahvuslikust vastupanuliikumisest. Muuseumis on väljapanek Läti Kesknõukogu ja selle Ventspilsi rühma tegevuse kohta ja seal eksponeeritakse Läti Kesknõukogu memorandumit 188 allkirjaga ja allakirjutanute fotodega; see dokument on kantud UNESCO maailma mälu Läti registrisse. Läti Kesknõukogu oli Läti kõrgeim poliitikajuhtimiskeskus põrandaaluse valitsusega Läti okupatsioonide ajal 1943–1994; see loodi eesmärgiga koordineerida erinevate läti vastupanuliikumiste tegevust Läti riikliku iseseisvuse taastamiseks. Muuseum korraldab ka väljasõite pataljoni ajaloo seisukohalt olulistesse kohtadesse, nt rekonstrueeritud punkri juurde Usma vallas ja lahinguväljadele Renda ja Zlēkase vallas.

Dundaga piirkonna Pūpoli külalistemaja peremees Edgars Kārklevalks pakub juba üle 15 aasta ajaloohuvilistele külastajatele võimalust teha väljasõit Põhja-Kuramaale ja sealsetele endistele sõjaväealadele Nõukogude armee veoautodega GAZ-66 (kuni 24 inimest) ja UAZ-3151 (kuni 6 inimest), mille ta on ise renoveerinud. Külalistemaja territooriumil võib tutvuda Nõukogude sõjaväeautode ja muu tehnikaga.

Teise maailmasõja vennaskalmistu memoriaalansambel Tukumsis on üks suurimaid nõukogudeaegseid memoriaale Lätis. See asub Mäe kalmistul, sinna pääseb Revolūcijase tänavalt. Memoriaalansambel avati Nõukogude okupatsiooni ajal 1985. aastal tähistamaks Punaarmee võitu Saksamaa üle. See on pühendatud eri aegadel nõukogude võimu eest langenuile. „Emake kodumaa“ oli üks levinumaid kujutisi, mida kasutati paljude memoriaalansamblite loomisel. Mälestusmärki kasutati kommunistliku ideoloogia ja propagandavahendina, tugevdades sümboolselt okupatsioonirežiimi kohalolekut Lätis. Saksamaa kapituleerumise järel käsitles Punaarmee Kuramaad kui vaenlaselt võetud territooriumi, mitte kui NSVLi vabastatud osa. Repressiooniasutused ja sõjavägi alustasid Kuramaa puhastamist. Mehed vanuses 16–60 aastat peeti kinni, registreeriti ja kontrolliti. Kuramaa elanikke, eriti mehi, peeti sama ohtlikeks kui kapituleerunud Saksamaa sõjaväelasi. Algas Punaarmee kuritegevuslik laine: mõrvad, vägistamised, vargused, arreteerimised ja inimeste kadumised. Relvastatud vastupanu osutasid vaid metsavendade grupid. Nõukogude võimud moodustasid hävituspataljonid (sealhulgas Tukumsis), et likvideerida igasugune vastupanu. Vägivalla- ja terrorilaine kulmineerus 1949. aastal, kui kogu Lätis toimusid elanike küüditamised.

Lennundusmuuseum SKY ZOO asub Tukumsi piirkonnas Smārde vallas Jūrmala lennujaama territooriumil, mis oli kunagi Tukumsi sõjaväelennuväli. Eksponeeritud on lennukid YAK-40, AN-2, SU22M4, PZL TS-11 Iskra ja helikopter MI-24. Lennuvälja ekskursioon tutvustab angaare, kaponiire ja tehnilisi seadmeid. Lennuvälja kasutasid nii Natsi-Saksamaa kui Nõukogude armee. Nõukogude okupatsiooni ajal oli see üks tähtsamaid sõjaväelennuvälju Läti alal. Sinna paigutatud hävitajad olid mõeldud vaenlase laevade ründamiseks ja rannikukindlustuste pommitamiseks. Ööl vastu 9. novembrit 1975 saadi Tukumsi lennuväljal lahinguhäire: Nõukogude Liidu territoriaalvetes (Liivi lahes) oli vaenlase sõjalaev, mis tuli hävitada. Tukumsist tõusis õhku mitu lennukit. Siiski selgus, et tegemist oli Nõukogude mereväe sõjalaevaga Сторожевой (Kaitsja), millel toimus relvastatud mäss võimuloleva Nõukogude režiimi vastu. Kui lennukid sõjalaeva juurde jõudsid, oli lahing veel käimas. Hiljem sai mässu juhtinud Nõukogude mereväeohvitser Valeri Sablin haavata ja sellega mäss lõppes. Ta mõisteti kodumaa reetmise eest surma. See oli üks dramaatilisemaid sündmusi, mis näitas rahulolematust kehtiva režiimiga ja tähistas selle kokkuvarisemise lähenemist.